Niisama loba/ Hendrik läks tantsupeole ja ma pole üldse harjunud temast eemal olema nii pikalt/ Miks mulle ei sobiks see variant, et mees töötab välismaal ja käib ainult paar korda kuus kodus?

Jõudsin just Tartust tagasi Põlvasse. Käisin isale ja tädile pulmapilte viimas. Nad mõlemad elavad viiendal korrusel – seega andis minna ikka. Ma ise elan teisel ega pole harjunud enam nii kõrgele kõndima. Aga no mis seal ikka – pidi hakkama saama 😀

Täiesti uskumatu on mõelda, et ainult kuus nädalat ja paar päeva on tähtajani! Kuhu see aeg on läinud? Alles ju jäin rasedaks 😀 Kui juulis on veel plaane tehtud –  (Lonnyga laevasõit kahele Ahja jõel ja kolmekäiguline õhtusöök, selle sain töökaaslaste poolt sünnaks juba detsembris, mille saab nüüd ära kasutada. ja ühisistumine minu ja Hendriku perega mu sugulase suures aias), siis augustiks ma suuri plaane enam ei tee. Kuna mul ikkagi suure tõenäosusega kutsutakse sünnitus esile või on hoopiski keiser. No nii on mulle Tartu kogu aeg väitnud, aga Põlva arsti näen ma 08.juulil. Kui ma peaksin veresuhkrurohud peale saama, siis kutsutakse 39.nädalal kindlasti esile (kui pole selleks ajaks ise sündinud) või kui laps on üle 4500 grammi, siis on keiser. See on Tartu arstide jutt viimased visiidid olnud, mida ma kindlasti ka Põlvas mainin. Et siis tegelikult hetkel ikkagi täpselt ei tea. Ma ei oota sünnitamist, kohe mitte ei oota. Aga keisrit ma ka ei oota, sest siis on see taastumine jälle pikem protsess – ise olen ju alguses suht audis nagunii. Et kuigi ma olen hetkel paksuks läinud ja mul on kõrvetised, rasedusdiabeet ja kõrge vererõhk (mis on mind terve elu saatnud – seega ma ei taju seda absoluutselt, nüüd küll võtan kord päevas rohtu selle vastu) ning mu varasemad pikad ja kiired sammud on asendunud väikeste teosammudega, siis… vaatamata sellele kõigele on rase minu meelest jumala okei olla. Isegi suure kõhuga on parem olla kui alguses, mil see iiveldus mind kogu aeg saatis. Ma küll oksendasin ainult kolm korda, aga iiveldas ikka rohkem. Ja meeletu väsimus oli ka. Aga rasedus ei ole mul takistanud midagi teha – mul on väljasõite jne rohkem olnud kui enne. Eks see osaliselt oligi ka nii mõeldud, sest siis saab enne last veel kahekesi aega Hendrikuga nautida 🙂

Et jah – need pea kaheksa kuud rasedust on siiani minu meelest suht okeilt möödunud. Aga sünnitust ma kardan, ma ei mõtle sellele küll ülitihti, aga ma olen üpris kindel, et ega see kergelt ei lähe. Vbl ma nimelt juba võtan sellise hoiaku, et kindlasti on hullult raske, sest kui peakski ime juhtuma, et see polegi nii hull, siis oleks see meeldiv üllatus. Aga ma väga ei usu seda. Eks näis muidugi.

Eelmisel esmaspäeval oli Hendriku suguvõsa kokkutulek, mida peetakse alati jaanilaupäeval, sest siis on ta vanaema sünnipäev. Seal on lausa eraldi selline märkmik, kuhu end tulija kirja saab panna. Ja sel aastal oli meid 96! Siiani oli rekord vist kuskil 70. Ma eelmisel korral käisin esimest korda – siis olid enamus minu jaoks võõrad, aga nüüd juba osasid teadsin. Ega Hendrik ja ta vanemadki kõiki päris ei teadnud. See üritus toimub neil juba 13 aastat ja alati ühe sugulase maal, kus on selline suur katusealune, kus siis kõik istuda saavad, kui nad just õues pole.

Sel korral oli lausa ringis suur tutvustamine, kus me saime mainida, kuidas me kas Hendriku vanaema, vanatädi või vanaonu teame (nemad kolmekesi istusid keskel ja teised siis tutvustasid end). Seal ringis oli ikka vähem inimesi kui 96, sest mõned olid juba ära läinud, aga kogu päeva jooksul käis nii palju läbi. Sai süüa, juttu ajada, puhata ja niisama olla. Äge, et selliseid asju korraldatakse – inimesed tulevad lausa välismaalt ekstra kohale, et seal osaleda. Ja nii iga aasta juba 13 aastat.

Hetkel ma olengi täiesti üksi kodus ja seda kuni laupäeva hilisõhtuni, sest Hendrik sõitis täna varahommikul rahvatantsurühmaga Tallinnasse, kus neil juba tantsupeo proovid on. Ma pole üldse harjunud temast eemal olema nii pikalt (viimati aprillis 2018) ja eile lausa muutusin nukraks, et mis mõttes ma teda kuus päeva ei näe, isegi pisarad hakkasid jooksma. Eks rasedus ja hormoonid mängisid ka oma rolli, sest kuus päeva ei ole ju tegelikult üldse nii pikk aeg. Olimegi siis kaisus ja mina veits töinasin. Hendrik lohutas ja mainis, et varsti on ta juba tagasi ning siis on tal veel nädal puhkust, mil me midagi teha saame. Ja kui ka poleks, siis poleks hullu, sest ma ikka näen teda igapäevaselt, kui ta tööl käib, aga hetkel tundus see kuus päeva küll nagu kuus aastat 😀 Täna on mul juba parem olla ega pisaraid enam ei vala. Lihtsalt eile tundus, et omg, kuus päeva 😀

Aga jah – mina nii ei suudaks ega tahaks, et mu abikaasa välismaal töötaks ja siis näekski teda a la korra kuus või kahe nädala tagant. No ei – eriti veel siis, kui laps sünnib. Kuigi palgad võivad ju mujal kõrgemad olla, aga kuna hetkel saab ka ilusti hakkama, siis sellist lahendust mina ei näe. Hendrik on ka alati öelnud, et ta ei tahaks mitte iial välismaal töötada ja siis kodus käia ainult. Et kui peakski olema selline asi, et tõesti hädaolukorras oleks vaja kellelgi meist pikemalt välismaal töötada, siis koliks kogu perega sinna. Kuigi ma ei usu, et selline olukord kunagi tekkima peaks, sest me saame ilusti Eestis hakkama. Et selles mõttes müts maha nende naiste ees, kelle mehed a la Soomes või Norras töötavad ja käivadki kord kuus või veel harvem kodus. Ja kui neil veel lapsed ka on… Või siis veel hullem variant –  kui nad lausa meremehed kuskil on – et neli kuud kodus, pool aastat eemal vms. Lapsed kasvavad nii kiiresti ja seda küll ei tahaks, et isal nii palju sellest nägemata jääks. Aga mõnele perekonnale see peremudel sobib – ehk siis seda ei tehta ka ainult raha pärast (kuigi kindlasti on see päris suur mõjutegur). Ja see on normaalne, sest inimesed on erinevad. Mulle kindlasti ei sobiks. Ja õnneks arvab Hendrik sama, et see oleks tõesti viimane variant maailmas, kui mingi hädaolukord oleks – a la pikem töökaotus (ja Eestis ei leiaks kohe absoluutselt mitte midagi) ja ainuke võimalus olekski minna välismaale. Aga ka siis pigem läheks kohe kogu perega. Ja kui ei saaks seda ka, siis jääks see kõige hullem variant üldse.

Kuidas teie sellesse suhtute, et mees töötab välismaal ja käib suhteliselt harva kodus? Ja kui teil endal ongi niimoodi, siis kuidas vaimselt hakkama saate? Või olete ära harjunud? Mina leian, et seda raha võib kas või vähem olla, aga peaasi et pere koos on.

Et minu jaoks see vaimne ja ka füüsiline lähedus on piisavalt oluline, et pikemas perspektiivis ma ei kujutaks ette sellist olukorda, et üks töötab välismaal ja teine ootab kodus… No mingi periood ehk veel, aga mõned elavad nii aastaid… Vot see tundub küll keeruline minu jaoks. Eriti veel, kui lapsed ka on.