Halapostitus (ehk siis mul on juba praegu kopp ees sellest rasedusdiabeedist!)

Ma ütlen ausalt, et kui ma oleksin selle postituse kirjutanud reedel või laupäeval, siis ma ma oleksin nutnud seda kirjutades. Minu jaoks tuli tegelikult päris suure šokina, et mul ongi rasedusdiabeet ja et ma peangi neli korda päevas end näpust süstima hakkama, et oma veresuhkrut mõõta. Mina, vana loll, olin eeldanud, et veresuhkrut saab mõõta ka kuidagi niimoodi nagu vererõhku – et ma jumala eest ei pea end torkima hakkama. Aga ilmselgelt ei saa ju. Ja kuigi see väike süstike pole valus, vaid pigem ebameeldiv, siis see algus on läinud vaevaliselt. Ja näidud on paigast ka ära olnud 😦 Ma tundsin end hädapätakana, et ma ei saa sellise asjaga hakkama nagu glükomeetri kasutamine (ma laupäeval ehk esimesel päeval proovides tõesti ise ei saanud, Hendrik pidi appi tulema, ka eile läks mul kahel korral kauem aega, kui ma oleksin tahtnud). Just mõeldes sellele, et inimestel on palju suuremaid probleeme, millega nad peavad hakkama saama, aga mina hädaldan  siin oma rasedusdiabeedi üle….(suurematest probleemidet rääkides, siis ma täna just annetasin Annabelile – kes seda veel teinud pole, siis seda saab teha siit!).

Tulles reede juurde tagasi, mil meil see grupinõustamine oli, siis iseenesest polnud see ilmselt üldse halb – sai targemaks ja õpetati glükomeetrit kasutama. Meid oli kokku seitse (kõik ei olnud sellel päeval diagnoosi saanud nagu mina, ainult üks oli veel koos minuga kolmapäeval glükoositaluvustestil käinud) ja kui arst küsis, et kas oli väga hirmus, kui ma teile helistasin, et näidud on paigast ära,  siis enamus raputasid pead ja ütlesid, et ei, jumala okei on kõik. Välja arvatud mina, kellel iseenesest pisarad jooksma hakkasid… Arst ka mainis, et see on tavaline, et rasedatel emotsioonid on valla, aga ikkagi – suht nõme tunne oli see ainuke, kelle jaoks see ei olnud tavaline reede. Ja ka see glükomeetri kasutamise õpetamine läks nii kiiresti ja arst aitas meid, kui me ei saanud hakkama – seega minu jaoks tundus see kõik juba siis hiina keel. Meile räägiti rasedusdiabeedi ohtudest lapsele – kui seda ei avastata raseduse jooksul, siis beebi on harjunud selle magusa verega ja kui lõpuks laps ära sünnib (ja on tihtipeale ka üle 4500 grammi), siis hakkab vastsündinu veresuhkur väga langema, sest ta ei saa enam seda nii-öelda magusat verd, millega ta emaüsas on harjunud. Ja siis peab teda ravima, et see asi korda saaks. Toodi ära ka see variant, et kõige hullemal juhul võib laps ka surra kas juba enne sündi või pärast sündi, mis minul veel rohkem pisarakanalid lahti tegid, aga õnneks lisati ka kohe juurde, et seda tuleb siiski üliharva ette. Et kui rasedusdiabeet õigel ajal avastatakse, siis seda juhtub üliharva (aga jah – see oli ikka ohuna kirjas, et nagu ravimite puhul pannkse igasuguseid kõrvalmõjusid, mis enamikel mitte kunagi ei avaldu). Lisaks öeldi meile, et rasedusdiabeedi puhul kutsutakse laps enamasti enne esile ja kui on näha, et laps ikkagi väga suureks kasvab ka selleks ajaks (üle 4500 grammi), siis tehakse ilmselt üldse keiser. Ja öeldi ka seda, et enamusel läheb rasedusdiabeet pärast sünnitust ära, aga on ka neid, kellel võib tulevikus olla II diabeedi oht – ehk siis tuleks mõned korrad aastas kindlasti end mõõtmas käia või siis selle sama glükomeetriga mõõta (need saime endale). Ja mainiti ka seda, et kui me kunagi peaksime järgmist last ootama jääma, siis saadetakse meid kohe alguses glükoositaluvustesti tegema, sest suure tõenäosusega on meil siis ka rasedusdiabeet. Sel hetkel ma mõtlesin, et sinna mu teise lapse soov läkski…. sest tundus (ja endiselt tundub!) kohutav end juba need viimased kaks raseduskuud neli korda päevas sorkida, aga mis siis veel, kui ma peaksin seda üheksa kuud tegema??? Ja saime veel teada, et kui niisama mõõtes ja toitumisega näite paika ei saa, siis järgmisena pannakse tabletid peale ja kui see ka ei aita, siis tulevad juba insuliinisüstid jalgadele. OMG – vot see on asi, mida ma täiega kardan, sest siis on need süstlad juba suured ja see praegune glükomeetriga mõõtmine tundub ikka täielik kukepea võrreldes sellega… Ja lisaks saime teada, et kui meil tõesti peaks mingi pidu tulema, kus me patustame ja rahulikult kooki mugime jne (aga see peab pigem harva olema!), siis pole mõtet tol õhtul end mõõta, sest me ajame end lihtsalt rohkem närvi, kuna näit on nagunii lubatust kõrgem.

Saime siis kõik glükomeetrid (kuna neid oli rohkem, siis mõned said lausa kaks tükki, seega võtsin ka mitu, et kui üks peaks katki minema vms) ja aja rasedusdiabeedi ämmaemanda juurde, kellega mul on kohtumine sel reedel (õnneks see on eraviisiline, mitte enam grupi oma!). Pärast seda sai minna apteeki, et osta neid nõelaotsikuid ja vahetamisribasid juurde (ma ei tea nende täpset nime, aga need, mis glükomeetrisse panna, et siis sinna oma veretilk peale panna) – meil oli 90-protsendiline soodustus ja kokku läks see 17 eurot maksma – seega päris karm, kui seda soodustust ei oleks üldse…. Nendest peaks nüüd vähemalt kaheks kuuks jaguma, mil ma veel rase olen. Ja kui ei jätku, siis saab neid veel juurde osta sama soodustusega.

Igal juhul reedel olin ma kogu sellest asjast nii šokis, et kui ma Tartust Põlvasse bussiga sõitsin, siis ma suht terve tee nutsin. Õnneks oli samas bussis mu sõbranna, kes mind lohutas, aga ikkagi… Mul on enne rasedust ka veresuhkrut mõõdetud ja mul pole see mitte iial normist väljas olnud (vererõhk on jah kõrge olnud, aga veresuhkur mitte kunagi varem) – seega tundus nii kohutav leppida sellega, et nüüd see enam niimoodi pole. Mu tädil on diabeet – seega perekonnas on see täiesti olemas, mis muidugi lisab ohtusid veel juurde. Tol hetkel võrdus see minu jaoks tõelise katastroofiga, et mis mõttes ma pean end neli korda päevas mõõtma hakkama ja seda lollakat glükomeetrit ka vajadusel kaasas kandma, sest ma ei pruugi üldse kaks tundi pärast sööki kodus olla jne… Ja mis mõttes, et ma ei võigi süüa enam seda, mida ma tahan, alati olen ju võinud???? Selle hetkeni oli mu rasedus suhteliselt kergelt kulgenud – jah, seljavalud, liiga palju juurde võtmine, sokke ei saa enam jalga, väsimus jne, aga minu jaoks tundus see raseduse loogilise osana. Need kõik ei ole minu jaoks kunagi mingi hullude asjadena võrdunud, aga rasedusdiabeet just seda minu jaoks oli. Ja noh – eks see endiselt on, kuigi ma enam ei nuta sellepärast ja nüüdseks oskan ka iseiseisvalt glükomeetrit kasutada.

Kui ma reedel koju jõudsin, siis ma tahtsin seda glükomeetrit ise esimest korda proovida. Hendrik oli parasjagu oma rahvatantsurühmaga istumisel – seega teda ei olnud siis kodus, et ta mind aidata saaks. Ametlik mõõtmine pidi algama laupäevast, aga ma mõtlesin, et ma siis proovin enne juba ära. Muidugi olin ma pool juttu ära unustanud, mis meile grupinõustamisel glükomeetri kasutamisest räägiti- seega ma ei saanud sellega hakkama. Hendrik just siis helistas ja ma nutsin talle telefonis, et ma ei saa, ma ei taha, mul on kopp ees jne. Ta suutis mu maha rahustada ja ütles, et homme koos vaatame, et siis peab nagunii mõõtma hakkama. Ma ei tahtnud ka kasutusjuhendit lugeda, sest ma olen üpris kehv nende mõistmises, mulle peab enamus juhtudel keegi ikka enne ette näitama – ja siis ma ehk oskan.

Kui Hendrik reedel koju jõudis, siis me veel ei proovinud seda glükomeetrit kasutada, vaid hakkasimegi laupäeva hommikusest seda vaatama. Kokku peab mõõtma neli korda päevas – enne hommikusööki, kaks tundi pärast hommikusööki, kaks tundi pärast lõunasööki ja kaks tundi pärast õhtusööki. Ja peab kirja panema, et mida siis täpselt söödi. Meile öeldi grupinõustamisel, et nad seda menüüd nii täpselt ei jälgi meie puhul, kui näidud on korras.

Enne hommikusööki võib olla maksimumnäit kuni 5.3 ja kaks tundi pärast kõiki söögikordi kuni 6.7 (glükoositaluvustestil oli need mõõdud teistsugused, enne hommikusööki oli 5.1 ja pärast selle rõveda joogi joomist võisid kõrgemad olla, sest see oligi täiega magus).

Kui me siis laupäeval mõõtma hakkasime, siis Hendrik võttis kasutusjuhendi ja ajas näpuga järge. Mina olin muidugi pisarates, sest ma ei saanud ise hakkama ega mäletanud, mida meile grupinõustamisel täpsemalt õpetati. Lõpuks sai see näit võetud ja see oli 5.4 ehk siis 0.1 lubatust kõrgem. Kuna laupäev oli minu jaoks üpris aktiivne päev, siis ülejäänud näidud olid kõik normi piires. Kaks tundi pärast hommikusööki oli 5.6, kaks tundi pärast lõnasööki oli 5.0 (see oli pärast Valgesoo torni ronimist – ehk siis jah, füüsiline tegevus tõesti aitab selle näidu allatõmbamisele kaasa) ja kaks tundi pärast õhtusööki oli see 5.8 (maksimum võis siis pärast söömisi olla 6.7). Seega näitude mõttes oli laupäev isegi enam-vähem okei, ainult hommikune oli üle normi. Ja ma ei patustanud ka peaaegu… No õhtul läksime Hendrikuga külapeole (tema lapsepõlv möödus selles Põlvamaa külas ja ta vanemad ning vennad elavad endiselt seal) ja no seal ma sõin friikartuleid ketšupi ja viineritega. Jah, ma tean, et ei tohi jne, aga see pole lihtne, kui sa siiani oled saanud alati süüa, mida sa tahad. Aga kuna õhtune näit pärast söömist oli ikkagi normi piires, siis ma suurt ei muretsenud… Loll olin, sest pühapäeva hommikune oli paigast ära (selleni ma jõuan varsti).

Glükomeetri kasutamise mõttes oli laupäev KOHUTAV! Küll ei suutnud ma seda süstalt õigesti vinnastada, et piisavalt verd tuleks (näpp tuleb rohkem vastu suruda või valida suurem mõõtmise sügavus – neid saab valida 1-7), küll mõõtsin niimoodi, et glükomeeter lõi veateate (kas liiga vähe verd või vale asend – peopesa üleval ja tuleb see glükomeetri mõõtmisriba alati õigesti sinna veretilgale panna). Kolm mõõtmist läksidki nutmistega ja lõpuks tuli Hendrik ikka appi, kes mind maha rahustada püüdis, aga no see polnud lihtsamate ülesannete killast, sest ma ausõna oleks tahtnud selle lollaka glükomeetri (või lausa kaks, sest mul on neid mitu) aknast välja visata ja öelda, et minge te kõik õige perse! Loomulikult ma ei teinud seda, sest mu peas jooksis (ja endiselt jookseb) kogu aeg üks mõte – see on su lapse pärast, Jaanika, sa pead jne. Ja ma peangi – ma tean seda. Aga see ei ole nii lihtne. Minu jaoks ei ole. Ilmselt mõned võtavad seda mängleva kergusega, et mis see väike torge jne ka pole, aga mina pole selline inimene. Kahjuks.

Laupäeval selle viimase glükomeetri kasutmise sain juba täiesti üksinda tehtud ja kuna näit oli ka okei, siis läks tuju juba natuke paremaks. Pühapäeva hommikul sain ka ise juba hakkama, aga näit oli paigast ära – 5.9 (enne hommikusööki võib olla kuni 5.3) ja siis hakkas see teine sitt tuju – miks nii kõrgeeeeeeee. Ilmselt andis see laupäevane patustamine ikkagi tunda.

Kaks tundi pärast hommikusööki oli 6.8 (0.1 kõrgem lubatust), kaks tundi pärast lõunasööki oli 6.3 (lubatud normi piires) ja õhtu läks jälle pekki, sest me vaatasime “Tõde ja õigust” (on Telia videlaenutuses täiesti olemas – me polnud seda kinno vaatama jõudnud ja vaatasime nüüd siis selle ära) – ning jah, ma jõin teed (mis tegelikult on täiesti lubatud, aga ilmselt ilma suhkruta, ma muidugi lisasin suhkrut) ja paar porgandipirukat lisaks hakklihasupile, mis ma sõin. Ja näit oli 7.4 (pärast sööki võib olla 6.7) Fakk, nii närvi ajab. Kui mulle tabletid peale pannakse, siis kas ma pean endiselt nii hoolega jälgima või siis saab vabamalt võtta? Ausõna, ma pigem võtaks need tabletid siis juba, aga ma kardan, et siis järgmine samm on juba insuliini süstimine – ja seda ma ausõna üle ei ela. Ja isegi mõte sellest, et mul peaks kunagi reaalselt II tüübi diabeet olema ja peangi end reaalselt 24/7 süstima ajab mul südame pahaks….

Täna oli esimest korda see hommik, mil mul näit enne hommikusööki veel napilt normi sisse mahtus – ehk siis oli 5.3 (maksimum võibki olla 5.3). Ja selle puhul aitas ka vist hommikune seks enne mõõtmist, sest muidu oleks mul see ilmselt kõrgem olnud… Nojah –  vist iseenesest hea plaan – alati hommikuti seksid, siis on näit paigas ja ülejäänud söögikordade vahepeal teed ka midagi füüsilist, aga no kogu aeg ei jõua ju niimoodi…. Kaks tundi pärast hommikusööki oli jälle paigast ära – 7.0…. Ilmselt poleks pidanud seda kodujuustu murakamoosiga sööma, aga no krt – mul on juba kopp ees maitsestamata jogurtitest, täisteraleivast, köögiviljadest, juustudest (ja neidki ei või kõiki süüa) jne. Ja ma olen ainult vett ja teed need päevad joonud, ma tavliselt joon ikka mahla, aga no see on eriline süsivesikute pomm. Ja noh, saiakesed pole lubatud, aga ma porgandipirukaid sõin.

Lõpetuseks lisangi tabeli, mis meile kaasa anti. Roheline on siis see, mida võib süüa, kollane on see, mida ka tegelikult ei või, aga mis veel nii hull pole ja punane on siis see, mida üldse ei tohiks süüa (aga teades ennast, siis ma nagunii millalgi söön).  Koguseid peab ka muidugi jälgima – pool taldrikut toores, hautatud või grillitud köögivili, veerand – kartul, riis, tatar või pasta, veerand – kala, muna, kaunviljad, piimatooted või liha (meil seal lehel see kirjas). Kuna tabel läheb paigast ära siia kribades, siis vast saate aru, mis peaks olema roheline, mis kollane ja mis punane (jookseb mitmel real vahel, järgmine algab / märgiga).

Toiduained                                               ROHELINE                    KOLLANE                                  PUNANE

Riis, pastatooted                               Keedetud /                                                                                            Praetud

Teraviljatooted              Täisteraleib, puder /  Valge leib, sai /      Saiakesed, koogid, võiküpsised

Kartul                                                     Keedetud  /        Ahjukartul        /                         Praetud, fritüüritud, krõpsud

Köögi-ja puuviljad                  Toorelt, keedetult /      Vähese toiduõliga või suhrkulahuses hoidised /    Praetud, fritüüritud

Salatid, kastmed  Lisanditeta, tomatikaste /    Vähese rasvasisaldusega salatikastmed      / Majoneesi, rõõsa koorega.

Piimatooted           2,4 % piim, jogurt, kohupiim, kuni 17 % rasvasisaldusega juustud / Kuni 30 % rasvasialdusega juustud / Täispiim (3.2 %), rõõsk koor, rasvased juustud

Kala                   Keedetud, suitsutatud, hautatud, konsers soolvees / Praetud õlikonserv, kalmaar, krevetid /Kalamari, angerjas, fritüüritud.

Liha          Kana-ja kalkuniliha ilma nahata, jänese-ja vasikaliha / Rasvata loomaliha, sink /Salaamivorst, pasteedid, peekon, viinerid, vorstid, rasvane liha, part, hani, lihapirukad.

Rasvad                    Roheline puudub / Taimeõli, seemned ja pähklid /Seapekk, loomne rasv, soolapähklid

Maiustused              Puuviljasalat /Rasvata piimatarretis, besee /Koore-pumati-ja kookoskommid

Joogid                             Vesi, tee, kohv /      Karastusjoogid/    Iiri kohv, kakoa, šokolaadijook.

No seda nimekirja vaadates olen ma patustanud küll, friikad ketšupi ja viineritega nagunii, aga sink, juustu puhul ma protsendi ei vaadanud, ei jälginud palju seda riisi võib täpselt taldrikule panna jne.

Ma ütlen ausalt, et minu jaoks on see  kõik väga raske. Kui saiakesed välja jätta (need olid ka porgandi omad), siis otseselt magusat pole ma reedest saati söönud, mis on minu puhul ebatavaline, sest nädalavahetustel ikka ma enamasti magusat söön ja nädala keskel ka üpris tihti – muude asjadega olen küll patustanud. Kogu see asi tekitab minus nii suurt stressi, et ma ausõna oleksin nõus enne tablette närima ja edasi sööma, kui ma vaid saaksin… Aga kui tabletid peale ja ikka peab samamoodi jälgima, siis on veel eriti rõve see.

Kõigi jaoks tundub see nii tavaline asi, kui nad selle rasedusdiabeedi diagnoosi saavad – et nagu sama elu läheks edasi… No aga ei lähe ju – kogu aeg tuleb seda näkast glükomeetrit kaasas tassida, kui sa just ei plaani alati kaks tundi pärast söömist kodus olla jne. Mul tuleb suvel nii mitmeid üritusi, mis ma ilmselt teengi nendeks õhtuteks, kus ma ei mõõdagi oma veresuhkrut, sest see on nagunii üle normi, ma ei taha end sellega närvi ajada. Mul on juba praegu nii kuradi siiber sellest, et mitte sittagi ei või süüa või siis glükomeeter jamab (okei, ma ise siis teen mingi vea, aga ikkagi…) ja normid on paigast ära jne. Ma küll hetkel enam ei nuta selle olukorra pärast, aga see ei tähenda kindlasti seda, et see minu jaoks oleks oluliselt kergem kui enne. See ei ole kergem ega saa kunagi olema. Kusjuures ma algselt arvasin, et ju selle rasedusdiabeedi diagnoosi saavad siis need, kes liiga palju raseduse jooksul juurde võtavad, aga see pole ka sugugi niimoodi… Mina olen jah üks see näide, aga seal grupinõustamisel olid täiesti õblukesed ja alakaalulised naised ka rasedatena, kellel sama diagnoos oli. Ehk siis – sa võid selle saada igal juhul. Ja arst mainis, et tihti need, kes selle saavad, pole isegi magusaga liialdanud, vaid neil lihtsalt ongi see soodumus, et selle vastu ei saa midagi teha. Et raseduse ajal lihtsalt veresuhkur lähebki paigast ära.

Kas keegi peale minu tundis ka rasedusdiabeedi alguses, et juba on kõigest kopp ees? Või olen ma ainuke, kellele see nii raskelt mõjub ja teised võtavadki seda eriti kergelt? Seal grupinõustamisel küll tundus, et need ülejäänud kuus suhtusid sellesse ülima kergusega – ehk siis nagu lumme kusta. Ma muidugi ei tea, mida nad tegelikult mõtlevad, aga mina olin ainuke, kes seal pillima hakkas. Ja ma nutsin veel reedel ja laupäeval ka. Hetkel jah enam ei nuta, aga trotsi olen küll täis.

Ma kavatsen oma diabeedi ämmaemandale (see ongi täiesti eraldi ämmaemand, mul hakkabki nüüd neid kaks olema – üks mu enda oma ja teine diabeedi oma), kellega ma esimest korda reedel kohtun, sama juttu rääkida, et minu jaoks on see ülimalt raske ja ma tean, et ma nagunii patustan. Ma tean seda. Kuna mul on hetkel ka ikkagi pooled näidud paigast ära, siis ilmselt mulle määrataksegi midagi juurde. Ma ei tea, aga eks näha ole.

Kui muudest teemadest rääkida, siis laupäeval käisime Hendrikuga Valgesoo uues tornis, mis hiljuti avati. See on 23.5 meetrit kõrge ja 124 trepiastet! Pärast seda tuli mul ka kõige madalam veresuhkrunäit kaks tundi pärast lõunasööki (5.0, võib olla kuni 6.7) – ehk siis võib arvata, et füüsiliselt andis sinna ikka ronida. Vaade oli ilus! Õhtul meil oligi väike külapidu, kus me Hendriku sõprade ja ta vanematega niisama chillisime. Ja kusjuures Hendrik vedas mu isegi tantsima ja ehk selle tõttu see laupäeva viimane näit pärast friikaid ja viinereid jäigi normi piiridesse. Ma pole ammu enam tantsinud süldibändi muusika järgi, ilmselt eelmisel suvel viimati 😀 Et väga tore oli! Eile nii aktiivne päev ei olnud, korraks käisime väljas, aga õhtul vaatasime “Tõe ja õiguse” ära.

Mulle “Tõde ja õigus” meeldis! Ma lugesin esimese osa läbi 12.klassis ja paljud asjad olid ära ununenud, aga see film tõi need jälle meelde. Eesti filmi kohta ikka ülihästi tehtud ja süžeele väga hästi pihta saadud. Vot mul oligi meelest läinud see, et alguses ju Andres oli üpriski hea mees, aga mida kauem ta Vargamäel elas ja mida rohkem ta Pearuga kraavi pärast kakles, seda kurjemaks ta muutus, samas kui Pearu hakkas vaikselt leebemaks muutuma. Andrese vanimal pojal Andresel oli ju õigus, kui ta mainis, et see “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus” fraas on nende kontekstis täiesti vale, sest Andres ju nägi vaeva, ööd ja päevad tegi tööd, aga armastust ei kuskil, isegi Krõõt suri selle kuradi töörügamise pärast ära. Ja ega Marigi õnnelik polnud, Andresest endast rääkimata. Ka tänapäeva võib selle kõik edasi kanda – mõnikord inimesed rügavadki sitaks, sest nad teevad enda meelest oma lastele teene sellega, aga siis tuleb välja, et lapsed ei tahagi su tööd üle võtta, nad ei tahagi samamoodi end orjastada tööd tegema nagu nende vanemad. Nad tahavad olla õnnelikud ja kui nad on näinud, et vanemad seda ei olnud, siis nad ei taha endale sama mõttetut elu.

Näitlejad olid ka muidugi megahead, mõlemad Priidud (Priit Loog ja Priit Võigemast) Andrese ja Pearu rollides. Ja üldse – mina jäin selle filmiga väga rahule 🙂 Ei eeldanud, et see juba Telia videlaenutusse tuleb, aga õnneks tuli! Kuna kinno me seda vaatama ei jõudnud ju.

Vot selline üpriski halapostitus siis sel korral! Lõpetuseks pilt siis laupäevasest Valgesoo tornist!

See laupäev oli ikka nutune ja pisaraterohke päev! Siis ei saanud glükomeetriga mõõtmist ise selgeks, aga näidud olid peaaegu kõik normis. Pühapäeval sain glükomeetriga mõõtmise ise selgeks, aga siis olid jälle näidud üle lubatud normide. Alati mingi häda, eksole…

 

 

 

Advertisements

63 thoughts on “Halapostitus (ehk siis mul on juba praegu kopp ees sellest rasedusdiabeedist!)

  1. Oeh, Sul kuidagi eriti kehvasti sellega jah, et näidud ikka paigast ära. Mul olid ise möötes näidud ikka enamjaolt normis, a la 4.7 jne sellised näidud, et polnud napilt täpselt normis. Aga ma magusat ka ei söönd.
    Ja teil maksavad need nõelad ja testiribad nii palju? Me saime 1 euro eest mitu karpi. Mul siiani hunnik järel..

    A ja, ära unusta, sünnitusele tuleb ka kaasa vedada see glükomeeter.😅 Mina nt ei teadnud ja ei tulnud selle pealegi. Pärast sünnitust sain ühe ämmaemanda käest pmst sõimata, et ise diabeedik ja ei kanna oma glükomeetrit kaasas. Nagu ma arvasin, et seda raseduse ajal vaja aint. Muidugi loogiline, et pärast peab ka kontrollima, et veresuhkur korras,aga tõesti ei mõelnud kodus valudega, et kus mu glükomeeter on nüüd.

    Igatahes paid Sulle!

    • Mul läks jah umbes 2.5 kuu varu 17 eurot maksma – 90-protsendiline soodustus oli veel. Huvitav, et kuidas sina nii soodsalt said. Või sõltub see piirkonnast? Samas kahtlane – miks Tartus peaks kallim olema kui a la Tallinnas näiteks?

      Jätan siis meelde, et sünnitusele ka glükomeeter kaasa 🙂

      • Ma sain glükomeetriga kaasa kupongi, millega sai otse mediservast tuua neid ribasid ja nõelu, ja seal pidi maksma 1€. Hiljem kui oli juurde vaja, siis sai jah apteegist retseptiga osta. Vb jah aint tallinnas nii.🤔

      • Meile jah seda kupongi ei antud, ju siis ainult Tallinnas on tõesti niimoodi. Aga noh – 2.5 kuud ja 17 eurot pole ka õnneks kõige hullem summa 🙂

  2. Soovitan uurida, pead ei anna, aga kui suur magusaisu on ja teed ikka magusana harjunud jooma, siis agaavisiirup ei tohiks veresuhkrut tõsta. Aga sellega ka muidugi liialdada ei tasu (nagu ka kõige muuga siin elus) . Soovitan uurida ka milliseid magustoite teevad LCHF-dieediga inimesed ja kuidas nemad toituvad. Äkki läheb pisut lihtsamaks.
    Eks see torkimine on tõesti hirmus. Mul vanaemal on samuti diabeet ja lapsena tundus see üks õudsemaid diagnoose üldse. Aga mis tablette puudutab, siis isegi nendega peab ilmselt toitumist jälgima, sest vastasel juhul on järgmine samm süstid. Mu vanaema süstib juba aastakümneid insuliini, paraku see ei tähenda sugugi, et ta võiks süüa kõike,. ida hing ihkab.
    Iga algus on raske, vähemalt ei pea sa seda (suure tõenäosusega) elu lõpuni tegema. Jõudu!

    • Eks seda toitumist peab nagunii jälgima – isegi kui tabletid peal. Loodaks jah, et saaks pärast sünnitust asja korda. Lihtsalt siiani pole varem veresuhkruga probleeme olnud, ka I trimestril oli okei, aga nüüd lõi välja.

  3. Mul oleks sõbralik soovitus enda suhtumine selles osas ümber mõelda, et ära võta rasedusdiabeeti kui jama, mille pärast ei saa enam midagi süüa, vaid vaata seda kui võimalust avastada enda jaoks täiesti uus maailm tervisliku toidu näol. Kui viitsid, vaata näiteks Instagramist @liisaconnor, temal oli küll hoopis teistsugune põhjus toitumise muutmiseks, aga algpunkt sellessuhtes sarnane. Olen aru saanud, et talle endale ei meeldinud samutu süüa teha ja sõi palju magusat jms. Tohutult positiivne ja inspireeriv inimene, kelle teekond võiks Sullegi selles kogemuses abiks olla 🙂
    Jõudu ja jaksu, kõik oma peagi sündiva poja nimel! 🙂

    • Lisan veel, et see on ka tuleviku mõttes väga hea proovilepanek praegu, kui Sul on plaan imetama hakata. Pärast sünnitust tundub veel hullem hakata oma toidulauda muutma, kui lapsele sinu söödav toit vaevusi hakkab põhjustama.
      Ja hiljem kui laps tavatoitu sööma hakkab, siis samuti hea juba kohe alguses hakata talle häid harjumusi õpetama 🙂
      Kindlasti oleks abiks, kui Hendrik ka nende muutustega kaasa tuleks. Ärge ostkegi koju selliseid asju. Väga raske vastu pidada, kui teine kõrval pirukat mugib.

    • Absoluutselt – sest eks sellega on see asi, et kui sa ei saa muuta olukorda ise, siis sa pead muutma oma suhtumist sellesse. Meile räägiti grupinõustamisel ka sellest, et positiivse asjana võibki võtta selle juures seda, et tulevikus aitab see samuti ehk tervislikum olla. Lihtsalt see algus on keeruline…

      • Hendrik on alati minust kordi vähem rämpsu söönud, eks ma ikka ise olen neid asju enamasti ostnud. Tema vast nädalas paar saiakest ja vbl ühe Coca Cola joob, aga mina olin varem see, kes alati rämpsu ostis. Ja siis ta ka võttis krõpsu, kui ma ostsin, aga pigem vähe. Mind on lihtsalt väga raske ümber veenda, kui ma midagi osta tahan. Et tema ostis nänni pigem harva ja mina tihti. No nüüd ma ei osta eriti nänni, aga ka mina libastun. Kuna nii alguse asi veel eriti.

      • Mul ka rasedusdiabeet aga alguses pidin 6x päevas mõõtma. Enne ja pärast iga toidukorda.
        Aga peale 20.00 ei soovitatud enam süüa ja see aitas ka. Ja usu mind sa õpid oma keha tundma ja saad lõpuks aru mis seda veresuhkrut tõstab ja mis mitte.
        Nüüd 34+2 ja mõõdan hommikuti ainult. Minul kõik okei õnneks,olen juurde võtnud 6kg(algkaal68 ja pikkus174) kmi paigas ja laps UH järgi pigem väiksem 🙂
        Närvitsemine muideks tõstab veresuhkrut ,nii et rahu ja kõik saab korda.

      • Hmm, meile öeldi, et näljas ei tohi kindlasti olla. Et õhtul pärast õhtusööki midagi kergemat ja tervislikku veel võib näksida, sest kui söödki a la kell 20.00 viimane kord ja hommikul ärkad kell 10.00-11.00, siis võivad näidud juba sellepärast paigast ära olla, et nii pikalt oled täiesti söömata olnud. Aga ei tea jah – seda öeldi ka meile, et kehad reageerivad toitudele erinevalt. Mõnele üks toiduaine ei tee midagi, teisel veresuhkur kohe paigast ära. Et oma rütmi saab aja jooksul paika.

    • Ma täna täiesti juhuslikult nägin instas ühte Liisa Connori pilti ja olin alguses nii segaduses, et miks mingi Liisa nimi – olin kindel, et pildil on noor Kate Middleton. Teiste piltide pealt sain alles aru, et ei ole, aga ikka VÄGA sarnane nii näo kui ka keha poolest.

      • See oli ehk see, et inimene näeb seda, mida ta ootab – miskipärast on insta otsustanud mulle igapäevaselt näidata Archie beebipilte ja Meghan Markle’it. Nii et kui nüüd nägin niisama lustides sellist daami, siis tundus mulle igati loogiline, et nüüd siis pakutakse Kate’i. 😀

      • Mu arvates pole neil üldse sarnasust 😀 nagu mitte kõige vähematki 🤔

  4. Ma arvasin, et diabeediga peab ainult magusat vältima, mitte tavalisi koduseid toite.. See suht nõme jah, et pead ainult mingeid maitsetuid juurikaid keetma ja hautama jne. Aga eks tänapäeval need toitumisprobleemid on suht levinud (laktoosi- ja gluteenitalumatus, paljude haiguste puhul, kaalulangetus jne) nii et raudselt on erinevaid retsepte ja ka maitsvamaid, lihtsaid alternatiive olemas netis. Soovitan ikkagi praegu algfaasis seda tõsiselt võtta, et näidud korda saada, sest muidu vb lähebki halvemat pidi. See on sinule ja lapsele parem, mida rutem korda saad need asjad. Eks ebamugavusi ja ootamatuid probleeme tuleb ikka ette, haigused ja probleemid käivadki mööda inimesi, ning siis oskame ka rohkem hinnata seda, kui kõik on korras. Praegu pole midagi lõplikult halvasti läinud, lihtsalt jälgi nüüd oma toitumist ja küll kõik saab korda!!!! Pole mõtet mineviku pärast muretseda ja olevikku kiruda, vaid keskenduda tuleviku parandamisele.

    • Jah, mina arvasin ka kunagi seda, et ainult magusat peab diabeedi puhul vältima, aga see pole tõesti ainult niimoodi. Ja eks see harjumine tulebki ilmselt aja jooksul, lihtsalt alguses on raske. Nagu iga uue asja puhul. Vähemalt minu jaoks küll.

  5. Ma arvasin, et diabeediga peab ainult magusat vältima, mitte tavalisi koduseid toite.. See suht nõme jah, et pead ainult mingeid maitsetuid juurikaid keetma ja hautama jne. Aga eks tänapäeval need toitumisprobleemid on suht levinud (laktoosi- ja gluteenitalumatus, paljude haiguste puhul, kaalulangetus jne) nii et raudselt on erinevaid retsepte ja ka maitsvamaid, lihtsaid alternatiive olemas netis. Soovitan ikkagi praegu algfaasis seda tõsiselt võtta, et näidud korda saada, sest muidu vb lähebki halvemat pidi. See on sinule ja lapsele parem, mida rutem korda saad need asjad. Eks ebamugavusi ja ootamatuid probleeme tuleb ikka ette, haigused ja probleemid käivadki mööda inimesi, ning siis oskame ka rohkem hinnata seda, kui kõik on korras. Praegu pole midagi lõplikult halvasti läinud, lihtsalt jälgi nüüd oma toitumist ja küll kõik saab korda!!!! Pole mõtet mineviku pärast muretseda ja olevikku kiruda, vaid keskenduda tuleviku parandamisele ning pöörata raskused enda kasuks ja motiveerivaks teguriks.

  6. Ju siis nii šokis ei ole, kui kõike ikka edasi tahad süüa. See 2 kuud pole üldse nii pikk aeg, et end tagasi hoida. Aga viriseda on jep lihtsam.

    • Muidugi on viriseda lihtsam – alati ju nii olnud. Ja mis sa tõesti arvad, et kui ma praegu sellise halapostituse kirjutan, kus ma alles seedin seda kogu asja, et ma siis reaalselt need kaks kuud jäängi selle üle virisema? Ma olengi tihti alguses suur viriseja, aga kui mul on olukorrad, kus mul ei jää muud üle, kui selle asjaga leppida, siis ma seda teengi. Ei tea, kas see saab kõige lihtsam olema, aga ilmselgelt ma kahe kuu pärast enam niimoodi ei vingu, vaid võtan seda kui paratamatust, mis tuli läbi teha. Ilmselt ma jõuan selle suhtumiseni juba nädala või paari pärast, aga see ei tähenda, et algus raske poleks olnud. Kui sinu jaoks on kõik uued asjad alguses kerged ja loogilised, siis on sul vedanud – kõigil ei ole sellist iseloomu antud 🙂

  7. võib.oleks pidand ikkagi olema norm kaalu nt ülepiirist 5-15kg kergem võibolla siis oleks alles veel norm kaalu ülemine ots ja võibolla diabeeti ei oleks tulnud. ning see teiste inimeste vihapostitused ja maha tegemine võib ka selle halva karma tagajärg olla. ürita ikka näha asja positiivselt, saad veidi tervislikumalt toituda ja tead, et kui edasi pürgid vaeva näed enda ja lapse jaoks, siis hiljem võibolla oled sellest prii. ning vanusega ikka keha muutub ja lõputult ei saa ega tohiks piiramatult kõike sisse süüa.

    • See kaaluteema on tõesti vbl, sest seda ei saa me kunagi teada, kas siis oleks mul see rasedusdiabeet olnud või mitte. Sest see võib küll mõjutada, aga mõnikord on inimesel lihtsalt soodumus olemas. On ka neid, kes võtavad palju juurde ja kellel pole rasedusdiabeeti või neid, kes ei võta üldse eriti juurde, aga kellel see on. 100 protsenti seda ette ei tea ega saa ära hoida – nagu meile ka grupinõustamisel räägiti.

      Ma usun küll mingil määral karmasse, aga kui ma oleksin ka ainult roosamannavahulistest asjadest need seitse raseduskuud kirjutanud, siis tänase seisuga oleks mul nagunii rasedusdiabeet. Seega see jutt, et kui ma oleksin Miiust halva postituse kirjutamata jätnud, siis ma oleksin sellest pääsenud, on totaalne pullikaka. Selleks ajaks oli see mul juba olemas, aga ma lihtsalt ei teadnud seda. Et sellised jutud võib heaga endale hoida, sest see poleks asja muutnud.

  8. Oeh, sa pead end toitumisega kokku võtma! Kui toitumine korras ja näidud regulaarselt ilusad siis ei pea enam nii tihti mõõtma.

    Ei taha sind hirmutada, kuid eelmine suvi meie väike haiglas (olen õde) oli rase, kellel 8 raseduskuul suri laps. Kujuta ette, et keisriga võetakse välja surnud laps!

    Kuid gest.diabeedist ei ole toitumine hullu ja kindlasti tulevad uues toitumisharjumised sulle vaid kasuks, kuna imetades pead samamoodi väga toitumist jälgima.

    Tablett ravist, siis on neid, kes lisaks süstima ei pea, kuid paljud peavad tabletti võtma+nt õhtul pikatoimelist insuliini süstima. Sinul suurim probleem hommikuse veresuhkruga ning ilmselt on vajalik õhtune süst.

    • Oi, oi… Ja sellel naisel oli rasedusdiabeet diagnoositud? Meile öeldi, et kui on diagnoositud ja ikkagi toitumine enam-vähem korda saab, siis sellist asja juhtub üliharva. Et siis juhtub ka suhteliselt vähe, kui on diagnoosimata jäänud, aga siis lapsel pärast sündi võivad tervisega alguses probleemid olla. Aga noh – üliharva on ka siiski keegi ju. Jube! 😦

      Vaatab jah, mis mulle reedel täpsemalt räägitakse. Vbl kohe veel midagi lisaks ei määrata, pean ehk pikemalt jälgima. Ei tea veel.

  9. Kindlasti on väga raske muuta aastatepikkusi toitumisharjumusi. Soovitan lugeda http://www.diabeetik.ee/ ja otsida lchf toitumise retsepte – http://lchfeesti.blogspot.com/. Rohkem valku ja rasva (avokaado, oliivõli, pähklid jne) hoiab kõhu täis ja ei isuta niiväga süsivesikute järgi. Kui hommikul süüa mingi korralik munaroog, on tükiks ajaks rahu majas.
    Muuseas 1 saiaviil tõstab veresuhkrut suht sama palju kui paar kommi, nisu on üks kurjajuur igas mõttes.
    Lohutuseks mõtle, et augusti ei ole kaugel ja päev korraga võttes tuled toime sellega.

  10. Tere. Soovitan selle raamatu võtta raamatukogust. Hääd kodused toidud ja infot toitumise kohta. Mu tütar oli u 3 aastane, kui haigestus, nüüdseks 22 ja saab ilusti hakkama. Meil kogu pere harjunud sellega ja lihtsalt ongi vaja asja mõistusega võtta. Edu Sulle. 🙂
    Kas Sulle saaks kuidagi privaatselt kirjutada? Võib olla saaks abiks olla…süsivesikud on juu nii kartul, kui riis, leib-sai…s.t. nii jahud kui tärklis tõstavad veresuhkrut. Nt banaan on 2 leivaühikut, kindlasti ei soovita viinamarju..need glükoos..tõstavad kiirelt veresuhkrut. Sa oled hakkaja, õpid ära need süsikad. Ma ei tea, palju sulle õpetati üldse neid “leivaühikuid”?
    Hoian pöialt! 🙂
    https://meedia.apollo.ee/media/catalog/product/cache/1/image/17f82f742ffe127f42dca9de82fb58b1/r26/tervise-hoidmise-toidud.jpg
    p.s. Näpu otsast teed vereproovi hmm..augustajaga, glükomeetrisse käivad veresuhkru mõõtmise ribad. 😉 süst on midagi muud..

  11. Ma tunnen küll südamest kaasa, see tundub juba kõrvaltvaatajalegi väga raske, aga jah, õnneks 2 kuud ja mitte 9 kuud ja oma lapse tervis on ikka hea motivaator ka.
    Mul oma lastega seda teemat polnud, aga sain palju infot Anu postitustest, ta küll elab Kanadas. Väga kasulikke nõuandeid andis seal kommentaaride all Maria:
    http://seiklusjutud.blogspot.com/2017/11/rasedusdiabeet.html?m=1
    Äkki on midagi sealt ka abiks

    • Jaa, Anu postitusi juba sirvisin reedel, aga nüüd loen need uuesti mõttega läbi 🙂 Need on tõesti väga kasulikud ja sealsed kommentaarid ka.

      Ma tegelikult üldse ei tahaks oma lugejaid, kellel ka rasedusdiabeet just avastatud on, selle halapostitustega ära hirmutada, sest ma tean, et aja jooksul mu arusaam sellest muutub, juba nüüdki on natuke parem kui nädalavahetusel või isegi seda postitust kirjutades, aga… ma lihtsalt pidin oma esimesed emotsioonid kirja panema. Ja ilmselt on ka asi inimese iseloomus – mulle teatud muutused mõjuvadki kuidagi raskelt alguses. Aja jooksul harjud ja siis ei tundugi enam nii hull!

  12. Tõepoolest õudne halapostitus.Ei suutnud lõpuni lugedagi, lasin diagonaalis üle. Ma tegelikult ei saa aru, et mille üle halada on, kui sa suht mitte iialgi pole toitumist viitsiud jälgida ja lubanud omale kõike. Rasedus on küll aeg, mil võiks oma toitumise kriitilisemalt üle vaadata ning alustada tervislikuma toitumisega. Hiljem lapsele ka juba lihtsam häid harjumusi kujundada.

    • Võiks, oleks, peaks jne… Ja seda, et tegemist on halapostitusega, mainisin ma juba pealkirjas ära. Kui lootsid selles konkreetses postituses roosadest ja nunnudest asjadest lugeda, siis oleks võinud juba pealkirja lugedes selle heaga kinni panna.

      Mina leian, et me kõik oleme inimesed ja meil on erinevad emotsioonid lubatud. Kui sina suudad alati kõigesse ideaalselt suhtuda ja raseduse jooksul absoluutselt mitte kunagi ei patusta või üldse ei patusta toiduga, siis sa oled ülimalt tubli ja ma kiidan sind – ja seda ilma igasuguse irooniata hetkel 🙂 Neid ideaalseid inimesi on aga vähe ja mina kindlasti pole üks neist. Ja oma blogis ma kajastangi oma emotsioone – olgu need siis positiivsed või negatiivsed. Ja nagu ma enne juba mainisin – see et ma sellise postituse kirjutasin, ei tähenda, et mu arusaam igavesti selline oleks. Lihtsalt emotsioon oli hetkel selline. Nii nagu paljude teiste asjadega.

      Mul on hea meel, et meie hulgas on ideaalseid inimesi, kes iial vigu ei tee, aga jah – kui sa pole kunagi pidanud toitumist jälgima, siis see ei tule nii lihtsalt. Ka teiste asjade puhul on ju see samamoodi. Seega kui sa ei taha oma elus kunagi halada ja kõik on alati supermegatore jne, siis on see tore. Mina selline pole ja see siin on minu blogi, kus ma oma arvamust avaldan. Täpselt nagu sinagi seda just tegid. Ma laias laastus isegi nõustun su kommentaariga, aga sellised parastajad ja targutajad ning igas olukorras väidetavalt ideaalsed inimesed pole ka sugugi paremad kui need, kes vigu julgevad teha, neid tunnistada ning jah – ka vajadusel nende üle halada. Soovitan sullegi – ehk hakkab isegi endal kergem ega pea kogu aeg seda ideaalsust taga ajama 🙂

  13. Mina sain rasedusdiabeedi diagnoosi poole raseduse pealt, samuti Tartus. Väga dramaatiliselt asja ei võtnud õnneks. Esimesed nädalad jätsin enda jaoks nö. testimiseks, et söön nii nagu varem ja mõõdan ja vaatan, mis mustrid kujunema hakkavad. Kui kogused jäid mõistlikkuse piiridesse, siis väga paljust loobuma ei pidanudki, alles jäid isegi pühapäeva hommikused pannkoogid, taigna sees suhkrut polnud, aga moosi sees ikka oli 🙂 Selles osas vist vedas, sest inimesed on loomulikult erinevad. Näidud olid mõned korrad ainult üle normi, aga toitumispäevikust oli kohe näha ka millest see tuli ja veidi aja pärast pääsesin leebemale graafikule, mõõtsin ainult mõned korrad nädalas.

    Torkimine muidugi ei meeldinud, no kellele meeldib. Mõned korrad sai torge nii, et näpp sinine ja valus veel mitu päeva. Mõnikord ei saanud enne kolmandat torget veretilka kätte. Vahetasin näppe ka muidugi, enne vasak käsi ja nö. tagumised näpud ja näpu külgedelt, et saaks neid ikka kasutada jne.

    Sünnitust esile ei kutsutud. Sain küll saatekirja juba näppu, aga sünnitus hakkas ise nädal varem peale. Esile oleks kutsutud 41.nädalal, seega lasti ilusti kasvada, kuigi oli suuremapoolsem tegelane. Laps sündis 4,1 kg ja kuradima valus, aga täitsa talutav protsess. Glükomeetrit sünnitamisele kaasa võtma ei pidanud. Mõõtsid seal oma masinaga ise pärast.

    Kogemusi on igasuguseid, aga siia vahele lihtsalt selline leebem lugu ka, et kõik nii tume ei tunduks 😀
    Jõudu!

    • Mul läks ka enne mitu torget aega ja alles siis sain tulemuse kätte – eks see natuke närvi ajab küll! Aga vast aja jooksul läheb paremaks 🙂

      Siis läks sul hästi, et sünnitust esile ei kutsutud! Mulle tundub, et see esilekutsumine võib ka üpris karm olla, sest kohe ei pruugi õnnestuda ja läheb mitu päeva enne jne. Mitte küll kõigil, sest see sõltub inimesest, aga jah… Kuidagi jube tundub see kõik!

      • Ma siis omalt poolt lisan lohutuseks, et sünnituse esilekutsumine võib ka normaalselt minna 🙂 Mul küll kogemus rasedusdiabeediga õnneks puudub, esile kutsuti 10 päeva enne tähtaega, kuna laps oli hoopis kasvupeetusega. Kuid põhjus ilmselt rolli ei mängi, pigem loeb, kuidas keha esilekutsumisele reageerib.
        Mulle paigaldati balloon (see on siis nö mehaaniline ja “loomulikum” variant, ei mingit keemiatilka vms – aga seal oli vist ka mingi tingimus, et alati ei saa seda paigaldada, keha pidi enne ise natukenegi valmis olema vms) ühel lõunal, sel päeval väga midagi ei toimunud, ainult natuke libavalusid. Iga mõne tunni tagant käidi KTG-d tegemas, et kuidas beebi end tunneb. Järgmisel hommikul selgus, et balloon siiski on oma töö teinud ja saavutatud piisav avatus – sain sünnitustuppa, kus avati veed, paar tundi pärast seda hakkas tõsisem värk pihta ja 5h pärast oli laps sündinud.
        Iseenesest võib ju mõelda nii, et esilekutsumise puhul on mingis mõttes lihtsamgi – ei jää seda küsimust, et kas ja millal nüüd haiglasse peaks liikuma ja kas kõik on ikka õige jne 🙂 Kogu aeg hoitakse silm peal, mis toimub, kas lapsega kõik hästi jne. Tüütu muidugi see, et peab üksi ilma meheta sünnituseelses palatis olema. Aga kui just tõesti mitu päeva ei pea ootama, sest esilekutsumine ei toimi, siis täiesti okei.
        Diabeedi ja veresuhkru mõõtmise osas ei oska muud öelda, kui et ole tubli ja pea vastu! See torkimine kindlasti mõnus pole… Minu pisikesel vastsündinul mõõdeti haiglas esimesed nädal aega suht iga söögi vahel veresuhkrut (probleemid madala veresuhkruga), mis tähendab, et vaese lapse kõik tillukesed sõrmed, varbad ja kand olid nagu sõelapõhjad, lisaks kaks kanüüliauku kummalgi käel ja peas 😦

  14. Püüan aru saada, et sulle on see raske, aga see ei ole maailma lõpp.
    Laiemas pildis vaadates on suhkur üleüldiselt organismile halb ja seda võiks üldse palju-palju vähem tarbida (kõik inimesed). On väga lai valik, mida saab süüa.
    Antud hetkel soovitan sul muuta enda suhtumist, postitusest kumas see kõige rohkem läbi. Nagu jonni moodi, et näe enne sain kõike süüa, aga enam ei saa ja nüüd jonnin. 🙂 Pole vaja jonnida, täiskasvanud naine, saad emaks, lapse tervis on tähtis ja su enda oma ju ka. Sul endal on PALJU lihtsam, kui jätad need negatiivsed emotsioonid kuskile kaugele ja alustad nii positiivses võtmed. Lepid hetkel selle olukorraga ja annad endast parima.
    Soovitan väga lehte diabeetik.ee, mida siin ka enne soovitatud. Ja tutvust teha LCHF maailmaga (Fb on ka grupp ja ka blogisid mitmeid) Ja tervislikku toitumist jätkata ka edaspidi, sest sinust saab lapsele eeskuju.
    veresuhkru mõõtmisel teha piisavalt sügav auk, et veri tuleks, siis ei pea mitu korda torkima. Kui lansetihoidjaga on see raske, siis võtta see nõel välja ja torkida lihtsalt, siis ei pea timmima, kui palju nõel sealt välja ulatub. kasvõi näiteks vee joomine. Magusaid mahlasid ei ole vaja, vesi on parim janukustutaja ja on hea, kui ka laps harjub väiksest peale vett jooma.
    Suhtumise, et parema meelega võtaks isis tablette, proovid ehk kuule saata. Sul on võimalus toitumisega hoida asi kontrolli all, milleks endale siis hakata keemiat sisse sööma? Kui valikut üle ei jää, siis muidugi, aga antud hetkel on sul võimalus, et sa ei pea tablette võtma.

  15. Mul on I tüüpi diabeet ja tean kui ebameeldiv see suhkru mõõtmine on. Kui varasemalt enne rasedust sain ma olla juba päevi ja nädalaid ilma mõõtmiseta kuna kõik näidud olid nii stabiilsed ja ajaga oskad juba hinnata, et kui palju süsivesikuid toidu juures arvestada süstide jaoks jne, siis rasedusega läks asi ikka väga keeruliseks.. esimesel trimestril läksid mul suhkrud madalaks ja kodus ei saanud väljuda ilma, et oleks mingisuguseid komme või asju kaasas, kuna lihtsalt pisemgi pingutus tekitas mul ohu, et veresuhkur läheb liiga madalaks.
    Kokkuvõttes kogu see pidev enne sööki/pärast sööki/enne magamaminekut mõõtmine on tekitanud nii suure stressi, et ei ole suutnud tekitada lapsega emotsionaalset sidet, kuna koguaeg peab muretsema hoopis enda tervise pärast.
    Süstide kohapeal võin sind lohutada, et nendel süstaldel on nõelad nii väikesed ja peenikesed,et 90% ajast sa isegi ei tunne kui end süstid. 🙂 Loomulikult loodan, et sul seda süstimise vajadust ei teki.
    Ja ütleks, et sinu need natukene möödas näidud ei ole tõesti nii hullud, glükomeetril on endal ka pisikene eksimisprotsent (nt olen endal mõõtnud samal ajal kahest erinevast sõrmest ja ühel tuleb nt 5.1 ja teisel 5.9) niiet ära lase sellel end muserdada kui sul komakohtadega erinevus ideaalist erineb.. muretsema peab siis, kui sul ikka on suuremad erinevused.
    Aga usun, et saad selle asja kiirelt käppa, tõesti jah alguses on see äärmiselt ebameeldiv ja tülikas kuid paar nädala pärast on asi juba tunduvalt selgem ja lihtsam 🙂

  16. Katsu ennast ikka kokku võtta ning tervisliku toiduga sina peale saada! Sa ei saa lähtuda ainult enda harjumustest ja isudest, vaid pead eelkõige mõtlema selle peale, mis su beebile hea on.
    Mind isegi juhusliku lugejana ei üllatanud absoluutselt see, et sa rasedusdiabeedi diagnoosi said. Ausalt öeldes arvasin ma juba kohe üsna alguses, et sinu toitumisharjumusi (kiitlesid näiteks vastlapäeval, et sina mugisid küll mingi vähemalt neli või viis vastlakuklit ära), suhtumist (“ma olen ju alati saanud süüa seda mida ma tahan ning sellepärast söön ka edaspidi”) ning kiirelt tekkinud ja üsna suurt kaalutõusu arvestades on gestatsioonidiabeet varem või hiljem garanteeritud. Üritasin isegi siin kommentaariumis sind utsitada tervislikumalt toituma, aga kes siis ikka teiste nõu kuulda võtab enne kui probleemid käes. Kahju muidugi, et see sul tõesti nüüd käes on, kuid usun/loodan, et suudad ikka end talitseda ja füüsilise koormuse ning toitumise reguleerimisega oma veresuhkrud edaspidi normis hoida.
    Õige on ka see, et peaksite nüüd mõlemad ühtviisi tervislikult toituma hakkama – on sinul praegu lihtsam ning hiljem juba on tervislikumad valikud teie menüüs juurdunud ning saab ka laps edaspidi tervislikumat toitu 🙂

  17. See on kindlasti suur šokk ja toob endaga kaasa mitmeid muudatusi elukorralduses, aga nagu sa ise kirjutasid, siis seda kõike lapse nimel. Soovitan uurida ka võimalust kogemusnõustajaga konsulteerimiseks, sellest võib tõesti palju abi olla 🙂 Kui ämmakas ei oska soovitada, võid mulle kirjutada ja jagan kontakte.
    Lisaks tervisliku toitumise osas, saab palju häid ideid erinevatest toitumiskavadest, minu lemmik on näiteks Fitlap, kus saab ka 3 päeva tasuta proovida.

  18. Aitäh kõigile pikkade ja põhjalike kommentaaride eest! 🙂 Nüüd on mul juba parem olla ja hakkan vaikselt sellega leppima. Pärast eilset ühte kõrgemat näitu on kõik normi piires olnud – täna hommikune enne sööki lausa 4.7 – nii okeid pole varem olnudki. Mitte et ma arvaksin, et nii nüüd jääbki, aga eks ma jälgin ka, mida ma söön 🙂 Ja eks see suhtumise muutmine on tõesti väga õige, aga see tulebki ajaga 🙂

  19. Lugesin et sõid friikaid ketšupiga. Ketsup on ise 100% suhkur pudelis tomateid on seal kõigest 0,001%
    2. Käisin ja tõde ja õigust vaatamas. Minu arust üks top 1 uuema aja tehtud film mis tehtud on. Väga hea näitleja töö. Kõik oli lihtsalt super. Ma ei tea pole mingi filmikriitiks ei oskaks nagu millegi kohta halba öelda. Kuigi üks asi häiris aga, eks see pidigi nii olema. Et oli tükk maad pimedust siis tuli talv lõik kõik saali valgeks ja vahest oli kül selline tunne nagu saaks valgusgranaadiga pihta. Silmadele hakkas, kuid ilmselt oligi see nii mõeldud sel ajal alustatigi tööga koidikul ja mindi magama kui aega saadi.
    3. Kas Krõõt ei surnud ära mitte suurde verekaotusse? Ilusat suve!

    • Tol ajal võis naine sünnitusel surra, aga ta oli terve elu rüganud nagu Andreski. Kumbki polnud eriti õnnelik ja hiljem polnud Mari ka, kes endiselt Jussi leinas – ja muidugi Jussi ja Mari lapsed, kes surid… Eks see üks kurb raamat ole, film suutis seda kõike kajastada, IMDb-s on ka keskmine hinne sel 9.3, mis on väga kõrge. Nii nagu peakski olema.

  20. Ma olen ka vaadand, et sul on ikka väga ebatervislik toitumine.
    Viinerid pole üldse mingi söök, see on poolfabrikaat. Lihast on asi kaugel.
    Ja no ketśup, nagu keegi juba ütles – puhas suhkur.
    Samas on ka mingeid toitumiskavasid, kus on tervislikud toidud ja kogused ära määratletud.
    Aga noh, loodetavasti ikka suudad järgida oma toitumist…

    • Eks näis jah 🙂 Täna on olnud siiani kõik näidud väga ilusad igal juhul, mitte isegi napilt normi piirides, vaid suure varuga. 4,7, 5,4 ja 5,6. Eriti hea meel on mul hommikuse näidu üle, see on siiani kõige keerulisem olnud. Ja ega ma igapäevaselt viinereid ei söö, see oli külapeol. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati enne seda viinereid sõin, igal juhul ammu. Minu probleem oli pigem liigne magusa söömine enne rasedusdiabeeti.

  21. Tahtsin just kiita, et tegid sellise avameelse halapostituse! Ma arvan, et enamik tunneb end vähemalt mingi aeg umbes nii nagu sina, kui saavad diabeedi või mingi muu tõsise diagnoosi. Ja selles olukorras on hea lugeda, et teised on ka nii tundnud ja pettumus/viha ongi inimlik 🙂
    Kahtlemata saad oma lapse nimel sellega hakkama ja tagantjärele saad seda pidada väärt kogemuseks

  22. Ma arvan, et need, kes siin su toitumist kritiseerivad, on üsna silmakirjalikud.
    Nii et need inimesed ei tarbigi friikartuleid, viinereid, ketšupit või saiakesi?
    Huvitav, kuidas siis 50% eestlastest ülekaalus on.
    Ja veelgi huvitavam on see, et kuhu sellised tooted kaovad siis poodidest.
    Vaatad inimeste ostukorvi, siis pmst igaühel seal hulgaliselt rämpstoitu.
    Rääkimata kiirtoidukohtade populaarsusest.

    Nii et ärge silmakirjatsege!
    Ja vaevalt lapseootel või väikelaste emad paugupealt jube tervislikuks hakkasid.

    Kui keegi endast räägib, siis hea lihtsalt targutada ja etteheiteid teha, tekitab endas parema tunde ju.

    • No eks tervislikult toitujaid on ka muidugi. Mina seda enne kindlasti ei olnud ja eks ma patustan nüüd ka, aga kõvasti vähem kui varem. Tunnistan, et ilma rasedusdiabeedi diagnoosita oleksin ma ilmselt kõvasti rohkem edasi magusat söönud.

  23. Ma käisin ka diabeediõe juures konsultatsioonil, sellepärast et võtsin 6 ndal raseduskuul 5 kilo juurde ja arst kohe kupatas mu konsultatsiooni ja glükoositestile. Test oli ok aga see konsultatsioon oli päris huvitav. Omast arust olen ma tervisliku toitumise teoorias ikka päris hea aga sain sealt paar huvitavat nippi ikka, kuidas paremini toituda. Aga eks see kolm kuud oli ikka nii, et iga toidukorra juures mõtlesin, et kas on okei, ega liiast ei söö. Ja no kui ikka keegi kodutehtud napoleoni kooki pakkus, siis tehke või tina, mina ei suutnud vastu panna. Ja siis iga kord enne arsti värisedes astusin kaalule,et palju nüüd juurde on tulnud. Aga peale diabeediõe külastastamist ei tulnud järgmine kuu üldse kaalu juurde. Niiet kõik on võimalik, pole hullu, pea püsti ja lõpuni veel vähe minna 😊

  24. Õõõh ja väkk, meenus täiega mu enda rasedus. Sain diagnoosi juba enne poolt rasedust. Nutsin 3 päeva järjest suurest paanikast. Siis paar nädalat (!!!) hiljem sain nõustamisele ja sain glükomeetri. Niiii keeruline ja stressitekitav oli see kõik. Seda postitust lugedes läksin ka stressi. Nõmeeee! -.-
    Näidud olid mul kusjuures üsna korras terve aja, sõin ka nt krõpsu, aga siis tõesti väikse kausitäie. Üleüldse vähendasin lihtsalt koguseid 🙂
    Laps sündis ise mõned päevad enne tähtaega ja oli veidi suuremapoolsem, aga alla 4kg. Esilekutsumine oli muidu 40+6 plaanitud suure ennustatava kaalu tõttu.
    Igatahes alguses oli see mõõtmine küll jube keeruline ja tüütu, hiljem, kuna näidud olid ok, pidin mõõtma iga päev 1x (1p ärgates, järgmine päev peale hommikusööki jne), võisin ka neid kordi vahetada, kui parasjagu ära olin kodust või ununes vms.
    Paar kuud pärast sünnitust tehti mulle mingi spets vereproov, mis määras mitme kuu keskmise veresuhkru ja see oli ok.
    Igatahes oli jah jube ja nõme ja vastik olukord, aga sul on ainult paar kuud kannatada, veab 🙂 Edu!

  25. Lisan veel, et tänu diabeedivärgile ja toidu jälgimisele jäid kõik beebikilod sünnitusmajja 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s