Kui rõõm ja mure käivad käsikäes…

Kell on 07.47 ja kui ma tavaliselt magan sel ajal õndsat und (mul on äratus kell 08.05), siis täna olen ma juba kontoris. Nimelt ma läksin eile pärast tööd rongiga Põlvasse ja tulin täna hommikul sealt, aga vahepeal polnud enam mõtet koju minna, sest ma elan Annelinnas, töötan Lõunakeskuse lähedal – seega hakata rongijaamast veel koju minema oleks mõttetu olnud (sest oleks suht kohe pidanud tagasi tulema). Eile läksin  ma kell 22.30 magama, ma tavaliselt lähen mingi 00.30 ajal. Aga kallim ärkas minust veelgi varem, sest tal on hommikune vahetus – seega siis tal algab töö juba kell 06.00. No ma vaikselt harjutan, sest sügisel mu unerežiim saabki selline olema, sest rong Põlvast Tartusse läheb suveperioodil kell 06.29 (muudel aegadel 06.42 – seega mitte oluliselt hiljem). Niikaua, kuni ma end kokku võtan ja autojuhiloa ära teen (kui üldse suudan end kokku võtta). Aga polnud üldse raske nii vara ärgata, sest ma läksin varem tuttu ka 🙂

Eile oli nii tore õhtu – käisime kallimaga Räpinas, siis olime Peipsi järve ääres natuke. Ma polnudki varem kunagi niimoodi teinud, et nädala keskel Põlvasse lähen, kui mul järgmisel päeval on töö, sest tema on alati Tartusse tulnud. Aga siis ta on alati õhtul tagasi läinud, sest muidu tuleks tal veel varem ärgata, kui ta peaks kella 06.00-ks Põlvasse sõitma. Rääkisime niisama tulevikust ning mul on ülihea meel, et me selles mõttes nii samal lainel oleme. Ta ütles mulle, et ta on nii õnnelik, et me kohtusime ja ta pole kunagi varem midagi nii sügavat kellegi vastu tundnud. Kusjuures minuga on sama lugu. Muidugi olen ma minevikus armunud olnud ja ehk ka armastanud (vähemalt enda arvates), aga alati on sellega kaasnenud mingid kahtlused, mingid ebakindlused jne. Nüüd on kõik hoopis teistsugune. Ma ei oska seda kirjeldada ega sõnadesse panna, aga nii on. See on selline rahulolutunne, mida vist väga ei saagi sõnadesse panna.

Minnes nüüd aga natuke kurvemate teemade juurde, siis mu isal on veel mitu asja, mis tal tervisega korras pole. Vererõhku alandavad rohud sai ning jalaga läheb ka varsti operatsioonile (veenilaiendid). Kuid puusaliigesel on 3.astme kulumine (ma ei tea, mida see täpselt tähendab), ortopeedi juurde läheb ka paari kuu pärast ning suure tõenäosusega peab puusaliigese vahetuse operatsioonile minema. Seal on muidugi mitu aastat järekord. Oijah – lähed ühe asjaga arsti juurde, selgub sada muud asja, mis veel viga on. Ülemine vererõhk oli arsti juures lausa 200 olnud, ei lastud enne tulema, kui natuke alla sai seda (mu õde käis temaga kaasas). Kuna tal on pikalt kõrge vererõhk olnud, siis tehti talle EKG, mis näitas sellest tulenevalt südamelihase paksenemist… Ehk siis jah – nagu mu vanem õde ütles, et ta tervis on persse keeratud ja nüüd vajab avariiremonti.

Samas – ta on suht sportlikku elu elanud, aga eks see joomine on ka mõjunud. Ime, et maks veel läbi pole. Ptüi-ptüi. Et kogu see kompott teeb murelikuks. Isa eile isegi helistas mulle, me tavaliselt ei räägi pikalt telefonis, aga nüüd ta siis ütles, et tervis ikka jama. Õnneks vererõhu sai madalamaks rohtudega, aga paljude muude analüüside vastused on veel teadmata – ei kujuta ette, mis sealt veel tuleb… Me õdedega oleme suht hirmul, et mis sealt kõik veel võib tulla. Ning jah – eks see on osaliselt ka meie süü, et me varem pole teda arsti juurde sundinud minema, aga ta pole üldse kurtnud ju. Ning täiskasvanut meest ei saa sundida. Jala peal veenilaiendid olid paksenenud juba aastake tagasi ja me rääkisime talle küll, aga ega ta siis kuula ju kedagi. Et selles mõttes on pilved mu üldiselt väga päikselises elus paistmas, aga eks ta peab lihtsalt rohtusid võtma hakkama (ma ütlesin talle eile, et peab endale nimekirja tegema, et mis kella ajal mida võtta jne).

Vot sellised lood siis hetkel. Ühelt poolt nii õnnelik ja teiselt poolt mures. Kuid selline see eluke juba kord on. Enne tööd on veel natuke aega, saan niisama netis uudiseid või blogisid lugeda 🙂 Olge mõnusad!

 

Advertisements