Miks Tartus ei saa e-poe kaudu süüa tellida? / Ma olen bachatas hullult aeglase tempoga, aga mulle ikkagi täiega meeldib :)/ Eesti Meelelahutusauhindade saatejuhi peaks kindlasti välja vahetama…/Atlantis paneb uksed kinni – üks meenutus ühest ammusest noortepeost, kus Heiki mu üle lasi…/ Jah, ma tean, et mul on liiga pikad pealkirjad :D

Kuigi mulle Tallinn absoluutselt ei meeldi, siis on seal üks asi, mis võiks Tartus ka olla – nimelt e-poest toidu tellimine! Nii mugav oleks ju, kui saaks kas e-maximast, e-selverist või e-coopist lihtsalt vastavad linnukesed kirja panna ning toit tuuakse otse koju! Ma saan aru jah, et vbl Elvas ei oleks sellisel teenusel mõtet, aga no kuulge – Tartus leiaks see kindlasti kasutust! Miks te ei võiks seda kas või natukeseks katsetada, et kuidas sujuma hakkaks? Ma oleks täiega õnnelik, kui see teenus Tartusse ka jõuaks. Ma olen selline inimene, kelle jaoks toidupoes käimine on väga tüütu tegevus, sest see asjade korvi või kärusse panemine, siis järjekorras seismine… Kuigi ma alati üritan siis käia, kui inimesi on vähe, aga no kurjam – täna kell 10.00 hommikul olid juba pikad järjekorrad. Oih, ma unustasin, et siis hakatakse alksi müüma, seega ehk sellepärast… Seega vut-vut, tehke see teenus võimalikuks ka tartlastele! Siis ma ei peaks enam toidupoes käima. Kuigi ma kuskilt lugesin, et mingi sarnane, aga ülimalt algeline teenus vist isegi olla tartlastele olemas, aga see on räige juurdehindlusega? Seda varianti ka ei tahaks, tahaks niimoodi nagu tallinlastel.

Neljapäeval oli mul teine bachata eratund. Eelmisel nädalal jäi see sellepärast ära, et õps oli välismaal. Jõudsin suht vara kohale ja kui õpsi veel 17.29 ei olnud, siis hakkasin ma mõtlema, et äkki tal läks meelest ära, sest eestlaste jaoks on täpsus lausa emapiimaga kaasa antud. Õps on aga itaallane, seega ta astus 17.30 uksest sisse 😀

See on nii naljakas, kuidas tavaliselt mulle meeldib teha neid asju, milles ma üle keskmise hea olen. Sammude meeldejätmine ei oleks üks neist ja kuigi ma olen veel aeglasem kui tigu, siis mulle meeldib bachatat õppida! Ma veel päris reaalse tantsimiseni eriti jõudnud polegi, aga eks kunagi jõuan ka 😀 Õps ütles, et mu põhiprobleem on selles, et ma keskendun liigselt sammudele (ning hirmule, et midagi sassi läheb) ja sellepärast lähen pingesse.  Eks see nii ole jah. Kuna salsa on oluliselt keerulisem kui bachata, siis selleni ma ilmselt niipea veel ei jõua. Kuid ega mul kuhugi kiiret pole ka 🙂 Ma küsisin õpsilt, et kas ma olen olnud kõige aeglasema tempoga inimene, ta mõtles natuke ja ütles, et on olnud igasugusega tempoga inimesi 😀 Ehk siis ma ilmselt kuulun ka sinna aeglase tempoga inimeste hulka, kuid mis seal ikka. Ma olen alati tahtnud bachatat ja salsat õppida, aga ma olen kogu aeg uskunud, et ma olen liiga puujalg selle jaoks. Eks ma muidugi olen ka, aga see on nagu väljakutse mulle endale, et kas ma saan hakkama. Ja nüüd käies eratundides on tempo just minule vastav (ehk siis piisavalt aeglane), mis on ülimalt äge! Pärast minu eratundi algas kohe ka rühmatrenn, kuhu sel korral oli kohale tulnud ainult neli inimest. Sinna mina enam ei jäänud.

Eks salsa ja bachata meeldivad mulle juba sellepärast, et ma naudin seda Ladina-Ameerika muusikat, mille taustal seda tantsitakse. Kuna ma hispaania keelt oskan, siis tahaks just nimelt neid kahte tantsu ka osata 🙂 Lisangi siia ühe väga hea bachata tantsustiilis laulu, mis mulle juba aastast 2009 meeldinud on 🙂

Teine väga hea bachata laul, mis mulle 2009 -nda aasta Hispaaniat meenutab – just seda aega, kui ma kuu aega Barcelonas viibisin. Sest siis just kuulsin seda laulu esimest korda.

Ja veel üks link nendest, kes tõesti oskavad bachatat tantsida. Mina ilmselt sellisele tasemele ei jõuaks ka järgmises elus, aga kena on vaadata ikka 🙂

Kui nüüd Eesti Meelelahutusauhindadest rääkida, siis sellist halba huumorit polnud ma ammu näinud… Ma saan aru jah, et Krista Lensin on Kroonika peatoimetaja, aga temas ei ole mitte kübetki saatejuhti, no ei ole. See üritus oleks palju parem, kui ta ise saaks ka aru, et ta teeks inimestele väga suure teene, kui ta seda ei juhiks. Kui sa teed nalju ning oled selles väga saamatu, siis kukubki välja selline rongiõnnetus. Kohutav, ma ütlen!

Atlantis paneb uksed jäädavalt kinni. Või vähemalt sellisel kujul küll. Kui isegi avab uuesti uksed, siis seda alles oktoobris, kui Kaarsilla remont valmis on (ja sedagi hoopis teisel kujul). Nimelt kuna rahvas läks tavaliselt just sinna üle Kaarsilla ja nüüd peaks ilmatu ringi tegema, et sinna Raekoja platsist jõuda, siis inimesed lähevad nendesse kohtadesse, kuhu lihtsam pääseda on (Näiteks Vabank või Maasikas või Tempo). Ja ma ütlen ausalt, et mina olen isegi natuke kurb, et Atlantis kinni pannakse. Ma pole eriline ööklubihunt, aga Atlantis oli just selline koht, kuhu ma isegi võisin minna. Eriti sealne Star Café, kus alati retromuusikat lasti.

Ka minul on mitmeid pidusid, mida Atlantisest meenutada, näiteks kunagised noortepeod, mis kell 18.00 algasid ja kell 21.00 juba läbi said. Issand, üks eriti naljakas mälestus on seoses sellega, et ma pidin ühel noortepeol ühe Heikiga kohtuma (olin siis vist 15-aastane), kellega ma eelmisel peol olin tutvunud ja tantsinud. Tüüp vedas mind alt ja jättis tulemata, oli rate.ee-sse viimasel hetkel kirja saatnud, et ta ei saa ikka tulla, aga mul siis kodus veel internetti ei olnud – seega ma nägin seda alles mitu päeva hiljem. Ei võinud siis isegi smsi saata, eksole! 😀 Ja kes üldse lepib niimoodi kohtumise kohtu, et näeme järgmisel peol? Ja mina nagu lollakas passisingi seal üksinda ja lootsin viimase hetkeni, et äkki Heiki ikka ilmub välja. Pärast seda vahejuhtumit me enam ei suhelnud, mu ego sai ikka paraja hoobi sellest! Kusjuures ma isegi ei mäleta, et hiljem oleks mingi tüüp mind niimoodi üle lasknud. Tol ajal ol suht populaarne see Ursula laul “Heikiga”. Mäletate ju? Mina nutsin end puruks, et Heiki mu üle lasi 😀 Oh need 15-aastaste elumured! Oh need Atlantise noortepeod, oh seda nostalgiat! Nüüd on muidugi naljakas sellele kõigele mõelda.

Oijah, ma tõesti armastan kilomeetriseid pealkirju oma postitustele panna, aga kuna ma räägin nii mitmest erinevast teemast, siis ma tahan, et kõik saaksid kohe alguses ära mainitud! Seega, kellele see vastukarva on, siis ärge lihtsalt pealkirju lugege 😀 Härra ütles kunagi, et sellepärast ta mu postitusi ei loegi, et ta saab pealkirjast juba kõik teada 😀 Kuidas teile tundub, kas megapikad pealkirjad on väga jamad? Ma tean, et ega nad ilusad pole, aga ma olen kuidagi nii harjunud juba nendega, sest see on lihtsalt nii minulik.

Mida arvab üks suvaline lugeja sellest, et enamus blogijaid samal ajal rasedad on?

Ma just mingi päev avastasin, et umbes 65-70 protsenti blogidest, mida ma loen, on rasedate inimeste blogid (või siis äsja sünnitanud inimeste blogid). Või siis jälgin hoopiski rasedaid youtuberid (kes siis polnud rasedad, kui ma neid jälgima hakkasin). Kohati on nagu huvitav ka, sest ma ise pole rase ega pole seda kunagi olnudki, aga samas läheb juba maruigavaks ka, sest see jutt on kogu aeg samasugune 😀 Kuna ma olen aastast 2013 lugenud blogisid, kus tavaliselt millalgi ollakse rasedad, siis sünnitatakse ära ja siis saadakse uued lapsed – seega hakkab kogu trall jälle peale. Kui sa oled juba mingi blogi püsilugeja, siis sa ikka tahad ju kõiki teemasid lugeda (mina vähemalt tahan), aga kui kõik blogijad täpselt samal ajal rasedaks jäävad, siis muutub see igavaks.

Ärge saage valesti aru – ma avaldan hetkel arvamust kui suvaline lugeja, mitte kui inimene, kellele lapsed või rasedad blogijaid ei meeldi. Minu kui lugeja jaoks on see igav, mis ei tähenda seda, et ma arvaksin, et need inimesed, kes neid blogisid peaksid, oleksid igavad. Absoluutselt mitte. Minu jaoks on blogi nagu raamat või sari – sa loed järjest edasi või vaatad igapäevaselt uusi osasid. Ja nüüd kujutage ette, et sa loed a la 10 raamatut, millest 6-7 räägivad täpselt sama juttu, siis on ju igav, eksole? 😀 Aga kuna ma tunnen justkui moraalset kohustust neid edasi lugeda, sest ma olen nende blogide püsilugeja, siis ma ei saa ka endale öelda, et Jaanika, jäta need postitused vahele. See on sama hea, kui ma jätaksin mõnes raamatus mõned peatükid vahele või jätaksin sarjas mingid osad vahele. Nii ei saa ju teha, sest üldiselt mulle need blogid ju meeldivad, lihtsalt rasedust kirjeldavad postitused on igavad. Kusjuures kunagi sellised postitused polnud igavad, sest siis ma polnud neid varem üldse lugema juhtunud (2013 hakkasin vist esimesi tollel ajal rasedate inimeste blogisid lugema).

Nüüd kui mõni blogija tuleb välja uudisega, et ta on rase, siis see lugeja pool minus mõtleb, et issand juudas, jälle hakkab see trall peale. Tralli all pean ma siis silmas neid postitusi raseduse kulgemisest, millised söögid tekitavad oksetunnet, millised mitte jne. Inimesena on mul hea meel, et keegi jälle ühe ilmakodaniku juurde saab, aga lugejana ma ei mõista, miks alati täpselt samal ajal rasedad ollakse 😀 Ehk siis postitused lähevad jälle mingiks ajaks täpselt samasse auku. Ja järgmisel aastal ilmselt uuesti, sest siis on need blogijad rasedad, kes nüüd ei olnud 😀

Ja nagu ma juba mainisin, siis kui ma olen mingi blogi püsilugeja, siis ma ei saa niimoodi, et ma jätan mingid postitused vahele. No eks ma ikka saaksin, ma olen seda teinud ka, aga siis mingi aeg olen ikka lugema läinud 😀

Ma tean küll, et kui ma peaksin kunagi ise selles õnnistatud olukorras olema, siis ma raudselt kirjutasin iga pisidetaili üles, sest siis ma oleksin ise see, kes selle kõik läbi elab. Ehk siis ma olen oma arvamustes praegu väga kahepalgeline, aga noh – juhtub ikka.

Õnneks on siiski veel olemas blogisid, mida ma loen, aga mis selliseid teemasid hetkel ei kajasta. Merje, Rents, Kristallkuul, Kai  – ärge teie sel aastal rasedaks jääge, aastal 2018 juba võib, sest siis on see praegune beebibuum blogijate hulgas läbi saanud 😀 Muidu lihtsalt peab veel rohkem samu asju lugema. Mis ei ole blogijate süü muidugi, aga minul kui lugejal on igav. See on sama hea, kui paljud blogijad kirjutavad järsku reklaampostituse mingist samast tootest, mida nad hiljuti kasutasid.

Jaanika Paanika hakkab salsa ja bachata eratunde võtma (nii elevil!)/ Kelle poolt mina EBA-l hääletasin?

Arvake ära, kes hakkab järgmisest nädalast salsa ja bachata eratunde võtma? Eks ikka Jaanika Paanika 😀 Ma olen alati tahtnud salsat ja bachatat õppida, aga rühmatunnid lihtsalt ei ole minu jaoks, mulle meeldib, kui ma saan kogu õpetaja tähelepanu endale. Seda siis kas või sellepärast, et kui ma näiteks liiga aeglane olen, siis on see okei, mitte ma ei tunne ennast idioodina 😀

Aga siiani olin ma alati arvanud, et eratunnid on kuskil 30-50 eurot üks kord. No et kuna need on ju ainult mulle. Ja ma siis pärisingi aru ja eeldasin, et need vähemalt 30 eurot üks kord maksavad, aga olin arvestanud, et mõned korrad kuus suudan seda endale ikka lubada. Ja mis siis välja tuli  – 16 eurot ühe korra eest ainult! (ja kui võtta rohkem kui kaks eratundi kuus, tuleb hind veelgi soodsam!). Kus ma enne küll elasin? 😀 Miks ma olin alati arvanud, et need palju kallimad on? Jah, ma tean, et 30 euro eest saaks vist kuu aega (ja kaks korda nädalas – kokku kaheksa korda kuus siis) rühmatrennis käia, aga mulle ei meeldi koos teistega tantsida, seega ma pigem maksan veits rohkem ja saan palju rohkem kasu sellest (ehk siis õps saab ainult mind õpetada!). Ja mul on nii hea meel, et need eratunnid lausa enam kui poole võrra soodsamad on, kui ma esialgu eeldasin! 🙂 Vbl Tallinnas on need tõesti natuke kallimad, aga ma usun, et ikka odavamad kui see hind, mida mina esialgu eeldasin 😀

Ma veel ei tea küll, kui tihti ma neid võtma hakkan, ilmselt nädalas korra esialgu. Eks näis, kuidas mul minema hakkab 🙂 Aga ma olen nii põnevil juba! 🙂 Jama on küll see, et pean kohe pärast tööd sinna lippama, sest kell 17.30 juba algab (töö lõpeb mul kell 17.00). Mu eratund peab kella 18.30-ks läbi olema, sest siis tuleb rühmatrenn juba peale. Aga mis siis – see kord nädalas ei ole nii hullu, sest võin ka vajadusel töölt takso võtta, kui tõesti bussiga ei peaks jõudma vms.

EBA hääletamine on täies hoos. Mul on küll ülimalt kahju, et neid blogisid ei olnudki, kelle poolt mina oleksin tahtnud hääletada. Nimelt Kristallkuuli ja Kuidas kasvatada inimest nendes nimekirjades ei olnudki, aga eks ma juba aimasin seda ette, et ju nad end sinna kirja panema ei hakka. Millest minul kui nende lugejal on küll ülimalt kahju! Veel said minu hääled Lipsuke ja Manjana. Eelmisel aastal kusjuures kandideerisid Ebapärlikarp ja Manjana samas kategoorias ja siis ma eelistasin Ebapärlikarpi. Nüüd nad enam samas kategoorias ei kandideeri, aga isegi siis, kui nad seda teeksid, siis mitte ükski väga ei paneks mind enam Ebapärlikarbi poolt hääletama. Mitte sellepärast, et ma arvaksin, et ta blogi oleks oluliselt halvemaks läinud, aga ta lihtsalt ei meeldi mulle enam inimesena. Ja siis ei hääleta ka enam tema poolt. Kusjuures Eveliisiga mul sama emotsiooni ei teki, sest kuigi ma ei hääletanud tema poolt ja ma absoluutselt ei nõustu alati tema öeldud postitustega, siis kui peaks ainult nende vahel valima, siis kindlasti ma eelistaksin, et Eveliis saaks seal kategoorias parema koha. Eks see ju suht aimatav ole, et nad mõlemad arvamusblogide esikolmikus esindatud on. Mina ise hääletasin sel aastal hoopis Nullkulu poolt. Ja mitte sellepärast, et ma oleksin ta püsilugeja, vaid hoopis sellepärast, et mina arvan, et inimene, kes suudab tõesti sellist elustiili harrastada nagu tema, väärib medalit. Tegelikult ka.

Ja veel sai minu hääle Kai. Kai on lihtsalt nii vinge ellusuhtumisega naine! Ja tema blogi juba kutsub lugema. Ta suudab ka alati igasuguseid olukordi nii humoorikalt kirjeldada! Vähestel teistel blogijatel on selline oskus olemas.

Videoblogi kategoorias hääletasin ma Liisa Pärnpuu poolt. Ta küll enam uusi videoid pole ammu lisanud, sest ta ootab last, aga tema videod mulle tõesti meeldisid! 🙂 Ja kahju, et ta enam uusi ei lisa, sest tema on selline inimene, kelle puhul ma vaataksin kõike!

Ma isegi mõtlesin pikalt, et kas end üldse kirja panna, sest noh – ma ei ole just eelmistel aastatel eriti häid tulemusi skoorinud 😀 Kuid lõpuks siiski panin end kirja, mis seal ikka. Keegi peab ju ka kaotama, eksole 😀 Kaks aastat tagasi, kui veel lugejad said panna blogisid kirja, olin mina mingis omapärases meediablogi kategoorias esindatud. Ma küll ei kujuta ette, mis seost on minu blogil ja meedial, aga see selleks. Kui nüüd on ennast ise saanud kirja panna, siis olen end eluliste blogide alla pannud, sest mujale ma kahjuks ei sobi. Ka selles kategoorias on täiega aimatav, et Mallukas võidab ja Costany saab teise koha. Et kolmas koht pole veel nii aimatav, aga ma pakun, et Kuussidrunit või Kai (loodaks, et pigem Kai). Pärast saab vaadata, kui hästi ma oma ennustamistega täppi panin 😀 (No esimene koht on nagunii teada, aga just teise ja kolmanda koha puhul).

Mina soovitan ka kõigil teistel hääletama minna, sest just niimoodi saate garanteerida, et just teie lemmikud saavad vajalikud hääled 🙂

Kelle poolt teie sel aastal hääletasite? 🙂 Ja miks? Ja kes veel ei peaks teadma, siis hääletada saab siit: http://eba.marimell.eu/