Kõigepealt järjekordne uudis sellest, et Pärnumaal on üks naine kadunud. Natuke aega hiljem uus uudis, et naine leiti surnuna. Ilma vägivallatunnusteta – seega enesetapp? Eks see selgub ilmselt lähiajal.
Jube on mõelda, et viimasel ajal on Eestis kadumised nii tavalised. Enamus juhtudel lõpeb see sellega, et kadunud isik leitakse surnuna. Sügisel oli ju see Tartu juhtum, kus 21-aastane noormees läks pärast pidu täis peaga jalutama ning leiti külmununa Raadilt. Oleks ta vaid minutike ühiselamu ukse juures veel purjus peaga oodanud, oleks keegi saanud ta sisse lasta (sest just siis tuli keegi sealt välja). Oleks, oleks…. Siis kadusid ju veel mitmed inimesed sügisel – samuti üks Pärnumaal ja teine Põlvamaal. Nende surnukehad leiti vist ka hiljem ja arvatakse enesetappu? Ma seda mäletan, et Põlvamaa neiu leiti surnuna, aga Pärnumaa noormehe kohta ei teagi, mis temast sai, vist ka leiti hiljem surnuna? Tal oli sama teema, et läks pärast klubis käimist purjus peaga hulkuma… Nii jube mõelda, et minnakse niimoodi peole ja juuakse täis – ning siis külmutakse koduteel või niisama hulkudes surnuks. Eks isegi sai oma 10-11 aastat tagasi niimoodi peol käidud, et jala purjus peaga koju mindud, sest taksoraha oli kas juba maha joodud või ei tahtnud seda sellele pappi laristada. Õnneks nii purjus polnud, et oleks lumehange magama vajunud. Ning õnneks on aastad mulle nii palju mõistust toonud, et ma lähen alati pärast pidu taksoga koju. Eriti talvel.
Kuid selle kõige värskema juhtumiga on ikkagi küsimus õhus – mis täpsemalt juhtus? Lehes oli kirjas, et naine pidi pühapäeval korraks lapse sünnipäevalt (mis vist peeti kuskil mängutoas vms) koju minema ja siis sinna tagasi pöörduma, kuhu ta ei jõudnudki. Hiljem kodus ka ei olnud ning telefon oli välja lülitatud. Täna leiti ta laip kuskilt metsatukast. Ikkagi enesetapp siis, kui vägivallatunnused puudusid? Oeh – kohutav, et sellised asjad üldse juhtuvad. Varsti ei ole Eestis enam ühtegi inimest, kellel poleks tutvusringkonnas kedagi, kes poleks kadunud olnud mingi aja ning siis hiljem surnuna leitud. Või siis kadunuks jäänudki (nagu see Võru poiss aastal 2015). Olgu selleks põhjuseks siis alkoholiga liialdamine ning külmumine, enesetapp või ükskõik milline teine põhjus, traagiline on see ikka.
Ka minul on tutvusringkonnas täiesti inimene olemas, kes aastal 2010 sügisel kadunuks jäi ning 2011 kevadel surnuna leiti. Mu ema parima sõbranna poeg läks 2010 novembris Tartu kesklinna, kust ta tagasi ei jõudnudki. Laip leiti 2011 mais, kui Emajõgi selle pinnale uhus. Tegu oli enesetapuga. Kusjuures mu ema sõbranna aimas seda, et tegu oli enesetapuga juba siis, kui poeg kaduma läks, sest ta pojal oli palju probleeme ning ta polnud nõus abi otsima – kannatas raske depressiooni all, elas vanemate juures, tööl ei käinud. Kui ta enesetapu tegi, siis ta oli 29-aastane. Ema sõbranna poeg näiteks üritas mu mõlemate õdedega sebida, aga nad kumbki ei võtnud vedu, sest nägid temas ainult sõpra. Sellised naiste eitavad vastused mõjusid mehele üliraskelt. Lisaks veel ebaõnnestumine tööelus ja… me juba teame, milleni see viis.
Aastad 2010-2011 olid üldse mu ema sõbrannale rasked, sest 2010 novembris läks poeg kaduma, 2011 mais leiti ta laip Emajõest ning sama aasta oktoobris suri mu ema. Ühe juhtumi puhul tean ma inimest, kelle vend kaduma läks ning hiljem surnuna leiti. See oli mu gümnaasiumiaegse klassivenna vend, kes 2009 aastal kaduma läks ning kelle laip mõni aeg hiljem leiti. Siis juhtus see laiba leidmine samuti kevadisel ajal 2010, mil Emajõgi selle välja uhus. Tihti ongi selliste surmade põhjuseks enesetapud kahjuks. Ning paljudel juhtudel on see seotud sellega, et inimesed on oma elus täiesti läbi põlenud.
Kusjuures seda läbipõlemist põevadki mehed palju raskemalt kui naised, sest nad pole harjunud abi otsima, nad üritavad alati ise hakkama saada. Kahjuks viib see aga sügava depressioonini ning kui abi õigel ajal ei otsita, siis ka enesetapuni. Tänapäeva arenenud riikide probleem, sest näiteks Soomes ja Jaapanis on enesetappude arv väga kõrge (eriti meeste puhul). Inimesed lihtsalt ei tule selle maailmaga enam toime, kus kogu aeg peab kellestki parem olema ning nad ei oska ka kahjuks abi otsida. Eriti mehed, kellele lapsest peale sisendatakse, et nad peavad ise hakkama saama. See on jama! Kui on probleem, siis tuleb abi otsida. Ning seda ei tohi eirata.
Mõelda vaid, et Jaapanis on enesetapud nii tavalised, et nad on selle jaoks lausa eraldi metsa loonud, et kui inimene tahab end ära tappa, siis ta võib sinna minna ning seda teha. Loomulikult on seal hoiatavad sildid, et mõelge enne ikka järele ning elu on kingitus jne, aga kui nad ikkagi leiavad, et enesetapp on see, mida nad teha tahavad, siis saavad nad seda seal metsas “rahulikult” teha. Ja mõelge – igal hommikul tulevad sinna metsa inimesed, kes on palgatud selleks, et neid surnukehasid üles korjata, kes otsustasid enesetapu teha. Väga jube ikka.
Veel jubedamad kui enesetapud Jaapani selleks loodud metsas, on meie endi inimeste kadumised. Varsti tundub see juba nii tavaline olevat, et keegi ei pilguta enam silmagi, kui jälle kuskil mõni inimene ära on kadunud. Sest see muutub liiga tavapäraseks, liiga tavaliseks. Liiga tavaliseks muutub see, et hiljem leitakse kellegi laip kuskilt – kas siis täis peaga külmunud inimese oma või enesetapu sooritanud inimese oma.
Kuid mõned inimesed jäävadki kadunuks. Ei leita ka laipu ega saadagi kunagi teada, mis nendega tegelikult juhtus (näiteks see Võru poiss aastal 2015). Ilmselt on nad nagunii surnud, aga just see, et perekonnal pole isegi hauda, kuhu lilli viia… Ning just see teadmatus, et pole õrna aimugi, mis tegelikult juhtuda võis. Väga karm on see ikka. Kuid on inimesi, kes on jäänud kadunuks aastatest 1990 jne, aga keda pole siiani leitud (ega ka laipa mitte). Üks neist on näiteks Salapärase (üks tüüp, kellega ma 2012 suvel sebisin) ema, kes kadus ära 1995.aastal, laipa ei leitudki mitte kunagi. Perekond ei saanudki kunagi teada, mis nende emaga tegelikult juhtus. Oli see enesetapp, mõrv, midagi muud? Miks nende ema ära kadus ja kuhu?
Kuhu üldse need inimesed kõik kaovad? Ja miks? Seda ei saagi vist kunagi keegi teada…
minumoodimaailm 
Kõige levinum koht suremiseks on siiski kodus voodis… ehk et surra võib igalpool.
Aga see kadumise teema… no kui NY metroos otsustab istudes keegi ära surra, siis suure tõenäosusega avastatakse see 8-10h hiljem… senikaua sõidab laip metrooga ja keegi ei tule sind torkima… ja usu, seal on palju inimesi. NY Citys elab ~3 korda rohkem inimesi kui eestis ja keegi ei märka surnut 8-10h!?
Jah, karm on see maailm…
Minu teooria on et need kadumised ja surmad on kõik seotud ja selle taga on teatud grupeering.Need on mõrvad!Ja sama toimub praegu välismaal.Globaalse haardega seltskond kes seda teeb ja meie Eesti politsei mätsib meil toimuva kinni.Meediat sunnitakse valetama söötes neile valeinfot.Kas väga raske on sellest aru saada?Kas mõtlemine teeb inimestele tõesti haiget et usutakse mida meedia pasandab päevast päeva?Ma sain juba 3nda või 4nda ohvriga aru mis toimub meil siin Eestis.Siis kui need jamad hakkasid.Enamus aga peale neid sadu ja sadu juhtumeid siiani ajusurmas ja otsustavad mitte mõelda ja uskuda lihtsalt mida loevad.Meie rahva loogika järgi tahavad kõik massiliselt enesetappe nüüd teha.For fuck sake inimesed….Tõsiselt?Tõde hirmutab.Sellepärast otsustavad inimesed seda ignoreerida.See aga ei tee seda olematuks ja inimeste suremine jätkub seni kuni te midagi ette ei võta.Teie pereliige võib järgmine olla.Lasete siis ka endale muinasjutte vägivalla tundemärkide puudumisest jahuda?Vbl et tõesti pole väliseid märke.Sel juhul on tegemist kogenud mõrvariga.Paraku aga meil Eestis ähavardatakse inimesi kes julgevad oma peaga mõelda.
Olen kuulnud seda teooriat, aga usun ja loodan südamest, et see nii pole. Mitte et enesetapud muidugi parem variant oleks. Mina siiski kahtlen, et politseis kõik selle vabalt kinni mätsiksid. Ehk olen naiivne, aga usun meie politseisse natukenegi rohkem. Ning meediasse usun ka rohkem.
“Mõtlevad lamemaalased” möllavad jälle?! Või chemtrailijad? Veganid? Vaktsiinivastased?
Anonüümne, palun ära demonstreeri oma hullumeelsust ja pöördu võimalikult kiirest Paldiski mnt rohelise aiaga asutusse.
Suremiseks võib peale mõrva või enesetapu olla sadu, kui mitte tuhandeid põhjusi. Antud juhul näiteks ei usu ma, et üks ema oma lapse sünnipäeval enesetapu teeks – see jääb ju lapse elu rikkuma. Võis tunda end pahasti, läks metsa päikese käest ära – südamerabandus või -seisak, kuumarabandus, päikesepiste, liiga suur pinge sünnipäeva korraldamisest jne. Ka telefon võis ju olla juba sünnipäeval välja lülitatud ja hiljem unustas sisse panemata. Jne. Ei tahaks sel teemal enam rohkem targutada, sest see teeb omastele haiget. Aga surma põhjusi võib tõesti olla väga palju, ka noorel inimesel.
Jah, seda kindlasti. Aga seda grupeeringu asja mina pigem ei usu.
https://www.postimees.ee/4503327/viimast-korda-lapse-sunnipaeval oligi enesetapp. Miks küll? Lapse sünnipäev ka veel, millise trauma saab laps? Äkki mõtleb, et tema pärast ema tappiski ennast…
Ma ka ei kujuta ette… Kuna artikkel on tasuline ja ma seda ostma ei hakanud, siis ma detaile lugeda ei saanud, aga enesetapu puhul oli see ilmselt juba ette kavatsetud. Ju siis lahkuski sellepärast lapse sünnipäevalt varem? Ma ei tea, aga väga kurb ja traagiline lugu igal juhul 😦