Peost Püssirohukeldris ja Atlantises

Ma arvan, et vanajumal ise karistas mind sellega, et aastas mõned korrad peab mul ikka hääl ära olema. Ju see on sellepärast, et ma räägin liiga palju 😀 No tegelikult on põhjus palju proosalisem – ma nimelt käisin kolmapäeva õhtul oma õega väljas. Ja kuna me käisime Püssirohukeldris, kus istusime bändile päris lähedal, siis pidime suure osa ajast karjuma, et üldse midagi kuulda. Ja selline karjumine ning alkohol koos ei mõju mulle kunagi hästi, eile oli veel kurk ka valus, aga täna hakkab juba inimese tunne tulema.

Kuna mu õde on jälle Eestis (ta oktoobris alles käis, aga nüüd tuli jõuludeks ka kodumaale), siis saigi just kolmapäeval välja mindud, sest tal on alati nädalavahetustel muud plaanid – enamasti on ta oma paar nädalat puhkust Eestis täiega täis planeerinud. Kõigepealt istusime Ristiisas paar tunnikest, siis läksime Püssirohukeldrisse, kus mängis mingisugune majabänd, mis oli täitsa hea. Seal tähistas mingi seltskond poissmeesteõhtut, kus tulevane abielluja pidi avalikult kõigi ees oma abieluvannet lugema(see oli sel ajal, kui bändil oli paus). See tuli tal päris katastroofiliselt välja, sest ta oli selleks liiga purjus – parim sõber pidi talle appi tulema. Asi võis ka selles olla, et see vanne oli käsitsi kirjutatud ja tundus, et käekiri oli päris kohutav 😀 Igal juhul keegi Liisu saab 07.jaanuaril õnnelikuks, sest just siis toimuvad pulmad. Tüüp pidi lausa oma tulevasele abikaasale helistama ja talle kõigi kuuldes ütlema, et ta teda armastab.

Meid õega kutsuti sama seltskonna poolt ka tantsima, aga me ei läinud. Üks tüüp siis istus mu kõrvale ja küsis, et miks ma ei lähe. Ma ütlesin, et pole nagu erilist tuju (siis ei olnud ka veel). Noormees siis jõudis järeldusele, et asi on ilmselt temas hoopiski 😀 Kuidagi jõudis teema vanuseni ja ma pakkusin, et ta on 35, millepeale ta nii solvus, et teda nii vanaks olin pidanud 😀 Ta läks siis minema, sest sai aru, et siit tantsimist ei tule. Pärast mu õde ka mainis, et mul selle vanuste pakkumine on nii võssa, sest ta poleks isegi öelnud, et ta 30 on. Haha, see on tegelikult päris õige, sest kunagi ma arvasin, et sõbranna kallim on ka 36, aga tuli välja, et oli kõigest 24. Et kui keegi laseb mul vanuseid ära arvata, siis ma panen selliste asjadega tõesti suht mööda. Mitte et see 35 mingi eriti suur vanus ju oleks 😀

Hiljem sama seltskond kutsus meid veel tantsima, aga me ikkagi ei läinud, kuigi hiljem mõtlesime, et oleks võinud ju küll. Alles paar viimast lugu läksime õega kahekesi tantsima. Kuna siis hakkas meil peotuju tulema ja Püssirohukelder pani pillid kotti, otsustasime õega Atlantisesse edasi minna. Ma juba vaimusilmas kujutasin ette, et seal on ainult tühjus, sest viimasel ajal ei ole seal isegi nädalavahetustel eriti rahvast olnud (kui just mingi superhea esineja pole olnud). Aga sel korral panin mööda – ju on paljudel inimestel jõulupuhkus vms, sest kolmapäeva kohta oli Atis isegi päris palju rahvast.

Atlantises tabas meid aga ebameeldiv üllatus – seal oli WC-s veeavarii, mille tõttu seda ei saanudki kasutada. Õnneks polnud häda nii suur ka ja see sai varsti korda, aga ma kujutan ette, et paljudele võis see päris pahameelt tekitada 😀

Atis nägime seda sama poissmeeste seltskonda, kes enne Püssis olid olnud. Nüüd nad aga nii tantsulembelised ei olnud, vaid istusid niisama ja vahtisid ringi 😀 Laulud olid alguses suht igavad, me õega mõtlesime juba leebet tõmmata, aga siis tuli 90-ndaid ka – seega jäime siiski natuke kauemaks. Mingi naine tuli mind kallistama ja küsis, kas ma olen see Kanal 12-ne Jaanika. Ütlesin, et olin, aga enam ei ole. Ta mainis jaa, et pole mind enam ammu ekraanil näinud.

Mu õde hakkas mingi tüübiga suhtlema, kellega nad koos suitsetamas käisid. Kuna mina suitsetaja ei ole, siis ma sinna suitsuruumi kaasa pigem ei tiku, sest ma ei taha seda isegi passiivselt teha. Jäin siis natukeseks üksinda, kui üks tüüp mu tantsima kutsus, ma siis ütlesin, et ma ei lähe, millepeale ta ülbelt vastas: “No ega ma ei kutsunud ka tegelikult.” Haha 😀 Hästi siis. Mind pandi paika!

See tüüp, kellega mu õde suitsetamas käis, ütles mulle hiljem, et oli just sõpradega arutanud, et ta kindlasti teab mind kuskilt, aga ta ei suuda meenutada, kus ta mind näinud oleks. Ma siis mainisingi, et oleneb, kui palju ta kunagi telekat vaatas. Ja siis talle koitis, et on öösiti vahel klubist tulles teleka lahti teinud ja mind seal näinud 😀

Ühel hetkel ma nägin enda jaoks väga tuttavat noormeest, aga ma ei suutnud kokku panna, kust ma teda tean. Mõtlesin ja mõtlesin – kuni lõpuks taipasin, et see on blogilugeja eks! Tegelikult ma teda isiklikult ei teagi, aga kuna blogilugeja oli mulle temast nii palju pilte näinud, siis panin asja kokku. Ta oli oma praeguse pruudiga seal koos, keda ma ka pildilt näinud olin. Nii naljakas tegelikult, et mina tean kedagi, kellel pole õrna aimugi, et ma temast nii palju asju tean. Ma muidugi ütlema ei läinud, et tead, ma tean sinust nii palju fakte (ka väga ebameeldivaid), sest see pole minu asi.

Advertisements

“Visa hingest”

Kui paljud fännavad jõuludel “Üksinda kodus” vaatamist (ma vaatan neid ka harjumusest alati), siis mina olen “Visa hinge” eelistaja.  Kuigi siiani olin ma ainult 1-3 filmi näinud (ja väga mitmeid kordi), mis mulle kõik meeldisid, aga eile “Visa hing 4” valmistas mulle nii suure pettumuse, et jätsin selle pooleli (ma polnud seda varem näinud). Täna mõtlesin, et äkki “Visa hing 5” on parem kui neljas, aga no ei – täpselt sama igav! Viies on kusjuures IMDb-s kõige madalama hinde neist filmidest saanud (5.3), aga see, et neljas üle 7 punkti sai, on küll minu jaoks väga üllatav. Sest see oli lihtsalt nii igav! Esimene ongi kõige rohkem punkte saanud (8.2), mis on ka loogiline – sest see ongi kõige ägedam! Ma ei tahaks väga uskuda, et neljanda ja viienda filmi muudab minu jaoks halvaks see, et Bruce Willis on lihtsalt vanemaks jäänud. Või kes teab – vbl mulle alateadlikult meeldis nooremat Bruce Willist üleni kunstvere või ketšupiga näha, sest see oli rohkem seksikas? 😀 Ei saa salata, et ta oli noorena tõesti päris kena, kuigi mitte eriti minu maitse. Aga ei, selliseid igavaid sisusid poleks noor Bruce Willis ka päästa suutnud.

 

Ma ikka vahel ei oska oma suumulku kinni hoida…/ Tunnen kaasa inimestele, kes on sellises olukorras olnud!

Ma mõned kuud tagasi kirjutasin, et mu tutvusringkonnas on üks noor naine, kes on iluoperatsioonidega liiale läinud. No me enam ei suhtle, aga kunagi suhtlesime (siis ta ei olnud neid veel teinud). Ja ma olin juba ammu mõelnud Facebookis ta pilti kommenteerida, aga kuna mul reaalselt midagi nii ilusat öelda ei olnud, siis ma olin pigem vait. Kuni eelmise nädalani, mil ma enam ei suutnud, kui jälle ta uut pilti Facebookis nägin. Lisasingi sellise kommentaari : “Ilmselt saan küll igavese bloki sinult, aga ma lihtsalt pean seda mainima… Sa olid kunagi nii ilus tüdruk, aga nüüd ma mõtlen, et kas tänapäeva noorte naiste unistus ongi nii palju iluoperatsioone teha? Jaa, maitsed on erinevad, vbl sinu jaoks see on kena… Ma lihtsalt meenutan nukrusega seda aega, kui sa olid nii loomulik ja nii ilus naine. Ja krdi kahju hakkab, et nii noor inimene oma loomuliku ilu niimoodi pekki keerab. Ma tean, et mu kommentaar võib päris negatiivne tunduda, aga ma olen tahtnud seda juba ammu sulle öelda… Kuigi tean, et ilmselt pärast seda kommentaari olen su sõbralistist kustutatud ka, aga kuna sul on palju noori jälgijaid, siis ütlekski siinkohal noortele: “Ärge rikkuge oma elu niimoodi iluoperatsioonidega ära, see kõik annab vanaduses teile veel märku.”

Ma kusjuures arvasingi, et see kommentaar kaob selle pildi alt kohe, aga ma eksisin. Sõbralistist ta mind ka ära ei kustutanud, vastas mulle ainult, et kui ta oleks tahtnud minu arvamust teada, siis ta oleks seda küsinud. Kuna ta seda aga ei teinud, siis ma võiksin pigem oma suu kinni hoida. See kõik on tegelikult õige, aga ma olen kahjuks vahel selline inimene, kes ei oska või ei taha oma suumulku kinni hoida. Minu kommentaar sai 29 laiki – pärast seda hakkas selle pildi all arutelu, aga mina ei hakanud enam midagi ütlema. Väga paljud nõustusid minuga, mõned vaidlesid aga vastu. Ma rohkem ei kommenteeri ta pilte, aga sain vähemalt hingelt ära selle, mida ma kogu aeg mõelnud olin. Ja selles mõttes respekt selle naise suhtes, et ta üldse selle kommentaari alles jättis, ma ise olin küll suhteliselt kindel, et ta eemaldab selle.

Teine asi, millest ma kirjutada tahtsin, on ka Facebookiga seotud. Mul on üks naissoost tuttav, kes on üliarmas naine, lisaks sellele oskab ta nii hästi kirjutada! Ma imetlen teda selles mõttes väga. Sellel samal naisel on aga kallim, kes tundub muidu päris tore noormees olevat, lisab koos selle neiuga pilte, millel on ilmselt väga ilusad tekstid juures. Need on umbes kilomeetrite pikkused ja ma tahaksin neid väga lugeda, aga seal on nimelt üks suur aga – see tüüp lihtsalt ei oska üldse kirjutada. Ehk siis umbes 10 rida teksti, kus puuduvad absoluutselt kõik kirjavahemärgid, isegi punkte pole, mis me siis veel komadest räägime (see on ka põhjus, miks ma neid romantilisi tekste eriti lugeda pole suutnud). Kuna tegemist on eesti mehega, siis on see tegelikult päris nukker. Nukker just sellepärast, et ma tean, kui väga see naine tegelikult õigekirja hindab. Ma olen ise kunagi samas olukorras olnud, sest ma alati palusin jumalat, kui Võrratu minuga koos pildi Facebooki lisas, et ta oleks sinna ainult ühesõnalise pealkirja pannud. Sest kui juba oli pikem tekst, siis ma teadsin, et see on lihtsalt nii kohutavalt vigane, et mul on piinlik. Ja kui ta mu pilte kommenteeris, siis ma ka alati enne mõtlesin, et seal võiks olla ainult üks või maksimaalselt kaks sõna, siis on ehk lootust, et need said õigesti kirja. Kuna ma ise olen sellises olukorras kunagi olnud, siis ma mõtlen, et ju selle naise kallimal on muid väga häid omadusi (või vähemalt tundub, et neid häid omadusi on rohkem). Või kui neid ka ei ole, siis on mees vähemalt voodis kuratlikult hea, eksole!

Kui kaks inimest on koos, kes kumbki ei oska absoluutselt kirjutada, siis see on isegi parem variant, sest üks ei pea siis teise kommentaaride pärast häbi tundma. Ma alati mõtlen, kui ma neid mehe pikki üllitisi Facebookis näen, kui kahju mul sellest naisest ikka on. No mehest ka tegelikult, aga tema ei saa vähemalt ise aru, et tal selle grammatikaga täiesti olematu suhe on.

Et iseenesest tunduvad väga südamlikud tekstid, mida iga naine tahaks enda kohta lugeda! Kui seal ainult kas või natukene komasid ja punkte oleks…

Ma käisin eelmisel nädalal raamatukogus ja laenutasin “Bullerby lapsed” – minu üks lemmikraamat siiani! Kuigi ma enam ammu laps ei ole, siis Astrid Lindgreni on vahel ikka nii hea lugeda. Ma ei olnud vist “Bullerby lapsi” 15 aastat lugenud, seega tahtsin natuke nostalgitseda, väiksena sai ikka päris tihti seda raamatut loetud. Kusjuures “Bullerby lapsed” ongi minu arvates kõige parem Astrid Lindgreni raamat üldse! Lugesin selle raamatu uuesti läbi ja tundsin end natuke aega jälle väikse jõnglasena 😀

Saatest “Kallis, sa oled kosunud” ja kaalust / Miks ma mitte kunagi “Selgeltnägijate tuleproovi” ei vaata? / Paar sõna “Su nägu kõlab tuttavalt” sellest hooajast

Eile lõppes siis “Kallis, sa oled kosunud” praegune hooaeg. Mina eelmist hooaega vaadanud ei ole, seega mul võrdlusmoment puudub, aga kuulnud olen ma seda, et seal ikka neid õnnestujaid oli, kes suutsid poole aastaga rohkem kui 10 kg alla võtta. Ka selle hooaja kahte esimest osa ma ei näinud, aga seal vist mõni mees suutis isegi juurde võtta. Need osad, mida ma nägin, olid kõik ikkagi suhteliselt ebaõnnestumised, sest üle 11 kg ei võtnud mitte keegi alla. Eilset osalejat võibki ehk kõige tublimaks lugeda, sest kuigi ta kaotas ainult 11 kg, siis ta vähemalt tuli lõppkaalumisele kohale – ja ehk on ka lootust, et ta sama rada jätkab, kui saade läbi saab. Teiste puhul ma nii kindel küll ei oleks.

Tegelikult 11 kg ei tundu ju iseenesest täiesti olematu kaalukaotus, aga kui sa kaalud 120 kg, siis poole aastaga peaks suutma rohkem alla võtta, kui tõesti tahta. Mina paneks pool süüd ka saatetegijatele, sest täpselt selline mulje jääb, et ega Erik Orgu ja Angelica Udekülliga rohkem kui kolm korda poole aasta jooksul kokku ei saada. Ehk siis esimene kohtumine, vahekokkuvõtte ja lõppkokkuvõte. Loogiline on see, et kogu materjal ei mahu ühte saatesse ära, aga mingit sellist erilist utsitamist ju ei toimu. Kui võrdluseks tuua see meestesaade, kus treener Rauno (oli vist?) neid õllekõhuga mehi kogu aeg taga utsitas, siis see viimane oli palju parem. Ma küll ise seda eriti vaatama ei juhtunud, aga kui nägin, siis seal toimus ikka kogu aeg trenn ja Rauno elaski neil kukil, et nad motivatsiooni ei kaotaks. Ja see viimane variant tundub palju efektiivsem olevat, kui lihtsalt see, et anname spordiklubi kuukaardi ja vajalikud retseptid kätte, edasi vaadaku juba inimene ise, kuidas ta hakkama saab. Aga siinkohal tundub, et saatel “Kallis, sa oled kosunud” ei jätkunud sel hooajal selleks kõigeks enam raha. Või siis sattusidki siia hooaega lihtsalt kõik ebaõnnestujad korraga. Kohati jääb lausa selline mulje, et kuskilt oleks mingid eraldi ebaõnnestujad välja koogitud – ja nüüd siis neist eraldi saatesari tehtud! Ilmselt see viimane ikka päris niimoodi pole, aga mulje jääb küll selline.

Eks see selline kahe otsaga asi on. Ühtpidi saab saatetegijaid süüdistada selles, et kogu see kohtumine osavõtjatega nii vähene oli, teistpidi on kõik täiskasvanud inimesed, keda ei saa midagi reaalselt tegema sundida. Kui paks ikka leiab, et tahab neid saiakesi ja limonaadi edasi mugida ja trennist on poogen, siis ei aita ei ussi-ega püssirohi. Mina isiklikult mõtlen lihtsalt sellele, et kui ma oleksin samas seisus, siis oleks kaks varianti – kas ma läheksin saatesse ja üritaksin täiega alla võtta… või ma parem üldse ei kandideeriks, teades juba eos ette, et ma nagunii reaalselt seda teha ei viitsi, ei taha, ei suuda jne. Seda et lähen ja ikkagi eos juba tunnen, et nagunii ma üle 5 kg alla võtta ei suuda, no ei. Siis ma parem juba ei lähekski.

Ma ise ei ole mitte kunagi nii paks olnud, seega mul kogemus puudub. Kuid ma olen kaalunud 20 kg rohkem kui praegu – ehk siis ikkagi tüse olnud. Minu puhul muidugi oli lugu selles, et mul kadusid ise need ülekilod ära, kui ma Mehhikost Eestisse tagasi jõudsin (läks vast kuskil pool aastat aega, siis olin juba 69-70 kg). Ma ei teinud selleks mitte midagi – lihtsalt mu toitumine muutus jälle eestimaiseks. Ilmselt see aitaski, sest trenni ma selleks ei teinud. Samas tean ma ka seda, et kuna ma trenni ei tee, siis keha on ikka lodev ja kõht on nagu neil naistel kipub olema, kes trenni ei tee 😀 Praegu on muidugi omapärane neid pilte aastast 2010 vaadata 😀 Siin toongi mõned võrdluseks ära:

154163_1738171937834_7843525_n

Juuli 2010 – eelviimane päev Mehhikos. Kaalun kuskil 85 kg.

163010_1738176177940_933279_n

Juuli 2010 – viimane päev Mehhikos. Hüvastijätt. Kaal ikka 85 kg 😀

12341380_10208269951530169_5658523324682149807_n

Aasta tagasi tehtud pilt, kaal kuskil 65-66 kg.

13301533_10209618793890385_3201153066902887409_o

Suvi 2016 – kaal ikka 65-66 kg. Viimased 1,5 aastat on mu kaal selle kandis püsinud, vahel ka 67 olnud.

14702290_10210769747143497_6705745876542798927_n

Oktoober 2016

15073402_10211146671406368_8799990640974744892_n

See pilt on tehtud umbes paar nädalat tagasi. Kui ma selle Facebooki otse moblast üles panin, siis hakkasid mõned neiud kommenteerima, et kas ma üldse söön ka midagi, et kuidagi väga kõhn näen välja. Hiljem arvutist vaadates tundus tõesti, et näen kuidagi peenike välja, kuigi see on lihtsalt asendi viga (ja must teeb alati peenemaks). Kaal on ikka 65-66 kg ja söön kõike, mida hing ihaldab.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kui nüüd ühe teise väga populaarse saate juurde tulla, siis mina ei ole mitte kunagi vaadanud “Selgeltnägijate tuleproovi.” Põhjus on ilmselt väga lihtne – ma olen viimased 3,5 aastat oma elust puutunud kokku ühe teise saate raames nii selgeltnägijate kui ka tervendajatega. Enne saatejuhiks olemist ei vaadanud ma seda saadet nagunii, siis hiljem veel vähem (see vist ikka jooksis enne ka?). See on vist nagu muude ametite puhulgi, et kui sa tööl puutud mingi asjaga kokku, siis sa vabal ajal pigem ei viitsi end selliste asjadega vaevata. Kokkade puhul on ju tihti niimoodi, et nad vabal ajal ei taha eriti süüa teha, sest nad nagunii peavad kogu aeg vaaritama. Minul on igasuguste selgeltnägijate saadetega sama teema, ei ole ma vaadanud ei Eesti ega Venemaa versioone. Ja usun, et veel niipea ei vaataks (kui üldse kunagi). Sest kui sa oled nii palju selle teemaga kokku puutunud tööalaselt, siis vabal ajal on see viimane asi, mida sa teha tahad 😀

Kui juba saadete peale jutt läks, siis ma olen ülirahul, et Kalle Sepp “Su nägu kõlab tuttavalt võitis” – ta oli parim (hääletasin ise ka finaalis ühe korra tema poolt)! Ime on muidugi see, et Raivo E. Tamm üldse nii kaugele jõudis, aga tema võit oleks olnud suur feil. Jah, ta meeldis mullegi, ta ajas naerma ja eks paroodisaade peaks seda tegema, aga samas on ikkagi “Su nägu kõlab tuttavalt” saates oluline ka lauluoskus. Nii et tegelikult ei saa öelda, et see oleks 100-protsendiliselt paroodiasaade, sest saatetegijad pole ise ka suutnud otsustada, et kas seal siis peaks rohkem parioodiat tegema või võimalikult täpselt kedagi järele tegema. Minu arvates pani Adeele Sepp tihti liiga üle võlli neid asju, eriti saate alguses( kui ta Renars Kaupersit Brainstormist tegi). Ja tema puhul see ei mõjunud naljakana, sest kui Raivo. E. Tamm midagi tegi, siis see oli mingil määral ikkagi naljakas. Kuigi ka mitte alati.

Härra lemmik oli näosaatest Liis Lass, sest nad käisid kunagi põhikoolis samas klassis. Nüüd nad küll enam ei suhtle, aga neil pidi millalgi klassikokkutulek tulema, mis jäi sellepärast ära, et mitte keegi ei viitsinud seda korraldamist enda peale võtta. Tean seda teemat, sest meie gümnaasiumiklass lubas juba mitu aastat tagasi klassikokkutuleku teha, aga mitte keegi ei taha seda korraldada. Mis on ka loogiline, sest siis võib juhtuda see asi, et hiljem pooled jätavad tulemata või ei maksa õigeks ajaks raha ära – siis oled sina selle kõige eest vastutav. Või siis hiljem lasevad koristamise ajaks jalga. Kui meil pärast gümnaasiumi lõpetamist lõpuläbu oli, siis enamus tõmbas hommikul leebet ära, koristama jäid need, kes kogu seda üritust korraldasid. Tunnistan ausalt, et ka mina olin üks neist, kes hommikul jalga lasi, sest ma ei viitsinud koristama jääda. Ja kuna mina ei vastutanud selle eest, et see puhkemaja sama korralikult omanikule tagastataks, siis oli kergem leebet tõmmata. Oli varahommik ja sõbrannaga hakkasime Tartu poole hääletama (see toimus Tartust kuskil 40 km väljas).