Pühapäev Emajõe paadisillal, Kabinas ja Kavastust edasi RMK matkarajal

Täna pikka postitust ei tule, pigem niisama pildid. Erinevalt eilsest kodusest päevast käisime me Härraga kõigepealt Emajõe paadisillal niisama istumas ja kaarte mängimas (mina kaotasin, krt! seega olen talle massaaži sees – ise ma alati pakun välja, et võiks mingi asja peale mängida, aga alati saan pähe 😀 ju mulle meeldib talle massaaži kogu aeg teha :D).

Pärast seda käisime kodust läbi, panime rannariided selga, ostsime poest söögipoolist kaasa ning läksime Kabinasse päevitama. Härra isegi käis korra vees, aga mina ei läinud. Ma pole eriline rannainimene, aga täna polnud veel nii palav ka, seega minu jaoks oli täiega okei see asi.

Hiljem käisime Kavastust edasi RMK matkarajal loodust nautimas, ma polnud seal veel kunagi käinud, Härra oli selle teeni rattaga sõitnud, aga konkreetselt matkarajale polnud ka veel jõudnud. Väga maagiline matkarada oli! 🙂

Nüüd siis pildid:

Kavastust edasi RMK matkarajal 🙂

Eelmise pildi vol 2

Rapsipõllul, juba õhtusel ajal 🙂

Rapsipõld vol 2 🙂

Advertisements

Miks Tartus ei saa e-poe kaudu süüa tellida? / Ma olen bachatas hullult aeglase tempoga, aga mulle ikkagi täiega meeldib :)/ Eesti Meelelahutusauhindade saatejuhi peaks kindlasti välja vahetama…/Atlantis paneb uksed kinni – üks meenutus ühest ammusest noortepeost, kus Heiki mu üle lasi…/ Jah, ma tean, et mul on liiga pikad pealkirjad :D

Kuigi mulle Tallinn absoluutselt ei meeldi, siis on seal üks asi, mis võiks Tartus ka olla – nimelt e-poest toidu tellimine! Nii mugav oleks ju, kui saaks kas e-maximast, e-selverist või e-coopist lihtsalt vastavad linnukesed kirja panna ning toit tuuakse otse koju! Ma saan aru jah, et vbl Elvas ei oleks sellisel teenusel mõtet, aga no kuulge – Tartus leiaks see kindlasti kasutust! Miks te ei võiks seda kas või natukeseks katsetada, et kuidas sujuma hakkaks? Ma oleks täiega õnnelik, kui see teenus Tartusse ka jõuaks. Ma olen selline inimene, kelle jaoks toidupoes käimine on väga tüütu tegevus, sest see asjade korvi või kärusse panemine, siis järjekorras seismine… Kuigi ma alati üritan siis käia, kui inimesi on vähe, aga no kurjam – täna kell 10.00 hommikul olid juba pikad järjekorrad. Oih, ma unustasin, et siis hakatakse alksi müüma, seega ehk sellepärast… Seega vut-vut, tehke see teenus võimalikuks ka tartlastele! Siis ma ei peaks enam toidupoes käima. Kuigi ma kuskilt lugesin, et mingi sarnane, aga ülimalt algeline teenus vist isegi olla tartlastele olemas, aga see on räige juurdehindlusega? Seda varianti ka ei tahaks, tahaks niimoodi nagu tallinlastel.

Neljapäeval oli mul teine bachata eratund. Eelmisel nädalal jäi see sellepärast ära, et õps oli välismaal. Jõudsin suht vara kohale ja kui õpsi veel 17.29 ei olnud, siis hakkasin ma mõtlema, et äkki tal läks meelest ära, sest eestlaste jaoks on täpsus lausa emapiimaga kaasa antud. Õps on aga itaallane, seega ta astus 17.30 uksest sisse 😀

See on nii naljakas, kuidas tavaliselt mulle meeldib teha neid asju, milles ma üle keskmise hea olen. Sammude meeldejätmine ei oleks üks neist ja kuigi ma olen veel aeglasem kui tigu, siis mulle meeldib bachatat õppida! Ma veel päris reaalse tantsimiseni eriti jõudnud polegi, aga eks kunagi jõuan ka 😀 Õps ütles, et mu põhiprobleem on selles, et ma keskendun liigselt sammudele (ning hirmule, et midagi sassi läheb) ja sellepärast lähen pingesse.  Eks see nii ole jah. Kuna salsa on oluliselt keerulisem kui bachata, siis selleni ma ilmselt niipea veel ei jõua. Kuid ega mul kuhugi kiiret pole ka 🙂 Ma küsisin õpsilt, et kas ma olen olnud kõige aeglasema tempoga inimene, ta mõtles natuke ja ütles, et on olnud igasugusega tempoga inimesi 😀 Ehk siis ma ilmselt kuulun ka sinna aeglase tempoga inimeste hulka, kuid mis seal ikka. Ma olen alati tahtnud bachatat ja salsat õppida, aga ma olen kogu aeg uskunud, et ma olen liiga puujalg selle jaoks. Eks ma muidugi olen ka, aga see on nagu väljakutse mulle endale, et kas ma saan hakkama. Ja nüüd käies eratundides on tempo just minule vastav (ehk siis piisavalt aeglane), mis on ülimalt äge! Pärast minu eratundi algas kohe ka rühmatrenn, kuhu sel korral oli kohale tulnud ainult neli inimest. Sinna mina enam ei jäänud.

Eks salsa ja bachata meeldivad mulle juba sellepärast, et ma naudin seda Ladina-Ameerika muusikat, mille taustal seda tantsitakse. Kuna ma hispaania keelt oskan, siis tahaks just nimelt neid kahte tantsu ka osata 🙂 Lisangi siia ühe väga hea bachata tantsustiilis laulu, mis mulle juba aastast 2009 meeldinud on 🙂

Teine väga hea bachata laul, mis mulle 2009 -nda aasta Hispaaniat meenutab – just seda aega, kui ma kuu aega Barcelonas viibisin. Sest siis just kuulsin seda laulu esimest korda.

Ja veel üks link nendest, kes tõesti oskavad bachatat tantsida. Mina ilmselt sellisele tasemele ei jõuaks ka järgmises elus, aga kena on vaadata ikka 🙂

Kui nüüd Eesti Meelelahutusauhindadest rääkida, siis sellist halba huumorit polnud ma ammu näinud… Ma saan aru jah, et Krista Lensin on Kroonika peatoimetaja, aga temas ei ole mitte kübetki saatejuhti, no ei ole. See üritus oleks palju parem, kui ta ise saaks ka aru, et ta teeks inimestele väga suure teene, kui ta seda ei juhiks. Kui sa teed nalju ning oled selles väga saamatu, siis kukubki välja selline rongiõnnetus. Kohutav, ma ütlen!

Atlantis paneb uksed jäädavalt kinni. Või vähemalt sellisel kujul küll. Kui isegi avab uuesti uksed, siis seda alles oktoobris, kui Kaarsilla remont valmis on (ja sedagi hoopis teisel kujul). Nimelt kuna rahvas läks tavaliselt just sinna üle Kaarsilla ja nüüd peaks ilmatu ringi tegema, et sinna Raekoja platsist jõuda, siis inimesed lähevad nendesse kohtadesse, kuhu lihtsam pääseda on (Näiteks Vabank või Maasikas või Tempo). Ja ma ütlen ausalt, et mina olen isegi natuke kurb, et Atlantis kinni pannakse. Ma pole eriline ööklubihunt, aga Atlantis oli just selline koht, kuhu ma isegi võisin minna. Eriti sealne Star Café, kus alati retromuusikat lasti.

Ka minul on mitmeid pidusid, mida Atlantisest meenutada, näiteks kunagised noortepeod, mis kell 18.00 algasid ja kell 21.00 juba läbi said. Issand, üks eriti naljakas mälestus on seoses sellega, et ma pidin ühel noortepeol ühe Heikiga kohtuma (olin siis vist 15-aastane), kellega ma eelmisel peol olin tutvunud ja tantsinud. Tüüp vedas mind alt ja jättis tulemata, oli rate.ee-sse viimasel hetkel kirja saatnud, et ta ei saa ikka tulla, aga mul siis kodus veel internetti ei olnud – seega ma nägin seda alles mitu päeva hiljem. Ei võinud siis isegi smsi saata, eksole! 😀 Ja kes üldse lepib niimoodi kohtumise kohtu, et näeme järgmisel peol? Ja mina nagu lollakas passisingi seal üksinda ja lootsin viimase hetkeni, et äkki Heiki ikka ilmub välja. Pärast seda vahejuhtumit me enam ei suhelnud, mu ego sai ikka paraja hoobi sellest! Kusjuures ma isegi ei mäleta, et hiljem oleks mingi tüüp mind niimoodi üle lasknud. Tol ajal ol suht populaarne see Ursula laul “Heikiga”. Mäletate ju? Mina nutsin end puruks, et Heiki mu üle lasi 😀 Oh need 15-aastaste elumured! Oh need Atlantise noortepeod, oh seda nostalgiat! Nüüd on muidugi naljakas sellele kõigele mõelda.

Oijah, ma tõesti armastan kilomeetriseid pealkirju oma postitustele panna, aga kuna ma räägin nii mitmest erinevast teemast, siis ma tahan, et kõik saaksid kohe alguses ära mainitud! Seega, kellele see vastukarva on, siis ärge lihtsalt pealkirju lugege 😀 Härra ütles kunagi, et sellepärast ta mu postitusi ei loegi, et ta saab pealkirjast juba kõik teada 😀 Kuidas teile tundub, kas megapikad pealkirjad on väga jamad? Ma tean, et ega nad ilusad pole, aga ma olen kuidagi nii harjunud juba nendega, sest see on lihtsalt nii minulik.

Põltsamaa ja Tivoli/ Muuseumiöö / Jee, Roald Johanson valiti parimaks meessaatejuhiks!

Praegune nädalavahetus möödus sellega, et käisime eile üla pika aja Põltsamaal. Startisime juba päris varakult, sest Härra tahtis muru niita ja kaevata ning autot pesta jne. Mina, kes ma armastan nädalavahetustel kaua magada, ärkasin ka varakult üles, aga tudusin Põltsamaal päeval natuke edasi. Ma armastan nädalavahetustel kaua magada, sest nädala keskel ärkan ma juba 07.40.

Kui Härral sai kogu päevane vajalik programm tehtud, siis me läksime jalutama. Nimelt oli Põltsamaa lähedal Kuningamäel Tivoli! Meil oli küll alguses plaan lihtsalt vaatama minna, aga lõpuks käisin ma ühe atraktsooniga lausa sõitmas. Härra ei tulnud sõitma, sest teda jätab Tivoli külmaks. See atraktsioon meenutas natuke Lendavat Vaipa, kus ma omal ajal ikka paarkümmend korda käisin, aga laskumine toimus külg ees, mitte otse nagu Lendaval Vaibal. Selle aktraktsiooni nimi oli vist Ali Baba, kui ma õigesti mäletan (ja see läks päris kõrgele). Ja muidugi peaalaspidi see ei läinud, sest selliseid ma ei talu – mul hakkab lihtsalt paha. Kunagi oli Tivoli minu jaoks nagu Aamen kirikus, aga pärast seda 2007-nda aasta Rakvere õnnestust, kus paljud ühel atraktsioonil põletushaavu said, ei käinud ma seal viis aastat. 2012 käisin ka mõned korrad ja siis nüüd jälle. Eks ma olen nüüd vanemaks ka saanud ja sellised asjad ei tõmba enam nii palju. Kuid nostalgialaks oli ikkagi, sest see meenutas mulle veel neid aegu, kui igasuvine Tivoli oli lihtsalt kohustuslik. Kuigi ma olin täiega veendunud, et ma kisan täiest kõrist, kui üleval see atraktsoon seisma jääb ja siis täie hooga alla sööstab, siis tegelikkus oli palju igavam – see polnud üldse nii seest õõnsaks tegev kui kunagi! Kunagi oli üks väga sarnane atraktsioon nimega Funmaker, mis oli ikka palju hullem. Või lihtsalt vanusega on mu emotsioon nende suhtes väiksemaks läinud. Kuid peaalaspidi asjadele ei läheks ma kunagi (neid seal polnud ka, üldse vähe atraktsioone oli), mu õde on see, kes neid täiega fännab, aga mind paneb juba mõte sellest iiveldama. Igasugused muud atraktsioonid on väga teretulnud, mis lähevad küll kõrgele jne, aga peaalaspidi mitte. Ja sellised mulle ka ei istu, mis väga kiiresti ainult ühtepidi sõidavad, sest üks kord läksin ma taolisele just pärast seda, kui ma olin burksi söönud. Õnneks lõppes siis kõik õnnelikult ja ma ei ropsinud end täis, aga palju puudu ka ei jäänud. Pärast seda ei tihka üldse enam kuhugi sõitma minna, kui olen just väga palju söönud.

Pärast Tivolit käisime Põltsamaa muuseumis! Kuna oli muuseumiöö ja ma ei olnud seal veel käinud, siis otsutasime seda nüüd teha. Kui see oli tehtud, siis suundusime suure moonakotiga Tartusse tagasi. Ja otsustasime viimasel hetkel ERM-is ka ära käia, sest me siiani ei olnud sinna jõudnud, aga nüüd oli hea muuseumiöö raames seda tasuta teha. Kuna jõudsime natuke enne 22.00 kohale, siis ega meil palju aega seal olla ei olnud, aga mina olen selline inimene, kes vajab muuseumites rohkem süvenemist. Mida ei saa niimoodi teha, kui kõik inimesed ees ja taga siblivad. Sest kui tahad midagi lugeda, siis ei saa seda väga hästi teha, sest keegi on sul selja taga ja ees ning külje peal jne… Eks ma kunagi plaanin sinna ikka päise päeva ajal minna, sest kuigi ma ei ole teps mitte suur muuseumifänn, siis olen ma neid kõvasti rohkem hindama õppinud. Kunagi ma jälestasin muuseumites (heh, ma hakkasin just kahtlema, kuidas muuseum mitmuse omastavas käändub, aga nii muuseumites kui muuseumides on õnneks õige 😀 mõtlesin, et ehk muuseumites polegi õige variant, aga võib ka niimoodi, seega ma õnneks polegi kogu aeg valesti kirjutanud) käimist, sest see oli minu jaoks nii igav, aga nüüd mulle isegi meeldib. Ma küll pole see inimene, kes ammutaks kunsti endasse niimoodi, et ilma selleta elada ei saaks, aga vahel on täitsa tore kultuuri endasse koguda. Hah, vana Jaanika oleks selle peale naerma hakanud 😀

Ahjaa, Roald Johanson võitis Kroonika meelelahutusauhindadel parima meessaatejuhi tiitli! Ma ka kusjuures hääletasin tema poolt, sest ta on eesti telemaastiku tõeline pärl. “Roaldi nädal” on saade, mida ma vaatan alati (nuuks, nüüd sai hooaeg läbi, alles sügisel tuleb uuesti). Oli ka juba aeg, et ta selle tiitli kinni paneks (kuigi see väljend pole vist pädev, sest ta pole seda saadet nii pikalt juhtinudki, enne seda olid tal ju teised saated, mida ta tegi). Mitte et mul Kristjan Jõekalda vastu midagi oleks, kes viimastel aastatel selle tiitli võitnud on, aga uut verd on vaja. Ja selle üle olen ma küll õnnelik, et Alari Kivisaar enam aasta meesraadiohääleks ei valitud, sest ta on selle tiitli juba viimased 14 aastat võitnud (2014 vist võitis Rauno Märks, aga muidu ikka tema). Mitte et ma mingi Allan Roosilehe fänn oleksin (kes selle tiitli endale napsas), aga Alari Kivisaar mulle väga ei istu. Oligi aeg, et keegi teine selle tiitli endale saaks!

Aga nüüd siis need lubatud pildid:

Eile Põltsamaa Roosisaarel 🙂

Mida arvab üks suvaline lugeja sellest, et enamus blogijaid samal ajal rasedad on?

Ma just mingi päev avastasin, et umbes 65-70 protsenti blogidest, mida ma loen, on rasedate inimeste blogid (või siis äsja sünnitanud inimeste blogid). Või siis jälgin hoopiski rasedaid youtuberid (kes siis polnud rasedad, kui ma neid jälgima hakkasin). Kohati on nagu huvitav ka, sest ma ise pole rase ega pole seda kunagi olnudki, aga samas läheb juba maruigavaks ka, sest see jutt on kogu aeg samasugune 😀 Kuna ma olen aastast 2013 lugenud blogisid, kus tavaliselt millalgi ollakse rasedad, siis sünnitatakse ära ja siis saadakse uued lapsed – seega hakkab kogu trall jälle peale. Kui sa oled juba mingi blogi püsilugeja, siis sa ikka tahad ju kõiki teemasid lugeda (mina vähemalt tahan), aga kui kõik blogijad täpselt samal ajal rasedaks jäävad, siis muutub see igavaks.

Ärge saage valesti aru – ma avaldan hetkel arvamust kui suvaline lugeja, mitte kui inimene, kellele lapsed või rasedad blogijaid ei meeldi. Minu kui lugeja jaoks on see igav, mis ei tähenda seda, et ma arvaksin, et need inimesed, kes neid blogisid peaksid, oleksid igavad. Absoluutselt mitte. Minu jaoks on blogi nagu raamat või sari – sa loed järjest edasi või vaatad igapäevaselt uusi osasid. Ja nüüd kujutage ette, et sa loed a la 10 raamatut, millest 6-7 räägivad täpselt sama juttu, siis on ju igav, eksole? 😀 Aga kuna ma tunnen justkui moraalset kohustust neid edasi lugeda, sest ma olen nende blogide püsilugeja, siis ma ei saa ka endale öelda, et Jaanika, jäta need postitused vahele. See on sama hea, kui ma jätaksin mõnes raamatus mõned peatükid vahele või jätaksin sarjas mingid osad vahele. Nii ei saa ju teha, sest üldiselt mulle need blogid ju meeldivad, lihtsalt rasedust kirjeldavad postitused on igavad. Kusjuures kunagi sellised postitused polnud igavad, sest siis ma polnud neid varem üldse lugema juhtunud (2013 hakkasin vist esimesi tollel ajal rasedate inimeste blogisid lugema).

Nüüd kui mõni blogija tuleb välja uudisega, et ta on rase, siis see lugeja pool minus mõtleb, et issand juudas, jälle hakkab see trall peale. Tralli all pean ma siis silmas neid postitusi raseduse kulgemisest, millised söögid tekitavad oksetunnet, millised mitte jne. Inimesena on mul hea meel, et keegi jälle ühe ilmakodaniku juurde saab, aga lugejana ma ei mõista, miks alati täpselt samal ajal rasedad ollakse 😀 Ehk siis postitused lähevad jälle mingiks ajaks täpselt samasse auku. Ja järgmisel aastal ilmselt uuesti, sest siis on need blogijad rasedad, kes nüüd ei olnud 😀

Ja nagu ma juba mainisin, siis kui ma olen mingi blogi püsilugeja, siis ma ei saa niimoodi, et ma jätan mingid postitused vahele. No eks ma ikka saaksin, ma olen seda teinud ka, aga siis mingi aeg olen ikka lugema läinud 😀

Ma tean küll, et kui ma peaksin kunagi ise selles õnnistatud olukorras olema, siis ma raudselt kirjutasin iga pisidetaili üles, sest siis ma oleksin ise see, kes selle kõik läbi elab. Ehk siis ma olen oma arvamustes praegu väga kahepalgeline, aga noh – juhtub ikka.

Õnneks on siiski veel olemas blogisid, mida ma loen, aga mis selliseid teemasid hetkel ei kajasta. Merje, Rents, Kristallkuul, Kai  – ärge teie sel aastal rasedaks jääge, aastal 2018 juba võib, sest siis on see praegune beebibuum blogijate hulgas läbi saanud 😀 Muidu lihtsalt peab veel rohkem samu asju lugema. Mis ei ole blogijate süü muidugi, aga minul kui lugejal on igav. See on sama hea, kui paljud blogijad kirjutavad järsku reklaampostituse mingist samast tootest, mida nad hiljuti kasutasid.

Mulle ei meeldi see suund, mida eurovisioon võtma on hakanud… /Esimene bachata eratund/ Nädalavahetus Pärnus/ Kui meri on ühe jaoks väga oluline, teise jaoks aga lihtsalt… meri.

Nädal nagu niuhti möödunud niimoodi, et pole sõnagi blogisse midagi kirjutanud! See on see kiire elutempo, eksole. Kuna käimisi on päris mitmeid olnud, siis alustan peaaegu kronoloogilises järjekorras. Peaaegu sellepärast, et esimese asjana tahaks eurovisioonist rääkida (eelmisel aastal tehti eesti keele spetside poolt selgeks, et grammatiliselt on õige kirjutada eurovisioon kahe o-ga sellisel juhul, kui ei kasutata suurt tähte… ja ühe o-ga siis, kui kasutatakse suurt tähte. Mina tahan eurovisioon kindlasti kahe o-ga kirjutada, seega jääb see küllaltki harjumatu väike täht).

Mina olen olnud euroka jälgija juba aastast 1998. Suudan alates sellest aastast kuni tänaseni kõik võitjad peast öelda. Muidugi on aastatega eurovisiooni väärtus minu jaoks devalveeruma hakanud, sest laulud on läinud aina igavamaks. Ning jah – ma olen ka üks neist veidrikest, kellele tõesti tänavune meie endi laul “Verona” meeldis. Ma olen aru saanud, et enamuse jaoks oli see üks parajas komejant, mis poolfinaalis toimus, sest nii paljude asjadega pandi üle võlli, pluss tehnilised viperused laulu ajal jne (selles viimases ei saa muidugi Koitu ega Laurat süüdistada). Ma olen nõus sellega, et seda teatraalsust oli kõike liiga palju, aga minu meelest oleksid nad kindlalt finaalikohta väärt olnud, sest laul iseenesest oli hea. Ning kui ainult rahvas saaks seda otsustada, siis vaatamata kõigile oleksid nad kuuenda koha II poolfinaalis saanud, mis oleks neile kindla finaalikoha toonud. Kuid kuna auväärne žürii asetas selle laulu eelviimaseks, siis juhtuski kokkuvõttes see, et Eesti ei pääsenud finaali. Just sel põhjusel olen ma endiselt arvamusel, et ainult rahvas võiks laulude saatust otsustada. Just niimoodi, nagu kunagi oli. Nii et kõik need kommentaarid, mis väitsid, et eurooplased on nii “targad”, et ei lasknud “nii halba laulu” finaali, on puhas pullikaka, sest rahvas oleks lasknud. Žürii ei lasknud. Ehk siis rahvale (ja ka mulle) see laul meeldis. Vaatamata kõigele, millega mööda pandi. Ja selle üle on mul sitaks hea meel, et rahvale see meeldis. Sest see just oligi eurovisioonilik laul. Mitte nagu näiteks see pullikaka Portugal, mis selle lõpuks kinni pani.

Kui nüüd finaalist endast rääkida, siis ma algust ei näinudki, sest olime Pärnus ja meie külalistemajas telekas jupsis (kirjutan sellest hiljem täpsemalt). Kuid ma ei jäänud mitte millestki ilma, sest viisin end täna kurssi nende lauludega, mis nägemata jäid.  Ning kogu oma eurovisiooni ajaloo jooksul on olnud just nimelt see aasta minu jaoks kõige igavam. Mitte ühtegi head laulu. Kui võrrelda eurovisiooni 10-15 aastat tagasi ja nüüd, siis just siis olid enamus laulud suhteliselt kuulatavad. Nüüd… no ei. Minu lemmikvõitja läbi aegade on olnud Lordi. Miks? Sest selles laulus oli šõu, oli erilisus, oli stiil – kõik oli olemas! Selle aasta Portugali laul on lihtsalt üks haigutamapanev pask. Pigem oleks võinud see Bulgaaria poiss võita, kuigi ka see polnud midagi erilist, aga natukenegi parem. Postimehes või kuskil oli hea kommentaar, et me võiksime Mick Pedaja eurovisioonile saata, sest tundub, et selline huinamuina stiil ongi see, mis inimestele peale läheb. Ja kui mõned aastad tagasi ma oleks selle kommentaari üle laginal naerma hakanud, siis nüüd ma saan aru, et niimoodi see kahjuks ongi. Ka eurovisoonil. Minu jaoks on eurovisioon alati tähendanud seda, et šõul ja heal rütmil on selles kindel koht olemas. Jah, sellega ei tohi üle pakkuda, aga see PEAB olema. Muidu see lihtsalt pole eurovisioon, see on mingi unelaulude konkurss. Kahjuks kipub see aga olema viimasel ajal suhteliselt ebapopulaarne arvamus, sest eelmise aasta Ukraina võidulaul oli ka megajama. Üle-eelmise aasta Rootsi võidulugu oli täitsa see, mis olema peab. Norra 2009 võidulaul oli just selline laul, mis on minu jaoks täpselt see, mida üks eurovisiooni võitja  endast kujutama peaks. Kuid nagu ma juba ütlesin, siis Lordit ei trumpa mitte ükski võidulaul minu jaoks üle.

Kuna laulud olid megajamad, siis see oli vist esimest korda minu eurovisooni vaatamise ajaloo jooksul, kus ma punktide ajaks otsustasin magama minna. Ehk siis ütlesin endale, et homme kuulen, kes võitis. Ja kuigi ükski laul ei olnud see, mis oleks meeldinud, siis Portugali võit tuli küll üllatusena. Halva üllatusena. Mina olen see inimene, kellele ei meeldi see, mis suuna see eurovisioon võtma hakkab. Meenutuseks siia siis veel  Lordi võidulaul aastast 2006, kus eurovisioon oli veel tõesti hea. 11 aastaga on toimunud totaalne taandareng, sest nii jama võidulaulu nagu Portugal, polegi vist enne olnud. Vähemalt minu 19-aastase euroka tulihingelise jälgimise aja jooksul küll mitte.

Vot nii palju siis minu eurovisiooni muljetest. Suur pettumus! Kuidas teie Portugali võiduga rahule jäite ja kes teie lemmikud olid? Kes on teie lemmik eurovisiooni võitja läbi aegade olnud?

Kui nüüd muude teemade juurde tulla, siis on olnud päris tiheda ajagraafikuga nädal. Teisipäeva õhtul nägin Võrratu eksi, keda ma polnud mitu kuud kohanud. Käisime niisama kohvikus naistejuttu rääkimas.

Neljapäev oli see päev, mida ma suure õhinaga ootasin, sest siis oli mul esimene bachata eratund! Miks just bachata? Sest kuna ma tahan nii bachatat kui salsat õppida, aga see esimene on palju kergem, siis alustataksegi just bachatast. Tegelikult see polnudki veel päris eratund, sest mind pandi mingi välismaa mehega tantsima – seega õps õpetaski meid kahte (sain seda alles tundi minnes teada ja selle tõttu oli ühe tunni hind ka kohe poole soodsam! kuna too tüüp tahtis ka ühte eratundi võtta, siis oli õpsil meid hea koos õpetada). Kuna õpetaja on ise vist itaallane (nime järgi võiks eeldada, oskab muidugi ka eesti keelt, aga räägib seda aktsendiga) ja see teine tüüp oli ka välismaalne, siis toimus see tund meil inglise keeles. Ma ütlen ausalt, et olin alguses ikka sitaks koba, sest kuigi see tüüp, kellega ma paaris tantsisin, oli ka täiesti algaja, siis tal tuli see asi ikka palju loomulikumalt välja. Ma ikka vaatasin kogu aeg jalgu ja minu pärast pidu tempot maha võtma, aga ikkagi oli see megavinge kogemus!

Tunni lõpus jättis õps meid selle tüübiga kahekesi tantsima ja siis tuli juba see tunne sisse, et ehk ma isegi täiesti puusse ei pane 😀 Järgmine eratund on mul alles kahe nädala pärast, sest õpsi tuleval nädalal pole, ta on kuskil välismaal. Siis on mul ainult õpsiga tund, sest see noormees rohkem eratunde ei tahtnud, ta hakkab nüüd rühmatrennis käima.

Pärast minu eratundi tuligi rühmatrenn ja enne seda nägin ma blogilugejat, kes just nimelt seal hiljuti käima hakkas. Ta ikka kutsus mind sinna ka. Eks ma kunagi vbl lähen ka, sest iseenesest see paaride vahetamine annaks hea kogemuse (sest rühmatrennis toimub kogu aeg partnerite vahetus – ehk siis naised saavad kõigi meestega tantsida ja vastupidi), aga ma mingi aeg tahaksin ikka eratunde võtta. Mul on see mure, et mul ei jää sammud nii hästi meelde ja kui ma saan ainult eratunde võtta, siis ma saan kogu tähelepanu endale. Ka see variant, mis nüüd neljapäeval oli, oli väga normaalne, kus õps mind ja ühte tüüpi õpetas. Nii et mulle väga meeldis! 🙂 Kuigi jah, ma olin veits koba. Aga mis seal ikka – eks ajapikku läheb ainult paremaks!

Reede õhtul kutsus mu õde mind välja, sest Athena keskuses esines 2 Quick Start. Olin muidugi kohe käpp, sest mulle 2 Quick Start meeldib. Kuna see Athena keskuse ruum, kus 2 Quick Start esines, on selline, kus ühel pool on ööklubi Tempo, siis sai ka seal ära käidud. Seoses sellega oligi ülim feil see, et me alguses arvasimegi, et miks ta nii palju hilineb, aga me ootasme vales saalis. Nii kui sinna õigesse kohta jõudsime, hakkas 2 Quick Start kohe esinema. Õnneks midagi maha ei maganud. Ja Pearu Pauluse kohta ei saaks iial öelda, et ta juba varsti 50-ne aastaseks saab, sest nooruse eliksiiri on talle küll kuhjaga jagatud! Kontsert ise oli vinge, nad esinesid kokku vist 1,5 tundi. Kõik nende parimad laulud tulid! Ma jäin sellega väga rahule ja mu õde ka. Kui see läbi sai, siis olime veel umbes 20 minutit peol edasi, kuulasime, kuidas Rauno Märks ööklubis Tempo 80-ndate hitte laseb, aga siis läksime koju ka. Naljakas asi seoses Rauno Märksiga – ta nimelt kõndis seal enne 2 Quick Starti kontserti ringi ja siis mingid neiud läksid mööda, kes talle täiega Volts karjuma hakkasid. Kusjuures mulle seostub temaga ka kohe “Pilvede all” Volts 😀

Eile oli meil Härraga plaan paigas – me nimelt tahtsime Viljandisse sõita ja seal niisama ringi jalutada. Teel Viljandisse pakkus aga Härra välja, et võiks siis juba Pärnusse minna ja ööbimiskoha ka otsida. Kuna ma käisin viimati Pärnus aastal 2013 ja Viljandis eelmisel suvel, siis tundus see geniaalne idee. Ma siis hakkasin ruttu soodsaid ööbimiskohti googeldama ja ühe leidsin ka – Villa Tennis, kus kahele maksis ööbimine ainult 27 eurot. Kuna ma olen endiselt veel selline inimene, kes nutitelefoniga ülekandeid teha ei saa, sest mul pole seda mobiili või smart- ID, siis ma lihtsalt helistasin sinna ja ütlesin, et näete, bookingus on teil selline pakkumine, me broneeriks ühe toa teie külalistemajas ära. Ja tehtud see saigi! 🙂

Pärnusse me jõudsime kuskil kella 16.00 ajal, panime asjad külalistemajja ära ning läksime linna jalutama. Meil oli tuba teisel korrusel ja see ainuke tuba, mis veel vabaks jäi, oli ka just nimelt seal – seega teine korrus oli meie päralt. Tuba ise oli vägagi okei, ilma telekata muidugi, aga see oli all fuajees olemas.

Kõigepealt käisime ühes Armeenia restoranis söömas, kus toidud olid ülihead! Jõin seal ühte armeenia veini, mida ma kindlasti kavatsen ka poest osta, sest minu jaoks on see nüüd veinide top 3-s kindlasti esindatud. Ja täiesti esimesel kohal kusjuures! Ma pole eriliselt suur veinispets, aga see valge vein oli üks parimaid, mis ma elus saanud olen. Ma alati eelistangi pigem valget veini, punased pole minu teema. Mõned roosad on ka täitsa head.

Pärast seda jalutasime niisama ringi ja läksime randa. Mina pole eriti suur rannainimene, aga Härra seevastu on. Tema jaoks on meri midagi maagilist, minu jaoks on meri… lihtsalt meri. Täna oli meil sellepärast lause väike nääklus, sest Härra tahtis teist korda mere äärde minna, aga kuna me eile juba käisime, siis ma ei näinud selles suurt pointi. Jah, eile oli tore, sest ma polnud Pärnus üle nelja aasta käinud, aga kaks päeva järjest niisama mere ääres jalutada ei ole päris minu teema. Ma elasin näiteks aastal 2009 nädal aega Korsikal niimoodi, et Vahemeri oli vähem kui 50 meetrit, aga mitu korda ma meres sees käisin? Suur ümmargune null! Ma ei tea, kas asi tuleb ehk sellest, et ma ei oska ujuda, aga meri ei kutsu mind. Üldse veekogud ei kutsu mind eriti. Ka niisama solberdama mitte. Härra aga ainult rannas elakski, kui saaks. Ja päevitamine on minu jaoks maailma kõige igavam tegevus, mis üldse välja on mõeldud.

Aga kuna Härrat kutsub ka niisama meri jalutama ja täna ta pani juba varbad vette, siis me läksime uuesti. See oli just natuke enne seda, kui me hakkasime Tartusse tagasi sõitma. Hommikul käisime veel Port Arturi Portaalis söömas, mis oli endiselt sama hea kui veel aastaid tagasi.

Eile õhtul plaanisime me eurovisiooni vaadata. Ja kuna meie toas ei olnud telekat, siis mõtlesime seda külalistemaja esimese korruse fuajees teha, kus see täiesti olemas oli. Plaan oli hea, sest keegi teine ei tahtnud midagi muud vaadata, aga telekal ei olnud häält. Kuna menüü oli venekeelne, mida me kumbki ei oska, siis ma koputasin esimese korruse elanike uksele, kes olid venelased. Olin enne kuulnud, kuidas nad vene keelt räägivad. Sealne härrasmees tuli ja pani menüü eestikeelseks tagasi, aga pärast seda läks ikkagi veits aega, et aru saada, miks häält pole. Mingid seadistused vms olid valed, Härra siis lõpuks sai need paika.

Härra andis aga natuke pärast seda alla ja ütles, et uni võtab võimust, sest kõik laulud olid ka tema jaoks igavad. Seega läks ta tuttu ära ja mina jäin veel vaatama. Kui kõik laulud sai nähtud, siis ma tundsin, et mul pole tuju ega tahtmist punktide jagamist oodata, sest mul ei olnud mitte kellegi poolt olla, sest mitte ükski laul ei kõnetanud mind piisavalt palju. Seega loobusin ja läksin ka teisele korrusele meie tuppa ning pugesin Härrale kaissu. Kui hommikul siis googeldades teada sain, kes võitnud oli… Nojah, jumal tänatud, et ma üles ei jäänud, ma oleksin närvivapustuse saanud ilmselt, kui oleksin pidanud lives sellist võitu üle elama 😀

Hommikul just enne seda, kui hakkasime ära tulema, avastasime, et ühe voodi voodijalad olid ikka veits kõverad. Meil oli nimelt kahe voodiga tuba, aga me lükkasime need lihtsalt kokku. Kuna sellisest kokku lükkamisest tekkis ikkagi vahe sisse, siis me tudusime ikkagi ainult ühes voodis. Ja arvake ära, millises neist kahest? Eks ikka selles, kus voodijalad olid täiega kõverad 😀 Ime, et nad üldse vastu pidasid siis 😀

Vot selline tore nädalavahetus oli meil siis! Polnudki tõesti nii ammu Pärnus käinud. Pärnu mulle meeldib, aga mitte mere pärast. Mulle lihtsalt meeldib selle linna atmosfäär. Sama lugu on ka Haapsaluga. Ka Härrale need linnad meeldivad, aga just mere pärast. Härra on alati öelnud, et ta polnud kunagi varem kohanud naist, kellele ei meeldi meri ega üldse veekogud jne. Ta arvab, et sellised naised on suures vähemuses. Ma ei oska öelda, ehk tõesti – seega kõik naised, kes minuga samas paadis on, võivad käed tõsta! 😀 Või siis kommentaariumisse vastava kommentaari jätta, sest muidu mul ongi tunne, et ma olen ainuke, keda sellised asjad ei tõmba.

Lõpetuseks lisan siis mõned pildid ka 🙂

Reedel ööklubis Tempo 2 Quick Starti ootamas. Sellega oligi see teema, et Athena keskus on teisel korrusel, aga meid lasti Tempo uksest sisse. Sellest aga tekkiski segadus, et kus see 2 Quick Start esinema hakkab, lõpuks tuligi välja, et hoopis teisel korrusel. Ning jah, ma järgmine kord peaks saapaid veits küürima, marusitased on 😀 Olen üleni mustas, sest neiu mustas kleidis, tantsi veel, tantsi veel, eksole 😀

Tehtud pärast Villa Tennisesse saabumist. See külalistemaja asus merele suht lähedal, A.H.Tammsaare puiesteel.

Eile õhtul Pärnu rannas 🙂

 

 

 

 

 

Kas inimesel, kes on kunagi ise suht ämbrisse astunud, on tegelikult õigus kritiseerida neid, kes tema meelest seda just nüüd teevad? (küll hoopis teises võtmes, aga siiski…)

Ma vahel juhtun igasuguste inimeste Instagrame vaatama. Kuna mul endal Instagrami ei ole (ei plaani teha ka), siis ma saan vaadata ainult nende inimeste kontosid, kellel on kõik pildid avalikud. Kinnised fotod Instagrami mõistes tähendavad vist seda, et ainult need inimesed saavad tema fotosid näha, kes on teda jälgima hakanud (ja selleks, et seda teha, peab ju endal ka kasutaja olema)? Kuna mul endal Instagramis kasutajat pole, siis ma võin täiega mööda panna, aga nii olen ma asjadest aru saanud (parandage, kui see süsteem toimib seal teistmoodi).

Mina ei ole absoluutselt see naine, kes hakkaks kedagi kritiseerima sellel põhjusel, et nad liiga palju pilte endast sotsiaalmeediasse lisavad. Mina olen just see inimene, kes jagab täiega ka niisama mõttetuid klõpse Facebookis – ehk siis “vanakooli” inimene. Sest Facebook on ju tänapäeval juba veits ära elanud, Instagramis toimub kogu elu. Pealegi ongi Instagrami mõte just igasuguseid suvalisi klõpse lisada, Facebook päris sellel põhimõttel ei toimi. Vähemalt ei peaks.

Ma ise olen olnud üsna edev inimene. Mitte et ma seda enam ei oleks, aga lausa nii edev, et see rikkus hea maitse piiri. Eks mu blogi on seda minevikus nagunii rikkunud ja rikub ehk vahel praegugi, aga ikkagi ju ainult tekstides. Aga jah, ma olen lisanud Facebooki profiilipildiks endast sellise pildi, kus mu tissid olid täiega näha, sest mul oli seljas üks kollane täiesti läbipaistev pluus, kus all ei olnud mitte midagi. See pilt oli mul vist isegi siin blogis ja omal ajal Flirticus, kust see lõpuks ära blokeeriti, sest see oli liiga alastav. Ja samast fotosessioonist jooksid mu pildid aastal 2014 kolm kuud järjest öösiti telekas, kus ma olin ka suhteliselt paljas. No tisse oli jällegi läbi selle kollase pluusi näha ja üks mingi stringides pilt oli ka, kus tissid olid kaetud, aga siiski.

Minu parimale sõbrannale oli seda kõike omal ajal liiga palju, sest me ei suhelnud kolm kuud pärast seda, kui ma otsutasin sellised pildid avalikuks tuua. Üks asi oli see, et ma kirjutasin igasugustest asjades blogis, aga teine ja hoopis erinev oli see, et ma selliseid pilte igale poole üles lisasin (meil olid tegelikult muud lahkarvamused ka lisaks). Hiljem me muidugi leppisime ära, sest tema sai aru, et see on minu elu ja mina mõistsin, et mul pole selliseid pilte vaja oma Facebookis kõigile nähtaval hoida.

Ma ei arva, et peaaegu paljad pildid oleksid halvad. Seda sellisel juhul, kui need on tehtud kunstilises vormis – ehk siis võib ainult aimata, et inimene sel pildil on (peaaegu) alasti (mida minu piltide puhul ei pidanud aimama, vaid sai kohe aru). Samamoodi ma arvan, et alasti piltidel on oma koht, kui neid jagataksegi oma kallimaga vms. Kuigi ka seda ma enam ei tee, sest ma olen sellest välja kasvanud. Aga vbl jah siis tuleb see suhte vürtsitamisele kasuks, kui ollakse kaugsuhtes. Kas ma kahetsen, et ma kunagi selliseid pilte Facebooki lisasin ja lausa kolm kuud  järjest öisel ajal teistele telekas näha lasksin? Ei. Kuid kas ma teeksin seda uuesti? Mitte mingil juhul. Sest see ajaperiood minu elust on läbi.

Ja tulles nüüd selle endise teema juurde tagasi, kus ma ütlesin, et olen juhtunud igasuguste inimeste Instagrame vaatama ja peast kinni hoidnud, kui olen näinud selliseid grillkanadest tibide fotosid, kus huuled on megapaksud… Siis ma tihti olen leidnud end mõttelt, et miks te seda teete, kulla naised? Mõnel kasutajal seal on lausa viide juures, et nende elustiili ongi kinni makstud teatud sponsorite poolest, sest noh – selline shoppamine jne on kindlasti kulukas värk.

Mul endal pole muidugi kunagi olnud mingit sponsorit ja selline elustiil tundub minu jaoks ikka täiega mööda, aga kas minul kui endisel seksblogijal (võinoh – pigem rohkem suhteblogijal) ning tissid letis naisel oleks üldse õigus tegelikult selliste Instagrami beibede vms poole näpuga näidata? Ilmselt ei oleks, aga ma ikkagi teen seda, sest see kõik tundub kuidagi nii vale. Kõlab kuidagi kahepalgeliselt, eksole? Ilmselt natuke ongi, kuid meis kõigis on seda mingil määral.

Aga ma olen juba 27-aastane ka. Oleks vist päris jama, kui ma endiselt arvaksin samamoodi kui mõned aastad tagasi. Ma tunnen iga päevaga, et ma muutun üha konservatiivsemaks. Ma ei jaga enam päris iga detaili oma elust, ma ei kirjuta pikki postitusi sellest, mis teemadel me Härraga räägime jne. Ma ei arva enam, et ainult minul on õigus ja kõik teised eksivad. Ja veel vähem lisaksin ma mingid sellised pildid sotsiaalmeediasse, kus ma suht paljas olen.

Vot sellised lood siis täna.

Pikk jalutuskäik/ Kahe erineva häälega Jaanika

Täna on selline laupäevake olnud, et käisime Härraga jalutamas. Ja mitte ainult niisama jalutamas, vaid kuskil 18 -kilomeetrine ring tuli ära! 🙂 Mu jalad on nii läbi sellest kõigest. Härra väsis ka sellest ära, sest hetkel ta üldse tudub. Kui läksime, siis oli megapalav ja hiljem hakkas juba jahedam.

Käisime Tartu lähistel jalutamas ning Ihastes tegime megasuure ringi, siis kõndisime kesklinna ja sealt koju tagasi. Kesklinnas oli kevadlaat, kust ka läbi käisime, aga sealt midagi ei ostnud, käisime hoopis enne seda Turuhoones ja ostsime seda kodust kohupiima – 12-protsendilist. See on lihtsalt nii mõnusalt rammus ja hea! Kilo makskis 2.90, mul oli sularaha kaasas ainult 2.70 jagu – seega ütlesingi müüjale, et pange kogu selle raha eest, natukene jäi kilost puudu. Kuna me kumbki Härraga ei armasta eriti sularaha, siis meil ei ole seda kunagi peaaegu kaasas, sest me ei plaaninudki ju turule minna, lihtsalt selline välkotsus. Millalgi peaks lausa plaani võtma, sest mulle iseenesest turud meeldivad. Mäletan seda aega, kui ma olin lapsena alles Tartusse kolinud, sest siis töötas mu ema Turuhalli teisel korrusel ja müüs mingeid komme ja karastusjooke. Ma tundsin enamus müüjaid seal, sest suviti käisin ma emaga suht tihti kaasas. Nüüd ma muidugi ei mäleta enam ühtegi või nad on vahetanud.

Rääkides mälestustest, siis sellega seoses üks väike palve neile, kes 90-ndatel veidike suuremad olid kui mina. Nimelt tõi Härra töölt koju ühte siirupit, mis on täpselt sama maitsega, nagu see üks väga populaarne siirup just 90-ndate keskpaigas (aga ei ole loomulikult see, lihtsalt meenutab maitselt). Kuna ma juba Facebooki kirjutasin vastava staatuse, siis kopin selle siia:

Kõik, kes te 90-ndatel juba suuremad olite, siis mis oli selle siirupi nimi, mida müüdi valgetes kanisrtrites ja millel oli rohelist värvi kork? Oli vist mitmeid maitseid, aga apelsini oma oli kõige tuntum. Oli teistest siirupitest kallim ja igal sünnipäeval oli see morsina suht olemas. Nimi oli mingi Ösel vms, ise ka googeldasin, aga ei andnud seda tulemust. Seega kõik, kes mäletavad, sheerige infot palun 🙂 

Google ei andnud mulle sellseid tulemusi ja keegi mu Facebookist ka ei tea või ei mäleta sellist siirupit. Aga oli ju mingi taoline siirup olemas? Ma isegi küsisin isalt, aga tema ka ei mäleta. Mu ema oleks kindlasti mäletanud, aga noh – teispoolsust vist eriti küsida ei saa 😀 Ma olen juba kord selline inimene, et ega see mõte mind enne rahule ei jäta, kui ma selle siirupi õige nime teada saan! Muidu jääb piinama 😀

Panen lõpetuseks siia ühe pildi ja hüpleva (ning kohati ka valepidi) kvaliteediga video sellest, kuidas me juhuslikult mingite väikeste paatide võistlusele vms juhtusime. Ma olen alati teadnud, et mul on suht imelik hääl, aga selle video puhul hakkas mul endalgi veider – sest mu hääl tundub selline täiega lapsik ja kole, kuidagi ülivinguv 😀 Mu sõbrannad on alati öelnud, et mul oleks nagu kaks häält, sest nad on mind kuulnud ka ametlikult rääkimas ja siis mul on hoopis mahedam hääletoon. Ma ise loodan ka seda, sest ma töötan suht palju telefoniga (suhtlen firmade tootmis- või tegevjuhtidega, enamasti tootmisjuhtidega) 😀 Tegelikult olen seda isegi tajunud, et niipea, kui ma ametlikke kõnesid teen, muutub mu hääl täielikult. Mu sõbranna üks kord küsis pärast seda, kui oli mind ametlikult rääkimas kuulnud, et misasja, Jaanika, miks sa minuga niimoodi kunagi ei räägi 😀 Ja muidugi tuulest viidud juuksed, mis minuga alati kaasas käivad.

Väike puhkepaus Ihastes 🙂 Ja Kaile selgituseks: seisan kiigu juures, vaatan kaugusesse ja mõtlen ilusaid mõtteid. Jalas on mul hallid ketsid, sinised teksad ja seljas must nahkjakk. Ja muidugi on mul päikseprillid ees, sest ilma nendeta ei saa ma elada, kui peaks vähegi päikseline ilm olema!