Vahetasin rehve esimest korda elus (loe: keerasin paar kruvi ja lasin Hendrikul pilti teha :D)/ Käisime Põlva kultuurimajas etendust “Tantsud Eesti filmide radadel” vaatamas/ Mõned filmid, mis ma viimasel ajal vaadanud olen/ Kellakeeramine, mis paljudele veel pool aastat hiljem tunda annab – kuidas ometi?

Teate, eile oli jälle üks selliseid päevi, kus lumi tuli kõigile ootamatult maha, seega võib veel kuu aega kuulda, kuidas rehvid on kõigil vahetamata, sest noh – igal aastal paistab see lumi kõiki nii üllatavat ja töökodades on meeletud järjekorrad. Tõsi see on, et viimased kaks aastat on see lumi kuidagi eriti vara tulnud, sest eelnevatel aastatel pole ta meid oma tulekuga juba oktoobri lõpus õnnistanud. Kuid kui rehvid on erinevate velgede peal (peaks vist nii olema?), siis on neid väga lihtne ka ise vahetada – ehk siis Hendriku jaoks tähendab see lihtsalt seda, et tuleb paar mutrit keerata ja asi ongi tehtud!

Sel aastal sain ise ka seda natuke proovida 😀 No sain paari mutrit keerata, Hendrik muidugi kontrollis mu töö üle, sest ma pigem rohkem niisama poseerisin 😀 Kuid kahe rehvi puhul aitasin natuke kaasa küll.

Lund küll sadas täiega, aga vahetatud need said! 🙂 Ehk siis sain neid mutreid või polte vms ühe korra lahti keerata, kui suverehvi eemaldamiseks läks ja teine kord kinni keerata, kui talverehv peale pandi. Ma tõesti olen autode terminoloogias väga kehv – seega vast annate andeks, kui kõik neid sõnu valesti kasutan 😀

Õhtul võtsime aga tööriided seljast ära ja panime natuke viisakamad asemele, sest suundusime Põlva kultuurimajja, et vaadata sellist etendust nagu “Tantsud Eesti filmide radadel” – ehk siis läbi aegade meie endi filmid ühendati erinevate tantsudega. Hendriku rahvatantsurühm tantsis ka, aga tema ise sel korral mitte – seega olime mõlemad vaatajate rollis. Kas teie teate, mis on täiesti esimene film, mis meie kodumaal valmis? Mina enne eilset ei teadnud, aga nüüd tean – selleks on “Karujaht Pärnumaal”, mis valmis 1914.aastal. Mina muidugi seda näinud pole, ausalt öeldes olin vist ühe korra ainult seda nime kuulnud. Wikipedia küll ütleb nüüd, et tegelikult enne seda oli veel mingi “Laenatud naene”, aga etenduses mainiti esimesena seda “Karujahti” igal juhul.

Mulle see etendus meeldis väga – oli kaks jutustajat, kes tutvustasid vaatajatele filme ja need olid alati mingi konkreetse rahvatantsuga ühendatud, mida erinevad rühmad siis pärast tutvustust tantsima hakkasid. Kuigi pean tunnistama, et väga paljud filmid olid minu jaoks täiesti tundmatud – eriti just need vanad. Õnneks oli ka palju tuttavaid ja lemmikuid – no näiteks “Vallatud kurvid”, mis on minu jaoks parim eestlaste tehtud film üldse! Ja kuigi “Siin me oleme” mulle esimesel korral eriti ei meeldinud, ma vaatasin seda alles siis täiesti esimest korda, kui ma olin 18, aga nüüd aja möödudes on see mulle küll väga meeldima hakanud 🙂 Samas – Ervin Abel, Lia Laats ja Sulev Nõmmik olid ise juba nii head näitlejad, et see kõik mõjus väga naljakana 🙂 Lihtsalt esimest korda tuli mul uni peale, aga nüüd on mu arvamus sellest teine.  Küll aga on filme, mille menust mina näiteks siiani aru ei saa. Näiteks palju kiidetud “Mehed ei nuta” on film, mida ma pole suutnud lõpuni vaadata – lihtsalt nii igav on see minu jaoks. Ja natuke häbi on samuti, sest seda kiidetakse tõesti ka tänapäeval väga palju, aga no mind see sanatooriumivärk ja saarele saatmine üldse ei tõmba. Ja seal ei aita isegi Lia Laatsi, Ervin Abeli ega Sulev Nõmmiku osatäitmine, mis tavaliselt alati filmi heaks teeb.

Muidugi oli seal ära toodud ka “Kevade”, “Viimne reliikvia”, järjest kaugemast minevikust mindi aina tänapäevani välja – “Nimed marmortahvlil” ja “Päevad, mis ajasid segadusse” mainiti seal samuti ära. Ja kõige igavam kodumaine film toodi seal ka ära – 1987.aastal valminud “Tants aurukatla ümber”. No täiesti mõttetu jama on see, ma pole küll 1914.aastal valminud “Karujahti” näinud, aga olen üsna veendunud, et isegi see on parem. Millised kodumaised filmid teile kõige enam/kõige vähem meeldinud on?

See etendus oli üpris pikk, üle kahe tunni kestis. Õnneks ma võtsin oma prillid kaasa, sest kuigi me istusime üpris ees, siis pooled näoilmed oleksid ikkagi nägemata jäänud, kui oleksin ilma prillideta seda vaadanud. Pärast pidu toimus veel eraldi üritus rahvatantsijatele, kuhu me hästi korraks sisse põikasime, aga kuna Hendrik sel korral ise ei tantsinud, siis oleks suht imelik sinna jääda olnud, pealegi mina pole rahvatantsuga üldse seotud. Kuigi Hendriku tantsupartner ta sinna kutsus ja tema ise ilmselt läks (ta ka ei tantsinud – nad tavaliselt ikka kas tantsivadki koos või ei tantsi üldse, samas vahel tehakse tantsud ka ümber või tantsitakse neid tantse, mida on võimalik ka ilma paariliseta tantsida, kui üks osapooltest ei saa esineda vms – nagu Kagu-Eesti tantsupeol kevadel oli, sest Hendriku tantsupartner oli kukkunud ja end vigastanud, aga Hendrik ikkagi mingeid tantse sai tantsida), siis Hendrik arvas, et tavariietes on sel üritusel natuke pentsik olla. Ütleme ausalt, et mul endal oleks veel veidram olnud, sest ma pole üldse rahvtantsuga seotud, kõik olid seal ilusti rahvatantsuriietes jne. Seega me pigem ei jäänud sinna üritusele. Hendrik oleks võinud üksinda küll jääda ja ma oleksin taksoga vms koju saanud, aga ta ei tahtnud seda varianti ka, sest kuna ta ise ei tantsinud, siis ta leidis, et pole õige seal niimoodi olla (see üritus oligi ainult rahvatantsijatele, kellelegi ei olnud seal kaaslast, kui mõlemad just koos rahvatantsu ei tantsi).

Käisime pärast etendust kakaod ja saiakesi Põlva kultuurimaja kohvikus nautimas 🙂

Unustasin prillid korraks ka veel pähe. Ma neid niisama ei kanna, sest mu miinus pole nii suur, aga teleka ees, teatris, kinos jne on mul need ees 🙂 Hendrik on väga tõsise näoga pildile jäänud 😀

Kui eile koju jõudsime, siis ma vaatasin ühe õuduka ära, mida ma täiesti kiidaksin. Selle nimi on “Mamma”, mis räägib kahest lapsest, kes elavad viis aastat metsas… Pärast nende isa surma peetakse ka neid pikalt surnuks, aga siis leitakse nad lõpuks üles ühest salapärasest majast ja viiakse kasvatamiseks nende laste onu perekonda. Küll aga ei aima nemad, et vahepeal on neid seal majas “kasvatanud” hirmus olend, keda lapsed mammaks kutsuvad…  Ja niimoodi hakkabki lahti rulluma kogu see hirmus lugu, mis selle õudse olendiga seotud on jne. Lõpp on pooleldi kurb, pooleldi õnnelik.

Küll aga ei kiida ma õudukat, mis on IMDb-s päris normaalse keskmise hinde ja väga okeid arvustused saanud. Selle nimi on “Hereditary”, mille kriitikud on üldiselt suht hästi vastu võtnud, aga minu jaoks oli see lugu liiga pikk, liiga mõttetu ja ainuke hirmus asi oli seal see laps, kes lihtsalt nägigi jõle välja. Ei kõigutanud mind kurb lugu sellest, kuidas selle naise perekond oligi omadega perses – alustades ta surnud emast, kes teda pärast surmagi rahule ei tahtnud jätta jne. Või siis tema enda koledast lapsest, kellel veel surnud vanaemaga lüli olemas oli jne. Et mina isiklikult seda filmi ei soovitaks.

Küll aga soovitaksin ma ühte väga jaburat draamakomöödiat, mis lõpus muutus kindlasti ainult draamaks. See on itaaliakeelne film “Perfect Strangers”, mida ma vaatasin koos Hendrikuga, kellele see film samuti väga meeldis. Mis saab siis, kui sõprade seltskond otsustab ühisel söömaõhtul, et nüüd mängitakse lahtiste kaartidega – ehk siis kõik panevad oma moblad lauale ja võtavad avalikult kõik kõned vastu, loevad ette kõik saabunud smsid jne? Kas inimesed on ikka nii ausad, kui võiks eeldada? Tegelikult ega ikka pole küll – abikaasad petavad teineteist, seltskonnas on homofoobid, kes ei suuda leppida sellega, kui tuleb välja, et parim sõber on kapis homo, kes pole julgenud sellega veel avalikuks tulla. Ja mitte ei peteta ainult võõraste inimestega, vaid täiesti oma sõprusringkonnas… Algus tundub filmil naljakas ja lõbus, aga tegelikult purustatakse see illusioon ruttu, kui tuleb välja, et tegelikult ei saa mitte kedagi usaldada, ka iseennast mitte.

Vot sellised lood siis praegu. Hetkel Hendrik vaatab rallit ja mina olen niisama netis (kirjutan postitust siis). Ahjaa, tänane kellakeeramine toob jällegi ilmselt üle-eestilise šoki, sest igal aastal võib kaks korda kuulda lugusid sellest, kuidas pooleks aastaks on elu väga paljudel inimestel pekkis, unerütm on paigast ära, elada ei saa jne. Keegi seletaks mulle, kuidas selline asi võimalik saab olla? Olgu, kui peres on lapsed, siis see võib-olla paariks päevaks muudab midagi, aga no edasi? No neile on rõõmusõnum kindlasti see, et varsti me enam ilmselt kella üldse ei keera, aga siis on jälle jama sellega, et ühed tahavad suveaega, teised aga talveaega. Kuidas üks lihtne kellakeeramine või siis selle lõpetamine saab nii palju poleemikat tekitada? Lipsuke vist ka kirjutas mingi aeg tagasi oma blogis, et tema lapsed ei saa sellepärast enam kuid normaalselt magada, kui kella keeratakse (ilmselt hetkel natuke liialdan, aga midagi sellist see oli jah). Kuidas see saab inimesi niimoodi mõjutada? Keegi seletaks mulle äkki? Kas tund aega hilisem/varasem aeg muudab koduse pereema elu tõesti nii palju, et kõik on pikaks ajaks pekkis? Ma mitte ei saa sellest aru.

 

 

Advertisements