E adenoidi eemaldamisest on nüüd neli päeva möödas. Kui ei teaks, siis ei saakski aru, et tal see operatsioon oli. Kahe erandiga – ta hoiab suud rohkem kinni (kuid siiski mitte veel päris kogu aeg) ja ta magab paremini!!! Ma küll veel hõisata ei julgeks, sest kardan ära sõnuda, aga esimesed kaks ööd pärast lõikust ärkas ta öösel kaks korda (tavapärase kaheksa-kümne asemel) ja täna öösel juhtus midagi imelist! 26.november 2020 magas E terve öö esimest korda elus ilma kordagi ärkamata! 10 tundi järjest! Mitte iial pole seda varem juhtunud ja hommikul oli lausa veider olla, et kas tegelikult ka selline asi on üldse võimalik, et ma saan reaalselt terve öö magada? Ma usun, et nii hästi meil siiski kogu aeg minema ei hakka, aga ta jääb ka kergemalt magama kui varem, mil ta ilma rinnata võis pikalt röökida – mis tähendas aga jälle seda, et andsin alla ja rind oli taas kord abivahend. Nii et tundub, et hetkel on adenoidi eemaldamine meie elu küll natuke kergemaks teinud.
Ööd tunduvad lihtsamaks minemas, aga päevade suhtes on asi keerulisem – E armastab ise tulla ja pluusi üles kakkuda, et rinda saada. Ma vahepeal vihkasin imetamist, nüüd olen sellest perioodist õnneks välja saanud, aga armastusest on ka asi kaugel. Ma olen palju kauem imetanud, kui ma alguses plaanisin – ma poleks iial aasta tagasi uskunud, et ma seda nii pikalt teen, plaanisin kuskil augustini maksimaalselt imetada (ehk siis kuskil E aastaseks saamiseni). Aga siit ka õppetund endale – ei maksa lapsevanemana selliseid plaane teha, sest see on juba Murphy seaduseks saanud, et elu läheb ikka hoopis teistmoodi. Ehk ongi lihtsam mitte kogu aeg paika panna, millal miski juhtuma hakkab? Ilmselt minu viga ongi selles olnud, et ma olen tahtnud, et kõik käiks nagu nipsust, aga lapsed ei ole täiskasvanud, sellist asja polegi võimalik saavutada. Isegi täiskasvanud ei oska kõike kohe, rääkimata siis lastest.
Ma tunnistan ausalt, et ma olin vahepeal väga väsinud emadusest. Mul oli kopp ees sellest magamatusest, imetamisest ja üldse kõigest. Jah, just täpselt – lause, mida enamasti ühegi ema käest ei kuule, sest kes see ikka tahaks seda tunnistada? Ma ärritusin kergesti, tuju oli halb ja ka tülid Hendrikuga olid kerged tulema, sest me olime mõlemad läbi. Tundsin end halvasti, et ei naudi emadust mitte üks raas ja süüdistasin end selles, et ei oska ema olla. See periood kestis vist umbes kuu ja oli see aeg, mil E kõige hullemini öösiti ärkas. Mitte et ta siis kohe oluliselt paremini oleks magama hakanud, aga mingil hetkel läks kõik ülesmäge. See oli just siis, kui ma oma raamatut kirjutama hakkasin – ma tundsin, et ma elan jälle. Üle pika aja. Ja mitte sellepärast, et ma just konkreetselt seda tegin, vaid selle tõttu, et ma sain midagi enda jaoks teha, mis mind õnnelikuks tegi. Mitte et ma seda enne poleks saanud teha, ikka sain, kuid olin omadega veits auku vajunud… Ma olen aru saanud, et ma olen palju parem ema, kui mul on veel mingid eesmärgid, mis ei sisalda seda, millal E midagi teeb, vaid millal mina midagi teen. Ma ei ole veel kirjastust leidnud (üks mõtleb, teisest kohast pakuti ainult e-raamatu võimalust, aga ütlesin hetkel ära, sest olen asja nii vähe aega ajanud ja eelistan praegu täispangale minna), vbl ei leiagi niipea või kas üldse, aga eufooria sellest kandub siiani edasi ja ma pole kordagi enam end nii augus tundnud, kuigi E hakkas paremini magama alles mõned päevad tagasi. Nii et kui see raamat ka iial ei ilmu, siis see on andnud mulle teotahte tagasi. Ja ma tean, kuidas uuesti end motiveerida, kui asi käest ära läheb.
Tööl käies oli kergem motiveeritud olla – suhtlust oli rohkem ja tööalaseid võite on alati kergem märgata. Ilmselt minu puhul ongi asi selles, et ma ei suuda olla hea ema, kui see ongi ainult üks eesmärk omaette, aga muud väljundid puuduvad. Eriti veel, kui võrrandisse on lisatud vähesed unetunnid ja muud olmemured.
Ma olen end viimasel ajal palju paremini tundnud, Hendrik on ka kõvasti rõõmsam, sest happy wife, happy life ütlusel on tõepõhi all. Ma olen olnud E-le parem ema ja üldse on kõik kuidagi palju stabiilsem.
Täna käisime Tartus ja pidime korraks Lõunakeskusesse ka minema. Mul oli hea meel näha, et enamik kandsid ilusti maski ja kuigi ma tean, et on inimesi, kelle jaoks see on suukorvistamine, siis ma olen rõõmus, et neid on siiski vähemuses. Tunnistan ausalt, et esimese koroona laine ajal mina veel maski ei kandnud (aga ma Põlvamaalt suurt ei väljunud ja siin olid numbrid siis ülimadalad), aga nüüd teen seda kodupoes käies ka. Kas ma fännan seda? Ilmselgelt mitte, aga ma saan aru, et oleks lollus seda mitte teha. Ja seda mitte ainult enda ja teiste tervise pärast (seda nagunii), vaid ka majanduse pärast. Kui numbrid ei vähene, peavad paljud ettevõtted oma uksed sulgema (kõiki töid ei saa kodust teha) ja kokkuvõttes on olukord veel hullem – inimesed kaotavad töö ja majanduskrahh läheb veel rängemaks. Kas need maskivastased sellele ei mõtle üldse? Või siis sellele, et kui meditsiinipersonal on ise koroonas või haiglad on koroonapatsientide tõttu ülekoormatud, siis jääb igasugune muu meditsiiniline abi tagaplaanile? Meil siin mitmed esisuunamudijad on koroonavastased ja üks neist läheb varsti sünnitama… Okei, koroonast on pohhui, aga nagu sellest võiks ju huvituda, et kas talle ikka arsti jagub või peab täiesti üksi sünnitama, kui personal on kõik ülekoormatud või ise koroonas. Või kui teine suunamudija peaks erakorralist ja vältimatut abi vajama, aga seda pole kuskilt võtta, sest tuleme jälle sama asja juurde tagasi – koroona. See kõik on ju omavahel seoses.
Kõigil on sellest olukorrast kopp ees, mul ka. Kuid mida enam ujuda vastuvoolu, seda hullemaks läheb olukord igas valdkonnas – sellest peaks ju aru saama? Okei, ma saan aru, et 5G teooriainimestele ei annagi seda selgeks teha, aga kõik seda ju ometi pole? See et kolm ülisuure jälgijaskonnaga suunamudijat on avalikult blogis ja Instagramis välja öelnud, et neil on koroonast täiesti pohhui ja inimesed surevad nagunii (ja koroonasurmade arv on väike), on minu meelest kurb. Jah, surmade arv ehk tõesti pole nii suur (issand, kui koledasti see kõlab!), aga see pohhuistlik suhtumine ei mõjuta ju ainult seda. See mõjutab majandust, kõiki teisi haigusi, mis nüüd jäävad üldse tagaplaanile või märkamata, sest ressursse ei jätku. Oeh, ma ütlen…
Või kas nad enda majanduslikule olukorrale ei mõtle? Kui asi läheb väga hapuks ja numbrid on laes, siis lähevad paljud ettevõtted kinni. Tööpuudus on meeletu ja mis te arvate, kes esimesena kaotavad? Sisuloojad ja blogijad, kes elatist teenivad sellega – keegi ei osta neilt enam midagi, sest on vaja kuidagi söögiraha leida ja ellu jääda. Tilu-lilu on siis viimane asi, mis meelde tuleb. Ja kui inimesed ehk isegi ostaks, siis ettevõtetel pole enam raha, et sisuloojatega koostööd teha. Kõik on ju omavahel seoses!
Ma ise olen mõned päevad nukker oma sõbranna pärast olnud, sest ta läks hiljuti lahku elukaaslasest, kellega nad 11 aastat koos olid! Ta oli 19, kui nad deitima hakkasid. Nii et kel vähegi hüva nõu on anda, kuidas sellest peaks üldse üle saama, kui nii pikalt on suhtes oldud, võiks kommentaariumis teada anda. Mina ise olen lahku läinud suhetest, mis on maksimaalselt kaks aastat kestnud – nii et mul kogemus selles mõttes puudub. Nii kurb on sõbrannat sellisena näha, aga õnneks on ta professionaalset abi ka otsinud, et kuidas lahkuminekust üle saada. 2020 on ikka tõesti suht pask aasta olnud – seda nii koroona kui lahkuminekute suhtes.
minumoodimaailm 