Niisama loba/ Hendrik läks tantsupeole ja ma pole üldse harjunud temast eemal olema nii pikalt/ Miks mulle ei sobiks see variant, et mees töötab välismaal ja käib ainult paar korda kuus kodus?

Jõudsin just Tartust tagasi Põlvasse. Käisin isale ja tädile pulmapilte viimas. Nad mõlemad elavad viiendal korrusel – seega andis minna ikka. Ma ise elan teisel ega pole harjunud enam nii kõrgele kõndima. Aga no mis seal ikka – pidi hakkama saama 😀

Täiesti uskumatu on mõelda, et ainult kuus nädalat ja paar päeva on tähtajani! Kuhu see aeg on läinud? Alles ju jäin rasedaks 😀 Kui juulis on veel plaane tehtud –  (Lonnyga laevasõit kahele Ahja jõel ja kolmekäiguline õhtusöök, selle sain töökaaslaste poolt sünnaks juba detsembris, mille saab nüüd ära kasutada. ja ühisistumine minu ja Hendriku perega mu sugulase suures aias), siis augustiks ma suuri plaane enam ei tee. Kuna mul ikkagi suure tõenäosusega kutsutakse sünnitus esile või on hoopiski keiser. No nii on mulle Tartu kogu aeg väitnud, aga Põlva arsti näen ma 08.juulil. Kui ma peaksin veresuhkrurohud peale saama, siis kutsutakse 39.nädalal kindlasti esile (kui pole selleks ajaks ise sündinud) või kui laps on üle 4500 grammi, siis on keiser. See on Tartu arstide jutt viimased visiidid olnud, mida ma kindlasti ka Põlvas mainin. Et siis tegelikult hetkel ikkagi täpselt ei tea. Ma ei oota sünnitamist, kohe mitte ei oota. Aga keisrit ma ka ei oota, sest siis on see taastumine jälle pikem protsess – ise olen ju alguses suht audis nagunii. Et kuigi ma olen hetkel paksuks läinud ja mul on kõrvetised, rasedusdiabeet ja kõrge vererõhk (mis on mind terve elu saatnud – seega ma ei taju seda absoluutselt, nüüd küll võtan kord päevas rohtu selle vastu) ning mu varasemad pikad ja kiired sammud on asendunud väikeste teosammudega, siis… vaatamata sellele kõigele on rase minu meelest jumala okei olla. Isegi suure kõhuga on parem olla kui alguses, mil see iiveldus mind kogu aeg saatis. Ma küll oksendasin ainult kolm korda, aga iiveldas ikka rohkem. Ja meeletu väsimus oli ka. Aga rasedus ei ole mul takistanud midagi teha – mul on väljasõite jne rohkem olnud kui enne. Eks see osaliselt oligi ka nii mõeldud, sest siis saab enne last veel kahekesi aega Hendrikuga nautida 🙂

Et jah – need pea kaheksa kuud rasedust on siiani minu meelest suht okeilt möödunud. Aga sünnitust ma kardan, ma ei mõtle sellele küll ülitihti, aga ma olen üpris kindel, et ega see kergelt ei lähe. Vbl ma nimelt juba võtan sellise hoiaku, et kindlasti on hullult raske, sest kui peakski ime juhtuma, et see polegi nii hull, siis oleks see meeldiv üllatus. Aga ma väga ei usu seda. Eks näis muidugi.

Eelmisel esmaspäeval oli Hendriku suguvõsa kokkutulek, mida peetakse alati jaanilaupäeval, sest siis on ta vanaema sünnipäev. Seal on lausa eraldi selline märkmik, kuhu end tulija kirja saab panna. Ja sel aastal oli meid 96! Siiani oli rekord vist kuskil 70. Ma eelmisel korral käisin esimest korda – siis olid enamus minu jaoks võõrad, aga nüüd juba osasid teadsin. Ega Hendrik ja ta vanemadki kõiki päris ei teadnud. See üritus toimub neil juba 13 aastat ja alati ühe sugulase maal, kus on selline suur katusealune, kus siis kõik istuda saavad, kui nad just õues pole.

Sel korral oli lausa ringis suur tutvustamine, kus me saime mainida, kuidas me kas Hendriku vanaema, vanatädi või vanaonu teame (nemad kolmekesi istusid keskel ja teised siis tutvustasid end). Seal ringis oli ikka vähem inimesi kui 96, sest mõned olid juba ära läinud, aga kogu päeva jooksul käis nii palju läbi. Sai süüa, juttu ajada, puhata ja niisama olla. Äge, et selliseid asju korraldatakse – inimesed tulevad lausa välismaalt ekstra kohale, et seal osaleda. Ja nii iga aasta juba 13 aastat.

Hetkel ma olengi täiesti üksi kodus ja seda kuni laupäeva hilisõhtuni, sest Hendrik sõitis täna varahommikul rahvatantsurühmaga Tallinnasse, kus neil juba tantsupeo proovid on. Ma pole üldse harjunud temast eemal olema nii pikalt (viimati aprillis 2018) ja eile lausa muutusin nukraks, et mis mõttes ma teda kuus päeva ei näe, isegi pisarad hakkasid jooksma. Eks rasedus ja hormoonid mängisid ka oma rolli, sest kuus päeva ei ole ju tegelikult üldse nii pikk aeg. Olimegi siis kaisus ja mina veits töinasin. Hendrik lohutas ja mainis, et varsti on ta juba tagasi ning siis on tal veel nädal puhkust, mil me midagi teha saame. Ja kui ka poleks, siis poleks hullu, sest ma ikka näen teda igapäevaselt, kui ta tööl käib, aga hetkel tundus see kuus päeva küll nagu kuus aastat 😀 Täna on mul juba parem olla ega pisaraid enam ei vala. Lihtsalt eile tundus, et omg, kuus päeva 😀

Aga jah – mina nii ei suudaks ega tahaks, et mu abikaasa välismaal töötaks ja siis näekski teda a la korra kuus või kahe nädala tagant. No ei – eriti veel siis, kui laps sünnib. Kuigi palgad võivad ju mujal kõrgemad olla, aga kuna hetkel saab ka ilusti hakkama, siis sellist lahendust mina ei näe. Hendrik on ka alati öelnud, et ta ei tahaks mitte iial välismaal töötada ja siis kodus käia ainult. Et kui peakski olema selline asi, et tõesti hädaolukorras oleks vaja kellelgi meist pikemalt välismaal töötada, siis koliks kogu perega sinna. Kuigi ma ei usu, et selline olukord kunagi tekkima peaks, sest me saame ilusti Eestis hakkama. Et selles mõttes müts maha nende naiste ees, kelle mehed a la Soomes või Norras töötavad ja käivadki kord kuus või veel harvem kodus. Ja kui neil veel lapsed ka on… Või siis veel hullem variant –  kui nad lausa meremehed kuskil on – et neli kuud kodus, pool aastat eemal vms. Lapsed kasvavad nii kiiresti ja seda küll ei tahaks, et isal nii palju sellest nägemata jääks. Aga mõnele perekonnale see peremudel sobib – ehk siis seda ei tehta ka ainult raha pärast (kuigi kindlasti on see päris suur mõjutegur). Ja see on normaalne, sest inimesed on erinevad. Mulle kindlasti ei sobiks. Ja õnneks arvab Hendrik sama, et see oleks tõesti viimane variant maailmas, kui mingi hädaolukord oleks – a la pikem töökaotus (ja Eestis ei leiaks kohe absoluutselt mitte midagi) ja ainuke võimalus olekski minna välismaale. Aga ka siis pigem läheks kohe kogu perega. Ja kui ei saaks seda ka, siis jääks see kõige hullem variant üldse.

Kuidas teie sellesse suhtute, et mees töötab välismaal ja käib suhteliselt harva kodus? Ja kui teil endal ongi niimoodi, siis kuidas vaimselt hakkama saate? Või olete ära harjunud? Mina leian, et seda raha võib kas või vähem olla, aga peaasi et pere koos on.

Et minu jaoks see vaimne ja ka füüsiline lähedus on piisavalt oluline, et pikemas perspektiivis ma ei kujutaks ette sellist olukorda, et üks töötab välismaal ja teine ootab kodus… No mingi periood ehk veel, aga mõned elavad nii aastaid… Vot see tundub küll keeruline minu jaoks. Eriti veel, kui lapsed ka on.

Advertisements

Piltide ilmutamisest (ja mõned pildid!)

Millal teie viimati pilte ilmutasite? Mina olen selles mõttes ikka jube laisk olnud, sest ma tegin seda palju aastaid tagasi! Nüüd üle pika aja ilmustasin pildid ära, sest pulmapilte tahaks ju ikka albumis ja raamis näha. Lasin viis satsi kõiki pulmapilte ilmutada (ega neid palju polnud, 32 pilti kokku), sest siis saan kohe isale, tädile, Hendriku vanavanematele  ja vanematele kõik pildid üle anda, lisaks siis üks komplekt meile endale. Enamus neist nagunii arvutit ei kasuta (Hendriku vanemad kasutavad) ja kuna neid pilte nii palju pole, siis ei viitsinud sorteerima hakata ja kõik saavad kogu satsi pilte endale. Ja saate aru – need olid esimesed pildid ka meile endale, mis ma koos Hendrikuga üldse ilmutasin. Neli tükki panin raami ja ülejäänud kleepisin albumisse, mis me pulmadeks saime.

See pulmapiltide ilmutamine pani mind mõtlema, et peaks ikka vanemaid pilte ka ilmutama. Ma mõtlesin, et eks ma mingi maksimaalselt 100 ilmutan, aga homme läheb ilmutusse 464 pilti!!! No mõned on vanemad pildid, aga üldiselt on intervall kuskil kolm aastat, aga enamus on ikka viimase paari aasta jooksul tehtud. Kui ma oleksin veel vanemaid hakanud ilmutama, siis oleks 1000 ära tulnud, aga ma otsustasin, et poosekaid aastast 2014-2015 ei pea nii palju olema 😀 Kui beebi sünnib, siis nagunii kavatsen pilte ilmutada ja teha seda tihedamini, sest ma mäletan Lipsukese pildisaagat, kes korraga vist paar tuhat pilti lastest lasi ilmutada, sest polnud seda aastaid teinud. Päris seda saatust ma endale ei tahaks, sest see sorteerimine võtab nii palju aega! Ja siis võib päris kalliks see summa ka minna, kui korraga nii palju ilmutada lasta. Parem juba tihedamini, sest siis on vähem sorteerimist.

Ja kuna ma täna palju pilte sorteerisin, siis ma mõtlesin teile ka mõnesid näidata (kõik neist ei lähe ilmutamisele, lihtsalt jäid silma). Ilmselt mõned on juba blogist läbi jooksnud, aga paljud siiski pole. Pildid ei ole kronoloogilises järjekorras, vaid tulevad suhteliselt segamini. Ja ma 2019.aasta omasid ei lisa uuesti, sest neid ma olen teile juba hiljuti näidanud. Hoiatus – PILTE ON PALJU!!! Ehk siis – keda pildid ei huvita, võib vabalt selle postituse vahele jätta.

Need neli pilti panin raami, ülejäänud on seal vasakul üleval albumis. Meil on alates pulmadest siia lauale nagu mingi altar tekkinud, lisaks siis mõned diplomid, mis ma töölt kaasa võtsin enne dekreeti jäämist.

14-aastane Jaanika oma tolleaegse kodu juures lolli mängimas 😀 See maja, mis pildil on, polnud meie kodu, vaid selle kõrvalasuv maja oli, aga seda pole pildil näha.

14-aastane Jaanika meedialaagris, sõrm on ikka täiega imelik 😀

Pidin poseerima, sest mingi pilt neist läks meedialaagri ajalehte, mis pärast seda laagrit ilmus. Ma ühel aastal kirjutasin arvamusloo ja teisel aastal vist reportaaži – mõlemad pääsesid sinna lehte.

See pilt on tehtud aastal 2006, käisin siis 10-ndas klassis.

10.klass!

Hea Lapses ilmus mu kirjasõbrakuulutus vist neli korda aastas vähemalt 😀

September 2006

Siin olen ka 16-aastane.

Suvi 2007, mil ma Tallinnas elasin.

Minu kolm lõpetamist, vasakult paremale: põhikool, gümnaasium ja kutsehariduskeskus. Ma tundun endale kõige vanem just põhikooli lõpetamisel, sest see lilla pea tegi mu tõesti eakamaks. Ma otsustasin päev enne lõpetamist juuksed lillaks värvida – seega enamus mu sugulasi ei tundnud mind ära 😀

18-aastane Jaanika ehk abiturient 🙂 Seal taga pildil ei ole mingi mu tolleaegne peika, vaid see oli mu keskmise õe peigmees kunagi. Tal on endiselt see pilt vanematekodus raamis, kuigi nad läksid lahku aastal …. 2002? 😀 Mina olin siis igal juhul laps.

Detsember 2012

2009

2014 millalgi, vahetult enne öösaate algust.

Mehhikos suvel 2010

September 2009 Barcelonas, vahetult enne ühte pulma, kus mul õnnestus Hispaanias külalisena käia.

Mehhiko käsitööturul, suvi 2010.

Kevad 2012

Detsember 2010

2012 suvi

Ootan oma kutseka tunnistust, juuni 2012!

Märts 2013

August 2009 – Barcelona metroo

Barcelona tänavafestivalil, samuti august 2009

2010 suvel millalgi

2011 kevadel – Tartu pubis Big Ben

Valencias praktikal aprillis 2012

Tartu pubis Pahad Poisid, peaks olema 2012 lõpp.

Mehhikos 2010

Suvi 2012

November 2011, vahetult enne mingit pidu.

Sügisel 2012

Millalgi 2011 lõpus tehtud

Jaanuar 2012

Suvi 2012

Suvi 2012

2012 algus

Pärnus suvel 2011

2013 jaanuar

Mehhikos tehtud pilt aastal 2010, kus on peal kahe lapse käed, kellega me hommikuti kooli läksime.

Kevadel 2012

Suvi 2012

Erinevad pildid minust mitmete aastate lõikes (2006- 2011)

2012 suvi

Valencias aprill 2012

Mehhikos 2010

Suvel 2013, mil olin just hiljuti Tallinnasse kolinud.

Samal päeval tehtud kui eelmine pilt – suvi 2013

Kui saatest Night Chat sai Vallatud Tissid 😀 Umbes kaheksa kuud oli saatel see nimi, hiljem muutus see uuesti Night Chatiks tagasi, aga kõige lõpus oli selle nimi üldse Unetud.

Mina oma esimesi öösaateid tegemas, mai 2013

Malluka korraldatud iluõhtul novembris 2014. Ma seda mainisin oma eelmises postituses ka – just siis tuligi jumestaja mulle silmameigiga appi 😀

2013 suvel

2014 sügisel, vahetult enne Kanal 2 pidu.

Suvel 2013 stuudios enne öösaate algust!

Juunis 2012 ehk siis sel päeval, mil ma kutseka lõpetasin.

2013 lõpp stuudios

Suvel 2014 jälle stuudios

2014 algus jälle stuudios

Veebruaris 2014 Tallinna vanalinnas kolamas

2013 sügis enne Kanal pidu

Mul on nii palju pilte stuudios tehtud 😀 See peaks olema 2013 lõpus tehtud pilt.

Jällegi 2014 stuudios, aga pärast päevasaate lõppu (ma tegin nii öö-kui päevasaadet).

Suvel 2014 Tallinna kodus

Veebruar 2015, kui ma otsustasin oma juuksed ära lõigata ja ära värvida.

Jaanuar 2015

Suvi 2015

September 2014 – Kanal 2 peol 🙂

September 2009 Barcelonas jalkat vaatamas!

Samuti Kanal 2 peol septembris 2014

Kanal 2 peole suundumas septembris 2014

2014 suvel saate ajal tehtud pilt, aga ma läksin pausile korraks. Ehk siis Kanal 2 koridoris kuskil.

Veebruar 2015

2015 algus

Mai 2015, mina saadet juhtimas

Veebruar 2015, enne saadet. Ilmselgelt on tissid nimelt niimoodi kokku tõmmatud, sest nii suured rinnad pole mul isegi praegu rasedana 😀

Lapsehoidja Prantsusmaal – oktoober 2009

Kevad 2015 Tallinnas

Suvel 2014 Tartus

2015 algus

Kevad 2015

Vol 2. Praegu on see kleit mul kodukleidiks, aga kuna kõht on nii suur ja ma olen paksuks läinud, siis tagumik on sellega ikka täiesti paljas, tänavale ei saaks minna 😀

Suvel 2015

Samuti suvi 2015

Suvi 2015 – siis oli saate nimi juba Unetud!

Suvi 2015

See oli siis, kui ma esimest korda lakas magasin! Ehk siis suvel 2015. Rohkem pole ma lakas ööbinud ka.

Jälle ma seletan midagi saates 😀 Sügisel 2015

Talvel 2015

Aprill 2016

Aprill 2016

Aprill 2016 Põltsamaal

Mai 2016, kleit on valepidi seljas 😀

Mai 2016. Ma olin nii kleenuke ikka 😀 Sellel pildil kaalun ma 66 kg ehk siis 35 kg kergem kui praegu. Praegu kaalun 101 kg.

Juuni 2016 – enne EBA-le minekut

Jälle mina mulisemas 😀 Suvel 2016 stuudios

Viljandis suvel 2016

September 2016

Kolm mind, vasakult paremale: 7-aastane, 10-aastane ja 11-aastane 🙂

Sügis 2016

Märts 2017 Jõhvis

Märts 2017

Märts 2017 Narvas

Peole, peole! Kevad 2017

Aparaaditehases kevadel 2017

Kevad 2017

Kevad 2017

Pärnus kevadel 2017

Klubis Tempo mai 2017

Suvi 2017

Suvi 2017

Suvi 2017

Haapsalus suvel 2017

Ikka Haapsalu ja suvi 2017

Haapsalu vol 3

See oligi jaanipäeval 2017 ja suhteliselt külm ning tuuline ilm oli.

Väike kollaaž Haapsalust suvel 2017

Suvi 2017

Kui avastasin, et lift oli katki – ehk siis pidin seitsmendale jala kõndima 😀 Suvel 2017

Kui oma juuksed suvel 2017 lühikeseks lõikasin

Juuli 2017

Tallinnas juulis 2017

Suvepäevadel 2017 tegin kõigile GR töötajatele sellise enda mõeldud luuletusega diplomi – ma ise sain loosiga just selle. Siis olid meid veel seitse – seega polnud raske neid mõelda, aga ma olen ka 12-le midagi sarnast teinud 😀

Kui ma juulis 2017 esimest korda uuel Balti jaama turul käisin.

21.oktoober 2017. Siis ma veel ei aimanud, et järgmisel päeval tutvun ma oma tulevase abikaasaga! Ma teadsin küll, et ma saan Hendrikuga kokku, aga ma ei teadnud siis, mis sellest saama hakkab 😀

Esimene koos pilt meist novembris 2017, mille Hendrik Facebooki lisas. See ongi siis päris esimene koos tehtud pilt meist üldse!

See on novembri algus 2017 tehtud pilt, mil ma Hendrikuga just sebima hakkasin.

Hendriku soolaleivapeol novembris 2017, mil ma esimest korda tema sõpradega kohtusin.

Räpinas söömas novembris 2017. Mul oli siis meeletu köha, mis kestis pea kuu aega.

Novembri lõpp 2017 – Robotexil 🙂

Detsember 2017 Põlvas

Detsember 2017

Detsember 2017 enne firma jõulupidu restoranis München

Meie esimene pikem väljasõit Haapsallu detsembri lõpus 2017

Vol 2

Lasime juba ettekandjal meist pilti teha, olime selleks ajaks kaks kuud koos olnud – ehk siis noored ja armunud 😀 Siis me veel ei aimanud, et aasta ja viie kuu pärast oleme abielus!

🙂

Jäime Haapsalus kõva paduka kätte ja läksime öösel end ühte pubisse üles soojendama 😀

Pärast Haapsalu suundusime juba Pärnusse!

2018 algus

Valga rongijaamas jaanuaris 2018

2018 jaanuar Valgas

Veebruar 2018

Veebruar 2018

Munadepühad kontoris kevadel 2018

Aprill 2018 Vilniuse korteris, kus me sõbrannaga neli päeva veetsime 🙂

Vilnius 2018

Ikka Vilnius

Vilnius ja mehhiklannast kunstnik Frida Kahlo

🙂

Hüppame korraks jaanuari 2019, mil ma töökaaslastega tõukekelgumatkal käisin. Teised siis veel ei teadnud, et ma rase olen, aga mina juba kolm nädalat teadsin.

17-aastane Jaanika 🙂

Kronoloogiliselt need pildid siin ei jookse, see on tehtud suvel 2017, mil ma veel Hendrikut ei tundnud.

Samuti suvi 2017 😀

Suvi 2017

Suvel 2017

Vol 2

Suvel 2017 kummituskülas Viivikonnas

Käisin ka 2018 suvel seal ja ikka oli sama kõle… Öösel seal ei tahaks liigelda ilmselt.

2017 suvel Sillamäel. See kleit on mul ka hetkel kodukleit, sest see ei ulatu väga palju üle tagumiku enam…

2017 suvi

Kuremäe kloostris suvel 2017

Suvi 2017

Praegu ei mahuks mu varvas ka enam nendesse teksadesse! 😀 Endiselt suvi 2017

🙂

September 2017 käisin ühes pulmas – see pilt on vahetult enne seda tehtud.

September 2017

Oktoober 2017

Oktoober 2017 🙂 Kui ma Hendriku esimest korda endale külla kutsusin ja me ÄSK-i mängima hakkasime!

Oktoober 2017

Novembris 2017 käisime töökaaslastega laskmas. Ma sakkisin selles sajaga 😀

November 2017

Jaanuar 2018 – Hendrik oli siis eriti karvane 😀

Jaanuar 2018 Põlva ööklubis Kino

Jaanuar 2018 🙂

Jaanuar 2018

Jaanuar 2018

Veebruar 2018 – minu isa sünnipäeval 🙂

Veebruar 2018

Veebruar 2018 Meenikunnos 🙂

Veebruar 2018

Veebruar 2018 🙂

Märts 2018

Kevad 2018

Aprillis 2018, mil me Taskus asuvas Mehhiko restoranis Burro käisime 🙂

Aprill 2018

Aprill 2018

1.mai 2018

Bryan Adamsi kontserdil mais 2018 🙂

Mu üks lemmikpilt meist! Mais 2018 Taevaskojas 🙂

Mais 2018, mil firma sai nelja-aastaseks. Selle aasta mais sai juba viieseks ja oli suurem pidu ka 🙂

2018 kevad 🙂

🙂

Kevadel 2018

Pärast Kagu-Eesti tantsupidu mai 2018

Suvi 2018 Põlvas 🙂

Suvel 2018 kass Arturiga, kes Hendriku vanemate juures elab 🙂

Oraval suvel 2018

Paides kevadel 2018

Otepääl juunis 2018

Retrobest 2018

Retrobestil 😀

😀

Firma suvepäevad suvel 2018

Firma suvepäevad vol 2 😀

Kummitusküla Viivikonna juulis 2018

Sillamäe 2018

Puhkus suvel 2018

🙂

Narvas juulis 2018

Samuti Narvas juulis 2018

Vot sel päeval sain ma esimest korda elus herliaselt nõelata! Avatud Talude päev suvel 2018

Juuli 2018

Juuli 2018

Juulis 2018 Palojärve ääres

Juuli 2018

Intsikurmu Festival augustis 2018

Hendrik sai 30! August 2018 🙂

Pärast juubelit 🙂

Tõrvas augustis 2018

Augusti lõpp 2018, mu Põlvasse kolimiseni jäi vähe aega!

September 2018 – hakkasime kohe Hendriku sõbra pulma sõitma.

Hendriku sõbra pulmas 🙂

Ootame pruutpaari tulekut – september 2018

September 2018, olin just Põlvasse kolinud. See pilt on tehtud Räpinas 🙂

September 2018. Juba siin küsis keegi, et kas ma olen rase, sest mul on kõht ees, aga seal veel polnud 😀

Sügis 2018

September 2018

Oktoober 2018, mil sõbrannadega discgolfi käisime mängimas.

Ja vise 😀

22.oktoober 2018 – meil sai Hendrikuga täpselt aasta tutvumisest 🙂

Oktoober 2018 🙂

Nublu kontserdil detsembri alguses 2018. Ma olin tegelikult juba rase, aga ma ei teadnud seda veel…

Midagi ametlikumat ka lõpetuseks – pilt on tehtud septembris 2017. Ma rohkem pilte ei lisa ka, sest 2019 aasta fotosid olen ma suhteliselt hiljuti juba teile näidanud.

 

 

 

 

 

“Kes see Mallukas veel on?” / Oma kogemused, mis Malluka raamatut lugedes meenusid!

Täna oli mul diabeedi ämmaemanda visiit Tartus, kus ma mainisin, et ma tõstsin oma asjad Põlvasse ümber. Ta veel ei tühistanud ultraheli, mis mulle augusti alguseks oli juba pandud, aga ma saan selle ise tühistada. Mul peaks enda ämmaemandaga kohtumine olema 12.juuli, aga ma sain Põlvasse aja 08.juuliks. Ilmselt pärast seda tühistangi, käin ära ja vaatan, kuidas mulle Põlvas sobib. Ma telefonis mainisin ka, et mul on rasedusdiabeet ja kõrge vererõhk, et see info oleks kohe olemas. Ja kuna ma eelmisel nädalal oma ämmaemandat ja arsti nägin alles, siis on 08.juuli okei kuupäev. See Põlva valveõde hakkas telefonis aegu otsima ja ega neid kerge leida polnud, sest üks arst nagunii puhkab tol ajal – seega saingi selle teise. Aga sellistel puhkudel nad peavad leidma aja, sest ma kindlasti pean saama visiidi enne juuli keskpaika.

Aga rasedusdiabeedi ravimeid mulle peale ei pandud. Mõned näidud on küll natuke üle olnud, aga siis ongi patustamine olnud. Näiteks EBA-l ja Kubija hotellis. Pean endiselt neli korda päevas näitu võtma ja kõik need asjad saan Põlva arstile ka ette näidata.

Täna ma tahtsin tegelikult üldse teisest asjast kirjutada. Nimelt ma eile ostsin Malluka raamatu “Kes see Mallukas veel on?” – ja täna ma juba lõpetasin selle lugemise, sest see sai kiiresti läbi! Ma pole Malluka esimest raamatut lugenud, mis ta raseduse kohta kirjutas, sest siis polnud see teema minu jaoks aktuaalne ja nüüd pole ka juhtunud seda lugema. Seega oli see esimene raamat, mis ma tema sulest lugesin.

Kuidas mulle siis raamat meeldis? Üldiselt jäin rahule, aga kuna ma olen Malluka blogi lugenud juba sellest ajast, kui ta veel kuulus polnud, siis enamus asju olid minu jaoks nagunii tuttavad. Uuteks asjadeks ehk oligi tema lapsepõlv, koolitee ja Austraalia. Väga palju oli noppeid ka blogipostitustest, mida ma juba nagunii lugenud olen. Et huvitav oli küll, aga neil on kindlasti põnevam, kes tema blogi hakkasid kõvasti hiljem lugema, sest siis on paljud asjad tõesti täiesti uued. Eriti meeldisid teiste iseloomustused tema kohta, mis raamatu lõpus olid! Muidu on stiil ladus ja suhteliselt mallukalik – et neile, kes tema blogi loevad, peaks raamat ka sobima. Minu jaoks ehk miinuseks jäigi see, et ma ootasin rohkem midagi sellist, mida ma veel ei tea, aga kui sa oled kellegi blogi juba nii pikalt jälginud, siis uusi asju on vist keeruline sinna kirja panna. Ja neid eesti blogisid, mida ma olen megakaua jälginud, on üpris palju – ehk siis kui keegi teine annaks oma elust raamatu välja, oleks mul vist sama mure 😀

Mallukat ise olen ma elus vast mingi viis korda näinud? Esimene kord oli siis, kui ta mind 2014.aastal iluõhtule kutsus koos teiste blogijatega. See toimus Eveliisi restoranis Diip, kus ma ainult ühe korra jõudsingi käia. Seal õpetati meile suitsusilma tegemist ja ka võin kohe eos öelda, et minul pidi jumestaja appi tulema, sest ma olin kõige kohutavam selles 😀 Hiljem oli meil mingi istumine seltskonnaga veel kuskil vanalinna baaris ja siis pidin ma Night Chati saadet tegema minema, kuhu Mallukas umbes tunniks kaasa tuli. Ja ühte asja võib Malluka kohta küll öelda – et ta tegelikult ongi selline inimene, keda sa blogi lugedes näed. Kohati ropu suuga, otsekohene, valju, julge jne. Et ta ei etenda blogis kedagi teist, sest see oleks vist üpris veider, kui temaga kohtudes tuleks välja, et ta selline malbeke on 😀 Seda ohtu kindlasti pole.

Ja kuigi mina ka ei nõustu kõigi tema postitustega, siis ma leian, et annus sellist pohhuismi tuleb kõigile kasuks. Seda ei saa kahjuks igas olukorras rakendada, sest noh – elu on juba selline. Et raamatut ma kindlasti soovitan, aga kui olete tema blogi juba väga ammusest ajast lugenud nagu mina, siis võib tekkida see oht, et uut informatsiooni on liiga vähe. Aga kindlasti on see raamat eriti huvitav neile, kes teda aasta-paar ainult jälginud on. Ehk siis uutele lugejatele.

Mallukaga mäletan ma veel seda, et kui ma aastal 2011-2012 algus soomlasest Egoga suhtes olin, siis tema (ja ka paljud teised inimesed) kommenteerisid mu blogi ja ütlesid, et selline suhe pole normaalne, kus nii palju draamasid jne on. Ta mainis kommentaaris, et tema suhe on hea ja rahulik vms. Siis ta oli ilmselt suhtes oma eelmise peikaga, kellega ta oligi viis-kuus aastat koos (millest saab raamatus ka põgusalt lugeda). Et tegelikult neil kõigil oli õigus, sest selline suhe polnudki normaalne, aga mina ei saanud sellest siis aru. Nüüd saan ja annan isegi kõigile nõu, et sellistest meestest tuleb kauge kaarega eemale hoida.

Lisaks oli raamatus palju samastumise kohti. Kui Mallukas nii ilusasti oma vanaisast Endlist kirjutas, siis oleks mul peaaegu pisarad jooksma hakanud, sest mulle meenus mu ema, kelle ma 21-aastaselt kaotasin. Minu jaoks oli mu ema kõige lähedasem inimene maailmas ja ma annaksin nii palju, et ta ometi elus oleks! Kui mu ema suri, siis olin mina veel suur pidutseja, kellel peikad/suhted vahetusid kiiremini kui eesti ilm – nii hea oleks tal nüüd näha, et tema pooleldi segasest pesamunast on perekonnainimene saanud – abielus imelise mehega ja varsti oma esimese lapse ema! Siis tundus ilmselt, et ma ei rahunegi kunagi maha ja jään igavesti oma sarvi maha jooksma. Aga rahunesin 🙂

Lisaks kirjutas Mallukas sellest, kuidas ta lühikest aega sebis mingi tropiga, kes talle voodis ütles, et ta on tegelikult teisest naisest huvitatud, millepeale Mallukas siis seda lahedat sõbrannat mängis, olles ise tüüpi kõrvuni armunud. Nagu enda minevikku oleks lugenud 😀 Mul oli Egoga alguses sama teema ju – mina olin nii kõrvuni armunud ehk olin samuti see naine, kes talle nõu andis, et kuidas teisi naisi sebida, aga ise nutsin kodus patja, sest tüüp ei tahtnud mind endale pruudiks. Tol ajal poleks keegi osanud aimata, et see lugu lõpeb niimoodi, et Egost saab hoopis see mees, kes mind pikka aega pärast lahkuminekut rahule ei jäta ja mind pommitab kõnede, smside ja kirjadega. Vanad lugejad on kursis, aga uutele infoks – kui Ego lõpuks Soome tagasi läks ja sealt neli kuud hiljem tagasi tuli, siis oli ta kui muutunud mees, tahtis mind endale kallimaks ja muutus armukadedaks, kui mina teistega ringi sebisin. Mina olin tolleks ajaks vist vaikselt hakanud leppima, et sealt ei tule midagi, aga kuidagi lõppes asi niimoodi, et me olime suhtes. Suhtes, mida ma nii kaua olin tahtnud temaga, aga kui lõpuks selle sain, siis oli see ainult draamade laviin, kus rahu ei olnud hetkekski.

Asi oli lausa nii hull, et kui ma sõbrannadega klubis käisin ja ta Pärnust mulle helistas (ta elas siis Pärnus ja ma Tartus), siis ta arvas, et ma raudselt petan teda. Ja nii tegi ta 30 kõnet ühe peo jooksul, lõpuks mul viskas nii kopa ette, et ma ei vastanudki enam. Ja ma ei saanud ikka aru, et see pole normaalne suhe! Ma ise olin ka muidugi väga armukade tol ajal ja korraldasin talle samuti draamasid. Ja ma tõesti arvasin, et selline võimuvõitlus peabki üks suhe olema, sest muidu on igav. Ei pea, kohe kindlasti ei pea, lausa ei tohi! Selline suhe ei ole normaalne ja kui kellelegi on veel taoline olukord, siis jookse kiiresti minema sellest haiglasest suhtest! Hea suhe on tasakaalukas, ilma selliste ülepäevaliste draamadeta ja armukadedusstseenideta. Hea suhe põhineb usaldusel, hoolivusel, armastusel, mitte võimumängudes või kellelegi tagasitegemises!

Minu ja Ego suhe lõppes sellega, et ta üritas mind lüüa (ma pöörasin pea ära). Ja vot siis sain ma alles aru, et tegemist on vaimselt ebastabiilse inimesega. Õnneks elas ta ühes Pärnu hotellis (ta töötas seal) ja ma sain lõpuks põgeneda sealt, sest ta viskas mu jalanõud mitu korda aknast välja. Ja ma siis ilma jalanõudeta jooksingi alla administraatori juurde ja kurtsin oma muret, kes mulle töömehe appi saatis (kellel olid toa varuvõtmed olemas) ja nii ma oma saapad kätte saingi. Õnneks elas mu geisõber Truu ka tol ajal Pärnus ja ma sain tema juurde ööseks minna.

Pärast seda läksime lahku ja ta tüütas mind veel umbes aasta aega, saatis megapikke kirju, helistas jne. Ma ei reageerinud millelegi. Ja nüüd seitse aastat pärast lahkuminekut proovib ta kord aastas mind Facebooki sõbralisti lisada, aga ma ei võta teda vastu (viimati üritas seda paar kuud tagasi). Sest tema on eksidest, keda ma isegi oma Facebooki sõbralisti ei taha. Ego probleemiks oligi liigne alkohol, sest purjus peaga keeras ta alati ära. Ja kuigi meie suhte ajal ta lubas, et joob vähem, siis tema puhul tähendas see ehk tavalise kaheksa õlle asemel päevas neli õlut.

Et jah – minu kõige suurem viga elus oli sellise mehega üldse suhtes olla. Aga see on mulle selgeks teinud, millist suhet ma enam kunagi ei tahaks ja pärast seda mul sellist ämbrit enam polnud ka.

Teine selline sarnane lugu oli mul ju Terminaatoriga (mis hüüdnimesid ma ikka kasutanud olen…). Tema ei olnud kunagi küll füüsiliselt vägivaldne, aga mina 24-aastaselt ja just Romantikust lahku minnes nägin selles 38-aastases mehes midagi ligitõmbavat ja seksikat, midagi pahelist, aga huvitavat. Ja juhtus see, et ma armusin temasse ära, aga tema minusse loomulikult mitte. Vanad lugejad ehk mäletavad, milliseid sõdu sai peetud, sest ta oli mees, kes vihkas mu blogi kogu südamest, kuna alati hakati tema iseloomu kritiseerima ja tüübi ülisuurele egole mõjus see kohutavalt. Lõpuks me isegi mingi aeg ei suhelnud blogi pärast, aga ma langesin uuesti ta võrku, kui ta mulle limusiiniga Tallinna bussijaama vastu tuli (tulin siis just kodulinna külastamast, aga ma ju elasin Tallinnas). Ma kusjuures tutvusin temaga saates, mida ma ise juhtusin… Ma astusin üle endale tehtud reeglist, et ma ei tutvu saatevaatajatega, aga talle ma millegipärast oma numbri andsin.

Terminaatoriga juhtus see, et 2015 suvel me enam eriti tihti ei suhelnud, aga ta ikka vahel helistas mulle. Sügisel tutvusin ma Härraga ja kui Terminaator mulle saate ajal isiklikule numbrile helistas, siis ma palusin, et ta seda enam ei teeks, sest ma tõesti olin Härrasse armunud ega tahtnud temast enam midagi teada. Siis helistas ta saatesse, ma võtsin ta eetrist maha ja ütlesingi talle, et kui saatejuht ma võin temaga suhelda, aga mu isiklik number kustutagu heaga ära. Ta veel mõned korrad helistas, aga ma ei reageerinud – ja lõpuks ta enam endast märku ei andnud ka. See trall oleks ilmselt edasi kestnud, kui ma poleks tol ajal Härraga tutvunud, kellesse ma ära armusin. Ja kuigi pikemas perspektiivis meil ei tulnud Härraga midagi, siis tema on üks nendest eksidest, kes võib vabalt Facebookis olla ja kellele saab aastas korra tema sünnipäeval õnne soovida. Samamoodi Romantik ju. Et ma ei suhtle kummagagi neist, aga sünnipäeval Facebookis ikka õnne saab soovitud. Ja nad mõlemad on nüüd leidnud oma ellu need inimesed, kellega nad paremini klapivad, mille üle on mul ainult hea meel, sest inimestena nad pole halvad, meie lihtsalt ei klappinud omavahel.

Et jah – sellistest toksilistest suhetest nagu minul Ego või Terminaatoriga olid, tuleks kauge kaarega eemale hoida. Esimene neist oli alkohoolikust ja armukadedusest hulluv manipulaator, teine oli enda meelest kõva tegija, kes oli oma arvates mu elus mingi hull õpetaja vms. Jah, ehk selles mõttes oligi, et millist meest ma mitte kunagi endale reaalselt ei tahaks. Eks selliseid õpetajaid peab ju ka olema! Siis sa tead, millist inimest sa oma kõrvale kunagi ei tahaks…

Et vot sellised meenutused ja samastused tekkisid mul Malluka raamatut lugedes. Ma usun, et nii mõnelgi teisel oleks sama lugu rääkida, kui ta seda raamatut loeks, sest me kõik oleme kunagi suhtega ämbrisse astunud. No kõik kindlasti mitte, sest mõned ehk leiavad esimese armastuse näol kaaslase, kellega abielluda ja lapsi saada, aga enamusel siiski nii hästi ei lähe. Ja mina olen ikka enne mitmeid konni suudelnud, kuni oma abikaasaga tutvusin. Et jah – mul on olnud päris tormiline minevik, mida vanad lugejad väga hästi isegi teavad.

Ma olen Mallukaga nõus ka selles osas, et suhe ei pea keeruline olema. Jah, raskeid aegu võib ette tulla, aga kui kogu aeg on raske ja rõhuv ning õnnelikku aega polegi, on ainult tülid, nääklemised, võimuvõitlused jne, siis ehk ei ole sa õige inimesega koos? Või teine variant – kui su kaaslane ei taha sinuga pikemaid plaane teha, siis kas on mõtet selles suhtes olla? Kui sulle endale see sobib, siis palun väga, aga kui sa tahaksid midagi rohkemat, siis ehk peaks edasi liikuma? Lihtsalt tean olukordi, kus viis aastat koos olnud paar, kus mõlemad on juba üle 30ne, elus suhteliselt heal järjel jne, aga kui tuleb jutuks lapsesaamine või abiellumine, siis üks osapool ütleb, et ta pole veel valmis… Jah, aga mööduvad aastad ja jutt on ikka sama. Kas asi siis pigem juba selles pole, et tal on lihtsalt mugav selles suhtes olla, aga hoitakse tagavarauksed veel igaks juhuks lahti? Eeldusel, et mõlemad on kunagi rääkinud, et nad ikka tahaksid millalgi lapsi jne. Kui kumbki ei taha, siis pole muidugi muret.

Hea näide sellest, kuidas inimene tahab sinuga koos plaane teha. Me mainisime Hendriku isale, et ostsime turvahälli ära, millepeale Hendrik lisas, et kunagi tulevikus saab seda teise lapse puhul ka kasutada. Ilmselt ei saa, sest selle peaks tolleks ajaks vbl välja vahetama, aga point on selles, et me oleme rääkinud, et me tahaksime kahte last ja me mõlemad teame, et me tahame koos olla perekonnana. Seda, kas see teine laps tuleb varsti või pigem mitte, me loomulikult ei tea, sest eks näis, milline poisiklutt iseloomult on jne. Et võib-olla ma ikkagi lähen vahepeal tööle tagasi ja siis lükkub see kaugemasse tulevikku, et ma saaksin vanemahüvitist ikka palga, mitte miinimumi järgi, aga selleks peab enne paar aastat töötama (kui just kohe kahte last jutti ei tee, sest kui nad mahuvad 2.5.aasta sisse, siis saab vanemahüvitist palga järgi).

Et siis minu nõuanne kõigile naistele (ja ka meestele) – olge koos sellise inimesega, kes näeb teid oma tulevikus ka 5-10-20 aasta pärast, kes tahab teiega koos plaane teha ega mõtle igasuguseid ettekäändeid välja. Ja mis kõige tähtsam – unustage toksilised suhted, kus teineteisega manipuleeritakse, armukadetsetakse, mängitakse võimumänge. Heas suhtes ei saa asi käia niimoodi, et üks võidab ja teine kaotab, heas suhtes võidavad või kaotavad mõlemad samal ajal, sest see on ühise eesmärgi poole püüdlemine, teineteisele kaasa elamine, teineteise toetamine. See kõik teebki kokku armastuse ja usalduse, millel üks õige suhe peaks põhinema.

Vot sellised mõtted siis Malluka raamatut lugedes!

20190626_134355.jpg

 

 

 

 

Nädalavahetus Kubija Hotellis!

Enamik inimesi on vist hetkel kuskil jaanitulel, aga meil sai see juba peetud. Olime Hendriku vanemate maakodus ja tegime seal väikse istumise. Hendrikul on täna veel kahes Põlvamaa külas rahvatantsuga esinemised – seega tema on veel mingi aeg kodust eemal. Ta tõi mu koju ära, sest nädalavahetus on suhteliselt tegemisi täis olnud – ehk siis ma ei jaksanud kuskil enam kauem olla. Pealegi pole jaanipäev minu jaoks kunagi nii hullult suur püha olnud, et kindlasti peab seda hilisõhtuni tähistama.

Nädala pärast läheb Hendrik juba kuueks päevaks Tallinnasse tantsupeole (koos proovidega võtab see nii pikalt rahvatantsijatel aega). Ma otsustasin siiski mitte tantsupeole minna, sest sellised rahvarohked üritused pole praeguse kuumaga minu jaoks. Ei ole mõtet end nii piinata ka. Omapärane selle juures ongi see, et ma viimati olin Hendrikust eemal nii pikalt siis, kui ma aprillis 2018 Vilniuses sõbrannaga käisin 😀 Alates septembrist 2018, mil ma Põlvasse kolisin, olen ma vist maksimaalselt ühe öö temast korraga eemal olnud? Kui sedagi 😀 Saab päris harjumatu olema kindlasti.

Sel nädalavahetusel seadsime Hendriku auto Kubija poole!

Veel Põlvas ja kodu juures, aga kohe hakkasime Kubija poole startima!

🙂

Eile oli suhteliselt suur tuul 😀

Nimelt sai Hendrik rahvatantsurühmalt pulmakingituseks Kubija Hotelli kinkekaardi, mille me nüüd ära kasutasime. Kinkekaart oli 100 euro väärtuses ja ise maksime 35 eurot juurde – meid ootas Kubija Hotellis romantikapakett! Kui tavaliselt ootab romantikapaketis hotellitoas tavaline šampus, siis meil oli see alkoholivaba, sest Hendrik kirjutas neile, et kuna abikaasa on rase, et siis saaks tema ka seda natuke juua. Ja kui tavaliselt on paketi hinna sees mõlemale klassikaline massaaž, siis see sai minu puhul rasedate massaaži vastu välja vahetatud.

Me kumbki ei olnud varem Kubija Hotellis ööbinud ega isegi käinud. Kui me kohale jõudsime, siis saime teada, et meie massaažid on juba kell 16.00 (me jõudsime kell 15.20) – seega tegime oma toaga tutvust, sõime natuke puuvilju ja jõime alkoholivaba šampust, et siis massaaži minna!

Selline see meie toake välja nägigi! 🙂

Kui me ootasime fuajees, et massaaži minna, siis tuli üks massööridest välja, kes ütles: “Mul peaks siin üks rase Hendrik olema.” 😀 Haha – nad ei teadnud mu nime, sest Hendrik broneeris kogu hotellipaketi. Ja siis kohe kutsuti Hendrik ka oma klassikalist massaaži nautima. Hendrik ütles pärast, et see oli väga hea, ka minu rasedatele mõeldud massaaž oli ülimõnus! Massöör oli üpris jutukas naine ja ta rääkis, et Kubija hotelliosa on juba 20 aastat vana, aga see spaa- ja saunakeskus loodi sinna juurde alles aastal 2012. Sain veel teada, et tema minia saab ka augustis poja, mida ta nii väga ootab jne. Et jutustada sai ka 🙂

Pärast massaaži tõmbasime mõlemad natuke hinge ja läksime alla restorani sööma.

Ootasime oma toitu 🙂

Pärast õhtusööki läksime uuesti tuppa, et leiba luusse lasta ja siis suundusime spaa-ja saunakeskusesse! Vot selleks tarbeks mul neljapäeval trikood kiiresti vaja oligi, sest pesus ikka sinna minema vist ei hakka 😀 Mina sain küll ainult 45-kraadises saunas korraks käia, aga Hendrik proovis kõik kuumused ära. Ja mina olingi kõige rohkem selles 32-kraadises mullibasseinis, sest 28-kraadine oli liiga jahe, aga kuumemad pole rasedatele pikemas perspektiivis eriti soovituslikud. Ma läksin jalgadega sinna 42-kraadisesse ka, aga tulin kohe välja tagasi, 36-kraadises olin vist kaks minutit. Kui ma poleks rase, siis ma kindlasti oleksin seal kuumemates kauem aega veetnud 😀 Rahvast oli seal tol hetkel üpris vähe, aga tegelikult tundus hotell küll üpris täis olevat, sest õhtu-ja hommikusöögi ajal oli päris palju inimesi.

Pärast lõõgastavat spaatamist läksime veel oma tuppa, et siis hiljem jälle restoranis istuda. Tolleks ajaks oli köök juba kinni, aga midagi juua sai ikka – Hendrik võttis siis ühe õlu endale ja mina vee. Pärast seda käisime seal lähedal veel natuke jalutamas, sest hotell asub tõesti väga looduskaunis kohas!

Õhtune jalutuskäik hotelli lähedal 🙂

Ja kuna päev oli piisavalt teguderohke olnud, siis tuli uni üpris ruttu! Ma olen hakanud seda vererõhurohtu õhtuti võtma, sest ma üks kord võtsin selle hommikul, aga mul tekkis pärast seda kohutav unisus. Blogija Jane mainis Blogipostituste reklaamise grupis mu eelmise postituse all, et temal pani see rohi kogu aeg pea valutama – päris nõme ikka 😦 Ma hetkel pean ühe korra päevas seda võtma, arst mainis, et saan ise valida, et kas hommikul või õhtul, ma pigem võtan õhtuti, sest siis on nagunii varsti unemaale minek. Kui seda päeval võtta, siis tahaks uuesti tuttu minna.

Täna hommikul sõime veel hotellis hommikusööki, lebotasime natuke ja siis sõitsime Põlvasse tagasi. Ja nüüd õhtul oligi see väike jaanipäeva istumine. Sel aastal on jaanipäeval ikka ilmaga vedanud – tavaliselt on alati kas vihmane või jahe olnud. Eelmisel aastal küll vihma ei sadanud, aga jahedam oli kindlasti. Üle-eelmisel sadas vist isegi vihma? Nii sooja jaanipäeva ma ei mäletagi, millal viimati oli.

Mis teil head nädalavahetusel toimus, kus te jaanipäeva pidasite/peate?

 

Tartus on rasedate trikoode täielik defitsiit…/ Turvahäll on olemas/ Tegin endale SEB Digikassa!

Eile oli mul enda ämmaemanda ja oma arsti visiit (mõlemad olid kohal). Beebi on ilusti peaseisus nagu peab ja süda lööb 135 lööki minutis, mis on ka okei. Kuna mu vererõhk ikkagi on päris kõrge (nüüd oli lausa 150/105), siis nad kirjutasid mulle vererõhu madalamaks tegemise tabletid välja. Ma täna võtsin esimese ja no suht unisus tuli kohe peale. Infolehel on kirjas ka, et alguses võibki nii olla, aga nädala jooksul peaks üle minema. Arst ütles, et võin alustuseks ühe tableti päevas võtta, muidu on kaks mõeldud. Kuigi mul on vererõhk kõrge ja tavaliselt kaasnevad sellega peavalud vms, siis minul midagi sellist pole. Mul on terve elu kõrgem vererõhk olnud – see on meil kõigil perekonnas.

Eile just mainisin Hendrikule, et ma olen nagu vanamutt juba – pean täiega tablette võtma. No vitamiinid nagunii, aga kui kõrvetab, siis Renniet ka. Ja suht iga öö kõrvetab. Nüüd siis vererõhu tabletid ka. Ja vbl saan veresuhkru omad ka peale, seda ma veel ei tea.

Siinkohal on mul ka küsimus – kas keegi on seitsmendal raseduskuul end oma raseduspaberitega mujale arsti juurde ümber tõstnud? Ma olen Tartuga väga rahul, aga kuna ma ikkagi elan Põlvas, siis ma tahaksin end siia ümber tõsta. Tartusse sai alguses end kirja pandud, sest ma ju töötan seal ja lihtsam oli töölt ära käia. Aga kuidas see protsess käib? Lihtsalt helistan Põlvasse ja räägin, et tahaks siia üle tulla jne? Muidugi pean mainima kohe, et mul on rasedusdiabeet. Ja siis Tartusse annan ka kohe teada? Hetkel ma pole veel midagi teinud, aga kuna ma tahaksin Põlvas sünnitada ja kui tegemist on esilekutsumisega (mis võib suure tõenäosusega nii olla rasedusdiabeedi puhul), siis ma tahaksin oma asjadega Põlvas arvel olla. Või on suur jamamine see nii hilja asjade ümbertõstmine? Kas kellelgi on sama olukord olnud? Või jääda raseduse lõpuni Tartusse arvele ja siis alles end Põlvasse ümber tõsta? Ma ei teagi nüüd…

Pärast eilset arstilkäiku suundusin ma Lõunakeskusesse, et endale rasedate trikoo osta. Jah, ma tean, et mulle soovitati see netist tellida, aga ma jäin hiljaks – mul on seda juba homseks vaja. Olin juba eelmisel nädalal Taskus ja Kvartalis rasedate trikood otsimas käinud, aga tulutult. Eeldasin, et Lõunakeskuses ikka on. Aga enne leiab vist viiulit mängiva karu kui selle! Lindexis, H&M-is, Takkos, Sport Directis, mitte üheski pesupoes, spordiriiete ega beebipoes polnud sellisest asjast haisugi. Lindexis oli mingi suurema numbriga trikoo, aga minu kõht sinna küll ei mahtunud. Takkos olid mingi pluus ja püksikud – viimastega oli kõik okei, isegi pluus oleks sobinud, kui mul oleks põlvini tissid…

Seega lootusetu olukord. Google andis, et ehk kaubamajas on – Nordbaby kaupluses. Oligi, aga ainult üks ja sellisele naisele, kellel kas kogu raseduse aja on väike kõht või kellel see suht algusjärgus alles on. Selleks hetkeks olin ma valmis kas või 100 euri maksma, et ma lõpuks selle neetud trikoo leiaks, mis minu puhul tähendab juba suurt meeleheidet, sest mu pulmakleit maksis 40 eurot ja blogiauhindade oma oli vist 25-30 eurot (mõlemad on netist tellitud).

Lõpuks otsustasin avaturule minna. Teadsin, et kui ma Tartust ei leia, siis Põlvas on asi veel lootusetum. Ma viimati käisin avaturult riideid ostmas lapsena. Ja saate aru – ma leidsin! Lausa kaks tükki! Ega needki polnud otseselt rasedate trikood, aga suuremad numbrid, mille puhul kõht mahtus sisse ja rinnakorv ei pidanud nii suur olema, et saad tissid üle õla visata! Üks maksis 18 euri ja teine 20 – ühe ostsingi avaturult ja teise Turuhallist seest. Oleksin pidanud sealt alustama! Küsisin Facebookis ka nõu ja keegi soovitas Prismat, kust tema oli leidnud. Ilmselt see oleks mu järgmine samm olnud. Kui ma lõpuks Põlvasse tagasi jõudsin, siis ma olin nii läbi omadega. Ma niigi ei salli shoppamist, aga kui ma ei leia seda, mida ma tahan, siis see ajab mind eriti kettasse. Ja higistama loomulikult ka, sest nii palav oli. Ja sain need suht odavalt ka, mis on hea, sest ega neil pikalt kasutust pole.

Käisime Hendrikuga ka kolmapäeval Tartus ja ostsime Lõunakeskusest beebile turvahälli koos isofix alusega ära, millele hiljem saab siis turvatooli peale panna, kui poisiklutt juba suurem on. Sain oma kinkekaardid ka beebipoes mängu panna, mis ma töölt dekreeti minekuks sain – selle võrra saime soodsamalt. Vankrit meil veel pole, aga voodi on olemas (kasutatud). Riideid oleme ise vähe ostnud, sest suht palju on teiste käest saadud. Kummutit ka veel pole. Turvahäll ja isofix alus läksid kokku peaaegu 400 eurot (oleks 500 läinud, aga mul oli 100-eurone kinkekaart). Maxi Cosi oma. Me küsisime müüja käest nõu ja ta ütles, et peale Cybexi ostetakse ka palju seda. Turvahäll on siis senikaua kuni laps kaalub maksimaalselt 13 kg, aga ilmselt peab juba varem turvatooli vaatama.

Hendrik pärast kinnitas selle autosse ka ära juhendi järgi (seljaga sõidusuunas loomulikult). Kui laps sünnib, siis ma nagunii alguses istun temaga koos taga, sest nii on mugavam ja mul on parem ülevaade tema tegemistest.

Kui ma eelmisel reedel pangas käisin, et oma uus pangakaart kätte saada, siis räägiti mulle Digikassast. Ma olin sellest kuulnud küll, aga polnud süvenenud. See on siis SEB-l selline lahendus, et kui sa kaardiga maksad, siis pank ümardab su summa täisarvuni ja ülejäänud sendid kantakse sinna Digikassa kontole. Kui tahad, saab selle summa alati ka enda arvele tagasi kanda, ei pea a la aasta otsa koguma vms. Et kui arve on 4.50, siis pank võtab 5 euri ja ülejäänud 50 senti läheb Digikassasse (summa suurus ei loe – kui arve on 355.50, siis ikkagi läheb 50 senti ainult, sest nii palju on 356 puudu). Rikkaks sellega kindlasti ei saa, aga eelmisel kuul oleks mul 30 euri Digikassasse läinud, kui mul oleks see kasutusel olnud. Otsustasin endale selle teha, sest ega ma muidu suur rahakoguja just pole. Las siis natuke tiksub. Teller rääkis, et ta laseb sinna arvele ka kõik tuludeklarid jne. Et see on arve eraldi kontonumbriga, aga millel pole pangakaarti. Et võib ka säästuarvena võtta ja sinna ise ka juurde raha kanda, mida ma ilmselt ka varsti teen. Mul pole siiani ühtegi teist arvet olnud. Ja teller soovitas ka seda, et kui laps sünnib, saab tahtmise korral talle ka eraldi arve luua, mis on päris hea variant. Raha väärtus nagunii langeb aastatega ja inflatsioon võtab suure osa ära, et ilmselt sealt mingit suurt summat ei tuleks aastate jooksul kokku, aga oleks päris hea, kui lapsel oleks oma pangakonto, kus tal raha oleks. Selle loome ilmselt Hendrikuga kahepeale, et siis sinna summasid kanda. Või siis igakuiselt kindel summa – nii on lihtsam. Ma ei teagi, kas Swedis ka muidu midagi Digikassa sarnast on, mu sõbranna, kes on Swedi klient, ütles, et see tundub päris hea lahendus. No enda jaoks kogumiseks – väga palju sealt ei tule, aga no kui ise vahel juurde lisada vms.

Vot sellised lood siis hetkel. Lõpetuseks veel kaks pilti EBA-lt, kus esimese foto kohta võib tõesti öelda, et 101 kg on turjal 😀 See on siis Meet &Greetil tehtud foto. Teisel olen koos Manjanaga, aga see on lähemalt tehtud. Pildid on teinud Anton Klink, kes oligi EBA ametlik fotograaf.

IMG_8105_filtered-700x1050.jpgIMG_7628_filtered-700x467.jpg

 

 

Nädalavahetus Tallinnas/ Mälestused lapsepõlvest/ Õndsad on need, kes ei taha näha (ehk siis jutt sellest, kuidas ma ise ei märka, et ma tegelikult juba väga palju kaalun!)

Mul on veel kirjutamata sellest, kuidas mul rasedusdiabeedi ämmaemanda juures läks. No kuna mõned näidud olid lubamatust kõrgemad, seega hetkel veel jälgime toiduga, uus kohtumine on 26.juunil – siis selgub, kas saan tabletid peale või mitte. Nädala aja jooksul on nüüd kaks näitu lubatust natuke kõrgemad olnud, üks neist oli Tallinnas pärast Kreutzwaldi Hotelli hommikusööki, kus ma tõesti patustasin (kuna ma koju enam selliseid ahvatlusi ei osta, siis mujal on siiski raskem vastu panna). Ja pärast EBA ma üldse ei mõõtnud, sest sõin seal kindlasti rohkem maasikaid, kui oleks vaja olnud. Meile öeldi grupinõustamisel, et pärast pidu jätke mõõtmine vahele, kui nagunii teate, et patustasite, et end mitte närvi ajada. Et eks siis näha ole. Iseenesest on ikka asi selles, et kui mõõt on lubatust kõrgem olnud, siis olengi patustanud – seda ei ole kunagi olnud, et normaalselt toitudes oleks midagi üle piiri olnud. Ma tean, et mõnedel ei aita isegi normaalsemalt toitudes veresuhkrut alla saada, sest neil ongi lihtsalt selline organism. Ja seda öeldi mulle ka, et kui ma peaksin ikka tabletid peale saama, siis kindlasti on esilekutsumine 39.nädalal (kui laps ei ole veel üle 4500 grammi). Ja kui laps ikkagi lõpus kaalub üle 4500 grammi, et siis on suure tõenäosusega hoopiski keiser.

Kui nüüd laupäeva juurde tulla, siis mul oli jumestus juba kell 07.00 hommikul planeeritud! Jah, ma tean, et megavara, arvestades seda, et EBA algas kell 18.00, aga mu lemmikjumestajal Põlvas oli lõpetamiste tõttu päev juba suht täis, kui ma aja kirja panin. Läksin siis kell 07.00-ks taksoga kohale, aga jumestajat ei olnud, uks oli alt ka kinni, sest ilmselt pidin olema tema esimene klient sel päeval. Ma siis helistasin kell 07.10, et ma nüüd olen ukse taga, et mis juhtus – ja siis tuli välja, et jumestaja oli unustanud kalendrisse märkimata mu jumestuse, aga ta ütles, et jõuab 15 minutiga kohale. Ta nii vabandas ette ja taha telefonis ning hakkas kohe tulema. Kuna mul kiiret polnud, siis ma sellest numbrit ei teinud, kuigi ma teadsin, et tal tuleb kell 08.00 uus jumestus peale. Kui ta siis natuke enne 07.30 kohale jõudis, siis ma kohe küsisin, et kas me ajaliselt jõuame, aga jumestaja ütles, et kuna tema ämber oli, siis ärgu ma sellepärast muretsegu. Ja minu õhtumeigi jumestusele läks 45 minutit – ehk siis järgmine klient ootas natuke. Ning ma jäin jälle nii rahule! Lisaks võttis ta minult ainult 20 eurot, sest see hilinemine oli tema viga (tavahind on 32 õhtumeigi puhul, pulmameik on alates 40 eurost). Ilmselt andestatakse rohkem salongile, kus tõesti tehaksegi head tööd – selliseid apsakaid võib ette ikka tulla. Vähemalt mina küll kuri selles mõttes laupäeval polnud. Jumestaja ütles ka, et korra aastas ikka midagi taolist juhtub. Et kes Põlvas head jumestust vajab, siis mina soovitan Krohv Stuudiot! Neil on seal ka fotograaf, aga tema teenuseid ma pole kasutanud. Ja kuna suviti on neil graafik megatihe, siis ju ka teistele põlvakatele nende teenus meeldib. Talvel lihtsalt pole nii palju lõpetamisi, siis on nagunii vaiksem aeg.

Et meik pidas mul õhtuni suht hästi vastu, eks huulepulk vast natuke läks maha, sest ma ju sõin ka vahepeal, aga see on loogiline. Ma olen kolm korda käinud Krohv Stuudios ja alati tulemusega rahule jäänud 🙂 Jumal tänatud, et ma seal oma pulmameigi lasin teha, mitte ei komistanud selle jumestaja otsa, kes mulle firmapeo kohutava meigi tegi 😀 Kui firmapeo elab veel üle, et näedki troll välja, siis pulmas oleks see suht nukker olnud 😀

Hommikune suvaline selfi pärast jumestust 🙂 Kuna Hendrik veel magas õndsat und, siis pidin ise end pildistama 😀

Tallinnas me ööbisime Kreutzwaldi Hotellis, kus minu ja Hendriku päralt oli Junior sviit. See läks maksma 116 eurot koos parkimisega, hommikusöök oli muidugi hinna sees. Väga hea hotell oli! Kuigi mullivannis sain ma ainult korraks pärast EBA-t käia, sest rasedatele pole kuum vann eriti soovituslik – seega ma läksin päris jahedasse ja olin kokku vist 10 minutit.

20190615_160324.jpg

Selline see meie sviit välja nägigi!

 

Ma olin eelmisel ööl nii vähe maganud, sest ärkasin juba kell 05.30, et kell 07.00 jumestusse jõuda – seega laupäev vastu pühapäeva magasin küll nagu nott!

Mullivann oli iseenesest suht väike, aga tegemist oli ka Junior sviidiga, ilmselt Deluxe sviitides on suuremad.

 

Tallinnas me suurt muud teha ei jõudnudki, pärast EBA chillisime niisama hotellis ja mullivannis, pühapäeval hakkasime pärast hommikusööki tagasi sõitma. Meil on kuidagi Hendrikuga tavaks saanud, et Tallinnasse sõidame mööda Piibe mnt, aga tagasi tuleme ikka mööda Tallinn-Tartu mnt. Minul jumala ükskõik, sest ma ju nagunii roolis pole, aga Hendrikule meeldib niimoodi rohkem.

Kui nüüd muudest asjadest veel rääkida, siis neljapäeva öösel oli meeletu äike! Viimati oli selline vist siis, kui ma laps olin. Ma ikka suht kardan äikest ja pugesin üha rohkem Hendriku kaissu 😀 Mulle meenub äiksega alati mu Puhjas elatud lapsepõlv, kus me trepikojas teiste lastega tondijutte rääkisime. Muidugi siis, kui see äike juhtus päeval olema, öösiti olime ikka kodus. Üks kord oli lausa niimoodi, et üks suur puu kukkus meie kortermaja eest läbi minevale sõiduteele ette, õnneks asus see meie majast piisavalt kaugel – ehk siis majale ise peale ei lennanud. Ja siis kõik autod/bussid, mis pidid Viljandisse minema või just Viljandist Tartusse, jäid kinni. Meie maja eest läks ka üks väike tee, kust mõned hakkasid läbi sõitma, et saaksid sellest puust mööda ja liikuma, aga oh häda – üks auto jäi sinna nii kinni, et isegi see tee oli blokeeritud. Seega bussid ega autod ei saanud liikuma… Nad pidid lausa tunde seal passima, sest alles siis jõuti see puu likvideerida.

Pärast seda tormi läksid teised lapsed välja ja hüppasid porilompides jne, aga minu ema millegipärast ei lubanud. Mul oli suhteliselt vabakasvatus, aga oli asju, mida ma siiski teha ei võinud. Puhjas elatud lapsepõlvega meenub mul nii palju asju. Näiteks üks on see, kuidas mu ema meile palgapäeval sealsest hamburgeriputkast burgereid ostis, aga ta kaotas rahakoti ära, kus kogu ta palk oli sees. Siis vist maksti seda sulrahas, aga ta kasukas oli auk – seega kui ta koju jõudis ja rahakotti enam polnud, siis ta oli suhteliselt paanikas. Ta läks uuesti välja ja leidis õnneks selle rahakoti kuskilt lumehunnikust ise üles, sest ta kartis, et muidu võetakse see raha ära. Õnneks polnud keegi seda märganud ja kogu raha oli ka alles.

Siis veel üks mälestustest on see, kuidas meil Puhjas oli piimaauto, mis erinevatele peredele piima viis, kes seda tellinud olid. See oli selline kastikas, kus lapsed said kastis istuda ja kaasa sõita. No nii äge oli see kõik – me alati ootasime teiste lastega, et millal see auto tuleb, et saaks mööda Puhjat ja natuke isegi välja sõita. Kui ma aga üks kord vanaema juurest Valgast tagasi koju jõudsin, siis rääkis mu lapsepõlve parim sõbranna, kes ka Puhjas elas, et politsei oli keelanud lastel seal kastis sõita. Oi, kui kahju meil sellest oli! Aasta oli siis ehk 1996? Enne seda me saime ikka paar aastat küll seda mõnu nautida.

Siis on mul meeles veel see, kuidas ma nelja-aastasena isa Puhjas ringi tahtsin liikuda, kuigi ma seda veel teha ei võinud. Oma kortermaja ees võisin (tegelikult uskumatu, et neljased võisid üksinda või siis teiste lastega koos niimoodi ilma täiskasvanute järelvalveta mängida, tänapäeval ei saaks seda isegi alevikus ilmselt lubada, oma maja aias ehk jah), aga mul tuli tahtmine kõndida aleviku teise otsa sinna kauplusesse, kus mu ema töötas. Ja nii ma siis minema hakkasingi, aga millegipärast oli mul meelest ära läinud, et mu emal on täna just vaba päev. Poolel teel korjas mind mingi kohalik tädi üles, kes mu koju tagasi viis (jalutades siis, mitte autoga) 😀 Mu ema just eriti õnnelik ei olnud, et ma niimoodi ekslema läksin.

Või siis see, kuidas me Puhjas suure kivi peal teiste lastega istusime ja möödasõitvatele autodele lehvitasime. Me kusjuures lugesime üle, mitu neist vastu lehvitavad 😀 Üks tropp näitas muidugi keskmist sõrme ka, aga siis me veel ei teadnud, mis see tähendab. Ja see, kuidas ma oma esimese 15-sendiga läksin hamburgeriputkasse (mis asus meie kortermaja ees) ja tahtsin sealt midagi osta, aga sain karmi tõe osaliseks, et selle eest saab ühe nööbikommi, mis maksis 10 senti. Ja ülejäänud viis senti jäi alles, aga selle eest ei saanud midagi. Lapsena ma jah tihti käisin seal hamburgeriputkas oma sentidega ja küsisin, et mis selle raha eest saab, sest ma ei osanud veel ise raha lugeda. Või näiteks see, kuidas me kuueaastaselt kodu mängisime ja ma sain ema olla, aga isaks oli see poiss, kes mulle siis nii-öelda meeldis 😀 Ja kui me mängult abiellusime, siis ta tegi mulle põsemusi, mille üle ma nii õnnelik olin 😀 Laps oli kusjuures enne abielu juba olemas, seega pulm toimus hiljem. See sama poiss elas korrus allpool samas trepikojas, kus mina -seega me trehvasime tihti ja mängisime väljas. Olid alles ajad! Mis teile teie lapsepõlvega meelde tuleb? Kuigi mina kasvasin üles suhteliselt vaeses perekonnas, siis ma meenutan oma lapsepõlve siiski üpris helgetes värvides. Jah, meenuvad ka need hetked, kus süüa ei olnud ja jälg jne, aga see ei ole esimene asi, mida ma kohe mäletaksin. Esimesena meenuvad ikka helged hetked 🙂

Kui nüüd tulla teiste teemade juurde, siis mu kaalunumber näitab kolmekohalist numbrit!!! Ma kaalun 101 kg. Kui ma isegi neid EBA pilte vaatan selles kleidis, siis ma ei tunne küll kuskilt, et ma päris nii palju kaaluksin. Ilmselt on õndsad need, kes ei taha näha, aga kui ma võrdlen näiteks neid pilte, kus ma olen just Mehhikost tagasi jõudnud ja kaalun 89 kg ja nüüd siis praeguseid pilte, kus ma 12 kg raskem olen, siis mulle endale tundub, et nendel vanadel piltidel ma olen suurem 😀 Aga ehk ongi asi selles, et kui sa oled rase, siis sa mõtled end ilusamaks, kui sa tegelikult oled. Või siis kui sa oled väga õnnelik, siis tõesti ei pane selliseid asju tähele. Ja kuna mu abikaasa on selline mees, kes ütleb mulle väga tihti, et ma olen ilus naine, siis sellepärast vbl ei tundugi endale, et ma nii palju kaalun. Et ma saan aru küll, et ma olen suur, aga see number tundub ikka eriti karm. Ise ma ennast ei tunne nii suurena, aga jah – õndsad ehk ongi need, kes ei taha näha 😀

Kui rääkida veel mu armsast abikaasast, siis iga päevaga olen ma aina õnnelikum, et elutee meid Hendrikuga kokku viis! No Tinder tegelikult 😀 Nüüd hiljuti sai ta hea sõber isaks ja me eile just arutasime, et nüüd on väga paljud meie endi sõbrad abiellumas või juba abielus, perekondi loomas jne, mis on üliäge! Hendrik just ütleski, et see kõik on nii vinge, et me oleme ka varsti perekond ja et me beebi saame ning et me abielus oleme! 🙂 Kaks kuud veel ja poisiklutt liitub meiega. Kusjuures rääkides sellest, siis öösiti on beebi ikka tõeliselt aktiivne – seega on mul hea meel, et ma enam tööl ei pea käima, sest ma tõesti uinun suht poole öö pealt, ärkan sada korda öösel üles, et kas asendit vahetada või pissile minna. Et mulle väga sobib see, et ma saan hommikuti kauem magada, sest ma lihtsalt ei uinu kohe. Et see dekreet on tõesti issanda õnnistus, mida eesti naised enne sünnitust kogeda saavad! 🙂 Sest pärast beebi sündi hakkab nagunii teine elurütm pihta, mis alguses võib päris karmiks katsumuseks osutuda, kui oled harjunud põõnama siis, kui ise tahad, aga siis hakkab kõik beebi rütmi järgi käima.

Hetkel vist lõpetangi, päris pikk postitus on juba tulnud 🙂

 

EBA 2019 – viie aastaga on meeletu areng toimunud (ehk siis mulle üldkokkuvõttes meeldis, aga Meelise kõnet oleks pidanud keegi teine pidama…)

Ma muudest asjadest kirjutan mõnes teises postituses, aga täna keskenduksin ma ainult EBA-le ehk Eesti Blogiauhindadele. Kuigi ma teadsin, et jäin oma grupis viimaseks ehk neljandaks ja mind ükski auhind ei oota, siis otsustasin siiski kohale minna. Ma viimati käisin EBA-l aastatel 2015 ja 2016 –  ehk siis algusaastatel. Juba alustuseks võib öelda, et areng on vahepeal meeletu olnud! Ma küll 2017 ja 2018 jälgisin Õhtulehe otseülekannet, aga ka siis ei olnud asi nii hea kui praegu. Et tõesti – sel korral mulle meeldis peaaegu kõik. Alustame siis algusest!

EBA-le ma võtsin kaasa Hendriku ja oma sõbranna. Kui mu sõbranna veel midagi tänu mulle blogidest teab, siis Hendriku jaoks on see täielik tuumateadus ja peale minu on ta kuulnud ainult Malluka blogist, sest teda teavad enamik. Jõudsime juba enne 18.00 kohale, sest Meet & Greetil osalejad pidid selleks ajaks kohale jõudma. Ma polnud mitte kunagi varem Vaba Laval käinud – mulle see koht meeldis! Ruumi oli piisavalt ja kindlasti parem valik kui igasugused kohvikud vms, kus auhindade jagamine esimestel aastatel toimus. Eelmisel aastal oli vist ka seal? Vist oli, aga pead ei anna.

Kui meid saali sisse lasti, siis alguses sai tagaosas niisama näksida, juttu ajada ja oodata Meet & Greeti algust. Minu meelest kõik nägid imelised välja! Triinu Liis oli eriti kaunis oma kleidiga! Ja Mari-Leen säras kogu õhtu jooksul ja mõlemad kleidid, mida ta kandis, sobisid talle kui valatult! Blogijatest nägin ma esimesena Manjanat, siis Kaid, kellega ma polnudki varem juttu puhunud, aga nüüd sai seda teha! Ta kohe nii armsalt küsis, et kas ta võib mu beebikõhtu katsuda, mida ma muidugi lubasin. Hiljem nägin suures saalis juba Liivit, keda ma ka esimest korda elus laivis nägin ja temaga sai natuke räägitud, Jummel Juurikat, kes nägi päriselus veel rohkem Tuuli Roosma moodi välja! Küll aga Tuuli Roosma noorem versioon, ma kunagi mainisin seda talle tema blogis ka, et ta on minu meelest temaga nii sarnane. Siis nägin päriselt ära ka Ritsiku, kelle blogi ma ikka jälgin, aga ma polnud kunagi teda päriselt näinud. Manjana tutvustas meid. Kusjuures teda nähes mulle meenus, et ma olen ta pilti küll tema blogis näinud, aga mul ei tulnud see lihtsalt meelde. Peo lõpus sai tervitatud Britti, Mallukat ja Eveliisi.

Kogu õhtu jooksul tulid minuga rääkima ka mõned lugejad, mis oli väga meeldiv üllatus! Üks neist tuli kohe üpris alguses, kes mainis, et talle meeldib, kuidas ma oma kommentaariumis lugejatele vastan. Et just selles mõttes, et kui keegi tulebki halvasti kommenteerima, et ma siis kuidagi suudan ikkagi neile rahulikult vastata. See oli minu jaoks pigem väga üllatav kommentaar, sest ma tegelikult enda arust võin vahel ikka suht vastu ka klähvida, et viisakaks ma igas olukorras enda arust ei jää 😀 Aga tore, et päris kõik niimoodi ei arva. Siis tuli veel rääkima näiteks üks lapsega naine, kellega me vestlesime pikalt blogimaailmast ja üldse sellega hakkamasaamisest jne. Tema kusjuures mainis, et esimesena nägi ta Hendrikut ja aimas, et ju ma pean siis ka kuskil olema 😀

Kui lõpuks Meet & Greet algas, siis üllatav oli minu jaoks see, et esinejaid ei näinudki, vitriin oli ees. Nagu ma hiljem Triinu Liisilt kuulsin, siis oli see korraldajate poolt mõeldud tegelikult niimoodi, et lugejad lähevad seisavad sinna ette ja jäävad kuulama, aga kõik istusid juba saali maha – seega see asi oli jah natuke veider, aga see selleks. Võib-olla oli see ehk isegi hea, sest paljud blogijad on pigem kirjutajad – ehk nad pole sellise tähelepanuga veel nii harjunud? Seega seda ma otseselt miinuspooleks ei loeks.

Kuigi ma pean tunnistama, et päris kõiki osalejaid ma ei suutnud jälgida, et vahel sai sõbrannaga lobisetud, kui keegi esines. Aga seda tegid väga paljud, seega ma ei ausalt öeldes ei teagi, kuidas seda saaks nii lahendada, et kõik kuulaksid. Mind kutsuti lavale koos “Prooviabielu”Heleniga (kes nägi ka oma kleidis täiesti vapustav välja!). Minult ei küsitud neid küsimusi, mis ma ise olin kirja pannud (Triinu Liisile anti need küsimused ette, tema neid ei koostanud), aga tegelikult suurt vahet ei ole, sest need olid jumala okeid, mida mulle esitati. Ja siinkohal peaks küll Triinu Liisi ka kiitma, sest minu meelest on ta nagu õhtujuhiks loodud. Sest ta tõesti sai väga hästi hakkama ja tundis end täiega vabalt, mida ühelt õhtujuhilt peabki eeldama. Et selles mõttes läks küll ülihästi, et tema lõpuks seda juhtima asus.

Kui kätte jõudis auhindade jagamine, siis me kobisime lavast kaugemale, sest need kohad oli mõeldud nominentidele. Igal juhul – minu meelest oli väga hästi korraldatud see, et nominendid kutsuti kolmekesi lavale ja siis öeldi, et kes saab kolmanda, teise ja esimese koha. Hoidis aega kokku ja kogu asi mõjus väga sujuvalt. Ja kindlasti on samm edasi ka see, et polnud enam Ženja Fokinit või Anu Saagimit, kes blogijatele sõna otseses mõttes igasuguseid draamahõngulisi küsimusi esitas või neid lausa mõnitas, kui neid kohal polnud jne. Et selles mõttes ka samm edasi, sest aastate jooksul on korraldajad ju ise näiteks Anu Saagimile igasuguseid erinevaid kommentaare võitjate blogide kohta öelnud, mille kohta Anu siis sai küsimusi esitada, aga mis enamustes ebamugavust tekitas. Et oligi vaid hääl, kes siis võitjad ette luges. Kindlasti suur edasminek!

Kui nüüd rääkida miinustest, siis… selleks on Meelise kõne. Kes pole kursis, siis ta pidas lõpus pika kõne kiusamisvaba blogimiskeskkonnast ja sellest, et sellist asja peaks taunima jne. Pikemalt saab seda lugeda siit (päris kõik ei tulnud seal esitlusele, mingi osa jäi välja). Mitte see kõne iseenesest polnud halb, sest see oli tõesti hästi kirjutatud, selle kohta pole mul midagi öelda. See kõne oleks ilmselt kõvasti paremini mõjunud, kui selle oleks esitanud keegi teine. Miks? Põhjuseid pole vaja kaugelt otsida – minu meelest tundub natuke silmakirjalik, et sellist kõnet peab mees, kes paar aastat tagasi oma blogis kirjutas, et kõik eesti ilublogijad on koledad kui öö, tuues ekstra välja neist ühe, kes oli pikalt võidelnud oma näonaha probleemiga ja seda ka blogis kirjeldanud. Kui tavablogijale ehk veel võib sellise kõnepruugi aja jooksul andestada, aga kui sa kuulud korraldajate tiimi, siis on see ikka väga mööda asi. Ja ei saa ka unustamata jätta Mari-Leeni halvustavaid postitusi teiste välimuse kohta ja üleüldist kriitikat kõigi suunas. Kui üks asi on kritiseerida kellegi käitumist või tema olemust, siis minu meelest on veel hullem, kui hakatakse tegema sama kellegi välimuse puhul. Ja ka see sobib siia hästi, et kui nüüd öeldi, et draamasid peaks vähem olema, siis korraldajad on ise aastate jooksul Anu Saagimile söötnud ette võitjate kohta igasugused draamad jne, mida nad siis kõigi ees kommenteerima pidid… Et selles mõttes tõesti ei tundu see kõne minu jaoks loogiline.

Et praegusel juhul tundus see kõne minu jaoks täpselt sama tõsiseltvõetav kui see, et Martin Helme ütleks järsku, et lastetud naised on täiega väärtuslikud või Mart Helme ehitaks oma koduaeda pagulaskeskuse, kus ta pagulastega õhtuti malet või kabet mängima hakkaks. Või siis “Tuvikeste” Al hakkaks reaalselt oma naise Peggyga voodirõõme nautima ega tooks kogu aeg ettekäändeid, miks mitte seda teha 😀

Ka selle kõne oleks saanud kõvasti paremaks keerata, kui Meelis olekski oma kõnes ausalt välja toonud, et vot, aastaid tagasi tegime ise samamoodi, aga saime oma õppetunni vms kätte. Sest sama hästi oleks ju võinud paar aastat tagasi tuua kellegi lavale, kes oleks samasuguse kõne pidanud, aga loogiline, et seda siis ju ei tehtud, sest korraldajad olid ise niimoodi käitunud. Et näiteks kui seda kõnet oleks pidanud blogijatest a la Liivi, Henry või Lipsuke (viimased kaks ei kandideerinud sel aastal ja neid polnud kohal ka), siis oleks see ehk minul kui mõnede arvates Kiusajal2019 ka mingi emotsioon tekkinud, aga hetkel seda ei juhtunud. Sest kõnepidaja süüdistab teisi inimesi vihaõhutamises jne, aga pada sõimab patelt, ühed mustad mõlemad (või siis kõik, kes sarnaseid postitusi on üldse aja jooksul kirjutanud). Need eelpool nimetatud kolm blogijat pole kunagi selliseid postitusi kirjutanud ja oleks sellepärast palju paremini sobinud selliste kõnede ettekandmiseks. Lihtsalt näiteks toodud olid need konkreetsed blogijad, valikut oleks muidugi rohkemgi.

Et kui see miinuspool välja jätta, siis mulle see üritus meeldis! Ma olen kolm korda kohal käinud ja see tänavune üritus oli kindlasti neist kõige paremini korraldatud. 10-st punktist paneksin 8.5 – ja just selle Meelise kõne pärast, mida oleks kindlasti pidanud pidama keegi teine. Aga muud asjad olid tõesti läbimõeldud minu meelest 🙂

Ja lõpetuseks tahaksin tänada kõiki inimesi, kes minu poolt hääletasid! 🙂 400 häält on kõige rohkem, mis ma kunagi üldse saanud olen ja kolmanda kohaga jäi vahe 75 häält, mis pole üldse nii palju – just arvestades seda, et minul ei ole Instagrami, Facebooki ega Youtube jälgijaid kuskilt võtta, sest ma pole oma blogile ühtegi sotsiaalmeedia kanalit loonud. Seega aitäh kõigile, kes ikka mu blogi loevad ja vaatamata viimase aja sündmustele, kus ma paljude arvates igaveseks kõik oma lugejad kaotasin, pole siit kuhugi ära läinud. Aitäh teile, te olete vinged! 🙂 Üks on küll kindel – nagu ma ka Meet & Greetil mainisin, et mina olen üks neist otsekohestest blogijatest, kes jääb ikka samasuguseks – ja kui see inimestele ei meeldi, siis nii lihtsalt ongi 🙂

Lõpetuseks mõned pildid siis ka! 🙂

 

Enne Meet & Greeti algust 🙂

Koos Manjanaga 🙂 Rohkem pilte mul polegi, see viimane on siis Õhtulehe galeriist võetud 🙂