Igatsen sind nii väga, mu kallis ema!

Kolm nädalat hiljem hakkab mulle kohale jõudma, et mu ema tegelikult ka pole.  Ma ikka loodan, et see kõik on olnud üks pikk ja kohutav unenägu, et ma ärkan üles… ja et ta on täiesti elus ning ta kallistab mind ning ütleb, et see kõik oli vaid üks kohutav luupainaja. Kodu tundub ka nii tühi ilma temata, tema oli see, kes tegi sellest kodust kodu. Ma vahel vaatan oma isa ja kuigi ta mulle ega mu õdedele kunagi oma kurbust välja ei näita, siis saan ma aru, et ta on omadega ikka täiesti läbi. 31 aastat oli mu ema ju tema kõrval ja nüüd järsku enam pole… Lihtsalt pole.

Olen nutnud end magama, vaadanud pilte ja mõelnud… Aga ta ju alles oli meiega, ta oli nii terve ja kuidas nii järsku…. Miks ta sellest insuldist küll välja ei tulnud? Ta oleks sellest esimest tulnud, aga sai teise ka ning langes koomasse, kust ta enam välja ei tulnudki…

Kas ma üldse kunagi mainisin oma emale, kui väga ma teda armastan? Kas ta üldse teadis seda? Ja nüüd on juba hilja ju neid öelda…

Igatsen sind ju nii väga, mu kallis ema!!!

 

Advertisements