Pulmapildid vol 2

Ma millalgi kindlasti kirjutan tänastest emotsioonidest ja sellest, kuidas ma avastasin, et glükomeetriga peab ikkagi näppu torkima ehk sealt verd võtma (jah, ma tean, et loll mina, aga ma tõesti arvasin, et see on nagu vererõhuaparaat, et hoiad natuke ja saab tulemuse kätte, aga kaugel sellest…), aga praegu ma näitan pulmapilte, mis ma tänaseks kätte olen saanud 🙂 Just siis meist kahekesi, perepilte ma blogisse üles ei pane.

Kui just olime abiellunud!

Värske abielumees 😀

Värske abielunaine! 😀

Eriti tõsine 😀 Meil läks seal väljas päris kaua ja üpris tuuline oli – seega lõpuks võis see tõsiseks küll muuta! 😀

Meie kolmekesi 🙂 No hetkel veel 2.5 tegelikult.

🙂

Nüüd olen nädalake juba abielus olnud, aeg lendab ikka 🙂 Uue perekonnanime ja allkirjaga hakkan ka vaikselt juba harjuma, täna sain just uue passi kätte, ID-kaart on veel valmimisel.

🙂

Minu abikaasa, kes mind alati maha suudab rahustada ja kes on alati toeks. Näiteks täna ei olnud just mu parim päev (kirjutan järgmises postituses), aga Hendrik kohe teab, mida öelda sellistel puhkudel!

🙂

Kui ma veel torti võisin süüa, nüüd enam vähemalt raseduse lõpuni ei tohi. Vaatame, kuidas ma sellega hakkama saan…

🙂

Hetkel veel saan abielusõrmust kanda, aga kui ilmad nii kuumad on edasi, siis peaks igaks juhuks ära võtma tursete pärast. Kihlasõrmust ma hetkel just nende tursete pärast üldse ei kanna.

🙂 Kui keegi mõtleb, miks ma neid smaile lisan, kui ma iga pildi kohta ei taha midagi konkreetset öelda, siis põhjus on tegelikult selles, et mul hakkab WordPress arvutist jamama, kui ma vahepeal teksti ei lisa. Ma ei tea, miks see niimoodi on, aga nii lihtsalt on – pildid lähevad kõik sassi. Ja siis aitab see väike smail ka kaasa, et oleks nagu tekst 😀

Hendrikule vist jõudis kohale, et ta nüüd ongi abielus 😀 Tegelikult talle väga ei meeldi sellised pikad fotosessioonid – nagu meestele vahel ikka.

Tuul oli tol päeval tegelikult jõhker! Nii jahe oli ka – võrreldes praeguste ilmadega.

31.mai oli hea kuupäev abiellumiseks – jääb ka pulma-aastapäeva puhul väga kergelt meelde. Mitte et muud kuupäevad ei jääks, sest sellised asjad jäävad nagunii meelde. Minu jaoks võrduks selle kuupäeva ära unustamine sellega, et ma ei mäletaks Hendriku või oma tulevase poja sünnipäeva, aga sellised asjad pole minu maailmas võimalikud. Ja ma ei kujutaks ka seda ette, et Hendrikul sellised asjad ununeda saaksid.

Enne registreerimist – kui meile kõik asjad üle korrati. Meie mõlema perekonnad hakkasid ka varsti pärast seda saabuma. Nagu näha võib, siis see registreerimise ruum oli küllaltki pisike, aga õnneks 12 inimest mahtusid ära. Kui oleks suurem pulm olnud, siis oleks kindlasti ka ruumikam saal selle jaoks olnud. Meie lihtsalt ütlesime enne, et meil väga palju rahvast nagunii ei tule.

Advertisements