Kui blogilugejast saab väga hea sõber :)

Neljapäeval putitas Pihiisa mu arvutit. Kui Pihiisa mulle septembris 2013 kirjutas, siis ma poleks uskunud, et hakkan oma blogi lugejaga nii hästi läbi saama (ja veel sellise lugejaga, kes alguses mu postituste alla ikka päris negatiivseid kommentaare viskas :D). Ma just mingi päev vaatasin meie esimesi kirju ning ma ausalt öeldes ei mäletanud pooli asju, mida ta mulle kirjutanud oli. Ja ma siis ütlesingi Pihiisale, et sellest pole ta mulle hiljem küll rääkinud, aga ta oli raudselt veendunud, et ta on seda teinud. No võib-olla siis tõesti 😀

Pihiisa mainiski, et ta enam nii palju mu blogi ei loe, sest ma nagunii räägin talle kõigest – ja palju rohkemast, kui siia blogisse üldse jõuab. Ütlesingi talle, et oma sünnal teen enda kohta mingi viktoriini valikvastustega (oh mind tähelepanuhullu küll! :D) ja see, kes selle kinni paneb, saab auhinna, Pihiisa viskas siis nalja, et ta raudselt võidab selle ära, aga noh… mu sõbrannadega ta siiski võistelda ei suuda, kes mind aastaid teavad 😀

Pihiisa on selline mees, kellelt ma küsin suht tihti nõu, kui ma meestest aru ei saa. Kuigi minu probleem on selles, et ma võin ju nõu küsida, aga ma ikkagi toimin täpselt niimoodi, nagu ma ise tahan – seega on see küsimine pigem selline retooriline. Lõpuks tuleb ikka välja see, et oleks ikka pidanud teda rohkem kuulama, aga minu probleem ongi selles, et ma ei kuula eriti teisi inimesi. Pihiisa ongi hästi kahe jalaga maapeal – kui mul Romantikuga jamad olid ja ma veel endiselt uskusin, et ehk saab asi korda, siis ta ütles mulle, et kahtlane, et see enam korda saab. Mina olen omamoodi unistaja ikkagi, omas maailmas.

Tegelikult olen ma ka parajalt isekas, aga ma ei tunnista seda endale. Kui ma olen midagi lubanud, siis ma üldiselt üritan seda ka pidada, aga jah – on olukordi, kus mul on isegi lubadustest suva. Kunagi mainis Terminaator mulle, et ma ei saa isegi aru, kui suur ülelaskja ma tegelikult olla võin ja isegi olen, sest ma ei pööra pisidetailidele tähelepanu. Võinoh, vähemalt minu enda jaoks pisidetailidele.

Aga kui Pihiisast veel rääkida, siis on mul hea meel, et me tol korral edasi suhtlema jäime – nüüd vist ei kujutaks enam ettegi, kui sellist sõpra mu elus poleks. Ja just sellepärast ta nimi siin blogis ongi Pihiisa, et ta teab minust ikka väga palju 😀 Teab kõiki mu patte ja voorusi 😀

Advertisements

Blogijad, kes alusetult teisi kritiseerivad, aga ise…

Ma olen küll juba kirjutanud, millised blogijaid ma ei mõista, aga ma ühte asja tahaksin siiski veel üle korrata. Näiteks juhtusin täna lugema Merje blogist kapselgarderoobi teema kohta, kus ta tegi maha blogijat, kelle jaoks see asi on oluline. Kuna tegemist oli üldiselt moeblogijaga, siis on arusaadav, miks see tema blogis kajastus. Kuid paari tunni pärast tahtsin kommentaare vaatama minna ja postitus oli kustutatud! Merje, kui sina ehk ei mõista kapselgarderoobe, siis mina ei mõista, miks sa kirjutad postituse ja selle sama kiiresti ära kustutad? Nii kiiresti mõtled ümber või? Ja see pole teps mitte esimene kord… Näiteks Rents kustutab isiklikke postitusi, aga nii umbes nädala pärast vms.

Minu meelest on veider see, et kui sa juba kord võtad sõna ja siis vbl saad aru, et appikene – ehk ma olin liiga ülekohtune ning siis sama kiiresti postituse kustutad… Nagu mitte iial poleks midagi öelnud.

Minul on moeblogidest suhteliselt suva, tegelikult ka. Ei loe neid. Kuid loomulik on, et kui inimest see huvitab ning ta peab vastavat blogi, siis see tähendabki seda, et sinna kirjutab/pildistab ta kõik sellega seonduva – ka kapselgarderoob vms on sellega seotud. Sama lugu on ka kokandusblogidega, trenniblogidega jne. Nad keskenduvadki sellistele asjadele, neil on oma lugejaskond – ja et sinu jaoks see ülimalt veider on, ei tähenda, et see nende jaoks seda oleks. Sama hästi ma võiksin küsida, et keda kurat su jullad huvitavad, mida sa nüüd kokku meisterdad vms?

Ma olen nõus, et kritiseerida saab igasuguseid asju. Ega ma ise mingi pühak pole, oh ei. Kuid võtta ette mingi moeblogija lihtsalt sellepärast, et teda natuke teised asjad huvitavad…

Aga mind hoopis huvitab, et miks sa neid postitusi kogu aeg kustutad? Kui julged öelda, siis julge hiljem see postitus vähemalt alles jätta.

Mis Argo Aderi pojaga tegelikult toimub???

Kui Argo Aderi pojaga Tais õnnetus juhtus, siis mina olin samuti veendunud, et vaatamata tema tumedale minevikule ning kindlustuspettusele see kulturist ei valeta, sest milline isa midagi sellist teeks? Kusjuures ma endiselt arvan, et mingi õnnetus ikka juhtus, aga asjalood lähevad aina kahtlasemaks… Küll ärkab poeg kunstlikust koomast ise üles (ja sellest ju äratatakse üles, mitte ei ärgata), siis ütlevad arstid, et ajukahjustust pole, siis väidab Ader, et väga suur ajukahjustus; siis öeldakse, et seis on väga kriitiline, aga nüüd on poeg juba kodusel ravil… Ja seda kõike nädala aja jooksul!

Nojah, selle kindlustuse teema saab veel andeks anda, sest äkki isa tõesti polnud sellega kursis, et pojal oli see olemas. Samuti ei ole see mingi näitaja, et Ader oma haiglas viibivast pojast mitte ühtegi pilti pole lisanud, sest kes tahaks selliseid pilte kuhugi avalikkuse ette tuua. Lisaks lisab õli tulle ka mingi isehakanud Delfi ajakirjanik, kes käis nii-öelda haiglas Aderite kohta informatsiooni hankimas, aga teda juhatati igale poole mujale, mitte aga sina, kuhu vaja. Samas ka see võib olla vabandatav, sest ega mingile suvalisele ajakirjanikule ei jagatagi niisama informatsiooni, lisaks võis seal nagunii keelebarjäär tekkida.

Ma alguses mõtlesin ka, et inimesed on ikka julmad, mõtlevad kohe, et keegi teeks mingi sellise olukorraga nalja… Ma endiselt ei arva, et õnnetuse kohta oleks valetatud, aga siiski on kahtlane tunne tekkimas, et midagi nagu ei klapi…  Ehk on asjad maalitud olulisemalt hullemaks, kui need tegelikult on?

Kuid ma siiski südamest loodan, et levinud info on ikka õige, sest päris nõme, kui nüüd tuleks välja, et tegelikult murdis Jarmo ainult käeluu ning kuna isa ei osanud enam kuidagi sellest valedekeerisest välja tulla, siis hakkas hämama.

Mina ei annetanud, sest ma ei anneta mitte kunagi mitte kellelegi võõrale. Teeksin seda ainult juhul, kui lähedane inimene vajaks abi.

Mida teie sellest loost arvate?

Malluka iluõhtu

Kui Mallukas mind kuskil paar nädalat tagasi enda korraldatud iluõhtule kutsus, siis mu esimene küsimus oli see, et ega ma ometi sellele hiljem oma blogis reklaami ei pea tegema. Kuna kõik, kes mu blogi loevad, teavad, et ma enda blogisse pilte ei lisa (kui päise pilt välja arvata), siis on see üsna loogiline küsimus. Kui sain vastuseks, et ei pea, siis mõtlesin, et võib ju minna, sest noh… ma olen meikimises nagunii võhik ja suitsusilma tegemisest tean ma sama palju kui tuumafüüsikast – ehk siis mitte kui midagi 😀

Nagu korralik koolijüts muistsel aal, jõudsin ma üritusele megavara kohale, lisaks minule olidki kohal Mallukas, ürituse korraldaja koos oma sõbrannaga ning fotograaf, lisaks istus seltskonnas ka Eveliis (Diipi omanik ja samuti blogija). Nojah, pool tundi enne ürituse algust ei ole eriti tavaline kohale jõuda, aga kuna ma peaaegu alati jõuan igale poole varem, siis mis seal ikka – pealegi ma arvasin, et ehk ma ei leia Diipi üles, aga leidsin (ma olen Tallinnas päris kehv orienteeruja, kuigi ma olen siin juba 1,5 aastat elanud).

Nagu ma alati öelnud olen, siis uues seltskonnas olen ma väga tagasihoidlik ning seal üritusel nägin ma kõiki esimest korda elus.

Üritus ise oli tore, ma seda ümber jutustama ei hakka, sest seda saab lugeda nii mitmestki teisest blogist, aga ma olin meikimises tõesti päris koba, mis minu jaoks muidugi uudis ei ole 😀 Aga meikar tuli ja aitas, tegi mu ühe silma normaalseks, siis ütles, et ehk ma saan teise samamoodi teha 😀 No läks juba natuke paremini, aga sama tulemust ma ikkagi ei saanud, siis tuli Maret (oli vist Maret?) ja aitas mind uuesti (ehk siis üritas siluda seda, et ma selle silmameigi suht pekki ise olin keeranud :D). Tegelikult oli idee küll selles, et me pidime paaridesse võtma ja oma paarilisele meigi tegema, aga me (mina ja mu paariline) leidsime, et mõttekam on siiski endale teha, sest seda me ju ka õppima pidime. Kõigepealt näitas meikar Malluka peal ette, kuidas seda teha – ja siis hakkasid kõik ise oma paarilisele (või siis ka endale) seda tegema.

Hiljem sai veel veini juua ning süüa – ja kui üritus Diipis läbi oli, otsustasime me viiekesi Chicagosse edasi istuma minna. Lisaks Mallukale, minule ning Kätlinile (kes on ka blogija, Tursaplika peaks vist blogi olema, kuna ma pole püsilugeja, siis ei mäleta) oli veel ürituse korraldaja ning tema sõbranna. Nagu naiste puhul ikka, siis juttu jätkus kauemaks. Mallukas ja Kätlin ei mõistnud eriti, kuidas saab veel maailmas olla inimesi, kellel pole nutitelefoni, aga näed – täiesti saab, mina näiteks 😀 Õnneks oli meie seltskonnas ka minuga sarnane inimene, kellel samamoodi oli igivana telefon, millega saab ainult lutsu visata; kes oli samamoodi lastetu ning vallaline;  – ehk siis samal ajal, kui teised oma lastest ning sünnitusvaludest rääkisid, saime meie viimase asja puhul vaid kaasa tunda. Mitte et see kõik oleks oluline olnud, aga alati on tore, kui seltskonnas on vähemalt keegi, kes veel ei oska lasteteemal mitte midagi kaasa rääkida 😀

Kui see üritus ka läbi sai, siis pidin ma tööle minema. Mallukas tuli minuga kaasa ja veetis tunnikese Night Chati eetris- ja siis läks koju ära. Kuna ta on varemgi nii mitmeski saates kaasa löönud, siis eetrihirmu tal loomulikult ei olnud.

Petmisest oli meil ka väga erinev arusaam, Malluka jaoks suudlemine ei ole petmine, seega selle ta andestaks, samas minu jaoks suhtes olles kellegi teisega suudlemine on juba petmine. Kuid noh, see kõik on selline teoreetiline jura, sest ma tegelikult ei ole mitte kunagi olnud sellises situatsioonis, kus ma peaksin mõtlema, kas ma andestan või mitte. Ehk ühel päeval olen ja andestan veel teistega magamisega – ja sedagi korduvalt, ma ei oska öelda. Kuid ma siiski loodan, et seda ei juhtu. Never say never, öeldakse muidugi selle kohta.

Ahjaa, sealt iluõhtult saime lauvärvide paleti kaasa, mida on nii krdi raske avada, et ma olen loobunud 😀 Ilmselt on asi ainult minus, aga mul läheb selleks nii palju jõudu vaja. No nõrgukeste teema, eksole.

Kui teiste jaoks ebameeldivad asjad juhtuvad kogemata…

Kui sa juhuslikult avastad, et oled kellelegi kogemata käki kokku keeranud, siis ega see just parim tunne pole. Sellistel hetkedel sa mõistad, millised inimesed on tegelikult head. Mina vastupidises olukorras vist nii rahulikuks poleks jäänud. Tegelikult sain ma sellest üldse täiesti juhuslikult teada… Ja kuigi mul endal polnud sellest kõigest aimugi, siis nõme tunne tekkis ikka. Hoopis teine asi on see, kui sa tahadki kellelegi keerata, sest siis sa lihtsalt teed seda. Ja hiljem ilmselt sajaga kahetsed, aga siis sa vähemalt tead, et sa tegid seda meelega. Ja et tol hetkel see tundus õige tegu. Aga kui sul endal sellest vähimatki aimu polnud, siis on see tunne veel nõmedam (kuigi loogiliselt võttes ei peaks ju olema?).

Vot sellised olukorrad panevad mind mõtlema, et inimesed alati eeldavad, kuidas keegi teine mingis situatsioonis reageerib. Sest me võtame seda enda käitumise järgi, sest meie teeksime hoopis niimoodi. Ja kui see inimene üllatab ja seda hoopis positiivses võtmes, kuigi sina oled talle totaalse jama kokku keeranud (mis sest et kogemata ja mõtlematult, kuid siiski), siis see paneb mõtlema, et appi, küll mõned inimloomad on ikka heasüdamlikud. Ja sa saad aru, et sina ise ilmselt vastupidises olukorras selline ei oleks. Kas see teeb sinust halvema inimese? Ilmselt küll.

Tegelikult on mul mitu korda sellist käitumist ette tulnud, kus ma tõsiselt üllatun inimestes, sest oma isekas maailmas teen ma täpselt niimoodi, nagu mina tahan. Ja mõnikord sellise käitumise puhul ei arvesta ma väga teiste inimeste või nende soovidega. See praegune möödapanek oli küll täiesti teadmatult, kuid on ka neid olukordi, kus ma teen seda teadlikult. Ja kui ma ka hiljem ehk kahetsen, siis ma tavaliselt eeldan, et ega sel enam vahet pole (sest mu enda puhul see enam ei loeks). Ja tegelikult see kõik loeb. Ja väga palju.

Mõned vead oma elus olen ma teinud täiesti hooletusest. Kõige ehedam näide ongi ehk see, kui ma Prantsusmaal 19-aastaselt lapsehoidja olin ning kogemata pereema jäneseid toita unustasin (ta ise oli haiglas ega saanud, pereisa ei tuletanud mulle ka kordagi meelde). Kui hostema siis haiglast kahe nädala pärast koju lasti, olid kõik jänesed puurist põgenenud ning mitte keegi ei teadnud, mis neist sai, ilmselt surid üldse ära. Kui keegi oleks minu jänestega niimoodi käitunud, siis mul oleks ilmselt katus sõitma hakanud, sealne pereema aga suutis asja väga rahulikult võtta. Ka siis, kui ma ühe maali seina pealt maha kukutasin ning katki tegin. Ja isegi siis, kui ta teada sai, et ma lasin ta kuueaastasel lapsel üksinda koolist koju tulla. Jah, me elasime ühes megapisikeses külas ning kool asus 100 m kaugusel, aga Prantsusmaa külades on lapseröövid väga levinud. Nojah, pereisa jättis lapsed üldse vahel minuga niimoodi, et läks ise mitmeks päevaks minema, mu mobla oli tol hetkel katki, neil ei olnud internetti, tavatelefon ei töötanud – seega olin ma maailmast täiesti ära lõigatud (pereema oli siis haiglas oma selja pärast). Hommikud olid kõige raskemad, sest kuueaastane poiss ei tahtnud üldse kooli minna ning kolmeaastase neiu juukseid oli megaraske kammida, sest ta lihtsalt röökis nagu ratta peal ja ütles, et igatseb emmet, mis oli ju ka loogiline. Mina olin lihtsalt mingi võõras neiu, kes oli nende juures nädalake elanud – ja nüüd oli mind lastega üksinda jäetud. Ma olin siis ise veel täiesti laps, käitumiselt vähemalt küll.

Kui lapsed koolis ja lasteaias olid, siis ma tihtipeale nutsin, sest sain aru, millesse ma end seganud olin. Mina, täiesti kogemusteta lapsehoidja, olin arvanud, et mis see siis ära ei ole, hoian paari jõmpsikat ja saan natuke taskuraha. Kuna kõik eelnevad kogemused olid ka pekki läinud, siis seda enam ma mõistsin, et olin liiga uisapäisa neid kogemusi otsima läinud. Nüüd järele mõeldes ma ei kahetse, sest enne Mehhikot mõjus see mulle hästi, kuid tol hetkel oli küll tunne, et olin oma võimeid üle hinnanud. Ja eks ma tegelikult olin ka. Kuid kuna ma ise olin suure suuga selle tee ette võtnud, siis ma teadsin, et pean hakkama saan.

Aga jah, postituse algusesse tagasi tulles… Ei maksa eeldada, et me teame, kuidas teised inimesed teatud olukordades käituksid. Minu probleem ongi see, et mina just seda teengi, ma eeldan. Võib-olla on asi selles, et ma näen enda arust korduvaid mustreid, kuid siiki – iga inimene on erinev. Ja teeb oma otsused vastavalt sellele, kuidas õigeks peab. Ja vahel lausa nii õilsameelselt, et ise ka ei usuks, et selliseid inimesi on olemas, kui nendega kokku poleks puutunud.