Kumb meil siis augustis sünnib?

Täna käisin ma lausa kahe arsti juures. Nimelt on mul kaenla all üks sünnimärk, mille ma tahtsin lasta üle vaadata. Täna kusjuures panin aja ja tänaseks selle sain ka. Ilmselt oli võlusõna see, et ma olen neljandat kuud rase. Või siis pigem see, et neil lihtsalt oli kohe vaba aeg võtta. Sünnimärki eemaldama ei pea ja kuigi rinnahoidja äär sinna vastu läheb, siis pole sellest midagi. Ehk siis kõik oli okei!

Aga täna kell 18.20.oli mul siis Elites vastuvõtt. Hendrik tuli ka Tartusse ja me koos läksime. Saime põhjaliku ülevaate beebi kohta – hetkel nägid nemad, et on 16+4, see võibki erineda, Tamme Erakliiniku järgi oleks 17+0 ja Tartu Ülikooli Kliinikumi järgi 16+6. Vahe on nii väike, et see erinevus on loogiline.

Arst oli põhjaliku ülevaate loote arengust andnud ja ma nii mõtlesin küsida, et kas nad sugu ka näevad. Sest olin enne läbivaatust öelnud, et ma sellepärast eriti tulingi. Aga ma ikka ootasin, et las ta ütleb ise. Arst kusjuures rõhutas, et ma kindlasti 20.nädala uuringut ära ei jätaks, mis siis, et seal Elites hetkel käisin. Ei plaaninudki, sinna on nagunii kolm nädalat aega. Ma tean, et väga tihedane ultraheli pole hea, aga minul on olnud mitmenädalased vahed ja see on okei. Pealegi ma rohkem erakliinikut ei plaani nagunii külastada. Aga nii armas oli oma last veel suuremana näha, teda liigutamas jne näha 🙂 Meie armas beebi!

Ja lõpuks jõudis siis see aeg kätte, et arst mainis, et on suhteliselt kindel, et laps, kes meil augustis sünnib, on… on POISS! Et 20.nädala uuringus nad kindlasti kinnitavad seda, aga ta on 95 protsenti selles kindel.

Ma olen maininud, et nii mina kui Hendrik tahtsime väga tüdrukut ja olin isegi mõelnud, et appi, kas ma tõesti võiksin pettumust tunda, kui see niimoodi ei ole. Aga seda pettumust ei tulnud! Ma olin ja olen nii õnnelik, et seda on raske sõnadesse panna. Hendrik kusjuures ei olnud ka üldse pettunud – me mõlemad naeratasime ja emotsioonid olid laes. Isegi beebi tajus seda, sest hakkas kohe end liigutama – arst näitas seda meile just siis ekraanil.

Ma olin kujutanud seda olukorda ette ja mõelnud, et vbl ma siis tunnen natuke pettumust, aga see ei läinud absoluutselt niimoodi. Ka Hendriku näol oli ainult rõõm – meie väike poiss! 🙂 Ma olen end alati rohkem tüdruku emana ette kujutanud – seega poisi ema olemine on kindlasti hoopis teistsugune kogemus, aga samas kindlasti nii põnev! 🙂

Nimi on meil suure tõenäosusega olemas, aga päris sada protsenti kindel veel pole. Nimelt poisi puhul sai Hendrik selle nime mõelda ja me oleme rääkinud ühest nimest, mis meile mõlemale kusjuures meeldib. Et tegemist on palju tavalisema eesti nimega, kui tüdruku puhul oleks olnud, ainult üks nimi on ka. Eks näis, aga tundub, et kisub selle nime poole 🙂 Jällegi sobib väga hästi kokku Hendriku perekonnanimega.

Et jah – me oleme väga õnnelikud. Ja ma kusjuures räigelt põdesin, et appi, mis siis saab, kui ma reaalselt pettun lapse soos jne. Et ükski lapsevanem ei tohiks ju niimoodi tunda… Olin arvestanud, et nii võib natuke minna, aga absoluutselt ei läinud. Meie väike pojake! 🙂

Aeg võiks juba kiiremini minna! 🙂

Advertisements