Kui surm on nagunii kindel, siis miks taunitakse seda, kui inimene ise tahab kiiremini ja väärikamalt ära surra?

Pole vist olemas inimest, kes poleks kursis Jane Paberiti kurva saatusega. Kui ma eile “Pealtnägijas” seda vaatasin, siis lõpus ma nutsin. Nii jube, kuidas üks haigus võib ühest elujõulisest inimesest aja jooksul hoopis nii jõetu inimese teha…

Jane ise oli rõõmsameelne ja oma otsuses väga kindel – ta ei taha vaikselt hääbuda, vaid tahab Šveitsis enda elu lõpetada. Ja kui kõik hästi läheb, siis märtsis ta saabki seda teha (ainuke tingimus ongi, et ta peab ise suutma seda surmavat ravimit manustada – ehk siis üks käsi peab vähemalt nii palju töötama). Ja minu meelest on see nii õige otsus! Seega ma ei saagi aru, kuidas osad kommenteerijad saavad öelda, et las elab ikka nii pikalt, kui talle antud on. Kas nad on pimedad või? Kõigest vähem kui aastaga oli naine nii palju nõrgemaks muutunud, ei suutnud enam hästi rääkida ja oli täiesti ratastooli aheldatud. Naine, kes enne oli aktiivne tantsuõpetaja ja kes oli harjunud ise liikuma, olema iseseisev! Mina nii pooldan Jane otsust ja mul on hea meel, et ta lähedased on ka sellega leppinud, mitte ei palu tal seda mitte teha. Kui surm on nagunii kindel, aga saab valida vähem piinarikka viisi, siis öelge mulle, milline inimene seda ei tahaks? Ma küll tahaksin. Ma pigem sureksin silmapilkselt auto-või lennuõnnetuses,  kui hääbuksin vaikselt ALS-i või vähi tõttu. Jah, muidugi on lähedastel raske, aga surm tuleb nagunii, ALS-i puhul ellu ei jää. Ja kui inimene ei taha lõppfaasis voodisse vegeteerima jääda, sest mõistus ju veel toimib, siis peaks see olema lubatud variant. Ja selleks ei peaks mitte ajama sadu pabereid taga, et saaks Šveitsi “suitsiidi turismireisile” minna, vaid see peaks olema lubatud meie endi kodumaal, siinsamas Eestis.

Aga mõned inimesed on ohmoonid ja ajavad, et see on jumala tahtevastane (ometi peaks Eesti ju suht paganlik maa olema?) ja Jane teeb pattu jne. Esiteks – jumalat pole olemas. Teiseks – kui ta ka oleks, siis see ikkagi ei aitaks, sest ALS-i vastu ravi puudub –  seega võivad osad inimesed oma jumala endale sisse istuda, ausalt ka!

Kui minu emaga oleks sama lugu olnud, siis ma oleksin ka nõus selle variandiga olnud, et ta piinu mitte pikendada. Nagu üks Jane tütar ka saates rääkis – kui ta sisemiselt ka poleks sellega reaalselt nõus, siis mismoodi ta seda oma emale peaks mainima? Jane tahab väärikalt surra ja igal inimesel peaks see võimalus olema. Ometi on meie ühiskonnas ikka idioote, kes arvavad, et ehk ikka annab midagi teha, ehk juhtub ime – või mis veel hullem, et jumal tuleb appi. Ei tule ja sellise haiguse puhul pole imesid olemas.

Seega ainuõige asi, mida üks normaalne inimene saaks teha, on Jane otsust toetada. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis pääseb ta oma piinadest juba märtsis. Alla kahe kuu on ta perekonnal aega, et Janega koos olla, tema seltsi nautida jne. Ja siis tuleb see läbimõeldud lõpp, kus on palju vähem agooniat kui tavalise ALS-i lõpu puhul. Tõesti – kui inimene soovib, siis tuleb tal lasta väärikalt surra. Ehk on Jane lugu tõesti ka teerajaks järgmistele sarnastele lugudele ja ehk kunagi kauges tulevikus on selline asi võimalik samuti Eestis. Sest kui lootust paranemiseks ei ole ja surm tuleb nagunii, siis tulgu see pigem rutem ja ilma piinadeta. Igal inimesel peaks olema see õigus seda enda elu suhtes otsustada, kui diagnoos on nagunii nii karm – ehk siis surm…

 

Advertisements