Blogijad, kes alusetult teisi kritiseerivad, aga ise…

Ma olen küll juba kirjutanud, millised blogijaid ma ei mõista, aga ma ühte asja tahaksin siiski veel üle korrata. Näiteks juhtusin täna lugema Merje blogist kapselgarderoobi teema kohta, kus ta tegi maha blogijat, kelle jaoks see asi on oluline. Kuna tegemist oli üldiselt moeblogijaga, siis on arusaadav, miks see tema blogis kajastus. Kuid paari tunni pärast tahtsin kommentaare vaatama minna ja postitus oli kustutatud! Merje, kui sina ehk ei mõista kapselgarderoobe, siis mina ei mõista, miks sa kirjutad postituse ja selle sama kiiresti ära kustutad? Nii kiiresti mõtled ümber või? Ja see pole teps mitte esimene kord… Näiteks Rents kustutab isiklikke postitusi, aga nii umbes nädala pärast vms.

Minu meelest on veider see, et kui sa juba kord võtad sõna ja siis vbl saad aru, et appikene – ehk ma olin liiga ülekohtune ning siis sama kiiresti postituse kustutad… Nagu mitte iial poleks midagi öelnud.

Minul on moeblogidest suhteliselt suva, tegelikult ka. Ei loe neid. Kuid loomulik on, et kui inimest see huvitab ning ta peab vastavat blogi, siis see tähendabki seda, et sinna kirjutab/pildistab ta kõik sellega seonduva – ka kapselgarderoob vms on sellega seotud. Sama lugu on ka kokandusblogidega, trenniblogidega jne. Nad keskenduvadki sellistele asjadele, neil on oma lugejaskond – ja et sinu jaoks see ülimalt veider on, ei tähenda, et see nende jaoks seda oleks. Sama hästi ma võiksin küsida, et keda kurat su jullad huvitavad, mida sa nüüd kokku meisterdad vms?

Ma olen nõus, et kritiseerida saab igasuguseid asju. Ega ma ise mingi pühak pole, oh ei. Kuid võtta ette mingi moeblogija lihtsalt sellepärast, et teda natuke teised asjad huvitavad…

Aga mind hoopis huvitab, et miks sa neid postitusi kogu aeg kustutad? Kui julged öelda, siis julge hiljem see postitus vähemalt alles jätta.

Advertisements

Mis Argo Aderi pojaga tegelikult toimub???

Kui Argo Aderi pojaga Tais õnnetus juhtus, siis mina olin samuti veendunud, et vaatamata tema tumedale minevikule ning kindlustuspettusele see kulturist ei valeta, sest milline isa midagi sellist teeks? Kusjuures ma endiselt arvan, et mingi õnnetus ikka juhtus, aga asjalood lähevad aina kahtlasemaks… Küll ärkab poeg kunstlikust koomast ise üles (ja sellest ju äratatakse üles, mitte ei ärgata), siis ütlevad arstid, et ajukahjustust pole, siis väidab Ader, et väga suur ajukahjustus; siis öeldakse, et seis on väga kriitiline, aga nüüd on poeg juba kodusel ravil… Ja seda kõike nädala aja jooksul!

Nojah, selle kindlustuse teema saab veel andeks anda, sest äkki isa tõesti polnud sellega kursis, et pojal oli see olemas. Samuti ei ole see mingi näitaja, et Ader oma haiglas viibivast pojast mitte ühtegi pilti pole lisanud, sest kes tahaks selliseid pilte kuhugi avalikkuse ette tuua. Lisaks lisab õli tulle ka mingi isehakanud Delfi ajakirjanik, kes käis nii-öelda haiglas Aderite kohta informatsiooni hankimas, aga teda juhatati igale poole mujale, mitte aga sina, kuhu vaja. Samas ka see võib olla vabandatav, sest ega mingile suvalisele ajakirjanikule ei jagatagi niisama informatsiooni, lisaks võis seal nagunii keelebarjäär tekkida.

Ma alguses mõtlesin ka, et inimesed on ikka julmad, mõtlevad kohe, et keegi teeks mingi sellise olukorraga nalja… Ma endiselt ei arva, et õnnetuse kohta oleks valetatud, aga siiski on kahtlane tunne tekkimas, et midagi nagu ei klapi…  Ehk on asjad maalitud olulisemalt hullemaks, kui need tegelikult on?

Kuid ma siiski südamest loodan, et levinud info on ikka õige, sest päris nõme, kui nüüd tuleks välja, et tegelikult murdis Jarmo ainult käeluu ning kuna isa ei osanud enam kuidagi sellest valedekeerisest välja tulla, siis hakkas hämama.

Mina ei annetanud, sest ma ei anneta mitte kunagi mitte kellelegi võõrale. Teeksin seda ainult juhul, kui lähedane inimene vajaks abi.

Mida teie sellest loost arvate?

Malluka iluõhtu

Kui Mallukas mind kuskil paar nädalat tagasi enda korraldatud iluõhtule kutsus, siis mu esimene küsimus oli see, et ega ma ometi sellele hiljem oma blogis reklaami ei pea tegema. Kuna kõik, kes mu blogi loevad, teavad, et ma enda blogisse pilte ei lisa (kui päise pilt välja arvata), siis on see üsna loogiline küsimus. Kui sain vastuseks, et ei pea, siis mõtlesin, et võib ju minna, sest noh… ma olen meikimises nagunii võhik ja suitsusilma tegemisest tean ma sama palju kui tuumafüüsikast – ehk siis mitte kui midagi 😀

Nagu korralik koolijüts muistsel aal, jõudsin ma üritusele megavara kohale, lisaks minule olidki kohal Mallukas, ürituse korraldaja koos oma sõbrannaga ning fotograaf, lisaks istus seltskonnas ka Eveliis (Diipi omanik ja samuti blogija). Nojah, pool tundi enne ürituse algust ei ole eriti tavaline kohale jõuda, aga kuna ma peaaegu alati jõuan igale poole varem, siis mis seal ikka – pealegi ma arvasin, et ehk ma ei leia Diipi üles, aga leidsin (ma olen Tallinnas päris kehv orienteeruja, kuigi ma olen siin juba 1,5 aastat elanud).

Nagu ma alati öelnud olen, siis uues seltskonnas olen ma väga tagasihoidlik ning seal üritusel nägin ma kõiki esimest korda elus.

Üritus ise oli tore, ma seda ümber jutustama ei hakka, sest seda saab lugeda nii mitmestki teisest blogist, aga ma olin meikimises tõesti päris koba, mis minu jaoks muidugi uudis ei ole 😀 Aga meikar tuli ja aitas, tegi mu ühe silma normaalseks, siis ütles, et ehk ma saan teise samamoodi teha 😀 No läks juba natuke paremini, aga sama tulemust ma ikkagi ei saanud, siis tuli Maret (oli vist Maret?) ja aitas mind uuesti (ehk siis üritas siluda seda, et ma selle silmameigi suht pekki ise olin keeranud :D). Tegelikult oli idee küll selles, et me pidime paaridesse võtma ja oma paarilisele meigi tegema, aga me (mina ja mu paariline) leidsime, et mõttekam on siiski endale teha, sest seda me ju ka õppima pidime. Kõigepealt näitas meikar Malluka peal ette, kuidas seda teha – ja siis hakkasid kõik ise oma paarilisele (või siis ka endale) seda tegema.

Hiljem sai veel veini juua ning süüa – ja kui üritus Diipis läbi oli, otsustasime me viiekesi Chicagosse edasi istuma minna. Lisaks Mallukale, minule ning Kätlinile (kes on ka blogija, Tursaplika peaks vist blogi olema, kuna ma pole püsilugeja, siis ei mäleta) oli veel ürituse korraldaja ning tema sõbranna. Nagu naiste puhul ikka, siis juttu jätkus kauemaks. Mallukas ja Kätlin ei mõistnud eriti, kuidas saab veel maailmas olla inimesi, kellel pole nutitelefoni, aga näed – täiesti saab, mina näiteks 😀 Õnneks oli meie seltskonnas ka minuga sarnane inimene, kellel samamoodi oli igivana telefon, millega saab ainult lutsu visata; kes oli samamoodi lastetu ning vallaline;  – ehk siis samal ajal, kui teised oma lastest ning sünnitusvaludest rääkisid, saime meie viimase asja puhul vaid kaasa tunda. Mitte et see kõik oleks oluline olnud, aga alati on tore, kui seltskonnas on vähemalt keegi, kes veel ei oska lasteteemal mitte midagi kaasa rääkida 😀

Kui see üritus ka läbi sai, siis pidin ma tööle minema. Mallukas tuli minuga kaasa ja veetis tunnikese Night Chati eetris- ja siis läks koju ära. Kuna ta on varemgi nii mitmeski saates kaasa löönud, siis eetrihirmu tal loomulikult ei olnud.

Petmisest oli meil ka väga erinev arusaam, Malluka jaoks suudlemine ei ole petmine, seega selle ta andestaks, samas minu jaoks suhtes olles kellegi teisega suudlemine on juba petmine. Kuid noh, see kõik on selline teoreetiline jura, sest ma tegelikult ei ole mitte kunagi olnud sellises situatsioonis, kus ma peaksin mõtlema, kas ma andestan või mitte. Ehk ühel päeval olen ja andestan veel teistega magamisega – ja sedagi korduvalt, ma ei oska öelda. Kuid ma siiski loodan, et seda ei juhtu. Never say never, öeldakse muidugi selle kohta.

Ahjaa, sealt iluõhtult saime lauvärvide paleti kaasa, mida on nii krdi raske avada, et ma olen loobunud 😀 Ilmselt on asi ainult minus, aga mul läheb selleks nii palju jõudu vaja. No nõrgukeste teema, eksole.