Niisama loba/ Hendrik läks tantsupeole ja ma pole üldse harjunud temast eemal olema nii pikalt/ Miks mulle ei sobiks see variant, et mees töötab välismaal ja käib ainult paar korda kuus kodus?

Jõudsin just Tartust tagasi Põlvasse. Käisin isale ja tädile pulmapilte viimas. Nad mõlemad elavad viiendal korrusel – seega andis minna ikka. Ma ise elan teisel ega pole harjunud enam nii kõrgele kõndima. Aga no mis seal ikka – pidi hakkama saama 😀

Täiesti uskumatu on mõelda, et ainult kuus nädalat ja paar päeva on tähtajani! Kuhu see aeg on läinud? Alles ju jäin rasedaks 😀 Kui juulis on veel plaane tehtud –  (Lonnyga laevasõit kahele Ahja jõel ja kolmekäiguline õhtusöök, selle sain töökaaslaste poolt sünnaks juba detsembris, mille saab nüüd ära kasutada. ja ühisistumine minu ja Hendriku perega mu sugulase suures aias), siis augustiks ma suuri plaane enam ei tee. Kuna mul ikkagi suure tõenäosusega kutsutakse sünnitus esile või on hoopiski keiser. No nii on mulle Tartu kogu aeg väitnud, aga Põlva arsti näen ma 08.juulil. Kui ma peaksin veresuhkrurohud peale saama, siis kutsutakse 39.nädalal kindlasti esile (kui pole selleks ajaks ise sündinud) või kui laps on üle 4500 grammi, siis on keiser. See on Tartu arstide jutt viimased visiidid olnud, mida ma kindlasti ka Põlvas mainin. Et siis tegelikult hetkel ikkagi täpselt ei tea. Ma ei oota sünnitamist, kohe mitte ei oota. Aga keisrit ma ka ei oota, sest siis on see taastumine jälle pikem protsess – ise olen ju alguses suht audis nagunii. Et kuigi ma olen hetkel paksuks läinud ja mul on kõrvetised, rasedusdiabeet ja kõrge vererõhk (mis on mind terve elu saatnud – seega ma ei taju seda absoluutselt, nüüd küll võtan kord päevas rohtu selle vastu) ning mu varasemad pikad ja kiired sammud on asendunud väikeste teosammudega, siis… vaatamata sellele kõigele on rase minu meelest jumala okei olla. Isegi suure kõhuga on parem olla kui alguses, mil see iiveldus mind kogu aeg saatis. Ma küll oksendasin ainult kolm korda, aga iiveldas ikka rohkem. Ja meeletu väsimus oli ka. Aga rasedus ei ole mul takistanud midagi teha – mul on väljasõite jne rohkem olnud kui enne. Eks see osaliselt oligi ka nii mõeldud, sest siis saab enne last veel kahekesi aega Hendrikuga nautida 🙂

Et jah – need pea kaheksa kuud rasedust on siiani minu meelest suht okeilt möödunud. Aga sünnitust ma kardan, ma ei mõtle sellele küll ülitihti, aga ma olen üpris kindel, et ega see kergelt ei lähe. Vbl ma nimelt juba võtan sellise hoiaku, et kindlasti on hullult raske, sest kui peakski ime juhtuma, et see polegi nii hull, siis oleks see meeldiv üllatus. Aga ma väga ei usu seda. Eks näis muidugi.

Eelmisel esmaspäeval oli Hendriku suguvõsa kokkutulek, mida peetakse alati jaanilaupäeval, sest siis on ta vanaema sünnipäev. Seal on lausa eraldi selline märkmik, kuhu end tulija kirja saab panna. Ja sel aastal oli meid 96! Siiani oli rekord vist kuskil 70. Ma eelmisel korral käisin esimest korda – siis olid enamus minu jaoks võõrad, aga nüüd juba osasid teadsin. Ega Hendrik ja ta vanemadki kõiki päris ei teadnud. See üritus toimub neil juba 13 aastat ja alati ühe sugulase maal, kus on selline suur katusealune, kus siis kõik istuda saavad, kui nad just õues pole.

Sel korral oli lausa ringis suur tutvustamine, kus me saime mainida, kuidas me kas Hendriku vanaema, vanatädi või vanaonu teame (nemad kolmekesi istusid keskel ja teised siis tutvustasid end). Seal ringis oli ikka vähem inimesi kui 96, sest mõned olid juba ära läinud, aga kogu päeva jooksul käis nii palju läbi. Sai süüa, juttu ajada, puhata ja niisama olla. Äge, et selliseid asju korraldatakse – inimesed tulevad lausa välismaalt ekstra kohale, et seal osaleda. Ja nii iga aasta juba 13 aastat.

Hetkel ma olengi täiesti üksi kodus ja seda kuni laupäeva hilisõhtuni, sest Hendrik sõitis täna varahommikul rahvatantsurühmaga Tallinnasse, kus neil juba tantsupeo proovid on. Ma pole üldse harjunud temast eemal olema nii pikalt (viimati aprillis 2018) ja eile lausa muutusin nukraks, et mis mõttes ma teda kuus päeva ei näe, isegi pisarad hakkasid jooksma. Eks rasedus ja hormoonid mängisid ka oma rolli, sest kuus päeva ei ole ju tegelikult üldse nii pikk aeg. Olimegi siis kaisus ja mina veits töinasin. Hendrik lohutas ja mainis, et varsti on ta juba tagasi ning siis on tal veel nädal puhkust, mil me midagi teha saame. Ja kui ka poleks, siis poleks hullu, sest ma ikka näen teda igapäevaselt, kui ta tööl käib, aga hetkel tundus see kuus päeva küll nagu kuus aastat 😀 Täna on mul juba parem olla ega pisaraid enam ei vala. Lihtsalt eile tundus, et omg, kuus päeva 😀

Aga jah – mina nii ei suudaks ega tahaks, et mu abikaasa välismaal töötaks ja siis näekski teda a la korra kuus või kahe nädala tagant. No ei – eriti veel siis, kui laps sünnib. Kuigi palgad võivad ju mujal kõrgemad olla, aga kuna hetkel saab ka ilusti hakkama, siis sellist lahendust mina ei näe. Hendrik on ka alati öelnud, et ta ei tahaks mitte iial välismaal töötada ja siis kodus käia ainult. Et kui peakski olema selline asi, et tõesti hädaolukorras oleks vaja kellelgi meist pikemalt välismaal töötada, siis koliks kogu perega sinna. Kuigi ma ei usu, et selline olukord kunagi tekkima peaks, sest me saame ilusti Eestis hakkama. Et selles mõttes müts maha nende naiste ees, kelle mehed a la Soomes või Norras töötavad ja käivadki kord kuus või veel harvem kodus. Ja kui neil veel lapsed ka on… Või siis veel hullem variant –  kui nad lausa meremehed kuskil on – et neli kuud kodus, pool aastat eemal vms. Lapsed kasvavad nii kiiresti ja seda küll ei tahaks, et isal nii palju sellest nägemata jääks. Aga mõnele perekonnale see peremudel sobib – ehk siis seda ei tehta ka ainult raha pärast (kuigi kindlasti on see päris suur mõjutegur). Ja see on normaalne, sest inimesed on erinevad. Mulle kindlasti ei sobiks. Ja õnneks arvab Hendrik sama, et see oleks tõesti viimane variant maailmas, kui mingi hädaolukord oleks – a la pikem töökaotus (ja Eestis ei leiaks kohe absoluutselt mitte midagi) ja ainuke võimalus olekski minna välismaale. Aga ka siis pigem läheks kohe kogu perega. Ja kui ei saaks seda ka, siis jääks see kõige hullem variant üldse.

Kuidas teie sellesse suhtute, et mees töötab välismaal ja käib suhteliselt harva kodus? Ja kui teil endal ongi niimoodi, siis kuidas vaimselt hakkama saate? Või olete ära harjunud? Mina leian, et seda raha võib kas või vähem olla, aga peaasi et pere koos on.

Et minu jaoks see vaimne ja ka füüsiline lähedus on piisavalt oluline, et pikemas perspektiivis ma ei kujutaks ette sellist olukorda, et üks töötab välismaal ja teine ootab kodus… No mingi periood ehk veel, aga mõned elavad nii aastaid… Vot see tundub küll keeruline minu jaoks. Eriti veel, kui lapsed ka on.

31 kommentaari “Niisama loba/ Hendrik läks tantsupeole ja ma pole üldse harjunud temast eemal olema nii pikalt/ Miks mulle ei sobiks see variant, et mees töötab välismaal ja käib ainult paar korda kuus kodus?

  1. Ahh, sina raskejalgne,
    jõudsid minust jälle ette 😉
    Ma just tahsin jõuda madratsiteni,
    mis on igasugu misiganes peo eesmärk.

    Et oleks selge, mina ei laula,
    lihtsalt ei häälitse, see selleks.

    Aga kui keegi läheb tantsupeole,
    vabandage minu vanameelsust,
    siis otsitakse ikkagi vabameelsust.

    • Henzen, me just rääkisime Manjanaga blogiauhindadel sinu veidratest kommentaaridest nii minu, Manjana kui ka Rentsi blogis. Vbl kuskil mujal veel. Manjana vist lausa blokkis su ära, ma seda ei tee, aga jah – kui alguses tundus isegi naljakas, siis nüüd su taustaga rohkem kursis olles enam ei tundu.

      • Ma akptseerin Manjana arvamust,
        iga kell ja igas asendis, aga
        sina ei peaks sellest juhinduma.

        Sina oled täiesti erinev tüüp,
        igas mõttes, nii seksuaalses
        kui ka mentaalses mõttes.

        Sinul ei ole vaja võtta eeskuju
        Rentsist ega ka Manjanast jt.
        Sa oled unikaalne oma kaalus 😉

  2. Välismaal töötamisega on selline huvitav asi jah, et teie praegu värskelt abiellunud ja ikka veel nö mesinädalateperioodis olevad noored seda ilmselt ette ei kujutaks jah (üldse mitte halvaga). Minu isa on 10 aastat Soomes töötanud, emaga on nad koos olnud kuskil 23-24 aastat. Enne sedagi töötas isa Rootsis, käis Saksamaa vahet autosid toomas jne.. et suht pikalt selline mudel meie peres olnud. Ei usu jah, et nad kumbki eriti seda eelistaks, aga ei jäänud jah muud üle lõpuks. Sa mainisid, et pigem olla raha vähem, aga pere koos – ma ei nõustu, sest vanemate pealt nähes tekitab raha tegelt enamik tülidest ja probleemidest, kurb küll. Mitu aastat nägin pealt, kuidas vaieldi ja tülitseti et raha ei jätku ühe ega teise asja jaoks, maja vajab remonti jms.. Eestis leidis isa tööd küll, kuid naeruväärselt väikse palga eesti ja sellegi kätte saamisega oli tegemist, lasti nahhaalselt üle. Et jah, sel hetkel tundus Soome variant ainus mõistlik pakkumine kahjuks. Ja nagu täna näha on see materiaalses mõttes ka ära tasunud, sest kodu on remonditud, kõrvalhooned ka, elujärg vanematel hea + Soome pension isale kindlustatud. Mina olin 11 kui isa Soome tööle läks, aga olin juba kuidagi harjunud et isa on harvem kodus kui ema (kuna töötas varem ju välismaal juba) niiet ei mäleta et see oleks suur asi olnud. Ootasime õega teda alati pikisilmi koju küll, aga kuidagi loogiline elukäik oli see sel ajal. Suhte kohta ei oska kommenteerida, sest minu arvates see vanemaid otseselt kaugeks teinud ei ole. Et jah, sellel omad nüansid.

    • Jah, olen nõus ka sellega, et vbl vanuse lisandudes või muude asjaolude puhul hakkan seda asja teistmoodi nägema. Ja kui su vanemad juba 10 aastat (ja rohkemgi) niimoodi elanud on, siis see variant kindlasti sobib neile. Et raha mõttes muidugi ka, aga kui ühele see ikka täiesti vastumeelt oleks, siis sellist asja ei saaks nii pikalt teha. Eks jah – kompromisse tuleb vahel elus teha, aga sellisel juhul see peabki ikkagi mõlemale mingil määral ka sobima, mis ma eeldan, et sinu vanemate puhul niimoodi ongi. Täiesti vastumeelt asja puhul see nii ei saaks toimida. Vähemalt mitte nii pikalt. Või ehk algus oligi raskem, aga aja jooksul harjuti ära.

  3. Miks sa sünnitust kardad? Sa ei ole ju varem sünnitanud, kust sa tead karta?
    Ma esimesele sünnitusel just nendel põhjustel lähenesid suure huvi ja põnevusega. No nii põnev oli mõelda, et kuidas see laps seal välja saab, milline see sünnitusmaja tegelikult on jne. Hirmust sain tänu nendele mõtetele lahti. Ja sünnitus ise polnudki midagi jubedat. Päris tõsiselt ütlesin sünnituse ajal, et te näete mind siin kindlasti veel! Ämmakas naeris ja ütles, et esimest korda kuuleb sellist kommentaari, enamasti vannutakse ikka, et iial enam nii ei tehta!
    Pidasin oma sõna, veidi rohkem kui 2 aasta pärast olingi tagasi. Juhuslikult veel samas sünnitustoas ka – mõlemad lapsed sündisid täpselt samas kohas 🙂
    Hendrik on tubli! Ma täna just imetlesin, et tantsijad ikka peavad heas vormis olema, et jaksavad terve nädala siin vehkida. Ise laulan ja minu proovid hakkavad neljapäeval.

    • Ma just sellepärast kardangi, et ma ei tea, mida oodata täpsemalt. Ja kuna enamusel on esimene sünnitus väga raske, no vähemalt minu tutvusringkonnas küll. Ja lisaks – mul on suur laps nagunii… Sellepärast kardangi.

      Seda ma usun jah, et paljud ütlevad, et mitte iial enam, aga ikkagi tullakse tagasi 😀 Ju siis see valu ikka ununeb või suudetakse see mitmendat korda ka üle elada. Kui rohkem lapsi tahta, siis ega muud eriti üle ei jää ju tõesti.

      Tantsupeol on need proovid tõesti pikad. No täna (ajaliselt juba eile, sest kell on üle südaöö) nad alustasid lõunast, sest alles jõudsid Tallinnasse, aga ikka kuskil 20.30ni. Homme alustavad juba kell 09.00 ja ilmselt läheb sama pikalt. Eks pausid on ka muidugi ja süüa saab koolimajas, kus nad ööbivad ning kohapeal samuti, aga ikkagi. Mina näiteks üldse ei kujuta ette, mismoodi kogu see rahvas panna niimoodi tantsima, et kõik saavad aru, millal nende kord tulla on ja kus platsil liikuda jne. Ma saan aru jah, et tantsud on kõigil juba varem selged, aga et kõik erinevad rühmad panna niimoodi tantsima… Ilmselt selle tõttu juba pea nädal varem alustataksegi 🙂 Hendrik on muidugi juba üpris pikalt tantsinud ka – kokku vist kaheksa aastat? Selles praeguses rühmas kuskil neli-viis aastat.

  4. Ära karda sünnitust, päriselt ka! Ma kartsin ka jubedalt ja googeldasin igasugu hirmsaid asju inimeste sünnituskogemustest.
    Ostsin endale raamatu”Loomuliku sünnituse teejuht”, lugesin seda ka ja see rahustas mind kuidagi rohkem maha.:)

  5. Minu mees käib Soomes tööl, 2 nädalat seal ning nädal kodus, talvel on ta pikalt kodus ning suvel ka üle kuu.
    Mina ei kurda, saame väikse lapsega ilusti hakkama , elame tutikas majas, autod samuti uued. Lisaks kui hakata mõtlema ajale, mis ta kodus on, siis puhkab ta kodus igaljuhul rohkem kui keskmine eestlane, kuna iga kolmas nädal on puhkus, lisaks siis talve-ning suvepuhkus. Palgavahest ei hakka rääkimagi 🙂

    • Nii on isegi jah päris palju kodus. Ma tean variante, kus kuus ollakase maksimaalselt üks nädalavahetus kodus – ka tegemist Soomega. Aga ilmselt oleneb töökohast see. Niimoodi nagu teil on, on küll okei lahendus 🙂

  6. Minul pole elus nii hästi läinud , sest kui ma Soome vahet olen pendeldanud ja mu suhted on purunenud.Põhiline põhjus on see , et ma veedan kaua töökohustustega välismaal. Ainult ühe korra olen ma suhte katkestanud , kui naine viibis ise Saksamaal ja mina Soomes ja kokku saime kolme kuu jooksul korra Tartus, Helsinkis või Saksamaal siis tuli suhe lõpetada.Muidu on naised loobunud suhtest kaua ootamisest.
    Nüüd olen Tallinnas ja varsti lähen jälle Soome raha teenima , et Tallinnas ära elada.
    Mind paneb imestama kuidas te mehega olete nii ühemeelsed ja leiate alati üksmeele hakkama saamisel! Mina mõtleks teisiti ja tulevikule mitte praeguses toimetulekus.Välismaa on ainuke võimalus rahaga toimetulekuks.Kas teil on üldse eriarvamusi ja kes teist järgi annab?

    • Ei ole välismaa ainuke võimalus. Eestis küll võib vähem võimalusi olla, aga neid on. Tulevikule saab ka Eestis elades mõelda. Meie vähemalt hetkel küll saame.

      Eks meil ole Hendrikuga eriarvamusi ka, aga need on pigem pisiasjad. Suurtes asjades oleme jah kuidagi suht sarnase mõttemaailmaga. Kas või laste arv, elamine Eestis jne. Kui ma ootaksin tütart, siis Hendrikule see nimi ei meeldinud väga, mis ma oleks talle tahtnud panna, aga kuna poisi puhul sai ta ise selle mõelda, siis oligi kompromiss olemas 😀 Ja minu üks lemmik poisinimedest on see ka, mina vist tõin selle jutuks, aga ütlesin, et kuna kokkulepe oli selline, et tüdruku puhul saan mina mõelda ja poisi puhul tema, et oleks vabalt mõni muu nimi võinud olla, aga see oli ka tema üks esimesi valikuid 😀 Mul poisi puhul polnud eriti vahet, aga tütre nime olen ma alates 10-ndast eluaastast teadnud. Tütre puhul olekski see vist ainus nimi Eestis olnud (vähemalt kokkukirjutatult), aga poisi puhul on see küllaltki levinud nimi. Et jah – isegi siis oli meil kompromiss olemas 😀 Aga kui mul kunagi peaks tütar tulema, siis ta kindlasti saab selle nime, mida ma nii ammusest ajast olen tahtnud panna 😀

  7. Minu abikaasa oli sõjaväelane. Kolisin USA-sse pooleks aastaks tööle ja suur armastus tabas 🙂 Ta käis väga palju missioonidel ja oli ära kuude kaupa. Sellega harjub ja kohati on see magusvalus igatsus isegi ilus ja suhtele vürtsiks. Ajaga harjusin ka hirmuga tema elu pärast. Imelik, et sellega harjuda üldse sai… Ja samas mängib elu vahel kätte selliseid situatsioone, mille peale ei tuleks. Minu abikaasa hukkus puhkuse ajal kodus jalgrattaga sõites, ta sattus avariisse. Sellest on nüüd 8 aastat. 4 aastat tagasi algas mu teine tõsine suhe. Aga muster on jälle sama. Mu elukaaslane töötab Austrias, mina elan nüüd Eestis. Tegelikult ma vist ei kujutaks ettegi suhet, kus pidevalt kaaslasega koos olla. Mulle sobib, sobib see kirg ja ootus, mis sellistes suhetes on ja eriti need pikad puhkused ja reisid, kus päriselt 24/7 koos oleme 🙂

  8. Üksiolemist on võimalik õppida ja tegelikkuses võib see meeldivaks kujuneda. Mõlemad suhtes osalejad vajavad nö puhkust teineteisest. Klammerduv suhe ei pruugi pikemas perspektiivis alati head tõotada st. iga mees hindab rohkem iseseisvat naist, mitte temast sõltuvat naist (ja ärgu siinkohal ükski naine tulgu seletama, et tema mees on teistmoodi või erand!)

    Lõpeta see nii tühiste asjade pärast tönnimine – tegelikkuses on see meeste jaoks ebameekdiv ja paneb nad väga ebamugavasse olukorda, sa ei taha ju seda oma Hendrikule?
    Ülekaal ja terviseprobleemid maksavad praegu kätte sellega, et sa pole elus kordagi trenni teinud ja toitumine on peamiselt ebatervislik olnud… Ükski perekonda planeeriv noor naine ei tohiks nii ükskõikne olla oma tulevaste laste nimel. Ja terve perekonna tervise nimel.

    • Ma ei ole ükskõikne, aga ma pole kunagi ka varem ülekaalus olnud. On raske midagi sellist öelda, kui oled terve elu normaalkaalus või isegi mingi aeg alakaalus olnud, mitte iial pole pidanud kaaluga maadlema. Ja ega ma ei plaani ülekaalu jääda ka. Ilmselt nii lihtsalt see allavõtmine ei saa olema, kui Mehhikost tagasi tulles, sest vanus jne. Ma tean seda ise ka. Aga selles ma ei kahtle, et võtan alla. Ilmselt see võtab aega, aga las siis võtab. Kas päris 66 kg peale, seda ei usu, aga esialgu oleks 75-80 ka okei, sealt edasi saab vaadata juba. Ma praegu ei tee seda, sest ma olen rase ja ma tean ise ka, et oleks võinud jälgida varem jne. Kahjuks meist keegi pole täiuslik.

      Mis puutub emotsioonidesse, siis Hendrik teab, et ma vahepeal selline olen. Kui sina suudad alati rõõmus olla ja mitte kassida, siis oled sa tubli. Mina nii ei suuda. Ma pole kordagi pärast Hendriku Tallinnasse minemist nutnud ja isegi kurb pole olnud, aga vot laupäeva õhtul korraks olin. Ja ma ei varja selliseid asju oma abikaasa eest, oleks lollus olnud a la vannituppa nutma minna ja mängida, et tead, kõik on korras. Mina sellist asja klammerdumiseks ei loe.

      Mul on need päevad ka suht tegevusi täis, kui Hendrikut pole, hetkel näiteks panen 464 pilti enam-vähem kronoloogilisse järjekorda albumitesse, sest sain täna selle posu kätte. Ja piltide tagaküljele kirjutamine võtab aega ja ilmselt läheb terve õhtu ära, aga nii põnev on 😀 Homme olen Tartus näiteks jne.

      Ma olen nõus sellega, et klammerdumine on vale, aga ma ei saa nõustuda sellega, et kui mul on korraks kurb tuju, siis ma peaksin seda Hendriku eest varjama. Tema ei varja seda ka, kui tal see peaks olema ja siis olen mina toeks. Minu jaoks on see suhte puhul loogiline. Lihtsalt vahel võtavad emotisoonid võimust ja nii ongi. Ega see ei tee meid kohe klammerdujateks. Ma saaks aru, kui ma nüüd ka telefonis nutaks igapäevaselt, et omg, miks nii, aga hetkel ma pole enam kurb ega midagi. Ja ma saan ise ka aru, et see kuus päeva on lühike aeg. Et jah – ma selles mõttes ei nõustu su kommentaariga. Ja ma niigi nutan kord poole aasta jooksul ehk (no raseduse ajal kurbi saateid või filme vaadates rohkem, aga ma neid kordi ei arvesta hetkel, sest need pole inimsuhetega seotud) – seega mitte eriti tihti. Lihtsalt põhjust pole. Aga kui ikka kurb olla kas või korraks vms, siis meie oma suhtes oleme algusest peale teineteisele öelnud, et seda peaks välja näitama ja mitte enda sisse jätma. Kusjuures Hendrik on seda eriti rõhutanud, sest ta on depressiooni põdenud ja see oli üks esimestest asjadest, mis talle terapeudi juures räägiti. Meie puhul ei kehti ega saa iial kehtima see mudel, et pisaraid valavad nõrgad, vaid nõrkusi enda kõige lähedasemele inimesele näidata on hoopiski tugevus. Ja ma ei mõtle siin seda, et peaks kogu aeg nutma, sest siis on midagi juba eos valesti, aga kui meil on paha tuju vms, siis ma räägime sellest ega varja seda. Ei karju, vaid räägime. Ja just sellist käitumist peaksid inimesed suhetes õppima, mitte toda “ma olen alati nii tugev ja saan kõigega hakkama” asja. Sest see näitab tegelikult tugevust, mitte vastupidi.

  9. Nime puhul peab olema selline nimi mis Eestis vähe levinud.Näiteks miju nimi mida pannakse Norras nii naistele kui meestele Kyste ja Terje .Soovitaks panna nimeks lühike ja mis ei tähenda Eesti keeles midagi ja on lühike ja kutsuv hääldada.Ära pane pikka ja keerulist nime , mida laps esmapilgul ära ei õpi.Võiksid panna poisile Justus , Rait, Anno.

    • Ei pane neist ühtegi. Ja polegi keeruline nimi pojale, hoopis lühike ja kõlav. Tüdrukunimi oleks pikem olnud ja kahe nimega, aga mõlemad nimed on Eestis täiesti levinud nimed ilma võõrtähtedeta, mida lihtsalt koos ei kasutata.

    • Mismõttes nimi PEAB olema? Kuidas sa võtad endale õiguse käskivas kõneviisisi õpetada? Nimi tuleb selline nagu vanemad tahavad. Äärmiselt kohatu kommentaar, if you ask me.

  10. Miks te ei tee nime hääletust ja ei kaasa poisslapse nimeks kommijate hääli?
    Soovitan veel hääletusse viia sellised poisslapse nimed ,Haista , Juku ,Juhan , Murjam , Piilu , Kaute , Miku jne , neid nimeseid on palju , mitte sinu ja mehe ainunimed mida te kindlasti nimeks panete.

    • Tead, Üllar, sa oled alati idioot olnud, aga et sa nii idioot oled… Sa oma lapsele võid või Kaalikas nimeks panna, mind ei koti. Aga minu laps saab selle nime, mida meie tahame talle panna, mitte mida keegi teine välja pakub. Ausalt ka – sinna Soome kaotasidki vist viimase oma mõistuse, mis sul üldse oli. Aga ilmselt polnud seda juba enne… Nii lollile mõttele ikka annab tulla.

      • Ma soovitan hääletusele viia selle, kas sa mitte peast hull pole. Vahel tundub küll sinu küsimuste poolest, et ilmselt ikka mitu kruvi logiseb. Kui veel üldse peaksid mingeid ajuvabasid küsimusi esitama, siis blokeerin ära ja kogu lugu. Oleks siis et paar korda, aga pea iga kommentaar sinu sulest on idiootne.

      • Üllar ongi alati kahtlane inimene tundunud. Juba saate ajal tundus see niimoodi, aga kuna siis oli mulle kasulik, et ta vahel sinna helistas ja lollakaid sõnumeid saatis (jah, tundub kohatu, aga see oli äri), siis oma blogis võin ma talle küll otse öelda, et ta on tropp. Ja nii ongi. Kuigi ma ütlesin seda saates ka mitu korda tegelikult 😀

  11. Mind väga-väga üllatab, et vahetad Tartu arstid Põlva vastu. Kompetents nii raseduse jälgimisel kui sünnitusabis on esimeses ikka kordades kõrgem

    • Eks suuremates linnades nii ole jah, aga ma elan Põlvas ja plaanin pärast sünnitust ka siin nagunii jälgimisel olla. Võtsin end üldse Tartusse arvele töö pärast, et oleks lihtsam ära käia.

      Põlvaga on nagunii see asi, et kui peaks midagi ülikriitilist olema, siis saadetakse Tartusse. Aga päris nii ei saa ka mõelda, et ainult Tartus ja Tallinnas saab rasedusega arvel olla ja sünnitada. Põlva sünnitusosakond ilmselt suletakse aasta lõpus, et siis pärast seda peaks nagunii Tartus sünnitama, aga arvel saaks ikka siin olla. Kui peaks kunagi jälle see vajadus tekkima. Lisaks meeldib mulle see, et Põlvas on vähe sünnitajaid korraga (vbl oled sel päeval üldse ainuke), sest Tartus on selline järjekord, et ei pruugi peretuba saadagi…

      Mitmed Põlva arstid käivad muidu ka Tartus tööl lisaks – seega ei saa päris nii väita, et siin midagi ei osata. Ilmselt tehnika mõttes on Tartu nagunii parem jah.

  12. Minule selline asi nagu kaugsuhe on täielik big NO NO. Ma pole üldse sellist tüüpi inimene et viitsiksin sellist pendeldamise elu elada. Pere peab olema koos. Elan küll Soomes ja siin nigunii ei tule mingit häda majanduslikult, mehel hea töö ja ise omandan ka haridust. Aga kui mingigi asi peaks tulema siis ikka mehega koos igale poole. Ma vajan pidevalt seda füüsilist lähedust ja ikkagi mehe kohalolu nö argielus. Kui keegi siin tahtis juba sinu igatsusele ka klammerdumise silti külge panna siis ütlen kohe ära, et ei ole siin tegu mingi klammerdumisega, olen ka selline kes vahepeal tahab oma asju teha ja oma aega, aga seda saab ka ilma et teine peab minema kusagile välismaale tööle või pikemaks ajaks ära. Selles osas oleme ka mehega sama meelt, et kui siis ikka koos kusagile.
    Ja noh ma mainin veel selle ka ära, et enamustel, siis 90 % Soomes töötavatest Eesti meestest kellel pered Eestis, neil on kõrvalsuhe ja armukesed ja nad petavad siin nii kuidas jaksavad. Ma olen oi kui palju lugusid kuulnud ja isegi mu soome sõbrannad on rääkinud ehitusmeestest lugusid 😀

    • Kaugsuhe on jah kohati keeruline. Minu esimene suhe vanuses 16-18 oli kaugsuhe (Tallinn-Tartu küll ainult, aga tol ajal tundus see ka kauge) ja hiljem on midagi sarnast olnud – et vahemaa ikka mingil määral võib suhte purunemisel ka rolli mängida. Ja tol ajal noor vanus muidugi ka.

      Aga pere puhul on minu meelest parem tõesti, et kõik koos on. Kuigi aja jooksul vist harjuks ära, kui teine kogu aeg eemal on, kui tõesti muud üle ei jääks… Meil Hendrikuga polnud alguses just kaugsuhe, kui ma Tartus ja ta Põlvas elas, aga igapäevaselt me siiski ei näinud. Kui Hendrikul oli tööl õhtune vahetus, siis sel nädalal nägime ainult nädalavahetusel. Nii oli 11 kuud siis enne seda, kui me kokku kolisime. Nüüd vist enam ei kujutaks seda varianti ka ette 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s