Argipäevast ja ebakindlusest

Viimasel ajal on mul kombeks saanud teel olles kuhugi blogi kirjutada. Hetkel sõidan bussiga Põlvasse – mul nimelt oli täna tantsimine. Sellega oli ka see lugu, et ühel mehel oli samas saalis naissoost tantsuõpetajaga eratund (teises saalis toimus ka juba midagi) ja kuna me mõlemad õppisime salsat, siis taheti meid tunni lõpus kokku tantsima panna, et harjutada. Kuna ma aga nägin, et see mees on rohkem edasijõudnud, siis see muutis mu ebakindlaks. Ja kuigi ma alguses ei öelnud midagi, kui see teine õps selle plaani välja käis, siis ma hiljem mainisin oma õpsile, et ma ei taha seda. Ilmselt see on ka põhjus, miks ma rühmatrennis ei käi – ma lihtsalt olen aeglane õppija ja veits ebakindel. Õnneks meid siis koos tantsima ei pandud. See on tegelikult nii haige, et ma olen nii argpüks sellistes asjades, sest võrreldes algusega olen ma kõvasti arenenud, aga ma siiski vajan aega, et teistega tantsida. Ja kui ma saan aru, et see teine inimene oskab kõvasti rohkem kui mina, siis ma löön araks. Oma õpsiga mul seda tunnet muidugi ei ole, sest temaga ma olen harjunud tantsima. Ma vahel mõtlen ise ka, miks ma selline arg teatud asjades olen. Ma võin nii mõneski asjas jalaga ukse lahti lüüa ja öelda, et siin on Jaanika, aga samas teistes asjades on mul endal ka häbi, et ma nii kartlik olen. Ilmselt on asi selles, et mulle ei meeldi halvem olla. Ja neid asju on palju, kus ma seda olen, aga tavaliselt ma lihtsalt ei tegelegi nende teemadega. Aga salsa ja bachata mulle meeldivad, kuigi ma olen aeglane nagu tigu. Kas see saab üldse kuidagi loogiline jutt olla? Ei saa ju. Ma tean, et olen aeglane, aga see ikkagi meeldib mulle. Lihtsalt sellistel hetkedel tunnen ma ebakindlust, kui pean niimoodi võõra ja palju paremini oskava inimesega tantsima. Õnneks täna ei pidanud, aga selline suhtumine on tegelikult ju vale? Ebakindlus on kohutav asi maailmas. Ja kuigi ma suudan sellest tundest enamasti üle olla, siis vahel lööb see ikka välja. Kuidas teil selle ebakindlusega on? Ma tahaksin alati olla selline enesekindel naine – nagu mu vanem õde näiteks. Kui tema ukse jalaga mingi olukorra puhul lahti lööb, siis ta selle asja ka saab. Tantsutunnis tähendaks see ilmselt seda, et ta ei läheks sellistes olukordades krampi nagu mina. Naljakas, et ma pole oma vanema õega eriti lähedane, aga ma annaksin palju, et mul oleks tema julgus, tahtejõud ja läbilöögivõime. Hendrik ka hiljuti mainis, kui talle rääkisin, et mu keskmine õde tuleb varsti Eestisse ja jääb vbl meile ka ööseks, et nii tore oleks, kui mu vanem õde käiks samuti meil külas ja meie neil jne. Seda ilmselt ei juhtu. Ei käinud nad oma perekonnaga mu üürikas, ei ole mina nende uude korterisse jõudnud, mis polegi enam nii uus – nad kolisid sinna kevadel.

Nojah – nüüd kaldusin esialgsest teemast üldse kõrvale, aga see selleks. Täna oli minu jaoks selles mõttes natuke nukker päev, et ma kaotasin ühe kõrvarõnga ära. Kui see oleks mingi suvaline Expressionsi oma, siis mul oleks poogen, sest neid kaob mul tihti, aga see oli Mehhikost ostetud. Nimelt mehhiko maalikunstniku Frida Kahlo pildiga kõrvarõngad. Oeh… Hommikul kodus olles panin need kõrva ja tööle jõudes oli ainult üks kõrvas, jope käisesse polnud ka jäänud. Selle üle oli mul terve päev nukker meel – ostsin need megaodavalt ühelt Mehhiko turult, aga need olid minu jaoks nii erilised. Mõnedel asjadel lihtsalt on sentimentaalne väärtus, kuigi need ei maksnud suurt midagi. Rahaliselt kalleid ehteid mul polegi, sest ma olen liiga vaene selle jaoks.

Vot selline teisipäevake siis täna. 21.oktoobril möödus seitse aastat mu ema surmast… Uskumatu, et teda pole seitse aastat elavate kirjas olnud. Kuid ma olen üsna kindel, et kui ta mind kuskilt sealt pilvepiirilt jälgib, siis on ta minu üle õnnelik, sest 21-aastasena olin ma naine, kes ei osanud muna praadidagi, rääkimata muust. Et ta vaatab seal mind ja mõtleb, et sellest pere pesamunast ja tol ajal veits lollakast Jaanikast on enam-vähem vinks-vonks naine saanud. Minu südamesse jääb mu ema alati, möödugu aastaid palju tahes! Ma kutsusin teda kuni surmani emmeks ja teeks seda siiani, kui ta elus oleks. Blogis siiski kutsun teda emaks.

Lõpetuseks kolm pilti reedesest Jääaja Keskusest, kus ma ainult esimese pildiga olen rahul. Seal on küll käed veidrad, aga emotsioon on hea – ju ma seletasin jälle midagi 😀 Teise pildi kohta ütles Hendrik, et see on täiega ilus pilt, aga ta pole objektiivne, sest tegelikult on seal suur lott näha jäänud 😀 Ja kolmandal pildil oleksid mul nagu juuksed viis aastat pesemata – nii rasvased tunduvad. Lisan siiski kõik need siia, sest selline see elu on – alati ei jää ilusalt pildile. Aga mis seal ikka siis 🙂