Argipäevarutiin ja varajane ärkamine

Merje just kirjutas, et vara ärkamine on tema jaoks raske. Minu jaoks ka. Kell 08.05 ärkamine (ma Tartus elades ärkasin kas 08.05 või 08.10, sest iga minut oli välja arvestatud :D) tundub hetkel luksusena, sest ma ärkan kell 06.00. Tegelikult isegi jõuaks rongile veel 06.15 ärgates ka, aga ma siin ei taha nii riskida sellega, et kui maha jään, sest järgmist ei tulegi. Ja bussid läheksid hiljem, aga ma elan kesklinnast nii kaugel ja linnaliin käib korra tunnis. Jah, pole see Põlva midagi nii väike, nagu ma kunagi arvasin.

Tartus elades jõudsin ma kontorisse suht viimasena, sest jäin tihti linnaliinist maha ja ootasin järgmist. See tähendas ka vahel hilinemist. Nüüd jõuan esimesena, lausa tund enne teisi – ehk siis kell 08.00 olen kohal, tööpäev algab kell 09.00. Ja kui ma enne Põlvasse kolimist arvasin, et magan selle tunnike puhketoas, siis seda ma siiski ei tee, sest olen rongis juba sõba silmale saanud ega vaja rohkem und.

Küll on aga keeruline minu jaoks see hommikune ärkamine. Ehk sellepärast ma natuke varem ärkangi, sest ma lihtsalt virgun rohkem. Ma ei söö hommikust, pole seda ammu teinud, kuigi loomulikult peaks.

Kuid oma plussid on ka kontorisse varem jõudmisel – saab rahulikult netis olla, blogisid lugeda, lehti lugeda jne. Kuna mu töö nõuab palju helistamist ja ettevõtted teevad uksed lahti alles kell 09.00, siis varem ma nagunii pihta ei saaks hakata.

Meie argipäevarutiin ongi Hendrikuga selline, et kui tal on õhtune vahetus (nagu praegu), siis ta jõuab koju alles 23.30, kui mina juba magan. Hommikul ärkan mina siis, kui tema veel magab, enne mu minekut veel veits kaisutame ja siis ma rongile suundungi. Ehk siis me näeme nädala keskel suht vähe, ainult öösiti.

Järgmisel nädalal on tal hommikune vahetus ja siis me õhtuti vaatame koos saateid või filme, sõidame vahel kuskile jne. Sellisel juhul ärkab tema lausa hommikul kell 05.00 ja mina saan veel magada natuke, tuttu läheme mõlemad 22.00 ajal – ehk siis uinume koos. Kui tal on õhtune vahetus, siis ma teoreetiliselt peaksin ka kell 22.00 magama minema, aga praktiliselt ikka kell 23.00 ja hiljem. Järgmisel hommikul muidugi kahetsen, aga see rongis magamine kusjuures aitab mind. Kui hommikul kell 06.00 tundub väga raske üles saada, siis Tartusse jõudes olen ma kuidagi erksam, sest olen lisa 40 minutit oma unele saanud.

Kusjuures meil on Hendrikuga ka nädalavahetusel see teema, et me läheme peaaegu alati ühel ajal magama. Mäletan vist kahte korda, kui ei ole läinud. Minu meelest on see kuidagi nii armas harjumus, sest nii hea on kaisus uinuda. Ja kui tal on hommikune vahetus, siis läheme ka samal ajal tuttu, õhtuse vahetuse ajal lihtsalt ei saa, sest graafikud ei klapi.

Vot selline argirutiinike siis meil siin Põlvas. Kas ma olen kordagi kahetsenud, et Põlvasse kolisin ja selle tõttu varem ärkama ja magama minema pean? Absoluutselt mitte. Sest Tartus elades tundsin ma end tihti üksikuna ja kuigi me nüüdki Hendrikuga näeme siis ainult öösiti, kui tal õhtune vahetus on, siis me vähemalt näeme igapäevaselt 🙂 Ja see on midagi imelist ja head 🙂 Hendrik on tihti päeval juba söögi ka ära teinud – seega mul jääb üle vaid soojendada 🙂

Kuidas teil selle ärkamisega on? Milline on teie argipäevarutiin? Kas olete pigem hommiku-või õhtuinimesed? 🙂

Advertisements

Paksuke, ei soovita sul enam Nõmmel sõita, sest uus “liiklushuligaan” on liikvel… (ehk siis lugu sellest, kuidas mõned inimesed eriti tropid on)

Teate, milliste asjade üle mul eriti hea meel on? Nende asjade üle, kus kõik nagu ühest suust ütlevad, et raudselt ta jätab asja pooleli, ta ei tee seda iial ära, ta ei saa sellega hakkama – ja siis see inimene läheb ja teeb selle ära! Neid näiteid võiks mitmeid tuua, aga hetkel konkreetselt räägin sellest, et Mallukas autojuhiloa kätte sai. Ja kuigi ma Paksukese blogi natuke aega tagasi kiitsin ja mulle endiselt ta mõned postitused meeldivad, siis ta aktsiad langesid päris kõvasti mu silmis pärast seda, kui ta kirjutas, et nüüd peab Nõmmel silmi lahti hoidma, sest kui Mallukas peaks autojuhiloa saama, siis  muudab see liikluse kõvasti ohtlikumaks, et ta ei julgegi enam seal autoga liikuda. Nagu mida? Mina ei tea, kuidas Mallukas sõidab ja vaevalt, et temagi seda teab, aga ta on nii veendunud, et ju ta siis väga halvasti sõidab (mis siis, et inimene autojuhiloa sai, sest ega need õpsid ju ometi Paksukesest targemad pole, eksole…) Novot, Paksuke, ma loodan, et nüüd sa ei julge enam Nõmmel sõita, sest noh – uus “liiklushuligaan” on liikvel.

Ehk siis lühidalt öeldes – ma tavaliselt ei viitsi teiste inimeste üle alati õnnelik olla, aga sellisel juhul mulle nii meeldib see olukord, kus taolistele lahmijatale visatakse ninanips – tehakse asjad ära ja kõik kritiseerijad nüüd on mõtlevad, et mis just juhtus… Paras teile! Mul endal juhiluba pole ja ma ei ela Tallinnas, aga Nõmme liiklus jääb vist suht tühjaks, sest enamus ei julge enam seal sõita, ongi vähem hulle ja idioote liikluses (siinkohal ei pea Mallukat silmas, vaid neid lahmijaid, kelle mõistuses ma sügavalt kahtlen).

Kas teie ka selliste asjade üle rõõmu tunnete, kui inimene teeb asja ära, kuigi paljud väidavad, et ta raudselt ei saa hakkama? Minule on alati sellised lood meeldinud ja neid võiks lausa rohkem olla 🙂