Eile oli meie esimene pulma-aastapäev! :)

Täitsa lõpp, et juba eile sai aasta sellest, kui me Hendrikuga abiellusime! Ma mäletan, et meie pulmapäeval oli samuti väga tuuline ilm – samasugune oli ka eilne päev, aga kõvasti soojem kui mullu.

Meie esimese pulma-aastapäeva plaanid sujusid imeliselt! Viisime E Hendriku vanemate juurde, võtsime käru ka kaasa ja mu ämm läks temaga jalutama, kus E kohe uinus. Ta magas 2.5 tundi ja meie olime ära natuke üle kolme tunni – seega ta rohkem magaski seal olles. Aga me viisimegi ta just lõunauinaku ajaks Hendriku vanemate juurde, olime ise ka veel natuke seal, et teda ära harjutada selleks, et me varsti mõneks ajaks minema läheme.

Meie endi teed viisid Võrru, kus me söömas käisime, niisama kesklinnas jalutasime ja hiljem juba Põlvamaale tagasi pöördudes natuke autoga ringi sõitsime. Jõudsime Tilleorgu, kus me niisama jalutamas käisime – kuna Hendrik on põline põlvakas, siis ta tunneb Põlvamaa nurgakesi üpris hästi.

Oli väga tore ainult meile kahele mõeldud pühapäevake – sellist luksust polnud meil enam ammu olnud (viimati veebruari alguses või lausa jaanuari lõpus – ei mäletagi täpselt).

Laupäeval käisime Tartus mu õel külas perega ja ka see oli väga tore lõunane istumine 🙂

See esimene abielus oldud aasta on nii kiiresti läinud ja selle aja jooksul on palju juhtunud – kõige olulisem sellest ongi olnud lapsevanemaks saamine, mis muudab elus väga mitmeid prioriteete. Järsku ei ole enam lihtsalt sina ja su partner, vaid teiega on liitunud väike beebi, kes vajab palju hoolt ja armastust. Eks meilgi on olnud Hendrikuga perioode selle aja jooksul, kus meie endi abielu on ehk natuke tagaplaanile jäänud, aga ilmselt see juhtub kõigi värskete vanematega. Oluline on see, et see kahe inimese suhe ei hääbuks, sest selle kohta on olemas lausa hea ütlus – laps kolib kunagi kodust välja, aga abikaasa jääb ju endiselt alles pärast seda ja oleks tore, kui siis oleks ka midagi teha ja millestki rääkida 🙂

Mina tänan endiselt saatust, juhust, Tinderit ja kõike muud, mida selleks vaja oli, et meie Hendrikuga tutvuksime. Ja ka kõiki neid varasemaid õppetunde, mis ma elult olen saanud, et jõuda sinna, kus ma praegu olen. Nagu öeldakse – sellised head asjad/inimesed tulevad su ellu just siis, kui sa nendeks reaalselt valmis oled. Ja just niimoodi mul Hendrikuga juhtuski 🙂

Kuidas teie oma kaaslasega tutvusite, kaua olete koos või abielus olnud? Kaua läks enne, kui lapse(d) saite? Või neid hetkel veel pole? Meie tutvusime Hendrikuga 22.oktoobril 2017, olime suhtes praktiliselt kohe pärast seda, mina kolisin Põlvasse septembris 2018, rasedaks jäin novembris 2018, abiellusime 31.mai 2019 ja E sündis 15.august 2019.

Vot sellised lood siis. Lõpetuseks ikka viimase aja pildid 🙂

wp-1590336931940.jpgwp-1590346943929.jpgwp-1590423667506.jpgwp-1590762908190.jpgwp-1590847909635.jpgwp-1590846812391.jpg

 

 

View this post on Instagram

Lõpuks on need ilusad ilmad ka kohale jõudnud! 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

 

 

 

 

View this post on Instagram

#sevendaybookchallenge The 7-day book cover challenge – Day 7 I have accepted a challenge to post the covers of seven books that I love: no explanations, no reviews, no comments, just the cover. I will ask somebody to participate in the challenge aswell. One book cover a day for a week. Today I challenge @karmenleppq Väljakutse on läbi! Tegelikult oleks neid lemmikuid veel nii palju olnud, aga need on põhilised 😊Mu lemmikkirjanik ongi Erich Maria Remarque – ehk siis temalt võiksin ma kohe neli-viis raamatut lisada, aga valisin teiste teoseid ka ikka. See oli väga äge väljakutse ja ma siiani olen küll ainult ühe oma lemmiku jõudnud uuesti läbi lugeda, aga plaanin paari raamatu puhul seda veel teha! Alguses tundus, et kas mul on ikka nii palju lemmikraamatuid, sest ma niisama suvalisi meeldivaid, aga otseselt kõnetanud raamatuid ei tahtnud panna – aga tegelikult on mul neid isegi kõvasti rohkem! #bookswelove #booksweread #inspiringbooks #favouritebooks #erichmariaremarque

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

 

View this post on Instagram

Ilusat nädalavahetust! 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

 

View this post on Instagram

Kaks hammast ka ilusti näha 😁

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

 

 

 

 

23 kommentaari “Eile oli meie esimene pulma-aastapäev! :)

  1. Õnnerohkeid järgmisi aastaid teile🥰🧁🎂

    Meie oleme üle poole aasta olnud abielus. Tutvusime oma vanemate kaudu. Või noh, tundsin enne oma ämma kui meest. Juhus viis meid lõpuks kokku ja nüüd on armastust ja õnne nii palju. Väike pojake meil samuti, ta E-st mõni kuu vanem.
    Te olete väga armas pere, kohe näha, et siiralt õnnelikud.

    • Palju õnne teile ka! Ja vanemate kaudu on on päris hea tutvuda – siis ei peagi hiljem enam uuesti ämmaga eraldi tuttavaks saama 🙂

      Ja aitäh ka muidugi! 🙂

  2. Ma sain elukaaslasega tuttavaks 2016 oktoobris. Olin uues kohas töötanud pool aastat ja paaril korral tööasjus ainult suhelnud temaga(ta oli firmas töötanud selle loomisest saadik). Aga siis ta millalgi otsis mu fbst üles ja kirjutas, et kas ma temaga veini tuleks mingi päev jooma. Ma vastasin, et sorri ma veini ei joo, aga mõne hea õlle jooks heameelega. 😂😂
    Paari päeva pärast kui tööl lõpetasin, siis ta tuli mulle järgi, jalutasime, jõime mõne õlle ja läksime tema poole filmi vaatama. Selles suhtes ma teadsin, et tegu pole mingi maniakiga vms, seat uurisin varasemalt igaksjuhuks töölt teiste käest, et mis inimesega tegu. Ja kuna keegi midagi paha ei öelnud ta kohta, siis ma julgesingi minna külla 😀
    Olin kaks päeva ta juures, aeg lihtsalt lendas. Kolmandal päeval läksime minu juurde. Mu ema tuli ka just mulle külla ja niisiis tutvustasin teda oma emale ka.
    Ühesõnaga me rohkem kumbki eraldi ei ööbinudki, alati koos kummagi pool ja paari kuu pärast kolisime kokku, võtsime omale 2 kassi ja 2018 saime lapse. 😀

    Sa näed väga kaunis js õnnelik välja! 🙂

    • Teil oli nii äge tutvumine! Saite kohe aru, et pole mõtet enam eraldi teineteisest olla 😀

      Tore, et mu õnnelik olemine ka piltidelt välja paistab 🙂

      • Issand, 2015 oktoober saime ikka tuttavaks. 😂 Aeg tõesti lendab. 😀

  3. Tutvusin mehega 2012. Mina olin 17, tema 18. Käisime koos keskkoolis. Novembris tiksub meil koos kaheksas aasta, abielus oleme olnud kohe ühe aasta. 🙂

  4. Me kohtusime 2008 ühise tuttava sünnipäeval, kokku saime 2009 ja suht kohe kolisin tema juurde, sest mul oli uut elukohta vaja. Et, kui ei sobi siis saan alati uue korteri otsida. Siiamaani pole vaja läinud.😆. Kohe kolmas pulma-aastapäev ja 2 last kasvamas.

  5. anna lapsele pott, pane sisse miskit talle sobivat söödavat- kamapallid nt- ja siis nende segamiseks anna puulusikas (ei kolise ),enne näita ette kuidas segada 🙂 täielik hitt – saab süüa teha nagu emme teeb 🙂

  6. Me tutvusime 2013 kevadel kaitseliidu õppusel, suvel olime juba suhtes.
    2016 abiellusime ja esimene laps sündis 2018 ja teine 2020.
    Päris kiirelt läks see algus, aga sel suvel saab juba 7 aastat koos oldud.

  7. Meie tutvusime 9aastat tagasi läbi õemehe. Nimelt läksime koos peole, esimesel õhtul elukaaslane kohe ütles, et minuga ta saab lapse ja abiellub 😀 Pool aastat ei suhelnud, aga siis hakkasime iga nädalalõpp koos pidutsema ja nii läkski, kuidagi sujuvalt. 2018.a saime lapse. Abielus ei ole, kuigi kui mees oli kaitseväes (4a tagasi) nö kihlusime, isegi sõrmus olemas.

  8. Palju õnne esimese sellise aastapäeva puhul! Teiste õnne ilus vaadata, lugeda 🙂

    Ma ise abielus ei olegi. Ei pea seda lihtsalt enam nii oluliseks. Ok. vb siis peaks, kui tutvuksin uuesti kellegagi, kellega nii suur tunne peale tuleb ja kui mees niiväga nii väga tahaks abielu. Mnu jaoks see eesmärk omaette igatahes ei ole. Ehkki uue tutvuse vastu poleks nagu midagi.
    Ma pool elu oma elukaaslasega koos olnud. Tutvusime, kui olin 17a. Ehk siis sama palju aastaid nüüd ka koos olnud. Tegelikkus pean tunnistama, et alatest esimese lapse sünnist oleme suht lahku kasvanud. Mehel pereelust hoopis teised arusaamad. Päris kahju on eluajast, mis talle olen kinkinud, aga varem ma nagu ei osanud ette ka näha, et nii saab olema. Olin nii pikki aastaid nii armunud.. ja siis oli pikalt neid magusaid aastaid ainult teineteisele. Pereelu algus pani aga asjad hoopis teise perspektiivi. Ja et nii pikalt koos oldud, siis ei tahtnud ma kohe ka veel päris inimest maha kanda ja loobuda kõigest ühisest. Esmavalik oli ikka leida uuesti tasakaal ja suhtega tööd teha. Nüüdseks olen alla andnud. Kui enam lastega nii rakkes ei ole, võtan kindlama trajektoori ikkagi sinnasuunas, et keerata suhteelus uus leht. Mitte, et lastega naine eriti selline elevust tekitav tutvus oleks 😀 Loota ikka võib, et kunagi keegi tore inimene mu kõrvale ka satub.

    • Pille, kurb kuulda muidugi. Kui sa ise tunned juba pikemat aega, et targem on ikka eraldi teed minna, siis eks see sisetunne kipub sellises olukorras õige olema. Aga ka lastega naine pole enamike meeste jaoks probleem, ma usun – eriti nende jaoks, kellel ka lapsed on, aga nad on oma kaaslasest lahku läinud. Tegelikult ma usun, et isegi nende jaoks see ei ole probleem, kellel veel lapsi ei ole. 30+ ja vanemad mehed on sellistes asjades pigem mõistvad – loota ju vähemalt võib. 20-ndates mehed ilmselt tõesti niimoodi seda asja ei näe.

      Aga senikaua jõudu, kui sa ära otsustad, mis sa edasi teed 🙂 Sellised keerulised otsused ei peagi kohe tulema, aga kui südames ikka pikemat aega juba on selline tunne, et võiks lahku minna, siis ei maksa seda igavesti ka eirata.

      Minu jaoks pole ka abielu kunagi eesmärk omaette olnud, aga Hendrikuga kohe oli see tunne, et tahaks abielluda. Me olime sellest ka varem rääkinud ja alguses plaanisime seda siis teha, kui E on ära sündinud. Mina tahtsin kahekesi abielluda, tema aga pigem rohkemate inimestega – kompromiss oli see, et abiellume ainult perekonna juuresolekul. Ja siis leidsimegi, et pole mõtet E sündi ära oodata tegelikult.

      Meil oli see asi üldse niimoodi, et me rääkisime sellest, otsustasime, et tahame abielluda, Hendrik kirjutas Põlva vallavalitsusse, et kuidas see asi käib, viisime avaldused 30.aprillil 2019 sisse ja 31.mai oli esimene kuupäev, millal me saime abielluda. Seal on see teema, et vähemalt kuu aega peab minimaalselt avalduste sisseviimise ja abiellumise vahe olema.

      Kuskil 15.mai ajal aasta tagasi sõitsime Räpinasse, Hendrik langes sealses rannas ühele põlvele ja palus nind ametlikult ka naiseks 😀 Selleks ajaks olime juba avaldused sisse viinud – nii et sellist ametlikku kihlusaega koos sõrmusega oli kaks nädalat 😀

  9. Tutvusime aprillis 2012. Mina läksin sõbranna sünnipäevale ja tema kutsuti sõbranna mehe poolt kontvõõraks, et seltskond suurem oleks 😀 Olin siis 17, tema 24. Kokku hakkasime kuu hiljem, “kihlusime” detsembris 2012, staaži on kogunenud, aga ei tea, kas kunagi nö tegudeni ka jõuame 🙂 Päriselt kokku kolisime pärast minu gümnaasiumi lõpetamist kevadel 2013.

    Oktoober 2016 sündis esimene ühine laps ja detsembris 2019 teine. Temal on eelmisest suhtest üks laps, kes elab ka meiega, seega selline huvitav kärgperendus.

    Oma lapsi ma armastan ja mul on hea meel, et nad olemas on, aga ausalt, oleks ma siis teadnud kui raske saab olema see kärgpere värk ja 18aastaselt kasuema rolli võtmine…no ausalt, jookseksin vastassuunda 😀

  10. Saime tuttavaks 2010.aasta detsembris kui ma olin oma sõpradel Itaalias külas. Mina olin 19 ning tema 23. 2011.aasta suvel sai meist paar ning poolteist aastat hiljem kolisime kokku (seni olime kaugsuhtes). Abiellusime 2016.suvel ning laps sündis 2 aastat hiljem (me olime selleks ajaks koos olnud üle 7 aasta, nendest 2 abielus). Seega meil kõik väga rahulikult sujunud 😀

    • Teil läks jah kõik väga sujuvalt – läksid reisile ja said endale sealt alguses peika, aga hiljem juba abikaasa, kellega pere luua 🙂 See on nii äge, et ühest juhusest võib elus nii palju sõltuda!

  11. Palju õnne esimese pulma-aastapäeva puhul!

    Mina sain enda abikaasaga tuttavaks 2012 nii, et ta tuli külla enda lapsepõlvesõbrannale, kellega mina olin mõni aeg tagasi lävima hakanud. Abiellusime suvel 2017, seega ühist teed käinud peagi kokku 8 aastat. Omavahel me lapsi saanud ei ole, kuid minul on poeg eelmisest suhtest (saab kohe 10), keda kasvatame koos. Eks näis, ehk saame millalgi ka ühise(d) lapse(d). Praegu naljatame, et meil ei ole mõtet selle asjaga “kiirustada”.

    • Aitäh! 🙂

      Hehe – eks kõik asjad tulevad omal ajal jah 😀 Aga siin kommentaariumis tuleb eriti hästi välja see, et sõprade kaudu on nii hea tutvuda – oled õigel ajal õiges kohas ja oledki endale kaaslase leidnud! Nii äge minu meelest! 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s