Kuhu inimesed kaovad ja miks ometi (enamus kadumised lõpevad sellega, et inimene leitakse surnult…)

Kõigepealt järjekordne uudis sellest, et Pärnumaal on üks naine kadunud. Natuke aega hiljem uus uudis, et naine leiti surnuna. Ilma vägivallatunnusteta – seega enesetapp? Eks see selgub ilmselt lähiajal.

Jube on mõelda, et viimasel ajal on Eestis kadumised nii tavalised. Enamus juhtudel lõpeb see sellega, et kadunud isik leitakse surnuna. Sügisel oli ju see Tartu juhtum, kus 21-aastane noormees läks pärast pidu täis peaga jalutama ning leiti külmununa Raadilt. Oleks ta vaid minutike ühiselamu ukse juures veel purjus peaga oodanud, oleks keegi saanud ta sisse lasta (sest just siis tuli keegi sealt välja). Oleks, oleks…. Siis kadusid ju veel mitmed inimesed sügisel – samuti üks Pärnumaal ja teine Põlvamaal. Nende surnukehad leiti vist ka hiljem ja arvatakse enesetappu? Ma seda mäletan, et Põlvamaa neiu leiti surnuna, aga Pärnumaa noormehe kohta ei teagi, mis temast sai, vist ka leiti hiljem surnuna? Tal oli sama teema, et läks pärast klubis käimist purjus peaga hulkuma… Nii jube mõelda, et minnakse niimoodi peole ja juuakse täis – ning siis külmutakse koduteel või niisama hulkudes surnuks. Eks isegi sai oma 10-11 aastat tagasi niimoodi peol käidud, et jala purjus peaga koju mindud, sest taksoraha oli kas juba maha joodud või ei tahtnud seda sellele pappi laristada. Õnneks nii purjus polnud, et oleks lumehange magama vajunud. Ning õnneks on aastad mulle nii palju mõistust toonud, et ma lähen alati pärast pidu taksoga koju. Eriti talvel.

Kuid selle kõige värskema juhtumiga on ikkagi küsimus õhus – mis täpsemalt juhtus? Lehes oli kirjas, et naine pidi pühapäeval korraks lapse sünnipäevalt (mis vist peeti kuskil mängutoas vms) koju minema ja siis sinna tagasi pöörduma, kuhu ta ei jõudnudki. Hiljem kodus ka ei olnud ning telefon oli välja lülitatud. Täna leiti ta laip kuskilt metsatukast. Ikkagi enesetapp siis, kui vägivallatunnused puudusid? Oeh – kohutav, et sellised asjad üldse juhtuvad. Varsti ei ole Eestis enam ühtegi inimest, kellel poleks tutvusringkonnas kedagi, kes poleks kadunud olnud mingi aja ning siis hiljem surnuna leitud. Või siis kadunuks jäänudki (nagu see Võru poiss aastal 2015). Olgu selleks põhjuseks siis alkoholiga liialdamine ning külmumine, enesetapp või ükskõik milline teine põhjus, traagiline on see ikka.

Ka minul on tutvusringkonnas täiesti inimene olemas, kes aastal 2010 sügisel kadunuks jäi ning 2011 kevadel surnuna leiti. Mu ema parima sõbranna poeg läks 2010 novembris Tartu kesklinna, kust ta tagasi ei jõudnudki. Laip leiti 2011 mais, kui Emajõgi selle pinnale uhus. Tegu oli enesetapuga. Kusjuures mu ema sõbranna aimas seda, et tegu oli enesetapuga juba siis, kui poeg kaduma läks, sest ta pojal oli palju probleeme ning ta polnud nõus abi otsima – kannatas raske depressiooni all, elas vanemate juures, tööl ei käinud. Kui ta enesetapu tegi, siis ta oli 29-aastane. Ema sõbranna poeg näiteks üritas mu mõlemate õdedega sebida, aga nad kumbki ei võtnud vedu, sest nägid temas ainult sõpra. Sellised naiste eitavad vastused mõjusid mehele üliraskelt. Lisaks veel ebaõnnestumine tööelus ja… me juba teame, milleni see viis.

Aastad 2010-2011 olid üldse mu ema sõbrannale rasked, sest 2010 novembris läks poeg kaduma, 2011 mais leiti ta laip Emajõest ning sama aasta oktoobris suri mu ema. Ühe juhtumi puhul tean ma inimest, kelle vend kaduma läks ning hiljem surnuna leiti. See oli mu gümnaasiumiaegse klassivenna vend, kes 2009 aastal kaduma läks ning kelle laip mõni aeg hiljem leiti. Siis juhtus see laiba leidmine samuti kevadisel ajal 2010, mil Emajõgi selle välja uhus. Tihti ongi selliste surmade põhjuseks enesetapud kahjuks. Ning paljudel juhtudel on see seotud sellega, et inimesed on oma elus täiesti läbi põlenud.

Kusjuures seda läbipõlemist põevadki mehed palju raskemalt kui naised, sest nad pole harjunud abi otsima, nad üritavad alati ise hakkama saada. Kahjuks viib see aga sügava depressioonini ning kui abi õigel ajal ei otsita, siis ka enesetapuni. Tänapäeva arenenud riikide probleem, sest näiteks Soomes ja Jaapanis on enesetappude arv väga kõrge (eriti meeste puhul). Inimesed lihtsalt ei tule selle maailmaga enam toime, kus kogu aeg peab kellestki parem olema ning nad ei oska ka kahjuks abi otsida. Eriti mehed, kellele lapsest peale sisendatakse, et nad peavad ise hakkama saama. See on jama! Kui on probleem, siis tuleb abi otsida. Ning seda ei tohi eirata.

Mõelda vaid, et Jaapanis on enesetapud nii tavalised, et nad on selle jaoks lausa eraldi metsa loonud, et kui inimene tahab end ära tappa, siis ta võib sinna minna ning seda teha. Loomulikult on seal hoiatavad sildid, et mõelge enne ikka järele ning elu on kingitus jne, aga kui nad ikkagi leiavad, et enesetapp on see, mida nad teha tahavad, siis saavad nad seda seal metsas “rahulikult” teha. Ja mõelge – igal hommikul tulevad sinna metsa inimesed, kes on palgatud selleks, et neid surnukehasid üles korjata, kes otsustasid enesetapu teha. Väga jube ikka.

Veel jubedamad kui enesetapud Jaapani selleks loodud metsas, on meie endi inimeste kadumised. Varsti tundub see juba nii tavaline olevat, et keegi ei pilguta enam silmagi, kui jälle kuskil mõni inimene ära on kadunud. Sest see muutub liiga tavapäraseks, liiga tavaliseks. Liiga tavaliseks muutub see, et hiljem leitakse kellegi laip kuskilt – kas siis täis peaga külmunud inimese oma või enesetapu sooritanud inimese oma.

Kuid mõned inimesed jäävadki kadunuks. Ei leita ka laipu ega saadagi kunagi teada, mis nendega tegelikult juhtus (näiteks see Võru poiss aastal 2015). Ilmselt on nad nagunii surnud, aga just see, et perekonnal pole isegi hauda, kuhu lilli viia… Ning just see teadmatus, et pole õrna aimugi, mis tegelikult juhtuda võis. Väga karm on see ikka. Kuid on inimesi, kes on jäänud kadunuks aastatest 1990 jne, aga keda pole siiani leitud (ega ka laipa mitte). Üks neist on näiteks Salapärase (üks tüüp, kellega ma 2012 suvel sebisin) ema, kes kadus ära 1995.aastal, laipa ei leitudki mitte kunagi. Perekond ei saanudki kunagi teada, mis nende emaga tegelikult juhtus. Oli see enesetapp, mõrv, midagi muud? Miks nende ema ära kadus ja kuhu?

Kuhu üldse need inimesed kõik kaovad? Ja miks? Seda ei saagi vist kunagi keegi teada…

Advertisements

Fakk/Mis kurat siin Eestis toimub? /ÄSK 18+versioon

Fakk. Fakk. Fakk. Kirjutasin just pika postituse ja kõik kadus ära. Sellist nalja pole mul enam ammu juhtunud, sest WordPress salvestab automaatselt mustandeid, aga sel korral jooksis arvuti kokku – ja salvestatud oli ainult pealkiri. Ilmselt ma enam ei jaksa ega taha sama pikka postitust kirjutada, sest ma ei viitsi, aga lühidalt öeldes :

Eestis juhtub viimasel ajal palju koledaid asju. Arstitudeng Tartus leiti lõpuks ikkagi surnuna 😦 Nüüd on üks Pärnu noormees kadunud… Nende mõlema ühine nimetaja on see, et nad jäid just pärast ööklubis pidutsemist kadunuks. Loodame, et Pärnu noormees leitakse siiski elusalt.

Täna oli Tallinnas ohtlik situatsioon, kus üks mees hakkas nugadega vehkima, mille tulemusel politsei ta maha lasi. Kurb olukord nagunii, aga mind kõige rohkem hämmastas osade inimeste reageerimine, kus hakati politseid süüdistama. Ma ei viitsi topelt kribada, seega kopin selle, mis ma juba Facebookis selle kohta ütlesin:

Lugedes sama teema Facebooki kommentaare Postimehe lehel ei saa ma aru inimestest, kes reaalselt leiavadki, et politsei käitus valesti, kui noaga ründaja maha lasi, et oleks pidanud ikka kuidagi leebemalt jne… Kas politsei oleks pidanud sellele tüübile serenaadi laulma või? Hoiatuslasud õhku tehti, mees ei võtnud kuulda ja vehkis noaga edasi, politsei tegi ainuõige otsuse, kui teda tulistas (ja kui tegutseda on nii lühike aeg, siis oleks jalga tabamine raskem nagunii olnud, mida kõik “targad” seal välja pakkusid jne). Kas oleks siis parem olnud, kui politsei oleks oodanud ja keegi teine oleks veel võinud viga või surma saada (või politsei ise). Mis maailmas me küll elame, kus sellise juhtumi puhul leitakse politsei töös vigu ning hakatakse kaitsma inimest, kes ei allunud politsei korraldustele? Kurb juhtum nagunii, aga ma ei leia, et peaks süüdistama politseid selles, et nad suutsid inimest takistada kellelegi teisele viga tegemast (jah, tema enda elu hinnaga, aga see oli puhtalt mehe enda süü).

Empaatiavõime on hea omadus, aga sellel võiks kuskil ikka piirid ka olla…. Tundub, et tänapäeva maailmas kritiseeritakse neid, kes suudavad sellises kriisiolukorras teha reaalseilt õigeid otsuseid (ehk siis politseid) ja kiidetakse seda, kes on ise süüdi, et asjad üldse nii kaugele läksid (ehk siis nugadega vehkijat).

Ma enne kirjutasin pika jutu sellest, kuidas ma ei mõista, kuidas inimesed ometi saavad süüdistada politseid sellises olukorras, kus nad käitusid väga õigesti. Ning ei mõistagi. Politsei ülesanne ongi tagada inimeste ohutus ja kui nad peavad selleks tulistama, siis seda nad teevadki. Kas oleks siis parem olnud, kui see ründaja oleks saanud süütuid inimesi pussitada? Kas alles siis oleks pidanud politsei reageerima? Meil peaks olema hea meel, et politsei sellises olukorras nii kiiresti reageeris ning ükski süütu inimene surma ega viga ei saanud. Kas see, et tegemist oli ilmselt vaimuhaige inimesega, peaks meis rohkem kaastunnet tekitama? Minus küll ei tekita, ta ise oli süüdi selles, et ta maha lasti. Ja nii ongi. Minu mõistus lihtsalt ei võta, kuidas mõned näevad politsei süüd seal, kus neil seda absoluutselt pole.

Kuna ma ühes suvises postituses kirjutasin väga palju sellisest mängust nagu ÄSK, siis mulle saadeti ÄSK 18+ versioon. Ja mis mul selle vastu ikka olla saaks, kui mulle tahetakse midagi saata, mille ma ilmselt nagunii ise oleksin ostnud. Samuti polnud sõnagi juttu sellest, et ma peaksin sellest blogis kirjutama või mis veel hullem – kellelegi midagi välja loosima. Olen mitmest asjast ära öelnud just sellel põhjusel, et ma ei hakka mitte kunagi mitte kellelegi midagi oma blogis välja loosima. See pole minu stiil lihtsalt.

ÄSK-i uus versioon on muidu väga äge, seda sai ka nädalavahetusel mängitud. Natuke häiris võib-olla see, et osad sõnad nendel küsimustel on eri värvidega, aga see polnud ka nii suur asi. Ma muidugi lootsin veel vürtsikamaid küsimusi, aga seksiga seonduvaid oli piisavalt. Kuid siiski – firmaüritustel ehk pole parim mõte seda mängida, sest peaks ikkagi neid küsimusi esitama inimestelt, kellega seda piinlikku olukorda ei tekiks (mina ei olegi firmapeol neid küsimusi küsinud, see oli lihtsalt näide).

Vot selline lugu siis. 20 minutiga kirjutasin uue ja palju lühema postituse, sest ma ei viitsi enam nii põhjalikult selgitada nagu enne. Krdi WordPress, ma ütlen! 😦

Mõned näited ÄSK 18+versioonist

Nädalavahetus oli nostalgiline – sai oma varasejalgades kribatud luuletusi loetud, mis ma 13-15 aastaselt kaustikutesse kirjutasin. Mu käekiri oli väga loetamatu ja on seda siiani! Õnneks ma kirjutan käsitsi suht harva 😀

Üle-eelmisel nädalavahetusel sai sõbrannaga peol käidud, enne seda oli minu juures väike istumine (sai niisama pilte klõpsitud). Käisime Vabankis, aga igav pidi oli, sest olin juba kell 02.00 kodus. Maasikat ei trumpa miski üle!

Prillidega näeb mind pigem harva – näiteks kodus telekat vaadates

🙂

Film on saast ja režissöör pole ka parem…

Nii palju siis lootusest, et “Päevad, mis ajasid segadusse” ei võida mitte ühtegi auhinda. Lausa mitmeid võitis. Kui enne ei olnud ma sellest filmist heal arvamusel, siis nüüd ei arva ma selle režissöörist ka mitte midagi head. Üks asi on see, kui inimene ropendab a la oma blogis või kuskil suvalises jutusaates, siis teine ja hoopis erinev on see, kui sa võidad auhinna ja ainuke asi, mida sa suudad öelda, on hui. Ma tegelikult ei saanudki aru, mida Triin Ruumet öelda tahtis, aga kui ta taipas, et oli sellises kohas hui öelnud, siis ta hakkas lihtsalt naerma. Hästi tehtud, Triin! Mulle isiklikult tundus nagu ta oleks üldse laksu all, aga ju ta ilmselt ongi selline. Miks “Klassikokkutulek” mitte kuhugi nomineeritud polnud? Kas sellepärast, et see oli 2015 film, aga jagati auhindu filmidele, mis olid 2016-nda aasta omad? Vist sellepärast jah. Ahjaa, nägin Merjet ka esireas auhindadel 😀 Väga tõsise näoga oli, aga ma oleks ka olnud, kui selline saast film nii palju auhindu saaks 😀

Kui tulla tagasi sellise suhtumise juurde, siis on asju, mida ei saa teatud olukordade puhul endale lubada. Näiteks oma isiklikus blogis saavad inimesed endale sellist suhtumist lubada ja ka ropendada, aga kui sa esindad firmat või filmi (nagu Triin Ruumet seda ju tegi), siis võiksid need huitamised jne asjad koju jääda. Kõige jaoks on oma koht.

Ma ei mõista, kuidas mõned inimesed ei saa ikka asjadest aru. Ego tahtis mind jälle Facebookis sõbraks lisada. Peaaegu viis aastat pärast lahkuminekut. Kui ma eelmised ma ei tea mitu korda pole seda sõbrakutset vastu võtnud, siis ei võta nüüd ka – ehk siis panin ignore nagu ikka. Normaalsed eksid võivad olla Facebooki sõbralistis, ebanormaalsed mitte. Mis ometi paneb abielus inimest viis aastat pärast eksist lahkuminekut ikka teda veel vahel Facebooki lisama (ja kuigi vastu kunagi ei võeta, siis järjepidevalt veel kord lisama)? Mind ikka üllatab, milliseid inimesi meie ümber leidub…

Kui su tuttav sulle oma kurba elu kurdab, aga sul on tegelikult suht poogen…

Mul on üks naissoost tuttav, kellega me hommikuti samas bussis tööle sõidame. Kesklinnas lähevad meie teed lahku, sest me ei tööta samas kohas, aga terve selle bussisõidu aja olen ma sunnitud kuulama seda, kuidas selle naise elu on väga pekkis. Kuna tegemist on vanema generatsiooni naisega, siis kuulen ma tihti selliseid lauseid: “No mis sul häda, sa oled ju veel nii noor, et kogu elu on alles ees” või: “No mis sul häda, sinu elus on ju kõik okei.” Alguses ma ikka üritasin talle nõu anda, sest noh – inimene on tõesti omadega suht puntras, aga samas on sellele ka lahendused olemas, kui ta ainult mõned muudatused oma elus teeks (ja ta teab seda ise ka, aga otsib alati ettekäändeid, miks ta seda teha ei saa). Aga kuna ma ei ole psühholoog ja ta pole mul mingi bestikas ka, siis viskas see hala mul kopa ette.

Talle ma seda veel öelnud pole, sest ma olen siiani viisakas inimene olnud (aga ma ei oska öelda, kui kauaks seda viisakust jagub) – ehk siis nüüd ma lihtsalt noogutan kaasa, sest noh – inimene ise naudib oma masenduses olekut. Või ehk ka juba depressioonis olekut – ma ei oska öelda, sest ma pole seda viimast kunagi kogenud, aga ma soovitasin talle küll, et ta võiks abi minna otsima. Millele tuli muidugi jälle 100 vastuväidet, miks ta seda teha ei saa jne. Ma oleksin täna peaaegu hakanud ütlema, kui ta jälle oma kurvast elust soigus, et kolmveerand Aafrikat nälgib, seega pole ta elul midagi häda. See viimane on lause, mis on minu meelest kõige mõttetum üldse, sest mind ka reaalselt ei koti Aafrika näljahädad, kui mul endal mingid muud mured on (tegelikult mind ei koti need üldse). Olen ma sellepärast kitsarinnaline või ülbe – ma ei oska öelda, aga nii on. Aga lihtsalt nii kopp on ees sellest, et Jaanika, sa oled ju veel nii noor (nagu see oleks minu süü) ning sinu elul pole ju midagi häda. Ma olen kindel, et selle naise elus oleks ka asi palju parem, kui ta ennast nii palju ei haletseks. Tegelikult aitab selliste asjade puhul ka see lihtne soovitus, et kui sa tõesti arvad, et su elu on pekkis, siis pole vajagi nii kaugele vaadata – kui juhtud “Kodutunnet” kas või kord elus jälgima, siis pärast seda saab vist iga inimene aru, et tal on elus tõsiselt vedanud. Ja kuna “Kodutunne” on palju lähedasem teema meie kõigi jaoks kui Aafrika nälgivad lapsed, siis on loogiline, miks see saade inimestele rohkem südamesse läheb. Isegi mulle, kes ma end just eriti kaasatundlikuks inimeseks ei pea (seda siist just võõraste inimeste hädade puhul).

Selliste inimestega on alati see asi, et kuigi üks osa minust arvab, et miks ma pean kellegi võõra inimese muresid üldse kuulama, siis teine osa minust tahaks nagu kuidagi abiks olla. Kuid ei saa aidata inimest, kellele mitte ükski lahendus ei sobi. Ning kuna tegemist pole minu jaoks lähedase inimesega, siis ma pikalt niisama kuulata ei viitsi. Oh, peakski talle blogimist soovitama, saab hingelt mure ära! Ja vähemalt ei aja mind närvi selle kurtmisega.

Aga minu meelest kõige veidram asi, mida kellelegi öelda, ongi nimelt see, et mis sul viga rääkida, sul on ju nagunii kõik hästi. Hetkel tõesti ei saa ma oma elukese üle üldse kurta, aga kindlasti on olnud neid perioode, kus ma olen saanud seda teha (ja kindlasti tuleb neid veel). Ja noh – see vanuse põhjal murede olematuks muutmine on muidugi omaette teema. Et mida noorem inimene, seda vähem tohib muresid olla või? Kõige lollim loogika, mida ma eales kuulnud olen.

Jah, vägivallatsejad on prügikastikaup!

Kristallkuul on üks blogija, kelle postitused mulle väga meeldivad. Ma enamasti nõustun tema postitustega, aga ühes asjad lähevad meie arvamused küll väga lahku – nimelt vägivalla teemal.

Kui Kristallkuul leiab, et vägivaldsed inimesed väärivad teist võimalust, siis mina niimoodi ei arva. Mina tõesti arvangi, et vägivaldsed inimesed on prügikastikaup ja mul on ülimalt poogen, kas sellised inimesed elavad või surevad. Nagu ma ka sealses kommentaariumis ütlesin, siis kui sellised kõrvad pea alla panevad, siis ongi kõntsa maailmas vähem. Maailm on niigi ülerahvastatud – las siis surevad pigem sellised tõprad kui heatahtlikud tavainimesed, kes vääriksid siin maailmas elamist. Ma olen märganud, et teatud asjades olen ma ikka päris radikaalne, ma nimelt pooldan ka surmanuhtlust (olen sellest ka kunagi kirjutanud). Aga see ei ole hetkel teema, millest ma kirjutada tahan.

Kui see Kunnuse teema aktuaalne oli ja ma selle tema elukaaslase vabandavat kirja sel teemal lugesin, kus ta üritas seda meest õigustada, siis ma tahtsin oksendada. Esiteks sellepärast, et meie maailmas tõesti leidub naisi, kes arvavadki, et sellised mehed väärivad teist võimalust (või ka kolmandat, neljandat, seitsmendat, kümnendat…). Ja teiseks, sest paljud naised kommenteerisid ning ütlesid selle naise kirja kohta, et nad pole mitte kunagi midagi nii ilusat lugenud, et andestamine on tugevate omadus jne. Ma sel hetkel tundsin, et meie maailm on hukas, kui naised niimoodi mõtlevad. Ning tahtsin veel kord oksendada.

Kui Kunnus “Radaris” rääkis, et tahab muutuda jne, mida tavaliselt sellised mölakad ikka räägivad, läks mul süda pahaks. Sest ma taipasin, et paljud usuvadki seda jama. Ja oletame, et on tõesti 10 protsenti inimesi, kes tahavad muutuda, lihtsalt oletame. Mina leian, et see muutumine oleks ehk sel juhul võimalik, kui minnakse Prantsuse Võõrleegioni (sai ju selles karmis prantsuse armees endale uue identiteedi võtta, eks?) ning pärast seda kolitakse teise riiki elama. Koos uue nime ja kõige muuga. Ning pärast ei näidata enam iial nägu kodumaale. Ehk siis on muutumine tõesti võimalik, sest sellisel juhul ei pea need, kes enne selliste inimeste vägivalla all kannatasid, neid enam mitte kunagi taluma (ega neist enam mitte midagi kuulma). Kuid kõige parem muutumine oleks see, kui sellised inimesed otsejoones türmi saadetakse (või maha lüüakse, mul kama kaks – siis ei oleks vanglad vähemalt ülerahvastatud). Ning samuti ei peaks mõtlema, kuidas neid aidata.

Jah, tihti tuuakse vabanduseks seda, et mehe (räägin hetkel sellisest poolest, kus mees on vägivallatseja, on ka muidugi vastupidiseid näiteid) lapsepõlv oli raske, vanemad olid joodikud jne. See ei ole vabandus! See on ju sama hea, kui tuua näide naisest, kes ei saa lapsi, aga läheb röövib kelleltki beebi, sest noh – ta ju ise ei saanud! Seega on see lapsepõlvetraumade näide vaid selleks, et teistelt haletsust saada. Minuga igal juhul selline asi läbi ei lähe, mind ei pannud selle Kunnuse elukaaslase kiri, mis meest õigustas, talle kaasa tundma, vaid see pani mind hoopis aru saama, et meie ühiskond on ikka perses.

Mina arvan, et ei peaks sentigi kulutama sellele, kuidas vägivallatsejaid tagasi ühiskonda integreerida, vaid peaks hoopis veel tõhusamat tööd tegema selle nimel, et naised läheksid selliste meeste juurest kohe minema, kui esimene hoiatav märk aset leiab. Ükski inimene ei tohiks raisata oma aega ja enesekindlust sellele, et mingit mõttetut tõbrast aidata (ja ise samal ajal kannatades). Elu on rohkem väärt, kui hakata otsima vabandusi mehe minevikust, miks ta nii munnilt käitub. Neid vabandusi ei ole! See mees ongi lihtsalt munn. Ja muud pole vaja teada.

Mina arvan, et kõige kurvem selle asja juures ongi see, et me tunneme sellistele inimestele kaasa. Et me otsime vabandavaid tegureid, kui neid tegelikult ei ole.

Ehk siis jah – vägivallatsejad on prügikastikaup. Tegelikult lausa vangla oma.

Kuldne Trio – blogijad Eveliis& Ebapärlikarp ja nende ustav lugeja Agnes…

Tegelikult ma täna ei plaaninudki blogida, sest ma alles harjun tööeluga – ehk siis õhtuti vaatan oma seebikaid salvestusest. Õnneks hõlmab mu töö ka suurel määral kirjutamist, küll hoopis tehnilisemat laadi, millega ma alles vaikselt harjun, aga eks kõik tule aja jooksul. Ma tean kahe päevaga nii palju väljendeid, millest mul enne õrna aimugi polnud – ja ometi tean ma heal juhul umbes 1 protsenti sellest, mida mul veel vaja läheb. Kuid nagu öeldakse – kõik tuleb kogemuse käigus. Ja see muudab targemaks ka.

Kuid mind ja minu suurt suud… Kes juba peakirjast ära aimas, siis ma tahan kirjutada Kuldsest Triost. Mitte sellest heast bändist (jah, ma tean, et paljude jaoks – ilmselt ka tänases postituses mainitud peategelaste jaoks – on see üks mõttetu süldibänd, mida ainult matsid kuulavad, aga mulle see meeldib).

Kuldsesse Triosse kuuluvad siis blogijad Eveliis, Ebapärlikarp ja lugeja Agnes, kellel küll mingi blogi oli, aga ma ei suuda seda hetkel üles leida. Mis nende ühine joon on? Vahet ei ole, mis teemal Eveliis või Ebapärlikarp arvamust avaldavad, on Agnes nendega alati samal nõul. Vahet ei ole, mis teemal Ebapärlikarp kirjutab, noogutavad Agnes ja Eveliis alati kaasa. Ja veel vähem on vahet, mis skandaalse postitusega Eveliis jälle hakkama saab – ikka on Ebapärlikarp ja Agnes platsis. Küll on teised matsid, sest teavad kunstist/kirjandusest/keeltest jne liiga vähe (Eveliis), küll ei oska ülejäänud inimesed riietuda (Ebapärlikarp), küll ei tea teata ajaloost ega ühiskonnast mitte essugi (Agnes).

Ja oi, mis kisma lahti läheb, kui mõni kommenteerijatest julgeb Eveliisi või Agnest parandada asjades, milles nad end geeniusteks peavad (Ebapärlikarbi puhul ma nii hullu näidet vist märganud pole). Kõige hullem tundub neist olevat lausa kahepalgeline Agnes, kes oma ühes postituses kirjutas, et ta ei hakka kunagi mõistma neid blogijaid, kes oma pere- ja seksielu teistele lugemiseks ette laotavad – ta lihtsalt peabki end sellistest inimestest paremaks, sest ta ongi neist parem (ma ei leia ta blogi enam, kas pani parooli alla?). Ei peagi mõistma, aga ometi kõigest paar aastat tagasi kirjutas ta mu väga seksi täis postituse alla sellise kommentaari:

“Appi-appi, mis kommentaare ma siit loen… Seks on muidugi vaid pimedas teki all harrastamiseks ja ainult ovulatsiooni ajal, soovitatavalt kord aastas, et ikka rasedaks jääks. Nautida seda ei tohi, siis tuleb saatan ja viib põrgusse. Johhaidii, kust sellise mõttemaailmaga inimloomad küll tulevad. Inimesed kipuvad kõik peale tutvumist suhteid liialt sildistama ja nii lööb ühel või teisel poolel piltlikult öeldes põhja alt ja sinna see “suhe” jääbki. Miks mitte lihtsalt teineteist nautida ja edaspidi vaadata, mis elu toob või ei too. See püsisuhte vajadus, oskamatus üksi olla ja iseenda seltskonda nautida on natukene kurb ja teeb inimesi hoopis õnnetuks. Aga sina ela nii nagu oskad ja tahad ja teised elagu enda elu.”

Ja meenutame nüüd, et Agnes on üks neist inimestest, kes alati kritiseerib kõike. Kõigest paar aastat tagasi kirjutas ta mu blogisse sellise kommentaari:

Absoluutselt tõsi, inimene peab end ise hindama. Mitte ilu ei ole see, mis inimesi ligi tõmbab vaid enesekindlus, mis tuleb just nimelt sellest, et inimene end ilusaks ja ligitõmbavaks peab. Võib olla kui tahes ilus, aga samal ajal ise mõeldes, et oled inetu ja väärtusetu, oled ebakindel ja teised inimesed käivad sellistest mööda suure kaarega. Tean seda omast kogemusest ja võin täiesti kätt südamele pannes kinnitada, et olen ilus, ka teiste inimeste meelest. Lihtsalt ise ma seda väga kaua aega ei tundnud ja olin äärmiselt ebakindel. Tumedad kulmud ja mitte välja kasvanud juuksejuured ei tee kedagi ilusaks. Nagu ei tee kedagi ilusaks ka teisi halvustav jutt. Oluline on sisemine sära, aga seest mäda inimene ei saa särada. 

Viitame just kahele viimasele lausele. Eriti see: “Nagu ei tee kedagi ilusaks ka teisi halvustav jutt”. Ja nüüd on just nimelt Agnes see, kes alati arvab, et teised teavad liiga vähe. Või Agnes, äkki on asi selles, et kuna sa minevikus olid pigem ebakindel, siis see annab sulle siiani tunda?

Ja kes mind vähegi teab, saab aru ka sellest, et mina ei ole mingi Malluka fänn. Ma loen ta blogi, aga see ei tähenda sugugi, et ma temaga alati nõustuksin. Jah, see tänane teema on tuletatud Eveliisi postitusest Malluka vastu, aga tekitas minus hoopis teise küsimuse – ma saan aru jah, et bestikad hoiavad kokku, aga minu meelest on juba veidralt naljakas selle Kuldse Trio ühtehoidmise kommentaare lugeda 😀 Või mida teie arvate? Ma usun, et ma pole ainuke, kes sellist fenomeni nende kolme puhul märganud on. Nad arvavad, et kuuluvad nii-öelda eliitblogijate hulka.

Ma olen nii mitmeski blogi kommentaariumis öelnud, kui mulle miski kellegi käitumises ei meeldi. Seda nii Malluka, Eveliisi või ükskõik kelle käitumise puhul. Ja teen seda nüüdki/jään alati tegema. On imekspandavalt veider, kuidas teisi elama õpetavad need inimesed, kes seda isegi teha ei oska. Mina neid kolme ülitarka naist elama ei hakka õpetama, me oleme juba niigi aru saanud, et nad on liiga geeniused sellise asja jaoks.

Kujutan ette, et üks neist kolmest kirjutab nüüd postituse või vähemalt chatib Facebookis, et mida see stiilitajuta ja ajudeta Printsess nüüd endast arvama on hakanud. Laske aga käia, bestikad 😉 Ja Agnes veel paar aastat tagasi ei tundnud häbi, kui minu seksi täis postitust niimoodi kommenteerida julges. Naljakas, kuidas inimesed moraalijüngreid mängivad, aga on unustanud selle, millised nad ehk kunagi ise olid /või millisel arvamusel nad olid.

Koomiline on lihtsalt jälgida seda, kuidas Kuldse Trio “eliit” alati end nii targaks peab (ka siis, kui kommenteerijad teevad selgeks, et ehk nad polegi nii intelligentsed)…  Samas – ma ise loen ju nende blogisid – ju siis meeldib ka 😀 Aga vbl mulle meeldibki nende blogide puhul see, kuidas kaks ülejäänud lõukoera esimesele appi tormavad, kui tuleb arvamust kaitsma hakata. Sest see on lihtsalt halenaljakas 😀

Ja kui nüüd keegi mainib kommentaariumis, et ma olen ikka nõme inimene, et teisi solvan – siis kes vähegi mu blogi lugenud on, see teab, et ma olengi selline. Varem tegin ma seda isegi rohkem, aga nüüd teen siis, kui midagi imelikku/naljakat/veidrat/kahepalgelist/idiootset jne silma jääb. Kuldse Trio fenomen hõlmab neid kõiki aspekte. Teisi ma ei õpeta elama, sest ma tean, et mul pole selleks piisavalt pädevust. Neil kolmel pole ka, aga nad arvavad millegipärast, et neil on seda 😀

Kuldse Trio terviseks 😉

 

Miks lapsed oma vanemaid nimepidi kutsuvad?

Ma olen vahel vaadanud seda saadet “Minu pere ja muud loomad”, kus agar naine Heidi läks oma lastega maale elama. Mul saate kohta pole midagi halba öelda – väga armsad lapsed ja ülitragi naine, kes saab üle igast mäest. Mis mind aga imestama paneb – on nimelt hoopis see, et Heidi lapsed kutsuvad teda nimepidi. Ma tean, et selliseid perekondi on veel, kus niimoodi tehakse, kuigi ma isiklikult ei tunne mitte ühtegi.

Mul küll endal lapsi pole, aga minu jaoks tundub see kuidagi nii võõras, kui lapsed oma ema nimepidi kutsuvad. Seda veel eriti juhul, kui nad nii pisikesed on. Ei tea, millest see tuleb? Et hakatakse oma vanemaid lihtsalt lambist nimepidi kutsuma? Minu jaoks oleks see küll ülihäiriv fakt, kui mu lapsed mulle Jaanika ütleksid. Ma keelaksin selle kategooriliselt ära 😀 Ma tahaksin ikka emme olla. Võinoh, ema ja emps sobiks ehk ka.

Ma ise olen muidugi selline näide, kes 27-aastaselt ütleb oma isale veel issi 😀 Kui ma teda blogis mainin, siis kirjutan ikka isa, aga muidu kutsun issiks. Moblas on ka issi. Kuidagi nii harjunud sellega, et isegi isa on naljakas öelda. Võõraste juuresolekul ütlen vist ikka isa, aga kui kõik on oma inimesed, siis issi.

Siinkohal ongi mul küsimus juba lapsevanematele – kas teid ei häiriks, kui teie oma lapsed teid nimepidi kutsuksid? Või kui nad seda teevad, siis millest see kõik alguse sai, et nad teid nimepidi kutsuma hakkasid? Kas üritasite selle vastu midagi teha ka, et nad teid nimepidi ei kutsuks?