Natuke pettunud, aga selline on elu!

Nüüdseks olen ma maha rahunenud ega võta seda rasedusdiabeeti enam nii traagiliselt. Ei saa muidugi öelda, et see mulle meeldiks (kellele meeldiks?), aga kui niimoodi on, siis nii lihtsalt on. Minu kõige suurem mure ongi hommikuste esimeste näitudega, eile oli küll väga okei see, aga täna oli jälle natuke kõrgem. Teised näidud on nüüd okeid olnud. Eks näis, mis mulle reedel selle kohta täpsemalt räägitakse. Ja ma olen ümber mõelnud – tablette ma ikka peale ei tahaks. Et kui muud üle ei jää, siis eks ikka, aga ehk saab veel mingi aeg jälgida. Eks reedel oleme targemad.

Kui nüüd lähenevast EBA-st rääkida, siis kui päris aus olla, siis natuke mõru maigu jätab see küll, et ma olen oma grupis ainuke, kes auhinnalist kohta ei saa. Lõpus oli meid ju ainult neli ja ülejäänud kolm saavad, sest mina vastavat kirja ei saanud. Mulle isiklikult meeldiks see rohkem, et Miiu arvestataks ka esikolmikusse sisse, sest ta loobus nii lõpus – selleks ajaks olid tal kindlasti vastavad hääled koos, sest tal on väga palju lugejaid. Siis oleks meid seal grupis viis ja ma poleks ainuke, kes esikolmikust välja jääks 😀 Aga ma millegipärast kahtlen, et seda tehti. Mitte et mul teiste üle hea meel ei oleks, ikka on! Mallukas on nagunii Mallukas ja tema võit on loogiline, Liivil on alati suur toetajaskond olnud ja Liisal on suur hulk jälgijaid nii Youtubes kui Instagramis. Lihtsalt vahel ma mõtlen, et minu blogi kommentaariumis tundub suurem interaktviisus olevat võrreldes näiteks Liisa omaga, aga samas ei ole mul jälle mujalt neid jälgijaid võtta. Kui seal grupis oleks a la 10 inimest olnud, siis poleks nii hull, aga ainult neli oli lõpuks. Et natuke võtab tuju alla küll, ma isegi mõtlesin, et vbl ma siis üldse ei lähe EBA-le kohale, aga kuna ma pole ammu Tallinnas käinud ja panin end meet & greetile kirja, siis otsustasin ikkagi minna. Kuna ma viimati käisin ju 2016.aastal ehk siis kolm aastat tagasi. Ja auhind polegi oluline, aga just see, et inimesed räägivad kommentaariumis nii palju kaasa ja jagavad oma kogemusi, mille eest ma tõesti olen ülitänulik, aga kui hääletamiseks läheb, siis lõpuks olen ma ikkagi vaeslapse rollis. Ma tegelikult teadsin seda ise ka, aga no ikkagi… Et ilmselt järgmisel aastal ma end EBA-le osalejana kirja ei pane, sest kuigi mulle tavaliselt sellised kaotused ei mõju, siis sel korral see mõjus. Just selles mõttes, et meid oli seal grupis nii vähe. Kui oleks sama arv blogijaid olnud nagu väikeste eluliste blogijate grupis, siis poleks see kaotus niimoodi üldse tunda andnud. Et kohale võin järgmisel aastal ikka minna, aga osaleda ilmselt ei taha enam. Vähemalt mitte sellises grupis, kus sa ainukesena esikolmikust välja jääd. Ma tean jah, et kõlab lapsikult see jutt ehk, sest kõik ei saagi ega peagi esikolmikusse jõudma, aga ainukesena välja jääda pole tegelikult üldse tore. Aga noh – mis seal ikka siis, keegi peab ka kaotama. Meet & Greetile panin ma küsimused kirja (me saime enne faili, kuhu saime ise küsimused kirja panna, kui tahtsime), mida ma tahaksin, et Triinu Liis minult küsiks – seega kas või selle ürituse ja teiste blogijate nägemise tõttu on tore kohale minna 🙂 Ja saab nädalavahetuse kodust eemal veeta, mis on ju ka äge! 🙂

Me plaanisime Hendrikuga alguses samas hotellis ööbida, kus aprillis Tallinnas olime, aga selle hind oli nii lakke kruvitud, et sain soodsama hinna eest meile hoopis teises hotellis sviidi mullivanniga. Seega hoopis parem diil 😀 Meigi lasen teha ikkagi Põlvas ja sama jumestaja juures, kes mulle pulmameigi tegi. Aga see on juba laupäeva varahommikul, sest nagu arvata võis, on see jumestaja suht hõivatud nädalavahetusel. Eriti suvisel perioodil, kus on lõpetamised jne. Ju siis inimesed teavad ka, et ta on hea tegija 🙂 Teine variant oleks lasta Tallinnas see teha, aga siis oleks me pidanud väga vara sõitma hakkama, aga seda me ei tahtnud. Et enne kella 18.00 saab siis hotellis natuke lõõgastuda. Me ilmselt tuleme hotellist taksoga, sest autot pole nagunii kuhugi parkida ja niimoodi on vist kergem.

Kleidi osas ma ei kavatse dresscode jälgida, sest mul pole midagi nii sädelevat vms selga panna. Pigem lihtsam valik. Ma seda veel ei tea, mis ma panen, sest ma tellisin endale mõned variandid juurde, mis peaksid homme kohale jõudma. Jah, mulle isegi meeldib nüüd internetist asju tellida 😀 Just eesti saitidelt siis. Nagunii oli mul suveks riideid vaja, sest pole suurt midagi, mis sobiks. Kleidid, mis aasta tagasi sobisid, on nüüd kas väikesed või tagumik on paljas, sest kõht tõmbab need nii üles 😀

Sel nädalavahetusel oleme Tallinnas, järgmisel Kubija SPA-s – kasutame kinkekaardi ära, mis Hendrik abiellumise puhul rahvatantsijatelt sai. Rääkides sellest – nädalavahetusel oli suht soe ilm ja Hendrik käis ujumas, mina oleksin niisama vees saanud solberdada (sest ma ei oska ujudada), aga mul pole bikiine. No tegelikult on, aga kui alumise poole veel saab jalga, siis ülemisest osast hüppab pool tissi kohe välja 😀 Olin ju eelmisel suvel tavaline B-korv, aga nüüd hakkab C-korv ka veits väikseks jääma 😀 See on tõesti üks üpriski positiivne asi raseduse puhul, sest vaevalt, et ma kunagi muul ajal sellist korvi saaksin nautida 😀 Pärast sünnitust kaal ilmselt kergelt ei lange, aga korv läheb kohe B-ks või kes teab – ehk ka hoopis A-ks tagasi. Olen kuulnud, et mõnedel lähevad rinnad siis hoopis väiksemaks. Iseenesest oleks praeguseks ajaks üldse trikoo hea, aga kust sellist leida? Nagunii vist pole eriti hea, kui kõht raseduse ajal päikest saab – mis siis, et ma alati päiksekreemi kasutan. Et selles mõttes oleks trikoo hea variant küll.

Vot sellised lood siis täna. Olete teie ka kunagi natuke pettunud olnud, kui olete ainukesena mingis teatud grupis auhinnast ilma jäänud? Ma natuke pettunud olen, aga selline on elu muidugi 🙂 Põhikoolis oli mul näiteks see, et ma olin igavene teine. Just luulevõistlustel, mis meie endi kool korraldas. Et esimene koht sai minna linna luulevõistlusele edasi, aga mu klassiõde võitis selle alati ära, ma enamasti jäin teiseks ega linna omale ei pääsenud. Aa, saksa keeles isegi panin luulevõistluse kinni oma koolis, aga sellel linnalist võistlust ei olnud. Seda ei pidanud pähe õppima, vaid sai maha lugeda. Ma mäletan, et minu oma rääkis lumest, aga muud mitte 😀 Olid ajad, olid majad…

38 thoughts on “Natuke pettunud, aga selline on elu!

  1. Mina igatahes andsin oma hääle sulle. Liisa blogi oli sellest suurte grupist ainuke, keda ma tõesti üldse ei teadnud.
    Mis Sa arvad, kas see Mirjami postitus võib olla põhjus, et Sa oma grupis neljandaks jäid? Et ei taheta avalikult auhinnata blogijat, kes sellise postituse kirjutas millele kohe suur kiusamise silt külge löödi?

    • Ei usu, sest see juhtus kolm päeva enne hääletuse lõppu. Et enamus olid oma hääled nagunii ära andnud ju. Ja isegi, kui keegi otsustas sellepeale, et ta võtaks oma hääle tagasi, siis seda ei tohiks minu teada teha saada. Aga noh – kes teab, vbl siis hääletatigi viimased päevad minu vastu ja ükskõik kelle teise poolt vms. Või siis pigem see kõige loogilisem variant, et mul lihtsalt oligi kogu aeg kõige vähem hääli. Ilmselt see viimane variant siiski.

      Kusjuures minu jaoks oli ka Liisa blogi üllatus suurte blogide hulgas. Ma teadsin, et tal on blogi, aga ma pigem arvasin, et ta on rohkem youtuber. Et ma oleksin eeldanud, et blogilugejaid tal nii palju pole, sest teda vaatavad youtubes väga palju teismelisi, kes nagunii blogisid ei loe. Aga ju siis ta blogi loetakse ka piisavalt palju, et sinna gruppi pääseda.

  2. minu teada oli kuskil kohas aint kolm nime väljas ja rohkem inimesi polnud juures ning kas sa seda ärapanemist ei teindki, et endale need auhinnad korjata. no mai tea. eks mis vahet seal on nendest auhindadest, kui sa seda iseendale teed kirjutamist jms. need auhinna vajadused on pigem lastel. samas lähed kuhugi jooksu vms kõnniüritusele saad ka medali kaela:P:D. minu arvates blogisid väga ei loeta aint suuremaid, see on nii eilane värk. pigem on ju uuemad kohad pildid, videod jms.

    • Suurtes elulistes blogides oli algselt viis blogi. Kui Miiu loobus, jäi neid alles neli koos minuga. Kolm neist saavad auhinnad ja nomineeritutele saadeti kirjad. Mina seda kirja ei saanud – järelikult jäin neljandaks.

      Mis sa tõesti arvad, et ma kirjutasin Miiust selle postituse, et teda blogiauhindadelt osalemisest loobuma sundida? Veits loll arusaam ja seda kahel põhjusel. Ta oli selleks ajaks juba loobunud, kui mina oma postituse kirjutasin. Ja ma oleksin pidanud just sellisest postitusest hoiduma, kui ma oleksin tahtnud hääli koguda – see poleks üldse mulle kasulik olnud. Mina aga kirjutan sellest, mis emotsioon mind hetkel valdab ega mõtle sellele, kas see toob mulle hääli või ma hoopis kaotan neid, sest minu postitusega võis pigem see viimane variant juhtuda. Et natuke väga nihkes arusaam. Mulle oleks hoopis kasulik olnud, kui Miiu poleks loobunud, sest siis ei jääks ma ainukesena kolme hulgast välja, tema nagunii jõudis esikolmikusse oma häältearvuga, mis tal selleks ajaks kogutud oli. Et natuke mööda on su loogika ja üldse su kommentaarid on imelikud nii minu kui ka teiste blogides.

      Ja mis mitu auhinda ma oleksin saanud korjata? 😀 Võitja on nagunii teada ja seda tiitlit ei saa keegi teine ilmselt mitte kunagi. Et jah – veits mööda kogu su jutt.

      Ma kirjutangi enda jaoks ega loobu sellest ka nüüd, aga korraks võis ju pettumust tekitada. See ei tähenda, et ma sellepärast kodus patja nutaksin. Tegemist on minu blogiga, kus ma oma emotsioonidest ka kirjutan. Ja see jutt, et oleks pidanud seda tegema või selle tegemata jätma, siis ehk… ei ole absoluutselt loogiline sul. Ja pole kunagi olnud.

      • mis sa lähed lambist närvi iga asja peale. et üksinda on tobe olla kuskil väljas kui kellegagi koos või. omal natuke .. midaiganes. mida sina ka tead, mida mina kirjutan ei kirjuta, mis see sinu asi on. sa ei tunnegi mind, ega teagi midagi. kui anonüümselt ühte kahte kohta kirjutada harva üldist juttu tavaelu kogemuste jms kohta koos teistega ei ole midagi imelikku.
        ju lihtsalt oli vaja ära panna.

      • Imelikku ei olegi, aga enne peab sada korda lugema, kui su kommentaarile üldse pihta saada 😀 Ja ma pole ju ainuke, kes seda sulle blogijatest öelnud on – seega ju siis on asi ikka osaliselt ka sinus, mitte selles, et ainult mina ei saaks aru. Lihtsalt su kirjastiili järgi tunneb juba ära, et jälle sama inimene. Ja enamasti on neis kommentaarides kas arusaamatu või veider sisu. Ma ei räägi ainult sellest konkreetsest, vaid üldiselt su kommentaaridest.

      • ma ei taha ühtegi oma kommentaari siia. et niipalju kui tunneb ära võib kõik ära kustutada siit blogist.

      • Ma ei mõelnud seda, et ma tean, kes sa oled, vaid seda, et stiil on sul äratuntav. Nimeliselt pole mul aimugi, kes sa oled ja see pole oluline ka. Ära ma ei kustuta midagi, su kommentaarides pole midagi sellist, mille peaks ära kustutama.

      • Ise küsisid. Ja kui vastatakse, hakkad plärtsuma. Miks peaksid inimesed sinu poolt hääletama? Rasedus pole siin vabandus.

      • Ma ei hakanud plärtsuma, ma lihtsalt tean selle inimese küllaltki omapäraseid ja tihti ka arusaamatuid kommentaare nii enda kui teiste blogides. Aru saab jah vahel, aga enamasti on nii segased, et ei saa aru. Ja ma pole mitte ainuke, kellel sama mure on olnud. Varem pole lihtsalt seda maininud, aga kui ta juba mitmendat korda tuleb sama jutuga, mida ta viimased kaks nädalat vähemalt ajanud on, siis ega ei viitsi uuesti viisakalt selgitada.

        Ega ei peagi inimesed minu poolt hääletama, rasedus pole muidugi mingi konkreetne põhjus. Ma tunnistan, et võingi vahel küllaltki ülbe mulje jätta, aga need, kes mu blogi pikemalt lugenud on, teavad ka seda, et mul pole kombeks roosamannavahutseda, kui selleks otseselt põhjust pole. Erinevatelt ehk mõnedest teistest. Igal blogijal on oma kirjutamisstiil ja ju siis minu oma meeldibki inimestele vähem – mis seal ikka siis 🙂 Korraks oli nukker tunne, aga oma iseloomu kahjuks muuta ei saa, sest ma olen kord juba selline inimene. Ja ma blogin niimoodi, nagu ma tegelikult ka olen. Koos kõigi oma vigadega.

      • Nüüd on vähemalt teada, kes Perekoolis see “detektiiv” on – sina, Printsess 😀

        Seal on ka inimene, kes peab igas teemas vajalikuks teisi kommentaaride põhjal “ära tunda”, identifitseerida ja sellest ka kõigile teada anda.

      • Kahjuks pean pettumuse valmistama – see ei ole mina. Mul lihtsalt on püsikommenteerijad, kelle kirjastiilist ma saan juba aru. Näiteks kunagine saatevaataja Üllar, Henry jne. Nemad enamasti lisavad oma nime, aga see kommenteerija ei lisa. Aga sa saaksid ju ka lõpuks aru, kui väga sarnaselt keegi kogu aeg kirjutab (ja tema ei tee seda mitte ainult minu blogis).

        Perekoolis mul kunagi oli kasutaja, aga enam ammu parooli ei mäleta. Viimati kribasin sinna aastaid tagasi ja polnud üldse seotud kellegi äratundmisega. Kokku olen sinna vist neli korda kirjutanud üldse, lihtsalt mingis lambiteemas nõu küsinud. Loen küll seda vahel jah.

  3. Mina andsin ka oma hääle sulle! Ja kris oma kommentaariga minu arust püüdis öelda mitte seda, et sa tänu oma Miiu-postitusele jäid lugejate häältest ilma, vaid et korraldajad lihtsalt ei lase võita sellisel nende arust “kiusajal”, et mis eeskuju see annaks või mida iganes. Tegelikku häälteskoori näevad ju ainult korraldajad ja keegi teine seda ei kontrolli ju, või ma eksin? Kõlab suht vandenõuteooriana aga kas see oleks tegelikult täiesti võimatu?

    • No võita poleks nagunii saanud, ilmselt oleks parimal juhul kolmas koht tulnud. Tundub veidike imelik, et korraldajad niimoodi teeksid. Ma pole Marimellidest alati parimal arvamusel olnud, aga ei usu, et nad päris niimoodi skeemitama hakkaksid. Sest Miiu küll loobus meet & greeti juhtimisest, aga Triinu Liis saab sellega ka suurepäraselt hakkama – et midagi pekki korraldajatel selles mõttes ei läinud. Ilmselt on asi ikka lihtsalt selles, et teiste poolt hääletas rohkem inimesi. Et ma pigem usun seda varianti isegi, et hääletati viimastel päevadel teiste poolt pigem, et mina kui “kiusaja” ei saaks esikolmikusse. Teised inimesed siis. Aga kõige tõenäolisem on ikka see, et ju ma siis kõige vähem hääli kogusin. Ma seda korraldajate vandenõuteooriat pigem ei usu. Sest kui see peaks kunagi välja tulema (ja sellised asjad kipuvad lõpuks ikka välja tulema), siis oleks neil mark maani täis. Et vaevalt et sellega keegi riskima hakkaks.

  4. Tegelikult peaksid uhke olema, et võistlesid suurte blogide klassis, sest need ülejäänud kolm ju jagavad nänni, korraldavad kõiksugu loosimisi, teevad mitmes kanalis (FB, insta jne) kõvasti reklaami ja manipuleerivad oma lugejatega kõikvõimaliku moel, aga sina ju seda ei tee ja ikka oled kõval neljandal kohal. Mingit vandenõuteooriat üsna ilmselt ei ole mõtet sellega seoses ajada. Keskendu neile kahele, kes su elus praegu olulisemad on, lapsele, mehele…

    • Vandenõuteooriat ei usu mina ka. Varemgi igasuguseid postitusi teistest kirjutatud, pole mina ei esimene ega viimane, kes seda teeb. Lihtsalt nii oligi, et keegi pidi esikolmikust välja jääma – ja sel korral olin see mina.

      Ja ega ma pikalt ei nukrutse ka selle üle, korraks tuli lihtsalt selline kurbus sisse. Mina jah naudin veel seda kahekesi olemist abikaasaga enne seda, kui poisiklutt meiega augustis liitub! Aeg lendab tegelikult nii kiiresti – alles sain teada, et olen rase, aga nüüd veel kaks kuud ja ongi beebi käes! 🙂

  5. Kas ausalt on see tulemus sulle üllatus? Minu arust väga selge, et nendel teistel on sinust palju suurem jälgijaskond. Blogi kommentaarium ei loe midagi, pead ikka arvestama, et kõik kutsuvad üles hääletusele oma Instagramis ja Facebookis. Neil kolmel (neljal) on palju rohkem silmapaare jälgimas kui sinul. Ütleme siis nii, et teised on palju suuremad suunamudijad kui sina. Minu arust on tõesti selle peale raske solvuda ja veel kummalisem, et see tulemus tuli sulle üllatusena. No lohutuseks ma ütleksin, et võta seda kui nii, et teie suured blogijad olete nagunii “hierarhia” tipus võrreldes väikeste elustiili blogijatega. Võta siis seda kahe kategooria asemel kui ühte kategooriat ja selles sa tulid neljandaks mitmete kümnete seast. Järgmine kord panegi end sinna väikeste sekka. Kui võitmine tähtis on. Suurte kategoorias ju igaüks, kes numbreid tunneb, teab, kes mis tulemuse teeb. Triinu Liis teeb nüüd meet and greeti?

    • Üllatusena ei tulnud, arvasin seda ise ka alguses. Lihtsalt kõik neist ei ole minu meelest üldse blogijatena tuntud, aga no kokkuvõttes pole ju tõesti tegelikult vahet, kust sa hääli kogud. Ja väiksemate eluliste blogide gruppi poleks olnud ka õige end kirja panna, kui ma sinna ei kuulu. Eks jah – selles mõttes küll, et ma olin suurtes kõige väiksema jälgijaskonnaga blogija.

      Triinu Liis ehk Costany teeb jah hoopiski meet & greeti.

  6. Minu hääl läks ka sinule. Just meeldib see, et sa päriselt blogid – mõtted, tunded, ekskursioonid, kogemused täpselt nii toorelt ja ausalt, kui need sulle kirjutamise hetkel läbimõtlemata tunduvad. Ja kui su arvamus mingis osas on muutunud, siis ka selle oled kirja pannud ja seletanud. Mitte lugejatele aru andnud, vaid iseendale kirja pannud, miks sa arvad, et nii juhtus.
    Ja veel meeldib, et sinu blogis ei ole reklaampostitusi. Et kui ma loen midagi ja sa seda kiidad, siis sa päriselt arvad, et see on hea. Ja väga meeldib, et sa ei ole materiaalne inimene nagu need teised suured (ja enamik väikseid) blogijaid ega proovi koguaeg kellelegi muljet avaldada. Päris sina oma päris headuses ja päris vigadega.

    • Aitäh! 🙂 Ma selline püüan olla jah. Koos kõigi oma vigadega. Ja kuna ma kirjutangi mitmeid postitusi esimese emotsiooni põhjal, siis need võivadki vahel mõne jaoks veidrad või vingumised jne olla.

  7. Mina hääletasin Miiu poolt.
    Olen sind küll lugema jäänud aga pigem niimoodi, et vahepeal jälle tuleb meelde ja siis lasen silmadega diagonaalis üle. Sul on küll korrektne õigekiri aga kohutav stiil, lihtsalt nii palju ümarat juttu ja korduseid ja sama lauset 4-5 korda erinevas sõnastuses, et sellest on surm läbi närida. Samuti hakkab vastu see lapsik põikpäisus ja pesuehtne rumal jonn mingites x asjades.
    Muidu tundus nagu, et oled ikka arenenud ja omadega heas kohas ja oli hea meel su üle, see Miiu postitus tõi aga vana pale välja. Mõtlen ise ajale kui abiellusin või oma esimest ootasin ja olin nii nii silmini õnnelik (olen ka praegu) ja veider tundub mõelda, et keegi teine on samasugusel ajal hoopis otsani mürki ja mäda täis.
    Absoluutselt ei ole mingi suur Miiu fänn, pigem olen temagi blogi niimoodi pisteliselt lugenud, see mida sina aga tegid oli väga kurb vaadata. Eriti kuna asi ei puutunud absoluutselt sinusse. Inimene elab oma perega rõõmsat elu, peab blogi, teeb oma firmat ja ajab oma asja ja proovib inimestele kuidagi ka head eeskuju anda finantskäitumises ja toitumises jne ja siis keegi peab vajalikuks teha temast postitus, mis on täis koledaid kõlakaid ja lahmimist. See tema silmakirjalikkuses süüdistamine on absurdne. Minu teada pole ta kusagil kuulutanud, et ta on mingi ingel või pole kunagi midagi valesti teinud. Normaalne inimene lihtsalt avalikult näitabki end paremast küljest ja ei kirjuta igasuguseid halbu asju enda kohta. Kui ma nt hakkaksin blogima ja kirjutaksin näiteks kokkamisest ja veidi pereelust jne, siis kas ma oleksin ka silmakirjalik kui nt teinekord oma sõpradega koos peosituatsioonis nt jooks end purju aga blogis sellest ei kirjutaks? Minu meelest see on normaalne, et inimesed ise valivad, mida nad tahavad kajastada ja arvestavad ka sellega, et neil on lugejad ja natuke annavad nagu eeskuju. See ei tähenda, et inimene oma vabal ajal ei tohiks siiski olla inimene kõigi oma vigade ja puuduste ja lollustega. Nõmedam oleks hoopis see kui avalikult kirjutada, et ohh eile jõin end täis ja oksendasin. Kas kusagil on mingi seadus, et kohe kui natukene endast avalikustad, siis pead kõik avalikustama?
    Sinu jaoks on nt okei kirjutada enda ja oma järjekordse mehe seksieelistusest ja mõne teise jaoks ei ole. Samamoodi on ka sinul kindlasti asju, mida sa ei kajasta. Nt ei pane sa üles teiste inimeste pilte oma blogisse, sest neile see ei meeldiks.
    Ah, tegelikult ma ei saa aru, miks ma isegi viitsisin siia kirjutada. Viimase aja postitused on selgelt näidanud, et mõni ei muutu ega arene. Kahju muidugi. Korraks päriselt tundus, et sa oled muutunud ja õnnelik ja kusagil heas kohas omadega või sinnapoole teel vähemalt. Aga ausalt – mitte ükski õnnelik inimene ei oleks suutnud sellist sitta enda seest välja pritsida. Loodetavasti kunagi kui sul laps käes on, siis arened ka sina ja saad aru sellisest asjast nagu empaatia.
    Minul oleks sinu asemel sinna EBAle väga piinlik minna. Mitte sellepärast, et sa neljanda koha said (väga tubli tulemus!), vaid sellepärast, et inimesed mitte ei naera tagaselja, vaid seal blogipostituste grupis sulle öeldi nii otse kui läbi lillede KUI loll ja vale selline teise inimese avalik kiusamine on.

    • Minul piinlik pole, ma tunnen sellist asja nagu piinlikkus üliharva. Kas ma täna just samasuguse postituse Miiust kirjutaksin, seda ma ei tea, ilmselt mitte, aga ma ei kahetse midagi. Kui inimeste jaoks oli see postitus põhjus, miks mitte mu blogi enam lugeda, siis on see nende enda otsus.

      Ma olengi õnnelik ja väga rahul oma eluga hetkel, eks ikka tuleb negatiivseid asju ka sisse, aga selline on elu. Ja see, kui ma õnnelik olen, ei tähenda, et ma ei võiks kirjutada asjadest, mis minu meelest on veidrad jne. Nagu ma olen ka öelnud juba – varemgi teistest kirjutatud ja kirjutatakse tulevikus ka. Ei leia, et minu postitus kuidagi teistsugusem oleks olnud. Ja aeg möödub ning unustatakse seegi.

      • No seda vist teavad kõik, et sul piinlikkus ja nö filter puudub, vastasel juhul poleks sa ju aastaid töötanud Nightchatis ja muu sellega kaasnev. Piinlikkustundega inimene ei roni telekasse, selleks, et purjus ossid saaksid talle helistada ja joriseda ja samamoodi ei tee piinlikkustundega inimene endast mingeid kahtlase kvaliteediga soft porn pilte ja ei topi neid netti.

        See, et sa tänasel päeval ütled, et sa enam samasugust postitust ei kirjutaks näitab muidugi seda, et midagi sul seal kupli all ikka liigub. Võib-olla tõesti siis rasedushormoonid lõid üle pea lainetena kokku. Normaalne muidugi oleks vabandada ja tunnistada, et läks valesti. No samamoodi kui täis peaga kirjutad midagi ekstralolli kellelegi hetkeemotsiooni ajel, siis normaalne oleks järgmisel päeval seda tunnistada ja näidata, et tegu on siiski täiskasvanud inimesega, kes saab aru, et läks valesti.

        Kui juba Marimellid ütlevad, et vau, läks üle piirde, siis see peab ikka natuke alarmi käima panema. Kui mingi asi on selline kollane sitt, et ISEGI nemad ei hakka seda järama.

        Paistab, et sa ise oled aga omadega rahul. Küsin siis hoopis niipidi, et mis tunne sul oleks kui tulevikus mingi suva asjade kokkulangevusel (no see lumepall mis mingist puljongikuubikust algas seda ju on) oleks sihtmärk sinu küljes ja siis mingi suht suure loetavusega täiesti suvaline inimene kirjutaks avalikult ja nimeliselt netti sinu kohta mingi pika juttu ja korjaks sinna kokku Perekooli kõlakaid stiilis kuidas su mees kusagil ringi tõmbab (täiesti ebaoluline, kas see on tõsi või mitte – teise pere siseasi ja nende kokkulepped). Sinu lapse/laste isa kohta sellised asjad ja üldse ei häiriks ?

      • Miiu ütles minu postituse kohta mulle Facebookis, et see oli suht kärbsesitt võrreldes sellega, mis enne juba toimus – ehk siis väikse kaaluga ja nii ongi. Pealegi ei ole mul nii palju lugejaid ka nüüd.

        Ma ei tea, kuidas ma ennast tunneksin. Võin vaid vastata oma mineviku põhjal, et mina olin sellele lugejale ülitänulik, kes mulle mainis, et mu eks on Tinderis. Silmad avanesid kohe palju rohkem ja südamest ütlesingi aitäh. Eks suhted on erinevad muidugi ja mõnedele see sobib. Ja niisama võibki ringi vaadata, kui mõlemad selles osas on kokku leppinud. Lihtsalt Miiule ju mainitigi ka seda heast tahtest, et ta ka vbl ei tea (see oli mingi tema lugeja tema kommentaariumis). Vastuseks sai kommenteerija sõimu, et mis see tema asi on jne. Ega polegi ju tegelikult, aga lugeja tahtis kokkuvõttes head – eriti arvestades seda, kuidas Miiu on alati rääkinud sellest, kuidas pereväärtused on tema jaoks olulised jne.

        See selleks. Mina oma minevikku ei kahetse. Olin suhte- ja seksiblogija, töötasin tõesti kahtlase mainega saates. On see mul siiani midagi seganud? Olen leidnud hea töö, abikaasa ja saan varsti lapse. Asjad, mille puhul mulle öeldi, et ma mitte kunagi ei saavuta, sest kes mind ikka tööle ja naiseks tahab jne. Novot – meil kõigil on oma minevik, minu erinevus lihtsalt ongi selles, et ma panin selle kirja. Miks ma peaksin seda kahetsema? Suurelt osalt on Night Chat mulle sellise kindlameelsuse andnud, et isegi kui pool maailma mulle kinnitab, et ma peaksin seda või toda tegema, siis ma ei tee seda, kui ma ei tunne, et ma ise tahaksin. Ja hetkel mul küll tunnet pole, et ma peaksin kellegi ees vabandama. Kui mul kunagi see tunne peaks tekkima, siis küll ma sellest teada annan. Ma võiksin ka muidugi valetada ja vabandust paluda, sest paljud arvavad, et see on mu kohus, aga sellega seoses on üks väike probleem – ma ei oska seda. Seega kuni ma ise ei tunne, et ma peaksin vabandust paluma, siis ma seda ka ei tee. Vbl see tunne tekib kunagi, vbl mitte. Ei oska hetkel öelda täpselt. Ma pigem panustan, et see tunne ei teki niipea.

    • Jajah, kindlasti ei ole fänn. Sellise pika hala kirjutas kindlasti kas Miiu ise või tema tulighingeline fänn. Kes võõras viitsiks niimoodi heietada ja õigustada.

  8. Saad aru 🙂 Ma ei andnud oma häält seal kellelegi, sest… kuula nüüd. Ma koguaeg mõtlesin, et sinu blogi nimi on Printsessi blogi ja minumoodimaailm ei tulnud pähegi, et see oled sina 🙂
    Jah ma tean #parimlugeja

  9. Kuulge marimustikas ja masha! Kas see, mida teie siin praegu teete, ei ole kiusamine?! Viimaseid kuid rasedale naisele niimoodi sitta kaela kallata, negatiivusega üle ujutada ja mis kõige naeruväärsem- süüdistada teda empaatiavõime puudumises! Kus teie enda empaatiavüiume on, et lõpurasedale niimoodi kraesse hüpata! Minge häbenege kuskil nurgas, ausõna! Enne, kui kellegi üle hakata kohut mõistma, peaks ikka väga kindel olema, et ise parem inimene oled.. Teie paistate mulle vähemalt palju vastikumad ja õelamad ussid, kui Jaanika teie arvates on.

  10. Marge, eks asi on vist selles, et ma mõne arvates tegin megasuure vea, mida ma veel pikalt kahetsema peaksin. Ma ei ütlegi, et see ilus käitumine oleks olnud, aga ma ei kahetse ka. Vbl mõne teise isiku puhul ehk kahetseksin juba, ma ei tea seda. Kaitsta võib muidugi, sest arvata on, et tal oli/on palju lugejaid.

    Maailm ei jää selliste asjade puhul seisma. Minu maailm küll ei jää, ei jää ka teiste oma. Ja see on vist juba aimatav, et mõned inimesed tahavad mulle seda uuesti meenutada, et ma jumala pärast lõpuks tõstaksin käed püsti ja ütleksin, et ma olen süüdi. Süüdi ehk selles, et esimese emotsiooni põhjal asja kirja panin, aga mitte selles, mis ma seal kirjutasin. Pole ma ainus, kes seda teab, aga teised lihtsalt ei ütle seda välja, ka need, kes ka tegelikult samamoodi ammu juba mõelnud on. Mina ütlesin. Ja ükskõik, kui väga keegi mulle mainib, et ma olen halvasti või õelalt käitunud või lausa kedagi kiusanud, siis minu jaoks see pole niimoodi. Lihtsal põhjusel – süütukesi selles loos ei ole. Olgugi et nad võivad paljude jaoks seda näida.

  11. Jaanika, minuarust sa ei pea selle M postituse pärast häbu tundma, ausalt.
    Mulle meeldib, et sa pole siuke roosamannavahuline blogija ja julgeid asju välja öelda. Go on.
    Ära kunagi muutu selle pärast, et keegi marimustikas ja masha seda soovivad.
    Kena suve jätku!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s