Peost Püssirohukeldris ja Atlantises

Ma arvan, et vanajumal ise karistas mind sellega, et aastas mõned korrad peab mul ikka hääl ära olema. Ju see on sellepärast, et ma räägin liiga palju 😀 No tegelikult on põhjus palju proosalisem – ma nimelt käisin kolmapäeva õhtul oma õega väljas. Ja kuna me käisime Püssirohukeldris, kus istusime bändile päris lähedal, siis pidime suure osa ajast karjuma, et üldse midagi kuulda. Ja selline karjumine ning alkohol koos ei mõju mulle kunagi hästi, eile oli veel kurk ka valus, aga täna hakkab juba inimese tunne tulema.

Kuna mu õde on jälle Eestis (ta oktoobris alles käis, aga nüüd tuli jõuludeks ka kodumaale), siis saigi just kolmapäeval välja mindud, sest tal on alati nädalavahetustel muud plaanid – enamasti on ta oma paar nädalat puhkust Eestis täiega täis planeerinud. Kõigepealt istusime Ristiisas paar tunnikest, siis läksime Püssirohukeldrisse, kus mängis mingisugune majabänd, mis oli täitsa hea. Seal tähistas mingi seltskond poissmeesteõhtut, kus tulevane abielluja pidi avalikult kõigi ees oma abieluvannet lugema(see oli sel ajal, kui bändil oli paus). See tuli tal päris katastroofiliselt välja, sest ta oli selleks liiga purjus – parim sõber pidi talle appi tulema. Asi võis ka selles olla, et see vanne oli käsitsi kirjutatud ja tundus, et käekiri oli päris kohutav 😀 Igal juhul keegi Liisu saab 07.jaanuaril õnnelikuks, sest just siis toimuvad pulmad. Tüüp pidi lausa oma tulevasele abikaasale helistama ja talle kõigi kuuldes ütlema, et ta teda armastab.

Meid õega kutsuti sama seltskonna poolt ka tantsima, aga me ei läinud. Üks tüüp siis istus mu kõrvale ja küsis, et miks ma ei lähe. Ma ütlesin, et pole nagu erilist tuju (siis ei olnud ka veel). Noormees siis jõudis järeldusele, et asi on ilmselt temas hoopiski 😀 Kuidagi jõudis teema vanuseni ja ma pakkusin, et ta on 35, millepeale ta nii solvus, et teda nii vanaks olin pidanud 😀 Ta läks siis minema, sest sai aru, et siit tantsimist ei tule. Pärast mu õde ka mainis, et mul selle vanuste pakkumine on nii võssa, sest ta poleks isegi öelnud, et ta 30 on. Haha, see on tegelikult päris õige, sest kunagi ma arvasin, et sõbranna kallim on ka 36, aga tuli välja, et oli kõigest 24. Et kui keegi laseb mul vanuseid ära arvata, siis ma panen selliste asjadega tõesti suht mööda. Mitte et see 35 mingi eriti suur vanus ju oleks 😀

Hiljem sama seltskond kutsus meid veel tantsima, aga me ikkagi ei läinud, kuigi hiljem mõtlesime, et oleks võinud ju küll. Alles paar viimast lugu läksime õega kahekesi tantsima. Kuna siis hakkas meil peotuju tulema ja Püssirohukelder pani pillid kotti, otsustasime õega Atlantisesse edasi minna. Ma juba vaimusilmas kujutasin ette, et seal on ainult tühjus, sest viimasel ajal ei ole seal isegi nädalavahetustel eriti rahvast olnud (kui just mingi superhea esineja pole olnud). Aga sel korral panin mööda – ju on paljudel inimestel jõulupuhkus vms, sest kolmapäeva kohta oli Atis isegi päris palju rahvast.

Atlantises tabas meid aga ebameeldiv üllatus – seal oli WC-s veeavarii, mille tõttu seda ei saanudki kasutada. Õnneks polnud häda nii suur ka ja see sai varsti korda, aga ma kujutan ette, et paljudele võis see päris pahameelt tekitada 😀

Atis nägime seda sama poissmeeste seltskonda, kes enne Püssis olid olnud. Nüüd nad aga nii tantsulembelised ei olnud, vaid istusid niisama ja vahtisid ringi 😀 Laulud olid alguses suht igavad, me õega mõtlesime juba leebet tõmmata, aga siis tuli 90-ndaid ka – seega jäime siiski natuke kauemaks. Mingi naine tuli mind kallistama ja küsis, kas ma olen see Kanal 12-ne Jaanika. Ütlesin, et olin, aga enam ei ole. Ta mainis jaa, et pole mind enam ammu ekraanil näinud.

Mu õde hakkas mingi tüübiga suhtlema, kellega nad koos suitsetamas käisid. Kuna mina suitsetaja ei ole, siis ma sinna suitsuruumi kaasa pigem ei tiku, sest ma ei taha seda isegi passiivselt teha. Jäin siis natukeseks üksinda, kui üks tüüp mu tantsima kutsus, ma siis ütlesin, et ma ei lähe, millepeale ta ülbelt vastas: “No ega ma ei kutsunud ka tegelikult.” Haha 😀 Hästi siis. Mind pandi paika!

See tüüp, kellega mu õde suitsetamas käis, ütles mulle hiljem, et oli just sõpradega arutanud, et ta kindlasti teab mind kuskilt, aga ta ei suuda meenutada, kus ta mind näinud oleks. Ma siis mainisingi, et oleneb, kui palju ta kunagi telekat vaatas. Ja siis talle koitis, et on öösiti vahel klubist tulles teleka lahti teinud ja mind seal näinud 😀

Ühel hetkel ma nägin enda jaoks väga tuttavat noormeest, aga ma ei suutnud kokku panna, kust ma teda tean. Mõtlesin ja mõtlesin – kuni lõpuks taipasin, et see on blogilugeja eks! Tegelikult ma teda isiklikult ei teagi, aga kuna blogilugeja oli mulle temast nii palju pilte näinud, siis panin asja kokku. Ta oli oma praeguse pruudiga seal koos, keda ma ka pildilt näinud olin. Nii naljakas tegelikult, et mina tean kedagi, kellel pole õrna aimugi, et ma temast nii palju asju tean. Ma muidugi ütlema ei läinud, et tead, ma tean sinust nii palju fakte (ka väga ebameeldivaid), sest see pole minu asi.

Advertisements

“Visa hingest”

Kui paljud fännavad jõuludel “Üksinda kodus” vaatamist (ma vaatan neid ka harjumusest alati), siis mina olen “Visa hinge” eelistaja.  Kuigi siiani olin ma ainult 1-3 filmi näinud (ja väga mitmeid kordi), mis mulle kõik meeldisid, aga eile “Visa hing 4” valmistas mulle nii suure pettumuse, et jätsin selle pooleli (ma polnud seda varem näinud). Täna mõtlesin, et äkki “Visa hing 5” on parem kui neljas, aga no ei – täpselt sama igav! Viies on kusjuures IMDb-s kõige madalama hinde neist filmidest saanud (5.3), aga see, et neljas üle 7 punkti sai, on küll minu jaoks väga üllatav. Sest see oli lihtsalt nii igav! Esimene ongi kõige rohkem punkte saanud (8.2), mis on ka loogiline – sest see ongi kõige ägedam! Ma ei tahaks väga uskuda, et neljanda ja viienda filmi muudab minu jaoks halvaks see, et Bruce Willis on lihtsalt vanemaks jäänud. Või kes teab – vbl mulle alateadlikult meeldis nooremat Bruce Willist üleni kunstvere või ketšupiga näha, sest see oli rohkem seksikas? 😀 Ei saa salata, et ta oli noorena tõesti päris kena, kuigi mitte eriti minu maitse. Aga ei, selliseid igavaid sisusid poleks noor Bruce Willis ka päästa suutnud.

 

Küsimused ja vastused

Leidsin mingi vana küsitluse, millele saab just aasta lõpus vastata (või siis ka uue aasta alguses, aga ma vastan juba praegu ära). Ma olen neile küsimustele aastal 2012 vastanud, aga siis olid vastused hoopis teistsugused – järelikult topelt ei kärise! Pealegi on mulle alati igasugustele küsimustele vastamine meeldinud.

Mida tegid aastal 2016, mida varem teinud pole?

Tulin töölt niimoodi ära, et uut kohta ei olnud enne valmis vaadanud. Ma muidu elan põhimõtte järgi, et vanasse kaevu enne ei sülita, kui uus on juba valmis, aga mõnikord peab erandeid tegema. Eriti siis, kui sa oled midagi tegema jäänud juba nii pikaks ajaks, et sa teed seda lihtsalt sellepärast, et see on nii mugav ja nii lihtne sinu jaoks. Aga mugavustsoonist peab vahel välja astuma! Ja kuigi ma olen töötu ja ma üldiselt olen mentaliteediga, et siis peab ruttu-ruttu uue töö leidma, sest midagi peab ju tegema, olen ma juba mitu töökohta ära öelnud, sest olen aru saanud, et see pole ikka päris see, mida ma reaalselt teha tahan. Vana Jaanika ei oleks ilmselt niimoodi käitunud, sest tema ei lubanud endale kunagi seda, et võtab aja maha ja vaatab, mis üldse elust saama hakkab. Ehk siis 2016 aasta lõpus ma mõistsin, et mõnikord peab lihtsalt rahulikult ringi vaatama.

Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusaastalubadusi?

Ei anna endale ühtegi uusaastalubadust, pole seda juba aastaid teinud, sest ma nagunii ei suudaks neid täita.

Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Ei sünnitanud. Ainuke sõbranna, kellel laps on, on Võrratu eks, aga tema sünnitas aastal 2015. Seega on mul enamus lastetud sõbrannad ja mitte keegi ei plaani veel sünnitama hakata! 😀

Kas keegi su lähedastest suri?

Õnneks mitte.

Mida sa sooviksid omada aastal 2017, mis puudus aastal 2016?

No töökoha võiks aasta lõpuks ikka leida! Sest novembri keskpaigast olen ma töötu elu nautida saanud ja kuigi tegelikult on päris tore ka, siis mul hakkab varsti juba natuke igav 😀

Mis kuupäev aastast 2016 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Ei mäletagi, et midagi nii erilist oleks olnud, et mingi kuupäev peaks konkreetselt nii mällu jääma. Kui siis ehk 25 märts, mil ma oma kodulinna Tartusse jäädavalt tagasi kolisin.

Mis on 2016 aasta suurim kordaminek?

Töölt ära tulemine. Ja just sellepärast, et ma mandusin seal täiega juba, aga kuna see oli nii kerge asi, mida teha, siis olin ma seda aina edasi lükanud.

Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Õnneks mitte.

Möödunud aasta parim ost.

“We love the 90s” retrofestivali pilet! Eks näis, kas uuel aastal lähen jälle, vbl sel aastal lähen hoopis Retrobestile, mis toimub Otepääl. Aga vbl lähen mõlemale, eks näis.

 

Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Ei olegi vist sellist inimest hetkel. Eks mõnikord ajavad paljud asjad närvi, aga nii konkreetselt ma ei oskagi välja tuua.

Kuhu läks enamik su raha?

Kõikjale. Ma olen inimene, kes armastab väga palju väljas süüa. Isegi töötuna! Ma käin keskmiselt kolm korda nädalas väljas söömas, aga enamasti ikkagi hommikusel ajal, seega siis on veel odavad päevapraed 😀 Mõni nädal käin isegi rohkem väljas söömas, see kõik oleneb, samas mõni nädal jälle vähem.

Mis sind aastal  2016 tõeliselt elevusse ajas?

Ma ei tea, kas seda saab just elevusse ajamiseks nimetada, aga ma õppisin esimest korda elus elukaaslasega koos elama. Ega ma varem ju ei olnud reaalselt kellegagi koos pikemalt elanud, seega eks see ajas ikka elevile ka! Eks neid tülisid tuleb vahel ikka ette, aga suhteliselt kiiresti saavad need ka klaaritud.

Mis lugu jääb alatiseks aastat 2016 meenutama?

võrreldes 2015 aastaga oled sa 2016-nda aasta lõpus: 

kõhnem või paksem?   

Paar kilo kergem.

vaesem või rikkam?

Vaesem.

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Raamatuid lugenud! Ma iga aasta lõpus mõtlen, et oleksin võinud neid rohkem lugeda.

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Internetis passinud, vähem energiat tülitsemisele kulutanud. Kuigi võrreldes sellega, kes ma kunagi olin, kulutan ma sellele niigi palju vähem energiat, aga kui suudaks seda veel rohkem vähendada, siis oleks super!

 

Kui palju üheöösuhteid aastal 2016?

Ümmargune null!!!

Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ma ei vihka mitte kedagi. Vihkamine on nii suur tunne, et see inimene peaks mulle tõesti midagi väga hullu teinud olema.

Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
Sain 27 ja suurelt seda ei pidanud, oma perekonnaga oli pisike istumine.
Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Ei oskagi kohe nii öelda.
Mis sind mõistuse juures hoidis?
Teadmine, et pärast mõõna tuleb alati tõus. Nii nagu ikka!
Kes oli parim uus tutvus?
Mul ei olegi aastal 2016 eriti palju uusi tutvusi tekkinud. Ma ei ole tegelikult eriti usaldav inimene. Jah, see võib tunduda vägagi naljakas, sest ma kirjutan oma blogis päris paljudele võõrastele inimestele oma isiklikust elust… Seega võib ju jääda mulje, et ma usaldan inimesi väga kergekäeliselt. Mingil määral usaldangi, aga samas olen ma paljude asjade suhtes väga skeptiline. Tihti teevad inimesed minuga selle vea, kui nad arvavad, et ma olen täiega jutukas ning avameelne, et siis ma pean neid juba oma väga headeks sõpradeks, aga tegelikult see päris niimoodi pole. Ma pean neid lihtsalt oma headeks tuttavateks, sest sõpruse kujunemine võtab minu meelest palju rohkem aega. Aga novembris blogilugejaga tutvumine oli küll tore tutvus! Kahjuks Härra sõbraga neist paari ei saanud, aga nüüd nad ongi lihtsalt sõbrad.
Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2016 õpetas.
Ei tohi viivitada asjaga, kui sa tegelikult tunned, et sa pead töölt ära tulema. Mina tundsin seda juba pool aastat, aga lõpliku otsuse tegin alles selle aasta novembris. Mugavustsoon on küll tõesti mugav, aga kui sa ise tajud, et see nüristab su ajusid ning see pole enam ammu huvitav, siis on viimane aeg midagi ette võtta! 🙂 Ka sellisel juhul, kui uus kaev on veel valmis ehitamata. Küll see kunagi ikka valmis saab! Ning vahel peab lihtsalt aja maha võtma 🙂

Sain aasta vanemaks/ Mis vanuseni peaks päkapikke uskuma? /Lugu sellest, kuidas mina juba viieaastaselt teada sain, et päkapikke ega jõuluvana pole olemas (ja kuidas ma teistele lastele seda tõde kuulutama läksin, aga nemad pidasid mind valetajaks…)

Vahepeal on siis jõulud möödunud, lisaks olen ma aasta vanemaks saanud! 23-ndal detsembril oli mul sünna, mida ma suurelt ei tähistanud, sest ma enamasti teen seda ainult juubelitel. Perekonnaga oli väike istumine isakodus, kus me 23-ndal detsembril tähistasime nii minu sünnat kui ka juba varakult jõule, sest kõik olid jõuludel juba mujal.

Mina olin kingijagaja ja küsisin õe lastelt luuletusi, mida nad väga hästi oskasid! Täiskasvanud pole kunagi nende luuletustega nii sina peal nagu lapsed. Kusjuures ma siiani imestan seda, et üks mu õe lastest on üheksa-aastane, aga ta endiselt usub, et päkapikud ning jõuluvana tõid kingitused. Teine laps on seitsmene ja tema ka usub, aga see on juba natuke loogilisem. Aga ehk on asi lihtsalt selles, et mina sain juba viieaastaselt teada, et päkapikke pole olemas. Sellega oli see lugu, et mu õde oli see, kes komme ja muud nänni sussi sisse pani, aga ma olin mingi asjaga niimoodi vingunud, et mu vanem õde ütles mulle, et päkapikke ega jõuluvana pole olemas. Ma muidugi alguses arvasin, et ta valetab, aga siis ta näitas kõiki neid kirju, mis ma päkapikkudele kirjutanud olin. Ja kogu mu maailm varises juba viieaastaselt kokku, ma hakkasin nutma. Mu ema oli pärast pikalt mu õe peale pahane, et too mu lapsepõlve nii varakult rikkus, aga jah – mis tehtud, see tehtud. Ma muidugi panin sussi veel mõned aastad aknale, aga siis juba teadsin, et kas mu õde või ema paneb neid komme sinna sisse. Esimeses klassis olin mina see inimene, kes ütles teistele klassikaaslastele, et päkapikke ega jõuluvana pole olemas, aga kõik süüdistasid mind valetamises. Isegi õpetaja ütles mulle, et ma eksin. Ja mõni tuli mulle siis neljandas klassis ütlema, et tead, Jaanika sul oli ikka õigus 😀 Tegelikult eks see oli minust kole tegu ka, et ma teistelt lastelt selle rõõmu võtsin, sest nii mõnigi hakkas koolis nutma, kui minult kuulis, et jõuluvana ja päkapikud on puhas pettus, millega meie vanemad meid lollitanud on. Kuid kuna isegi õpetaja väitis, et ma eksin, siis nad ei jäänud mind eriti uskuma. Kuigi mõni hakkas rohkem oma vanemaid jälgima ja nad jäidki lastele vahele, et päkapikke mängivad – seega oli mul hea meel, et keegi teine ka tõe teada sai! Kuid enamus siiski mind ei uskunud.

Kunagi Omakasupüüdmatuga koos olles oleksin ma peaaegu joogi kurku tõmmanud, kui kuulsin, et üks ta 12-aastane sugulane endiselt usub päkapikke! Olgu, üheksa-aastane veel, aga 12-aastane? Ehk siis jõulud olid seal sellised, et ta oli ainuke laps, kelle pärast pidi ikka seda päkapikujura ajama (rohkem lapsi seal ei olnud). Ma ausõna oleksin peaaegu sellele teismelisele öelnud, et kuidas see võimalik on, et ta endiselt sellist jama usub, kas mõni klassikaaslastest pole teda siis valgustanud? Kuid selle lapse ema keelas mul seda teha, öeldes, et nad räägivad talle varsti ise ära. Ma vist seda ei hakanud küsima, aga oma peas mõtlesin küll, et millal ometi, et kas siis, kui ta juba tüüpidega seksima hakkab või? 😀 Olgu, ma saan aru, et kui oma perekond ei taha tõde avaldada, aga see pani küll imestama, et teised klassikaaslased teda maa peale toonud polnud. Ma olen arvamusel, et maksimum 8-aastaselt peaks selle pulli ära lõpetama, mina oma lastega seda teeksin, kui nad veel endiselt päkapikke usuksid sellel ajal. Ma võiksin kommi jne sussi sisse endiselt panna, aga sellisel juhul laps juba teaks, et seda tegin mina, mitte päkapikud. Päris viieaastaselt on võib-olla jah natuke vara, aga kaheksane on juba piisavalt suur, et teada saada, et päkapikke ega jõuluvana pole olemas. Aitab ka sellest pullist juba sellises vanuses!

Jõuludel olime Härraga Põltsamaal tema vanaema juures, sest ta memmekesel on täpselt samal päeval ka sünnipäev. Kahjuks Härra vend ei saanud lastega tulla, sest kõik on kodus tõbised. Nii et sel korral meid eriti palju seal ei olnud (võrreldes eelmise aastaga): Härra ema ja tema elukaaslane, Härra kaks tädi, tädipoeg, Härra vanaema ja siis meie Härraga. Muidu oli ülitore istumine, aga mingil ajal läks teema lambist pagulaste peale – ja siis oli jama majas! Nimelt on üks Härra tädi totaalselt pagulaste vastane ja teine on nende pooldaja. Seega umbes pool tundi nad karjusid teineteise peale ja ajasid oma õigust taga. Õnneks läks teema üsna varsti mujale, sest jõuludel on päris kole sellistel teemadel vaidlema hakata, sest nagunii kumbki järeleandmisi ei tee – ehk siis arvab, et tal on õigus! Mina olen arvamusel, et liiga äärmuslik olla on igas olukorras natuke nadi. Ehk siis ma ei arva, et kõik pagulased on terroristid ja nad tuleks kõik maha lüüa (nagu Härra üks tädi seda arvab) ja samuti ma ei arva, et neid kõiki tuleks täiega aidata, sest nad kõik vajavadki abi (nagu Härra teine tädi arvab). Õnneks see teema siiski läks mujale, sest see oleks tõesti nukker olnud, kui kogu jõuluõhtu oleks kujunenud tuliseks vaidluseks.

Kõhud sõime nii punni nagu jõuludel kombeks – ehk siis isu tuli mul tagasi alles täna hommikul. Härra ema pani meile muidugi nii palju sööki koju kaasa, et võime veel mitu päeva end paksuks süüa.

Kui minult Härra vanaema juures küsiti, et kui vanaks ma siis sain, siis ma oleksin kohe tahtnud vastata, et 26 sain, aga siis meenus, et nüüd sain juba 27 siiski 😀 Mul on alati see teema, et umbes kuu aega pärast sünnipäeva tahan ma alati oma eelmise vanuse öelda, sest ma olen sellega nii harjunud juba!

Tegelikult ega mingit erilist jõulutunnet pole, sest väljas oleks ilma poolest nagu oktoober. Kuigi jõululaulud väidavad, et sajab laia valget lund, siis meil sajab küll ainult pori ja vihma alla. Millal need valged jõulud üldse olid? Eelmisel aastal ei olnud ju jõuludel lund maas, üle-eelmist aastat ma enam ei mäletagi. Vist ka ei olnud ju?

Ma ikka vahel ei oska oma suumulku kinni hoida…/ Tunnen kaasa inimestele, kes on sellises olukorras olnud!

Ma mõned kuud tagasi kirjutasin, et mu tutvusringkonnas on üks noor naine, kes on iluoperatsioonidega liiale läinud. No me enam ei suhtle, aga kunagi suhtlesime (siis ta ei olnud neid veel teinud). Ja ma olin juba ammu mõelnud Facebookis ta pilti kommenteerida, aga kuna mul reaalselt midagi nii ilusat öelda ei olnud, siis ma olin pigem vait. Kuni eelmise nädalani, mil ma enam ei suutnud, kui jälle ta uut pilti Facebookis nägin. Lisasingi sellise kommentaari : “Ilmselt saan küll igavese bloki sinult, aga ma lihtsalt pean seda mainima… Sa olid kunagi nii ilus tüdruk, aga nüüd ma mõtlen, et kas tänapäeva noorte naiste unistus ongi nii palju iluoperatsioone teha? Jaa, maitsed on erinevad, vbl sinu jaoks see on kena… Ma lihtsalt meenutan nukrusega seda aega, kui sa olid nii loomulik ja nii ilus naine. Ja krdi kahju hakkab, et nii noor inimene oma loomuliku ilu niimoodi pekki keerab. Ma tean, et mu kommentaar võib päris negatiivne tunduda, aga ma olen tahtnud seda juba ammu sulle öelda… Kuigi tean, et ilmselt pärast seda kommentaari olen su sõbralistist kustutatud ka, aga kuna sul on palju noori jälgijaid, siis ütlekski siinkohal noortele: “Ärge rikkuge oma elu niimoodi iluoperatsioonidega ära, see kõik annab vanaduses teile veel märku.”

Ma kusjuures arvasingi, et see kommentaar kaob selle pildi alt kohe, aga ma eksisin. Sõbralistist ta mind ka ära ei kustutanud, vastas mulle ainult, et kui ta oleks tahtnud minu arvamust teada, siis ta oleks seda küsinud. Kuna ta seda aga ei teinud, siis ma võiksin pigem oma suu kinni hoida. See kõik on tegelikult õige, aga ma olen kahjuks vahel selline inimene, kes ei oska või ei taha oma suumulku kinni hoida. Minu kommentaar sai 29 laiki – pärast seda hakkas selle pildi all arutelu, aga mina ei hakanud enam midagi ütlema. Väga paljud nõustusid minuga, mõned vaidlesid aga vastu. Ma rohkem ei kommenteeri ta pilte, aga sain vähemalt hingelt ära selle, mida ma kogu aeg mõelnud olin. Ja selles mõttes respekt selle naise suhtes, et ta üldse selle kommentaari alles jättis, ma ise olin küll suhteliselt kindel, et ta eemaldab selle.

Teine asi, millest ma kirjutada tahtsin, on ka Facebookiga seotud. Mul on üks naissoost tuttav, kes on üliarmas naine, lisaks sellele oskab ta nii hästi kirjutada! Ma imetlen teda selles mõttes väga. Sellel samal naisel on aga kallim, kes tundub muidu päris tore noormees olevat, lisab koos selle neiuga pilte, millel on ilmselt väga ilusad tekstid juures. Need on umbes kilomeetrite pikkused ja ma tahaksin neid väga lugeda, aga seal on nimelt üks suur aga – see tüüp lihtsalt ei oska üldse kirjutada. Ehk siis umbes 10 rida teksti, kus puuduvad absoluutselt kõik kirjavahemärgid, isegi punkte pole, mis me siis veel komadest räägime (see on ka põhjus, miks ma neid romantilisi tekste eriti lugeda pole suutnud). Kuna tegemist on eesti mehega, siis on see tegelikult päris nukker. Nukker just sellepärast, et ma tean, kui väga see naine tegelikult õigekirja hindab. Ma olen ise kunagi samas olukorras olnud, sest ma alati palusin jumalat, kui Võrratu minuga koos pildi Facebooki lisas, et ta oleks sinna ainult ühesõnalise pealkirja pannud. Sest kui juba oli pikem tekst, siis ma teadsin, et see on lihtsalt nii kohutavalt vigane, et mul on piinlik. Ja kui ta mu pilte kommenteeris, siis ma ka alati enne mõtlesin, et seal võiks olla ainult üks või maksimaalselt kaks sõna, siis on ehk lootust, et need said õigesti kirja. Kuna ma ise olen sellises olukorras kunagi olnud, siis ma mõtlen, et ju selle naise kallimal on muid väga häid omadusi (või vähemalt tundub, et neid häid omadusi on rohkem). Või kui neid ka ei ole, siis on mees vähemalt voodis kuratlikult hea, eksole!

Kui kaks inimest on koos, kes kumbki ei oska absoluutselt kirjutada, siis see on isegi parem variant, sest üks ei pea siis teise kommentaaride pärast häbi tundma. Ma alati mõtlen, kui ma neid mehe pikki üllitisi Facebookis näen, kui kahju mul sellest naisest ikka on. No mehest ka tegelikult, aga tema ei saa vähemalt ise aru, et tal selle grammatikaga täiesti olematu suhe on.

Et iseenesest tunduvad väga südamlikud tekstid, mida iga naine tahaks enda kohta lugeda! Kui seal ainult kas või natukene komasid ja punkte oleks…

Ma käisin eelmisel nädalal raamatukogus ja laenutasin “Bullerby lapsed” – minu üks lemmikraamat siiani! Kuigi ma enam ammu laps ei ole, siis Astrid Lindgreni on vahel ikka nii hea lugeda. Ma ei olnud vist “Bullerby lapsi” 15 aastat lugenud, seega tahtsin natuke nostalgitseda, väiksena sai ikka päris tihti seda raamatut loetud. Kusjuures “Bullerby lapsed” ongi minu arvates kõige parem Astrid Lindgreni raamat üldse! Lugesin selle raamatu uuesti läbi ja tundsin end natuke aega jälle väikse jõnglasena 😀

Lugu sellest, kuidas ma Veinis ja Vines nutma hakkasin… /Kui inimesed midagi eeldavad, aga tegelikult pole neil õrna aimugi…

Eile oli selline õhtu, et saime sõbrannaga linnas kokku ja otsustasime Veini ja Vinesse minna. See on selline veinibaar Tartu kesklinnas, kuhu nädalavahetustel on suhteliselt võimatu kohti saada, sest seal on alati nii palju rahvast. Seega ei olnud ma seal veel mitte kordagi käinud, sest juba aknast võis mööda kõndides näha, et see on alati liiga täis. Aga kuna eile oli teisipäev ja kell oli alles 20.00, siis saime sinna ilusti kohad.

Istusime siis kõige vaiksemas nurgakeses ja hakkasime sõbrannaga leti ette minema, et endale veini tellida (ilmselt oleks baarmen lauda ka tulnud mingi aeg, aga me otsustasime juba sealt ära tellida). Kui me seal arutasime, et võtame majaveini, siis seises seal kõrval mees, kes ütles, et see on küll halb valik, sest majavein ei olevat üldse hea. Me alguses jäime ikka endale kindlaks, aga tüüp mainis, et teeb meile ühe hoopis parema veini välja. Me küll alguses keeldusime, aga siis käis tüüp peale ja ma ütlen ausalt, et mina olen alati selline naine olnud, et kui keegi tahab mulle välja teha, siis ma küll kätt ette ei pane. Ma tean, et on naisi, kes arvavad, et ju siis mees ootab midagi vastu… ja kui see ka nii oleks, siis on see juba mehe enda probleem, sest õhtu lõpuks on naised nagunii jalga lasknud 😀 Meeste enda probleem, kui peaksidki seda lootma.

No me siis läksime sõbrannaga oma kohtadele istuma. Arutasime, et polegi ammu juhtunud seda, et keegi lambist niimoodi välja teeb, eriti veel vaiksel teisipäeval… Saime vast kuskil tunnikese sõbrannaga kahekesi olla, kui see tüüp tahtis WC-sse minna, aga kuna meie laud oli just seal läheduses, siis ta tuli meiega rääkima. Sel ajal hakkasin ma just meie suupisteid käega sööma, mida me endale tellinud olime (juustuvalik, aga soojad saiad olid kaasas). Tüüp mainis, et milline naine küll niimoodi sööb, et peaks ikka kahvliga võtma ju, mis meile ka antud olid. Ma siis ütlesin, et ma olengi lihtne naine, mulle meeldib süüa niimoodi, nagu mina tahan.

Ja siis hakkas see tüüp meiega suhtlema. Ta oli välimuselt selline tüüpiline pretty boy, kes arvab, et kõik maailma naised teda tahavad. Selline enda arvates piisavalt enesekindel, aga tegelikult juba liiga ülbe. Rääkis, et oli kunagi ajalugu õppinud ning hiljem üldse ajakirjanduse lõpetanud – ja mingil ajal lausa Reporteris ka töötanud. Ma mõtlesingi, et kuidagi tuttav tundub, aga siis ma talle veel ei öelnud, et olen ise ka kanaliga seotud olnud (küll mitte Kanal 2-ga, aga samas majas töötanud). Tema oli seda küll aastatel 2010-2011 teinud, seega enne seda, kui mina saatejuhiks hakkasin.

Kui ta oli juba päris pikalt endast rääkinud, siis ma küsisin, et kas ta kunagi oma elus vait ka on. Ta väitis, et mitte eriti. Ja siis me seal vaidlesimegi kogu aeg, lõpuks küsis ta meilt, et mis tähtkujust me oleme. Ta väitis, et kunagi oli ta eluarmastus kaljukits olnud, aga sellega läks asi halvasti. Et vahel annab ikka tunda, kuigi nüüdseks on juba aastaid möödas sellest, kui nad lahku läksid. Näost oli näha, et see oli endiselt tema jaoks valus teema.

Tüüp ütles mu sõbrannale, et tema analüüsi järgi oli sõbrannal kolm reaktsiooni, kui ta talle esimest korda otsa vaatas. Esimene neist olla selline, et tõmba uttu, värdjas. Teine oli, et käi vittu ja kolmas olevat tema arvates see olnud, et ma tahan sinuga magada ja kohe! Sõbranna hakkas sellepeale naerma ja ütles, et mitte ükski neist ei olnud õige, et ta pani ikka väga mööda. Ja ma siis küsisingi, et kust ta oma psühholoogilise pasa võtab, ta väitis, et ta tunneb inimesi väga hästi. Siis ta hakkas mind analüüsima ja ütles umbes midagi sellist: “Tead, mis sinu probleem on? Sa oled täpselt selline hindav naine, et kui mingi inimene seltskonda peaks tulema, siis tal tekib selline tunne, et kõik mida ta ütleb, seda kasutatakse millalgi tema vastu, sest sa lihtsalt oled nii ülbe pilguga. Ja sellise mulje jätad ka veel, et lähed koju, seksid mehega ära (siis ta juba teadis, et me mõlemad sõbrannaga oleme hõivatud) ja siis hakkad temaga aatomitest rääkima.”

See ülbuse asi polnud mulle uudis, aga selle aatomijutu peale hakkasin ma küll naerma 😀 Päris hea, kui jätan kellelegi mulje, et ma mingi füüsik olen 😀 Siis ma mainisingi talle, et tema jätab täpselt sellise ülbe ja mõttetu tüübi mulje, kes on totaalne tõbras. Ja nii me siis seal vaidlesimegi, kuni lõpuks tüüp lambist mulle ütles: “Sa tõesti arvad, et ma olen mingi mõttetu tõbras, kellel pole tundeid? Sa ei tea, mis tunne on mõelda oma ema matustest, karta, et see varsti juhtub. Sa ei tea, mis tunne on omada sellist hirmu, et ühel hetkel ei ole ta enam sinuga. Sa ei tea, mis tunne see on…”

See oli üks neist hetkedest elus, millesse ei taha vist mitte ükski inimene sattuda, kelle ema on surnud. Vaatasin oma sõbrannale otsa ja tahtsin oma pisaraid tagasi hoida. Kuid ma ei suutnud… Ja siis ma hakkasingi nutma. Sõbranna kallistas mind ja ütles sellele mehele, et Jaanika teab, mida see kõik tähendab, sest ta ema ongi surnud. Pärast seda hakkas noormehel nii piinlik ja ta hakkas vabandama, öeldes, et tal polnud õrna aimugi… Noormehe enda ema ei olnud küll surnud, aga tal vist oli midagi viga, miks ta kartis, et see varsti juhtuda võib. Mingil hetkel läks teema mujale ja siis me juba rääkisime rahulikumalt – ega vaielnudki nii palju.

Tüübil oli veel teooria, et meil kindlasti ei saa lapsi olla, sest tavaliselt kui lastega emad tulevad kuhugi välja, siis nad on end nii üles vuntsinud, sest nad tahavad pingutada ja kogu maailmale näidata, et nad on veel ihaldusväärsed. Kuna meie olime nii nagu Jumal meid lõi, siis meil kindlasti ei saanud lapsi olla. Mingil hetkel me uurisime temalt, et ega ta pick-up artisti teooriatega ei tegele, millepeale ta vastas, et mitte, kuigi on nendest kuulnud küll. Sest tal oli kombeks teha somplimente (solvang ja kompliment koos), mis on omane just pick-up artistidele.

Veel rääkis ta, et ta peaks 32-aastaselt lapsi tegema, abielus olema, aga ta ei ole. Et tal on elus olnud nii palju naisi, et üks kord lugedes läks 89-ne juures sassi, aga ta arvab, et neid on kokku kuskil 200. Ta eeldas, et me hakkame siis tema elukombeid kritiseerima ja ütles, et tavaliselt seda tehakse, aga meie ütlesime, et see pole meie asi, mida ta oma elus teinud on või ei ole.

Olime joonud selleks ajaks teise veini ka kolme peale ära. Tal oli kombeks rääkida sellest, et tema tuttavad on kõik väga edukad, et keegi neist olevat Malluka pulmade korraldusega ka kuidagi seotud olnud. Et kui me juhuslikult ei tea, siis on Mallukas üks Eesti esiblogija. Siis ma veel ei öelnud talle, et ma tean väga hästi, mis Eesti blogimaastikul toimub, sest ma ise loen väga palju blogisid. Ja kirjutan ise ka blogi.

Rääkisime mingi aeg veel, tüübile meeldis mu sõbranna ja ta oli pettunud, et ta hõivatud on, aga tõdes fakti, et temaga juhtub see alati, et kõik naised, kellega ta tutvub, on enamasti juba võetud. Lõpuks ma ütlesin talle, et vähemalt on temast mingitki kasu olnud, sest temast saab üks postitus mu blogisse, millepeale ta küsis, et mis mõttes. Ma siis mainisingi, et mina kirjutan ka blogi. Ta oli väga üllatunud, kuigi väitis, et ta teadis seda küll (selleks ajaks ta teadis juba, millega me tegeleme või tegelenud olime, et ka mina olen televisiooniga seotud olnud, küll mitte Kanal 2-ga, vaid Kanal 12-nega, mis ongi ju esimese tütarfirma). Siis ta kadus suitsetama ja tagasi ei tulnudki enam 😀

Vot selline imelik õhtu siis. Rääkisin kodus Härrale ka kogu loo ja tema mainis: “Kui ta enne oli 200 naisega maganud, ju ta siis lootis, et pärast tänast õhtut on number 202.” 😀

Koju jõudsingi kuskil 00.30 öösel ja läksin kohe tuttu ära. Õnneks sel korral oli taksojuht vait kui sukk.

Tegelikult kogu see eelnev lugu on elav tõestus sellest, et me ei tea, mida inimesed tegelikult oma elus läbi on elanud. Tüüp eeldas, et ma ei tea, mida tähendab kaotusvalu, oma ema kaotamine, aga ma teadsin seda. Meie sõbrannaga eeldasime, et tegemist on lihtsalt ülbe tropiga, aga me ei tea tegelikult, mis selle kõige taga on. Ta paari sõnaga mainis ka oma lapsepõlve, mis tundus mitte eriti roosiline olevat – ja samuti see hirm oma ema surma suhtes võib ju ka tähendada, et tal on mingi haigus (ta täpselt ei täpsustanud, sest siis läks teema juba mujale).

Pidu Trepis/ Nädalavahetus meie juures – ehk siis lugu sellest, kuidas me Atlantisesse Shanonit kuulama ei jõudnudki… /Millised mehed on nii munnid, et ei väärigi meheks kutsumist?

Reedel sai sõbrannadega istumas käidud. Kõigepealt Suudlevates Tudengites ja hiljem Trepis. Trepis nägin juhuslikult  Mesiliisi, kes nägi väga hea välja! Ma mõtlesin talle juba siis seda mainida, aga eestlased on ju tagasihoidlikud komplimentidega, seega ma otse ei hakanud midagi ütlema. Nüüd blogis siis mainin 😀

Trepis oli naljakas asi see, et ma nägin ühe oma sõbranna sõbrannat, keda ma olin ühe korra elus näinud, aga kuna mul on nii halb mälu, siis ma ei tundnud teda ära. Ja ta siis ütles Jaanika ning kukkus mind kallistama (sõbrannad olid siis veel leti juures, ma hakkasin meile istekohta otsima), ma siis kohe küsisingi, et kust ta mind üldse teab. Ta siis ütleski, et on mu sõbranna sõbranna ja siis tekkis mul küll piinlik olukord – kuidas ma teda ometi ära ei tundnud. Ta oli kallimaga ja sinna lauda me siis maandusimegi, loodetavasti ei rikkunud paari romantilist õhtut ära 😀 Kui ma seal rahulikult õlut jõin ja baaridaam tuli ning tahtis viia mu pudeli ära, kus mul veel veerand alles oli, siis ma täiega kisasin, et ou, ärge viige nii vara ära, mul on ju veel natuke alles 😀 Baaridaam siis vabandas ette ja taha ning ütles, et kuna tegemist oli tumeda õllega, siis ta ei näinud, et veel on alles. Haha, töötu rott tahab ikka kõik viimse tilgani ära juua. Aga see mentaliteet on mul alati olnud ja mul tõusevad juuksed vihast püsti, kui ettekandja/baaridaam tuleb ning tahab mu viimast tilka minema viia. Not gonna happen! Aa, muideks soovitan Trepis juua Megan Foxi ja Vedelat Marihuaanat – väga head shotid on, eriti see viimane! Kunagi sai sõbrannaga võetud kohutavaid shotte, aga need eilsed on ikka täitsa joodavad.

Meie kõrvallauas istus üks seltskond, kus umbes 20-aastane naine oli end nii täis kaaninud, et oleks meile sõna otseses mõttes otsa lennanud. Ja kui ta siis hakkaski kukkuma, siis ma karjatasin: “Kuradi kurat!” Teistel inimestel seal lauas hakkas tema pärast piinlik ja nad vabandasid. Õnneks see naine suutis end viimasel hetkel püsti jätta, aga kui ta oleks mulle reaalselt otsa lennanud, siis ma arvan, et ta ma oleks talle oma õlu pähe valanud. Ma ei salli seda, kui inimesed mulle otsa lendavad, mind nügivad või lihtsalt idioodid on. Ja ma olen juba selline inimene, kes kindlasti end taolises olukorras tagasi ei hoia. Mul vahet pole, et tegemist võib olla liiga purjus inimesega, aga kui keegi mulle otsa peaks lendama, siis hästi tal ei lähe pärast seda 😀

Koju jõudsin natuke enne kella 03.00 hommikul. Ja muidugi juhtus mulle ülijutukas taksojuht, kes tahtis terve tee lihtsalt lobiseda. Ma olen selline inimene, kes enamasti ei salli seda, kui taksojuht minuga pläkutada tahab. Sest sel hetkel olen ma terve õhtu sotsiaalne olnud ja takso on just see koht, kus ma tahan vait olla. Seega iga kord taksot võttes ma peaaegu palvetan, et mulle satuks mõni juht, kes oleks vait kui sukk. Vahel õnnestub, vahel mitte, aga üldiselt ma ümisen vastuseks lihtsalt: “Jah” või “Mhm.” Pikki lauseid ei ole minult mõtet oodata. Samas nii ülbe ma ka pole, et ütleks otse taksojuhile välja, et ta võiks vait olla, sest ma mõtlen, et ju tal öösel igav jne, tahab ka suhelda. Ja siis lihtsalt noogutangi kaasa, kuigi sisemuses mõtlen, et miks ta ometi vait ei jää 😀

Laupäeval tulid meile siis külalised. Blogilugeja ja Härra sõber. Meil oli esialgne plaan minna Atlantisesse Shanonit kuulama, aga sinna ma ei jõudnudki, sest avastasime kell 02.00 hommikul, et kell on juba nii palju, et pole mõtet enam minna. Nad tulid natuke enne 20.00, seega juttu jätkuks rohkemaks kui kuueks tunniks! (läksid ära kuskil 02.30). Väga tore õhtu oli 🙂 Ja no suht kõik teemad said vist ära räägitud! Mina sain viriseda selle kallal, et Härra pole üldse romantiline, aga Härra väitis, et hoopis mina pole, et tema küll on 😀 Ei, kohe kindlasti mitte, Härral on luulud vist! Ja eks me siis rääkisime blogidest ka, millest mehed jälle mitte mõhkugi aru ei saanud. Et kuidas minu blogi üldse alguse sai ja mis Härra sellest arvab ning kas ta üldse loeb seda jne. Ma ütlen Härrale alati, et mina elan teadmisega, et ta seda ei loe (ja ta ei loegi), et siis ma saan niimoodi kirjutada ka, nagu ta ei loeks seda. Ta ütleb, et tema jaoks on ju nagunii kõik see informatsioon juba enne olemas, sest ta on minuga suhtes ju – seega teab enam-vähem nagunii, millest ma kirjutan.

Blogilugeja küsis minult ka, et kuna ma olen palju kuulsaid inimesi näinud, et siis ma saan nendest rääkida ju selliseid lugusid, mida muidu tavainimesed ehk ei teakski. Ja ma siis tegingi seda, sest kunagi on ju Kanal 2 pidudel käidud, kus nägi selliseid asju, mida tavaline televaataja ehk ette ei kujutakski. Seal on aastaid juba see reegel olnud, et kell 23.00 pannakse kaamerad kinni, et inimesed end vabamalt tunda saaksid, sest muidu võib juhtuda see, et nii mõnigi väga tuntud inimene võib enda margi maani täis teha. Ja kui ma veel saatejuht ning vallaline olin, siis üks tuntud inimene lisas mu ise Facebooki, hakkas minuga suhtlema ja kutsus isegi välja, aga ma keeldusin, sest mul lihtsalt ei tekkinud tahtmist temaga deidile minna. Tüüp arvas vist, et kuna ta on nii tuntud telenägu, et siis ma kohe jooksen, aga no ei. Kui inimene on ebameeldiv, siis olgu ta ükskõik kui kuulus, siis on vastus ikkagi eitav. Pärast seda, kui ma ta pekki saatsin, kustutas ta mind Facebookist uuesti ära, ei olnud vist harjunud, et keegi niimoodi ära ütleb 😀 Härra küsis selle jutu peale, et kui Kristjan Kasaru oleks olnud, ma mainisin, et no siis oleks hoopis teine teema olnud 😀 Või Reketi laulja 😀 Aga Härrale ma ütlesin, et mis ta siis teeks, kui Liis Lemsalu tuleks ja ütleks, et ou, kle, seksime (ja arvestades fakti, et ta on ikka hõivatud, mitte vallaline, sest kes vallalisena võimalust ei kasutaks :D) Härra ütles, et seda ei juhtu nagunii, ma ütlesin, et ilmselgelt ei juhtu, aga no kui juhtuks. Lõpuks ta siis mainis, et näitaks moblast minu pilti ja ütleks, et ta on Jaanikaga suhtes 😀

Tegelikult olid meil täiesti tõsised teemad ka käsil. Nimelt blogilugeja endine noormees oli paras mölakas – lisaks petmisele oli ta veel suurem tropp. Nimelt jällegi üks selline mees, kes ütles oma täiesti saledale naisele, et too võiks vähem süüa ning veel alla võtta – ehk siis kogu aeg tegi märkusi, et naine ei peaks nii suuri portsjoneid sööma (kuna tüüp oli ise hull fitnessmees). Iga kord, kui ma kuulen, et kuskil maailmas selline mees eksisteerib,  siis ma tahaks oksendada. Ja talle tappa anda. Ja pärast seda ongi neiul see mure, et ta tunnebki end paksuna, kuigi ta ei ole seda üldse, täiesti sale naine on. Ja selle tõttu on tema söömiskorrad nii vähesed, et mingi aja jooksul võib sellest toitumishäire välja kujuneda (just pärast lahkuminekut tekkis tal see probleem – ehk siis umbes kaks kuud tagasi – kuna jäeti teise naise pärast maha, siis on tal kompleksid, et tema ei olnud piisavalt hea naine). Õnneks saab neiu sellest ise ka aru ja tunnistab seda endalgi, et tema toitumine ei ole normaalne. Meie siis kõik veensime teda, et mitte temas ei ole viga, vaid tema eksis, kes oli tropp. Härra sõber nüüd üritab teda õigele rajale suunata ja panna teda mõistma, et ta peaks rohkem ja korrapärasemalt sööma. Härra sõber mainis ka, et kui ta peaks selliseid haigeid tüüpe nägema, kes naiste enesehinnanguga niimoodi teevad, siis ta tahaks tappa anda. Et nad on nii idioodid, kes nagunii sõnadest aru ei saa, sest nende ajumaht on nii väike selle jaoks. Ma olen täiega nõus, sest mõnedel meestel tuleks lihtsalt riist ära lõigata, sest nad on juba niisama iseloomult nii munnid, et nad ei vajagi seda.

Me siis üritasimegi talle kolmekesi selgeks teha, et temas ei ole probleem, vaid selles mehes, kes oligi idioot. Ma ütlesin blogilugejale ka, et ehk oli see saatus, et nad lahku läksid, sest elu tahtis talle midagi paremat pakkuda, mitte mingit mölakat, kes ei oska naistega ümber käia. Tundus, et õhtu lõpuks ta ehk isegi uskus meid rohkem 🙂 Ja selle üle on mul ainult hea meel, sest kui kellegi enesehinnang on saanud mingi tropi pärast kannatada, siis ta võibki näha asju nii mustas valguses, mis pole enam absoluutselt tervislik. Ei vaimselt ega füüsiliselt. Et ehk ajapikku tuleb see eneseusk tagasi. Ja eks Härra sõber meenutab talle ka kogu aeg, et ta on imeline naine – ja lõpuks hakkab ta isegi seda uskuma. Aega läheb, aga asja saab 🙂

Täna käisid mu sõbranna ja tema kallim ka meie juures istumas, meil oli veel eilsest rummi natuke järel. Nad tõid meile hoopis jäätisekokteile, mis olid ülihead! Ja nüüd ma lihtsalt vedelen niisama. Varsti hakkan Kanal 2-s “Klassikokkutulekut” vaatama, ma olen seda küll näinud, aga topelt ei kärise! 🙂 Härra vaatab ka, sest labased matsid nagu me oleme, siis meile meeldivad sellised lihtsad naljad, mis mõnede inimeste jaoks tunduvadki idiootsed 😀