Niisama üldine plära/ Kes on Eestis kollase meedia staar ja kes seda ainult ette kujutab?

Tööl saigi täna siis teise ruumi kolitud. Ma veel natuke harjun uue kohaga, vana oli nii armsaks saanud. Kusjuures ma olen samal kohal isegi kaks päeva veebruaris 2017 istunud, kui ma sinna firmasse tööle läksin, sest siis me alles saime selle teise ruumi juurde, kus ma kogu selle ülejäänud aja istusin. Ja nüüd kolisin samasse ruumi ja samale kohale tagasi, kus ma päris esimestel päevadel istusin. Natuke nostalgia tuli peale, kui ma sinna tagasi kolisin 😀

Hendrikul on sel nädalal õhtune vahetus ja me näeme teineteist ainult öösiti, kui ta koju jõuab. No hommikuti ka, aga siis ma lihtsalt annan talle musi enne tööleminekut. Kui ta jõuab öösel, siis me ikka natuke arutame päevasündmusi ja siis jään mina uuesti tuttu. Kuna ma sel nädalal ärkan 06.45, mitte kell 06.00 nagu tavaliselt, sest ma saan autoga tööle, siis lähen ma ka tavapärase kella 22.00 asemel kell 23.00 tuttu. Hendrik jõuab kuskil 23.30 koju ja ma tavaliselt juba siis magan, sest ma uinun ju alati suht kohe. Selles mõttes on küll mul vedanud.

Paljud blogijad siin kirjutavad staariks olemisest, aga mõne blogija vaatenurk ajab lausa naerma. Või tegelikult peaks lausa nutma ajama, et selliseid vaatenurki on ka olemas. Räägin hetkel konkreetselt Marimelli postitusest, kus nad väitsid, et nad on staarid, mitte blogijad. Kes on Eesti mõistes üldse staar? Kui võtta kollane meedia mängu ja arvestada sealseid staare nagu Marimell ilmselt enda puhul mõtles, siis on ehk Anu Saagim tõesti staar, teised… mitte nii väga. Või pigem üldse mitte. Anu Saagimist on kõik eestlased kuulnud ja see, kas ta inimestele meeldib või mitte, polegi nii oluline, aga teda vähemalt teatakse. Ma kujutan ette, et kui linnas suvalistelt inimestelt küsida, kes on Marimell, siis jääksid pooled lollaka näoga vahtima ega saaks üldse aru, kellest või millest jutt on. Aga noh – eks inimesed võivad ju ise kõike uskuda, mida nad tahavad. Ma näiteks just lugesin, et mingi inglise naine pettis oma meest 20 vaimuga ja jättis oma kihlatu lausa mingi vaimu pärast maha, kellega ta nüüd planeerib abielluda ja ka lapsi saada. Ja nad lausa olevat seda seksivärki korra teinud ja puha. Vähemalt nii see naine usub… Seega ei tohiks siin imelikus maailmas mitte miski üllatada, ka Marimelli staariks pidamine on selle näite kõrval kökimöki.

Kes on teie meelest Eesti mõistes staar? Jätame hetkel tõelised staarid välja (a la Arvo Pärt ja Neeme Järvi, kes on meie ühiskonnale tõesti midagi väärtuslikku andnud), vaid keskendume pigem kollase meedia staaridele. Kas sellisel juhul on Anu Saagim staar? Või Krista Lensin? Mallukas? Paljas Porgand? Marimell? Brigitte Susanne Hunt? Grete Klein jne? Kes võiks end tõesti kollase meedia staariks pidada ja kes seda ainult oma peas ette kujutab?

Siiani käed värisevad hirmust…/ Hommikune pikem uni

Elasin just Tartu raudteejaamas suht õudse olukorra üle. Istusin väljas toolil ja ootasin rongi, panin kindad enda kõrvale, aga väljas oli nii suur tuul, et need lendasid  ära. Ühe sain kätte kohe enda juurest maast, aga teine lendaski raudteele. Üks mees siis pakkus, et ta läheb toob selle ära, aga õnneks ma märkasin, et rong tuleb ja ütlesin talle kohe, et ärgu jumala eest mingu. Õnneks ta ei läinud ka, sest rong tõesti tuli kohe. Uhh, ma lõpetaksin hullumajas, kui keegi minu kinda pärast või ükskõik mis asja pärast oleks rongi alla jäänud. Rong sõitiski minu kindast üle, aga keda see mõttetu kinnas huvitab sellises olukorras. Ma praegugi kirjutan sellest asjast niimoodi, et käed värisevad. Ja õnneks ma nägin, et rong tuleb – need Elronid tulevad tegelikult suht vaikselt. Appi, ma ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda. Õnneks midagi ei juhtunud. Aga siinkohal õpetus ka kõigile teistele – kui kinnas kukub raudteele, siis las see jääb sinna, eriti kui on teada, et rong peaks kohe tulema. See on vaid mingi mõttetu asi.

Nüüd tulleks natuke positiivsemate nootide juurde, siis olen ma sel nädalal natuke kauem magada saanud, sest Hendriku isa on mind Tartusse viinud. Tal on väga liikuv töö ja sel nädalal on see Tartus. Kuigi ka niimoodi jõuan ma kontorisse isegi veel varem, kui rongiga minnes, sest ta peab 08.00ks tööl olema – seega viib mu enne seda ära. Aga hommikul on 45 minutit unelisa olemas. See on hetkel niimoodi ainult sel nädalal, sest järgmisel nädalal ei pruugi tal töö Tartus olla. Õhtuti tulen ikka rongiga, sest Hendriku isal on pikemad tööpäevad ja siis ma jõuaksin liiga hilja.

Muidu läheb ikka vaikselt ja töiselt. Täna oleks pidanud ka tantsimine olema, aga see jäi ära, sest õps ei saanud. Ja mäletate, et ma kirjutasin sellest, et varsti kolin tööl ka teise ruumi? No see ehitus on tööl kauem aega võtnud ja see varsti jõuab nüüd siis lõpuks kätte. Kaks kuud hiljem, kui me kõik arvasime. Enamus kolivad ümber, sest saime ruumi juurde ja IT- inimesed lähevad sinna ruumi, kus hetkel müük on (ehk siis hetkel olen mina ka seal). Vanast koosolekuruumist saab müügiosakonna uus kodu ja saime täitsa uue ruumi koosolekuteks juurde. Meil peaukse asukoht ka vahetub ja mina kolingi sinna ukse juurde, hetkel istun ma samuti uksele lähedal. Mu praegune koht on mulle nii armsaks saanud – eks näis, kuidas uuega kohanemine läheb 🙂

Vahetasin rehve esimest korda elus (loe: keerasin paar kruvi ja lasin Hendrikul pilti teha :D)/ Käisime Põlva kultuurimajas etendust “Tantsud Eesti filmide radadel” vaatamas/ Mõned filmid, mis ma viimasel ajal vaadanud olen/ Kellakeeramine, mis paljudele veel pool aastat hiljem tunda annab – kuidas ometi?

Teate, eile oli jälle üks selliseid päevi, kus lumi tuli kõigile ootamatult maha, seega võib veel kuu aega kuulda, kuidas rehvid on kõigil vahetamata, sest noh – igal aastal paistab see lumi kõiki nii üllatavat ja töökodades on meeletud järjekorrad. Tõsi see on, et viimased kaks aastat on see lumi kuidagi eriti vara tulnud, sest eelnevatel aastatel pole ta meid oma tulekuga juba oktoobri lõpus õnnistanud. Kuid kui rehvid on erinevate velgede peal (peaks vist nii olema?), siis on neid väga lihtne ka ise vahetada – ehk siis Hendriku jaoks tähendab see lihtsalt seda, et tuleb paar mutrit keerata ja asi ongi tehtud!

Sel aastal sain ise ka seda natuke proovida 😀 No sain paari mutrit keerata, Hendrik muidugi kontrollis mu töö üle, sest ma pigem rohkem niisama poseerisin 😀 Kuid kahe rehvi puhul aitasin natuke kaasa küll.

Lund küll sadas täiega, aga vahetatud need said! 🙂 Ehk siis sain neid mutreid või polte vms ühe korra lahti keerata, kui suverehvi eemaldamiseks läks ja teine kord kinni keerata, kui talverehv peale pandi. Ma tõesti olen autode terminoloogias väga kehv – seega vast annate andeks, kui kõik neid sõnu valesti kasutan 😀

Õhtul võtsime aga tööriided seljast ära ja panime natuke viisakamad asemele, sest suundusime Põlva kultuurimajja, et vaadata sellist etendust nagu “Tantsud Eesti filmide radadel” – ehk siis läbi aegade meie endi filmid ühendati erinevate tantsudega. Hendriku rahvatantsurühm tantsis ka, aga tema ise sel korral mitte – seega olime mõlemad vaatajate rollis. Kas teie teate, mis on täiesti esimene film, mis meie kodumaal valmis? Mina enne eilset ei teadnud, aga nüüd tean – selleks on “Karujaht Pärnumaal”, mis valmis 1914.aastal. Mina muidugi seda näinud pole, ausalt öeldes olin vist ühe korra ainult seda nime kuulnud. Wikipedia küll ütleb nüüd, et tegelikult enne seda oli veel mingi “Laenatud naene”, aga etenduses mainiti esimesena seda “Karujahti” igal juhul.

Mulle see etendus meeldis väga – oli kaks jutustajat, kes tutvustasid vaatajatele filme ja need olid alati mingi konkreetse rahvatantsuga ühendatud, mida erinevad rühmad siis pärast tutvustust tantsima hakkasid. Kuigi pean tunnistama, et väga paljud filmid olid minu jaoks täiesti tundmatud – eriti just need vanad. Õnneks oli ka palju tuttavaid ja lemmikuid – no näiteks “Vallatud kurvid”, mis on minu jaoks parim eestlaste tehtud film üldse! Ja kuigi “Siin me oleme” mulle esimesel korral eriti ei meeldinud, ma vaatasin seda alles siis täiesti esimest korda, kui ma olin 18, aga nüüd aja möödudes on see mulle küll väga meeldima hakanud 🙂 Samas – Ervin Abel, Lia Laats ja Sulev Nõmmik olid ise juba nii head näitlejad, et see kõik mõjus väga naljakana 🙂 Lihtsalt esimest korda tuli mul uni peale, aga nüüd on mu arvamus sellest teine.  Küll aga on filme, mille menust mina näiteks siiani aru ei saa. Näiteks palju kiidetud “Mehed ei nuta” on film, mida ma pole suutnud lõpuni vaadata – lihtsalt nii igav on see minu jaoks. Ja natuke häbi on samuti, sest seda kiidetakse tõesti ka tänapäeval väga palju, aga no mind see sanatooriumivärk ja saarele saatmine üldse ei tõmba. Ja seal ei aita isegi Lia Laatsi, Ervin Abeli ega Sulev Nõmmiku osatäitmine, mis tavaliselt alati filmi heaks teeb.

Muidugi oli seal ära toodud ka “Kevade”, “Viimne reliikvia”, järjest kaugemast minevikust mindi aina tänapäevani välja – “Nimed marmortahvlil” ja “Päevad, mis ajasid segadusse” mainiti seal samuti ära. Ja kõige igavam kodumaine film toodi seal ka ära – 1987.aastal valminud “Tants aurukatla ümber”. No täiesti mõttetu jama on see, ma pole küll 1914.aastal valminud “Karujahti” näinud, aga olen üsna veendunud, et isegi see on parem. Millised kodumaised filmid teile kõige enam/kõige vähem meeldinud on?

See etendus oli üpris pikk, üle kahe tunni kestis. Õnneks ma võtsin oma prillid kaasa, sest kuigi me istusime üpris ees, siis pooled näoilmed oleksid ikkagi nägemata jäänud, kui oleksin ilma prillideta seda vaadanud. Pärast pidu toimus veel eraldi üritus rahvatantsijatele, kuhu me hästi korraks sisse põikasime, aga kuna Hendrik sel korral ise ei tantsinud, siis oleks suht imelik sinna jääda olnud, pealegi mina pole rahvatantsuga üldse seotud. Kuigi Hendriku tantsupartner ta sinna kutsus ja tema ise ilmselt läks (ta ka ei tantsinud – nad tavaliselt ikka kas tantsivadki koos või ei tantsi üldse, samas vahel tehakse tantsud ka ümber või tantsitakse neid tantse, mida on võimalik ka ilma paariliseta tantsida, kui üks osapooltest ei saa esineda vms – nagu Kagu-Eesti tantsupeol kevadel oli, sest Hendriku tantsupartner oli kukkunud ja end vigastanud, aga Hendrik ikkagi mingeid tantse sai tantsida), siis Hendrik arvas, et tavariietes on sel üritusel natuke pentsik olla. Ütleme ausalt, et mul endal oleks veel veidram olnud, sest ma pole üldse rahvtantsuga seotud, kõik olid seal ilusti rahvatantsuriietes jne. Seega me pigem ei jäänud sinna üritusele. Hendrik oleks võinud üksinda küll jääda ja ma oleksin taksoga vms koju saanud, aga ta ei tahtnud seda varianti ka, sest kuna ta ise ei tantsinud, siis ta leidis, et pole õige seal niimoodi olla (see üritus oligi ainult rahvatantsijatele, kellelegi ei olnud seal kaaslast, kui mõlemad just koos rahvatantsu ei tantsi).

Käisime pärast etendust kakaod ja saiakesi Põlva kultuurimaja kohvikus nautimas 🙂

Unustasin prillid korraks ka veel pähe. Ma neid niisama ei kanna, sest mu miinus pole nii suur, aga teleka ees, teatris, kinos jne on mul need ees 🙂 Hendrik on väga tõsise näoga pildile jäänud 😀

Kui eile koju jõudsime, siis ma vaatasin ühe õuduka ära, mida ma täiesti kiidaksin. Selle nimi on “Mamma”, mis räägib kahest lapsest, kes elavad viis aastat metsas… Pärast nende isa surma peetakse ka neid pikalt surnuks, aga siis leitakse nad lõpuks üles ühest salapärasest majast ja viiakse kasvatamiseks nende laste onu perekonda. Küll aga ei aima nemad, et vahepeal on neid seal majas “kasvatanud” hirmus olend, keda lapsed mammaks kutsuvad…  Ja niimoodi hakkabki lahti rulluma kogu see hirmus lugu, mis selle õudse olendiga seotud on jne. Lõpp on pooleldi kurb, pooleldi õnnelik.

Küll aga ei kiida ma õudukat, mis on IMDb-s päris normaalse keskmise hinde ja väga okeid arvustused saanud. Selle nimi on “Hereditary”, mille kriitikud on üldiselt suht hästi vastu võtnud, aga minu jaoks oli see lugu liiga pikk, liiga mõttetu ja ainuke hirmus asi oli seal see laps, kes lihtsalt nägigi jõle välja. Ei kõigutanud mind kurb lugu sellest, kuidas selle naise perekond oligi omadega perses – alustades ta surnud emast, kes teda pärast surmagi rahule ei tahtnud jätta jne. Või siis tema enda koledast lapsest, kellel veel surnud vanaemaga lüli olemas oli jne. Et mina isiklikult seda filmi ei soovitaks.

Küll aga soovitaksin ma ühte väga jaburat draamakomöödiat, mis lõpus muutus kindlasti ainult draamaks. See on itaaliakeelne film “Perfect Strangers”, mida ma vaatasin koos Hendrikuga, kellele see film samuti väga meeldis. Mis saab siis, kui sõprade seltskond otsustab ühisel söömaõhtul, et nüüd mängitakse lahtiste kaartidega – ehk siis kõik panevad oma moblad lauale ja võtavad avalikult kõik kõned vastu, loevad ette kõik saabunud smsid jne? Kas inimesed on ikka nii ausad, kui võiks eeldada? Tegelikult ega ikka pole küll – abikaasad petavad teineteist, seltskonnas on homofoobid, kes ei suuda leppida sellega, kui tuleb välja, et parim sõber on kapis homo, kes pole julgenud sellega veel avalikuks tulla. Ja mitte ei peteta ainult võõraste inimestega, vaid täiesti oma sõprusringkonnas… Algus tundub filmil naljakas ja lõbus, aga tegelikult purustatakse see illusioon ruttu, kui tuleb välja, et tegelikult ei saa mitte kedagi usaldada, ka iseennast mitte.

Vot sellised lood siis praegu. Hetkel Hendrik vaatab rallit ja mina olen niisama netis (kirjutan postitust siis). Ahjaa, tänane kellakeeramine toob jällegi ilmselt üle-eestilise šoki, sest igal aastal võib kaks korda kuulda lugusid sellest, kuidas pooleks aastaks on elu väga paljudel inimestel pekkis, unerütm on paigast ära, elada ei saa jne. Keegi seletaks mulle, kuidas selline asi võimalik saab olla? Olgu, kui peres on lapsed, siis see võib-olla paariks päevaks muudab midagi, aga no edasi? No neile on rõõmusõnum kindlasti see, et varsti me enam ilmselt kella üldse ei keera, aga siis on jälle jama sellega, et ühed tahavad suveaega, teised aga talveaega. Kuidas üks lihtne kellakeeramine või siis selle lõpetamine saab nii palju poleemikat tekitada? Lipsuke vist ka kirjutas mingi aeg tagasi oma blogis, et tema lapsed ei saa sellepärast enam kuid normaalselt magada, kui kella keeratakse (ilmselt hetkel natuke liialdan, aga midagi sellist see oli jah). Kuidas see saab inimesi niimoodi mõjutada? Keegi seletaks mulle äkki? Kas tund aega hilisem/varasem aeg muudab koduse pereema elu tõesti nii palju, et kõik on pikaks ajaks pekkis? Ma mitte ei saa sellest aru.

 

 

Uus riidekapp!

Tahtsin teile oma uut riidekappi näidata. Enne oli selle asemel üks vana, kuhu riided ära ei mahtunud. Hendrik tõstis enda riidekapi toa teise nurka, seega see terve on ainult minu päralt. Enne olid kaks kõrvuti, aga seal eelmises riidekapis ei olnud üldse just minu kleitide jaoks ruumi. Nüüd ruumi õnneks jagub – kui ma neid kleite ainult kannaks ka 😀 Ja enam kaks kappi kõrvuti ei mahuks, sest minu oma on väga suur.

Esimene pilt ongi siis lahtisest riidekapist ja teine kinniste ustega. Öeldakse küll, et voodist ei tohiks peeglit paista, aga mul suva, ma ei usu sellesse halba energiasse. Pealegi pikali olles ma sealt end ei näe 😀 Üürikorteris oli mul ka nii väike riidekapp, aga nüüd mahub kõik vajalik ära 🙂 Ja see suur peegel on samuti nii hea asi! 

Argipäevast ja ebakindlusest

Viimasel ajal on mul kombeks saanud teel olles kuhugi blogi kirjutada. Hetkel sõidan bussiga Põlvasse – mul nimelt oli täna tantsimine. Sellega oli ka see lugu, et ühel mehel oli samas saalis naissoost tantsuõpetajaga eratund (teises saalis toimus ka juba midagi) ja kuna me mõlemad õppisime salsat, siis taheti meid tunni lõpus kokku tantsima panna, et harjutada. Kuna ma aga nägin, et see mees on rohkem edasijõudnud, siis see muutis mu ebakindlaks. Ja kuigi ma alguses ei öelnud midagi, kui see teine õps selle plaani välja käis, siis ma hiljem mainisin oma õpsile, et ma ei taha seda. Ilmselt see on ka põhjus, miks ma rühmatrennis ei käi – ma lihtsalt olen aeglane õppija ja veits ebakindel. Õnneks meid siis koos tantsima ei pandud. See on tegelikult nii haige, et ma olen nii argpüks sellistes asjades, sest võrreldes algusega olen ma kõvasti arenenud, aga ma siiski vajan aega, et teistega tantsida. Ja kui ma saan aru, et see teine inimene oskab kõvasti rohkem kui mina, siis ma löön araks. Oma õpsiga mul seda tunnet muidugi ei ole, sest temaga ma olen harjunud tantsima. Ma vahel mõtlen ise ka, miks ma selline arg teatud asjades olen. Ma võin nii mõneski asjas jalaga ukse lahti lüüa ja öelda, et siin on Jaanika, aga samas teistes asjades on mul endal ka häbi, et ma nii kartlik olen. Ilmselt on asi selles, et mulle ei meeldi halvem olla. Ja neid asju on palju, kus ma seda olen, aga tavaliselt ma lihtsalt ei tegelegi nende teemadega. Aga salsa ja bachata mulle meeldivad, kuigi ma olen aeglane nagu tigu. Kas see saab üldse kuidagi loogiline jutt olla? Ei saa ju. Ma tean, et olen aeglane, aga see ikkagi meeldib mulle. Lihtsalt sellistel hetkedel tunnen ma ebakindlust, kui pean niimoodi võõra ja palju paremini oskava inimesega tantsima. Õnneks täna ei pidanud, aga selline suhtumine on tegelikult ju vale? Ebakindlus on kohutav asi maailmas. Ja kuigi ma suudan sellest tundest enamasti üle olla, siis vahel lööb see ikka välja. Kuidas teil selle ebakindlusega on? Ma tahaksin alati olla selline enesekindel naine – nagu mu vanem õde näiteks. Kui tema ukse jalaga mingi olukorra puhul lahti lööb, siis ta selle asja ka saab. Tantsutunnis tähendaks see ilmselt seda, et ta ei läheks sellistes olukordades krampi nagu mina. Naljakas, et ma pole oma vanema õega eriti lähedane, aga ma annaksin palju, et mul oleks tema julgus, tahtejõud ja läbilöögivõime. Hendrik ka hiljuti mainis, kui talle rääkisin, et mu keskmine õde tuleb varsti Eestisse ja jääb vbl meile ka ööseks, et nii tore oleks, kui mu vanem õde käiks samuti meil külas ja meie neil jne. Seda ilmselt ei juhtu. Ei käinud nad oma perekonnaga mu üürikas, ei ole mina nende uude korterisse jõudnud, mis polegi enam nii uus – nad kolisid sinna kevadel.

Nojah – nüüd kaldusin esialgsest teemast üldse kõrvale, aga see selleks. Täna oli minu jaoks selles mõttes natuke nukker päev, et ma kaotasin ühe kõrvarõnga ära. Kui see oleks mingi suvaline Expressionsi oma, siis mul oleks poogen, sest neid kaob mul tihti, aga see oli Mehhikost ostetud. Nimelt mehhiko maalikunstniku Frida Kahlo pildiga kõrvarõngad. Oeh… Hommikul kodus olles panin need kõrva ja tööle jõudes oli ainult üks kõrvas, jope käisesse polnud ka jäänud. Selle üle oli mul terve päev nukker meel – ostsin need megaodavalt ühelt Mehhiko turult, aga need olid minu jaoks nii erilised. Mõnedel asjadel lihtsalt on sentimentaalne väärtus, kuigi need ei maksnud suurt midagi. Rahaliselt kalleid ehteid mul polegi, sest ma olen liiga vaene selle jaoks.

Vot selline teisipäevake siis täna. 21.oktoobril möödus seitse aastat mu ema surmast… Uskumatu, et teda pole seitse aastat elavate kirjas olnud. Kuid ma olen üsna kindel, et kui ta mind kuskilt sealt pilvepiirilt jälgib, siis on ta minu üle õnnelik, sest 21-aastasena olin ma naine, kes ei osanud muna praadidagi, rääkimata muust. Et ta vaatab seal mind ja mõtleb, et sellest pere pesamunast ja tol ajal veits lollakast Jaanikast on enam-vähem vinks-vonks naine saanud. Minu südamesse jääb mu ema alati, möödugu aastaid palju tahes! Ma kutsusin teda kuni surmani emmeks ja teeks seda siiani, kui ta elus oleks. Blogis siiski kutsun teda emaks.

Lõpetuseks kolm pilti reedesest Jääaja Keskusest, kus ma ainult esimese pildiga olen rahul. Seal on küll käed veidrad, aga emotsioon on hea – ju ma seletasin jälle midagi 😀 Teise pildi kohta ütles Hendrik, et see on täiega ilus pilt, aga ta pole objektiivne, sest tegelikult on seal suur lott näha jäänud 😀 Ja kolmandal pildil oleksid mul nagu juuksed viis aastat pesemata – nii rasvased tunduvad. Lisan siiski kõik need siia, sest selline see elu on – alati ei jää ilusalt pildile. Aga mis seal ikka siis 🙂 

 

Täna aasta tagasi tutvusin ma Hendrikuga!

Täna täpselt aasta tagasi nägin ma Hendrikut esimest korda elus. Käisime täna seda Tartus ja just Crepis tähistamas, sest seal käisime me esimesel kohtamisel söömas. Istusime veel täpselt samas lauaski!

Hendrik tuli mulle Tartusse järele pärast tööd, tõi mulle ülikena lillekimbu ja nii me oma sammud (loe: Hendriku auto) Crepi poole seadsimegi! Kõik oli super – õhkkond, toit ja isegi üliagar teenindaja jättis hea mulje. Ma tavaliselt olen selline inimene, kellele selline natuke ülevoolav teenindus ei ole meelt mööda, aga täna see meeldis mulle.

Hiljem jalutasime niisama Tartus ringi, meenutasime oma esimest kohtumist, käisime isegi sama trajektoori pidi nagu aasta tagasi 🙂 Hendrik mainis ka, et aasta tagasi läksime me mõlemad oma koju, aga nüüd läheme me koos ühte koju 🙂 Ojaa!

Lõpetuseks meist üks pilt, mis ongi täna Crepis tehtud. See aasta on läinud kiiresti ja üliõnnelikult! 🙂 

Peol Jääaja Keskuses ja Vabankis

Eile oli siis ülemuse sünna tähistamine. See toimus Jääaja Keskuses, kus ma polnud mitte kunagi varem käinud. Meile tehti seal ekskursioon ja pärast oli veel viktoriin selle kohta, kus kiiremad vastajaid said auhindu. Mina nende hulka ei kuulunud, sest mul ei jäänud nii palju sellest jutust meelde.

Mina teadsin seltskonnast ainult töökaaslasi, teised olid mu jaoks võõrad, aga õhtu jooksul sai erinevate inimestega suheldud ja ringis tantsitud 🙂 Neli töökaaslast läksid varem ära, aga teised vihtusid tantsu kuni kella 01.00ni, mil ametlik sünna osa Jääaja Keskuses läbi sai. Siis tuli meile suur buss järele ja osa seltskonnast suundus Vabanki afterpartyle.

Kusjuures sellega oli ka see omapärane lugu, et kui me Vabanki jõudsime, siis sünnipäevalast ennast meiega veel ei olnud, ta käis kuskil enne ja pidi varsti liituma uuesti. Ja siis ütlesime teenindajale tema nime, et meil peaks laud broneeritud olema. Ja oli ka, aga mingi teine seltskond oli meie lauda istunud, sest teenindajad ei teadnud, et need pole meie. Päris suur feil Vabanki poolt, et seda üle ei küsitud. Ehk siis nad sõid meile mõeldud asju jne. No õnneks sai see asi ära klaaritud ja me pidime oma 25 minutit ootama, kui lõpuks laua saime. Õnneks sünnipäevalapse jõudmise ajaks oli see mure juba lahenenud 🙂 Lihtsalt natuke naljakas ka teise seltskonna poolt, et kui lauale on suurelt kirjutatud reserveeritud ja nende jaoks tundmatu nimi, siis nad vabalt istuvad sinna ega tee teist nägugi. Ja teenindajad vist ei täpsustanud ka üle, et kas nad on ikka see seltskond, sest vaevalt, et nad päris valetasid. No lõpp hea, kõik hea 🙂

Pidu oli tore, sai seltskonnaga ringis tantsitud, lisaks ühe töökaaslase elukaaslasega sai palju jalga keerutamas käidud, kes on väga tore naine. Ega polnudki niimoodi töökaaslatega suurel üritusel käinud, ikka ainult firmasisesed üritused on olnud siiani.

Nägin kohe Vabanki jõudes ka Kukupesa poe seltskonda – blogijat Miiut, Andrat ja Kätlinit, kes vist ka kunagi blogis, aga enam seda väga ei tee. Rääkisin Andra ja Kätliniga ka paar sõna juttu, aga neil oli samuti vägev möll käimas. Tegelikult on see minu jaoks alati huvitav, kui hoopis teistsugustel teemadel blogijaid näeb sellises peomeeleolus, kus pannakse tantsu täiega ja tuntakse end hullult vabalt. Blogis nad lihtsalt seda osa ei kajasta ja kuigi loogiline, et kõik seda teevad, siis ikkagi on selliste inimeste nägemine hoopis teises keskkonnas minu jaoks vägagi põnev 🙂 Me pikalt ei rääkinud, sest meie laud oli kaugemas ruumis ja tantsisin oma seltskonnas enamasti.

Pidu lõppes minu jaoks kell 05.00 hommikul ja kuna esimene buss läks Põlvasse 06.40, siis ma otsustasin, et ma ei lähegi vahepeal isa juurde. Läksin hoopis Fastersisse aega parajaks tegema, kus nii vara hommikul oli väga vindiseid inimesi. Ma ise olin ka parajalt vindine, aga tundsin ikkagi, et mu pea lõhkeb, kui ma väga kaua nii purjus inimestega oma friikaid ootama pean. No ootasin ära, sõin ära ja siis kobisin bussijaama, mis õnneks oli juba avatud ja seal ootasin Põlva bussi.

Kui koju jõudsin, kobisin Hendriku kaissu tuttu ja ärkasin täna kell 16.30 😀 Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma pärast pidu und vajan 😀 Aga tore õhtu oli, sai palju tantsitud, juttu puhutud ja meeldivalt aega veedetud!

Hetkel paneb Hendrik meie uut riidekappi kokku, kuhu ma varsti kõik oma riided panen – vana läheb äraviskamisele, sest see on tõesti kole ja laguneb juba natuke. Täna on selline niisama chill päev olnud, kus olen telekast seebikaid ja saateid kordusest vaadanud.

Lõpetuseks kaks halva kvaliteediga pilti eilsest õhtust – esimene on tehtud sünnipäeva alguses Jääaja Keskuses ja teine natuke hiljem ekskursiooni ajal. Mu töökaaslane tegi profikaamerega ka pilte ja laadis need isegi töökeskkonda üles, aga mul on läpakas kontoris – ehk saan neid pilte esmaspäeval vaadata. 

 

Nädalavahetuse eel :)

Jällegi kirjutan natuke jooksu pealt, sest olen reede õhtul pärast tööd kontoris – seda viimast juba tihti ei juhtu. Aga lihtsalt meil on täna töökaaslastega see sünnipäev ja ma ei hakanud vahepeal isa juurde minema, mind võetakse siit tunnikese pärast peale (enamusele on buss mujale tellitud, sest sinna tuleb täiega palju rahvast, mitte ainult meie ettevõte, aga kuna üks on meil kainekas, siis mõned lähevad temaga). Ehk siis võtsin pidulikumad riided tööle kaasa ja öösel lähen isa juurde, sest see pidu lõpeb ametlikult kell 01.00 – siis ma enam Põlvasse ei saaks. Homme siis lähen mingil ajal Põlvasse, aga eks näis täpsemalt, millal ma üles saan 😀

Teile ilusat nädalavahetust! 🙂 Mis teil endal plaanis on? Ma lähen just üritusele, kus ma tean ainult enda töökaaslasi, teised on võõrad, aga nagu meil on ka ütlus – õhtu lõpuks on kõik tuttavad 😀

Kontori puhkeruumis reedel kell 18.00 ainukesena 😀 Ma olen harjunud hommikuti tunnikese ainukesena olema, sest ma jõuan nii vara, aga õhtuti mitte, sest siis ma lähen alati enne viit tavaliselt ära, et rongile jõuda. Vot selline lugu siis täna 🙂

Niisama väike postitus

Olen bussis ja sõidan Põlvasse. Ma tavaliselt käin alati rongiga, aga kuna oli vaja paar asja Tartus ajada, siis rongile ma enam ei jõudnud. Täna pidi mul tantsimine olema, aga õpsil oli mingi muu asi ees – seega see jäi ära. Ma kusjuures tavaliselt alati ajangi mingeid asju Tartus teisipäeviti, sest siis on mul tantsimine. Ja siis pärast seda on bussini aega. Nüüd tegin eriti kiire poetuuri, sest kell 17.40 läks buss ja järgmine läheb alles kell 19.40. Kui mul oleks tantsimine olnud, siis oleks see kell 18.30 lõppenud ja mul oleks veel aega olnud, et siis shoppama minna.

Kui ma varem võisin suvalisel päeval Tartus niisama chillida, sest koju sai igal ajal, siis nüüd ma naljalt ilma põhjuseta Tartus õhtuti aega ei veeda, kui ma seda just mingi muu tegevusega ühildada ei saa. Täna poleks ka Tartusse kauemaks jäänud, aga oli vaja. Kui oleks tantsimine lihtsalt ära jäänud ja muid tegevusi poleks olnud, siis ma oleks ka kohe rongile läinud. Lihtsalt muidu venib see Põlvasse jõudmise aeg veel pikemaks.

Juba järgmisel esmaspäeval saab meil Hendrikuga tutvumisest aasta! Kuna Hendrikul on siis hommikune vahetus, siis ta tuleb pärast tööd Tartusse, käime söömas (vbl ka samas kohas, kus esimest korda kohtudes – Crepis) ja natuke nagu taaslavastame selle kohtumise 😀 No tegelikult mitte, aga see aasta on nii kiiresti läinud! Ja see on mind palju õpetanud – just selles mõttes, et sellised suhted on võimalikud, kus teine inimene oma olemasoluga lihtsalt teebki su õnnelikuks. Oma iseloomu, karisma, ellusuhtumise ja hoolivusega. Ja kui mul on näiteks halb või nõme päev olnud, siis piisab vaid Hendriku nägemisest – ja mul on kohe parem olla 🙂 Ta on öelnud, et tal on minuga sama tunne. Ja juba saabki aasta!❤

 

Pühapäev Moostes ja Räpinas (palju pilte!)

Täna käisime sõbrannadega Moostes. Mina ei olnudki seal varem niimoodi sees käinud, mu mõlemad sõbrannad olid (üks elab nagunii Põlvamaal). Et saime seal mõisa juures pilte teha ja nii imeline ilm oli – nagu suvi oleks olnud! Hiljem sõitsime Räpinasse, kus käisime söömas, siis tulime Põlvasse tagasi ja siis mu Põlvamaa sõbranna viis Tallinnas elava sõbranna rongile. Et selline väga tore nädalavahetus oli! Hendrik jõudis ka just Harjumaalt tagasi ja nüüd veits lebotame lihtsalt. Ja eile sai sõbrannadega õhtul niisama meie juures istutud, kaarte mängitud ja mingeid lollakaid Facebooki chati videoid tehtud, kuhu sai väga haiged filtrid peale panna, mis hääle täiesti teistsuguseks muudab. Me lõbustasime end sellega pea kaks tundi ja naersime nii, et pisarad lausa silmis. Nii täiskasvanud pea 30-aastased naised kõik 😀 Aga nii lõbus oli lihtsalt. Vahel on nii hea end nagu teismelisena või täiesti lapsena tunda, kohe hoopis lõbusam on olla 🙂

Ja eile ma avastasin, et magamistoas Hendriku nagidel oli eelmiste omanike ajast mingid nimed jäänud, ma kunagi ka juba märkasin seda, aga unustasin vahepeal ära. Ja arvake ära, kes siin kunagi elas? Keegi, kelle hüüdnimi oli samuti Jannu 😀 Ehk see inimene ennustas nagu tulevikku ette, et tulevikus kolib siia samuti Jannu 😀

Kunagi elas Hendriku korteris ka mingi Jannu ja nüüd ka 😀 Väga äge ikka 😀

Mooste mõisa pargis, nii imeline ilm oli! 🙂

Must kleit on alati kindel valik, sest kui sa oled juurde võtnud, siis see katab pekid enam-vähem kinni!

🙂

Ma ei tea, miks ma alati poseerima hakkan, kui minust pilti tehakse, aga ma olen harjunud iga klõpsu peale erinevat poosi tegema, mis kokkuvõttes on kõik suht sarnased. Ja vahel ei kuku need eriti hästi välja – nagu see konkreetne näide.

Kivil istus väike konn 😀

Tegelikult täitsa suur konn 😀

Väga tore pühapäev oli! 🙂

Täna oleks päikseprille ka vaja läinud, aga olen need suvega kuhugi ära kaotanud. Ühed on tegelikult veel, aga mu lemmikud on ära kadunud. Tüüpiline mina, kes asju vahel kaotab!

Mooste mõis 🙂

🙂

Elu on hea 🙂

Mu käsi on ikka veidra kujuga siin 😀

Virk ja kraps 😀

Mõisapreili in da action 😀

🙂

Selline asend toob alati lõualoti välja 😀

Kelmikas Jannu!

Ainult poosetaks!

 

 

 

😀

Lõikasin oma sõbranna pildilt välja, sest ta ei taha, et ma temast blogis pilte üles paneks, Facebooki võib, aga blogi on tema jaoks liiga avalik koht. Ja ma mõistan seda täielikult, sest inimestel ongi erinev privaatsuse vajadus – kui ei taha, siis ei taha, ma ei ole kunagi peale käinud ka, et kas ma ikka võin jne. Ehk siis – blogijad kuulavad ja jätavad pildid blogisse panemata, kui teine inimene seda ei soovi. Endast võin ma miljon pilti panna, sest mina olengi edev ja natuke nartsissismile kalduv inimene. Ma tean seda ise ka 🙂

Vol 2 🙂

See pilt on üks mu lemmikuid! 🙂 Koos sõbrannaga meeldis eriti, aga just see ka, kuidas ma ise siin välja näen. Ma olen sellepärast minevikus tihti puid alla saanud, et ma olen avalikult julgenud öelda, et ma pean ennast küllaltki kenaks naiseks, sest seda peetakse ülbuseks. Ja ma endiselt pean! Pidasin isegi siis end enam-vähem okeiks, kui ma 87 kg kaalusin. Mõned arvavad, et see on ülbus, aga mina leian, et iga naine peakski ennast ilusaks pidama. Ning ei – ma ei mõtle siin seda, et peaks arvama, et appi, ma olen maailma kõige kenam naine ja teised on koledad, sest ilmselgelt nii ju pole, sest eesti naised on minu meelest üldse täiega ilusad! 🙂 Eesti meestel on ikka täiega vedanud. Seda viimast tuletab Hendrik mulle tihti meelde, et tal on minuga nii vedanud, aga loomulikult mitte ainult ilu suhtes, vaid ta alati mainib mulle, et tal on minuga vedanud täiskomplekti mõttes (sisemine ilu, iseloom, välimus, suhtumine elusse jne),  – vbl sellepärast olen ma end viimase aasta jooksul veel eriti ilusana tundnud. Ehk siis jah – armastus teebki veel ilusamaks – eelkõige sisemiselt ja ehk peegeldab see ka mingil määral välimusest välja. Öeldakse ju ka, et kõige kaunimad naised on õnnelikud naised! Eks selles ole oma tõetera sees 🙂

Sügis ja lehesadu! 🙂

Vol 2 🙂

Haha 😀

Räpinas 🙂