Minu elu edetabelid :)

Mitmed blogijad on oma elu edetabelid koostanud – mulle on alati sellised asjad meeldinud – nii et teen sama 🙂 Mina ise sain selle idee Anu blogist.

Asjad, mida ma südamest vihkan ja ei salli:
1. Sääsed! Need raiped on mind alati armastanud, aga sel suvel on asi eriti hull  – ma olen täiesti ära söödud! Käed-jalad kõik punne täis – nii närvi ajab lihtsalt. Et igal aastal on see asi suht hull olnud, aga sel aastal kohe eriti.
2. Minuga on hiljuti juhtunud üks kummaline asi – nimelt mul hakkab autosõidu ajal paha. Mitte alati, aga vahel. Mul oli väiksena ka see teema, aga vahepeal polnud üldse, kuid viimased paar kuud on see mind jälle kimbutama hakanud. Eile käisime perega Otepääl ja tagasi tulles pidi Hendrik auto peatama, sest ma hakkasin oksele. Siiani oli seda juhtunud ainult iivelduse näol, aga eile siis ropsisin ka. Ning ei – ma pole rase, seega ei ole asi selles. Millest see sõltuda võib? Asi ei ole ka kurvilistes teedes, sest varem mul oli jumala poogen, kus sõitsime – iial ei olnud paha, pigem isegi meeldis. Nüüd vahel iiveldab ja eile siis oksendasin ka. Muul ajal mul paha olla pole – olengi autosõidu suhtes allergiliseks muutunud? Kellelgi veel sellist asja ette on tulnud?
3. Inimesed, kes vajavad kõigeks heakskiitu. Ma näen seda nii palju sotsiaalmeedias ja see on eelkõige kurb – ma ei ütlegi, et vilistage kõigele, aga teine äärmus on ka hirmutav. Kokkuvõttes peaks ju lugema see, mida sa ise tahad – mitte see, mida teised arvavad teadvat, mida sa vajad/tahad. Ma ei ole sellest suhtumisest kunagi aru saanud, sest ma ise pole kunagi selline olnud. Kui miski närvi ajab, siis nii ütlengi, kui tunnen, et olukorra kirjeldamiseks on vaja ropendada, siis ropendangi. Et jah – selline suhtumine on õnneks minust mööda läinud, kus peab kas või veri ninast väljas kõigile meeldima, kuigi ammu on näha, et kogu selle asja puhul on inimese enda isiksus täiesti ära kadunud.
4. Kokkamine. Jään seda ilmselt igavesti jälestama!
5. Kui ma ei saa piisavalt und. Öiste ärkamistega ma olen harjunud, aga kaheksa tundi und peab koos nendega ikka kokku tulema. Kui ei tule, siis pole mõtet järgmisel päeval mind närvi ajada 😀 Või võiks öelda, et pole mõtet minuga järgmisel päeval üldse rääkida? 😀 Sest ma olen siis ilmselt üpris tige!
Asjad, millest mul pole veel saanud küllalt (ja ei saa ka):
1. “Poissmees” ja “Vallaline kaunitar” – kuigi ma vaatan neid telekast ja olen mitu aastat maas, siis need täiega meeldivad mulle. Ja ma olen juba mitu korda suutnud vastu pidada ega pole googeldanud, kes võidab! Tavaliselt ma alati tegin seda 😀
2. Juust ja banaanid! Ma võin lõpmatult juustu süüa. Ja banaane ka!
3. Blogimine. Augustis saab juba üheksa aastat sellest, kui Printsess alguse sai. Alguses küll täiesti anonüümsena ja teistel teemadel, aga mul endal on küll huvitav olnud seda arengut jälgida. Ma olen ilmselt endiselt vahel päris plärtsuv blogija, kui miski mulle ei istu, aga võrreldes algusaegadega olen ka mina rahulikumaks muutunud oma olemuselt. Pehmemaks võiks lausa öelda. Aga no see on ilmselt ka loogiline, kui su elu lõpuks paigas on – ehk siis sarideitjast ja seiklusi otsivast neiust on saanud abielunaine ja ema. Et võib lausa öelda, et ma olen ka iseenda üles leidnud selle aja jooksul 🙂
Kokku olen ma tegelikult bloginud lausa 13 aastat, aga esimesed neli aastat pidasin ma teisel aadressil suletud blogi, mida mu parim sõbranna sai ainult lugeda. Et kirjutamine on mulle alati meeldinud  – ja kui kunagi peaks juhtuma, et seda blogi siin ei eksisteeri, siis ma kindlasti kirjutaksin seda. Kas siis oma päevikusse või kuhugi mujale, aga ma kindlasti teeksin seda.
Jah, ka mina olen harvem blogima hakanud, sest vahel pole lihtsalt aega postitust kirjutada või siis on lihtsam oma lühike jutuke Insta storysse kirja panna (ma olen Instagramis kõvasti aktiivsem – nii et kes mind veel ei jälgi, võib seda tegema hakata). Või siis ka rääkida storys, aga lõpuks jõuan ma blogimise juurde ikka tagasi. Nii et sellest mul ilmselt niipea küllalt ei saa 🙂
Asjad, mida olen teinud õigesti ja asjad, mida kahetsen:
Õigesti tehtud asjad:
Siin ma ei tahakski kõiki eraldi välja tuua, vaid öelda seda, et kõik otsused, mis on mind viinud sinna, kus ma praegu olen. Mäletan enda elu kolm aastat tagasi, kui ma lõpuks olin endale leidnud töö, mis mulle väga meeldis (ja endiselt meeldib, hetkel naudin lihtsalt seda emaksolemise kodust tööd :D), aga mu eraelu oli suht pekkis, sest olin suhtes, mille puhul oli juba tegelikult teada, et see jõuab jälle sinna, kuhu mu kõik eelmised suhtedki jõudsid – krahhini.
Siis ma küll mõtlesin, et miks minuga jälle see juhtub, miks mina mitte kunagi ei leia seda meest, kellega perekonda luua ja kellega abielluda… Siis ma veel ei aimanud, et nelja kuu pärast ma just sellise mehega tutvun.
Kui ma lõpuks septembris 2017 lahku läksin, siis ma tundsin seda vabanemistunnet, sest teadsin, et seda kummi oli juba niigi pikalt venitatud. Ja mul ei olnud enam üldse valus, vaid ma olin rahul, et lõpuks saan oma elu elama hakata. Oma pisarad olin ma juba ammu ära valunud, selleks hetkeks olin aru saanud, et pigem uut elu üksinda alustada kui jätkata suhtega, millel nagunii potentsiaali ei olnud.
Et ma ei muutunud kibestunuks, vaid olin avatud kõigele, mis elul mulle pakkuda on. Ja Tinderil oli mulle pakkuda Hendrik 🙂 Nii et kõik on viinud mind just sinna, kus ma praegu olen 🙂
Asjad, mida ma kahetsen:
Ma üldiselt ei kahetse eriti midagi, aga paari sõbranna kadumine minu elust on oma jälje jätnud. Need on juhtunud erinevatel aegadel, aga siiski eredalt hinges – ka see kümme aastat tagasi juhtunud asi.
Elu parimad sünnipäevakingitused:
Väiksena ilmselt Barbie, kellel oli mitu erinevat kostüümi, mida talle selga panna. Täiskasvanuna Hendrikult Bryan Adamsi kontserdipilet – see oli võimas elamus aastal 2018! Endiselt ainuke kord, kui ma Saku Suurhallis käinud olen. Siis töökaaslastelt saadud laevatiir Lonnyga Ahja jõel, kus meile Hendrikuga kolmekäiguline õhtusöök serveeriti. See oli eelmise aasta suve üks ägedaim üritus, mis oli nii vinge elamus! Üldiselt mul need sünnipäevakingid nii meelde ei jäägi, aga need on sellised erilisemad olnud 🙂
Milline on teie elu edetabelid?
P.S : See tekst on veits liiga väikeste vahedega, aga ma ei saa seda paika hetkel – seega las jääb!
Lõpetuseks viimase aja pildid ka. E käis üleeile esimest korda järves veega tutvust tegemas – Hatiku järves siis 🙂  Talle väga ei meeldinud, aga eks uued asjad nõuavadki harjumist vist! Ja eile käisime siis niisama Otepääl 🙂
wp-1592670791879.jpgwp-1592670977824.jpgwp-1592671060918.jpgwp-1592671002079.jpgwp-1592670774271.jpgwp-1592670760573.jpgwp-1592670888425.jpgwp-1592670743721.jpgwp-1592670713566.jpgwp-1592670692396.jpgwp-1592755635894.jpgwp-1592820921848.jpg

16 kommentaari “Minu elu edetabelid :)

  1. E on tõesti vägaväga armas. Ja sul endal kena uus soeng ka 🙂

    Ka mina olen väga pikka aega nö päevikut pidanud, algselt käsitsi, hiljem wordis, sealt edasi blogis. Sekka on tulnud pause, kuid mingil hetkel olen tavaliselt tagasi kirjutamislainele saanud. Nii kahju on, et umbes aasta tagasi tundsin, et ei jaksa enam blogi kirjutada. Kuidagi kõik elu kasvas natuke nagu üle pea ja ei saanud kirja kõike nii nagu tahtsin ning minu puhul veidi pikema aja pärast tagantjärgi millegi kirjutamine ei ole nagu päris see ehe asi. Hetkel pole tunnet ka, et see kirjutamissoov tagasi tuleks :/ Okas on igatahes hinges, sest et nii tore on endal lugeda vanu postitusi igasugustest aegadest. Isegi kui tol ajal kunagi tundus nagu tühine asi, millest kirjutada, siis nüüd on see kõik kuidagi nii väärtuslik ja tähenduslik. NIi et kahju on, aga mis ma ikka omale puid alla laon. Lihtsalt on selline natuke loominguline kriis mu elus, kus jutt ei jookse nii ladusalt ja ühe postituse kirjutamine võtab elukaua aega, et ma isegi mitte ei alusta.
    Sünnipäevakingitused kui sellised pole minu jaoks üldse mingi teemagi. Ok, lapsena tahtsin minagi saada igast asju, aga õige kiirelt asendus see lihtsalt sooviga luua asjade asemel hoopis mälestusi. Siiski on olnud üks sünnipäev, mis oli teistest väga palju erilisem ning see “saadud kingitus”…. muutis kõik igaveseks. Oli mu 30. juubeli hommik, kui mulle sündis esimene laps 🙂 Parim kingitus elult endalt. Viimastel aastatel olen endale ise kinkinud selleks ajaks mõne eestimaise reisi kuskile mujale. Mulle meeldib perega sel päeval viibida isekeskis kuskil. Seda siis alates lapse 1a sünnipäevast, mil mu ämm ja äi rikkusid ära ka minu isikliku peo (mul olid kolleegid külas jne, st polnud ainult lapse sünnipäev). Siis otsustasin, et niipea enam ei korralda ma sel õigel päeval mingit sellist külaliste vastuvõttu, sest minu jaoks on see päev nüüd eriline ja sügavalt isiklik. Varem polnu nagu oma sünnipäevast eriti sooja ega külma. Eks see ka vast ajas muutub kunagi.

    • Parim sünnipäevakingitus üldse – saada laps sel päeval! 🙂 Seda ei saa ega peagi mingi teine kink üle trumbata! Rääkides sellest, siis Guinessi rekordites on üks pere, kelle vanemate pulma-aastapäev on 4.september – lisaks on nende kõik NELI last sündinud täpselt kaheaastaste vahedega 4.septembril! Ehk siis korra aastas tuleb palju kingitusi teha 😀 Nad ise ei olnud seda nii välja arvestanud (ja kes saaks üldse täpselt lapse sünnipäeva niimoodi välja arvestada). Ma kuupäeva suhtes võin eksida, vbl oli mingi muu, aga septembris oli see küll.

      Aga jah – ma täitsa mõistan, et see blogimistuhin võib tulla ja minna. Ma ilmselt ei ole su blogi lugenud (hetkel ei tule tuttav ette, vbl oli kinnine ka?), aga ma kindlasti oleksin seda teinud, sest sa kirjutad hästi 🙂 Samas kes teab – ehk see tuhin tuleb millalgi tagasi jälle! 🙂

      See on nõme, kui su enda tähtis päev teiste pärast ära rikutakse, eriti kui on tegemist sünnipäevaga. Sel päeval võiks ikka sünnipäevalapse soove austada ja tähistada seda päeva nii nagu tema ise soovib. Ma usun ja loodan, et nüüdseks on su ämm-äi ka sellest aru saanud 🙂

  2. Ma ei oska öelda, millest see on, aga mu sõbrannal hakkab ka teinekord paha pika bussi- või autosõiduga.

    Haha jaa, kõik veefännid ütlevad, et jajaa, nii soe vesi on! Tegelt minusuguse külmavarese jaoks on ikka jahe 😀

    • Minu jaoks oleks tol päeval ka ilmselt vees jahe olnud 😀

      Neid inimesi on tõesti, kellel autos paha hakkab, aga et see nii järsku tuleb – see on huvitav. Jah, ma istun E pärast taga, aga seda ma olen teinud üle kümne kuu, paha hakkas umbes paar kuud tagasi. Alguses niisama iiveldas, aga ka mitte päris alati. Ja üleeile siis need Otepää kurvilised teed mõjusid eriti hullult. Kuna viimati oli selline asi lapsena, siis ei tea, miks see nüüd tagasi tuli.

  3. Ma tean, et osad saavad autos istuda ainult ees, taga hakkab paha, ja peavad suht otse välja vaatama, raamatut lugeda ka ei suuda (bussis nt ja tnp ehk pigem telefonis olla). Äkki sul ka sarnased asjad, et istud koos lapsega taga, vaatad pidevalt tema poole ja vahepeal telefoni jne?

    • Täitsa võimalik jah – sest ma tõesti istun autos taga. Aga huvitav on see, et see hakkas paar kuud tagasi, aga taga olen ma istunud üle kümne kuu. Et varem oli jumala okei…

      • Minul hakkas samamoodi järsku pärast lapse saamist. Tagaistmel istudes ja eriti lugedes või telefoni vaadates, on väga halb. Ees ja ise roolis olles ei ole midagi. See peaks inglise keeles olema Motion sickness, võid googeldada, äkki leiad asjalikku infot.
        Ma leidsin midagi sellist ka:
        Women are more likely than men to get motion sickness. The female hormone estrogen may be to blame as a spike in estrogen levels may cause or increase susceptibility to nausea. This is seen in the first trimester of pregnancy and also during a woman’s menstrual cycle. If you notice you tend to only be motion sick at a certain time in your cycle—midway through or right after ovulation—estrogen may be to blame.

        Kuskilt foorumist lugesin, et kellelgi oli samuti tekkinud peale esimest last ja siis peale teist last sai kōik korda. Seega äkki läheb siis kunagi üle ikka:)

        E on nunnupalli pildid vâgagi nunnupall:)

      • Mul on ka eriti hull just päevade ajal – nii et ilmselt sõltub sellest tõesti! Vbl siis läheb ära, kui kunagi jälle ees istuma hakkan. Millalgi on plaan uuesti ette kolida.

        Aitäh ka! 🙂

  4. Minul samamoodi peale lapse saamist hakkab tagaistmel halb, eriti lugedes voi telefoni vaadates. Ise roolis olles voi ees istudes ei ole midagi.
    Inglise keeles peaks see vist olema Motion sickenss, äkki leiad midagi asjalikku internetist selle
    kohta.

    Mina leidsin midagi sellist:
    Women are more likely than men to get motion sickness. The female hormone estrogen may be to blame as a spike in estrogen levels may cause or increase susceptibility to nausea. This is seen in the first trimester of pregnancy and also during a woman’s menstrual cycle. If you notice you tend to only be motion sick at a certain time in your cycle—midway through or right after ovulation—estrogen may be to blame.

    Ja kuskil foorumis kirjutas keegi, et oli sama probleemiga hädas peale esimese lapse sûndi, aga pärast teist last probleem kadus. Seega on lootust helgemale tulevikule:)

    E on nunnupalli pildil vägagi nunnupall:)

    • Hea teada, et selliseid asju teistel ka on – et ma pole ainuke 🙂 Kommentaar sai ilmselt kogemata topelt, aga ikka juhtub vahel 🙂

      • kommentaar sai topel jah, seat esilagu ma vist ei pannud oma e-maili ja polnud kindel, kas nii üldse lâbi läheb:)

        ûldiselt ma ainult loen, aga ei kommenteeri😊

      • Aitäh, et sel korral kommenteerisid! 🙂

        Ilma e-mailita saab ka kommenteerida, aga siis süsteem saadab selle kõigepealt ülevaatamisele – just siis eriti, kui varem kommenteerinud pole. WordPressi oma mingi reegel. Et kui varem on juba kommenteerinud see isik (või sama e-mail – kes selle kommentaari juurde lisanud on) – siis see kommentaar läheb kohe üles, teised pean käsitsi heaks kiitma.

  5. Ma pole kaua aega sinu blogi lugenud ,kuid jääb mulje , et oled väga avalikult väljendama oma mõtteid ja tegusid.Kas sul midagi saladusi on või puuduvad need täiesti?
    Mina kindlasti ei võtaks halbu asju edaspidi ellu kaasa , järgnevasse päeva . Paraku on üks halb asi , mis ei sõltunud minust koroona kriisi ajal ja praegugi vähesel määral.Mulle ei meeldinud see sugugi , kui terve maailm tegi piiranguid , ettekäändeks koroona. Minule on see senimaani olnud kõige vastikum aeg see kolm kuud , mis pole veel lõppenud.Kas sullegi on see elu muutnud ja kas kardad endiselt koroonat?Seda koroonat ma ise ei karda , kuid piiranguid kardan küll.Loodetavasti oktoobri alguses enne teist lainet lastakse mul lõuna Hispaania kultuuri reisil ära käia.Nüüd kui piirid uuesti avati , siis olen käinud Saaremaal , Soomes ja Lätis ja ei tunne , et ma oleks mingitki grippi saanud , tunnen ennast rohkem tervena kui eelmine aasta märtsist suve alguseni ja siiani tervis hea.

    • Ma olen alati hästi avameelne olnud, see pole uus asi.

      Ja mis puudutab koroonasse, siis seda ilmselgelt saada ei tahaks. Tuleb lihtsalt loota, et uut lainet sügisel ei tule – praegu on number meil õnneks languses. Aga kui reisimine täies mahus taastub, siis läheb number ka ilmselt suuremaks. Samas igavesti ei saa tõesti nii elada, et midagi teha ei tohi – meil olid need piirangud siiski õnneks leebemad kui paljudes teistes riikides. Aga meil õnneks peeti neist suht kinni ka.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s