Maailm on hukas – ehk millised inimesed teeksid ühiskonnale teene, kui nad ei sigiks? / Väikesed edusammud teevad mu õnnelikuks :) / Pisiasi, mis teeb päeva rõõmsamaks :)

Eile oli mul selline tantsutund, et seda andis üks naine. A la õpetas just seda poolt, kuidas käed peaksid nii salsas kui bachatas asetuma ja milline peaks kehahoiak üldse olema; kuidas bachatas on võimlik valida, milliseid puusanõkse sa teed jne. Omapärane oli tunnis eesti keelt rääkida, sest oma õpsiga räägin ma inglise keeles, kuna ta on itaallane. Ta küll oskab eesti keelt natuke ja rühmatrennis räägib ka seda, aga meil kuidagi on see suhtlus inglise keele peale pidama jäänud. Nüüd on mul järgmine tund alles augusti alguses, sest õps on nüüd puhkusel ja kui ta tagasi tuleb, siis olen mina puhkusel. Ma pole veel päris täpselt paika pannud, mis ma oma puhkuse ajal teen, aga suure tõenäosusega ma Tartus pole, seega oli mõttekam lükata tantsimist mõne nädala võrra edasi.

Ma olen alati teadnud, et maailm on hukas, aga pärast selle uudise lugemist sain ma aru, et asi on hullem, kui ma arvasin. Irooniline on see, mida see tüüp selle video lõpus ütles… Relva ta tõesti enda kulmukohale panema ei pidanud, aga lasi selle töö ära teha oma tüdruksõbral, kes läbi raamatu ta surnuks tulistas. What a nice job! Artiklis on mainitud, et tüüp olla ise peale käinud neiule, et raamatust kindlasti kuul läbi minna ei saa… Kurb selle asja juures on see, et sellised inimesed saavad veel lapsi, ausalt ka. Üks neil juba on ja teine varsti tulekul, aga nüüd on isa surnud ja ema vanglas. Milline ilus tulevik lastele! Jah, loota võib, et lastest kasvavad normaalsed inimesed ja puha, aga isegi see pole siin põhimure. Põhimure on selles, et kui tahad selline munn olla ja selliseid “hiilgavaid” trikke teha, siis enne veendu, et sa teeksid sellega liiga ainult iseendale, mitte oma järelkasvule.

Kui ma Mehhikos vabatahtlik olin, siis oli meil seal igasuguste lugudega lapsi. Kõige kohutavam neist oli aga see, et ühe poisi ema oli vanglas. Mille eest? Ta oli tapnud oma lapse ehk selle noormehe venna, kes meil orbudekodus oli. Kuna Mehhikos on vanglakaristused kõvasti karmimad (ja eriti, mis puudutab laste tapmist), siis sai ta selle mõrva eest 30 aastat. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis oli see ema oma kaks last (kellest ühe ta teise ilma saatis) sigitanud oma vennaga (ja ta teadis, et see on ta lihane vend, mitte see ei tulnud hiljem välja nagu ehk seebikates võiks juhtuda) – ehk siis totaalne verepilastus. Laps kusjuures ei olnud kummagi looga üldse kursis veel, aga see oli ainult ajaküsimus, millal see info temani jõuab. Ma ei taha üldse eelnevate juttudega väita, et lapsed oleksid oma vanemate pattudes süüdi, sest kui kui nad juba olemas on, siis tuleks teha kõik võimalik, et nad suudaksid ise oma elu teistmoodi üles ehitada, kui nende vanemad seda tegid (mis ei ole üldse kergete killast ülesanne). Kuid siiski ei peaks sellised inimesed sigima. Ei tohiks lausa. See peaks olema seadusega rangelt keelatud. Jah, ma tean, et on kole öelda, et mõned lapsed võiksid sündimata jäädagi, aga kui nende vanemad on sõna otseses mõttes värdjad, siis nad võiksid oma pesamunasid sellest säästa, et need sellise šoki üle peavad elama. Oleks kõigile parem.

Selliste lugude kõrval on meie endi “Kodutunde” lood 8-lapselistest üksikemadest, kes kõik oma võsukesed on sigitanud erinevate meestega, lausa kui sõõm värsket õhku ju, eksole? Oleneb millega võrrelda, jah? Mida nad muidugi tegelikult ei ole, sest ka sellistel inimestel võiks sigimise ära keelata ja ainuke põhjus, miks “Kodutunne” neil üldse abis käibki, on need süütud lapsed, kes pole oma vanemate pattudega seotud. Sest sellest on juba ammu aru saada, et seda ema pole mõtet enam aidata, kuna tema laseb ikka vana rada edasi. Muidugi on see viimane näide vähe pehmem kui need eelmised, aga mõlemal juhul võiks sellised inimesed mitte sigida. Jah, ma saan aru, et saad kaks, olgu äärmisel juhul kolm last kolme erineva mehega, sest ikka juhtub, et suhted lähevad lörri jne, aga no alates mingist numbrist võiks ju hakata mõistma, et iga mehega ei maksa ka lapsi teha. Nii lihtne see ongi. Kusjuures siinkohal pole keegi öelnud, et seksida ei tohi, aga lapsi ei maksa teha. Ja eriti sellisel juhul, kui lastel pole oma voodikohtagi, rääkimata muudest hüvedest, mida neile kasvamiseks vaja on. Ükskõik, kui vaene sa ka oled, et lapsi ära hoida, siis tuleks mõelda sellele, et nende kasvatamine läheb palju kallimaks, kui nende ärahoidmine. Iga laps ei ole maailmale õnnistus. Õnnistus võib olla hoopis see, kui need lapsed jäävad sündimata, eriti sellisel juhul, kui on näha korduv muster, et trobikond on sigitatud erinevate meestega ja elatakse põhimõttel, et küll jumal leiba annab. Sittagi ta annab.

Aga et nüüd vähe rõõmsamates toonides lõpetada, siis minu jaoks on olnud päris keeruline tööl inglisekeelsete uudiskirjade kirjutamine, sest ma pole varem ju üldse tehnilise inglise keelega kokku puutunud. Olen neid ikka pidanud kordi ja kordi muutma, et need tuleksid sellised, nagu need tulema peavad. Sest ma olen harjunud hästi pikki lauseid tegema ja ümmargust juttu ajama, mitte konkreetne olema, mida sellistel puhkudel vaja on (ja on vaja kasutada ka tehnilisemaid väljendeid, millega ma nii kursus pole). Ka sel korral pidin ma ühe korra uudiskirja ümber tegema, aga teisel korral oli see juba selline, mida sai klientidele välja saata! (varem on olnud neid muutmisi ikka rohkem). Ma tean, et see ehk ei tundugi midagi nii erilist, aga minu jaoks on, sest ma olen selline inimene, kes tahab ise oma tööasjadega hakkama saada. See müügiga seotud pool on mul algusest peale läinud nii, et olen saanud iseseisvalt hakkama, aga just see uudiskirjade pool on olnud rohkem komistuskiviks, aga ma loodan ja usun, et nüüd läheb aina paremaks 🙂 Sest ma hakkan vaikselt ära harjuma selle stiiliga, mida nende kirjutamiseks vaja läheb 🙂

Täna oli tore situatsioon ka see, et käisin Riia tänava burksiputkas burksi ostmas. Mul oli rahakotis mingeid sente, millest ma lahti tahtsin saada –  ja ütlesingi  meessoost müüjale, et kui nendest ei peaks välja tulema, siis maksan kaardiga (ma ei viitsinud ise üle lugeda, sest need olidki väiksemad sendid kõik). Kokku tuli 2.50, aga burks maksis 2.75. Ütlesin siis, et olgu, maksan ikka kaardiga, aga müüja ütles, et pole vaja, et sobib see 2.50 ka 🙂 Vot sellised väiksed asjad teevad päeva kohe palju paremaks 🙂

Advertisements

Jaanipäev Haapsalus /Lugu sellest, kuidas ma tundsin, et mu ema mälestust rünnatakse… /Mõned pildid Haapsalust :)

Täna jõudsime Haapsalust ilusti tagasi. Kaks päeva järjest õhtul pubis istumist on meid mõlemaid ära väsitanud – Härra lausa hetkel tudub, ma ilmselt varsti liitun ka. Õnneks on täna alles laupäev ja homme saab end täiesti välja puhata, et esmaspäevast jälle tavarütmis olla.

Sel korral ööbisime Tamme Hostelis, mis oli hosteli kohta täitsa vinks-vonks. Vannituba ja WC-d küll eraldi igal toal ei olnud, vaid koridori peal, aga kohe meie toa vastas – seega hullu polnud miskit. Kuna jõudsime 22.juunil esimeste seas, saime lausa ise toa valida, sest teada oli see, et jaanipäevaks on see nagunii täiesti broneeritud. Ma küll ei tea, kuidas see tegelikult võimalik sai olla, sest ma broneerisin toa ju bookingu kaudu, mis tavaliselt tähendab seda, et broneeridki kindla toa ning selle ka saad, aga vot siis – sel korral niimoodi ei olnud, vaid sai lausa ise valida. Kesklinnast asus see kuskil 15 minuti jalutuskäigu kaugusel, aga kuna Haapsalu on nagunii nii armsalt pisike, siis see veerandtundi on köömes ju!

Kui neljapäeval kohale jõudsime, siis lõõgastusime natuke – ja seadsimegi sammud kesklinna, et Härra sõbra ja tema kallimaga kohtuda, kes ka parasjagu Haapsallu jaanipäevaks tulnud olid. Kuna neljapäeval olid enamus istumiskohad täiesti suletud, siis ainus koht, mis lahti oli – kandis nime Talumehe kõrts! Ma polnud seal varem käinud, aga Härra sõbra kallim, kes on mõnda aega ka minevikus Haapsalus elanud, teadis rääkida, et see on see koht, mis on isegi talvel avatud, sest üldiselt on Haapsalu talvel päris välja surnud. Just siis õhtuse melu mõistes. Ma ei oska sel teemal kaasa rääkida, sest ma pole mitte kunagi talvel Haapsalus käinud, ainult suvel. Esimest korda käisin Haapsalus aastal 2007 jaanipäeval, siis oli lausa üheksa-aastane paus, kus ma kordagi Haapsallu ei juhtunud. Eelmise aasta augustis käisime Härraga Valge Daami ajal Haapsalus, mis tähendas seda, et linn oli täiega rahvast täis. Enne praegust korda käisime kaks nädalat tagasi – seega olin neljandat korda elus Haapsalus. Neist viimased kolm korda olin sinna juhtunud viimase aasta jooksul.

Talumehe kõrts oli täiesti normaalne koht, kuigi sellist hubast olemist varjutas natuke kõrvallauas sõna otseses mõttes täiesti lällav seltskond, kes aina enam purju jäid. Õnneks vabanes varsti laud kõrtsi kaugemal osas, kus oli palju rahulikum – seega siis oli olemine juba palju parem 🙂 Olime seal täiesti sulgemiseni (sulgevad kell 02.00 öösel) ja siis seadsime meie oma sammud hosteli poole ning Härra sõber ja tema kallim sinna tuttava korterisse, kuhu nad endale ööbimise orgunninud olid. Plaan sai paika, et näeme Härra sõpra ja tema kallimat ka reedel kuskil 18.00 ajal, et siis koos jaanipäeva vaikselt pidada.

Eile siis ärkasimegi üles, sõime kõhud täis ning läksime niisama Haapsalu peale ringi kõndima. Pärast linnatiiru käisime jällegi Paralepa rannas, kus sel korral mingid hulljulged lausa vette läksid. Hulljulged sellepärast, et väljas oli täiega suur tuul ning ilmselgelt liiga jahe, et ujuma minna, aga no mõnedele ehk selline ekstreemsus meeldib.

Õhtul nägime Härra sõpra ja tema kallimat veel kord, alguses olime niisama linnas ning siis läksime ühte Haapsalu sellel suvel avatud kohakesse istuma, mille nime ma hetkel ei mäleta. Kuna seal olid ka soojuslambid ning pleedid, siis oli võimalik veel väljas istuda. Hiljem tahtsime Dietrichisse minna, mis oli kahjuks suletud. Ma pole seal ka käinud, aga seal pidavat väga head koogid näiteks olema. Kuna tundus, et jaanipäevaks olid kõik kohad pigem suletud, siis pidime uuesti Talumehe kõrtsi suunduma. Meil sel aastal sellist lõkkega jaanituld ei olnudki, aga minu jaoks pole see kunagi teab mis eriline asi olnud.

Ka sel korral saime Talumehe kõrtsis istuda sinna samasse lauda, kus eelmisel õhtul – see oli täiega hea, sest see oli just sellises hubasemas nurgakeses. Seal juhtus üks ebameeldiv situatsioon, millele mõtlemine mind siiani turri ajab… Nimelt on nii Härra kui Härra sõber kasvanud mõlemad üles majas (nad teavadki teineteist selle tõttu, et on Põltsamaal naabrid – see tähendab nende vanemate majad on samal tänaval, kus siis nende lapsepõlv möödus). Ehk siis tulevikus tähendaks see ka ilmselt majas elamist, mille vastu minul mitte midagi ei ole. Kuna hetkel see veel kahjuks võimalik ei ole, siis elame me korteris (Härra sõber elab ka koos oma elukaaslasega hetkel korteris, aga üsna varsti enam ilmselt mitte). Ja kuigi Härra on üldiselt selline viisakas inimene, siis vahel ikkagi suudab ta endalegi märkamatult päris teravaid märkusi teha. Ta ilmselt ise ei taipagi, et ta midagi valesti oleks öelnud, aga siiski… Ta nimelt ütles: “Sa ei ole kunagi majas elanud, sa ei tea, mida see tähendab. Maja on see, mis teeb kodust reaalse kodu. Maja on see, kus tekib reaalne kodutunne.”

Jah, ma olen üks kord elus elanud majas, kümme kuud kokku, sest see oli üüritud maja –  ja me oleksime perega seal kindlasti kauem saanud elada, sest need, kes meile seda üürisid, olid meie tuttavad, aga kuna see ei pidanud absoluutselt sooja, siis me otsustasime sealt ära kolida. Need ahjud seal lihtsalt polnud vastupidavad ja pidime kogu aeg elektriga kütma, mis tõstis elektriarved meeletult suureks. Ja mu ema oli veidike pahane ka oma tuttava peale, kes talle maja üürides selle info rääkimata jättis. Ehk siis jah – ma tegelikult ei ole väga majas elanud, kui see kümme kuud oma elust välja jätta.

Ma arvan, et see märkus lõi mulle sellepärast nii hinge, et mulle tundus see isikliku solvanguna minu lapsepõlve suhtes, kus me tõesti perega väga palju kolisime. Ja mitte ainult lapsepõlve suhtes, aga just minu ema mälestuse suhtes, mis on mulle ülimalt püha. Minu jaoks on ülimalt vähe asju elus pühad, ma ütlen ausalt. Kuid mu ema mälestus on üks neist. Mu ema andis endast kõik, mis tal oli, et meil oleks enam-vähem normaalne elu. Jah, me olime vaesed ja kolisime palju, aga mul oli alati olemas see kodutunne, mis sellest, et ma elasin enamasti korterites (kui see kümme kuud oma elust välja arvata). Seega lööb mulle väga hinge see, kui keegi nii lähedane inimene minu jaoks tuleb mulle ütlema, et ainult majas saab reaalselt olla kodutunne, kui reaalselt muudavad kodu koduks ikkagi need inimesed, kes sind ümbritsevad. Mis ei tähenda sugugi, et minu eelistus ongi konkreetselt korteris elamine, aga see ei tähenda, et ainult maja on see, mis teeb kodust reaalselt kodu. Minu jaoks vähemalt mitte. Ma olen siin blogis mitu korda ka maininud, et oma vanemate puhul näen ma kõvasti rohkem vigu oma isal, kes väga suure osa enda palgast omal ajal ajal kõrist alla lasi, samas kui ema oli see, kes loobus sellest viimasestki, et minul ja mu õdedel midagigi oleks. Kuna mu vanemad olid nagunii lihttöölised, siis ei olnud palgad nagunii eriti suured – ja kui üks selle väiksegi mujale viib kui oma perekonna juurde, siis on loogiline, et see olukord ei saagi eriti roosiline olla. Ma ütlen ausalt, et kui mina oleksin olnud oma ema, siis ma oleksin lahutanud ja lastega minema läinud, aga eeldan, et isegi selleks polnud meil raha. Ja kuigi mu isa oli kaine peaga täiega mõistlik mees ja ka purjus peaga mitte kunagi vägivaldseks ei muutunud, vaid lihtsalt vajus magama ära, siis see ei muuda ta käitumist oluliselt paremaks. Jah, nüüd ta enam tõesti ei joo nii palju, kuid siiski – minu lapsepõlves oli mu ema see, kes vääris medalit, mitte mu isa. Ja öeldes seda, et ma olen terve oma elu korterites elanud ega tea, mis on reaalselt kodutunne, ei solva inimene mitte ainult seda, et ma olin vaene (mis on nagunii kindel fakt), vaid hoopiski mälestust minu emast, kes tegi minu kodust kodu. Ükskõik, millises kohas me siis ka ei elanud.

Ka Härra sõber oli suhteliselt samal arvamusel, ainuke, kes oli ka oma lapsepõlvest suhteliselt suure osa korteris veetnud, oli Härra sõbra kallim, kes ütles, et tema tahab ka tulevikus majas elada, sest tegelikult ainult majas saab end rohkem koduselt tunda. Ma tundsin sel hetkel, kuidas kogu maailm on minu vastu ja pisarad hakkasid vaikselt jooksma. Ma ei tahtnud hakata seletama kõigile oma tõekspidamisi oma ema ja lapsepõlve kohta – seega jäid Härra sõber ja ta kallim ilmselt arvama, et ma nutan sellepärast, et ma olengi rohkem korteriinimene – ehk siis nad eeldasid, et mulle meeldiks rohkem korteris elada. Nagu ma juba enne ütlesin, siis asi oli hoopis muudes asjades, mis mulle hinge lõid. Õnneks läks teema suhteliselt ruttu mujale ja see asi sai unustatud.

Kui istumine läbi sai ja me Härraga hostelisse kõndima hakkasime, siis ma alles ütlesin talle, kui väga mind haavas see, mis ta ennist seal kõrtsis öelnud oli. Ega ta väga endiselt ei saanud aru, mida ta nii valesti öelnud oli, aga kui ma talle seletasin, et ei saa hinnata mitte kellegi kodutunnet selle järgi, kas ta on kasvanud majas või korteris, sest see ei võrdu sellega, et üks on parem kui teine – siis ehk ta hakkas asjadest rohkem aru saama. Rõhk on sõnal ehk. Jah, majas on loomulikult sellepärast parem, et on rohkem ruumi, oma aed, koer jne, kuid väga paljud inimesed on kasvanud korterites (ja mõnele see isegi meeldib rohkem kui majas elamine, sest ei pea nii palju aia vms asjade eest hoolitsema jne) – ja kohe kindlasti ei saa väita, et neil kõigil on olnud sellepärast kehvem lapsepõlv või halvem alge kodutunde tekkimiseks. Seda ma küll talle eile ei öelnud, aga kas ta hooliks oma emast vähem, kui nad oleksid vennaga korteris kasvanud? Ilmselgelt mitte ju. (Härra isa on surnud ja ta liialdas oma elu ajal kõvasti hullemini alkoholiga kui minu isa – ta lausa suri sellesse, sest maks ei pidanud enam vastu. nemad küll enam ammu Härra emaga sel ajal koos ei olnud, sest Härra isa sõna otseses mõttes jõigi end põhja – ja tema viimastel eluaastatel ei tahtnud ei Härra ega Härra vend oma isast enam midagi teada – ta suri aastal 2013). Teades kogu seda taustlugu, et Härra ise pole ka just hõbelusikas suus üles kasvanud – paneb mind seda enam imestama selline kohati väiklane suhtumine kodutundesse ja selle võimalikku tekkimisse ainult sellisel juhul, kui sa reaalselt kasvadki üles majas. Ei ole päris õige suhtumine ju?!

Ehk on asi ka selles, et võtsin neid paari lauset liiga isiklikult ja vbl polnudki see mõeldud otsese rünnakuna, aga mina tundsin end rünnatuna. Võinoh – mitte isegi mina, sest sellest oleks mul kama kaks olnud, vaid mu ema mälestust sai rünnatud, vähemalt minu nägemuse järgi küll. Ja vot see on minu jaoks juba püha. Vot selline emotsionaalne nädalavahetus oli siis.

Täna ärkasime 11.30 ja check-out oli kell 12.00 – nii nagu ikka. Käisime enne Tartusse tulekut tulekut veel Põltsamaalt läbi, kuhu pidi ka Härra vend tulema, kuid viimasel hetkel siiski ei saanud tulla. Härra ema oli meile täiega süüa vaaritanud – nii nagu ikka, kui ta teab, et me läbi tuleme 🙂 Koju jõudsime täna kuskil 17.00 ajal.

Ahjaa, nädalavahetusel saime pulmakutse ka Härra parima sõbra pulma (mitte selle sõbra omasse, keda nüüd Haapsalus nägime – tema on ka Härra parim sõber, tal ongi neid kaks). Seega saab septembris üle pika aja pulma minna! 🙂

Ja lõpetuseks mõned eile tehtud pildid Haapsalust 🙂 Mul oli see lilleline kleit seljas, kui ringi käisime ja siis mingi väike tüdruk ütles oma vanaemale: “Vaata, vanaema, sel tüdrukul on nii ilus seelik seljas!” 🙂 (nad just möödusid meist) Kuna mul oli jakk peal, sest nii tuuline ja küllaltki jahe ilm oli, siis vist polnud aru saada, et see on tegelikult kleit – ega ma parandama ka ei hakanud 😀 Ja tänama ka ei hakanud, kuigi ma kuulsin küll, mis nad ütlesid. Oleks vist veider olnud võõrastesse vestlustesse sekkuda 😀

Juuksed tuules lehvimas 😀

 

Idülliline endine Haapsalu raudteejaam 🙂

 

 

 

 

Niisama väike kollaaž eilsest päevakesest Haapsalus 🙂

Teel Haapsallu/ Saage üle oma idootlikust arvamusest, et iga “halb” blogi või postitus tõmbab teie aktsiad ka alla, sest olete samuti blogija!

Hetkel kriban moblast, sest sõidame Härraga Haapsallu jaanipäevaks. Oleme kohe Türile jõudmas ja sel korral oli Härra veendunud, et ta oskab ka ilma GPS-ta minna – seega eks näis 😀 Tavaliselt kasutasime minu mobla GPS-na, sest Härra enda oma täiega jukerdab (ja Härral pole selline auto, kus see ekraan juba sees on). Aga tegelikult kuna alles kaks nädalat tagasi käisime, siis pole väga raske, pealegi sildid nagunii näitavad, et nüüd Raplani 50 km ja sealt edasi juba Märjamaale ning sealt juba nagunii enam eriti palju minna pole. Eelmisel aastal tegime me ilma GPS-ta minnes kuskil Koluvere vms kandis vea, aga nüüd on see ilmselt meil meeles, seega enam ei niimoodi ei eksi.

Issand, kuidas mind on ära tüüdanud see, kuidas mingid blogijad kogu aeg halavad, et kõiki blogisid ei ei tohiks ühte patta panna, sest muidu jääbki mulje, et blogijad on mingid idioodid. Ma olen täiega nõus, et blogijad ja blogid ongi erinevad – mõned tahavadki rohkem reklaami, teised mitte jne. Kuid kogu aeg võtta südamesse, kui keegi üldistab kuskil natuke blogisid või blogijaid… Et jumala eest – ärge pange mind nende lollakate blogijatega samasse patta, sest MINA olen parem kui kõik need ülejäänud. Saage üle oma suurushullusest, sest keegi ei ole kellestki parem! Et kui sul on häbi, et sa oled blogija, sest teiste blogide tase on sinu meelest allapoole arvestust, siis on probleem küll sinus endas, mitte kõigis teistes blogides.

Mina küll ei tunne end puudutatuna sellest, mida teevad või ei tee teised blogijad. Ma saan aru jah, et kõik ongi erinevad, aga kogu aeg jahuda sellest, et küll see blogimaailma ja blogijate tase tõmbab ju minu taseme ka alla… Ära siis blogi, kui ei julge tunnistada, et selliste “lollakatega” samas paadis oled. Ma arvan, et kõigile on sellel maastikul piisavalt ruumi, ei pea tõmblema sellepärast, et issand jumal, ma ei taha, et mind nende idootidega samasse patta pannakse. Idoodid on pigem need, kes üldse nii pealiskaudselt maailma näevad.

Nagu niuhti blogipostitus moblas kirjutatud! Ilusat jaanipäeva teile kõigile – ja kui tunnete häbi, et blogite, siis saage rohkem enesekindlust juurde – ehk siis enam ei teki sellist lolli ideed 🙂

Paar sõna “Naabrist parim” võitjate kohta/ Milliseid “sõbrannasid” on ikka olemas/ Kui keegi sulle keerab, on inimesel õigus talle vastu keerata – ehk siis empaatiavõime puudumine sellises olukorras ei ole patt!

Sel aastal oli nii etteaimatav, et saate “Naabrist parem” võidavad Siim-Sten, Jana ja nende pisike Mia Isabela. Kui eelmisel aastal ennustasin ma võitjaks paari, kes tegelikult mitte teps ei võitnud (kuigi kuldseid rosette võitsid nad küll kõige rohkem, aga ju siis rahvale ei läinud nii palju peale), siis sel aastal oli see võitjapaar juba suhteliselt algusest peale teada. Mul isiklikult mingit lemmikut ei olnud – seega ma ei hääletanud kellegi poolt, aga võitjad olid kindlasti võitu väärt! Kusjuures minul oli selle paari suhtes päris alguses väga suured eelarvamused, sest naine tundus liiga tibilik ja mees lihtsalt ilus poiss, aga näete siis – kunagi ei tohiks kedagi esmamulje põhjal hinnata. Kuigi me teeme seda nagunii, aga vahel lihtsalt mängime selle hinnangu ümber, kui tuleb välja, et oleme sellega puusse pannud.

Täna oli mul selline salsatund, et ma olin pärast seda lausa omadega läbi. Kuna sai ikka päris palju keerutatud ja tantsitud, siis võttis ikka võhmale küll! See kõik on vist päris loogiline ka, sest peale tantsimise teen ma ainult ühte aktiivset tegevust, aga seda isegi ei saa päris spordi alla liigitada. Ja pole vist raske aimata, millest jutt käib 😀

Mul pole üldse seda tunnet, et kohe on jaanipäev tulekul. Nagu aprill oleks endiselt! 😀 Ilma poolest muidugi pigem september või oktoober. Eelmisel aastal vist isegi halastati meile ja oli ilus jaanipäev, aga 2015 oli megakülm, 2014 ka. Mäletan, et 2014-dal aastal läksin jaaniööl tööle ja väljas oli kuus kraadi sooja, mul oli müts peas, mantel seljas ja sall kaelas.

Mallukas kirjutas postituse sellest, kuidas tema heast sõbrannast ilma jäi. Mina pean siinkohal tõesti tänama jumalat või keda iganes, et mina pole õnneks ühtegi sõbrannat mingi mehe pärast kaotanud. Ükski sõbranna mees pole keelanud minuga suhelda või mis veel hullem – keegi sõbrannadest pole minu kallimale kunagi ligi tikkinud (või vastupidi, sest ma ei arva, et naised alati süüdi on). Loomulikult pole ka mina mitte kunagi midagi sellist teinud.

Malluka kommentaariumis oli aga väga palju selliseid lugusid, mis just sellest rääkisid, kuidas sõbranna neilt mehe üle oli löönud.  Minu jaoks kehtib selline eetikakoodeks mitte ainult parimate sõbrannade puhul (mis on ju nagunii loogiline), vaid ka lihtsalt naistuttavate puhul, et nende mehi juba eos ei vaata. Oletame, et oleks selline situatsioon, kus mina ja mu sõbranna oleksime mõlemad vallalised, oleksime kuskil pubis või klubis ning mulle jääks silma mingi noormees. Ja kui sõbranna kõrval ütleks, et talle täiega meeldib see noormees, siis oleks minul rong läinud. Ma võin olla küll mitmes asjas paras bitch, aga ma isegi ei kujutaks ette sellist olukorda, kus mõnel reaalselt sõbrannaks nimetaval inimesel tuleks pähe üldsegi kellegi kallim üle lüüa. See viimane väljend on muidugi väga vale, sest tihtipeale võib alguse teha ka mees ise, aga sellisel juhul oleks sõbranna kohus need lähenemiskatsed täiega põrgusse saata ning sellest juttu teha (ja vastupidi ka, et kui kallima sõbranna hakkab ligi ajama, siis peaks mees sellest oma naisele rääkima). Muidugi tekib seal see teema, et kui mees on naise endale ümber sõrme keeranud, siis ei pruugita sõbrannat uskuda jne.

Kuna ma ise pole seda üldse kogenud, siis ma ei tea, kuidas sellise topeltreetmisega üldse hakkama peaks saama  – lisaks sellele, et peteti, tehti seda ka inimesega, kes sulle nagunii nii lähedane on. Ehk siis lausa topelthoop noaga selga. Väga jube isegi mõelda sellisele asja. Isegi niisama petmine tundub jube halb variant, aga kui seda tehakse sinu jaoks lähedase inimesega, siis see võimendub ju veel rohkem.

Terminaator oli kunagi see mees, kes ütles, et kui ta oleks minuga suhtes, siis ta ei julgeks mind juba sellepärast petta, et suure tõenäosusega satuks nii tema pärisnimi kui selle naise nimi avalikult siia blogisse, kui ta seda teeks (tema oli see mees, kes seda blogi täiega vihkas) 😀 Kusjuures täitsa võimalik jah 😀 See ikka muidugi oleneks olukorrast, aga kui tegemist oleks mingi pikemaajalise topeltmänguga, kus minu tunnete peale lihtsalt vilistatakse (ega olda ausad), siis sellisel juhul olen ma sajaga selle poolt, et selliseid inimesi ka karistatakse. Ja sellisel juhul ma ilmselt kasutaksin ära oma blogija staatust, et keerata sellele inimesele, kes mulle keeras. Kuid nagu ma ütlesin – alati oleneb ikka olukorrast ka 🙂

Kui nüüd hoopis teisel teemal rääkida, siis mul oli hiljuti olukord, kus ma sain teada, et kellegi ema lausa anus ühelt inimeselt, et too ei kirjutaks ühte nime blogisse avalikult välja, kuigi see viimane oli talle ikka täiega sitta keeranud (absoluutselt mitte meeste teemadel, aga üldiselt väga haigelt ähvardanud ja sõimukirju saatnud – ehk siis kõik normaalsuse piirid ületanud). Teate, mida mina sellisel juhul teeksin? Vilistaksin selle ema palvetele, sest kui keegi ikkagi minu elu niimoodi ebameeldivaks muuta tahab ja ikkagi nii haigel viisil, siis mind ei huvitaks, et keegi teine kuskil tema eest palub, olgugi selleks tema lihane ema. Võib-olla ongi asi selles, et mul puudub empaatiavõime, aga ma leian, et ma ei peagi mõistma inimesi, kelle eesmärk ongi ainult halba teha. Ma leian, et inimesed ei pea mõistma teiste haiged lollusi.

Olgu, aga kell on juba 23.49  – seega mul on juba ammu uneaeg! Head ööd ja ilusat tulevast jaanipäeva kõigile! 🙂

Youtube soovitus: Superholly!

Eile avastasin jälle ühe hea youtuberi! Ma olin küll Superhollyst juba kuulnud, aga kuna ma eeldasin, et ta teeb videoid ainult inglise keeles, siis ei pakkunud see mulle eriti palju pinget. Keegi kunagi kommenteeris Aili blogis, et ühes videos Superholly meenutab välimuselt natuke teda. Kusjuures vahepeal natuke tõesti meenutab, aga samas vahel jälle üldse mitte 😀

Ja eile siis hakkasin juhuslikult Superholly videoid vaatama. Esimene, mis ma vaatasin, oligi see, kus ta räägib sellest, kuidas üks USA-st pärit naine (ehk siis tema ise) hispaania keelt täiesti perfektselt räägib. Nimelt elas ta nooruses vaheldumisi nii Mehhikos kui USA-s (just isa töö tõttu). Ma pole Superholly kanaliga veel nii palju tutvust teinud, aga kindlasti hakkan ma tema hispaaniakeelseid videoid vaatama. Inglisekeelseid vbl ka, aga selles suhtes veel nii kindel pole, sest mulle meeldib rohkem hispaaniakeelseid  videoid vaadata (pealegi poleks mõtet, sest ta teeb nagunii videoid mõlemas keeles  – seega ei viitsi topelt vaadata :D). Holly on hetkel abielus, tema pulmade video vaatasin ka ära. Holly teebki alati kaks video sama teema kohta: ühe inglise ja teise hispaania keeles.

Aga siin see video, mida mina esimesena vaatasin (hispaania keeles).

Sama video inglise keeles:

Kui tahate oma keelt väristada, siis siin on ägedad sõnamängud nii inglise kui hispaania keeles! Väga keerulised olid mõned ikka 😀

Siin on video Holly pulmadest:

Siin on inglisekeelne video üllatustest nende pulmapäeval, mina ise vaatasin muidugi seda hispaania keeles, aga kuna tal on kõik videod inglise keeles ka, siis lisan siia selle viimase 🙂 Kuna ta oma abikaasaga räägib ka hispaania keelt, siis see video oli üldse esimene, kus nad koos inglise keelt rääkisid 🙂

Siin videos ta tõesti meenutab natuke blogijat Ailit, kui ta veel blond oli (enam vist ei ole?).

Maaglised vaated nende Santorini reisist!

Igal juhul väga äge avastus! 🙂

Lõpetuseks pilt eilsest Kabinast, kus sai päevitamas käidud (võinoh, niisama käidud, sest mulle päevitada ei meeldi :D).

 

Olen Suudlevates Tudengites natuke pettunud… /Jäin bowlingus eelviimaseks :D

Olen Suudlevates Tudengites veidike pettunud. Nimelt broneerisin ma endale ja töökaaslastele juba mitu nädalat tagasi laua sealsel teisel korrusel, sest seal on väga hubane olemine! Kuna meil oli plaanis selline tore istumine pärast bowlingut, siis just Suudlevate Tudengite teine korrus tundus selline hea variant olevat. Kui täna (ajaliselt küll juba eile, sest kell on 00.51) kohale jõudsime, selgus, et teine korrus on hoopiski kinni, sest neil seal toimub mingi puhastus vms (ma täpselt ei saanudki aru). Meile oli seega broneeritud laud esimesele korrusele. Kes on Suudlevates Tudengites käinud, teab väga hästi, et sealne esimene ja teine korrus ei ole päris samasugused – seega minu kindel soov oli saada laud teisele korrusele (mida ma ka telefonis mitu korda rõhutasin ja mulle kinnitati, et saan laua just teisele korrusele!). Mina kliendina oleksin eeldanud vähemalt, et mulle helistatakse ja öeldakse, et siis kui teie alles broneerisite, siis me veel ei teadnud, et sel ajal on meil teine korrus üldse suletud jne. Seda aga kahjuks ei tehtud 😦 Jah, me saime ka esimesel korrusel mõnusasti istutud, aga mina ekstra broneerisingi Suudlevates Tudengites laua just konkreetselt teisele korrusele, sest mulle meeldib see. Esimene korrus minus sellist emotsiooni ei tekita ja kui ma oleksin teadnud, et neil siis teine korrus on suletud, oleksin ma ilmselt mingi muu koha valinud. Me jäime siiski sinna, sest ei viitsinud enam mingit teist kohta otsima hakata, kuid siiski – õppetund ka teistele toitlustusettevõtetele – kui klient ekstra rõhutab, et ta tahab teisele korrusele lauda, siis see tähendabki, et ta tahab sinna seda lauda ja kui te lubate, et saab küll, aga hiljem kohapeal alles selgub, et ikka ei saa, siis see ei ole eetiline käitumine! Ma ei hakanud sel korral lamenti lööma, aga pettunud olin küll. Õnneks kompenseerisid selle vea imemaitsvad toidud! Kuid siiski jäi natuke nõme tunne sisse.

Käisime ka enne seda töökaaslastega bowlingut mängimas – ja ma jäin eelviimaseks (meid oli kokku kuus) 😀 Mul läks alguses ja lõpus päris kenasti, aga vahepeal läks suht nirult 😀 Õnneks ei jäänud ma järgmisest nii paljude punktidega maha, lohutus missugune! 😀 Ma ise lootsin paremat tulemust, aga mis seal ikka!

Selleks nädalavahetuseks mingeid erilisi plaane pole, aga eks näis, mis elu toob 🙂

Mind ei tule keegi valetamises süüdistama!

Kulla inimene,  kes sa mulle Facebooki kirjutasid:

” Kle, eemalda need laimavad kommentaarid oma blogist või tõesta ära, kus on konkreetselt kirjas, et minu nime alt on räigelt ropendatud kuskil blogis. Ma arvan, et ma mäletaks sellist asja, nii deprekas ma ka olnud ei ole. Samuti ei suuda sa tõestada minu väidetavat diagnoosi, sest selle mõtles Mallukas lihtsalt välja ja hakkas levitama. Kui sa oma laimavaid kommentaare ei eemalda, siis minugi pärast, näeme kohtus.”

Edukat kohtus käimist, sest kui mind veel Facebooki ähvardama tuled, siis on järgmises postituses screenshotid, mis suudavad tõestada, kus sa laimamas oled käinud. Miks ma seda veel hetkel ei pane? Sest ma tõesti usun, et ehk inimesed on aastatega muutunud ja tahavad paremaks saada, aga kui nad hakkavad mind valetajaks sõimama, siis sellist asja mina ei luba. Ja mina ei rääkinud Malluka postitusest (kuigi tema on ka sellest juttu teinud), vaid ühest vanast Briti postitusest, kus ta sinu poole pöördumise on teinud. (just see avalik pöördumine on tehtud sellele naisele seal lõpus). Postitus ise on siin . 

Ja kui veel tuled mind valetajaks sõimama, siis järgmises postituses on screenshotid vestlustest, kus on su täisnimi ja kogu su haiguslugu ära toodud, mis on suhteliselt kergesti ka googeldatav.

Mind ei tule keegi valetajaks sõimama! Ma lihtsalt arvan, et iga inimene väärib teist võimalust, aga kui seda kuritarvitatakse, siis mul on täiega poogen, kas see inimene on mentaalselt soe peast või ei ole. Seega, kulla inimene, valik on sinu 🙂

Edit: Kui ma peaksin veel kuulma, et sa teiste blogijate peal (või minu peal) oma viha ja haigushoogusid välja elamas käid, siis võid kindel olla, et su täisnimi satub ka minu blogisse (sest nagu me kõik teame, siis see on su suurim hirm!). Seega ma loodan, et see sõnum oli sinu jaoks piisavalt mõistetav 🙂