“Klassikokkutulek 3″/ Exceli koolitus/ Reisisaade, mis pole reisisaade, aga kus toitumine on haiglaselt kinnisideeks muutunud…

Eile käisime Hendrikuga üle pika aja Tartus chillimas. Kõigepealt käisime Ränduri pubis söömas ja siis läksime kinno. Sel korral lausa Cinamoni, kus ma polnud paar aastat käinud, Hendrik lausa kauemgi. Aga kuna mul oli üks tasuta pilet, mille ma Sokisahtlist sain, kui rohkem kui 30 euro eest asju ostsin, siis tuli see ära kasutada.

Käisime “Klassikokkutulek 3” vaatamas. Hendrik kusjuures pole ei esimest ega teist osa näinud, aga kuna need pole nii palju omavahel seotud, siis naljakas oli tema jaoks ikka. Kuigi jah – ainult esimene osa oli tõeliselt hea, teine oli suht igav ja kolmas on täpselt nende keskel. Teine osa oli minu meelest kõige igavam, kolmas oli parem, aga esimest osa ei trumpa miski üle. Kinos oli suht palju rahvast ja kõik naersid. Meie ka – sest eks see selline parajalt segane komöödia on, aga kuna kõik seda nagunii teavad, siis tullaksegi sellepärast kinno.

Hendrik ostis endale eile uue telefoni, sest vana on suht metsas omadega. Kusjuures uue telefoni all mõtlen ma nuputelefoni, sest teda nutitelefon väga ei koti. Enne tal oli küll nutitelefon, aga kuna ta sellega eriti netis ei käinud, siis tal on sellest suht poogen. Selle nuputelefoniga saab ta kusjuures netti, ta korraks proovis. Nii meenub see aeg, kui mina arvasin, et jään nuputelefonile truuks surmani, aga nüüd küll enam seda elu ette ei kujutaks 😀 Ma hetkelgi kirjutan seda postitust moblast ja nii mugav on. Blogin ma ainult siis arvutist, kui ma tõesti tahan väga palju kirjutada või eriti palju viiteid lisada. Muidu enamasti ikka moblast.

Nüüd olen ma juba kolm päeva Exceli koolitusel käinud, homme on viimane päev. Õnneks on meie rühm suht väike – kõigest seitse inimest (kolm naist ja neli meest). Ma olen kõige noorem. Aga tempo on vägagi okei ja kui keegi maha jääb, siis õps kohe aitab. Ma ütlen ausalt, et ma vist magasin koolis kõik Exceli tunnid maha, mis me arvutiõpetuses õppisime, sest 90 protsenti asjadest on minu jaoks täiesti uus informatsioon. Homme hakkame diagramme tegema, siiani on olnud lihtsalt erinevad tabelid. Õnneks saame igast tunnist ka materjali kaasa, sest seda infot on liiga palju, ealeski ei jää kõik meelde. Meie juhendaja ka ütles, et ega meil nagunii enamus asju meelde ei jää, sest see lihtsalt on nii – tulevikus peame hakkama katsetama ja proovima ning otsima. Aga ehk annab see koolitus meile parema nägemuse, kust mida leida võiks. Tegelikult on see lausa uskumatu, kui palju lihtsamaks teeb elu Excel, kui seda korralikult kasutada osata. Meie juhendaja ütles, et tema tegeleb 500 000-realiste andmetega – sellepärast on tema jaoks eriti oluline tunda Excelit nagu oma viit sõrme. Samas eks 20-aastaline kogemus annab selleks ka võimaluse.

Hetkel on niisama chill pühapäev, just koristasin korterit, Hendrik üritab hetkel köögis meie pliiti läikima lüüa. Minul pole sellisteks tegevusteks kunagi kannatust 😀 Meil on jah kuidagi kujunenud niimoodi, et Hendrik teeb rohkem süüa või siis võtab ette asjad, mis võtavad kauem aega. Mina pesen pesu ja käin tolmuimejaga ringi jne.

Hetkel käib telekas taustaks “Eesti Muusikaauhinnad” kordus vist, aga see tundub suht mõttetu üritus. Ma mingit TV3 klippi nägin sellest ja tore oli see, et Nublu tuli kohale ja võttis oma auhinnad vastu. Aga nagu Nublule kohane, siis ta pages kõigi ajakirjanike eest ega vastanud ühelegi küsimusele 😀 Minu meelest on vinge, et kuigi nüüdseks on tema isik avalikuks tulnud, siis ta suudab end meediast ikkagi eemale hoida – just see salapärasus on tema juures äge! Ja see on just talle nii omane, seda on tegelikult üpris raske teha, sest kui sa oled Eesti muusikamaailmas suht tegija, siis enamus inimestel tekiks ikka see edevus, et ma tahan, et inimesed mind märkaksid ja mind intervjueerida tahaksid jne, aga tal see omadus täiesti puudub. Ajab oma rida, tema muusika meeldib rahvale hullupööra ja vaatamata sellele suudab ta meediast suhteliselt eemale hoida. Minu meelest see on juba omaette saavutus! Kui mina üleöö kuulsaks saaksin, siis mina just oleksin nimelt rambivalguses ja kasutaksin seda hetke ära (sest iial ei tea, kaua see kesta võib), sest ma olen edev inimene juba praegu ja oleksin siis seda aina rohkem. Enamus inimesi tegelikult on mingil määral edevad ja siis veel enam, kui nad järsku kuulsaks saavad. Aga vot tema selles mõttes ei ole 🙂 Ja see on omadus, mida tänapäeva maailmas peaks täiega hindama!

Vaatasin “Paljas Porgand Itaalias” teise osa ära. See kahjuks ei läinud põrmugi paremaks. “Hensugusta SHOW” seevastu on täitsa normaalne. Jah, videod on kohati igavad, mida seal näidatakse ja mida ta kommenteerima peab, aga temas endas on see potentsiaal olemas ja ma olen üsna kindel, et ehk on see hüppelaud palju paremate saadete jaoks tulevikus. Palja Porgandi puhul ma seda ei näe. Ilmselt ootab tavainimene sellest saatest ka rohkem infot Itaalia kohta, aga sealt saame me ainult teada, kuidas nad ei taha toiduga patustada, aga samas kogu aeg mugivad burkse vasakult ja paremalt sisse. Selles viimases ei olegi midagi halba, sest nad on reisil – võiksid end vabaks lasta ja pigem rohkem Itaalia toitu nautida lisaks burksidele, mitte süsivesikuid kogu aeg lugeda. Et selles mõttes on see saade isegi kurb, sest kui kõik käib ainult ümber toidu, siis on inimesel toitumishäired. Ja vot see on juba nukker ja paneb kaasa tundma. Aga kui ka see toidule mõtlemise kinnisidee välja jätta, sest kunagi toitumishäiretega kimpus olnud inimene ilmselt ei saagi sellest päris terveks – ehk siis seda tuleks rohkem mõista, siis ka muu pole selles saates huvitav. Itaalia jääb täiesti tagaplaanile, aga ometi pealkirja puhul võiks eeldada, et see on reisisaade. See pole seda.

Vot sellised lood siis hetkel. Kuidas teie seda praegust külma pühapäeva veedate?

Kui surm on nagunii kindel, siis miks taunitakse seda, kui inimene ise tahab kiiremini ja väärikamalt ära surra?

Pole vist olemas inimest, kes poleks kursis Jane Paberiti kurva saatusega. Kui ma eile “Pealtnägijas” seda vaatasin, siis lõpus ma nutsin. Nii jube, kuidas üks haigus võib ühest elujõulisest inimesest aja jooksul hoopis nii jõetu inimese teha…

Jane ise oli rõõmsameelne ja oma otsuses väga kindel – ta ei taha vaikselt hääbuda, vaid tahab Šveitsis enda elu lõpetada. Ja kui kõik hästi läheb, siis märtsis ta saabki seda teha (ainuke tingimus ongi, et ta peab ise suutma seda surmavat ravimit manustada – ehk siis üks käsi peab vähemalt nii palju töötama). Ja minu meelest on see nii õige otsus! Seega ma ei saagi aru, kuidas osad kommenteerijad saavad öelda, et las elab ikka nii pikalt, kui talle antud on. Kas nad on pimedad või? Kõigest vähem kui aastaga oli naine nii palju nõrgemaks muutunud, ei suutnud enam hästi rääkida ja oli täiesti ratastooli aheldatud. Naine, kes enne oli aktiivne tantsuõpetaja ja kes oli harjunud ise liikuma, olema iseseisev! Mina nii pooldan Jane otsust ja mul on hea meel, et ta lähedased on ka sellega leppinud, mitte ei palu tal seda mitte teha. Kui surm on nagunii kindel, aga saab valida vähem piinarikka viisi, siis öelge mulle, milline inimene seda ei tahaks? Ma küll tahaksin. Ma pigem sureksin silmapilkselt auto-või lennuõnnetuses,  kui hääbuksin vaikselt ALS-i või vähi tõttu. Jah, muidugi on lähedastel raske, aga surm tuleb nagunii, ALS-i puhul ellu ei jää. Ja kui inimene ei taha lõppfaasis voodisse vegeteerima jääda, sest mõistus ju veel toimib, siis peaks see olema lubatud variant. Ja selleks ei peaks mitte ajama sadu pabereid taga, et saaks Šveitsi “suitsiidi turismireisile” minna, vaid see peaks olema lubatud meie endi kodumaal, siinsamas Eestis.

Aga mõned inimesed on ohmoonid ja ajavad, et see on jumala tahtevastane (ometi peaks Eesti ju suht paganlik maa olema?) ja Jane teeb pattu jne. Esiteks – jumalat pole olemas. Teiseks – kui ta ka oleks, siis see ikkagi ei aitaks, sest ALS-i vastu ravi puudub –  seega võivad osad inimesed oma jumala endale sisse istuda, ausalt ka!

Kui minu emaga oleks sama lugu olnud, siis ma oleksin ka nõus selle variandiga olnud, et ta piinu mitte pikendada. Nagu üks Jane tütar ka saates rääkis – kui ta sisemiselt ka poleks sellega reaalselt nõus, siis mismoodi ta seda oma emale peaks mainima? Jane tahab väärikalt surra ja igal inimesel peaks see võimalus olema. Ometi on meie ühiskonnas ikka idioote, kes arvavad, et ehk ikka annab midagi teha, ehk juhtub ime – või mis veel hullem, et jumal tuleb appi. Ei tule ja sellise haiguse puhul pole imesid olemas.

Seega ainuõige asi, mida üks normaalne inimene saaks teha, on Jane otsust toetada. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis pääseb ta oma piinadest juba märtsis. Alla kahe kuu on ta perekonnal aega, et Janega koos olla, tema seltsi nautida jne. Ja siis tuleb see läbimõeldud lõpp, kus on palju vähem agooniat kui tavalise ALS-i lõpu puhul. Tõesti – kui inimene soovib, siis tuleb tal lasta väärikalt surra. Ehk on Jane lugu tõesti ka teerajaks järgmistele sarnastele lugudele ja ehk kunagi kauges tulevikus on selline asi võimalik samuti Eestis. Sest kui lootust paranemiseks ei ole ja surm tuleb nagunii, siis tulgu see pigem rutem ja ilma piinadeta. Igal inimesel peaks olema see õigus seda enda elu suhtes otsustada, kui diagnoos on nagunii nii karm – ehk siis surm…

 

Lähen Exceli koolitusele!

Hehe – arvake ära, kes läheb järgmisel nädalal 4-päevasele Exceli koolitusele? Eks ikka mina! Mul ei lähe tööl igapäevaselt Excelit vaja, aga kui läheb, siis ma olen täiega saamatu selles, sest koolis tegi keegi teine minu eest alati vajalikud asjad ära. Või siis aitas õps, sest ma olin täiega aeglane ja jäin teistest maha. Eks näis, kuidas mul nüüd läheb – ma loodan, et grupp pole väga suur, sest siis ma ei saaks piisavalt tähelepanu. Raudselt olen jälle see, kes kogu aeg viimasena kõik asjad valmis saab 😀 Aga huvitav on see küll – ma polegi nii ammu kuskil koolitusel käinud. Ja hea, et selliseid võimalusi tööl pakutakse! 🙂

Ma kusjuures mõtlesin, et vaatan Palja Porgandi saate teise osa ära, et annan uue võimaluse, aga Kanal 2 on selle vist eetrist eemaldanud, täna ei olnud igal juhul. Või see ei hakkagi kord nädalas olema? Kord kahe nädala tagant, kord kuus?

Elu on nii kiire hetkel, et ei jõua siia blogisse nii tihti. Hetkel ka lähen poen Hendriku kaissu, sest meil mõlemal tuleb kohe uneaeg! 🙂

“Paljas Porgand Itaalias” – täielik pettumus

Ma ilmselt hakkan selle postituse kommentaariumis heiti saama, sest Paljas Porgand on minust parema kehaga ja ta näeb hea välja jne. Et kade ja puha. Kusjuures – ei vaidle absoluutselt vastu, ta ongi väga ilus naine. Ja mulle meeldib ta blogi lugeda, sest mõned postitused on tal suht head ikka. Ma olen teda paar korda ka mingis videoklipis näinud ja juba siis mõtlesin, et see naine oskab kirjutada kõvasti paremini, kui kaamera ees olla. Aga samas – kuna videod on erinevad, siis ei osanud kindlat arvamust veel kujundada.

Täna siis vaatasin uut saadet “Paljas Porgand Itaalias”. Itaalia on tõesti ilus! Saade ise – suur pettumus. Ma ei tea, kas Paljas Porgand ongi päriselt selline või ta näitleb, sest ta teab, et teda filmitakse, aga see kõik tundus nii lapsik! Omg, Roomet, omg iga asja peale (või mingi sarnane väljend). Roomet ise kusjuures sellist muljet nii palju ei jätnud. Kui Paljas Porgand tõesti ongi selline, siis on minu viga muidugi, aga tundub kuidagi võlts. Liiga näideldud ja liiga üle võlli. Kui see on ta kuvand meedias, siis ta võiks sellest heaga loobuda, sest see pole üldse nii hea, kui see kuvand, mille ta kirjutades endast jätab. Ma olen kunagi ammu näinud videot, kus ta oma toitumishäiretest rääkis ja seal ta oli küll see armas Paljas Porgand, kelle kuvand palju paremini mõjuks (teema ise oli karm, aga seal ta tõesti tundus tema ise olevat). Aga noh – aega on mööda läinud ja mõjuka influencerina kaob see loomulikkus ilmselt ära. Sellest on aga ülimalt kahju!

Mulle üldiselt Palja Porgandi blogi meeldib, reklaampostitusi ma küll ei loe, aga avavad postitused enda kohta on tal alati väga head olnud! Ja nüüd saadet vaadates ootasin ka ehk midagi sellist, aga ta kas ei sobi telekasse või pakub oma näitlemisega üle. Kirjutamine sobib talle kõvasti rohkem.

Kui võrrelda seda saadet näiteks Malluka omaga, siis viimane oli palju parem. Miks? Sest blogis on Mallukas ka selline, nagu ekraanilt näeb. Pole seda näitlemist – täpselt oma eheduses selline, nagu Mallukas ongi. Palja Porgandi puhul on tunne, et kui kaamerad tööle pannakse, siis on tegemist mingi veidralt imelikult käituva lapsiku naisega, blogis jätab ta endast palju täiskasvanulikuma mulje.

Mis teie arvate? Kas saates näitleb Paljas Porgand või pigem teeb seda kirjutades? Tundub uskumatu, et nii erinev saab ühe inimese karakter olla. Saates tundub suht kahtlane neiu, kes jätab veidralt totra mulje oma näitlemisega, blogis on aga täiskasvanud naine oma kirjatükkides, kes teab, mida ta elult tahab. Kumb siis õige on? Minule igal juhul meeldib viimane rohkem, seega rohkem ma seda saadet ei kavatse ilmselt vaadata. Kahju, et üks mulje nii palju teist rikub. Tõesti on kahju! Kui ma poleks ta blogi lugenud, siis selle saate põhjal see arvamus temast eriti hea ei oleks. Aga kuna ma olen seda teinud, siis ma usun, et ta tegelikult on ikka see äge naine, keda blogis kohata võib ja saates ta lihtsalt näitleb… Ehk siis jah – kirjasõnas mulle ta blogi meeldib, need üle võlli edvistamised kaamera ees aga mitte.

Filmid, mida ma viimasel ajal vaadanud olen / Tõukekelgumatk ja elamusõhtusöök Taevaskojas

Paksuke kirjutas hiljuti, et ta ei mõista, kuidas Jane saab enamus postitusi mobiilist kirjutada. Ka mina oleksin võinud sama öelda umbes aasta tagasi – aga vahi imet – nüüd olen ise ka see inimene, kes enamasti moblast blogibki. Täna küll mitte, sest ma tahan palju viidata – siis on minu jaoks lihtsam seda arvutis teha. Meil oli eile töökaaslastega väljasõit Taevaskotta (hehe, mul oli muidugi hea hilisõhtul Hendrik endale järele kutsuda, sest Taevaskoda on Põlva külje all ju), kus meil toimus tõukekelgumatk ja hiljem elumusõhtusöök väljas! Pärast kõike seda oli niisama istumine. Ma kõigest sellest kirjutan lähemalt postituse lõpus, aga hetkel kriban nendest filmidest, mida ma viimati vaadanud olen.

Pole vist eriline üllatus, et ma olen viimase aasta jooksul hakanud üha enam õudukaid vaatama. Ma olen küll selles mõttes mugav inimene, et vaatan Telia filmiriiulilt või videolaenusest neid, Netflixi ei kasuta. Või see on ehk pigem just halb, sest neid filme, mis sinna ei jõua – neid ma ka vaatama ei juhtu. Igal juhul kõigepealt on siis mõned õudukad, mida ma siin hiljuti olen vaadanud.

“The Belko Experiment” – Tegemist on väga hea õuduspõnevikuga, kus grupp inimesi peavad hakkama võitlema selle üle, kes viimasena ellu jääb. Tegu on ameeriklastega, kes töötavad Kolumbia firmas Kolumbia pealinnas Bogotás ja teevad pealtnäha väga tavalist kontoritööd. Tegelikult tehakse nendega eksperimente ja kui nad sinna tööle asusid, paigaldati nende ajusse mikrokiip, mida nüüd nende vastu kasutama hakatakse. Ehk siis firma kõik sisse-ja väljapääsud suletakse, telefonilevi lõigatakse ära, neid eraldatakse täiesti maailmast ja tundmatu hääl hakkab neile ütlema, et nad peavad teatud aja jooksul kindla arvu töökaaslasi tapma, sest muidu tapavad nemad veel rohkem inimesi. Alguses peavad kõik seda naljaks, aga kui inimeste pead lambist veristena plahvatama hakkavad (mikrokiibi olemasolu nende ajus aitab sellele võimalikkusele oluliselt kaasa), siis saavad kõik aru, et naljaga pole küll tegemist. Algab olelusvõitlus selle üle, kes peab surema ja kes mitte. Ja kui töötajatel ikkagi ei õnnestu vajalik arv inimesi tappa kindlaks ajaks, siis tehakse seda nende eest – ja veel rohkem!

Kas elama peaks jääma see, kellel on rohkem lapsi? Kas surema peaks see, kes on juba üle 60-ne ja seega palju elu juba näinud? Mulle see film meeldis ja lõpp oli küllaltki tavapärane, aga film ise mind köitis. Sel pole küll eriliselt kõrge hinne IMDb-s, aga ma olengi teistsuguse filmimaitsega inimene ilmselt.

“A Quiet Place” –  See  on küllaltki hea keskmise hindega film, mida hetkel võrreldakse palju “Bird Boxi-ga” (seda viimast ma pole näinud, aga seda kiidetakse täiega).  Mulle see film ei meeldinud absoluutselt! Minu meelest oli  see nii igav ja lõpp oli veel mõttetum. Või on asi selles, et mulle meeldivad need filmid, kus räägitakse? Nimelt selles filmis pidi perekond põhimõtteliselt täiesti vait olema, sest muidu neid ründasid koletised. Mõttetult igav, veniv! Ja lisaks veel idioodid ka, sest kui juba teati, et maailm on omadega perses, siis miks pidi naine veel rasedaks jääma ja veel ühte last sellisesse kohta juurde tahtma? No eks ma uudishimust kunagi ilmselt vaatan ka “Bird Boxi” ära, sest Sandra Bullock mulle iseenesest meeldib, kes seal mängib, aga kui need kaks filmi on omavahel sarnased, siis ma olen kindel, et ei meeldi mulle see teine ka. Ei soovita “A Quiet Place” mitte kellelegi! No tegelikult vaadata võib, aga traileri järgi tundus palju põnevam. Tegelikult oli sitaks pask. Vähemalt minu arvates, aga arvamused ongi väga erinevad.

“Wildling” –  No selle filmi madal keskmine hinne on samuti üpris õigustatud! Jällegi tundub traileri järgi suht põnev, film ise aga pole teps mitte seda. Mulle vist sellised maailma eest peidetud ja röövitud laste ning hiljem ka täiskasvanute lood ei lähegi peale. Ei olnud minu maitse järgi õudukas.

“Unsane” – Kusjuures see film tundus alguses paljutõotav- naine, keda peetakse hulluks, sest ta näeb oma kujutlusvõimes asju (pigem küll ühte konkreetset inimest), keda teiste meelest ei eksisteeri ja ta kujutab seda ette. Naine nimelt usub, et teda jälitatakse. Ta pannakse hullumajja ja teda peetakse hulluks. Kuidas on lood aga tegelikult? On see kujutlusvõime või tahab keegi teda nimelt hulluks tembeldada? Ja film oligi alguses põnev, aga lõpus vajus jällegi ära! Sellised filmid on veel eriti kohutavad, sest kui film on algusest peale jama, siis on sellega lihtsam leppida. Kui algus on hea, aga lõpp on jama, siis jääb kuidagi eriti nõme tunne sisse. Ma olen küll üks neist inimestest, kes enamasti vaatab filmi lõpuni, sest kui ma sellega juba alustasin, siis ma oma peas loodan, et ehk läheb paremaks (kui algusest peale on juba halb) või siis ehk on see mõttetus ainult hetkeline (kui filmi algus on hea, aga lõpp läheb mõttetuks). Kahjuks tihti niimoodi siiski ei juhtu.

“Reeker” – Sellest filmist ma palju ei oodanud ka, sest kuulubki pigem sinna B-kategooriasse. Kuigi vahel on seal ka häid pärle. See film see pärl siiski ei olnud. See oli lausa nii tapvalt igav, et ma jäin magama, seega ma ei tea, mis filmi lõpus juhtus. Sellele filmile ei maksa oma aega raisata.

“Poltergeist” –  Vaatamata selle filmi ülimadalale hindele mulle see jällegi meeldis! No lõpp oli veits pikk, oleks selle viimase osa võinud ära jätta, kus nad ikkagi poltergeistist veel ei vabanenud, kuigi perekond oli seda juba lootnud. Aga algus ja see osa, kuidas pere noorim laps kurjade hingede juurde tiriti (pere uus kodu asus vana surnuaia peal, see oli sinna ehitatud) , mulle väga meeldis. Ilmselt mul endal ongi kehv maitse siis filmide suhtes, sest kõvasti kiidetud filmid on minu jaoks igavad ja vastupidi 😀

Olen ka vahepeal komöödiad vaadanud. Telekast tuli “Daddy’s Home” ja Daddy’s Home 2″, mis mõlemad olid naljakad! Esimene osa räägib sellest, kuidas kasuisa ja pärisisa omavahel võitlema hakkavad, kumb suudab lastele paremaid elamusi pakkuda! Kasuisa on siiani lastele pärisisa eest olnud, aga kui laste machost tegelik isa tagasi jõuab, siis on tal midagi muud selle asja kohta öelda! Muidugi lisada siia juurde veel pereema, kes pole oma eksi päris kaua näinud jne. Kui esimene osa lõpeb hästi ja isad lepivad omavahel ära, siis teises osas tuleb rinda pista juba kasuvanaisa ja pärisvanaisaga, kellest üks on pehmo ja teine macho vanaisa. Seega nalja tuleb aina juurde! Kes naerda tahab, siis need filmid seda kindlasti pakuvad.

“I Feel Pretty” –  See on komöödia natuke ülekaalulisest naisest, kes tõdeb igapäevaselt, et maailm kuulub ilusatele ehk peenikestele naistele. Talle meenutatakse seda kogu aeg ja ta on sellepärast üpris ebakindel. Pärast jõusaalis (kus ta käibki trennis suure raskustundega, sest peab ennast nii paksuks ja koledaks võrreldes teistega) juhtunud õnnestust, kus naine saab peapõrutuse, näeb ta ennast peeglis hoopis teistsugusena! Seksikana, võimsana; naisena, kes suudab kõik mehed ära võrgutada, kui ta ainult tahab! Välimuselt pole ta tegelikult grammigi muutunud, kuigi ta ise arvab, et ta on muutunud. See enesekindlus avab talle nii palju uksi, aga samas muudab ta enda palju enesekesksemaks. Film ise on tore komöödia ja tegelikult törts sellist enesekindlust kuluks igale naisele ära. Ma ei räägi siinkohal sellest, et kui sa kaalud 150 kg (see naine seal nii palju muidugi ei kaalu, kõvasti vähem), et siis sa peaksidki maailmale rääkima, et nii rasvunud on tore olla, aga maailmas on seda ebakindlust nii palju. Just naiste hulgas. Ja naised isekeskis lisavad seda veel täiega juurde, millest on ülimalt kahju.

Aga kõige suurem pärl on mul veel tutvustamata! Seda on vist enamus inimesi juba näinud, sest see jooksis kinodes ja jõudis nüüd lõpuks ka televiisorisse! “Seltsimees laps” loomulikult! Tõsielulool põhinev film kirjanik Leelo Tungla karmist lapsepõlvest, kus ta ema teadmata ajaks Siberisse viiakse ning perekond (eelkõige Leelo isa muidugi) seda lapse eest varjata püüab. Nii südantlõhestav, kurb, mõtlemapanev lugu meie eestlaste endi elust! Ma tõesti soovitan seda, sest see film läheb küll väga hinge!

Aga nüüd tulles eilse päeva juurde, siis oli meil selline jõulupidu vol 2 töökaaslastega. Nimelt jõuludel oli meil ainult väike istumine kontoris, aga nüüd tegime väljasõidu Taevaskotta, kus meid ootas kõigepealt tõukekelgumatk, mis kestis kuskil 1.5 tundi. Pärast seda jõudsime tagasi puhkemaja juurde, kus meile reserveeriti elamusõhtusöök looduses! See oli muidugi hea, et see oli kohe Salamaa puhkemaja kõrval, kus meil see õhtune chill istumine planeeritud oli! Pärast elamustoitlustust oli meil väike istumine puhkemajas, kus me saime niisama juttu puhuda ja uute töökaaslastega tutvuda! Nimelt tuli meil uuest aastast kolm töötajat juurde – seega on meid nüüd juba 15! Kui mina meeskonnaga liitusin, siis oli meid koos minuga seitse (see oli veebruaris 2017).

Aga kõigepealt suundusimegi bussiga Tartust Taevaskotta, kus meil algas tõukekelgumatk! Ütleme niimoodi, et see oli palju raskem, kui ma arvasin. Ma olin viimane kogu aeg, aga peale giidi olin ma ka ainuke naine 😀 Ning vahepeal ma lihtsalt jalutasin, sest ei jaksanud enam, laskumistel ma ka niisama kõndisin, ei julgenud väga laskuda 😀

Enne matka algust! Siis ma veel ei aimanud, kui läbi see kõik mind ikka võtab! Õnneks külm ei hakanud, sest metsas oli soe. Tõukekelkudega me siis sõitsimegi Taevaskoja ümber, kokku umbes 7 km ring – “Viimse reliikvia” radadel nii-öelda!

Pärast matka ootas meid puhkemaja kõrval looduses tehtud õhtusöök, mis valmistati sealsamas just selleks ajaks, kui me matkalt tagasi jõudsime! Meil oli see veisegurmee menüü – ehk siis (nende kodulehelt kopeeritud täpne menüü):

• Grillitud baguette pesto ja vürtsika kitsejuustuga
• Madalal temperatuuril küpsetatud vasikapõsk
• Karamellistatud köögiviljad
• Šokolaadikoogid metsamarjakastmega
• Lõkkekohv
• Maitsevesi

Hea asi oli asja juures see, et kuna see oli puhkemaja kõrval, siis sain ma vahepeal sees käia ja varbaid soojendada, sest niimoodi väljas niisama istuda oli küll natuke jahe!

Vot sellistel puidust nõudel meile seda õhtusööki serveeriti! Kokk oli väga tore ja enne tutvustas kõike, mis ta teinud on. Ning kõik maitses oivaliselt! Eriti hea oli magustoit, milleks oli šokolaadikoogid metsamarjakastmega.

Väga halb kvaliteet pildil, aga ähmaselt võib näha, kui hea see kõik välja nägi! 😀

Kui see õhtusöök sai läbi, siis istusime puhkemajas, rääkisime niisama juttu, mängisime ÄSK-i – nii tava kui ka 18+, mille ma mõlemad kaasa olin võtnud. Tõlkisime kõik küsimused inglise keelde, sest meil on meeskonnas lätlane – ja tema kõrval istuv töökaaslane tõlkis siis tema küsimuse talle ära. Väga huvitav oli! Ja kuigi ma alguses arvasin, et vbl on 18+ ÄSK liiga isiklik töökaaslastega mängimiseks, siis tegelikult oli isegi huvitavam kui tavaline – sai palju rohkem asju teada, ka meie uutest töökaaslastest 😀 Piinlikkust üldse polnud. Mina sain näiteks vastata küsimusele, et kas ma usun monogaamiasse ja et kui partner tahaks olla polügaamses suhtes, siis kas ma oleksin nõus. Mu lugejad peaksid ammu teadma, et mina usun monogaamiasse ega poleks nõus polügaamses suhtes olema. Sellist asja ei eksisteeri minu puhul, et ma armastan kedagi, aga las mõlemad panevad kõrvalt, sest noh –  huvitav ju, saab uusi asju proovida! Ei ole mul sellist arusaama minevikus üheski suhtes olnud ja veel vähem nüüd, kus ma Hendrikuga koos olen. Õnneks on Hendrik täpselt samal arvamusel.

Ja see arvamus ei muutu ajaga, see oleneb inimesest. Ja nii ongi. Samuti juhtus mulle selline küsimus, et kas ma elaksin pool aastat pigem ilma seksita või internetiühendseta 😀 Raske valik, sest minu jaoks on mõlemad üpris olulised asjad, aga pigem ilma internetiühenduseta vist, nii ma vastasin ka 😀 Okei, kui oleks väga vaja, siis saaks ilma seksita ka hakkama. No näiteks siis, kui ma poleks suhtes, sest ma ei viitsiks enam mingit suvalist seksi otsida, ise saab ka endaga mängida. Aga suhtes olles ma päris pooleaastast pausi vist ette ei kujutaks, kui üks osapool just reisile pole läinud või naine pole äsja sünnitanud, aga siis on see paus vist ka pigem kaks-kolm kuud? Pool aastat tundub kuidagi karm. Siinkohal jätamegi mingid ekstreemsed olukorrad välja – a la õnnetused, riskirasedused (sest siis vist ei või seksida raseduse ajal) koomad või inimesed, kes on 80+ , kes nagunii vbl enam eriti ei seksi. Kui pool aastat ikkagi üldse intiimsust pole tavapärases elus, siis on suhtega midagi valesti. Ja loomulikult võib sellest kõigest ka välja tulla, aga konkreetselt sellel hetkel on ikka midagi valesti. See on kurb tõde. Ja ma pole kunagi väitnud, et seks on suhtes kõige olulisem, muidugi ei ole, aga see muutub oluliseks siis, kui seda üldse pole. Siis pole ju ka üldiselt seda intiimustust jne, mida kahel inimesel on vaja, et suhe püsiks. Et suhe õitseks 🙂

Öösel kella 00.00 ajal tuli teistele buss järele ja viis nad Tartusse tagasi, minule tuli Hendrik järele ning tõi mu koju! Üldiselt oli väga tore üritus, aga jah – tõukekelguga sõitmine pole vist päris minu jaoks siiski 😀 Suht raske oli, ma ütleks. Aga no mulle ei meeldigi füüsiline tegevus ju (välja arvatud seks :D).

Olen siia ikka päris pika eepose kirjutanud, selleks korraks lõpetan! Mis teie vahepeal head teinud olete? Kuhu teie ettevõttes väljasõite korraldatud on? 🙂 Ma ise korraldan tööüritustel alati mingi füüsilise tegevusega seotud elamuse (vähemalt osaliselt), sest ma tean, et mu töökaaslastele meeldib selline asi! Nüüd pakuti välja, et järgmine võiks üldse ellujäämiskursus metsas olla, ilma giidita ja puha (et jahid ise loomi jne :D) aga see vist loosi ei lähe 😀 Kuigi mõned tahaksid küll!

Edit: Ahjaa, töökaaslastelt sain ma sünnipäevaks jõelaev Lonny kinkekaardi kahele! Ehk siis saan Hendrikuga õhtusööki laevas nautida. Just Ahja jõel siinsamas Põlvamaal! See on ilmselt kevadel või suvel, aga kinkekaart kehtibki augustini 🙂 Ma usun, et see saab väga vinge olema!

Head uut aastat!

Head uut aastat! Ja nagu ikka – peab ikka mõne lihtsa elutõe ka jagama, et inimesed saaksid aru, miks uueks aastaks lubadusi ei peaks andma! Ma olen juba praegu üsna kindel, et minu 2019 tuleb väga äge 🙂

Aga ilusat uut aastat kõigile! Ja 31.detsembril lisasin ma oma Facebooki sellise kuldse elutõe, mille järgi peaksid kõik elama! 🙂 Siin see on:

Täna on siis see päev aastas, kus kõik annavad uusaastalubadusi – sest alates homsest on ju kõik palju paremad inimesed kui täna. Ma ütlen teile midagi – kui te siiani pole end trenni vedanud ja õgite igapäevaselt magusat sisse, siis see ei muutu ka uuel aastal. Kui te siiani pole lotoga miljonäriks saanud, siis seda ei juhtu ka aastal 2019, sest suurem tõenäosus on isegi lennukiga alla kukkuda (ja mõlemate tõenäosus on megaväike!). Kui te vingute praegu kõige kallal, mis teie partner teeb, siis see jätkub ka järgmisel aastal.

Kui te hetkel olete tropp, siis te olete seda ka järgmisel aastal. Kui te praegu olete laisk ja lohakas, siis ega aasta 2019 seda ei muuda!

Küll aga võin ma teile ühte öelda – saatke kuradile need lubadused, sest te nagunii ei täida neid! 🙂 Te olete ilma nendetagi head inimesed oma loomulike vigade ja pahedega – seega head vana-aasta lõppu ja et uus aasta tuleks chill! Et ei peaks ora perses pingutama, et küll ma olen parem kui eelmisel aastal, sest te olete niigi head! 🙂