Niisama nädalavahetusest/ Õudukas “The Autopsy of Jane Doe” on väga hea/ Meelelahutuslik ja hariv saade “Reis ümber Eesti”, mida ma kõigile soovitan :)

Kui Hendrik eile töölt tuli, siis sõitsime kõigepealt Võrru, et seal midagi süüa. Tahtsime sinna kohvikusse Taevas minna (kus me kunagi käinud olime ja mis meile väga meeldis!), aga see oli kinni, lisaks olid kinni veel paljud teised kohad (kell oli suhteliselt hiline ka juba), ühes söögikohas oli erapidu. Lõpuks suundusime siis Ränduri pubisse, kus me umbes 25 minutit ootasime, et keegi meist üldse välja teeks, mitu teenindajat möödus, aga olime nende jaoks kui tühjad kohad, meie istumiskoht oli ka kuidagi nurga taga ja natuke varjatus kohas, aga siiski… Ma ühele isegi hõikasin järele, et vabandage, aga ta kas ei kuulnud või ei tahtnud kuulda. Tõsi – neil oli sulgemiseni kuskil tund ja viisteist minutit aega ja võib-olla poleks suurt süüa enam saanudki, aga oleksime vähemalt selle eest tänulikud olnud, kui keegi oleks meist välja teinud ja seda öelnud. Lõpuks viskas meil kopa etta ja läksime lihtsalt minema. Ma üldiselt ei ole üldse pirtsakas, aga rahvast ei olnud nii palju ja see pole mingi Olde Hansa, kus pool tundi seda oodata, et keegi sind märkaks, seal vähemalt oleks see asja eest (mitte et ma Olde Hansas eriti palju söömas oleksin käinud, ainult üks kord ja sedagi 14-aastaselt :D). Et jah – ma olen kunagi ammu ühe korra kutseka ajal Võru Ränduri pubis käinud ja Tartu oma on alati suht okei mulje jätnud, siis sel korral suutis Võru oma küll natuke halba valgusesse end sättida.

Lõpuks otsustasime, et sõidame hoopis Räpinasse, kus me siis ühes pubis söömas käisime, me oleme seal varem ka käinud, aga nimi hetkel ei meenu. See on see, kus lähed nagu keldrisse vms, hästi allkorrusel. Pärast seda sõitsime koju, vaatasime kordusest Roaldi saate ära ja siis oli kell juba sealmaal, et tuttu kobida 🙂

Eelmisel nädalavahetusel vaatasime koos Hendrikuga ühe õuduka ära, mis mulle jällegi väga meeldis! Selle nimi on The Autopsy of Jane Doe, mis räägib ühest tundmatust surnust naisest, keda laibauurijad (no krt, kes need inimesed on, kes laipu lahti lõikavad, mul täiesti peast pühitud see sõna, keegi aitab äkki?) lahti hakkavad lõikama… Ja siis hakkavad juhtuma müstilised asjad, mis viitavad sellele, et selle surnud naise laibaga ei ole teps mitte kõik korras… Päris jube oli see, Hendriku jaoks eriti, minu jaoks ka, aga ma olen natuke rohkem karastunud selles maailmas, sest ma lihtsalt vaatan õudukaid  kõvasti rohkem.

Ja täna siis käisime niisama Põlva kesklinnas jalutamas, enne seda vaatasime ETV pealt saadet “Reis ümber Eesti”, mida ma kindlasti soovitan (vaatasime korduses, sest see jookseb reede õhtul tegelikult)! Saab Eesti kohta kohe palju targemaks, sest igas saates külastatakse erinevaid kodumaa maakondasid ja kutsutakse saatesse tuntud inimesed, kes on sealt pärit. Need tuntud inimesed peavad vastama 15-le küsimusele selle maakonna kohta, näiteks tänases saates oli teemaks Raplamaa ja Jüri Pootsmann pani teistele pika puuga ära! Tal oli küll palju õnne, sest valikvastustega mängus suutis ta sisetunde järgi kohe õige variandi valida, sest ta neid vastuseid küsimustele ei teadnud. Siiani on olnud saated ära Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa, Jõgevamaa ja Raplamaa kohta, ülejäänud 11 maakonda on veel ees. Lisaks sellele mängule seal stuudios külastab ka püstolreporter Pille Riin neid maakondasid ja teeb väga omapäraseid ja humoorikaid intervjuusid sealsete inimeste/ettevõtjatega jne. Ma alguses mõtlesin, et miks ta natuke veider on, aga asi on selles, et see on roll, mida ta etendab, sest ta päris nimi on hoopis Liisa Pulk ning ta on näitleja. Ja saate muudab heaks ka selle saatejuht – vanameister Ivo Linna isiklikult! Seega soovitan seda telemängu – saab Eesti kohta palju rohkem teada ja huvitavad vaheklipid lisaks on ainult boonuseks. Ning muidugi ootan ma eriliselt Tartumaa ja Põlvamaa saadet, sest teiste maakondade puhul olen ma küll seal viktoriinis alati loll nagu lammas olnud 😀

Täna käisime Hendrikuga niisama Põlva kesklinnas jalutamas, lõpetuseks panengi pildid, mis sealsel keskväljakul minust tehtud on. Ilusat nädalavahetuse jätku kõigile 🙂

Tundus, et väljas on suht jahe, aga tegelikult oli selle jopega isegi palav. Ma tavaliselt kannan hommikuti juba mütsi ja kindaid, aga täna polnud neid siiski vaja.

Advertisements

Ülipikk vastus lugeja kommentaarile (sekka natuke ka niisama heietamist…)

Sain oma eelmise postituse alla ühe kommentaari, mille üle ma tahaksin põhjalikumalt arutleda, sest vastuse lisamine sinna oleks liiga pikaks läinud. Kommentaar ise oli selline:

Loen su postitusi kui koguaeg räägid Hendrikust ja sellest kui imeline kõik on ja et järsku tundub kõik nii loogiline miks varasemad suhted välja pole tulnud jne ja… nii nõme hakkab, sest olen praegu sellises suhtes kus ma tean, et see ei jää püsima ja üldse ei näe seda meest oma hingesugulasena, laste isana jne. Kogu suhe käib pmst üles-alla, on hetki kus kõik on hästi ja samas siis nädal aega järjest samamoodi ainult näägutan ja virisen ja tujutsen, sest alateadvus vist teab et ma tahan välja sellest suhtest, aga ei suuda lõppu teha. Olen mehega korra sellest rääkinud ning tema arvas, et suudab muuta endas asju mis mind häirivad, kuid nii ju ei peaks olema. Mul ei ole varasemalt väga palju suhtekogemust, temal aga on, ning korrutab tihti et ma olen tema jaoks see õige ja pole tundnud kellegi vastu varem nii suuri tundeid jms. Ma armastan teda küll ja hoolin nii väga ja mõte ainult temata elust teeb haiget. Aga samas wonderin ikka tihti, et äkki on seal kuskil keegi, kes on rohkem minu jaoks? Kes mõistaks ilma et ma peaks asju korduvalt rääkima, nö hellitaks rohkem üllatustega, toetaks ja oleks mõistvam kõiges, ja oleks rohkem minu masti inimene (ehk siis selline needy ja 24/7 tähelepanu vajav, üldse mitte nagu mu mees, oleme küll kompromissi leidnud sellega aga siiski). Ma ei tea.. ma olen viimastel kuudel sellele rohkem mõtlema hakanud aga samas ma ju ei tea, ma pole enne sellises tõsises suhtes olnud ja võrdlen praegust vaid eelmistega, kes olidki kordades hullemad. Mornimaks teeb ka see et mees usaldab nii väheseid inimesi, vanematega ka peaaegu ei suhtle ja tal polegi elus kedagi peale minu, kes alati olemas oleks ja kuulaks ja toetaks. Ning jällegi juba mõte sellest et teeksin talle nii haiget ja tema sellega üksi toime peaks tulema.. 😦 Endal ju sõbrannad ja õde ja inimesed kes toetavad, tal nagu sõbrad on, aga tean et ta ei räägi sellistest asjadest neile. Ma ei teagi mis selle pika teksti point oli, hea vb kui sain kurta kellelegi kolmandale osapoolele vist. Kas oled sellises olukorras olnud, kuidas toimida?

Kõigepealt muidugi suur aitäh nii pika kommentaari eest! Ja ma vist päris sellises olukorras ei olegi olnud, kuid natuke sarnases olen küll olnud, kui ma 20-aastaselt ühe 31-aastase mehega seitse kuud suhtes olin, kes oli tegelikult väga hea mees, tahtis minuga lapsi ja nägi seda üsna varsti ka juhtumas ja rääkis sellest, aga mina tol ajal… Isegi sõna lapsed ajasid mulle hirmu peale, sest minu jaoks olid nad siis oksendavad ja sittuvad olendid, kellest kauge kaare eemale hoida. Lisaks sellele, et ma olin liiga noor, oli ilmselt asi ka selles, et see inimene oli nagunii vale minu jaoks, ma ei tundnud, et tahaksin temaga pikemalt koos olla. Ja nii ma selle suhte siis lõpetasingi ja kuigi ta ütles, et võib muutuda, et võib rohkem peol käia (mis minu jaoks tol ajal oli väga oluline asi!), siis ma sain aru, et me pole oma elus samas ajajärgus. Tema oligi juba selles vanuses, et perekond jne oli asja loomulik jätk, mina siis tahtsin pidudel käia, niisama olla ja mitte lastele mõelda. Ma olin tol ajal lausa selline, et kuna ma ei tahtnud talle haiget teha, siis ma pigem lootsin sellele, et kui ma ta msnis (ta oli seal automaatselt online, kui ma ta arvutis olin) ta parima sõbraga vestlusi lugesin (ma tean, et ma poleks tohtinud, aga jah…), siis ta kirjutab seal, et tegelikult tal on ka minust kopp ees ja ta tahab lahku minna jne, aga seal ta tunnistas sõbrale, et pole kedagi kunagi nii armastanud nagu mind ja tahab minuga tulevikus abielluda ja lapsi saada. Siis sain aru, et oleks inetu seda suhet jätkata, sest mina ei näinud seda juhtumas. Ja mitte ainult, et ma ei näinud, et see mõne aasta jooksul ei juhtu, vaid seda ei juhtu mitte kunagi. Kusjuures see oligi üks kõige raskemaid lahkuminekuid mu jaoks, sest kui sa näed, kui väga see kõik teisele inimesele mõjub, siis… ma ju ikkagi hoolisin temast, aga ei armastanud teda. Ma pole kursis, mis temast pärast seda sai, aga ma olen üsna veendunud, et nüüdseks on ta ammu endale leidnud selle õige naise, kellega ta abielus on ja ilmselt on neil lapsed ka. Et sellisel juhul tegin kindlasti õigesti, et ma seda suhet pikemaks ei venitanud, see oleks nagunii lahkuminekuga lõppenud.

Samas saan ma ka sinust aru, sest kui sul minevikus on olnud kordi keerulisemad suhted, siis tahaks ju olla õnnelik praeguses, kus vahel on ju kõik enam-vähem, aga siis rikuvad need vahepealsed pilved kõik ära. Härraga ei olnud mul päris see olukord, mis sul, sest sinu suhte puhul mees armastab sind, meie suhte lõpus olime mõlemad mandunud ja armastusest polnud enam midagi alles, aga lihtsalt jätkasime, sest… mõtlesime, et ehk nii ongi, et ehk üks suhe ongi kogu aeg ühed kahtlused ja ebakindlused jne. Mina niimoodi tol ajal mõtlesin. Ja pealegi olid enne Härrat mu suhted olnud armukadedad ja draamaderohked ja siis tundus üks pealtnäha rahulik suhe ju hea vaheldus, eksole? Mis sest, et sisemuses miski rõhus ja sa ei näe seda inimest oma tulevikus, tekib ikkagi see hirm, et kas mujal ikka on parem? Kas ikka on? Äkki suhe peabki selline olema?

Tegelikult selline mõttelaad ja enda veenmine taolisest asjades on vale, sest kui juba selline tunne sees pikemalt rõhub, siis see on suur ohumärk, et midagi ongi valesti. Ja enamasti ongi. Ning ei – ma ei ole kindlasti see inimene, kes soovitab iga pisema asja puhul lahku minna, eriti sellisel juhul, kui inimesi ühendavad lapsed jne.

Küll aga leian mina, et me ei ela igavesti. Kui sa oled juba sellises vanuses, kus sa tahaksid lapsi saada (aga veel ei ole lapsi), aga tunned, et su partner ei ole see, kellega neid võiks saada, siis muidugi võib oodata, et ehk see mõte muutub, aga samas – nii jooksevad kuud, aastad jne ja sa võid maha magada selle õige inimese, kellega kõik oleks hoopis parem. Samamoodi ka siis, kui su kaaslane sulle ütleb, et tema ei taha lapsi saada ja sina tahad. Olgu, ootad aasta, ootad kaks, aga ta ikka ei taha, kas siis jäädki igavesti ootama (siinkohal räägin juhusest, kus ei taheta lapsi saada, mitte kus ei saada jne, sest siis kaks inimest, kes teineteist armastavad, katsetavad ilmselt iga võimalust jne) või leiad selle inimese, kellega su nägemus rohkem tulevikust ja asjades kattub? Kusjuures nii mõnigi võib öelda, et ta ei taha lapsi saada mitte kunagi, lähete lahku ära ja siis aasta pärast saab ta teise inimesega lapse? Mida see siis näitab? See näitab seda, et see inimene tahtis küll lapsi saada, aga mitte sinuga, aga ta ajaski sulle seda ümmargust juttu, sest ta teadis, et te nagunii ei jää pikemaks ajaks kokku, samas tol hetkel oli kõik mugav jne. Olete ilmselt isegi tundnud või näinud paare, kus ollakse 10 aastat koos, kus üks pool räägib kogu aeg, et tema lapsi ei taha mitte kunagi jne, lõpuks lähevad lahku ära ja siis mõne aja pärast see, kes väidetavalt ei tahtnud kunagi lapsi saada, saab oma uue kaaslasega lapse. See näitabki ainult kahjuks seda, et ta ei tahtnud neid selle inimesega saada, aga suhe oli iseenesest tol hetkel mugav ja ehk ei viitsitud paremat otsida, arvati, et see tõdemus tuleb kunagi ehk ise jne. Mu õel oli selline juhus, kus ta oli üheksa aastat ühe mehega suhtes, kus tüüp tahtis ammu lapsi saada, tema ei tahtnud. Läksid siis lahku ära ja 1,5 aasta pärast sai mu õde oma praeguse abikaasaga esimese lapse, hiljem veel teisegi ja nüüd on 11 aastat õnnelikult abielus olnud. Ehk siis – ta tahtis lapsi saada ja abielluda, aga ta ei tahtnud seda oma eelmise elukaaslasega, ta alateadvuses teadis selle suhte jooksul, et miski häirib teda, et sellel ilmselt ei ole pikemat tulevikku, kuigi seda oli raske ilmselt endale tunnistada.

Tulles nüüd tagasi selle kommentaari kirjutaja mure juurde, siis siinkohal ongi küsimus pigem selles, et kui tihti seda mandumistunnet jne peal on? Vist liiga tihti. Kui sa ikka ei näe seda meest oma hingesugulasena ega tulevaste laste isana, siis kas on ikka mõtet seda suhet jätkata (ja nagu su kommentaarist välja võiks lugeda, siis sina tahaksid ju lapsi saada)? Jah, me ei tea kunagi, mida tulevik tuua võib, aga kui sa praegu absoluutselt ei tunne seda, siis kas see tunne tekib üldse kunagi? Mina pigem leian, et see on kahtlane variant, et see tekib. Muidugi võid sa temaga veel rääkida jne, aga kui seda on juba tehtud, aga asjad pole muutunud, siis kas need üldse kunagi muutuvad? Kas niimoodi inimesed mitte ei valeta iseendale ega üritagi end lihtsalt veenda asjades, mis ei hakka kunagi toimuma, sest see inimene ei ole pikemas perspektiivis lihtsalt nende jaoks?

Eks iga inimene õpetab meile elus midagi, see ei tähenda, et see su praegune suhe oleks täiesti vale olnud. Üks suhe õpetab seda, millist suhet me tulevikus kindlasti saada ei tahaks, mõni teine jälle seda, kuidas tulevikus paremaid valikuid teha jne. Me tihti pidurdamegi enda valikuid sellega, et me mõtleme, et mujal nagunii ei ole rohi rohelisem, et näed, mõnedel naistel mehed üldse peksavad neid jne. Selline võrdlus on aga kohutav, sest see, et kellelgi on veel raskemad suhted (lausa vaimse või füüsilise vägivalla mõttes, kust ilmselt ongi väga raske välja saada, sest naise või ka mehe enesekindlusest pole enam midagi järel, kui teine pool sellel kogu aeg tallab – need suhted on haiglaslikud ja nendel ma siiski praegu pikemalt ei peatu) ei tähenda seda, et inimene peaks leppima sellega, mis tal hetkel on, sest noh – vähemalt ei peksa ju, ei sõima ka! Kas me kõik mitte ei vääri sellist suhet, kus see teine inimene paneb meid end hästi tundma, jagab meie väärtushinnanguid, ei pane meid endas kahtlema, julgustab meid alati meie eesmärkide poole püüdlemast? Ja kus me ei mõtle kahte äärmuslikku mõtet  – et ma pigem olen selles suhtes, sest ta pole ju üdini halb, ta ei peksa ega sõima või siis see teine asi, mis paneb jällegi kogu aeg mõtlema, et aga äkki kuskil on keegi veel parem, et äkki ma raiskan oma aega? Need mõlemad küsimused viivad tegelikult ühe lahenduseni, kuigi need on olemuselt täiesti erinevad – esimese variandi puhul sa tahad enda tuju paremaks muuta, sest sa tahad end veenda selles, et tegelikult polegi ju kõik nii halb. Ja teise variandi puhul sa oled oma peas juba sellele küsimusele vastuse tegelikult leidnud, sest kui sa kogu aeg küsid endalt, et aga äkki ongi kuskil parem, siis järelikult ongi. Tuleb lihtsalt millalgi tõele näkku vaadata ja oma eluga edasi minna.

Mina leian, et suhe, mis on kogu aeg nagu Ameerika mäed, ei ole tegelikult pikas perspektiivis jätkusuutlik. Jah, üks hetk oled üdini õnnelik ja teine hetk üdini masenduses, aga kuhu jääb see stabiilsus ja rahu, mida inimestel eksisteerimiseks tegelikult vaja, mida ühel tulevasel perekonnal reaalselt vaja on? Ühes asjas olen ma küll kindel – lapsi ei tohiks saada sellepärast, et suhet päästa, juba enne lapsi peaks oleme suhe võimalikult stabiiline ja rahulik, sest uue ilmakodaniku sünd on imeline, aga samas on see kindlasti ka natuke pingeline, sest uus elukorraldus, uus graafik jne. Kui juba enne seda olid tülid paari vahel majas, siis pärast lapse sündi ei lähe asi ilmselt paremaks, vaid hoopis hullemaks, sest siis võtab laps enamuse tähelepanust enda alla ja kui suhe oli niigi siiani kriisis, siis läheb see pärast seda veel hullemaks. Sellepärast pole ma kunagi mõistnud neid inimesi, kes ütlevad, et neil on suhe nii halb, aga äkki laps teeb asja paremaks? Kui mul on minevikus suhted halvad olnud, siis viimane asi, mida ma tahtnud olen, on lapsi saada, sest ma olen aru saanud, et see küll suhet paremaks ei teeks, vaid see muudaks olukorra hoopis hullemaks. Mitte et lapsed oleksid halvad või selles süüdi, aga laps ei päästa suhet, mis on juba enne selle beebi eostamist hukule määratud.

Vot selline pikk ja segane jutt siis selle kommentaari vastuseks. Muidugi võivad ka teised nõu anda, mida sellise olukorra puhul teha. Lahkuminek ei ole muidugi esimene asi, mida ma alati soovitaksin, aga mõnedel juhtudel lihtsalt ei jää muud üle, sest ei saa päästa suhet, kus ainult üks näeb selles suhtes tulevikku ja teine ei näe. Üksinda tangot ei tantsita, suhte jätkumine/päästmine peab olema mõlema osapoole tahtmine. Ja kui üks osapool ikkagi kahtleb kogu aeg, usub oma sügavas südamesopis, et tegelikult sellel asjal pikka pidu pole (lapsi tahab, aga mitte selle inimesega), siis tegelikult on tal õigus, ta lihtsalt ei julge seda endale veel tunnistada. Ja sealt tihti algavadki need raisatud kuud, vahel lausa aastad ja karmimatel juhtudel lausa aastakümned… Me ei ela igavesti ja tulevikus ei tahaks ju keegi oma lastelastele rääkida, et tead, ma raiskasin 20 aastat mehe juures, kellega ma tegelikult ei olnud õnnelik…

Muidugi võib keegi mulle kohe nüüd öelda, et Jaanika, hoia mokk maas, sul pole ühtegi korralikku ega reaalselt pikka suhet olnudki, tuled siin kobisema, puhta idioot noh. Jah, tõsi, aga ma ausalt öeldes ei teagi, kumb see hullem variant on – kas see, kui manduda ühe inimese kõrval 5-10-15 aastat või saada varem aru, et see inimene pole ikka minu jaoks, liikuda edasi ja loota, et ehk ühel päeval leian mina ka selle inimese, kellega kõik läheb hoopis paremini. Kõige parem oleks jah muidugi, kui leiad 18-aastaselt oma eluarmastuse, aga kõigil ei lähe nii hästi.

Nüüd sai nii pikk postitus, ma tahan tegelikult teistest asjadest ka kirjutada, aga sellest juba järgmises postituses. Hendrik tudub mu kõrval, väljas on suht vihmane ilm ja ongi hea niisama kirjutada ja mõtteid avaldada 🙂

Mida teile suhted minevikus õpetanud on?