Tahaks olla see chill rase, aga no teps mitte pole seda… /Niisama nädalavahetusest/Erinevad suguvõsad ja nende omavaheline läbikäimine

Homme on mul siis 20.nädala ultraheli (seda nimetatakse vist looteanatoomiaks?). Kui ma ei oleks erakliinikus käinud, siis saaksin ma ilmselt homme esmakordselt soo teada. Igal juhul – sellega seoses olen mitmed küsimused kirja pannud, mida ämmaemandalt küsida. Ju sellepärast on mul vastuvõtud alati ka nii pikad, sest ma võtan oma märkmiku lahti ja hakkan neid ette lugema 😀 Ma panen need sellepärast kirja, et muidu mul läheb lihtsalt meelest ära, mida ma küsida tahtsin.

Üks kõige olulisem asi, mida ma küsida tahan, on see beebi liigutuste teema. Nimelt mis ajast ma peaksin neid igapäevaselt tundma hakkama (ilmselt mingi paari nädala pärast juba kindlasti). Hetkel ma küll veel igapäevaselt ei tunne. Kui ma esimest korda tundsin, siis läks ikka mitu päeva enne mööda, kui ma uuesti midagi tajusin. Ja need on veel üsna õrnakesed. Ja googeldamine ajab mind aina rohkem närvi, sest kõik raiuvad, et kui on platsenta tagaseinas nagu mul, siis hakkad varem tundma neid ja tunnedki suhteliselt kohe regulaarselt. No mul küll niimoodi pole. Et selles mõttes on see rasedus natuke stressirohke aeg küll. Esimesed kolm kuud sellepärast, et siis ei taha kellelegi väga midagi öelda, sest see on kõige kriitilisem aeg, aga kuna minul hakkas kõht üpris kiiresti kasvama, siis pidingi juba suht varakult pikki kampsuneid jne kandma, et seda varjata. Ju sellepärast tulin ka natuke varem plaanitud ajast kapist välja, sest ei viitsinud enam lihtsalt pikki kampsuneid kogu aeg kanda. Siis tuleb see veidike rahulikum aeg ja natuke enne 20.nädala täitumist jõuab kätte see aeg, mil peaks nagu liigutusi tundma ja siis hakkad sellepärast närveerima, kui veel ei tunne. No ma täna tundsin ja eile ka, aga siin kolm päeva enne seda ei tundnud jälle midagi (kuigi olin juba tundnud enne). Mõned ka arvavad, et kuna ta veel on väike, siis ei peagi kogu aeg tundma, sest kui ta pöörab oma selja minu kõhu poole, siis ma ei peagi neid tundma. Aga alati öeldakse, et kui platsenta on eesseinas, et siis see tajumine hakkab hiljem peale. No mul on tagaseinas ja ma peaksin just paremini tundma, aga niimoodi küll pole. Kuidas teil nende liigutuste tundmisega oli? Kas platsenta oli tagaseinas või eesseinas jne? Millal igapäevaselt neid tundma hakkasite?

Ma homme küsin kõik järele, mul on hetkel veel kuus küsimust kirja pandud, mida ma teada tahan, aga nende vastused toon siis ka siia ära, kui ma juba olen arstilt need kätte saanud. Lihtsalt internet annab nii erinevat informatsooni ja pigem ajab see mind rohkem närvi. Seega googeldamine on üks hull asi vahel 😀 Mõnikord aitab ja teeb väga targaks, aga teine kord lihtsalt ajab närvi! Tegelikult tahaks ju see chill rase olla, aga kuna ma olen ikkagi esimest korda selles olukorras, siis seda erinevat infot on nii palju, mida vastu võtta. Ja iial ei tea, mis see õige on. Ei saa öelda, et juba käidud tee, eksole 😀

Ma pärast homset vastuvõttu teengi pigem selle raseduspostituse siis juba kõigi nende küsimustega, mis ma ämmakale homme siis esitan. Et siis saan koos küsimustega juba vastused ka kirja panna – vbl aitab kedagi teist ka, kes on samas paadis nagu mina, et esimest korda rase ja nii palju uut infot, mida vaja seedida jne. Millised esmarasedad teie olite? Põdesite palju nagu mina või pigem olite rahulikud? Eks ma saan ise ka aru, et rahulik oleks kõige parem olla, aga mis sa ära teed, kui minus seda geeni pole.

Ka see nädalavahetus on suht üritusterohke olnud. Reedel pidas Põlvamaa ühes rahvamajas sünnipäeva üks Hendriku sõber, kes sai 30-aastaseks. Lisaks meile saab üks Hendriku sõpruskonnas olev paarike ka varsti lapsevanemateks (juunis) ja neil on ka poiss tulekul nagu meilgi. Saime muljeid vahetada. Läksime sinna üritusele taksoga, et Hendrik saaks ka juua ja kuna ta polnud seda ammu teinud, just eriti kangemat alkoholi, siis tal hakkas kiiresti pähe. Tal enamasti hakkabki, sest ta joob suhteliselt harva. Ja siis ta pikutas ülakorrusel mingi aeg, all hakkasid mingid mängud (seal oligi suur saal, kus sünnipäev toimus, kaugemalt tulijaid said ülakorrusele ööseks ka jääda) pihta ja sünnipäevalaps küsis, et kas rasedad võivad ka ikka neid mängida. Võisid küll – mingi pingpongi viskamine ja õhupalli loopimine. Teine rase naine ei osalenud, aga ma osalesin – meie võistkond võitis kogu aeg 😀 Ma muidugi ütlesin, et siis me kaotame, kui ma ka osalen, aga kuna eriti sportlikku midagi neis ei olnud, siis läks hästi. Tore istumine oli 🙂

Koju jõudsime umbes kell 01.00 ajal, aga pidu kestis veel hommkutundideni edasi, nagu me hiljem kuulsime. Lihtsalt rasedana ei jaksa ega taha kaua mingitel istumistel olla, ilmselt mõned läksid veel klubissegi edasi. Naljakas mõelda, et kui ma rase ei olnud ja kuhugi peole minek oli, siis ma olin ikka alati käpp 😀 No näiteks eelmisel nädalavahetusel läksid osad ka Kinno (Põlvas asub ööklubi nimega Kino), sest 2 Quick Start esines, aga no minu jaoks on klubid ikka veel pikalt need kohad, kuhu ma oma jalga ei tõsta. Kusjuures olen näinud minevikus naisi suurte kõhtudega klubis, aga no see ei ole minu meelest küll koht, kuhu rase naine peaks minema. Kui ongi mingi sünnipäev, mis toimub ainult klubis, siis ma jätaksin minemata. Ja kui on üritus, kus kõigepealt istutakse kellegi juures, siis sinna ikka läheksin ja kui hiljem tahaks seltskond klubisse minna, siis ma läheksin koju ära. Kuna Hendrik pole kunagi eriti klubiinimene olnud, siis tal on isegi hea meel, et ma hetkel ei saa seal käia, sest tavaliselt ma hakkasin ikka teda veenma, et ta ka tuleks, kui seltskond sinna juba minemas oli 😀 Ja ta ikka tuli ka, olles kusjuures ainuke mees, kes kaine peaga ka tantsima tuleb (ta on tihti kainekas pidudel) – seega oligi niimoodi, et naised ja Hendrik tantsisid, teised tüübid vajavad hoogu, et tulla, aga tema tuleb alati kohe. Et kui ta juba jala klubisse tõstab, siis tantsib ka, aga ta pigem ei käi seal eriti. Et kuigi nüüd tema oleks võinud ju ikka minna, siis ta ei tahtnud. Et ta pole ka selline, kes purjus peaga tahaks klubisse minna.

Eile käis mul sõbranna külas, ajasime niisama juttu. Ja täna käisime Hendriku vanaemal ja vanaisal külas, sinna tulid veel teised tema sugulased ka, ühte neist ma polnud isiklikult varem näinudki, aga kuulnud olin küll temast (nagu tema minustki). Hendriku suguvõsa puhul on väga tore see, et nad on alati hästi kokkuhoidvad ja neil toimuvad suured suguvõsakokkutulekud aastas korra. Et kõik nagu mingil määral suhtlevad ja teavad üksteise kohta midagi, käivad külas tihti näiteks. Minu perekonnas niimoodi ei ole. Ja kuigi Lõuna-Eestis on mu perekonnanimi mitmetel inimestel ja perekondadel, siis pean ma alati ütlema, et kahjuks ei tunne ma kedagi neist, sest ma ei suhtle oma isapoolsete sugulastega. Mu vanaisa suri juba siis, kui mu isa oli 10-aastane ja ta oli…. kuidas seda nüüd viisakalt öelda – üsna liiderlik mees – ehk siis lapsi on terve Võru- ja Valgamaa täis (mu isa on Valgamaalt pärit). Ehk siis mu isal on palju poolvendi ja õdesid, keda ta mitte kunagi näinud pole. Ja mu vanaema ei suhelnud enam pärast mu vanaisa surma üldse mu vanaisa sugulastega, sest mu vanaisa ei olnud just eriti hea abikaasa ja jutud tema liidrelikust elust olid kõigile teada. Lisaks oli seal ka see teema, et mu isal oleks praegu kolm aastat vanem õde, aga kuna mu vanaema pidi tol ajal tervise tõttu haiglasse minema, siis jättis ta oma tütre just oma mehe sugulaste hoolde (kuna vist ei olnud kellelegi teisele anda ja vanaisa ehk tema abikaasa oli vahepeal lihtsalt silmapiirilt kadunud). Kahjuks haiglast tagasi tulles avastas ta, et nad olid lapse ära külmetanud ja üheksakuuselt ta suri. Jah, siis olid teised ajad ja paljud lapsed suridki, aga nad isegi ei üritanud teda päästa vms. Et jah – sellised lood siis.

Ja emapoolne suguvõsa on mul üpris väike, no tädiga suhtlen tihti ja mul on siinsamas Põlvamaal ka sugulased just ema poolt (elavad samas külas, kus Hendriku vanemad). Et jah – kuna minul ei ole kunagi väga lähedasi suguvõsa suhteid olnud, siis on tore näha, et teistel perekondadel see siiski niimoodi on 🙂 Hendriku vanaema ja vanaisa on nagu mulle ka vanavanemad, keda mul kunagi endal pole olnud 🙂 Minu armas emapoolne vanaema suri juba siis, kui ma kaheksa-aastane olin ja vanaisasid pole ma ühtegi näinud, mu isapoolne vanaema ei olnud just päris see inimene, keda üks laps või ka täiskasvanud inimene endale vanaemaks tahaks. Nojah – eks tal oli ka küllaltki karm elu, nagu ma just ennist kirjutasin, aga ega meie selles süüdi polnud. Ja kui ma mõtlen sellele, et mu pojal saavad olema nii toredad vanavanavanemad, siis mu süda täitub heldimusega! 🙂 Ilmselt oma perekonnalt on Hendrik enda leebe ja heatahtliku iseloomu pärinud, sest kui sind ümbritsevad sellised toredad inimesed, siis on ju loogiline, et sa ise kasvad ka selliseks 🙂 Mitte et ma nüüd ütleks siinkohal, et ma olen räigelt kalk inimene, sest minul niimoodi pole kunagi olnud, aga eks ikka oleks tahtnud natuke teistsuguse suhtumisega suguvõsa jne (ma hetkel ei räägi siis oma vanematest, vaid juba kaugematest sugulastest).

Vot sellised lood siis hetkel. Millisest perekonnast teie tulete, millised on teie vanemad, vanavanemad jne? Rääkige – päris huvitav oleks teada 🙂

 

Advertisements

14 thoughts on “Tahaks olla see chill rase, aga no teps mitte pole seda… /Niisama nädalavahetusest/Erinevad suguvõsad ja nende omavaheline läbikäimine

  1. Esmarasedana olin väga rahulik, kuigi alguses oli katkemise oht. Kuna ma mitte midagi ei teadnud, ei osanud ka karta. Internet oli igasugu asju täis, aga need kuidagi jäid minust kaugele. Lugesin küll, aga kuidagi üldse ei seostanud endaga. Ma isegi oodanud ega kartnud sünnitust. Kui mul 2 nädalat enne tähtaega ootamatult veed ära tulid, siis oli see tohutu üllatus. Ma polnud selleks valmis, kuidagi imelik oli. Aga kuna sünnitus oli raske ja minu jaoks eluohtliku lõpuga, siis teise rasedusega muretsesin hoopis rohkem. Sain aru, et kõike võib juhtuda ka minuga.
    Perekond on mul olnud lapsepõlves samasugune nagu Hendrikul. Väga kokkuhoidev suguvõsa, setu juured on tugevad! Ja seda on siiani näha, nad on juba pensionile lähenemas, aga ikka suhtlevad kambakesi kaugemate sugulastega ja hoiavad üksteist. See on eeskuju! Oskaks oma õe-vennagagi sellist suhet aastakümneid hoida…

    • Oi, oi, väga kurb kuulda, et esimene sünnitus nii raske oli. Õnneks lõppes kõik ikka hästi!

      Sellised perekonnad-suguvõsad on minu meelest ägedad! Kui ma veel Tallinnas elasin ja ühte tuba üürisin, siis pensionärist korteriomanikul oli samamoodi – lapsed, vennad-õed helistasid igapäevaselt jne, käisid väga tihti külas ka. Juba siis ma mõtlesin, et see on ikka äge asi, kui niimoodi on!

      • Sul pole väga enam mõtet ka. Varsti liigutused igapäevased ja pole otsest vajadust neid südamelööke taga ajada.:)

      • Ma usun ka, et hetkel vast pole enam vaja. Täna on lõpuks ämmaemanda vastuvõtt, nii ootan – saan kõik oma küsimused ära esitada 😀

  2. Mina esimese rasedusega lugesin ainult laste asjade kohta. Internet on igasugu infot (nii õiget kui ka valet) täis ja kuna iga rasedus kulgeb erinevalt siis otsustasin rahulikult võtta ja usaldada ämmaemandat. Õnneks mul oli kerge rasedus. Nüüd teisega võtan ka rahulikult ja vähem meeldivaid asju kaasnevate nähtustena v protseduuridena, mis teha vaja on.

  3. Ma arvan ka, et mõtled ja paanitsed üle. Mõtle hoopis sellelel, et muretsemine ja stressamine ei mõju lapsele hästi. See mõjutab su biokeemiat ja hormoone ja kogu keha seisundit. Mida vähem stressi ja (mõttetut) muretsemist, seda parem sulle ja ka lapsele.
    Ma olen väga palju kuulnud selle kohta, kuidas ema emotsionaalne seisund raseduse ajal last mõjutab.
    Nii et kõige parem lapsele oleks olla hästi rahulik, stressivaba ja rõõmus.

  4. Lapse liigutusi tundsin umbes 19. nädala paiku. Igapäevaselt äkki paar nädalat hiljem, ei mäletagi enam nii täpselt haha.

    Mina nt googeldasin ka pidevalt ja kui nüüd mõtlen siis poleks pidanud. Ajad vaid end närvi sellega, jah vahel on kasu ka aga üle ei tasu ka pingutada. Eks järgmine kord olen targem! 😀

    Minu emapoolne suguvõsa on päris suur ja suurem osa elab samas kandis- nad on kõik toredad ja head inimesed, no tädi vahel ajab kopsu üle maksa mul aga ta ei ole halb inimene, lihtsalt sellist tüüpi kellele meeldib palju tähelepanu saada. 😀 Isapoolne on väga väike ja isaga ma pole koos elanud ja ei suhtle enam üldse nendega. Aga isa ema ehk vanaema mängis mu elus väga suurt rolli, iga suvi sai seal oldud ja ka suurena käisin tihti külastamas, ta oli maailma parim inimene, võib olla pisut liiga uudishimulik aga eks vanainimestel kipub igav olema ja siis nad ongi sellised hehe. Siiski oli ta väga väga hea ja armas inimene, kellest ma siiani puudust tunnen.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s