Erinevad jõulupeod / Ööklubi Kino/ Haapsalu ja Pärnu / Sain aasta vanemaks/ Aastal 2018 ootavad mind Bryan Adamsi kontsert ja Retrobest! :)

Pole nii ammu kirjutanud. Ma isegi ei tea, kust ma alustama peaksin, et omadega järje peale jõuda, aga ma usun, et algusest on päris hea variant 😀 Ühte postitusesse ka ehk päris kõike ära mahutada ei õnnestu, aga eks näis, mis elu toob 🙂 Võib-olla jaksan ikka kõik korraga ka kirja panna.

Viimane nädal tööl oli oli megakiire, aga aitas teadmine, et kohe saab nädalakese puhata! Nüüd on see nädal küll juba läbi saamas, sest teisipäeval peab uuesti tööle minema, aga vahepeal olen saanud ka korralikult aja maha võtta 🙂 Meie jõulupidu kontoris oli 21.detsembril – olin kõigile nende nimetähtedega jutukesed ette valmistanud – ehk siis, kui kellegi nimi algas M-tähega, siis oli kogu tema jutt ainult M-tähega 😀 Ega see kerge ülesanne polnud ja meie firmas töötavale lätlasele tegin inglisekeelse teksti, sest ilmselgelt läti keeles ma poleks suutnud seda teha 😀 Ta küll jõulupeost osa ei võtnud, aga kui jaanuaris tööle tuleb, siis saab selle kätte. Lisaks tegime suvaliselt loosipakke ning firma poolt saime ka Dorpat Spa kinkekaardi, mis mul veel kasutamata on. Kuid kõige ägedama kingituse sain ma töökaaslastelt sünnipäevaks – kaks 2-päeva piletit suvel toimuvale Retrobestile! Ma olen küll „We love the 90’s“ festivalil käinud, kuid Retrobestile Pühajärvel pole ma siiani kordagi jõudnud. Ning nüüd saan ma lausa kaheks päevaks minna ja retrorütmide taktis tantsida! On hea, kui inimesed teavad, millist muusikat ma armastan, sest selline kingitus on minule kui retropedele täielik rusikas silmaauku! Et see oli väga õige ja hea kingitus! 🙂

Kui kontoris sai jõulupidu läbi, siis saime kingitused koju ära viia ning Müncheni Restorani sammud seada. Seal oli meile laud broneeritud ja selline jõulusööming planeeritud. Olime seal tegelikult kauem, kui nad üldse avatud pidid olema, aga kuna rahvast oli palju, siis ilmselt nad panidki planeeritust hoopis hiljem uksed kinni. Pärast käisime veel töökaaslastega Trepis natuke shotte tegemas ja siis oli aeg taksoga koju minna. Järgmisel päeval oli kontoris üleüldine koristamine, kuhu oli päris raske hommikul kohale jõuda, sest jõudsin kell 02.30 koju 😀 Üldse oli reedel maru hõre olemine, aga shotid mõjuvad mulle alati niimoodi 😀

Reede õhtul seadsin sammud Põlvasse, kus nägin oma kallimat. Jah, ma tean, et mu eelmise postituse alla tuli palju kommentaare, et minu blogi tõttu on teil sõnast kallim oksendamiseni ning ma peaksin selle ikka mingi muu sõnaga asendama, aga ma hetkel ei taha. Seega saan vaid teile kaasa tunda, et olen sellise tunde tekitanud, aga ehk saate millalgi üle 🙂 Eks natuke palju sõnakordusi tuleb, aga mis seal ikka siis.

Nägin selle ka Põlvas ära, kuidas kallim jõulupuid müüs, sest jõudsin sinna reedel just siis, kui ta ametis oli. Õhtul seadsime sammud (tegelikult auto – kallim oli kaine autojuht) ühele jõulueelsele üritusele, kus toimus ka suvalises järjekorras loosipakkide jagamine. Ühele neiule langes osaks selline rõõm, et ta sai naistekalendri – ehk siis igas kuus oli mingi meela neiu pilt väga napis rõivastuses – enamasti kas bikiinides või pesus 😀 Tüüp, kes selle loosipaki tegi, lootis täiega, et see õnn langeb osaks mingile noormehele, aga läks teistmoodi 😀

Seal seltskonnas juhtusin nüüd rohkem suhtlema ka selle sünnipäevalapsega, kelle sünnipäeval ma nädal tagasi olin käinud. Ja suhtlesin üldse rohkem kui eelmisel üritusel. Rääkisime niisama maast ja ilmast, kui järsku see naine hakkas arutama, et ei teagi, kellel meie seltskonnas järgmisena sünnipäev on. Ma ei öelnud midagi alguses, aga siis ta küsis mu sünnipäeva ja ma sain öelda, et kui kell on üle südaöö, siis on mul täna sünnipäev (ja kell oli üle südaöö) 😀 Ka mu kallim polnud veel kella vaadanud (tol hetkel suhtlesin just selle neiuga ainult, kallim suhtles oma sõpradega) ja siis läks hull orgunn lahti – Jaanikal on sünnipäev, tuleb ta üles tõsta(keegi sellest seltskonnast seda peale mu kallima varem ei teadnud) 😀 Ja nii mehed mind 28 korda üles tõstsidki tooli peal, ma küll natuke kartsin, et löön pea lakke ära, sest nad tõstsid nii kõrgele, aga õnneks niimoodi ei läinud 😀 Ma hoidsin natuke all ka pead, sest hirm oli küll tegelikult 😀 Ma ei mäletagi, millal mind viimati üles tõsteti niimoodi – ehk siis, kui 25 sain ja oma sünnipäeva suuremalt pidasin? Aga mul pole hetkel meeles, kas siis tõsteti üles või pigem jääb see ikka kuhugi kooliaega.

Pärast sealset istumist oli kõigil plaanis ööklubisse Kino minna. Meil kallimaga esialgu mitte, sest ta pidi ka laupäeval suhteliselt vara ärkama, et veel viimaseid jõulukuuski müüma minna (suht enamus olid juba ära ostetud). Seega viis kallim kaine autojuhina inimesi klubisse ära, mina jäin sinna korterisse ootama, et siis kõige hiljem peale minna. Tegelikult tekkis mul endalgi isu ööklubisse minna, sest ma polnud kunagi Kinos käinud – ja mulle on alati meeldinud sellised pidutsemiskohad, kuhu ma varem oma jalga tõstnud pole. Esinejaks oli Merilyn Uusküla ehk Merca ja selline süldimuusika on mulle ka alati peale läinud 😀

Kui lõpuks viimane sats siis klubisse ära sai viidud, juhtus hoopis niimoodi, et me läksime ka! Kuna tegemist oli mu sünnipäevaga, siis kallim ütles, et loomulikult läheme, kui ma tahan. Et küll ta järgmisel päeval tööl hakkama saab. Ega me kaua olnudki – kuskil tunnike, aga nägime Merca ja tema tissid ikka ära 😀

Ööklubis sai seltskonnas tantsitud, kallimaga kahekesi tantsitud, niisama juttu räägitud ja oldud. Kusjuures ma ise eeldasin, et see ööklubi on väiksem, aga tegelikult oli isegi suhteliselt normaalse suurusega. Mingi aeg ma nägin enda jaoks väga tuttavat neiut, kuigi ma alguses ei saanudki aru, kust ma teda teada võiksin. Ja siis jõudis kohale, et ma tegelikult ju ei teagi seda naist isiklikult, aga ma olen hea spioon – tegemist oli mu kallimaga eksiga 😀 Eks me ikka olime eksidest rääkinud ja mu kallima viimane suhe, mis aprillis lõppes, kestis selle naisega kuskil kolm aastat. Kui me kallimaga teineteist Facebooki lisasime, siis ma mingite kommentaaride ja laikide peale panin asja kokku, et tegemist on tema eksiga – ja nagu näha, oli mul ka eriti hea pildimälu!

Kui me sellest naisest möödusime, siis nad teretasid ka. Hiljem ma ütlesin ka kallimale, et teadsin, et see tema eks oli, sest kuigi ta pole iial ta nime maininud ega pilte näidanud, siis neid asju saab kergelt välja uurida. Mu kallim ütles, et ta tegi samuti Facebookis enne uurimistööd ja on ka Härra kontot vaadanud. Aga temal oli selles mõttes kergem taustauuringut teha, et kui me teineteist Facebooki lisasime, siis ma vist olin isegi mõnel Härra sõbranna poolt lisatud pildil koos temaga tagitud, millelt ma alles hiljem tagi eemaldasin. Pluss megapalju kommentaare, millest ma nüüd mõned olen ära kustutanud, aga mingid on kindlasti alles. Kallim küll mainis, et ta pole päris kindel, et kas ta niimoodi suudaks mu eksi kohe ära tunda, kui ta teda nägema juhtuks ega teaks, et tegemist on temaga. Ma ütlesingi, et teda ilmselt Põlvas nägema ei juhtu, et pigem ikka Tartus. Aga jah, Põlva on ju nii väike, seal on ainult üks ööklubi, loogiline, et siis juhtuvad inimesed samasse kohta. Kallima eks elab nagunii Põlvas ju.

Kuskil kella 02.15 ajaks sai pidu meie jaoks läbi, teised jäid küll veel möllu panema. Hommikul sain mina kaua tududa ja päev ise oli imeline! Nägin sõbrannat, kellega käisime Jäägri pubis ja Vanas Vaksalis istumas. Kallim kinkis mulle sünnipäevaks Bryan Adamsi kontserdipileti 🙂 Ta endale ostis selle pileti juba enne meie kohtumist ja kui ma siis mainisin, et oh, nii vinge, et mulle ka täiega meeldiks sinna minna, aga ma nagu ise selle pileti ostmiseni ei jõudnud, siis ta kinkis mulle selle. Seega aasta 2018 tuleb elamusterohke – mais ootab meid Bryan Adamsi kontsert ning juuni lõpus Retrobest! 🙂 Ma polegi kunagi varem Saku Suurhallis käinud ju 😀

Minu sünnipäeva õhtul käisime veel kallima vanemate juurest korraks läbi, kes mind ka lilledega õnnitlesid. Enne seda olime kallimaga saunas käinud ja ma võin öelda, et ma nii väga ei vihkagi seda enam 😀 Ma küll vaevalt kunagi oma elus jõuan sauna armastamiseni, aga vähemalt ei vihka seda enam. Progress missugune 😀

24.detsembril oli istumine kallima vanaema juures, kus toimus selline traditsiooniline jõulusööming. 25.detsembril sõitsime Tartusse, kus ma kodust mõned asjad võtsin, lisaks käisime mu isa juurest läbi, keda kallim esimest korda nägi. Mu õdesid ta pole veel näinud, sest üks elab Inglismaal (aga tuleb nüüd jaanuari lõpus) ja teine on ka tihti nädalavahetustel maal (nüüd jõuludel oli ka). Kuid millalgi ikka 🙂

Pärast Tartut oli meil plaan paigas – me suundusime Haapsallu! Ma polnudki kunagi talvises Haapsalus käinud, kallima jaoks oli see esimene kord üldse Haapsallu minna. Kui Lõuna-Eestis oli siis veel täielik lumeparadiis, siis Lääne-Eestis oli pigem täielik sügis. Pakkisime oma asjad Liisu Külalistemajas lahti (mis oli täiega äge koht! nad on suht hiljuti avanud ka, aga mulle väga meeldis) ja käisime natuke Haapsalu peal ringi. Kuigi ilm oli kole ja lõpuks hakkas vihma täiega sadama, siis meil oli ikkagi lõbus. Jama oli muidugi see, et kuna tegemist oli 25.detsembriga, siis olid paljud söögikohad kinni, aga mõned olid siiski õnneks lahti. Näiteks restoran Soffa oli lahti, kus olid väga maitsvad toidud! Pärast seda söömingut me hakkasime veel rohkem Haapsalus ringi kondama (Haapsalu linnuses ja promenaadil, kus kallim varem kunagi käinud polnud) ja lõpuks olimegi läbimärjad, sest vihma täiega kallas, aga saime ennast üles soojendada Talumehe kõrtsis 🙂 Sealt suundusime juba taksoga külalistemajja, sest ei tahtnud enam märjana ringi hulkuda.

Teisipäeval jätsime armsa Haapsaluga hüvasti ning suundusime Pärnusse. Seal ööbisime Muuli Hostelis, mis polnud küll nii hubane kui Liisu Külalistemaja, aga seal oli vannituba ka megasoe (Liisu Külalistemajas oli vannituba suht jahe) 😀 Ja mulle on alati meeldinud soojad vannitoad. Seal sai toatemperatuuri veel eriti soojaks panna ja ka see meeldib mulle 😀 Meil oli seal selline katuseaknaga tuba, mis oli ka väga okei 🙂

Pärnus oli ka kohutav ilm, täielik vihmasadu. Käisime niisama vanalinnas ringi ning Peetri Pizzas söömas. Kolmapäeval läks meil check-out veits üle, sest me olime aeglased – nii et koristaja tuli juba jalaga uksest sisse 😀 Siis läks küll kiireks 😀

Pärast Pärnut tegime Tartu Mäkis korra peatuse, ma polnudki varem Lõunakeskuse mäkis käinud. Seal olid meeletud järjekorrad! Ma ei teadnudki, et seal selline numbriga süsteem on, et tellid oma asjad ära ning siis teisest kohas saad numbri alusel asjad kätte. Pidime vähemalt 45 minutit ootama. Ja ma pole selliste järjekordade puhul eriti kannatlik inimene 😀

Üleeile käisime Otepääl söömas, eile käisime Tartus, kus kallim nägi mu ühte parimat sõbrannat ja tema elukaaslast, keda ta veel näinud polnud. Homme päeval oleme ka jälle Tartus, sest saame blogilugeja ja tema kallimaga kokku. Uue aasta võtame ilmselt Põlvas vastu, aga 1.jaanuaril lähen ma Tartusse tagasi, sest 2.jaanuaril tuleb juba tööle minna. Kuna mu kallimal on jõulupuhkus 8.jaanuarini, siis ta tuleb Tartusse selleks ajaks, kui mina pean juba tööl olema, aga tema veel ei pea. Tahaks ka 8-ndani puhata 😀

Et väga tore ja tegus nädal on olnud. Ja me polnudki ju varem saanud niimoodi nädal aega järjest koos olla, mis on kõik väga ilus aeg olnud! 🙂 Hetkel olengi Põlvas ja leidsin lõpuks selle aja, et mõned read ka kirja panna, sest kogu aeg on midagi toimunud – pole lihtsalt aega olnud 🙂 Eile olime ka natuke aega kallima vanematekodus, mängisime ta 11-aastase vennaga kaarte (kallimal on kaks venda: üks on 28-aastane nagu minagi, teine on 11-aastane alles. Kallim ise on 29, saab augustis 30, aga näeb välja noorem – ma arvasin alguses ta pilte vaadates, et ta on maksimaalselt 25 :D).

Vot sellised lood siis hetkel 🙂 Ahjaa, vaatasin uuesti selle eesti filmi „Teesklejad“ ära. Ma kunagi kirjutasin ka sellest. Kui veel 1,5 aastat tagasi olin ma sellest suht vaimustuses, siis nüüd tekitas see minus pigem sellise imeliku reaktsiooni. Et enam ei tundunud see üldse nii hea film olevat. Või ongi asi pigem selles, et ma olin seda juba varem näinud? Vot ei teagi. Mis teie sellest filmist üldse arvate?

Praegu enam pikemalt kirjutada ei jaksa, aga millalgi teen ehk mingi kokkuvõtva postituse 2017.aasta kohta. Mul on alati kombeks olnud selliseid kokkuvõtvaid postitusi teha. 2017 on minu jaoks kokkuvõttes väga hea aasta olnud – palju parem kui 2016! 🙂 Seda nii isiklikus elus kui ka töö mõttes.

Head vana-aasta lõppu ja kohtume uuesti juba aastal 2018! 🙂

 

Advertisements

Nädalavahetus Põlvas ja Põlvamaal (pidu ühes Põlvamaa külakeses- tume rumm ei olegi kangem kui hele rumm? :D) / Kaardimängud ja muud mängud/ Üle pika aja saunas käimine/ Soe inimene :) / Keerasin ise ühe asja pekki… / Õudukas “Jessabelle”

Viimased paar nädalat on olnud päris kiire aeg – seega pole mahti olnud blogida. Rahulikuks läheb reedel, sest siis saab nädal aega puhata! Jee 🙂

Eelmisel reedel käisin sõbranna ja tema elukaaslasega üle pika aja väljas. Väga tore õhtu oli! 🙂 Laupäeval suundusin Põlvasse ja veetsime ülejäänud nädalavahetuse kallimaga koos, käisime näiteks Jäägri pubis söömas. Seal käisin ma suvel ka korraks, kui sõbranna ja tema elukaaslasega Põlvamaal reisisime. Õhtul mängisime kaarte ning seda mängu, mida tavaliselt suure seltskonnaga mängitakse, et pead mõtlema ühele tuntud inimesele ja teine siis peab kas-küsimustega jõudma selleni, et keda mõeldakse. Näiteks saad küsida, et kas see on naine, et kas eestlane, kas elab veel jne. Mu kallim pusis natuke Shakiraga ja Jeesus Kristusega ning mina Martin Luther Kingiga 😀 Mängisin seda sama mängu sel nädalavahetusel ka sõbrannaga ja tema pusis Brigitte Susanne Hundiga ja Martin Lawrenciga (ta teadis seda komöödianäitlejat küll, aga nime ei teadnud) ning mina ühe hispaaniakeelse näitlejaga, kelle nime ma tegelikult ei teadnudki 😀 Lisaks oli minu jaoks suht raske Bellanova 😀 Eile mängisime kallimaga uuesti seda ja tal läks natuke aega Diego Maradonaga ja minul Black Sabbathiga. Lõpuks bändini  läbi häda jõudsin, aga vaja oli teada pealaulja nime ning mina tunnistan siinkohal, et mul polnud aimugi, et Ozzy Osbourne seal figureeris. No ma ei kuula seda ka, aga jah 😀 Sain targemaks 🙂 Nelson Mandelaga läks mu kallimal ka aega, ta teadis küll, kes ta oli, aga nime ei mäletanud. Lõpuks meenus nimi ka. Väga äge mäng minu meelest! Eile meenutasime sõbrannaga ka, kuidas “Küüned persse” reeglid olid ning seda sai ka palju mängitud, päeval siis temaga ja õhtul juba kallimaga 🙂 Mu kallim oli päeval lihtsalt tööl, sest nüüd nädalake enne jõule teeb ta põhitöö kõrvalt ka ühte teist tööd – nimelt müüb jõulupuid (seda siis kuni 24-detsembrini) 🙂 Kuna mu sõbranna elab Põlva lähedal, siis ta tuli mu kallima korterisse, kus me krõpse sõime ja niisama lobisesime ning mänge mängisime 🙂

Aga reedel sõitsin ma üle pika aja rongiga! Ma viimati sõitsin rongiga aastal 2014 – see oli ka ainus kord, mil ma üldse Elroniga sõitnud olen. Või tegelikult kaks korda sõitsin siis. Kuna rongiajad üldiselt ei klapi minu ajagraafikuga, siis olen nüüd Põlvasse bussiga ikka läinud. Kuid sel korral läksin otse pärast tööd ja siis klappis ideaalselt! Ma olen Eesti mastaabis pigem alati busse eelistanud, aga kuna mu kallim elab Põlvas rongijaama lähedal, siis oleks rongiga palju mugavam. Kuigi tavaliselt tuleb ta mulle nagunii bussijaama järele, aga näiteks sellisel juhul, kui peaksin ise tema juurde minema vms. Aga rongid on tegelikult väga mugavad ja sõidavad palju kiiremini kui bussid! Tulin täna tagasi ka rongiga 🙂 Kuna rongid käivad siiski suhteliselt harva, siis kogu aeg seda varianti kasutama ei saa hakata, aga kui ajalist piirangut pole, siis saab küll.

Reedel oli meil üpris kiire, sest kell 20.00 algas üks sünnipäev, kuhu me mõlemad kutsutud olime. See oli tegelikult stiilipidu teemal punane versus valge, aga õnneks ei olnud see piiratud, sest mul oli seljas ainult punane kleit, valget mul midagi lisada polnud 😀 Ja ka teistel oli muid värve rõivaid ikka seljas – seega polnud hullu 🙂 Sünnipäev toimus ühes Põlvamaa küla peomajas ja sünnipäevalapseks oli mu kallima sõbra elukaaslane, kes sai 35-aastaseks. See oli mu elus esmakordne juhus käia sünnipäeval, kus ma ei tundnud sünnipäevalast, seega nägin teda sünnipäeval esimest korda (ta ei käinud mu kallima soolaleivapeol, kus ma mõned ta sõbrad ära nägin) 😀 Olin sinna kutsutud kui oma kallima kaaslane.

Meile tuldi enne 20.00 järele, kallima vend ja tema sõber tulid mingi autojuhiga, kes peole ei jäänud, ta tõi meid lihtsalt ära, sest kõik sünnipäeval osalejad plaanisid juua ega saanud sellepärast oma autoga tulla. Jõudsime peokohta juba siis, kui enamus olid kohal ja kohe algas õnnitlemine ning pildistamine! Päris omamoodi oli soovida sünnipäevalapsele õnne ja öelda, et tere, meeldiv tutvuda, mina olen Jaanika 😀 Kohe pärast seda tehti meist pilti ka.

Peol oli ka õhtujuht – seega oli igasuguseid mänge. Näiteks pidi ütlema midagi, mida sa kunagi teinud pole. Need, kes seda tegevust olid teinud, said püsta tõusta. Ma sain öelda, et ma pole mitte kunagi elus autoroolis olnud 😀 Ja ma polegi, isegi mitte sekundiks. Ma olin ka ainuke 😀

Ma olen üldiselt võõrastes seltskondades suht tagasihoidlik. Ma osasid juba teadsin, sest olin neid soolaleivapeol näinud, aga enamus olid ikkagi võõrad. Ma sain ka rummi osas targemaks – ma olin raudpolt kindel, et tume rumm on kangem kui hele, sellepärast jõin ma heledat. Mu kallima sõber ütles, et nii see küll pole, et need peaksid ikka sama kangusega olema. Mina väitsin, et gümnaasiumi lõpuläbul jõin ma tumedat rummi ainult ja täiega kammis ära ikka, et nüüd ma pigem eelistan heledat 😀 Aga kui pudelilt infot otsima hakkasin, siis olid tõesti mõlemad sama kangusega 😀 Ütlesingi siis, et ma olen kogu oma elu vales elanud 😀 Kui võileivatorti jagati, mida ma suure õhinaga võtsin (mulle täiega maitseb!), siis sain ma teada, et mu kallim ei söögi seda üldse. Ütlesingi talle, et näed, nüüd õpimegi teineteist rohkem tundma, et mis toidud maitsevad ja mis mitte 😀

Pidu oli täies hoos, kui kallim näitas mulle selle peomaja ülemist korrust, kus olid ka mingid voodid ja diivanid (ta üks sõber oli seal juba sünnipäeva pidanud, seega ta teadis seda kohta). Nii et kaugemalt tulijad said ilmselt ööseks ka jääda. Jäime ühele diivanile pikutama ning uni võttis meid mõlemat võimust 😀 Ärkasime vast mingi 1,5 tundi hiljem üles, kui all juba muusika kõvasti mängis – ehk siis tantsimine oli pihta alanud! Seda ma täiega ootasin 😀

Mu kallimal hakkas veits paha, kuigi ta jõi ainult viina, et segamini ei joonud (ma jõin ainult rummi ja minul paha ei hakanud). Kui ta oksendama läks üleval korrusel, siis just sel hetkel tulid kallima sõbrad vaatama, et kas me ikka elus oleme 😀 Muidugi küsiti kohe, et kas me proovisime diivanid ja voodid ära, aga selleni me tõesti ei jõudnud, isegi mõttes polnud 😀 Jäime niisama tuttu sinna.

Õnneks pärast seda oksendamist hakkas mu kallimal kõvasti parem ning me otsustasime uuesti peoseltskonnaga allkorrusel liituda. Eks veidi omapäraseid pilke saime, kui 1,5 tundi hiljem koos ülevalt korruselt alla tulime – et noh noored ja äsja armunud jne 😀 Me olime peol ka need, kes kõige rohkem nunnutasid, aga me olemegi ainult kaks kuud koos olnud – et ju siis ilmselt loogiline värk 😀 Kusjuures mu kallimal on üks kindel hüüdnimi, kuidas ta sõbrad teda kutsuvad, tema pärisnimega ei kutsu teda mitte keegi. Mina kutsun teda hoopis hellitavama hüüdnimega (mis on siiski tuletatud tema nimest), mille kohta ta üks sõber ütleski, et ainult mina võingi teda niimoodi kutsuda 😀 Minule ütleb mu kallim Jannu, aga enamus ütlevad mulle niimoodi. Oma perekonnale olen ma alati Jannu olnud, sõpradele samuti (vahel ka Jansa). Ainult tööl olen ma Jaanika. Ning perekonnale olen siis Jaanika, kui olen millegagi hakkama saanud 😀

Saime all tantsida, nii seltskonnas kui ka kahekesi, lõpuks sain ka sünnipäevalapsega mõned sõnad vahetatud 😀 Tänasin ka teda, et ta kutsus mind sünnipäevale, kuigi me pole varem kordagi näinud. Siis üks kallima sõber, keda ma sellel peol ka esimest korda nägin (ta ei käinud soolaleivapeol), tuli  ja ütles mu kallimale (kui me parasjagu kallimaga koos tantsisime): “Sul on nii ilus naine, hoia teda.” Mu kallim lubas seda teha 😀

Kuskil kella 02.00 ajal hakkas kogu ülejäänud seltskond ööklubi Kino poole sättima. Me oleksime kallimaga ka ilmselt liitunud, aga kuna ta pidi laupäeval kella 10.00-ks jõulupuid müüma minema (siis oligi esimene päev, viimane on 24-detsembril, ta on seda juba viimased viis aastat teinud enne jõule), siis me ei läinud. Kallima vend tellis takso, mis meid kallima kodu juures maha pani, ülejäänud seltskond suundus klubisse edasi.

Laupäeval pidin ka mina vara ärkama, sest sain sõbrannaga Tillu kohvikus kell 10.30 kokku, kuhu mu kallim mind hommikul ära viis (just enne seda, kui ta ise tööle läks). Ma polnudki selles kohvikus varem käinud, aga väga hubane oli! Olime seal paar tunnikest, pärast seda läksime mu kallima juurde. Ma oleksin küll peaaegu ära eksinud, sest ma olen Põlvas rohkem auto kõrvalistmel liigelnud, aga õnneks mu sõbranna tunneb Põlvat väga hästi 😀 Õnneks on see Tillu kohvik suhteliselt lähedal sellele, kus mu kallim elab (see kohvik asubki raudteejaama vastas).

Õhtul kella 19.00 ajal läks sõbranna koju ja kell 20.00 jõudis mu kallim tagasi. Idee oli minna tema perekonna lähedal asuvasse maakoju sauna. Tegelikult see ongi pigem saunamaja, sest selle suure maja lammutasid nad ammu maha. Ma tunnistan ausalt, et ma pole eriline saunafänn. Käisin viimati vist 2012-ndal aastal saunas ja oleksin peaaegu pildi taskusse pannud. Minu jaoks on seal isegi 60-kraadiga megapalav ja vihtlemisest ega leili viskamisest ei taha ma midagi kuulda. Sel korral siiski läksin, kuigi kogusin palju julgust enne 😀 Päris sinna kõige kõrgemale ma ei istunud, ainult kaheks sekundiks, aga see oli liiga kuum mu jaoks. Kallim muidugi viskas leili ja puha, aga minu jaoks oli juba eneseületus see, et ma üldse läksin 😀 Aga ülitore kogemus oli, sest saime seal nagunii kahekesi olla – neil ongi tavaliselt niimoodi, et terve pere käib samal päeval, aga eri aegadel, et vanemad käisid enne, siis läksime meie ning mu kallim andis vennale teada, kui me hakkasime ära minema, et nüüd võib tema sõitma hakata.

Ja sellest ma juba kirjutasin, et pärast Põlvasse kallima juurde tagasi jõudes mängisime kaarte ning chillisime niisama. Täna hommikul pidi tema vara ärkama, et tööle minna, mina sain põõnata – tulingi õhtuse rongiga Tartusse tagasi (sain ta korteri varuvõtmed, tal on minu omad ka).

Ülitore nädalavahetus oli! Saime esimest korda koos peol käia, tantsida, suuremas seltskonnas olla. Ja täna saigi kaks kuud meie esimesest kohtumisest 🙂 See on olnud väga imeline aeg 🙂 Ma olen väga õnnelik koos temaga, ta on selline inimene, kes on mind ära võlunud kogu oma olemusega. Mulle meeldivad ta väärtushinnangud elule ja üldse maailmale. Ma ei oskagi seda väga hästi kirjeldada, aga mulle meeldib, et ta suudab ennast avada ka sellisel moel, mida mina isiklikult vist ei ole meeste puhul väga varem kohanud (vähemalt mitte eesti meeste puhul). Mulle meeldib, et mina saan end sellisel moel avada, mida ma varem ei ole kunagi teinud. Sest mul on alati olnud mingi tunne, et sellest ei saadaks aru. Temaga ei ole mul seda tunnet olnud. Ma olen olnud suht arvamusel, et ma olen siin elus juba igasuguseid inimesi kohanud, aga temas on midagi, mis teeb teda minu jaoks nii teistsuguseks. Heas mõttes teistsuguseks. Ma ei oska seda sõnadesse panna. Ta on iseloomult nii soe inimene, nii hooliv (mitte ainult minuga, vaid juba üldiselt) et ma tunnen, et selle tõttu ma isegi muutun selliseks soojaks inimeseks, sest see hea energia kandub edasi. Ja ma üldiselt ei pea ennast ülisoojaks ega üldse selliseks inimeseks. Aga lihtsalt temaga see avaldab kuidagi rohkem, ka teiste inimestega suheldes. Isegi mu sõbrannad on seda öelnud, et varem ma ei ole nagu sellist soojust endas kandnud. Et ma jah ei oska seda kirjeldada väga. Aga põhiline ongi see, et ma olen õnnelik 🙂 Ja see teadmine, et tema on ka õnnelik koos minuga olles – see on väga hea 🙂

Reedel varjutas mu päeva küll hoopis teine asi. Mäletate, et ma kirjutasin teile ühest tellimusest, mis kaks korda peeti keerati? No kolmas kord tegid nad selle õigesti, aga… sel korral astusin mina ämbrisse. Ma kinnitasin pinnalaotuse, mis ei olnud päris see, mida me tegelikult tahtsime. Neid saab küll kasutada, aga algne idee läks ikka veits kaduma. Ja mina nagu loll vaidlesin, et teate, te tegite kolmas kord kõik valesti. Lõpuks tuli meilides välja, et ma ise kinnitasin selle. Eks näis, mis nüüd üldse edasi saab, homme otsustame. Et isegi minu feiliga me saaksime neid asju kasutada, sest mõte on üldiselt õige, aga pole lihtsalt päris see. Kuid üldine kvaliteet oli neil ka kuidagi kehvem, kui me lootsime – see viimane ei sõltu nüüd enam minust, see on juba nende teema. Nõme tunne oli muidugi ikkagi ise asjad veits valesti teha – aga ju mul oli juba kogu sellest kammajaast selline kopp ees, et ma lihtsalt ei süvenenud enam. Kuid siiski – ma tunnistan oma viga, aga jah…

Kolmapäeval jäi mul tantsimine ära, sest õpetaja pidi jõulupeoks valmistuma. Nüüd kolmapäeval ei saa mina minna ja siis on juba pühad. Ehk siis tantsima lähen alles uuel aastal! 🙂

Ma vahepeal olen siin üksi ka õudukaid vaadanud, ühte neist soovitaksin samuti. Selleks on Jessabelle. Päris jube oli seda üksinda vaadata 😀 Minu meelest on see naispeategelane seal nii ilus naine! Nii loomulikult ilus. Mulle on alati sellise välimusega naised meeldinud. Mitte et ma nüüd naisi sellise pilguga vaataks, aga no saate ju küll aru  🙂

Vot sellised lood siis hetkel 🙂 Lõpetuseks üks pilt eelmisesest nädalavahetusest, kui Jäägri pubis sai käidud 🙂 

 

Üle pika aja salsat tantsimas/ Lähenevad jõulupeod / Varsti juba 28 – kuhu see aeg küll lendab? :D

Käisin täna üle mitme nädala tantsimas. Vahepeal lihtsalt ei saanud minna, sest köhakurat piinas mind. Täna sai salsat tantsitud ja vahel ma ikka mõtlen, et mul on vist veel hullem mälu kui kuldkalal 😀 Polnud ammu salsat tantsinud ka. Samme ma muidugi mäletan juba, aga igasugused keerutused jne – need tuleb alati üle korrata. Kuigi  ma olen neid juba varem õppinud. Aga ülitore oli jälle üle pika aja tantsimas käia! 🙂

Lähenevad jõulud toovad ka palju korraldamist – eriti tööalaselt. Meil tuleb jõulupidu – tegelikult lausa kaks ja seoses sellega on vaja mõnesid asju teha. Teeme ka omavahel jõulukinke. Aga mitte nimeliselt, vaid igaüks teeb sellise kingituse, mis võiks kõigile sobida – seega suvalises järjekorras jagatakse neid kingitusi. Enne seda saab kindlasti päris kiire aeg olema, aga kuna muus mõttes on nagunii juba rahulik, siis pole hullu. Eks ma mõtlen mingi üllatuse ka veel kõigile jõuludeks välja, sest suvel ma tegin tiimile enda mõeldud luuletustega diplomid (mis olid kõik meie firmaga seotud). Mul juba mõned ideed on, eks näis, millise ma ellu viin 🙂 Lisaks saan ma aasta vanemaks, aga see on laupäeval, seega tuleb enne sünna ka tööl ära pidada. Me nagunii läheme 22.detsembril puhkama ja 2.jaanuaril tööle tagasi. Saab nädalake puhata, jeee 🙂

Nüüd on meil firmas suht palju inglise keelt ka, sest meil on lätlane tööl, kes küll kogu aeg Eestis ega Tartu kontoris ei viibi, aga kui ta on siin, siis on üldine suhtluskeel inglise keel – ehk siis kõik koosolekud jne on nagunii inglise keeles. Mul just suuline inka oligi veits roostes. Kuigi ma oma tansuõpsiga suhtlen ka inglise keeles, sest ta on itaallane (ta räägib küll eesti keelt päris arusaadavalt, aga meie oleme kuidagi inglise keeles suhtlema jäänud), aga seal on nagunii selline hästi üldine suhtlus.

Mis mulle eriti oma töö juures meeldib, ongi kusjuures see, et meil on üpris tihti mingid tiimiüritused. Minu meelest on see äge, kui sellised asjad toimuvad, sest eelmises töökohas ei toimunud 3,5 aasta jooksul mitte ühtegi üritust (kui Kanal 2 peod välja jätta, aga see ei lähe eriti arvesse). Ja ka eelmistes firmades on heal juhul ainult jõulupidu toimunud kui sedagi. Nüüd on meil olnud bowling, kanuumatk, laskmine ning lisaks istumised väljas, kontoris – ka sünnipäevadel ja pühadel on alati mingi üritus. Ja Robotex muidugi ka. Minu meelest on see oluline, et ettevõte panustab ka sellesse, et saame vabal ajal midagi ägedat teha. Nii peaks igas ettevõttes olema 🙂 Ja mul on hea meel, et mina just sellises ettevõttes töötan, kus niimoodi on! 🙂

Eile oli mu kallim Tartus, käisime Suudlevates Tudengites söömas. Nüüd näeme nädalavahetusel uuesti. Meil on tekkinud ka mingid plaanid, mida me jõuludel ja uuel aastal teeme. Eks näis muidugi, mis me täpselt teeme, aga plaan on ikka koos need veeta 🙂 Oma sünnat ma ilmselt suurelt ei pea, sest kuna juubel ei ole, siis mingit erilist plaani pole. Ma pole nagunii eriti suur sünnipäevade tähistaja. Viimati tähistasin suurelt, kui 25 sain. Järgmine suurem tähistamine tulekski ilmselt siis, kui 30 saan – ehk siis kahe aasta pärast 🙂 Oh sa krt, see aga tähendab, et ma saan varsti 28! 😀 Kuhu need 10 aastat mu elust kadusid, alles olin ju 18 😀 Kui ma 18 olin, siis ma küll mõtlesin, et 28-aastane naine on täiega vana ju 😀 30 tundus eriti hull.

Nüüd ma enam päris niimoodi ei mõtle, sest ma leian, et nii palju ägedat on veel ees! Just ka selles mõttes, et nüüd olen vaikselt jõudnud sinna stabiilsesse elujärku oma elus – olen ise rahulikum, mõistlikum, mitte nii suur skandaalitseja (no vahel natuke ikka ilmselt :D). Elu on ka vast natuke rohkem paigas kui enne. No oma korterit küll veel pole ja ilmselt niipea ei tule ka, aga noh – mis seal ikka 🙂 Ehk kunagi ikka!

Õudukas “Before I Wake”/ Advendikuuse tulede süütamine Raekoja platsil/ Puhjas burksi söömas/ Bämbi, Bämbi, miks sa küll urgu ära pugesid, kui tõde välja tuli, et su blogi on väljamõeldis? :D :D

Möödunud nädalavahetus oli jällegi väga äge! Reede öösel jõudis mu kallim minu juurde, laupäeval magasime pool päeva maha. Selles mõttes oleme me sarnased, et kui kuhugi minema ei pea, siis meeldib meile mõlemale pikalt voodis lebotada ja niisama chillida. Sest minu jaoks on nädalavahetus alati see aeg, kus ma tahan lihtsalt olla, ilma mõtlemata kellaajale. Tema on täpselt samasugune 🙂

Laupäeva õhtupoolikul tuli mu parim sõbranna minu juurde külla, jõime hõõgveini ja rääkisime niisama juttu. Mu seda parimat sõbrannat nägi mu kallim juba Põlvas olles, sest mu sõbranna elab Põlvale väga lähedal külas (seal, kus mu kallima vanavanemad elavad). Väga tore istumine oli! :)Järgmisel nädalavahetusel olen mina Põlvas ja siis läheme vbl sõbrannale ja tema elukaaslasele ka külla. Eks näis. Ülejärgmisel nädalavahetusel olen jälle mina Põlvas, sest siis oleme me kutsutud ühele sünnipäevale (mis on ühtlasi ka stiilipidu), mis seal lähedal aset leiab. Ma küll sünnipäevalast isiklikult ei tea, sest tema kallima soolaleivapeol ei käinud, aga ma olen kutsutud oma kallima kaaslasena. Sünnipäevalapseks on mu kallima sõbra elukaaslane, kes lisas mind ka sinna Facebooki ürituse kinnisesse gruppi. Nii äge, et mind ka niimoodi kutsuti, kuigi ma sünnipäevalast ei tunne 🙂 Ma polegi nii ammu stiilipeol käinud, viimati aastal 2012, kui mu kursaõde oma lapsepõlvekodus stiilika korraldas. Siis laenutasin Vanemuisest lausa õukonnadaami kleidi, millega siis terve õhtu tantsu vihtusin. Sellega oli nii megapalav olla 😀 Aga jah – usun, et  see stiilikas saab nüüd huvitav olema, sest ilmselt on mingid mängud jne.

Laupäeva õhtul vaatasime kallimaga jällegi õudukat – sel korral oli valituks “Before I Wake” , mis oli ülihea! See ei olnud kogu aeg õudne, aga kui oli, siis oli ikka täiega hirmus! Ma ühel korral karjatasin ikka täiega 😀 Üksi ma poleks küll tahtnud seda õudukat vaadata, aga koos kallimaga oli parem seda vaadata, siis sai tema kaissu pugeda, kui hirmus hakkas 😀

Pühapäeval läksime kella 17.00ks Raekoja platsi, et kuusel advenditulede süütamist vaadata. Ma polnud mitte kunagi siis kesklinnas olnud, kui advendiaeg alanuks loetakse – ja ma ei osanud oodatagi, et nii palju rahvast seal olla võiks. Meenutas nagu vana-aasta õhtut 😀 Aga väga maagiline hetk oli. Ma lapsena olin hull jõulufänn, sest mu sünnipäev on päev enne jõule, aga täiskasvanuna on see maagia kuidagi kaduma läinud. Nüüd tuli natuke tagasi 🙂

Pärast seda jõime Pahades Poistes ühe kuuma kakao ning siis suundusime Puhja – näitasin oma kallimale oma kahe lapsepõlvekodu aknaid (ühes korteris elasin kaheksa aastat, teises kolm). Sõime seal lähedal burgeriputkas burksi ja hakkasin selle venelasest teenindajaga vestlema, kellelt ma küsisin, et kas mu vanemate nimed ütlevad talle midagi. Ta mäletas neid küll ja arvas, et ma olen see naine, kes Inglismaal elab 😀 Ehk siis ajas mind mu õega sassi (ehk siis temani oli see informatsioon jõudnud, et mu õde Inglismaal elab). Mina seda naist konkreetselt ei mäletanud, aga 17 aastat on möödunud ka sellest ajast, kui ma Puhjast ära kolisin. Mu isa kindlasti teab, kes ta on.

Mu kallim kusjuures arvas, et Puhja on palju väiksem koht, sest kui Viljandisse minnes sealt läbi sõita, siis seda ühte poolt üldse ei silmagi. Käisime veel kohalikus poes, kus mu ema omal ajal müüja oli, aga seal enam samad inimesed ilmselt ei tööta, kui 17 aastat tagasi (vist üks isegi töötab, aga teda ei olnud eile). Näitasin kallimale Puhja kooli, mis nüüd on ainult põhikool, varem oli gümnaasium.

Viimasel ajal on Puhja ju piisavalt kuulsust saanud, “Naised köögis” on oma laulus “Aasta ema” Puhjat maininud. Nüüd uues filmis “Svingerid” on üks naine Puhjast pärit. Ma veel filmi näinud ei ole, aga mu õde ütles, et ta küll täiega irvas Puhja naljade üle, kuigi need olid ilmselt piisavalt labased 😀 Ma usun, et mina irvaks ka, sest mulle on alati selline huumor peale läinud. Võib-olla mõni puhjakas solvuks, kellele sellised labased naljad peale ei lähe.

Minu jaoks on Puhjal alati mu südames eriline koht. Ma olen elus palju kolinud, seda ka Tartus, aga oma lapsepõlve helgemaid hetki kogesin ma just seal. Mu kallim ütles ka, et nii äge oli mu lapsepõlve mälestusi kuulata. Jäi diil, et läheme millalgi laupäeval ka, sest siis on Piilu baar samuti lahti 😀 Mina käisin lapsena seal viimati päevasel ajal, aga Piilu baaris võiks mingi söömingu küll teha. Millalgi tutvustab mu kallim enda lapsepõlve külakest Põlva lähedal rohkem, kus ma olen ta vanemate juures küll käinud juba. Ning lapsepõlves veetsin minagi seal samas külas natuke aega, sest mu tädipoja pere elab seal. Me oleme vahel arutanud, et ehk me väiksena trehvasime millalgi, aga me ei mäleta seda 😀 Ega ma sinna eriti tihti just ei juhtunud ka, ühe käe sõrmedel võib need korrad kokku lugeda. Tore on selliseid lapsepõlvega seotud mälestusi jagada, kus iga kivi, iga nurgake, iga puu on sulle täiesti tuttavad.

Tegelikult on see naljakas, et sa tead kedagi kõigest kuus nädalat (eile sai kuus nädalat sellest, kui me esimest korda kokku saime), aga sinu enda jaoks tundub see palju pikem aeg olevat. Millest see tuleb? Kui vaid oskaks seda seletada 😀

Ma ei oskagi öelda, kas ma sel korral Valtri võiduga “Su nägu kõlab tuttavalt” saate puhul rahul olen. Ta oli tõesti tubli ja andekas, aga finaal jäi minu meelest lahjaks. Ma ise hääletasin Hele poolt, kes meeldis mulle finaalis rohkem. Samas oli see hooaeg ühtlaselt päris tugev.

Mu eelmise postituse kommentaarides süüdistas keegi mind selles, et Bämbi oma blogi minu pärast kinni pani. Lubage naerda palun 😀 Mina küll selles süüdi pole, et keegi peab feikblogi ja kui see avalikuks tuleb, siis ei suuda seda alla neelata ning poeb urgu ära. On ju suhteliselt loogiline, et millalgi tulevad sellised asjad ikka välja. Sulg jooksis neiul hästi, aga kaua lugejat ikka ei peta ju. Kusjuures mina täitsa uskusin, et selline naine ongi reaalselt olemas. Aga näete – ei olnud. Täpsemalt öeldes – siis sellist elu ei olnud olemas, nagu ta blogis teisi uskuma pani. Minu meelest oleks palju vingem olnud, kui ta olekski blogis järgmise postituse teinud, kus olekski kapist välja tulnud ja öelnud avalikult, et teate, mõtlesin kõik välja, aga väga lõbus teekond on olnud jne. Siis oleks see olnud natukenegi see Bämbi, kes sealt blogist välja kumas. Aga lihtsalt blogi kinni panna… Igaaaaaaaaaaaaaaaav!!! 😀

Milline blogi jahmatas mind oma totaalse avameelsusega? / Selline äärmusest äärmusesse elamine ja draamad ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik eluviis…

Tegin eile ja täna kodukontori päeva, et köha ravida. Ma polnudki varem tööläpakat koju kaasa võtnud. Päris omapärane oli kodus töökõnesid teha, endal hommikumantel seljas (mul on kahe SIM-kaardiga mobiil- enda isiklik number ja töönumber) 😀 Ma loodan, et see tuli kasuks, sest nii apteegikraamiga kui looduslike vahenditega sai end ravitud. Mul just mingil teatud perioodil annab köha tunda, sellepärast leidsingi, et on mõttekam veits aeg maha võtta ja end korralikult ravida. Õnneks mul palavikku ega midagi muud ei ole.

Hetkel kirjutan blogi ka tööläpakas, millel on palju väiksemad klahvid kui mu enda igivanal läpakal, mis imekombel siiani veel töötab 😀 Tööl on mul kaks ekraani (läpakas on lauaarvutiga ühendatud) ja sellega olen ma nii ära harjunud – nii mugav kuidagi.

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis sellest, et Merje tutvustas oma postituses ühte minu jaoks täiesti uut blogi, mida ma varem lugema ei ole juhtunud. Mitte et see nüüd väga eriline argument oleks, sest kuigi ma loen suhteliselt palju blogisid, siis loomulikult ei saagi ma kõiki teada. Kuna tegemist on suhtelise uue blogiga, siis seda enam (kui see naine just uut blogi ei avanud vms, aga hetkel on seal ainult kahe kuu jagu postitusi). Ja kuna ma blogijate Facebooki gruppidel silma eriti peale ei hoia, siis minuni sellised blogid enamasti ei jõua.

Lugesin ühe korraga selle blogi läbi ja see tekitas päris palju vastakaid tundeid. Ma olen blogimaailmas igasugust kraami näinud ja näiteks Bämbi blogi on minu jaoks selline suhteliselt tavaline (kuigi seda peetakse ka suhteliselt avameelseks blogiks). Kuigi jah- Bämbi on anonüümne, Linda kirjutab oma nime alt.

Linda blogi puhul lõi mind see avameelsus reaalselt pahviks. Mina vist ei tea ühtegi naist, kes enda nime alt nii avameelselt kõigest kirjutaks. Ja isegi minu jaoks oli seda too much. Aga näed – lugemata ei suutnud ka jätta, sest see tundus nii ebareaalne, et keegi üldse nii avameelselt kõigest kirjutaks. Et keegi üldse sellist elu elaks. Ma ei pea siin silmas erinevate meestega magamist (see oleks veits silmakirjalik minust), vaid kogu seda kompotti -alkohol, narkootikumid, enesetapukatsed jne. Võib-olla ongi asi selles, et ma pole kunagi ühtegi narkootikumi proovinud ja siis tundubki see minu jaoks väga kauge maailm. Ja ma pole mitte kunagi isegi enesetapule mõelnud, sest juba mõte sellest tundub minu jaoks nii haige. Miks ma peaksin jätma maailma ilma nii ägedast inimesest nagu mina? 😀 Ei lähe läbi 😀 Okei, ma ei ole ka kunagi depressiooni põdenud, seega ma ei tea, mida see endast kujutab.

Kuid Merjel oli oma postituses iva sees. Mõnedele meeldib oma elu raskeks elada. Ma ise olin kunagi veendumusel, et ilma draamadeta ei ole elu. See andis mulle mingit adrenaliini juurde, mingit haiget võimujanu. Ja seda täiesti ilma narkootikumideta, ilma alkoholita ning ilma depressioonita.  Teised kinnitasid mulle kommentaariumis, et üks õige suhe ei saa olla selline, kus on kas põrgu või paradiis; kus stabiilsust polegi (Ego näitel). Mina olin veendumusel, et teised on lollid, sest just selline üks suhe peabki olema – kogu aeg mingid draamad, armukadedus, tülitsemised jne. Sest see on ju action, just seda ma olla ellu tahangi, see on see, mida ma vajan! Ilma selleta on ju igav!

Läks mõni aeg mööda ja ma sain aru, et kõigil teistel oli õigus olnud. Just see, mida mina olin kogu aeg nii huvitavaks ja vajalikuks pidanud, polnud seda teps mitte. Mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkasin hindama stabiilsust – mis kunagi oli minu jaoks võrdunud igavusega. Ma hakkasin hindama inimestes stabiilsust ja suhtes stabiilsust. Enam see ei võrdunud igavusega. Nüüd oli see normaalse elu osa.

Võib-olla sellepärast oligi seda Linda blogi nii jahmatav lugeda, sest tema elu on totaalselt äärmusest äärmusesse. Ja kui ise elad suhteliselt rahulikku elu, siis tundub see tema elu kuidagi väga suur rongiõnnetus (seda väljendit kasutati kunagi minu blogi ja minu elu kohta). Ja seda enam tundub, et inimene ise elabki oma elu keerulisemaks, sest see meeldib talle. Lohutuseks võib ehk öelda, et aja jooksul see muutub. Ma küll ei tea, kas depressiooni diagnoosiga inimeste puhul ka, aga ma tõesti loodan seda. Sest sellist elu elada ei saa olla tegelikult äge, see on vaid enesepettus. See ei ole jätkusuutlik eluviis. Kunagi ehk tuleb ka vastav mõistmine tema ja ka teiste inimeste ellu, kes niimoodi elavad. Loota ju võib.

Edit: Ma just klikkisin Linda blogile uuesti ja ma vist sain ka asjadest valesti aru, sest mulle tundus samuti (nagu Merjelegi), et ta hetkel elab sellist elu. Kui ta kunagi elas sellist elu ja nüüd kirjutab sellest, et oma kogemust jagada, siis on muidugi teine lugu. Siis ongi ju niimoodi, et ta on seda kõike juba mõistnud, millest ma ennist kirjutasin ning oma elu jonksu saanud. Ja see väärib respekti! 🙂

Nostalgia

Juhtusin nostalgitsema ja vaatasin Youtubes seda videot, kus ma räägin oma Mehhiko projektist (see oli pühendatud sotsiaaltööle ja selle 40 minuti eest maksti mulle 1500 krooni. ma oleks tasuta ka rääkima läinud, mida ma mitmes teises kohas tegingi) Videos ütlesin, et võtsin 10 kg juurde, tegelt võtsin aga hoopiski 20 😀 Aga naljakas oli 20-aastast Jaanikat vaadata – eriti just sellepärast, et seal ma tundun eriti südamlik ning häbelik 😀 Mitte et ma nüüd seda kumbagi ei oleks, aga kindlasti mingil määral vähem.

Aga panen selle video lõpetuseks siia ka, ikka on vahel hea nostalgitseda! 🙂