Kui ma veel üle-eelmises postituses kirjutasin, et peame nende öiste ärkamiste ja imetamissõltuvusega vastu novembri lõpuni, mil E-l on adenoidi eemaldamise operatsioon, siis eelmisel nädalal ma tundsin, et ma ikkagi ei jaksa. Ta on juba mitu kuud 8-10 korda öösel ärganud ja see on mulle vaimselt paraja põntsu pannud, sest enne oli see veel 6-8 korda pikalt. Seega saigi võetud otsus vastu, et ma kolin teise tuppa. Hendrik läks koos E-ga magama ja ta mõni öö ärkas ainult ühe korra, mil ta siis vastavalt vajadusele kas sai rinda või mitte. Hiljem kolisin ma magamistuppa tagasi, aga peitsin end ta ärkamiste ajal teki alla, et ta ei saaks aru, et ma üldse olemas olen. Sest kui ta mind näeb, siis ta saab aru, et rind on valikus ega rahune niipea maha. Nüüd ärkab ta kuskil 1-3 korda öö jooksul ja vahel saab rinda, vahel mitte. Kõik oleneb olukorrast. Aga see on superhea võrreldes selle pulliga, mis siin kuid toimunud on. Ja ma ise pole ka enam nii väsinud, vaid saan paremini magada, sest E uinub alati oma voodis ja ka öösel suudab paljudel juhtudel ise uuesti uinuda, kui ärkab. Mitte küll alati muidugi.
Nädalavahetusel oligi ehk väike tagasilöök, sest Hendrik oli sõpradega väljasõidul ja meil oli ema-poja nv, mis tähendas seda, et E sai aru, et emme ja rind on täiesti olemas. Kuid siiski on edusammud palju suuremad võrreldes varasema ajaga ja selle üle on mul ainult hea meel 🙂
Et selline väike muutus on siis meie elus toimunud! Nädalavahetus oli tore, käisime sõbranna ja E-ga La Storias söömas ja siis sealses mängutoas ka, kust E enam absoluutselt ära ei tahtnud tulla. Olime seal ainukesed – nii et selles mõttes oli veel super 🙂 Muidu läks ka nädalavahetus kenasti ja õhtul enne uinumist mainis E mitu korda iss – ehk siis ilmselt tundis huvi, kus Hendrik on. E oskab hetkel öelda emme, iss (issi), aitäh ja anna. Aitäh tuleb absoluutselt kõige peale – see on ta lemmiksõna. Kõlab rohkem äitähh, aga no nii nunnu 🙂
Ma Instagramis juba soovitasin, aga ETV peal on neljapäeviti väga hea saade “Selge pilt”, mis keskendub erinevatele vaimse tervise häiretele. Esimene osa oli näiteks depressioonist, mida me Hendrikuga koos vaatasime, sest tal on kokkupuude depressiooniga täiesti olemas. Et see saade aitas mul üha enam mõista, et see pole lihtsalt laiskus, vaid see on tõsine probleem, millest täielikult ilmselt paraneda ei saagi, sellega tuleb õppida lihtsalt elama. Teine osa oli alkoholismist ja mitte ainult sellisest, kus juuakse end täis kui tinavile, vaid kus tipsutataksegi iga päev natuke… Ja lõpuks saab sellest siiski sammhaaval juba sõltuvus. Kolmas osa on homme ja sel korral on teemaks bipolaarne häire, kus üks blogija sellest räägib, kes on sellest avameelselt ka kirjutanud. Kokku peaks vist kaheksa saadet olema. Mulle väga meeldib, et saan ise ka selliste asjade puhul targemaks, millest ma juba midagi nagu tean/olen kuulnud, aga päris süvenenud sellesse teemasse pole mahti olnud.
Siin viimase nädala jooksul on internet Malluka lahutusest katki läinud. Ma lugesin just Jane viimast postitust sellest, kus ta kirjutas, et ta väga ei mõista seda, kuidas inimestel on probleem tekkinud sellest, kui kaks täiskasvanut suudavad rahulikult lahku minna ja kõik on järsku terapeudid valmis, kes soovitavad Mallukal ikkagi uuesti proovida ega saa üldse aru, miks nad lahutavad. Ma olen 95 protsendi ulatuses Janega täiesti nõus, sest minu meelest on see ülitore, et pole mingit sõda enne lahutust ja samamoodi arvan ma, et kui inimesed on otsustanud juba lahutada, siis see otsus ei tule kunagi kergekäeliselt. Eriti kui mängus on veel lapsed.
See ülejäänud viis protsenti mõistab ka kõiki neid imestajaid, mitte siis sellel juhul, kus inimesed on üllatunud rahumeelse lahutuse üle (see on ainult tervitatav!), vaid just selles mõttes, et kui sa oled Malluka blogi püsilugeja olnud, siis see tuligi nagu välk selgest taevast ju. Mina näiteks ei avanud Instagramis kohe seda postitust üldse, kui Malluka storys seda pealkirja nägin, sest temale omaselt arvasin ma, et see pealkiri tähendab hoopis midagi muud. Kuna ma loen üldiselt korra päevas blogisid ehk siis teen ühe blogiringi, siis pidin selleni hiljem jõudma. Samal ajal vastasin ise Instagramis küsimustele ja kui üks lugeja minult küsis, et mis ma nende lahutusest arvan, siis läksin alles seda postitust lugema. Ka siis arvasin kuni lõpuni, et kohe tuleb see nali, sõbrad – sest see oleks nii temalik. Isegi kommentaariumis uskusin, et ta kohe vastab sellele, et tegelikult see ikka pole nii, et see on nali jne.
Miks ma nii arvasin? Sest blogijana ma muidugi mõistan seda, et ei tahagi kõike alati rääkida, see on ju loogiline. Aga lugejana ma ei mõista, sest olime ju kaheksa aastat lugenud sellest, kuidas kõik on idülliline ja abielu/suhe peakski selline olema, kus ei tülitseta jne. Ja kui muidu on Mallukas alati ülipõhjalik oma postitustes, siis see lahutuse postitus jättis kõik asjad suht rääkimata, miks nad tegelikult lahku lähevad (peale selle, et see mitte tülitsemine selleni viiski). Jah, ma tean, mis see minu asi on või üldse kõigi lugejate asi, tegelikult ju polegi. Aga kui sa oled avameelselt kirjutanud absoluutselt kõigest ja järsku on maailma suurima elumuutuse postitus samasugune nagu sa oleks just uued sokid ostnud, siis ongi inimeste esimene reaktsioon selline, et appi, päästke oma abielu, proovige teraapiat, tehke mida iganes, et see toimima saada jne. Sest inimesed ehk lugejad ei saa aru, miks see idüll nii järsku kokku varises. Nad saavadki nagu puuga pähe ju. Sest nii mitmed on mõelnud, et appi, tahaks endale ka sellist abielu nagu neil on! Ja kui see kõik enam järsku pole nii, siis see mõjubki šokina. Ehk siis see ongi üldine lugejate vaatenurk Malluka lahutusest. Minul blogijana (küll umbes miljon korda väiksemate lugejanumbritega) on kergem panna end tema kingadesse ja mõista, miks sellest siiski ei kirjutata, aga kui sa oled ainult lugeja, siis see ei ole nii lihtne. Lugeja minus ka ehk ei mõista, aga blogija mõistab. Ehk siis – olles nii üks kui teine, saan ma suurepäraselt mõlemast vaatenurgast aru 🙂
Kes eelmise postituse kommentaare lugesid, said juba ka teada, et E-l ongi adenoid (ja mina sain teada, et adenoid saab ainult ainsuses olla, sain ise ka targemaks). Arst mainis, et kui vahel võib tõesti laps sellest ka välja kasvada, siis E puhul ta seda ei usu, sest tal on see päris pirakas. Ja kuna ta uni on öösiti rahutu, ta on viimasel ajal lausa norskama hakanud, siis on kõige targem see ära lõigata. Aja pidime Tartusse panema, sest nii väikestele Põlvas seda ei tehta. Saime selle aja novembri lõppu, mis on küll natuke ootamist, aga olen kuulnud, et vahel on järjekorrad lausa pool aastat – seega läks meil hästi!
Ühtpidi on muidugi kurb, et nii juhtus, aga teistipidi – nüüd on olemas vähemalt lootus, et pärast adenoidi eemaldamist saab E paremini öösiti magada. Ja selles mõttes on see ka natuke lohutus, et kõigil neil öistel ärkamistel ja rinnasõltuvuses on olemas põhjus – lapsed, kellel on adenoid, tahavadki öösiti palju rohkem rinda, nad on rahutumad, sest neil on raske olla. Selles mõttes on hea, et sellele juba nüüd jälile saime! Ma siinkohal tänan ka seda lugejat, kes E pilte vaadates mainis, et tal võib adenoid olla, sest ta hoiab oma suud tihti lahti. Hakkasin sealt edasi ise ka sellele mõtlema ja mainisin seda eelmisel korral perearstile, kes siis palus veel oodata ja vaadata, aga kuna mure üle ei läinud, siis nüüd saime saatekirja nina-kõrva-kurguarstile, kellelt saimegi diagnoosi kätte. Ma ise poleks osanud sellele kohe nii tulla, sest kuna tal pole nohu ega kõrvapõletikke olnud, siis arvasin, et see suu ongi mõnedel lastel rohkem lahti. Siis ei olnud see öösiti nihelemine ega norskamine veel pihta hakanud, see hakkas hiljuti. Et jah – nüüd tuleb kaks kuud oodata ja siis loodetavasti läheb asi paremaks. Seda nii E enda kui ka minu jaoks, kes ma hetkel öise imetamisest võõrutamise pausile olen pannud. Ma lihtsalt ei suuda seda teha, sest see on ainus, mis E-d natuke lohutab ja tal paremini magada laseb. Ehk siis pean need kaks kuud veel vastu! Kui pärast seda operatsiooni asi mingilgi määral paremaks ei lähe, võib mind kohe hullarisse sisse kirjutada 😂 Aga no ootame, vaatame ja loodame!
Eile käisime sõbrannaga Põlva Kultuuri-ja Huvikeskuses ühte ooperisugemetega kontserti kuulamas! See oli väga võimas elamus! Prantslased, aga laulsid eelkõige Ladina-Ameerika laule, enamik olid hispaania keeles ka. Rahvast ei olnud väga palju ja noori oli suhteliselt vähe, aga mul on hea meel, et sõbranna selle välja pakkus! Ma polnudki ammu kuskil nii käinud. Ja supertore oli nendest lauludest aru saada, sest enamik olid hispaania keeles, ainult üks oli prantsuse ja üks portugali keeles. Ma alguses arvasin, et see on ehk veits igav minu jaoks, aga üldse ei olnud 🙂 Ma kujutan ette, et kümme aastat tagasi oleksin ma ehk haigutama hakanud, aga nüüd ma olen õppinud selliseid üritusi täiega nautima.
Lõpetuseks veidike viimase aja pilte ka 🙂 Natuke segases järjekorras, mul see uus WordPress paneb näkku viimasel ajal. Instagrami lingid ka ei taha töötada – pean veits uurima seda asja.
Käisime E-ga eile üle pika aja arstil. Ta kaalub 11, 2 kg ja on 81 cm pikk. Arst ei muretsenud veel selle üle, et E ikka ei kõnni, vaid arvas, et ju ta on lihtsalt aeglasem. Et kui ta kahe kuu jooksul ka ei hakka kõndima, siis peaks uuesti pöörduma (muidu alles siis, kui ta aasta ja kuuekuune on). Homme on nina-kurgu-kõrvaarst, kus vaadatakse üle, et ega tal adenoide ei ole. Ma ise loodan, et pole, aga samas kui oleks, siis oleks vähemalt mingi teadmine olemas, miks ta endiselt öösiti nii palju ärkab ja rinna otsas ripub. Neil lastel, kellel on adenoidid, pidigi see tavapärane olema. Eks siis näha ole.
Täna kell 10.00 oli Põlva Kultuuri-ja Huvikeskuses pidulik vastuvõtt neile lastele, kes on sündinud juuli-detsember 2019. See pidi juba märtsis olema, aga siis jäi koroona tõttu ära. Me hilinesime viis minutit ja teades minu hilinemisfoobiat, siis ma polnud sellega üldse rahul. Õnneks alles tutvustati üritust ja kingikotte ei oldud jagama veel hakatud. Kingikotis oli raamat, lilled ja hõbelusikas E-nimega.
Kokku kestis üritus kuskil 50 minutit, sest ega lapsed ju kaua nagunii vastu ei pea. Ka E hakkas lõpus nutma, aga siis olime juba nagunii koju minema hakkamas. Või siis õigemini Räpinasse, sest käisime seal enne söömas.
Põlvamaal sündis 2019. aasta perioodil juuli-detsember 71 last ja kogu 2019.aasta jooksul 134 last. Lapsed olid kõik nii armsad ja tore oli sellisel väiksel beebipeol käia. Paljud neist lastest on ilmselt E tulevased lasteaia- või koolikaaslased.
Ei jõua siia blogisse nii tihti, kui ehk tahaksin, aga õnneks on tuju oluliselt parem kui eelmisel korral. Blogimine võtab alati teatud aja, aga kui midagi kiiresti öelda tahan, siis teen seda pigem Instagramis. Nii et jah – olen ka selle lõksu natuke jäänud. Mida ma ilmselt eeldasingi, et juhtub, kui ma lõpuks Instagrami teha otsustasin. Juhtus ka, aga mulle meeldib 🙂
Laupäeval oli Sibulatee Puhvetite Päev, kus me Hendrikuga teist korda käisime. Viimati väisasime seda aastal 2018, mil ma just olin Põlvasse kolinud. Vahepeal on palju vett merre voolanud ja nüüd saime lausa perekonnana seda üritust külastama minna. Kahjuks jõudsime ainult Varnjasse, sest olime liiga hilised ja hakkasime tagasi koju startima enne kella 18.00, mil see üritus juba vaikselt läbi oli saamas. Varnjas olime kuskil enne kella 15.30. Jõudsime selle aja jooksul niisama laadal ringi kolada, lisaks käisime ka söögikohas nimega Lendav Laev kõhtu täitmas.
Selle viimasega oli see huvitav teema, et nool näitas selle restorani juurde, hakkasime siis vaikselt minema, eeldasime, et tuleb suht lühike maa kõndida. Tegelikult oli see ikka oma paar kilomeetrit – enne kui Lendava Laevani jõudsime. Tee peale jäi ka Voronja galerii, mida Eveliis alati kiidab, kui Varnjas on ja ma mõtlesin, et astun tagasi tulles ka sealt läbi, aga see oli üldse sel päeval kinni – nagu ma hiljem teada sain. Siis ma arvasin, et olin lihtsalt kellaajaliselt hiljaks jäänud, aga tegelikult polnud see üldse sel päeval avatudki.
Lendav Laev oli mõnusa atmosfääriga söögikoht, kus oli üpris palju rahvast. Meie sõime angerjat võis, mis maitses ülihästi! Lisaks ostsime laadalt koju veel latikat ja saiakesi ning head leiba.
Peipsi-äärsed külad on alati nii omamoodi olustiku ja ajakulgemisega – nii rahulikud ja superilusad! Aeg kulgeks seal nagu hoopis aeglasemalt kui kuskil mujal – lausa nagu seisaks, võib isegi öelda. Ja see tunne on maagiline! Eriti just need Sibulatee külad on sellised. Olgu selleks siis Varnja, Kolkja, Kasepää, Alatskivi või midagi muud. Sibulatee Puhvetite Päevad Ida-Virumaa küladeni küll ei jõua (ainult Tartu-ja Jõgevamaa omad), aga ka idas asuvad Rannapungerja, Alajõe, Lohusuu ja teised pisikesed külakesed on alati minu lemmikud olnud. Nii et ma täiesti mõistan Eveliisi armastust nende kohtade vastu.
E pidas suht hästi isegi end üleval, mis tegi selle väljasõidu kindlasti meeldivamaks. Tal on viimasel ajal autosõidu ja vankristreigid olema hakanud – seega iial ei tea, mis ees võib oodata, kui kuhugi on minna vaja. Mõnikord veab ka muidugi!
Lõpetuseks veidike pilte ka sellest üritusest!
Varnjas kohalikku melu nautimas!
Kodus ka nii jahe, et peab kampsunit kandma, kütma hakatakse alles 25.septembril.
Issand, WordPress on teistsugune! Ma üldse ei salli seda kui asjad, millega ma olen juba nii ära harjunud, järsku muutuvad. Kindlasti peaksid need muutused arendajate meelest head olema ja ilmselt on ka, aga minu jaoks tähendab see seda, et ma pean hakkama otsima asju, mille ma varem silmad kinni suutsin üles leida, sest ma olin juba nii harjunud kõigega. Tuleb lihtsalt ümber harjuda – ega muud polegi. Tüütu värk!
Ma pole pikalt kirjutanud, sest mul pole väga tuju olnud. Saime E öise imetamise nii kaugele, et ta suudab oma voodis magama jääda, aga siis jäi ta haigeks ja see oli tulutu, set ma ei saanud talt siis rinda ära võtta, kui ta ennast hästi ei tundnud. Nüüd on ta õnneks terve ja magab endiselt alguses oma voodis, öösel ärkab ja siis ikka saab rinda, kui vaja on. Ma lihtsalt ei taha ta karjumist kogu aeg kuulata, sest ta suudab kaks tundi järjest röökida, kui rinda ei saa. Jah, järele proovitud umbes kuu aega tagasi, kisaski pea kaks tundi, Hendrik oli temaga ja proovis igasuguseid trikke, aga ta ei rahunenud. Lõpuks lihtsalt uinus, sest väsis ise ka ära. Jah, loomulikult mul oli raske mitte tulla ja olukorda kohe rinnaga lahendada, aga ma tahtsin näha, kaua see pull kesta võib. Igal öösel sellist kannatust ilmselgelt pole. Ja mõnikord ta ei kisa ka niimoodi, vahel läheb “kõigest” pool tundi või tund aega enne, kui aru saab, et rind pole valikus. Ja just sellepärast on palju murdumisi olnud, kus ta öösel saabki suht ruttu rinda, sest no ei jaksa ega taha igal öösel seda pulli üle elada. Õnneks on ka päevane imetamine oluliselt vähenenud ja lõunaunne suudab E väga paljudel juhtudel ise jääda, üldse ilma rinnata. Lihtsalt chillib oma voodis ning varsti juba uinubki. Sama toimib ka enne ööunne jäämist. Aga vot öösel selline asi ei toimi kahjuks.
Et kogu see asi on väga närvesöövalt mõjunud ja kuigi nüüd on juba natuke parem olla, siis vahepeal oli küll selline tunne, et tahaks peaga vastu seina joosta. Ma ise olin varem selline inimene, kes uinus kohe, kui pea patja puudutas, aga see on ka kahjuks minevik. Ma väga tihti vähkren mitu tundi ja kui siis lõpuks uinungi, siis näen ka õudusunenägusid sellest, kuidas ma jälle imetama pean. Et jah selline vihkamissuhe on mul imetamisega aja jooksul tekkinud. Olime vahepeal Hendrikuga mõlemad nii läbi, et see tekitas palju stressi. Kuna mina olin öisest trallist nii väsinud, siis tahtsin päeval ainult looteasendis nutta, mis tähendas seda, et kõik E-ga seonduv jäi tema kanda, kui ta kodus oli. Mul ei olnud millekski tuju, üritustel eriti käia ei tahtnud, kuigi ma olen alati hästi sotsiaalne ja suhtlemisaldis inimene olnud.
Ma olin ikka veits augus omadega ja kuigi ma nüüd hakkan sellest välja ronima, siis tunda annab see ikkagi. Eriti minusugusele inimesele, kes ma üldiselt iial selliseid meeleolusid pikema aja jooksul ei koge. Vähemalt minevikus ei kogenud – seega on see kõik minu jaoks väga uus olukord.
Aga Hendriku ja sõbranna toetusel olen hakanud end paremini tundma. Ma olen ka muidugi mõelnud E olukorra puhul imetamis- või unenõustaja poole pöörduda, aga siiani pole seda teinud. Imetamisnõustajad vist rohkem on ikka need, kes tegelevad imetamise korda saamise ja mitte sellest võõrutamisega? Vahepeal tundsin, et vajan ehk ise ka psühholoogi nõustamist, sest siis saaksin ehk paremini endast ja oma muredest aru. Nüüd on küll parem olla, aga ma leian, et sellised asjad teevad kokkuvõttes ainult head.
Olen hästi palju ise ka enda mõtetega viimasel ajal tegelenud ja see on piisavalt kaasa aidanud. Arutlenud oma peas, miks see kõik just nüüd nii keeruliseks on muutunud. Jah, eks need E öised ärkamised annavad muidugi tunda, mis nüüd veidike paranenud on, aga põhipoint on ilmselt selles, et ma olen alati olnud see inimene, kelle jaoks enda tass peab täis olema. Viimasel ajal see lihtsalt ei olnud niimoodi, sest ma tundsingi, et ma olen ainult ema. Ja kuigi ema olla on imeline, siis see ei ole kindlasti ainus asi, kes ma olla tahan. Teisipäeval käisin täiesti üksinda Tartus, sõitsin üle pika aja rongiga, mis varem oli mu igapäevane liiklusvahend, kui tööl käisin – ja tagasi tulles oli juba oluliselt parem olla.
Nüüd olengi jõudnud arusaamisele, et kõige hullem, mis ma ise enda jaoks teha võin, ongi see kodus passimine – ka siis, kui ehk polegi kohe tuju kuhugi minna. Sest just siis hakkab see tass jälle oluliselt tühjenema, mis minu puhul ei ole kindlasti hea lahendus. Mul ei ole iial seda probleemi olnud, et ma ei saa kuhugi minna, sest Hendrik on alati see mees olnud, kelle jaoks on loogiline, et ma peangi rutiinist välja saama ja lapsevaba aega saama – lihtsalt ma ise ei tahtnud viimasel ajal midagi teha, vaid ainult kodus passida ja end haletseda. Õnneks hakkab see asi vaikselt paremaks minema ja ma olen jälle see Jaanika, kes ma alati olen olnud 🙂
Vot selline avameelne postitus siis. Kuidas teil läinud on? Natuke pilte ka lõpetuseks 🙂
minumoodimaailm 