Halapostitus (ehk siis mul on juba praegu kopp ees sellest rasedusdiabeedist!)

Ma ütlen ausalt, et kui ma oleksin selle postituse kirjutanud reedel või laupäeval, siis ma ma oleksin nutnud seda kirjutades. Minu jaoks tuli tegelikult päris suure šokina, et mul ongi rasedusdiabeet ja et ma peangi neli korda päevas end näpust süstima hakkama, et oma veresuhkrut mõõta. Mina, vana loll, olin eeldanud, et veresuhkrut saab mõõta ka kuidagi niimoodi nagu vererõhku – et ma jumala eest ei pea end torkima hakkama. Aga ilmselgelt ei saa ju. Ja kuigi see väike süstike pole valus, vaid pigem ebameeldiv, siis see algus on läinud vaevaliselt. Ja näidud on paigast ka ära olnud 😦 Ma tundsin end hädapätakana, et ma ei saa sellise asjaga hakkama nagu glükomeetri kasutamine (ma laupäeval ehk esimesel päeval proovides tõesti ise ei saanud, Hendrik pidi appi tulema, ka eile läks mul kahel korral kauem aega, kui ma oleksin tahtnud). Just mõeldes sellele, et inimestel on palju suuremaid probleeme, millega nad peavad hakkama saama, aga mina hädaldan  siin oma rasedusdiabeedi üle….(suurematest probleemidet rääkides, siis ma täna just annetasin Annabelile – kes seda veel teinud pole, siis seda saab teha siit!).

Tulles reede juurde tagasi, mil meil see grupinõustamine oli, siis iseenesest polnud see ilmselt üldse halb – sai targemaks ja õpetati glükomeetrit kasutama. Meid oli kokku seitse (kõik ei olnud sellel päeval diagnoosi saanud nagu mina, ainult üks oli veel koos minuga kolmapäeval glükoositaluvustestil käinud) ja kui arst küsis, et kas oli väga hirmus, kui ma teile helistasin, et näidud on paigast ära,  siis enamus raputasid pead ja ütlesid, et ei, jumala okei on kõik. Välja arvatud mina, kellel iseenesest pisarad jooksma hakkasid… Arst ka mainis, et see on tavaline, et rasedatel emotsioonid on valla, aga ikkagi – suht nõme tunne oli see ainuke, kelle jaoks see ei olnud tavaline reede. Ja ka see glükomeetri kasutamise õpetamine läks nii kiiresti ja arst aitas meid, kui me ei saanud hakkama – seega minu jaoks tundus see kõik juba siis hiina keel. Meile räägiti rasedusdiabeedi ohtudest lapsele – kui seda ei avastata raseduse jooksul, siis beebi on harjunud selle magusa verega ja kui lõpuks laps ära sünnib (ja on tihtipeale ka üle 4500 grammi), siis hakkab vastsündinu veresuhkur väga langema, sest ta ei saa enam seda nii-öelda magusat verd, millega ta emaüsas on harjunud. Ja siis peab teda ravima, et see asi korda saaks. Toodi ära ka see variant, et kõige hullemal juhul võib laps ka surra kas juba enne sündi või pärast sündi, mis minul veel rohkem pisarakanalid lahti tegid, aga õnneks lisati ka kohe juurde, et seda tuleb siiski üliharva ette. Et kui rasedusdiabeet õigel ajal avastatakse, siis seda juhtub üliharva (aga jah – see oli ikka ohuna kirjas, et nagu ravimite puhul pannkse igasuguseid kõrvalmõjusid, mis enamikel mitte kunagi ei avaldu). Lisaks öeldi meile, et rasedusdiabeedi puhul kutsutakse laps enamasti enne esile ja kui on näha, et laps ikkagi väga suureks kasvab ka selleks ajaks (üle 4500 grammi), siis tehakse ilmselt üldse keiser. Ja öeldi ka seda, et enamusel läheb rasedusdiabeet pärast sünnitust ära, aga on ka neid, kellel võib tulevikus olla II diabeedi oht – ehk siis tuleks mõned korrad aastas kindlasti end mõõtmas käia või siis selle sama glükomeetriga mõõta (need saime endale). Ja mainiti ka seda, et kui me kunagi peaksime järgmist last ootama jääma, siis saadetakse meid kohe alguses glükoositaluvustesti tegema, sest suure tõenäosusega on meil siis ka rasedusdiabeet. Sel hetkel ma mõtlesin, et sinna mu teise lapse soov läkski…. sest tundus (ja endiselt tundub!) kohutav end juba need viimased kaks raseduskuud neli korda päevas sorkida, aga mis siis veel, kui ma peaksin seda üheksa kuud tegema??? Ja saime veel teada, et kui niisama mõõtes ja toitumisega näite paika ei saa, siis järgmisena pannakse tabletid peale ja kui see ka ei aita, siis tulevad juba insuliinisüstid jalgadele. OMG – vot see on asi, mida ma täiega kardan, sest siis on need süstlad juba suured ja see praegune glükomeetriga mõõtmine tundub ikka täielik kukepea võrreldes sellega… Ja lisaks saime teada, et kui meil tõesti peaks mingi pidu tulema, kus me patustame ja rahulikult kooki mugime jne (aga see peab pigem harva olema!), siis pole mõtet tol õhtul end mõõta, sest me ajame end lihtsalt rohkem närvi, kuna näit on nagunii lubatust kõrgem.

Saime siis kõik glükomeetrid (kuna neid oli rohkem, siis mõned said lausa kaks tükki, seega võtsin ka mitu, et kui üks peaks katki minema vms) ja aja rasedusdiabeedi ämmaemanda juurde, kellega mul on kohtumine sel reedel (õnneks see on eraviisiline, mitte enam grupi oma!). Pärast seda sai minna apteeki, et osta neid nõelaotsikuid ja vahetamisribasid juurde (ma ei tea nende täpset nime, aga need, mis glükomeetrisse panna, et siis sinna oma veretilk peale panna) – meil oli 90-protsendiline soodustus ja kokku läks see 17 eurot maksma – seega päris karm, kui seda soodustust ei oleks üldse…. Nendest peaks nüüd vähemalt kaheks kuuks jaguma, mil ma veel rase olen. Ja kui ei jätku, siis saab neid veel juurde osta sama soodustusega.

Igal juhul reedel olin ma kogu sellest asjast nii šokis, et kui ma Tartust Põlvasse bussiga sõitsin, siis ma suht terve tee nutsin. Õnneks oli samas bussis mu sõbranna, kes mind lohutas, aga ikkagi… Mul on enne rasedust ka veresuhkrut mõõdetud ja mul pole see mitte iial normist väljas olnud (vererõhk on jah kõrge olnud, aga veresuhkur mitte kunagi varem) – seega tundus nii kohutav leppida sellega, et nüüd see enam niimoodi pole. Mu tädil on diabeet – seega perekonnas on see täiesti olemas, mis muidugi lisab ohtusid veel juurde. Tol hetkel võrdus see minu jaoks tõelise katastroofiga, et mis mõttes ma pean end neli korda päevas mõõtma hakkama ja seda lollakat glükomeetrit ka vajadusel kaasas kandma, sest ma ei pruugi üldse kaks tundi pärast sööki kodus olla jne… Ja mis mõttes, et ma ei võigi süüa enam seda, mida ma tahan, alati olen ju võinud???? Selle hetkeni oli mu rasedus suhteliselt kergelt kulgenud – jah, seljavalud, liiga palju juurde võtmine, sokke ei saa enam jalga, väsimus jne, aga minu jaoks tundus see raseduse loogilise osana. Need kõik ei ole minu jaoks kunagi mingi hullude asjadena võrdunud, aga rasedusdiabeet just seda minu jaoks oli. Ja noh – eks see endiselt on, kuigi ma enam ei nuta sellepärast ja nüüdseks oskan ka iseiseisvalt glükomeetrit kasutada.

Kui ma reedel koju jõudsin, siis ma tahtsin seda glükomeetrit ise esimest korda proovida. Hendrik oli parasjagu oma rahvatantsurühmaga istumisel – seega teda ei olnud siis kodus, et ta mind aidata saaks. Ametlik mõõtmine pidi algama laupäevast, aga ma mõtlesin, et ma siis proovin enne juba ära. Muidugi olin ma pool juttu ära unustanud, mis meile grupinõustamisel glükomeetri kasutamisest räägiti- seega ma ei saanud sellega hakkama. Hendrik just siis helistas ja ma nutsin talle telefonis, et ma ei saa, ma ei taha, mul on kopp ees jne. Ta suutis mu maha rahustada ja ütles, et homme koos vaatame, et siis peab nagunii mõõtma hakkama. Ma ei tahtnud ka kasutusjuhendit lugeda, sest ma olen üpris kehv nende mõistmises, mulle peab enamus juhtudel keegi ikka enne ette näitama – ja siis ma ehk oskan.

Kui Hendrik reedel koju jõudis, siis me veel ei proovinud seda glükomeetrit kasutada, vaid hakkasimegi laupäeva hommikusest seda vaatama. Kokku peab mõõtma neli korda päevas – enne hommikusööki, kaks tundi pärast hommikusööki, kaks tundi pärast lõunasööki ja kaks tundi pärast õhtusööki. Ja peab kirja panema, et mida siis täpselt söödi. Meile öeldi grupinõustamisel, et nad seda menüüd nii täpselt ei jälgi meie puhul, kui näidud on korras.

Enne hommikusööki võib olla maksimumnäit kuni 5.3 ja kaks tundi pärast kõiki söögikordi kuni 6.7 (glükoositaluvustestil oli need mõõdud teistsugused, enne hommikusööki oli 5.1 ja pärast selle rõveda joogi joomist võisid kõrgemad olla, sest see oligi täiega magus).

Kui me siis laupäeval mõõtma hakkasime, siis Hendrik võttis kasutusjuhendi ja ajas näpuga järge. Mina olin muidugi pisarates, sest ma ei saanud ise hakkama ega mäletanud, mida meile grupinõustamisel täpsemalt õpetati. Lõpuks sai see näit võetud ja see oli 5.4 ehk siis 0.1 lubatust kõrgem. Kuna laupäev oli minu jaoks üpris aktiivne päev, siis ülejäänud näidud olid kõik normi piires. Kaks tundi pärast hommikusööki oli 5.6, kaks tundi pärast lõnasööki oli 5.0 (see oli pärast Valgesoo torni ronimist – ehk siis jah, füüsiline tegevus tõesti aitab selle näidu allatõmbamisele kaasa) ja kaks tundi pärast õhtusööki oli see 5.8 (maksimum võis siis pärast söömisi olla 6.7). Seega näitude mõttes oli laupäev isegi enam-vähem okei, ainult hommikune oli üle normi. Ja ma ei patustanud ka peaaegu… No õhtul läksime Hendrikuga külapeole (tema lapsepõlv möödus selles Põlvamaa külas ja ta vanemad ning vennad elavad endiselt seal) ja no seal ma sõin friikartuleid ketšupi ja viineritega. Jah, ma tean, et ei tohi jne, aga see pole lihtne, kui sa siiani oled saanud alati süüa, mida sa tahad. Aga kuna õhtune näit pärast söömist oli ikkagi normi piires, siis ma suurt ei muretsenud… Loll olin, sest pühapäeva hommikune oli paigast ära (selleni ma jõuan varsti).

Glükomeetri kasutamise mõttes oli laupäev KOHUTAV! Küll ei suutnud ma seda süstalt õigesti vinnastada, et piisavalt verd tuleks (näpp tuleb rohkem vastu suruda või valida suurem mõõtmise sügavus – neid saab valida 1-7), küll mõõtsin niimoodi, et glükomeeter lõi veateate (kas liiga vähe verd või vale asend – peopesa üleval ja tuleb see glükomeetri mõõtmisriba alati õigesti sinna veretilgale panna). Kolm mõõtmist läksidki nutmistega ja lõpuks tuli Hendrik ikka appi, kes mind maha rahustada püüdis, aga no see polnud lihtsamate ülesannete killast, sest ma ausõna oleks tahtnud selle lollaka glükomeetri (või lausa kaks, sest mul on neid mitu) aknast välja visata ja öelda, et minge te kõik õige perse! Loomulikult ma ei teinud seda, sest mu peas jooksis (ja endiselt jookseb) kogu aeg üks mõte – see on su lapse pärast, Jaanika, sa pead jne. Ja ma peangi – ma tean seda. Aga see ei ole nii lihtne. Minu jaoks ei ole. Ilmselt mõned võtavad seda mängleva kergusega, et mis see väike torge jne ka pole, aga mina pole selline inimene. Kahjuks.

Laupäeval selle viimase glükomeetri kasutmise sain juba täiesti üksinda tehtud ja kuna näit oli ka okei, siis läks tuju juba natuke paremaks. Pühapäeva hommikul sain ka ise juba hakkama, aga näit oli paigast ära – 5.9 (enne hommikusööki võib olla kuni 5.3) ja siis hakkas see teine sitt tuju – miks nii kõrgeeeeeeee. Ilmselt andis see laupäevane patustamine ikkagi tunda.

Kaks tundi pärast hommikusööki oli 6.8 (0.1 kõrgem lubatust), kaks tundi pärast lõunasööki oli 6.3 (lubatud normi piires) ja õhtu läks jälle pekki, sest me vaatasime “Tõde ja õigust” (on Telia videlaenutuses täiesti olemas – me polnud seda kinno vaatama jõudnud ja vaatasime nüüd siis selle ära) – ning jah, ma jõin teed (mis tegelikult on täiesti lubatud, aga ilmselt ilma suhkruta, ma muidugi lisasin suhkrut) ja paar porgandipirukat lisaks hakklihasupile, mis ma sõin. Ja näit oli 7.4 (pärast sööki võib olla 6.7) Fakk, nii närvi ajab. Kui mulle tabletid peale pannakse, siis kas ma pean endiselt nii hoolega jälgima või siis saab vabamalt võtta? Ausõna, ma pigem võtaks need tabletid siis juba, aga ma kardan, et siis järgmine samm on juba insuliini süstimine – ja seda ma ausõna üle ei ela. Ja isegi mõte sellest, et mul peaks kunagi reaalselt II tüübi diabeet olema ja peangi end reaalselt 24/7 süstima ajab mul südame pahaks….

Täna oli esimest korda see hommik, mil mul näit enne hommikusööki veel napilt normi sisse mahtus – ehk siis oli 5.3 (maksimum võibki olla 5.3). Ja selle puhul aitas ka vist hommikune seks enne mõõtmist, sest muidu oleks mul see ilmselt kõrgem olnud… Nojah –  vist iseenesest hea plaan – alati hommikuti seksid, siis on näit paigas ja ülejäänud söögikordade vahepeal teed ka midagi füüsilist, aga no kogu aeg ei jõua ju niimoodi…. Kaks tundi pärast hommikusööki oli jälle paigast ära – 7.0…. Ilmselt poleks pidanud seda kodujuustu murakamoosiga sööma, aga no krt – mul on juba kopp ees maitsestamata jogurtitest, täisteraleivast, köögiviljadest, juustudest (ja neidki ei või kõiki süüa) jne. Ja ma olen ainult vett ja teed need päevad joonud, ma tavliselt joon ikka mahla, aga no see on eriline süsivesikute pomm. Ja noh, saiakesed pole lubatud, aga ma porgandipirukaid sõin.

Lõpetuseks lisangi tabeli, mis meile kaasa anti. Roheline on siis see, mida võib süüa, kollane on see, mida ka tegelikult ei või, aga mis veel nii hull pole ja punane on siis see, mida üldse ei tohiks süüa (aga teades ennast, siis ma nagunii millalgi söön).  Koguseid peab ka muidugi jälgima – pool taldrikut toores, hautatud või grillitud köögivili, veerand – kartul, riis, tatar või pasta, veerand – kala, muna, kaunviljad, piimatooted või liha (meil seal lehel see kirjas). Kuna tabel läheb paigast ära siia kribades, siis vast saate aru, mis peaks olema roheline, mis kollane ja mis punane (jookseb mitmel real vahel, järgmine algab / märgiga).

Toiduained                                               ROHELINE                    KOLLANE                                  PUNANE

Riis, pastatooted                               Keedetud /                                                                                            Praetud

Teraviljatooted              Täisteraleib, puder /  Valge leib, sai /      Saiakesed, koogid, võiküpsised

Kartul                                                     Keedetud  /        Ahjukartul        /                         Praetud, fritüüritud, krõpsud

Köögi-ja puuviljad                  Toorelt, keedetult /      Vähese toiduõliga või suhrkulahuses hoidised /    Praetud, fritüüritud

Salatid, kastmed  Lisanditeta, tomatikaste /    Vähese rasvasisaldusega salatikastmed      / Majoneesi, rõõsa koorega.

Piimatooted           2,4 % piim, jogurt, kohupiim, kuni 17 % rasvasisaldusega juustud / Kuni 30 % rasvasialdusega juustud / Täispiim (3.2 %), rõõsk koor, rasvased juustud

Kala                   Keedetud, suitsutatud, hautatud, konsers soolvees / Praetud õlikonserv, kalmaar, krevetid /Kalamari, angerjas, fritüüritud.

Liha          Kana-ja kalkuniliha ilma nahata, jänese-ja vasikaliha / Rasvata loomaliha, sink /Salaamivorst, pasteedid, peekon, viinerid, vorstid, rasvane liha, part, hani, lihapirukad.

Rasvad                    Roheline puudub / Taimeõli, seemned ja pähklid /Seapekk, loomne rasv, soolapähklid

Maiustused              Puuviljasalat /Rasvata piimatarretis, besee /Koore-pumati-ja kookoskommid

Joogid                             Vesi, tee, kohv /      Karastusjoogid/    Iiri kohv, kakoa, šokolaadijook.

No seda nimekirja vaadates olen ma patustanud küll, friikad ketšupi ja viineritega nagunii, aga sink, juustu puhul ma protsendi ei vaadanud, ei jälginud palju seda riisi võib täpselt taldrikule panna jne.

Ma ütlen ausalt, et minu jaoks on see  kõik väga raske. Kui saiakesed välja jätta (need olid ka porgandi omad), siis otseselt magusat pole ma reedest saati söönud, mis on minu puhul ebatavaline, sest nädalavahetustel ikka ma enamasti magusat söön ja nädala keskel ka üpris tihti – muude asjadega olen küll patustanud. Kogu see asi tekitab minus nii suurt stressi, et ma ausõna oleksin nõus enne tablette närima ja edasi sööma, kui ma vaid saaksin… Aga kui tabletid peale ja ikka peab samamoodi jälgima, siis on veel eriti rõve see.

Kõigi jaoks tundub see nii tavaline asi, kui nad selle rasedusdiabeedi diagnoosi saavad – et nagu sama elu läheks edasi… No aga ei lähe ju – kogu aeg tuleb seda näkast glükomeetrit kaasas tassida, kui sa just ei plaani alati kaks tundi pärast söömist kodus olla jne. Mul tuleb suvel nii mitmeid üritusi, mis ma ilmselt teengi nendeks õhtuteks, kus ma ei mõõdagi oma veresuhkrut, sest see on nagunii üle normi, ma ei taha end sellega närvi ajada. Mul on juba praegu nii kuradi siiber sellest, et mitte sittagi ei või süüa või siis glükomeeter jamab (okei, ma ise siis teen mingi vea, aga ikkagi…) ja normid on paigast ära jne. Ma küll hetkel enam ei nuta selle olukorra pärast, aga see ei tähenda kindlasti seda, et see minu jaoks oleks oluliselt kergem kui enne. See ei ole kergem ega saa kunagi olema. Kusjuures ma algselt arvasin, et ju selle rasedusdiabeedi diagnoosi saavad siis need, kes liiga palju raseduse jooksul juurde võtavad, aga see pole ka sugugi niimoodi… Mina olen jah üks see näide, aga seal grupinõustamisel olid täiesti õblukesed ja alakaalulised naised ka rasedatena, kellel sama diagnoos oli. Ehk siis – sa võid selle saada igal juhul. Ja arst mainis, et tihti need, kes selle saavad, pole isegi magusaga liialdanud, vaid neil lihtsalt ongi see soodumus, et selle vastu ei saa midagi teha. Et raseduse ajal lihtsalt veresuhkur lähebki paigast ära.

Kas keegi peale minu tundis ka rasedusdiabeedi alguses, et juba on kõigest kopp ees? Või olen ma ainuke, kellele see nii raskelt mõjub ja teised võtavadki seda eriti kergelt? Seal grupinõustamisel küll tundus, et need ülejäänud kuus suhtusid sellesse ülima kergusega – ehk siis nagu lumme kusta. Ma muidugi ei tea, mida nad tegelikult mõtlevad, aga mina olin ainuke, kes seal pillima hakkas. Ja ma nutsin veel reedel ja laupäeval ka. Hetkel jah enam ei nuta, aga trotsi olen küll täis.

Ma kavatsen oma diabeedi ämmaemandale (see ongi täiesti eraldi ämmaemand, mul hakkabki nüüd neid kaks olema – üks mu enda oma ja teine diabeedi oma), kellega ma esimest korda reedel kohtun, sama juttu rääkida, et minu jaoks on see ülimalt raske ja ma tean, et ma nagunii patustan. Ma tean seda. Kuna mul on hetkel ka ikkagi pooled näidud paigast ära, siis ilmselt mulle määrataksegi midagi juurde. Ma ei tea, aga eks näha ole.

Kui muudest teemadest rääkida, siis laupäeval käisime Hendrikuga Valgesoo uues tornis, mis hiljuti avati. See on 23.5 meetrit kõrge ja 124 trepiastet! Pärast seda tuli mul ka kõige madalam veresuhkrunäit kaks tundi pärast lõunasööki (5.0, võib olla kuni 6.7) – ehk siis võib arvata, et füüsiliselt andis sinna ikka ronida. Vaade oli ilus! Õhtul meil oligi väike külapidu, kus me Hendriku sõprade ja ta vanematega niisama chillisime. Ja kusjuures Hendrik vedas mu isegi tantsima ja ehk selle tõttu see laupäeva viimane näit pärast friikaid ja viinereid jäigi normi piiridesse. Ma pole ammu enam tantsinud süldibändi muusika järgi, ilmselt eelmisel suvel viimati 😀 Et väga tore oli! Eile nii aktiivne päev ei olnud, korraks käisime väljas, aga õhtul vaatasime “Tõe ja õiguse” ära.

Mulle “Tõde ja õigus” meeldis! Ma lugesin esimese osa läbi 12.klassis ja paljud asjad olid ära ununenud, aga see film tõi need jälle meelde. Eesti filmi kohta ikka ülihästi tehtud ja süžeele väga hästi pihta saadud. Vot mul oligi meelest läinud see, et alguses ju Andres oli üpriski hea mees, aga mida kauem ta Vargamäel elas ja mida rohkem ta Pearuga kraavi pärast kakles, seda kurjemaks ta muutus, samas kui Pearu hakkas vaikselt leebemaks muutuma. Andrese vanimal pojal Andresel oli ju õigus, kui ta mainis, et see “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus” fraas on nende kontekstis täiesti vale, sest Andres ju nägi vaeva, ööd ja päevad tegi tööd, aga armastust ei kuskil, isegi Krõõt suri selle kuradi töörügamise pärast ära. Ja ega Marigi õnnelik polnud, Andresest endast rääkimata. Ka tänapäeva võib selle kõik edasi kanda – mõnikord inimesed rügavadki sitaks, sest nad teevad enda meelest oma lastele teene sellega, aga siis tuleb välja, et lapsed ei tahagi su tööd üle võtta, nad ei tahagi samamoodi end orjastada tööd tegema nagu nende vanemad. Nad tahavad olla õnnelikud ja kui nad on näinud, et vanemad seda ei olnud, siis nad ei taha endale sama mõttetut elu.

Näitlejad olid ka muidugi megahead, mõlemad Priidud (Priit Loog ja Priit Võigemast) Andrese ja Pearu rollides. Ja üldse – mina jäin selle filmiga väga rahule 🙂 Ei eeldanud, et see juba Telia videlaenutusse tuleb, aga õnneks tuli! Kuna kinno me seda vaatama ei jõudnud ju.

Vot selline üpriski halapostitus siis sel korral! Lõpetuseks pilt siis laupäevasest Valgesoo tornist!

See laupäev oli ikka nutune ja pisaraterohke päev! Siis ei saanud glükomeetriga mõõtmist ise selgeks, aga näidud olid peaaegu kõik normis. Pühapäeval sain glükomeetriga mõõtmise ise selgeks, aga siis olid jälle näidud üle lubatud normide. Alati mingi häda, eksole…

 

 

 

Advertisements