30+4!

Pikka juttu hetkel pole, aga täna on mul 30+4. Natuke üle kahe kuu on veel minna! Aeg ikka lendab tegelikult, alles oli detsember, kus ma rasedusest teada sain. Nüüd on veel viimased kaks kuud jäänud! 🙂

Üks pildike siis ka minu kõhust 🙂

20190613_192842.jpg

 

Advertisements

Natuke pettunud, aga selline on elu!

Nüüdseks olen ma maha rahunenud ega võta seda rasedusdiabeeti enam nii traagiliselt. Ei saa muidugi öelda, et see mulle meeldiks (kellele meeldiks?), aga kui niimoodi on, siis nii lihtsalt on. Minu kõige suurem mure ongi hommikuste esimeste näitudega, eile oli küll väga okei see, aga täna oli jälle natuke kõrgem. Teised näidud on nüüd okeid olnud. Eks näis, mis mulle reedel selle kohta täpsemalt räägitakse. Ja ma olen ümber mõelnud – tablette ma ikka peale ei tahaks. Et kui muud üle ei jää, siis eks ikka, aga ehk saab veel mingi aeg jälgida. Eks reedel oleme targemad.

Kui nüüd lähenevast EBA-st rääkida, siis kui päris aus olla, siis natuke mõru maigu jätab see küll, et ma olen oma grupis ainuke, kes auhinnalist kohta ei saa. Lõpus oli meid ju ainult neli ja ülejäänud kolm saavad, sest mina vastavat kirja ei saanud. Mulle isiklikult meeldiks see rohkem, et Miiu arvestataks ka esikolmikusse sisse, sest ta loobus nii lõpus – selleks ajaks olid tal kindlasti vastavad hääled koos, sest tal on väga palju lugejaid. Siis oleks meid seal grupis viis ja ma poleks ainuke, kes esikolmikust välja jääks 😀 Aga ma millegipärast kahtlen, et seda tehti. Mitte et mul teiste üle hea meel ei oleks, ikka on! Mallukas on nagunii Mallukas ja tema võit on loogiline, Liivil on alati suur toetajaskond olnud ja Liisal on suur hulk jälgijaid nii Youtubes kui Instagramis. Lihtsalt vahel ma mõtlen, et minu blogi kommentaariumis tundub suurem interaktviisus olevat võrreldes näiteks Liisa omaga, aga samas ei ole mul jälle mujalt neid jälgijaid võtta. Kui seal grupis oleks a la 10 inimest olnud, siis poleks nii hull, aga ainult neli oli lõpuks. Et natuke võtab tuju alla küll, ma isegi mõtlesin, et vbl ma siis üldse ei lähe EBA-le kohale, aga kuna ma pole ammu Tallinnas käinud ja panin end meet & greetile kirja, siis otsustasin ikkagi minna. Kuna ma viimati käisin ju 2016.aastal ehk siis kolm aastat tagasi. Ja auhind polegi oluline, aga just see, et inimesed räägivad kommentaariumis nii palju kaasa ja jagavad oma kogemusi, mille eest ma tõesti olen ülitänulik, aga kui hääletamiseks läheb, siis lõpuks olen ma ikkagi vaeslapse rollis. Ma tegelikult teadsin seda ise ka, aga no ikkagi… Et ilmselt järgmisel aastal ma end EBA-le osalejana kirja ei pane, sest kuigi mulle tavaliselt sellised kaotused ei mõju, siis sel korral see mõjus. Just selles mõttes, et meid oli seal grupis nii vähe. Kui oleks sama arv blogijaid olnud nagu väikeste eluliste blogijate grupis, siis poleks see kaotus niimoodi üldse tunda andnud. Et kohale võin järgmisel aastal ikka minna, aga osaleda ilmselt ei taha enam. Vähemalt mitte sellises grupis, kus sa ainukesena esikolmikust välja jääd. Ma tean jah, et kõlab lapsikult see jutt ehk, sest kõik ei saagi ega peagi esikolmikusse jõudma, aga ainukesena välja jääda pole tegelikult üldse tore. Aga noh – mis seal ikka siis, keegi peab ka kaotama. Meet & Greetile panin ma küsimused kirja (me saime enne faili, kuhu saime ise küsimused kirja panna, kui tahtsime), mida ma tahaksin, et Triinu Liis minult küsiks – seega kas või selle ürituse ja teiste blogijate nägemise tõttu on tore kohale minna 🙂 Ja saab nädalavahetuse kodust eemal veeta, mis on ju ka äge! 🙂

Me plaanisime Hendrikuga alguses samas hotellis ööbida, kus aprillis Tallinnas olime, aga selle hind oli nii lakke kruvitud, et sain soodsama hinna eest meile hoopis teises hotellis sviidi mullivanniga. Seega hoopis parem diil 😀 Meigi lasen teha ikkagi Põlvas ja sama jumestaja juures, kes mulle pulmameigi tegi. Aga see on juba laupäeva varahommikul, sest nagu arvata võis, on see jumestaja suht hõivatud nädalavahetusel. Eriti suvisel perioodil, kus on lõpetamised jne. Ju siis inimesed teavad ka, et ta on hea tegija 🙂 Teine variant oleks lasta Tallinnas see teha, aga siis oleks me pidanud väga vara sõitma hakkama, aga seda me ei tahtnud. Et enne kella 18.00 saab siis hotellis natuke lõõgastuda. Me ilmselt tuleme hotellist taksoga, sest autot pole nagunii kuhugi parkida ja niimoodi on vist kergem.

Kleidi osas ma ei kavatse dresscode jälgida, sest mul pole midagi nii sädelevat vms selga panna. Pigem lihtsam valik. Ma seda veel ei tea, mis ma panen, sest ma tellisin endale mõned variandid juurde, mis peaksid homme kohale jõudma. Jah, mulle isegi meeldib nüüd internetist asju tellida 😀 Just eesti saitidelt siis. Nagunii oli mul suveks riideid vaja, sest pole suurt midagi, mis sobiks. Kleidid, mis aasta tagasi sobisid, on nüüd kas väikesed või tagumik on paljas, sest kõht tõmbab need nii üles 😀

Sel nädalavahetusel oleme Tallinnas, järgmisel Kubija SPA-s – kasutame kinkekaardi ära, mis Hendrik abiellumise puhul rahvatantsijatelt sai. Rääkides sellest – nädalavahetusel oli suht soe ilm ja Hendrik käis ujumas, mina oleksin niisama vees saanud solberdada (sest ma ei oska ujudada), aga mul pole bikiine. No tegelikult on, aga kui alumise poole veel saab jalga, siis ülemisest osast hüppab pool tissi kohe välja 😀 Olin ju eelmisel suvel tavaline B-korv, aga nüüd hakkab C-korv ka veits väikseks jääma 😀 See on tõesti üks üpriski positiivne asi raseduse puhul, sest vaevalt, et ma kunagi muul ajal sellist korvi saaksin nautida 😀 Pärast sünnitust kaal ilmselt kergelt ei lange, aga korv läheb kohe B-ks või kes teab – ehk ka hoopis A-ks tagasi. Olen kuulnud, et mõnedel lähevad rinnad siis hoopis väiksemaks. Iseenesest oleks praeguseks ajaks üldse trikoo hea, aga kust sellist leida? Nagunii vist pole eriti hea, kui kõht raseduse ajal päikest saab – mis siis, et ma alati päiksekreemi kasutan. Et selles mõttes oleks trikoo hea variant küll.

Vot sellised lood siis täna. Olete teie ka kunagi natuke pettunud olnud, kui olete ainukesena mingis teatud grupis auhinnast ilma jäänud? Ma natuke pettunud olen, aga selline on elu muidugi 🙂 Põhikoolis oli mul näiteks see, et ma olin igavene teine. Just luulevõistlustel, mis meie endi kool korraldas. Et esimene koht sai minna linna luulevõistlusele edasi, aga mu klassiõde võitis selle alati ära, ma enamasti jäin teiseks ega linna omale ei pääsenud. Aa, saksa keeles isegi panin luulevõistluse kinni oma koolis, aga sellel linnalist võistlust ei olnud. Seda ei pidanud pähe õppima, vaid sai maha lugeda. Ma mäletan, et minu oma rääkis lumest, aga muud mitte 😀 Olid ajad, olid majad…

Halapostitus (ehk siis mul on juba praegu kopp ees sellest rasedusdiabeedist!)

Ma ütlen ausalt, et kui ma oleksin selle postituse kirjutanud reedel või laupäeval, siis ma ma oleksin nutnud seda kirjutades. Minu jaoks tuli tegelikult päris suure šokina, et mul ongi rasedusdiabeet ja et ma peangi neli korda päevas end näpust süstima hakkama, et oma veresuhkrut mõõta. Mina, vana loll, olin eeldanud, et veresuhkrut saab mõõta ka kuidagi niimoodi nagu vererõhku – et ma jumala eest ei pea end torkima hakkama. Aga ilmselgelt ei saa ju. Ja kuigi see väike süstike pole valus, vaid pigem ebameeldiv, siis see algus on läinud vaevaliselt. Ja näidud on paigast ka ära olnud 😦 Ma tundsin end hädapätakana, et ma ei saa sellise asjaga hakkama nagu glükomeetri kasutamine (ma laupäeval ehk esimesel päeval proovides tõesti ise ei saanud, Hendrik pidi appi tulema, ka eile läks mul kahel korral kauem aega, kui ma oleksin tahtnud). Just mõeldes sellele, et inimestel on palju suuremaid probleeme, millega nad peavad hakkama saama, aga mina hädaldan  siin oma rasedusdiabeedi üle….(suurematest probleemidet rääkides, siis ma täna just annetasin Annabelile – kes seda veel teinud pole, siis seda saab teha siit!).

Tulles reede juurde tagasi, mil meil see grupinõustamine oli, siis iseenesest polnud see ilmselt üldse halb – sai targemaks ja õpetati glükomeetrit kasutama. Meid oli kokku seitse (kõik ei olnud sellel päeval diagnoosi saanud nagu mina, ainult üks oli veel koos minuga kolmapäeval glükoositaluvustestil käinud) ja kui arst küsis, et kas oli väga hirmus, kui ma teile helistasin, et näidud on paigast ära,  siis enamus raputasid pead ja ütlesid, et ei, jumala okei on kõik. Välja arvatud mina, kellel iseenesest pisarad jooksma hakkasid… Arst ka mainis, et see on tavaline, et rasedatel emotsioonid on valla, aga ikkagi – suht nõme tunne oli see ainuke, kelle jaoks see ei olnud tavaline reede. Ja ka see glükomeetri kasutamise õpetamine läks nii kiiresti ja arst aitas meid, kui me ei saanud hakkama – seega minu jaoks tundus see kõik juba siis hiina keel. Meile räägiti rasedusdiabeedi ohtudest lapsele – kui seda ei avastata raseduse jooksul, siis beebi on harjunud selle magusa verega ja kui lõpuks laps ära sünnib (ja on tihtipeale ka üle 4500 grammi), siis hakkab vastsündinu veresuhkur väga langema, sest ta ei saa enam seda nii-öelda magusat verd, millega ta emaüsas on harjunud. Ja siis peab teda ravima, et see asi korda saaks. Toodi ära ka see variant, et kõige hullemal juhul võib laps ka surra kas juba enne sündi või pärast sündi, mis minul veel rohkem pisarakanalid lahti tegid, aga õnneks lisati ka kohe juurde, et seda tuleb siiski üliharva ette. Et kui rasedusdiabeet õigel ajal avastatakse, siis seda juhtub üliharva (aga jah – see oli ikka ohuna kirjas, et nagu ravimite puhul pannkse igasuguseid kõrvalmõjusid, mis enamikel mitte kunagi ei avaldu). Lisaks öeldi meile, et rasedusdiabeedi puhul kutsutakse laps enamasti enne esile ja kui on näha, et laps ikkagi väga suureks kasvab ka selleks ajaks (üle 4500 grammi), siis tehakse ilmselt üldse keiser. Ja öeldi ka seda, et enamusel läheb rasedusdiabeet pärast sünnitust ära, aga on ka neid, kellel võib tulevikus olla II diabeedi oht – ehk siis tuleks mõned korrad aastas kindlasti end mõõtmas käia või siis selle sama glükomeetriga mõõta (need saime endale). Ja mainiti ka seda, et kui me kunagi peaksime järgmist last ootama jääma, siis saadetakse meid kohe alguses glükoositaluvustesti tegema, sest suure tõenäosusega on meil siis ka rasedusdiabeet. Sel hetkel ma mõtlesin, et sinna mu teise lapse soov läkski…. sest tundus (ja endiselt tundub!) kohutav end juba need viimased kaks raseduskuud neli korda päevas sorkida, aga mis siis veel, kui ma peaksin seda üheksa kuud tegema??? Ja saime veel teada, et kui niisama mõõtes ja toitumisega näite paika ei saa, siis järgmisena pannakse tabletid peale ja kui see ka ei aita, siis tulevad juba insuliinisüstid jalgadele. OMG – vot see on asi, mida ma täiega kardan, sest siis on need süstlad juba suured ja see praegune glükomeetriga mõõtmine tundub ikka täielik kukepea võrreldes sellega… Ja lisaks saime teada, et kui meil tõesti peaks mingi pidu tulema, kus me patustame ja rahulikult kooki mugime jne (aga see peab pigem harva olema!), siis pole mõtet tol õhtul end mõõta, sest me ajame end lihtsalt rohkem närvi, kuna näit on nagunii lubatust kõrgem.

Saime siis kõik glükomeetrid (kuna neid oli rohkem, siis mõned said lausa kaks tükki, seega võtsin ka mitu, et kui üks peaks katki minema vms) ja aja rasedusdiabeedi ämmaemanda juurde, kellega mul on kohtumine sel reedel (õnneks see on eraviisiline, mitte enam grupi oma!). Pärast seda sai minna apteeki, et osta neid nõelaotsikuid ja vahetamisribasid juurde (ma ei tea nende täpset nime, aga need, mis glükomeetrisse panna, et siis sinna oma veretilk peale panna) – meil oli 90-protsendiline soodustus ja kokku läks see 17 eurot maksma – seega päris karm, kui seda soodustust ei oleks üldse…. Nendest peaks nüüd vähemalt kaheks kuuks jaguma, mil ma veel rase olen. Ja kui ei jätku, siis saab neid veel juurde osta sama soodustusega.

Igal juhul reedel olin ma kogu sellest asjast nii šokis, et kui ma Tartust Põlvasse bussiga sõitsin, siis ma suht terve tee nutsin. Õnneks oli samas bussis mu sõbranna, kes mind lohutas, aga ikkagi… Mul on enne rasedust ka veresuhkrut mõõdetud ja mul pole see mitte iial normist väljas olnud (vererõhk on jah kõrge olnud, aga veresuhkur mitte kunagi varem) – seega tundus nii kohutav leppida sellega, et nüüd see enam niimoodi pole. Mu tädil on diabeet – seega perekonnas on see täiesti olemas, mis muidugi lisab ohtusid veel juurde. Tol hetkel võrdus see minu jaoks tõelise katastroofiga, et mis mõttes ma pean end neli korda päevas mõõtma hakkama ja seda lollakat glükomeetrit ka vajadusel kaasas kandma, sest ma ei pruugi üldse kaks tundi pärast sööki kodus olla jne… Ja mis mõttes, et ma ei võigi süüa enam seda, mida ma tahan, alati olen ju võinud???? Selle hetkeni oli mu rasedus suhteliselt kergelt kulgenud – jah, seljavalud, liiga palju juurde võtmine, sokke ei saa enam jalga, väsimus jne, aga minu jaoks tundus see raseduse loogilise osana. Need kõik ei ole minu jaoks kunagi mingi hullude asjadena võrdunud, aga rasedusdiabeet just seda minu jaoks oli. Ja noh – eks see endiselt on, kuigi ma enam ei nuta sellepärast ja nüüdseks oskan ka iseiseisvalt glükomeetrit kasutada.

Kui ma reedel koju jõudsin, siis ma tahtsin seda glükomeetrit ise esimest korda proovida. Hendrik oli parasjagu oma rahvatantsurühmaga istumisel – seega teda ei olnud siis kodus, et ta mind aidata saaks. Ametlik mõõtmine pidi algama laupäevast, aga ma mõtlesin, et ma siis proovin enne juba ära. Muidugi olin ma pool juttu ära unustanud, mis meile grupinõustamisel glükomeetri kasutamisest räägiti- seega ma ei saanud sellega hakkama. Hendrik just siis helistas ja ma nutsin talle telefonis, et ma ei saa, ma ei taha, mul on kopp ees jne. Ta suutis mu maha rahustada ja ütles, et homme koos vaatame, et siis peab nagunii mõõtma hakkama. Ma ei tahtnud ka kasutusjuhendit lugeda, sest ma olen üpris kehv nende mõistmises, mulle peab enamus juhtudel keegi ikka enne ette näitama – ja siis ma ehk oskan.

Kui Hendrik reedel koju jõudis, siis me veel ei proovinud seda glükomeetrit kasutada, vaid hakkasimegi laupäeva hommikusest seda vaatama. Kokku peab mõõtma neli korda päevas – enne hommikusööki, kaks tundi pärast hommikusööki, kaks tundi pärast lõunasööki ja kaks tundi pärast õhtusööki. Ja peab kirja panema, et mida siis täpselt söödi. Meile öeldi grupinõustamisel, et nad seda menüüd nii täpselt ei jälgi meie puhul, kui näidud on korras.

Enne hommikusööki võib olla maksimumnäit kuni 5.3 ja kaks tundi pärast kõiki söögikordi kuni 6.7 (glükoositaluvustestil oli need mõõdud teistsugused, enne hommikusööki oli 5.1 ja pärast selle rõveda joogi joomist võisid kõrgemad olla, sest see oligi täiega magus).

Kui me siis laupäeval mõõtma hakkasime, siis Hendrik võttis kasutusjuhendi ja ajas näpuga järge. Mina olin muidugi pisarates, sest ma ei saanud ise hakkama ega mäletanud, mida meile grupinõustamisel täpsemalt õpetati. Lõpuks sai see näit võetud ja see oli 5.4 ehk siis 0.1 lubatust kõrgem. Kuna laupäev oli minu jaoks üpris aktiivne päev, siis ülejäänud näidud olid kõik normi piires. Kaks tundi pärast hommikusööki oli 5.6, kaks tundi pärast lõnasööki oli 5.0 (see oli pärast Valgesoo torni ronimist – ehk siis jah, füüsiline tegevus tõesti aitab selle näidu allatõmbamisele kaasa) ja kaks tundi pärast õhtusööki oli see 5.8 (maksimum võis siis pärast söömisi olla 6.7). Seega näitude mõttes oli laupäev isegi enam-vähem okei, ainult hommikune oli üle normi. Ja ma ei patustanud ka peaaegu… No õhtul läksime Hendrikuga külapeole (tema lapsepõlv möödus selles Põlvamaa külas ja ta vanemad ning vennad elavad endiselt seal) ja no seal ma sõin friikartuleid ketšupi ja viineritega. Jah, ma tean, et ei tohi jne, aga see pole lihtne, kui sa siiani oled saanud alati süüa, mida sa tahad. Aga kuna õhtune näit pärast söömist oli ikkagi normi piires, siis ma suurt ei muretsenud… Loll olin, sest pühapäeva hommikune oli paigast ära (selleni ma jõuan varsti).

Glükomeetri kasutamise mõttes oli laupäev KOHUTAV! Küll ei suutnud ma seda süstalt õigesti vinnastada, et piisavalt verd tuleks (näpp tuleb rohkem vastu suruda või valida suurem mõõtmise sügavus – neid saab valida 1-7), küll mõõtsin niimoodi, et glükomeeter lõi veateate (kas liiga vähe verd või vale asend – peopesa üleval ja tuleb see glükomeetri mõõtmisriba alati õigesti sinna veretilgale panna). Kolm mõõtmist läksidki nutmistega ja lõpuks tuli Hendrik ikka appi, kes mind maha rahustada püüdis, aga no see polnud lihtsamate ülesannete killast, sest ma ausõna oleks tahtnud selle lollaka glükomeetri (või lausa kaks, sest mul on neid mitu) aknast välja visata ja öelda, et minge te kõik õige perse! Loomulikult ma ei teinud seda, sest mu peas jooksis (ja endiselt jookseb) kogu aeg üks mõte – see on su lapse pärast, Jaanika, sa pead jne. Ja ma peangi – ma tean seda. Aga see ei ole nii lihtne. Minu jaoks ei ole. Ilmselt mõned võtavad seda mängleva kergusega, et mis see väike torge jne ka pole, aga mina pole selline inimene. Kahjuks.

Laupäeval selle viimase glükomeetri kasutmise sain juba täiesti üksinda tehtud ja kuna näit oli ka okei, siis läks tuju juba natuke paremaks. Pühapäeva hommikul sain ka ise juba hakkama, aga näit oli paigast ära – 5.9 (enne hommikusööki võib olla kuni 5.3) ja siis hakkas see teine sitt tuju – miks nii kõrgeeeeeeee. Ilmselt andis see laupäevane patustamine ikkagi tunda.

Kaks tundi pärast hommikusööki oli 6.8 (0.1 kõrgem lubatust), kaks tundi pärast lõunasööki oli 6.3 (lubatud normi piires) ja õhtu läks jälle pekki, sest me vaatasime “Tõde ja õigust” (on Telia videlaenutuses täiesti olemas – me polnud seda kinno vaatama jõudnud ja vaatasime nüüd siis selle ära) – ning jah, ma jõin teed (mis tegelikult on täiesti lubatud, aga ilmselt ilma suhkruta, ma muidugi lisasin suhkrut) ja paar porgandipirukat lisaks hakklihasupile, mis ma sõin. Ja näit oli 7.4 (pärast sööki võib olla 6.7) Fakk, nii närvi ajab. Kui mulle tabletid peale pannakse, siis kas ma pean endiselt nii hoolega jälgima või siis saab vabamalt võtta? Ausõna, ma pigem võtaks need tabletid siis juba, aga ma kardan, et siis järgmine samm on juba insuliini süstimine – ja seda ma ausõna üle ei ela. Ja isegi mõte sellest, et mul peaks kunagi reaalselt II tüübi diabeet olema ja peangi end reaalselt 24/7 süstima ajab mul südame pahaks….

Täna oli esimest korda see hommik, mil mul näit enne hommikusööki veel napilt normi sisse mahtus – ehk siis oli 5.3 (maksimum võibki olla 5.3). Ja selle puhul aitas ka vist hommikune seks enne mõõtmist, sest muidu oleks mul see ilmselt kõrgem olnud… Nojah –  vist iseenesest hea plaan – alati hommikuti seksid, siis on näit paigas ja ülejäänud söögikordade vahepeal teed ka midagi füüsilist, aga no kogu aeg ei jõua ju niimoodi…. Kaks tundi pärast hommikusööki oli jälle paigast ära – 7.0…. Ilmselt poleks pidanud seda kodujuustu murakamoosiga sööma, aga no krt – mul on juba kopp ees maitsestamata jogurtitest, täisteraleivast, köögiviljadest, juustudest (ja neidki ei või kõiki süüa) jne. Ja ma olen ainult vett ja teed need päevad joonud, ma tavliselt joon ikka mahla, aga no see on eriline süsivesikute pomm. Ja noh, saiakesed pole lubatud, aga ma porgandipirukaid sõin.

Lõpetuseks lisangi tabeli, mis meile kaasa anti. Roheline on siis see, mida võib süüa, kollane on see, mida ka tegelikult ei või, aga mis veel nii hull pole ja punane on siis see, mida üldse ei tohiks süüa (aga teades ennast, siis ma nagunii millalgi söön).  Koguseid peab ka muidugi jälgima – pool taldrikut toores, hautatud või grillitud köögivili, veerand – kartul, riis, tatar või pasta, veerand – kala, muna, kaunviljad, piimatooted või liha (meil seal lehel see kirjas). Kuna tabel läheb paigast ära siia kribades, siis vast saate aru, mis peaks olema roheline, mis kollane ja mis punane (jookseb mitmel real vahel, järgmine algab / märgiga).

Toiduained                                               ROHELINE                    KOLLANE                                  PUNANE

Riis, pastatooted                               Keedetud /                                                                                            Praetud

Teraviljatooted              Täisteraleib, puder /  Valge leib, sai /      Saiakesed, koogid, võiküpsised

Kartul                                                     Keedetud  /        Ahjukartul        /                         Praetud, fritüüritud, krõpsud

Köögi-ja puuviljad                  Toorelt, keedetult /      Vähese toiduõliga või suhrkulahuses hoidised /    Praetud, fritüüritud

Salatid, kastmed  Lisanditeta, tomatikaste /    Vähese rasvasisaldusega salatikastmed      / Majoneesi, rõõsa koorega.

Piimatooted           2,4 % piim, jogurt, kohupiim, kuni 17 % rasvasisaldusega juustud / Kuni 30 % rasvasialdusega juustud / Täispiim (3.2 %), rõõsk koor, rasvased juustud

Kala                   Keedetud, suitsutatud, hautatud, konsers soolvees / Praetud õlikonserv, kalmaar, krevetid /Kalamari, angerjas, fritüüritud.

Liha          Kana-ja kalkuniliha ilma nahata, jänese-ja vasikaliha / Rasvata loomaliha, sink /Salaamivorst, pasteedid, peekon, viinerid, vorstid, rasvane liha, part, hani, lihapirukad.

Rasvad                    Roheline puudub / Taimeõli, seemned ja pähklid /Seapekk, loomne rasv, soolapähklid

Maiustused              Puuviljasalat /Rasvata piimatarretis, besee /Koore-pumati-ja kookoskommid

Joogid                             Vesi, tee, kohv /      Karastusjoogid/    Iiri kohv, kakoa, šokolaadijook.

No seda nimekirja vaadates olen ma patustanud küll, friikad ketšupi ja viineritega nagunii, aga sink, juustu puhul ma protsendi ei vaadanud, ei jälginud palju seda riisi võib täpselt taldrikule panna jne.

Ma ütlen ausalt, et minu jaoks on see  kõik väga raske. Kui saiakesed välja jätta (need olid ka porgandi omad), siis otseselt magusat pole ma reedest saati söönud, mis on minu puhul ebatavaline, sest nädalavahetustel ikka ma enamasti magusat söön ja nädala keskel ka üpris tihti – muude asjadega olen küll patustanud. Kogu see asi tekitab minus nii suurt stressi, et ma ausõna oleksin nõus enne tablette närima ja edasi sööma, kui ma vaid saaksin… Aga kui tabletid peale ja ikka peab samamoodi jälgima, siis on veel eriti rõve see.

Kõigi jaoks tundub see nii tavaline asi, kui nad selle rasedusdiabeedi diagnoosi saavad – et nagu sama elu läheks edasi… No aga ei lähe ju – kogu aeg tuleb seda näkast glükomeetrit kaasas tassida, kui sa just ei plaani alati kaks tundi pärast söömist kodus olla jne. Mul tuleb suvel nii mitmeid üritusi, mis ma ilmselt teengi nendeks õhtuteks, kus ma ei mõõdagi oma veresuhkrut, sest see on nagunii üle normi, ma ei taha end sellega närvi ajada. Mul on juba praegu nii kuradi siiber sellest, et mitte sittagi ei või süüa või siis glükomeeter jamab (okei, ma ise siis teen mingi vea, aga ikkagi…) ja normid on paigast ära jne. Ma küll hetkel enam ei nuta selle olukorra pärast, aga see ei tähenda kindlasti seda, et see minu jaoks oleks oluliselt kergem kui enne. See ei ole kergem ega saa kunagi olema. Kusjuures ma algselt arvasin, et ju selle rasedusdiabeedi diagnoosi saavad siis need, kes liiga palju raseduse jooksul juurde võtavad, aga see pole ka sugugi niimoodi… Mina olen jah üks see näide, aga seal grupinõustamisel olid täiesti õblukesed ja alakaalulised naised ka rasedatena, kellel sama diagnoos oli. Ehk siis – sa võid selle saada igal juhul. Ja arst mainis, et tihti need, kes selle saavad, pole isegi magusaga liialdanud, vaid neil lihtsalt ongi see soodumus, et selle vastu ei saa midagi teha. Et raseduse ajal lihtsalt veresuhkur lähebki paigast ära.

Kas keegi peale minu tundis ka rasedusdiabeedi alguses, et juba on kõigest kopp ees? Või olen ma ainuke, kellele see nii raskelt mõjub ja teised võtavadki seda eriti kergelt? Seal grupinõustamisel küll tundus, et need ülejäänud kuus suhtusid sellesse ülima kergusega – ehk siis nagu lumme kusta. Ma muidugi ei tea, mida nad tegelikult mõtlevad, aga mina olin ainuke, kes seal pillima hakkas. Ja ma nutsin veel reedel ja laupäeval ka. Hetkel jah enam ei nuta, aga trotsi olen küll täis.

Ma kavatsen oma diabeedi ämmaemandale (see ongi täiesti eraldi ämmaemand, mul hakkabki nüüd neid kaks olema – üks mu enda oma ja teine diabeedi oma), kellega ma esimest korda reedel kohtun, sama juttu rääkida, et minu jaoks on see ülimalt raske ja ma tean, et ma nagunii patustan. Ma tean seda. Kuna mul on hetkel ka ikkagi pooled näidud paigast ära, siis ilmselt mulle määrataksegi midagi juurde. Ma ei tea, aga eks näha ole.

Kui muudest teemadest rääkida, siis laupäeval käisime Hendrikuga Valgesoo uues tornis, mis hiljuti avati. See on 23.5 meetrit kõrge ja 124 trepiastet! Pärast seda tuli mul ka kõige madalam veresuhkrunäit kaks tundi pärast lõunasööki (5.0, võib olla kuni 6.7) – ehk siis võib arvata, et füüsiliselt andis sinna ikka ronida. Vaade oli ilus! Õhtul meil oligi väike külapidu, kus me Hendriku sõprade ja ta vanematega niisama chillisime. Ja kusjuures Hendrik vedas mu isegi tantsima ja ehk selle tõttu see laupäeva viimane näit pärast friikaid ja viinereid jäigi normi piiridesse. Ma pole ammu enam tantsinud süldibändi muusika järgi, ilmselt eelmisel suvel viimati 😀 Et väga tore oli! Eile nii aktiivne päev ei olnud, korraks käisime väljas, aga õhtul vaatasime “Tõe ja õiguse” ära.

Mulle “Tõde ja õigus” meeldis! Ma lugesin esimese osa läbi 12.klassis ja paljud asjad olid ära ununenud, aga see film tõi need jälle meelde. Eesti filmi kohta ikka ülihästi tehtud ja süžeele väga hästi pihta saadud. Vot mul oligi meelest läinud see, et alguses ju Andres oli üpriski hea mees, aga mida kauem ta Vargamäel elas ja mida rohkem ta Pearuga kraavi pärast kakles, seda kurjemaks ta muutus, samas kui Pearu hakkas vaikselt leebemaks muutuma. Andrese vanimal pojal Andresel oli ju õigus, kui ta mainis, et see “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus” fraas on nende kontekstis täiesti vale, sest Andres ju nägi vaeva, ööd ja päevad tegi tööd, aga armastust ei kuskil, isegi Krõõt suri selle kuradi töörügamise pärast ära. Ja ega Marigi õnnelik polnud, Andresest endast rääkimata. Ka tänapäeva võib selle kõik edasi kanda – mõnikord inimesed rügavadki sitaks, sest nad teevad enda meelest oma lastele teene sellega, aga siis tuleb välja, et lapsed ei tahagi su tööd üle võtta, nad ei tahagi samamoodi end orjastada tööd tegema nagu nende vanemad. Nad tahavad olla õnnelikud ja kui nad on näinud, et vanemad seda ei olnud, siis nad ei taha endale sama mõttetut elu.

Näitlejad olid ka muidugi megahead, mõlemad Priidud (Priit Loog ja Priit Võigemast) Andrese ja Pearu rollides. Ja üldse – mina jäin selle filmiga väga rahule 🙂 Ei eeldanud, et see juba Telia videlaenutusse tuleb, aga õnneks tuli! Kuna kinno me seda vaatama ei jõudnud ju.

Vot selline üpriski halapostitus siis sel korral! Lõpetuseks pilt siis laupäevasest Valgesoo tornist!

See laupäev oli ikka nutune ja pisaraterohke päev! Siis ei saanud glükomeetriga mõõtmist ise selgeks, aga näidud olid peaaegu kõik normis. Pühapäeval sain glükomeetriga mõõtmise ise selgeks, aga siis olid jälle näidud üle lubatud normide. Alati mingi häda, eksole…

 

 

 

Pulmapildid vol 2

Ma millalgi kindlasti kirjutan tänastest emotsioonidest ja sellest, kuidas ma avastasin, et glükomeetriga peab ikkagi näppu torkima ehk sealt verd võtma (jah, ma tean, et loll mina, aga ma tõesti arvasin, et see on nagu vererõhuaparaat, et hoiad natuke ja saab tulemuse kätte, aga kaugel sellest…), aga praegu ma näitan pulmapilte, mis ma tänaseks kätte olen saanud 🙂 Just siis meist kahekesi, perepilte ma blogisse üles ei pane.

Kui just olime abiellunud!

Värske abielumees 😀

Värske abielunaine! 😀

Eriti tõsine 😀 Meil läks seal väljas päris kaua ja üpris tuuline oli – seega lõpuks võis see tõsiseks küll muuta! 😀

Meie kolmekesi 🙂 No hetkel veel 2.5 tegelikult.

🙂

Nüüd olen nädalake juba abielus olnud, aeg lendab ikka 🙂 Uue perekonnanime ja allkirjaga hakkan ka vaikselt juba harjuma, täna sain just uue passi kätte, ID-kaart on veel valmimisel.

🙂

Minu abikaasa, kes mind alati maha suudab rahustada ja kes on alati toeks. Näiteks täna ei olnud just mu parim päev (kirjutan järgmises postituses), aga Hendrik kohe teab, mida öelda sellistel puhkudel!

🙂

Kui ma veel torti võisin süüa, nüüd enam vähemalt raseduse lõpuni ei tohi. Vaatame, kuidas ma sellega hakkama saan…

🙂

Hetkel veel saan abielusõrmust kanda, aga kui ilmad nii kuumad on edasi, siis peaks igaks juhuks ära võtma tursete pärast. Kihlasõrmust ma hetkel just nende tursete pärast üldse ei kanna.

🙂 Kui keegi mõtleb, miks ma neid smaile lisan, kui ma iga pildi kohta ei taha midagi konkreetset öelda, siis põhjus on tegelikult selles, et mul hakkab WordPress arvutist jamama, kui ma vahepeal teksti ei lisa. Ma ei tea, miks see niimoodi on, aga nii lihtsalt on – pildid lähevad kõik sassi. Ja siis aitab see väike smail ka kaasa, et oleks nagu tekst 😀

Hendrikule vist jõudis kohale, et ta nüüd ongi abielus 😀 Tegelikult talle väga ei meeldi sellised pikad fotosessioonid – nagu meestele vahel ikka.

Tuul oli tol päeval tegelikult jõhker! Nii jahe oli ka – võrreldes praeguste ilmadega.

31.mai oli hea kuupäev abiellumiseks – jääb ka pulma-aastapäeva puhul väga kergelt meelde. Mitte et muud kuupäevad ei jääks, sest sellised asjad jäävad nagunii meelde. Minu jaoks võrduks selle kuupäeva ära unustamine sellega, et ma ei mäletaks Hendriku või oma tulevase poja sünnipäeva, aga sellised asjad pole minu maailmas võimalikud. Ja ma ei kujutaks ka seda ette, et Hendrikul sellised asjad ununeda saaksid.

Enne registreerimist – kui meile kõik asjad üle korrati. Meie mõlema perekonnad hakkasid ka varsti pärast seda saabuma. Nagu näha võib, siis see registreerimise ruum oli küllaltki pisike, aga õnneks 12 inimest mahtusid ära. Kui oleks suurem pulm olnud, siis oleks kindlasti ka ruumikam saal selle jaoks olnud. Meie lihtsalt ütlesime enne, et meil väga palju rahvast nagunii ei tule.

Kui su sisetunne ei vea sind alt… /Kui palju hakata tulevikus oma lapse kohta blogis asju jagama?

Eile oli mul siis see glükoositaluvustest. Läksin hommikul kella 08.00-ks kohale, kokku oli neid naisi seitse, kes seda tegema hakkasid (koos minuga). Kõik kutsuti ükshaaval sisse ja ma olin viimane loomulikult 😀 Kuna ma olen abiellumise puhul nime vahetanud, siis nad tahtsid mingi uue paberi välja trükkida jne – seega see võttis aega.

Esimene mõõtmine toimus siis tühja kõhu peale. Ja selle tulemus öeldi kohe, sest kui veresuhkur on üle 7, siis ei tohigi glükoosijooki üldse juua. Rasedatel võib olla tühja kõhuga maksimaalselt 5.1 veresuhkrunäit, üle selle on juba palju. Minul oli 5.6  – ehk siis ilmselgelt liiga kõrge. Ja kui vähemalt üks tulemus on lubatust kõrgem, siis juba saad diagnoosi kirja. Ja see arst mainis mulle ka, et minuga kindlasti võetakse lähipäevade jooksul ühendust, et siis toitumisnõustaja vms juurde aeg saada. Võib-olla saan glükomeetri, et kodus ise mõõta jne. Ma seda täpselt ei tea, sest keegi pole mulle siiani helistanud, aga kui homseks pole, siis ma helistan ise ja uurin (ja ma ei saa digiloosse sisse, sest mul on vana ID-kaardi sertifikaadid uuendamata ja uue saan alates homsest kätte, riik.ees seda vist ei näe – sinna saab ka läbi panga sisse logida). Sest arst mainis, et see esialgne tulemus saadetakse laborisse, aga eksimisvõimalus on maksimaalselt 0.2  – et isegi sellisel juhul oleks mul liiga üle normi see.

Siis pidi seda rõvedat jooki jooma ning järgmine mõõtmine oli tund aega pärast seda ja viimane siis kaks tundi. Neid tulemusi ma ei tea, aga tund aega pärast seda võib maksimum tulemus olla 10 ja kaks tundi hiljem 8.5. Need pidi saama siis hiljem teada saama. Ootamiste vahepeal sain mingis ruumis mugaval diivanil istuda. Ja vahepeal koridoris olles (siis kui tund täis sai ja pidin järgmisele testile minema) nägin neid paare, kellel pidi eile sünnituse esilekutsumine olema – suur kott kaasas jne. Mind võib sama saatus ees oodata, sest rasedusdiabeedi puhul on esilekutsumise tõenäosus suurem. No igal juhul – eks näis, aga õhtul ei tohtinud alates kell 20.00 midagi süüa, ma veel kell 21.00 ühe puuvilja sõin. Ja hommikul võis vett ainult suu loputamiseks tarbida, aga ma klaasi jõin. Nüüd muidugi alles lugesin, et vett ka ei tohtinud. Ohjah – aga ma ei usu, et need tulemust nii palju muutsid – ehk siis kõrge oli veresuhkur nagunii. Mu sisetunne tegelikult aimas, et mul raudselt on rasedusdiabeet… Ja see ei valetanud kahjuks. Mõnikord sisetunne lihtsalt ütleb midagi ja enamasti see ei eksi.

Edit: Just seda postitust kirjutades sain kõne ja homme kell 15.00 on grupinõustamine Tartus – õpetatakse glükomeetrit kasutama ja toitumisnõustamine siis ka. Et kõigile neile, kes selle rasedusdiabeedi diagnoosi siis said. Ma alati arvasin, et see on ikka eraviisiline nõustamine, aga nojah – lausa grupi oma. Vot ei teadnudki, et neid niimoodi tehakse. Aga ju siis tehakse. Mulle absoluutselt ei meeldi selliste asjade puhul grupivärgid, aga mis seal ikka – tuleb üle elada. Kindlasti saab palju targemaks ka!

Pärast seda sain siis lõpuks haigla sööklas söömas käia, kell oli siis juba 11.15. Päris karm oli nii kaua ilma söömata olla. Ning hiljem käisin siis pangas ära ja sain oma nime ka muudetud, et dekreediraha saaks siis ikka õigele nimele tulla. Kuna ametlik dekreet algab 08.juunil, siis raamatupidaja saadab andmed edasi (ämmaemand pani juba üles ära need) esmaspäeval ja pärast seda paari päeva jooksul peaks need asjad ka liikuma hakkama.

Kui nüüd teise teema juurde tulla, siis ma olen viimasel ajal palju mõelnud, kui palju ma peaksin oma lapse kohta blogis infot jagama hakkama. No seda, et ma nime kirjalikult ei maini, olen ma juba väga pikalt teadnud. Aga mida teha piltide suhtes? Täiega tahaks ju jagada, aga samas… ma ausõna tahaksin nii 10-15 aastat ajas edasi kerida, et siis teada, mida mu laps sellistest asjadest üldse arvab. Aga seda ei saa kahjuks teha. No Facebookis ma ilmselt jagan, aga seal on mul vähem inimesi jne. Ma ei karda siinkohal just lapse turvalisuse pärast, sest selles mõttes on Eestis ikka asjad kõvasti paremad kui mujal maailmas, aga ma ei näe ju oma lapse iseloomu ette kahjuks. Jah, ma tean, et 10 aasta pärast ilmselt seda blogi siin ei eksisteeri (kuigi – kes teab), aga ikkagi… Kas jagada pilte niimoodi nagu mõned välismaised blogijad teevad, et näost konkreetselt fotosid üles ei pane? Üldse mitte jagada? Jagada? Oeh – nii rasked otsused ikka. Ja ma ei arva sugugi, et mu blogi oleks nüüd nii loetud vms, tegelikult on tegemist küllaltki väikse veebipäevikuga, aga asi on pigem üldises põhimõttes. Mina ja Hendrik oleme täiskasvanud inimesed, meie saame ise otsustada, kui palju me pilte jagame jne. Sellepärast ma ei pane ka kunagi kellegi teise pilte blogisse üles, sest ma ei tea mõnede puhul, kas see neile üldse meeldiks. Kindlasti mõnele sobiks, aga ma olen otsustanud seda mitte teha (kui ma näiteks pulmapiltide puhul saan perekonnapildid kätte, siis neid ma ei pane blogisse ega ka Facebooki, aga meist kahekesti pilte ikka lisan). Miks peaks siia laps erinev olema kui kõik need teised inimesed, kelle pilte ma ei jaga? Tema ei saa ise otsustada seda ju. Samas – nii et üldse midagi ei jaga, ma ka ei taha. Teksti mõttes siis. Nime ma nagunii ei jaga, aga piltide suhtes ma pole veel otsusele jõudnud. Mida teie teeksite?

Ahjaa – veel üks näide sellest, kuidas sisetunne ei vea lihtsalt alt. Ma ju kogu aeg kirjutasin, et ma jään oma grupis blogiauhindade jagamisel nagunii viimaseks ja nii ma ka arvasin… No ja jäin ka 😀 Meid oli lõpus seal kokku ainult neli (sest Miiu ju loobus) – esikolmikule saadeti kiri, et nad on nomineeritud, aga kuna mina seda kirja ei saanud, siis teised kolm pidid saama 😀 Kui just Miiut ikka sisse ei arvestatud, sest ta loobus nii viimasel minutil – sellisel juhul siis pidi keegi veel esikolmikust välja jääma, aga ma ei usu seda. Täpselt sama tunne oli mul rasedusdiabeediga – sisetunne ütles, et mul on see – ja nii oligi. Mõnikord sellised tunded lihtsalt ei vea alt.

Põlvamaa laulukooride ja tantsurühmade esinemine Intsikurmus/ Uute dokumentide ajamine/ Kardan homset glükoositaluvustesti…

Pühapäeva õhtul käisin siis Põlva päevade raames Põlvamaa laulukooride ja tantsurühmade esinemist Intsikurmus vaatamas. Hendriku vanaema tuli ka oma lapselapsele kaasa elama ja nii me siis koos seda üritust jälgisime! Sel korral ma prille maha ei jätnud – seega nägin kõike ilusti, istusime lausa kolmandas reas.

Kuna ma olin harjunud, et Hendriku tantsurühma mehed kannavad sinist kuube, siis ma olin üllatunud, et sel korral panid nad musta selga. Neil on neid nimelt kaks tükki ja nad otsustasid sel korral lihtsalt musta kasuks. Et siis alguses otsisin valest kohast 😀 Kokku tantsis nende rühm neli tantsu, millest üks oli meeste oma. Väga tore üritus oli jällegi ja kõik olid nii tublid – eriti meeldisid mulle lasteaiarühmad, kes ka juba rahvatantsu nii ilusti oskasid. Nii äge, et ainult Põlvamaal on meil juba nii palju tantsurühmasid ja laulukoore.

Pärast peo lõppu õnnitlesid mind osad inimesed Hendriku rahvatantsurühmast abiellumise puhul, Hendrikule olid nad juba hommikul laulnud. Lisaks sai ta nende poolt nii ägeda kaardi ja Kubija SPA kinkekaardi, mille me siis millalgi ära kasutame. Kindlasti enne lapse sündi. Et jällegi igati äge kingitus! 🙂

Neid esinemisi Hendrikul veel suvel jagub, kaks tükki on veel juunis Põlvamaal ja siis tuleb juba tantsupidu, kuhu ma ise kohale ei lähe, sest megapalju rahvast ja suur kõht jne. Aga mõttes elan ikka kaasa!

Eile käisin siis oma uusi dokumente ajamas – ehk siis sain ka esimest korda oma uut allkirja kribada. Kuna mulle ei meeldi igasugused kriipsud allkirja peal, siis oli allkiri mu eelmise nimega eesnime esitäht ja perekonnanimi, nüüd on samamoodi. Käisin veel kontorist läbi ja viisin kooki abiellumise puhul. Umbes pool tunnikest olin seal.

Igaks juhuks käisin ka pangast läbi, et uurida, kuidas see nimevahetus siis seal toimib. Kuna minu jaoks oli see ikkagi suhteliselt segane värk. SEB oleks ka lihtsalt abielutunnistust näidates mu nime kohe ära vahetanud, aga kuna mul siin dekreediraha on tulemas ja ma pole kuskil teatanud uuest nimest, siis nad soovitasid hetkel veel vana nime jätta, et ülekanne ikka kindlasti üle tuleks. Dokumentidega läheb nagunii vähemalt kaks nädalat ja siis nendega lähen panka ning vahetan nime ära. Kui LHV näiteks aktsepteerib kuu aega nii vana kui uut nime (keegi kommenteeris mu abiellumise postituse all), siis mu kodupank SEB seda ei tee. Kas oled uute dokumentideni vana nimega või lased kohe ära vahetada, kui abielutunnistust näitad. Mõned pangad ongi nõus ainult siis nime vahetama, kui sul juba uued dokumendid on käes. SEB aktsepteerib ka abielutunnistust, aga sellisel juhul peab tõesti mujale olema teada antud nimevahetusest, sest muidu ülekanded üle ei tule, sest nimed ei klapi. Et see variant on tõesti kõige mõttekam, et niikaua oled vana nimega ja kui uued dokumendid käes, siis muudad alles pangas selle ära.

Edit: Tegelikult ikka pole nii mõttekas, sest uurisin Haigekassast järele ja nemad näevad kohe uut nime ning ülekanne tehakse ka sellele nimele – seega lähen homme uuesti panka ja muudan seal ka oma nime ära abielutunnistuse alusel. Pank andis mulle teistsugust infot, aga vbl nad siis ise ka ei tea 😀 Või ainult siis on teistpidi mõttekas, kui ülekanne ei tule kuskilt riigiasutusest ja neil on su vanad andmed. Et nüüd siis olen targem! Ja aitäh sellele inimesele, kes vastava kommentaari kribas – hakkasin ise ka rohkem uurima nüüd. Oleksin muidu panga juttu uskunud.

Pärast pangas käiku käisin tädi ja ühe sugulasega Big Benis söömas ja siis oli mul rasedate massaaž. Jällegi Füsiostudios! See oli nii hea nagu ikka, sel korral sai põhirõhk seljale pandud – just seljavalude tõttu siis.

Ja siis tulin bussiga Põlvasse tagasi ja ülejäänud õhtu oli niisama kodune chill koos Hendrikuga. Homme on mul glükoositaluvustest ja ma ausalt öeldes veits kardan seda. Just neid tulemusi. Sest mu sisetunne ütleb, et ju mul see rasedusdiabeet ikkagi on… Kuskil 30 protsendil rasedatest on see, mis on siiski üpris suur protsent. Aga eks siis näha ole!

Odav jumestus tõesti tähendabki halba kvaliteeti… /Firmapidu

Kuidas need esimesed päevad siis abielus olles on möödunud? Täiesti rahulikult, abielusõrmus on veel sõrmes, sest hetkel sõrmed ei paisteta õnneks. Mul kuidagi parema käe sõrmed kipuvad rohkem paistetama – seega kihlasõrmust ma sinna ei pane enne lapse sündi, aga kuna ma abielusõrmust kannan nagunii vasakus käes, siis sellega hetkel nii suurt muret pole.

Reede õhtul käisime abikaasaga (nii omapärane on seda sõna kasutada! :D) Põlva päevade raames keskväljakul ja vaatasime erinevaid bände. Me pikalt seal ei olnud, sest rasedana kipub mul tihti uni peale tulema, eriti viimasel ajal. Veel mõned nädalad tagasi mainis Hendrik, et kui mul kõhtu poleks, siis ei saaks arugi, et ma rase olen, sest ma elan täiesti tavalist elu ega kurda, et mul kuskilt eriti valutaks. No seljavalu ikka on, aga nüüd annab juba tunda rohkem – pikalt seista ei jaksa jne. Eile käisime korraks Tartus ja pärast seda vaatasime rammumeeste võistlust Põlvas, aga pikalt ei jaksanud seista. Ja seda Perskindoli võivad rasedad seljavalu ja tursete vastu kasutada, ma küsisin oma arstilt järele. See mõjub küll, aga alguses tekib selline kõrvetav tunne lihtsalt.

Hetkel on Hendrik proovis, sest nad õhtul esinevad rahvatantsuga Põlva päevade raames. Lähen ka neid vaatama, aga et ma jälle prille maha ei jätaks nagu eelmisel aastal Kagu-Eesti tantsupeol, kus ma pidin täiega kissitama, et Hendrikut näha. Aga vahel ma kipun selline tuulepea olema!

Täna ma tahtsin tegelikult kirjutada neljapäevasest firmapeost, mis meil oli. Ma nimelt alguses arvasin, et ma ei saa sinna üldse minna, sest meie abiellumise kuupäev oli juba paigas, kui selle ürituse kuupäev selgus (mina seda ei ajanud, meil on nüüd Marketing Manager, kes selliste asjadega tegeleb). Ja kuna Hendrikul oli õhtune vahetus ja viimane buss Põlvasse läheb kell 19.40 (varem läks kell 22.00, aga see on ära võetud), siis ma poleks kuidagi tagasi saanud, sest see üritus algas kell 19.00.

Aga Hendrik võttis osa oma õhtusest vahetusest neljapäeval vabaks – seega me saime koos minna! Jõudsime küll kella 19.00 asemel kell 19.45, aga põhivärk algaski siis pihta. Et algusaeg oli kell 19.00.

Neljapäeva päeval oli mul siis juuksur ja jumestus. Kuna ma jätsin selle broneerimise viimaseks minutiks ehk kolmapäevaks, siis polnud üldse kerge Põlvas aegu saada. Ideaalis tahtsin jumestajat ja juuksurit samas salongis, aga no ei saanud. Ja telefonis ma enda meelest mainisin juuksurile, et soovin nii lõigata kui veits värvida (siiski oma loomulikku tooni, sest ma ei tahtnud enne pulmi suuri muutusi), aga kui kohale läksin, siis selgus, et aega on ainult lõikamiseks. See, kes aja broneeris, polnud seda värvimise soovi kirja pannud. No jäi siis ainult lõikus – mis seal ikka siis.

Jumestaja leidsin ka kiiruga, lihtsalt lappasin Äriinfo numbrid läbi ja helistasin. Enamusel aegu polnud, mis oli ka loogiline, sest päev varem asju ajades ei pruugigi midagi saadaval olla. Lõpuks siis mingi leidsin, kelle puhul see hind oleks pidanud mind juba ettevaatlikuks tegema, sest 10 euri õhtumeigi eest on ilmselgelt liiga vähe. Selle sain teada siis juba telefonis. Aga kuna mul polnud suurt valikut, siis parem see kui mitte midagi. Mu pulmameik tehti reedel hoopis paremas salongis, kus ma eelmise aasta septembris juba käinud olin, kui Hendriku sõbra pulma oli minek. Sealse kvaliteediga ma olin kursis ja mulle see sobis – ka hind vastas sellele (40 eurot, mis minu meelest oli väga hea hind, sest jumestaja tegi mulle väikse soengu isegi). Et alati ei ole kõige odavam asi eriti hea.

Ja selle jumestusega just nii neljapäeval oligi. Kuna see naine oli rohkem vist kosmeetik, sest samal ajal, kui ta mulle jumestust tegi, tegi ta teisele naisele näomaske (no ta lebas voodis näomask näos ja ootas, millal mul meik valmis saab, ilmselt see naine oli kaval ja võttis mu vahele sinna, teades, et nagunii keegi ootab). Lisaks oli tool ebamugav ja peeglit ei olnud kohe otse minu ees. Ja nii-öelda õhtumeigile kulus ainult pool tundi! Kõikjal, kus ma käinud olen, läheb vähemalt tund, enamasti ikka 1.5 tundi.

Kui see meik valmis sai, siis ma ka ütlesin sellele naisele, et ma pole eriti rahul, et tavaliselt on õhtumeik ikka palju parema kvaliteediga. No ta midagi seal parandas ja siis avastas, et ta on mu valge jaki ära määrinud! No eks mul ikka oli see lina vms ümber, et ei määriks, aga mina ei tea, kuidas see tal õnnestus. Kui ma oleksin teadnud, et nii läheb, siis ma oleksin selle seljast võtnud (mul olid juba peoriided seljas). No ta ei saanud seda plekki välja ja ma ka tavalise veega ei saanud (seal oli all WC, kus ma seda nühkisin). Maksin 10 eurot ja ütlesin endale, et ma ei lähe enam iial sellesse kohta meiki tegema. Ja nii ongi!

Koju jõudes hakkasin sapiseebiga seda plekki välja nühkima ja õnneks siis sain. See oli nimelt just eile ostetud jakk, mille ma plaanisin firmapeole ka panna. Ja lisaks pulma ajal peale panna, kui hommikul väljas jahe on. Et jah – halb kogemus oli sel korral jumestajaga, aga eks ma ise olin ka loll, et selle viimasele minutile jätsin. Siis ehk ongi vabad ainult need odavad ja kehvad jumestajad.

Kodus oli mul veel natuke aega oma jakki kuivatada ja siis tuli Hendrik mulle järele, et koos Tartusse sõita. Firmapidu toimus Vabankis ja oli mõeldud nii meile kui meie klientidele, sest hiljuti sai ettevõte viieaastaseks!

Kui kohale jõudsime, siis tutvustasin Hendrikule oma töökaaslasi ja tutvusin ise ka nende abikaasade/elukaaslastega, sest meil pole eriti varem selliseid kaaslastega üritusi olnud. Kell 20.00 hakkas ülemus kõnet pidama ja kui mainiti, et et varsti saab GR (lühend meie firmanimest) järelkasvu, siis sain ma aru, et pean lavale minema. Nimelt mu töökaaslased tegid mulle dekreeti minemise kingituse – ülisuure paki mähkmeid ja beebipoe kinkekaardi 100 euro väärtuses. Nii vajalik kingitus! 🙂 Tegelikult isegi mitme beebipoe kinkekaart, sest see on just keti oma ehk siis kehtib erinevates beebipoodides.

Selle viisime rõivistusse hoiule kuni ürituse lõpuni. Lisaks oli kohal veel mustkunstik, kes erinevaid trikke näitas ja kohapeale oli pandud jalgratas, mis mõõtis kahe minuti jooksul, mitu meetrit jõutakse vändata. Nagu GR-i lahenduski ju mõõdab tootmise efektiivsuse puhul paljudel juhtudel meetreid, vahel ka tükke. Hendrik proovis ka ja sai tubli neljanda koha, tehes kõigile mu töökaaslastele pähe 😀 Mõned kliendid olid eespool ainult. Mina rasedana ei hakanud proovima ja meie ettevõtte teine naine ka ei proovinud, aga no kleidiga ongi maru ebamugav selliseid asju teha 😀 Tegelikult ma ei tea, kas Hendrik just neljandaks ka jäi, sest vbl pärast meie lahkumist tegi veel keegi tema meetrid üle, aga siis pidi see mõni klient olema, sest mu meessoost töökaaslased olid kõik juba proovinud.

Igal juhul – väga tore õhtu oli! 🙂 Kui hakkasime kell 22.30 ära minema, siis mainisin kõigile, et tuleb minna, sest ma abiellun homme varahommikul. Keegi ei teadnud seda veel ju. Mõned mu töökaaslased teadsid, et ma lähen pulma, aga nad ei teadnud, et ma ise abiellun 😀 Kõik soovisid mulle õnne ja nii see pidu meie jaoks läbi saigi. Järgmisel päeval kuulsin, et mõned olid lausa kella 04.00ni pidutsenud, aga firma saab ju ka kord elus viieaastaseks – esimene pisike juubel siiski! 🙂

Lõpetuseks paar pilti siis ka. Esimene neist on Hendrikuga ja teine oli originaalis mu ainukese naissoost töökaaslasega, aga kuna ma ei lisa blogisse peale enda ega Hendriku kellegi teise pilte, siis tema lõikasin välja. Fotograaf tegi ka muidu sellel üritusel pilte, aga need saab kunagi hiljem kätte! Oli ilus üritus ja nüüd on hea pikka puhkust nautida! 🙂 Aga meigiga polnud ma jah üldse rahul… Eks teine kord olen targem. Ahjaa, üks pilt veel siis lisaks – jalgrattaga sõitvast Hendrikust.

20190530_205354.jpg20190602_083028.jpg

20190602_120942.jpg