Tahaks olla see chill rase, aga no teps mitte pole seda… /Niisama nädalavahetusest/Erinevad suguvõsad ja nende omavaheline läbikäimine

Homme on mul siis 20.nädala ultraheli (seda nimetatakse vist looteanatoomiaks?). Kui ma ei oleks erakliinikus käinud, siis saaksin ma ilmselt homme esmakordselt soo teada. Igal juhul – sellega seoses olen mitmed küsimused kirja pannud, mida ämmaemandalt küsida. Ju sellepärast on mul vastuvõtud alati ka nii pikad, sest ma võtan oma märkmiku lahti ja hakkan neid ette lugema 😀 Ma panen need sellepärast kirja, et muidu mul läheb lihtsalt meelest ära, mida ma küsida tahtsin.

Üks kõige olulisem asi, mida ma küsida tahan, on see beebi liigutuste teema. Nimelt mis ajast ma peaksin neid igapäevaselt tundma hakkama (ilmselt mingi paari nädala pärast juba kindlasti). Hetkel ma küll veel igapäevaselt ei tunne. Kui ma esimest korda tundsin, siis läks ikka mitu päeva enne mööda, kui ma uuesti midagi tajusin. Ja need on veel üsna õrnakesed. Ja googeldamine ajab mind aina rohkem närvi, sest kõik raiuvad, et kui on platsenta tagaseinas nagu mul, siis hakkad varem tundma neid ja tunnedki suhteliselt kohe regulaarselt. No mul küll niimoodi pole. Et selles mõttes on see rasedus natuke stressirohke aeg küll. Esimesed kolm kuud sellepärast, et siis ei taha kellelegi väga midagi öelda, sest see on kõige kriitilisem aeg, aga kuna minul hakkas kõht üpris kiiresti kasvama, siis pidingi juba suht varakult pikki kampsuneid jne kandma, et seda varjata. Ju sellepärast tulin ka natuke varem plaanitud ajast kapist välja, sest ei viitsinud enam lihtsalt pikki kampsuneid kogu aeg kanda. Siis tuleb see veidike rahulikum aeg ja natuke enne 20.nädala täitumist jõuab kätte see aeg, mil peaks nagu liigutusi tundma ja siis hakkad sellepärast närveerima, kui veel ei tunne. No ma täna tundsin ja eile ka, aga siin kolm päeva enne seda ei tundnud jälle midagi (kuigi olin juba tundnud enne). Mõned ka arvavad, et kuna ta veel on väike, siis ei peagi kogu aeg tundma, sest kui ta pöörab oma selja minu kõhu poole, siis ma ei peagi neid tundma. Aga alati öeldakse, et kui platsenta on eesseinas, et siis see tajumine hakkab hiljem peale. No mul on tagaseinas ja ma peaksin just paremini tundma, aga niimoodi küll pole. Kuidas teil nende liigutuste tundmisega oli? Kas platsenta oli tagaseinas või eesseinas jne? Millal igapäevaselt neid tundma hakkasite?

Ma homme küsin kõik järele, mul on hetkel veel kuus küsimust kirja pandud, mida ma teada tahan, aga nende vastused toon siis ka siia ära, kui ma juba olen arstilt need kätte saanud. Lihtsalt internet annab nii erinevat informatsooni ja pigem ajab see mind rohkem närvi. Seega googeldamine on üks hull asi vahel 😀 Mõnikord aitab ja teeb väga targaks, aga teine kord lihtsalt ajab närvi! Tegelikult tahaks ju see chill rase olla, aga kuna ma olen ikkagi esimest korda selles olukorras, siis seda erinevat infot on nii palju, mida vastu võtta. Ja iial ei tea, mis see õige on. Ei saa öelda, et juba käidud tee, eksole 😀

Ma pärast homset vastuvõttu teengi pigem selle raseduspostituse siis juba kõigi nende küsimustega, mis ma ämmakale homme siis esitan. Et siis saan koos küsimustega juba vastused ka kirja panna – vbl aitab kedagi teist ka, kes on samas paadis nagu mina, et esimest korda rase ja nii palju uut infot, mida vaja seedida jne. Millised esmarasedad teie olite? Põdesite palju nagu mina või pigem olite rahulikud? Eks ma saan ise ka aru, et rahulik oleks kõige parem olla, aga mis sa ära teed, kui minus seda geeni pole.

Ka see nädalavahetus on suht üritusterohke olnud. Reedel pidas Põlvamaa ühes rahvamajas sünnipäeva üks Hendriku sõber, kes sai 30-aastaseks. Lisaks meile saab üks Hendriku sõpruskonnas olev paarike ka varsti lapsevanemateks (juunis) ja neil on ka poiss tulekul nagu meilgi. Saime muljeid vahetada. Läksime sinna üritusele taksoga, et Hendrik saaks ka juua ja kuna ta polnud seda ammu teinud, just eriti kangemat alkoholi, siis tal hakkas kiiresti pähe. Tal enamasti hakkabki, sest ta joob suhteliselt harva. Ja siis ta pikutas ülakorrusel mingi aeg, all hakkasid mingid mängud (seal oligi suur saal, kus sünnipäev toimus, kaugemalt tulijaid said ülakorrusele ööseks ka jääda) pihta ja sünnipäevalaps küsis, et kas rasedad võivad ka ikka neid mängida. Võisid küll – mingi pingpongi viskamine ja õhupalli loopimine. Teine rase naine ei osalenud, aga ma osalesin – meie võistkond võitis kogu aeg 😀 Ma muidugi ütlesin, et siis me kaotame, kui ma ka osalen, aga kuna eriti sportlikku midagi neis ei olnud, siis läks hästi. Tore istumine oli 🙂

Koju jõudsime umbes kell 01.00 ajal, aga pidu kestis veel hommkutundideni edasi, nagu me hiljem kuulsime. Lihtsalt rasedana ei jaksa ega taha kaua mingitel istumistel olla, ilmselt mõned läksid veel klubissegi edasi. Naljakas mõelda, et kui ma rase ei olnud ja kuhugi peole minek oli, siis ma olin ikka alati käpp 😀 No näiteks eelmisel nädalavahetusel läksid osad ka Kinno (Põlvas asub ööklubi nimega Kino), sest 2 Quick Start esines, aga no minu jaoks on klubid ikka veel pikalt need kohad, kuhu ma oma jalga ei tõsta. Kusjuures olen näinud minevikus naisi suurte kõhtudega klubis, aga no see ei ole minu meelest küll koht, kuhu rase naine peaks minema. Kui ongi mingi sünnipäev, mis toimub ainult klubis, siis ma jätaksin minemata. Ja kui on üritus, kus kõigepealt istutakse kellegi juures, siis sinna ikka läheksin ja kui hiljem tahaks seltskond klubisse minna, siis ma läheksin koju ära. Kuna Hendrik pole kunagi eriti klubiinimene olnud, siis tal on isegi hea meel, et ma hetkel ei saa seal käia, sest tavaliselt ma hakkasin ikka teda veenma, et ta ka tuleks, kui seltskond sinna juba minemas oli 😀 Ja ta ikka tuli ka, olles kusjuures ainuke mees, kes kaine peaga ka tantsima tuleb (ta on tihti kainekas pidudel) – seega oligi niimoodi, et naised ja Hendrik tantsisid, teised tüübid vajavad hoogu, et tulla, aga tema tuleb alati kohe. Et kui ta juba jala klubisse tõstab, siis tantsib ka, aga ta pigem ei käi seal eriti. Et kuigi nüüd tema oleks võinud ju ikka minna, siis ta ei tahtnud. Et ta pole ka selline, kes purjus peaga tahaks klubisse minna.

Eile käis mul sõbranna külas, ajasime niisama juttu. Ja täna käisime Hendriku vanaemal ja vanaisal külas, sinna tulid veel teised tema sugulased ka, ühte neist ma polnud isiklikult varem näinudki, aga kuulnud olin küll temast (nagu tema minustki). Hendriku suguvõsa puhul on väga tore see, et nad on alati hästi kokkuhoidvad ja neil toimuvad suured suguvõsakokkutulekud aastas korra. Et kõik nagu mingil määral suhtlevad ja teavad üksteise kohta midagi, käivad külas tihti näiteks. Minu perekonnas niimoodi ei ole. Ja kuigi Lõuna-Eestis on mu perekonnanimi mitmetel inimestel ja perekondadel, siis pean ma alati ütlema, et kahjuks ei tunne ma kedagi neist, sest ma ei suhtle oma isapoolsete sugulastega. Mu vanaisa suri juba siis, kui mu isa oli 10-aastane ja ta oli…. kuidas seda nüüd viisakalt öelda – üsna liiderlik mees – ehk siis lapsi on terve Võru- ja Valgamaa täis (mu isa on Valgamaalt pärit). Ehk siis mu isal on palju poolvendi ja õdesid, keda ta mitte kunagi näinud pole. Ja mu vanaema ei suhelnud enam pärast mu vanaisa surma üldse mu vanaisa sugulastega, sest mu vanaisa ei olnud just eriti hea abikaasa ja jutud tema liidrelikust elust olid kõigile teada. Lisaks oli seal ka see teema, et mu isal oleks praegu kolm aastat vanem õde, aga kuna mu vanaema pidi tol ajal tervise tõttu haiglasse minema, siis jättis ta oma tütre just oma mehe sugulaste hoolde (kuna vist ei olnud kellelegi teisele anda ja vanaisa ehk tema abikaasa oli vahepeal lihtsalt silmapiirilt kadunud). Kahjuks haiglast tagasi tulles avastas ta, et nad olid lapse ära külmetanud ja üheksakuuselt ta suri. Jah, siis olid teised ajad ja paljud lapsed suridki, aga nad isegi ei üritanud teda päästa vms. Et jah – sellised lood siis.

Ja emapoolne suguvõsa on mul üpris väike, no tädiga suhtlen tihti ja mul on siinsamas Põlvamaal ka sugulased just ema poolt (elavad samas külas, kus Hendriku vanemad). Et jah – kuna minul ei ole kunagi väga lähedasi suguvõsa suhteid olnud, siis on tore näha, et teistel perekondadel see siiski niimoodi on 🙂 Hendriku vanaema ja vanaisa on nagu mulle ka vanavanemad, keda mul kunagi endal pole olnud 🙂 Minu armas emapoolne vanaema suri juba siis, kui ma kaheksa-aastane olin ja vanaisasid pole ma ühtegi näinud, mu isapoolne vanaema ei olnud just päris see inimene, keda üks laps või ka täiskasvanud inimene endale vanaemaks tahaks. Nojah – eks tal oli ka küllaltki karm elu, nagu ma just ennist kirjutasin, aga ega meie selles süüdi polnud. Ja kui ma mõtlen sellele, et mu pojal saavad olema nii toredad vanavanavanemad, siis mu süda täitub heldimusega! 🙂 Ilmselt oma perekonnalt on Hendrik enda leebe ja heatahtliku iseloomu pärinud, sest kui sind ümbritsevad sellised toredad inimesed, siis on ju loogiline, et sa ise kasvad ka selliseks 🙂 Mitte et ma nüüd ütleks siinkohal, et ma olen räigelt kalk inimene, sest minul niimoodi pole kunagi olnud, aga eks ikka oleks tahtnud natuke teistsuguse suhtumisega suguvõsa jne (ma hetkel ei räägi siis oma vanematest, vaid juba kaugematest sugulastest).

Vot sellised lood siis hetkel. Millisest perekonnast teie tulete, millised on teie vanemad, vanavanemad jne? Rääkige – päris huvitav oleks teada 🙂

 

Käisime pühapäeval Põltsamaal!

Nädalavahetus läks suht kiirelt. Laupäeval käis üks tuttav külas mehe ja lapsega, keda ma viimati nägin üldse Intsikurmu Festivalil (last siis neil kaasas ei olnud loomulikult). Neil oli 1.5 aastane poeg ka kaasas, keda ma polnudki varem näinud. Sai niisama juttu puhutud ja sain mõned rasedatele mõeldud riided ka temalt. Küll suvised pigem rohkem.

Laupäeva õhtul oli Hendriku sõbra juures üks väike istumine, vahepeal käis Hendrik korvapalli mängimas (neil on töökaaslastega laupäeviti kossumäng mõnikord), mina ajasin niisama Hendriku sõprade naistega juttu jne. Pärast kossu tuli Hendrik uuesti sinna üritusele, istusime natuke veel ja siis tulime koju ära.

Pühapäeval oli plaan kuhugi sõita. Kuna Hendrik polnud varem Põltsamaal käinud, ainult korra läbi sõitnud, siis sinna meie teed viisidki. Põltsamaa on minu meelest üks väga ilus linn, palju ilusam kui Jõgevamaa keskus Jõgeva. Tegemist on muidugi subjektiivse arvamusega, aga mulle Jõgeva eriti ei meeldi, Põltsamaa aga küll. Põltsamaa on Eestis tuntud oma rohkete sildade arvu poolest – neil on neid väga palju! Ja just see lisabki Põltsamaale seda ilu veel eriti juurde.

Jalutasime niisama Põltsamaal ringi, käisime Vaga Mamas söömas, kus minagi varem polnud käinud. Toidud olid imehead – mina sõin parti ja Hendrik krevette. Neil on lausa kuus söögikohta Eestis, aga ma polnud siiani üheski käinud. Selline suhteliselt väike ja väljast pigem mitte eriti huvitav kohake, aga tegelikult seest on hubane ja tore 🙂

Lõpetuseks mõned pildid ka. See sinise kleidiga pilt on tehtud siis enne laupäevasele üritusele minekut, kleit on saadud Mallukalt ja sellega pole rasedust nii palju märgatagi 😀 Siis on üks pilt Põltsamaalt ja Vaga Mama söögist ka. Kuna kirjutan moblast, siis on kergem pildid üksteise järgi lisada – sellepärast kriban teksti enne ära. Millagi tahan raseduse emotsioonidest jne ka kirjutada, aga see jääb järgmise postituse jaoks.

20190324_110509.jpg20190323_193255.jpg20190324_164746.jpg20190326_175850.jpg

Beebi esimesed liigutused – 19+0 :)

Nagu te teate, siis on mul platsenta tagaseinas ja see peaks tähendama, et ma hakkan lapse liigutusi natuke varem tajuma. Veel eelmise nädala alguses polnud ma aga midagi tajunud ja dr.Google ütles, et tagaseinas oleva platsenta puhul võivad naised kuskil 17-18.nädalal juba midagi tunda (aga ei pruugi muidugi). Mina aga ei tundnud – ja kuna esimese lapse puhul võib see ka hiljem tulla, siis ma ei muretsenud.

Nädalavahetusel hakkas mul mingi imelik asi pihta. Ma olin lugenud ja teistelt kuulnud, et lapse esimesed liigutused on sellised mullitamised ja selle võib alguses ka seedimise kaela ajada. Minul oli see aga hoopis teistmoodi – nagu kõht tõmbleks vms. Kuna see oli lühikest aega, siis ma seda kohe liigutustega ei seostanud.

Täna tööl olles hakkas aga see rohkem pihta. Nagu sama tunne oleks, kui silm või jalg tõmbleb vms, aga kõik toimub kõhus. Selline osaliselt ka mullitamine, aga pigem nagu spasmid vms. Ma pole kunagi midagi sellist tundnud ja googeldasin. Ja tuligi välja, et just sellised õrnad kokkutõmbed kõhul nagu miski väreleks võivadki olla esimesed lapse liigutused! Helen oma beebiblogis kirjutas näiteks, et tal oli just samamoodi alguses.

Praegu on jälle vaikne ja need liigutused olid enne rahulikud ja väiksed (küll aga tajutavad) – seega loengi tänast päeva selleks esimeseks päevaks, mil ma neid tundsin 🙂 Ehk siis 19+0 – just nii palju on mul rasedust täna. Ma olen nii õnnelik ikka, sest ootasin neid juba ammu 🙂 Hendrik veel ei tunne, sinna läheb natuke veel aega. Aga see on tõesti hästi omapärane tunne, mida inimene, kes pole kunagi rase olnud, ei saagi oma peas ette kujutada. Alles siis, kui ta on rase ja seda tundma hakkab!

Hehe 🙂

 

 

Kui palju mul neid lugejad siis tegelikult on (endalgi huvitav niimoodi uurida, pole varem viitsinud :D)/ Ma sel aastal osalen EBA-l ka :)

Mõtlesin, et sel aastal võiks ehk EBA-l isegi osaleda. Hakkasin seda asja siis rohkem uurima, et mis värk sellega täpsemalt on. Enne oma blogi lisamist avastasin, et eluliste blogide kategoorias on üks oluline muudatus – nimelt on seal kaks valikut, kas su blogis on kuus alla 5000 külastaja või üle 5000 külastaja. Seda ma teadsin nagunii, et üle 5000 kliki ehk vaatamise on mul blogis kindlasti ühes kuus, aga kas ka külastaja? Vahe on lihtsalt selles, et üks inimene võib teha mitu klikki ehk vaatamist, seega kui klikkide arv oleks 5000, siis külastajate arv on kordi väiksem. Ma uskusin, et ehk ikka on ka üle 5000 külastaja ühes kuus, aga polnud varem niimoodi seda asja uurinud.

Seal oli ka kriteerium, et peab oma blogisse Google Analyticsi lisama. Ja see õpetus tundus kerge ja oligi kuni selle ajani, mil ma hakkasin seda koodi WordPressi blogisse lisama. Koodi ja kõik sain kätte, aga no ei õnnestu koodi kopeerida, lööb kogu aeg, et error on sees. Hakkasin siis googeldama ja tuli välja, et viga ei olnud minus. Nimelt Google Analyticsit ei saa kasutada tasuta WordPressi puhul (ehk siis wordpress.com puhul, wordpress.org sobib ideaalselt). Ehk siis kaks varianti – sa kas hakkad WordPressi eest maksma (võtad Premium kasutaja) või lood WordPressi põhjaga oma domeeni. Kumbki ei tundu minu jaoks hea variant, sest ma ei taha maksta asjade eest, mis on alati tasuta olnud. Aga suht jama ka, kui paned ennast kategooriasse, et sul on üle 5000 lugeja kuus ja siis sind eemaldatakse võistluselt, sest sul reaalselt pole või sul pole Google Analyticsit lisatud, mis näitaks, et tegelikult on küll. Kirjutasin Marimellile ja mainisin, et tasuta versiooni puhul ei saa seda Google Analyticsit lisada. Vbl mingit moodi saab, aga nii lihtsalt küll mitte. Ja et kui ma osalen, siis ma ei taha, et mind ära bännitakse, sest kuskil pole näha, kas mul ikka on üle 5000 külastaja kuus 😀 Marimell lubas uurida, et kas tõesti WordPressi tasuta versiooni puhul ei saa Google Analyticsit lisada ja ütles, et bänni ikka ei saa.

Hakkasin siis enda statistikast uurima, palju mul just neid külastajaid kuus on. Olen ikka vaadanud, et palju vaatamisi on, aga palju külastajaid kuus (ehk siis loevad just visitors, mitte sessions – ehk siis külastajad on olulised, mitte vaatamised) on, seda ma nii väga uurinud varem pole.

Nagu näha, siis mu kõige edukam aasta oli 2014, mil kogu vaatamisi oli kõige rohkem (mitte aga külastajaid). Ka 2018 ei ole külastajate mõttes halvem, vaid neid oli isegi rohkem – 99 785, lihtsalt vaatamisi on kõvasti vähem (285 566 võrreldes 2014.aasta 356 719-ga) – ehk siis 2014.aastal inimesed klikkisid rohkem erinevatel teemadel. 2018.aastal oli külastajate arv 99 785, 2014.aastal 94 943. Et külastajate arv on 2018.aastal 5000 inimese võrra rohkem, aga klikkide arv on 70 000 võrra väiksem kui 2014. 2014.aastal ma vist kirjutasin ka kõige rohkem ja teemad olid üpris skandaalsed. Nii et selle pildi põhjal tundub, et ühes kuus on mul küll üle 5000 erineva külastaja. Selle põhjal võib järelda, et lugejate arv on natuke ehk tõusnud, aga lihtsalt üks kindel külastaja ei kliki enam nii paljudel erinevatel postitustel kui aastal 2014. Ja kaks kõige edukamat aastat minu jaoks blogimises on olnud 2014 ja 2018 aasta, vahepeal on vähem külastajaid ja vaatamisi olnud. Kõige edukam oli 2014 ja siis järgneb kohe eelmine aasta. Päris hea ju 🙂

Hetkel siis praeguse kuu seis – märts 2019 ehk siis hetkeseisuga on külastajaid olnud 8147 ja vaatamisi 23 628. Veebruaris oli külastajaid 9796 ja vaatamisi 31 608. Jaanuaris oli külastajaid 8033, vaatamisi 21 731, detsembris oli 9006 külastajat ja 23 483 vaatamist. Novembris oli külastajaid 9001 ja vaatamisi 26 704, oktoobris 9563 vaatamist ja 31 183 külastust. Septembris sai ka 10 tuhat külastust ületatud – nimelt 10 018, vaatamisi 32 274.  Kõige vähem külastas mu blogi eelmisel aastal 6860 inimest kuus, see oli juulis 2018. Mis on ju ka arusaadav – palavad ilmad ja kes see arvutis ikka viitsib passida. Aga jah – tahtsin ise kindlust saada, et võin panna oma blogi sellesse kategooriasse elulistes blogides lisada, kus on üle 5000 külastaja kuus. Ma polnud varem neisse numbritesse nii süvenenud ja olin arvamusel, et mul on vähem külastajaid ja vaatamisi. Eriti suurte blogidega muidugi ei konkureeri, aga seda ma olen alati teadnud 🙂

Ehk siis jah – ma sel aastal kandideerin EBA-l. Tean ka seda, et mõned, kes eelmisel aastal ei kandideerinud, nüüd seda teevad (näiteks Mallukas ja Miiu). Kuhugi ettepoole ma ei loodagi tulla ja kui Mallukas kandideerib, on võitja sealses kategoorias nagunii teada, aga tore oleks ikka hääli saada 🙂 Sest beebi-ega pereblogi ma ilmselgelt pole, vbl aasta pärast, aga ma ei usu, sest ma ei taha ainult sel teemal kirjutada. Arvamusblogi on pigem nende ampluaa, kes kogu aeg ühiskondlikel teemadel arvamust avaldavad. Et jääb ikka eluline blogi järgi, kuigi seal on alati osalejate arv kõige suurem.

Rääkige, keda te ise sel aastal EBA-l kandideerimas soovite näha? Mis blogisid loete jne. Ja kandideerida saab siin (ja muud infot lugeda):

https://blogiauhinnad.ee/

 

 

Nõuni kohalik kauplus/ Hellenurme/Niisama jutt/ Kas ma kardan sünnitust?

Reedel ostis Hendrik Lõuna-Eesti Postimehe, kus oli kirjas, et kaks poodi suutsid enda ukse pärast seda avatuks jätta, kui Coop need sulges. Nimelt nii Nõuni kui Hellenurme poed juba suleti, aga kohalik külarahvas võttis vastu asja enda kätte – ehk siis hakkasid ise poodi pidama! Ja minule on alati sellised asjad südamelähedased olnud, kui kohalikud külapoed suudavad ja tahavad oma uksed avatuks jätta. Ehk siis meie teekond just nendesse poodidesse täna viis! No peaaegu – Nõuni kaupluses saime ilusti käidud, aga jõudsime Hellenurme poe juurde kell 15.15 – kahjuks sulgeb pood pühapäeviti kell 15.00 uksed. Ehk siis Hellenurme pood jääb teiseks korraks.

Kes tahab rohkem Nõuni kaupluse pererahvaga tutvuda, siis võib seda videot vaadata (TV3 just hiljuti käis neil külas).

Nõuni kauplus asub Valgamaal ja on selline pisike poeke, kus saab lisaks tavalisele toidukraamile ka osta poerahva enda tehtud saiakesi ja salateid. Kuna me jõudsime üpris hilja, siis saiakesi enam ei olnud, küll aga saime osta nende tehtud kartulisalatit! Ja lisaks saime seda süüa seal poes sees, sest neil oli kaks tooli ka. Nagu kodukohviku tunne tekkis 🙂 Ja poe peremees ja perenaine olid nii sõbralikud ja armsad inimesed, et kohe on näha, et poodi peetakse südamega ja see on ka kohalikele väga oluliseks kohaks (selle aja jooksul, mis seal olime, käis seal üpris palju rahvast). Ostsime kaasa nende endi kasvatatud küüslauku, nende talus tehtud mett ja muid asju, mis päris nende enda tehtud polnud, aga siiski nostalgia tuli peale – nimelt lahtiseid Komeedi komme ja kama. Hinnad olid suhteliselt soodsad ja kui toetada kellegi nii armsalt loodud perepoodi, siis poleks isegi vahet, kui need natuke kallimad oleksid.

Väike kohvikunurgake Nõuni poes 🙂 Selleks hetkeks oli kartulisalat juba söödud!

Kodus tegin pilti kogu sellest kraamist, mis sealt kaasa ostsime. Kilekottides on küüslauk ja Komeedi kommid. Kusjuures – võtsin alguses selle meepoti nende poeriiulist, aga perenaine tõi mulle tagaruumist hoopis ilusama kujundusega purgi (see on siis pildil näha) – ta ise mainis, et headele külastajatele on alati üllatus varuks! Kusjuures oli ka – lisaks kartulisalatile, mis me ostsime seal söömiseks, pani ta meile taldrikutele ka natke oasalatit, aga raha sellest eest ei küsinud. Vot sellised poed väärivad alati külastamist, sest need on nii ägedad! 🙂

Siin saate selle poe kohta rohkem informatsiooni, et ise külastama minna 🙂

Nagu ma juba mainisin, siis Nõuni kauplusest 20 minuti kaugusel asuvasse Hellenurme poodi (mis kuulub juba Tartumaa alla) jäime me natuke hiljaks – ehk siis me ei uurinud täpselt, mis kellani see pood pühapäeviti lahti on. Mis seal ikka – käisime Hellenurmes niisama ringi ja tegime paar pilti 🙂

 

Hellenurme Veskimuusuem paistab vasakult 🙂 See oli muidugi suletud, seega käisime niisama ringi.

Hellenurme tammi juures 🙂

Tore pühapäevake oli!

Vot selline see tänane päevake oligi. Hendrik on hetkel rahvatantsutrennis – nad harjutavad päris hoolega, sest teine ülevaatus on mais, kus selgub, kas nad pääsevad tantsupeole. Üks oli juba ära, aga nad hetkel siiski veel tulemusi ei tea. Mina usun, et nad kindlasti pääsevad, aga tuleb veel natuke oodata! 🙂

Reedel tuli meile mu Inglismaal elav õde külla. Sõitsime õhtul Räpinasse, et seal süüa, aga kõik kohad olid kinni – nii see keldrisse minev pubi kui ka Puuriida Pubi. Seega tulime Põlvasse tagasi ja käisime hoopis La Storias pitsat söömas. See on meie kodule üpris lähedal – seega saab seal vahel ikka käidud, sest pitsad on seal  ülihead. Õhtul vaatasime niisama telekat ja ajasime juttu, mu õde jäi meile ööseks ka. Laupäeval viisime ta bussijaama ära, kus ta siis Tartusse tagasi sõitis, et täna juba lennukiga Inglismaale tagasi sõita, sest ta puhkus sai läbi.

Eile õhtul käisime Hendrikuga niisama jalutamas, rääkisime sellest, et augustis meie elu muutub päris kõvasti, sest me pole enam kahekesi. Tundub kuidagi nii uskumatu, aga samas nii loogiline, et varsti oleme me juba perekond 🙂 Mu sugulane kusjuures eelmisel nädalal, kui ta meil külas käis, küsis Hendrikult, et kas ma olen raseduse ajal kuidagi tujukam või emotsionaalsem, millepeale Hendrik ütles, et absoluutselt mitte, et nagu Jaanika ikka 😀 Ma olen juba niisama ka üpris emotsionaalne! Ja rääkides nimest, mis me plaanime lapsele panna, siis võib nüüdseks öelda, et see on juba päris kindel. Kui ta just 20.nädala ultrahelis sugu ei vaheta, aga seda ma ei usu 😀 Elites oli arst päris veendunud, et tegemist on poisiga. Aga kui ta ka peaks vahetama, siis on tüdrukunimi ka kindel. Et igal juhul on nimi kindel! 🙂

Minult on hakatud küsima, et kas ma kardan sünnitust. Muidugi kardan! Mu enda suguvõsas on väga raskeid sünnitusi olnud, mis õnneks lõppesid õnnelikult, aga see taastumine oli ülimalt raske. Lausa nii raske, et sünnitaja pidi kolm nädalat pärast sünnitust haiglas olema, sest ta platsenta ei irdunud pärast sünnitust õigesti ja arstid pidid palju operatsioone tegema – ja doktor isegi mainis, et ta pole oma 20-aastase karjääri jooksul kunagi sellist asja näinud. Mu sugulane lausa küsis, et kas ta üldse ellu jääb, millepeale arst ütles, et 100 protsenti ei saa lubada, aga teeme kõik, mis meie võimuses. Lapsega oli kõik korras, aga jah – just naisel endal tuli pikalt haiglas olla ja talle tehti mitmeid operatsioone. Nüüdseks on sellest möödas neli aastat ja just seesama sugulane mul eelmisel nädalal oma nelja-aastase tütrega külas käis. Et jah – teades selliseid lugusid tulevad hirmujudinad veel rohkem peale, aga õnneks on need siiski üpris haruldased.

Mu sõbrannal oli kerge sünnitus, mu õel raske (räägin just esimestest sünnitusest siinkohal) – seega on mul lähikonnas igasuguseid näiteid tuua. Ülirasketest sünnitustest ja taastumistest kuni väga kerge sünnituseni. Võib-olla on mul selles mõttes kergem seda mitte nii väga karta, sest ma ju ei tea, mis mind reaalselt ees ootab. Eks esimese lapsega võib see ju raskem olla, nagu tihtipeale räägitakse, et päris beebit just niisama välja ei nuuska 😀 Et võite mulle oma sünnituskogemusi kirja panna. Just eriti huvitav oleks esimese sünnituse kohta lugeda, aga kui te olete mitu korda sünnitanud, siis neid võrdlusi oleks ka väga hea lugeda! 🙂 Ka mu sugulane on nüüdseks juba sünnitushirmust üle saanud ja on valmis seda ehk uuesti kunagi kogema, aga selleks läks aastaid aega ka. Sest kui see on ikkagi nii raske kogemus, siis on see arusaadav, et see nii kergelt ära ei unune.

Keegi kunagi küsis minult kommentaariumis, et ma võiksin rääkida neist emotsioonidest, mis meid siis valdasid Hendrikuga, kui me teada saime, et ma rase olen. Kuna laps oli planeeritud, siis see üllatusena selles mõttes ei tulnud. Ja see juhtus kiiresti, sest oktoobris jätsin ma plaastrid ära ja novembris jäin rasedaks.

Me olime siis väga õnnelikud, aga loomulikult algas see esialgne raske periood, kus nagu ei tihka kellelegi öelda, sest tahaks, et need esimesed kolm kuud juba mööduksid. Minu kaks parimat sõbrannat said kohe teada, Hendrik rääkis oma vanematele pärast esimest arstivisiiti, mis oli 2.jaanuaril (teada saime 16.detsembril). Minu õed said ka siis teada. Töökaaslased said teada neli päeva enne Oscari testi, ülemus natuke enne seda. Blogis tulin vist samal päeval avalikuks, kui ülemusele ütlesin – ehk siis nädal enne Oscari testi. Ja Facebookis teatasin pildi all pärast Oscari testi natuke. Nüüdseks ei ole vist enam kedagi, kes ei teaks ja kui ma ka tahaksin seda varjata, siis enam ei õnnestuks, sest kõht on juba piisavalt suur. Lausa nii suur, et tööl koristaja õnnitles mind ja küsis, et kas ma kuu-kahe pärast hakkan sünnitama 😀 Ütlesin, et alles augustis. Nimelt ma ei näe seda koristajat tihti, sest ta koristab teist korrust (meie kontor on kolmandal) ja läksin parasjagu WC-sse, kus ta mind siis üle pika aja nägi. Kui ütlesin, et sünnitan augustis, siis ta ütles, et oi, oi, nii suur kõht juba. Mul oli parasjagu siis seljas üks pluus, mis ongi rasedatele mõeldud ja toob kõhu eriti välja. Mõne teise riietusega see ehk nii suur ei tunduks.

Nüüdseks on väsimust veidike vähem, sest II trimestril pidigi väsimus väiksemaks jääma ja siis III trimestril jälle natuke see tagasi tulema. Eks näis jah 🙂 Üldiselt on enesetunne ikka kõvasti parem kui esimesel kolmel kuul ja kuigi ma siis oksendasin ka ainult kolm korda, siis seda iiveldustunnet oli küll piisavalt. Ja see väsimus oli meeeeeletu siis!!!! Aga noh – WC-s peab praegu juba marutihti käima ja ma ausalt ka ei kujuta ette, mis veel edaspidi saama hakkab, selles mõttes on küll väga tüütu see rasedus 😀

Aga ma olen nii õnnelik ja rahul 🙂 Ja Hendrik on. Ta ka ikka paitab kõhtu ja ootab juba, millal liigutusi tundma hakkab 🙂 Ma ise ka veel ei tunne, aga eks natuke lähebki veel aega. Ma olen väga tänulik elule ja saatusele ning Tinderile (haha :D), et ta on andnud mulle Hendriku ja selle augustis sündiva poisikluti! Minu kõige kallimad, keda ma nii väga armastan 🙂

Vot selline see postitus siis saigi! Ilusat nädalavahetuse lõppu teile!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kui ise niimoodi kirjutada ei oska, aga keegi teine oskab…

Ma täna soovitaksin ühte ülihead postitust. Kuidas kasvatada inimest on alati väga hea kirjutaja olnud, aga vot see postitus on nii õige! Ta on alati väga tugev poliitikateemadel olnud ja suudab lahmimata kirjutada nendest asjadest, mida kõik (kaasa arvatud ma ise) teha ei oska.

Postitus ise on siin (sobib ka EKRE pooldajatel seda teemat lugeda, sest seal ei lahmita):

https://kuidaskasvatadainimest.wordpress.com/2019/03/15/poliitkaose-keerises/

 

Ma soovin oma beebile hommikuti ilusat päeva! :D

Hehe – pärast seda, kui ma sain teada, et augustis sünnib poiss, siis on mul side beebiga kuidagi erilisem. Näiteks oleme me pannud UH-pildid külmkapi peale koos magnetiga – ehk ma siis vaatan neid hommikuti ja silitan oma kõhtu ning soovin oma pojale ka ilusat päeva 😀 Et seal on kõik varasemad pildid ka, aga viimased on just kõige paremad, sest laps on juba suurem. Eriti armas on see pilt, kus tal käsi näo ees on. Ma ei mäleta, kas ma seda juba kirjutasin, aga Hendrik saatis mingi aeg tagasi mulle tööl olles smsi ja soovis ilusat päeva meile, ma siis alguses mõtlesin, et miks ta mind teietab või miks ta mu töökaaslastele ka head tööpäeva soovib, ta tavaliselt ei tee seda mitte kunagi. Aga siis sain aru, et ta mõtles mind ja beebit 😀 Nii armas ikka 🙂

Ega mul pikka juttu täna polegi, lõpetuseks täna tehtud paar pilti ka 🙂 Facebooki millegipärast ei saa hetkel üldse pilte lisada, error nii moblas kui arvutis, ilmselt Facebooki viga, aga siia vast ikka saab 😀

Siin nagu ei tundu kõht eriti suur 😀

Siin aga küll 😀

Kumb meil siis augustis sünnib?

Täna käisin ma lausa kahe arsti juures. Nimelt on mul kaenla all üks sünnimärk, mille ma tahtsin lasta üle vaadata. Täna kusjuures panin aja ja tänaseks selle sain ka. Ilmselt oli võlusõna see, et ma olen neljandat kuud rase. Või siis pigem see, et neil lihtsalt oli kohe vaba aeg võtta. Sünnimärki eemaldama ei pea ja kuigi rinnahoidja äär sinna vastu läheb, siis pole sellest midagi. Ehk siis kõik oli okei!

Aga täna kell 18.20.oli mul siis Elites vastuvõtt. Hendrik tuli ka Tartusse ja me koos läksime. Saime põhjaliku ülevaate beebi kohta – hetkel nägid nemad, et on 16+4, see võibki erineda, Tamme Erakliiniku järgi oleks 17+0 ja Tartu Ülikooli Kliinikumi järgi 16+6. Vahe on nii väike, et see erinevus on loogiline.

Arst oli põhjaliku ülevaate loote arengust andnud ja ma nii mõtlesin küsida, et kas nad sugu ka näevad. Sest olin enne läbivaatust öelnud, et ma sellepärast eriti tulingi. Aga ma ikka ootasin, et las ta ütleb ise. Arst kusjuures rõhutas, et ma kindlasti 20.nädala uuringut ära ei jätaks, mis siis, et seal Elites hetkel käisin. Ei plaaninudki, sinna on nagunii kolm nädalat aega. Ma tean, et väga tihedane ultraheli pole hea, aga minul on olnud mitmenädalased vahed ja see on okei. Pealegi ma rohkem erakliinikut ei plaani nagunii külastada. Aga nii armas oli oma last veel suuremana näha, teda liigutamas jne näha 🙂 Meie armas beebi!

Ja lõpuks jõudis siis see aeg kätte, et arst mainis, et on suhteliselt kindel, et laps, kes meil augustis sünnib, on… on POISS! Et 20.nädala uuringus nad kindlasti kinnitavad seda, aga ta on 95 protsenti selles kindel.

Ma olen maininud, et nii mina kui Hendrik tahtsime väga tüdrukut ja olin isegi mõelnud, et appi, kas ma tõesti võiksin pettumust tunda, kui see niimoodi ei ole. Aga seda pettumust ei tulnud! Ma olin ja olen nii õnnelik, et seda on raske sõnadesse panna. Hendrik kusjuures ei olnud ka üldse pettunud – me mõlemad naeratasime ja emotsioonid olid laes. Isegi beebi tajus seda, sest hakkas kohe end liigutama – arst näitas seda meile just siis ekraanil.

Ma olin kujutanud seda olukorda ette ja mõelnud, et vbl ma siis tunnen natuke pettumust, aga see ei läinud absoluutselt niimoodi. Ka Hendriku näol oli ainult rõõm – meie väike poiss! 🙂 Ma olen end alati rohkem tüdruku emana ette kujutanud – seega poisi ema olemine on kindlasti hoopis teistsugune kogemus, aga samas kindlasti nii põnev! 🙂

Nimi on meil suure tõenäosusega olemas, aga päris sada protsenti kindel veel pole. Nimelt poisi puhul sai Hendrik selle nime mõelda ja me oleme rääkinud ühest nimest, mis meile mõlemale kusjuures meeldib. Et tegemist on palju tavalisema eesti nimega, kui tüdruku puhul oleks olnud, ainult üks nimi on ka. Eks näis, aga tundub, et kisub selle nime poole 🙂 Jällegi sobib väga hästi kokku Hendriku perekonnanimega.

Et jah – me oleme väga õnnelikud. Ja ma kusjuures räigelt põdesin, et appi, mis siis saab, kui ma reaalselt pettun lapse soos jne. Et ükski lapsevanem ei tohiks ju niimoodi tunda… Olin arvestanud, et nii võib natuke minna, aga absoluutselt ei läinud. Meie väike pojake! 🙂

Aeg võiks juba kiiremini minna! 🙂

Paar sõna nädalavahetusest

On olnud suhteliselt tegus nädalavahetus. Just selles mõttes, et eile käisime mu isakodus ja tähistasime tagantjärele mu isa sünnipäeva. Mu õed olid ka mõlemad kohal, sest ka Inglismaal elav õde on hetkel Eestis. Eile tõime mitu kasti mu raamatuid ja muid asju ära isakodust, mis olid endiselt veel seal.

Täna käis üks sugulane külas oma nelja-aastase tütrega, kes juba küsis, kas beebit saab sülle võtta 😀 Veel ei saa, aga augustis saab, ta lahkudes ka paitas kõhtu ja tegi titale pai. Nii armas 🙂

Lõpetuseks lisan kaks pilti ka, esimene on eile õhtul tehtud ja teine täna päeval. Seljas on mul kusjuures Malluka saadetud kleit, mis rasedale sobib küll väga hästi 🙂

Ilusat nädalavahetuse lõppu kõigile! 🙂 2019-03-09-21-23-40-163.jpg20190310_154841.jpg

 

Tundub, et võib ka niimoodi minna, et Reformierakond jääb opostitsiooni… (kuigi ma neid endiselt toetan, arvan ma, et nad mängisid ise oma võimalused maha…)/ Ja EKRE võibki vbl koalitsiooni pääseda…

Ilmselt mitmed, kes on olnud Reformierakonna vastu, on nüüd üpris rõõmsad. Keskerakonnast oli tegelikult kaval lüke Reformierakonna pakkumine koalitsooniks tagasi lükata, teades nagunii, et Isamaa-Sotsiaaldemokraadid on Reformierakonna peale solvunud, et lubatud esmaste koalitsioonikõneluste teemat nendega ei arutatud, vaid pöörduti hoopis Keskerakonna poole. Sotsiaaldemokraadid ilmselt läheksid Reformierakonnaga endiselt koalitsiooni, aga sellest pole kasu – sest nad kahekesi ei moodusta enamust – seega see ei aitaks. Isamaal on nüüd teine valik laual – Keskerakond ja EKRE. Keskerakonnale on see samuti kasulik valik, sest siis saaks Jüri Ratas peaministriks jääda ilmselt. Ja EKRE-le oleks see esimene reaalne võimalus koalitsooni pääseda. Eks nüüd näis, mis saama hakkab, aga tundub, et Reformierakonnale võidaksegi kambakas teha ja kõik need 100 000 inimest rõõmustavad, kes EKRE poolt hääletasid. Kuigi enamust nad seal ei moodusta ja ilmselt Keskerakond/Isamaa ei laseks EKRE-l palju asju läbi viia…

Mina sellist lahendust isiklkult ei pooldaks, aga tuleb ka tunnistada, et Reformierakond mängis ise oma šansid suurenisti maha. Nad oleksid pidanud aimama, et niimoodi mängides võib kõik vastu taevast lennata. Veel ei ole lennanud, aga võib lennata…

Kuidas teie hetkelise olukorraga rahul olete? Ilmselt paljud on, sest nad hääletasidki EKRE/Keskerakonna/Isamaa poolt jne?