Mis mind blogijate ja blogide juures närvi ajab?

Kes pealkirja vaadates arvab, et nüüd tuleb mingi vihane postitus selle kohta, kuidas mõni blogija mu välja on vihastanud, siis see paneb väga mööda. Ma üldiselt leian, et blogijad on toredad inimesed ja on lihtsalt selliseid blogisid, mida ma ei loe, sest need ei huvita mind. Siis on muidugi need blogid, mida saab vahelduva eduga loetud ja lisaks siis need, millega kursis olen (ja mida ka järelikult loen). Aga on siiski mõned asjad, mis mind blogimise ja blogijate juures närvi ajavad…

1) Kui ma ma näen, et mõnest blogist tuleb minu blogisse vaatamisi, aga siis selgub, et see on ainult kutsetega lugejatele. Ehk siis ainult suletud ring inimesi saab seda blogi lugeda. No üks asi on see, et vbl ma olen selle inimese blogirollis, aga teine asi on see, et äkki kirjutatakse midagi lisaks. Uudishimulik inimene nagu ma olen, tahaks ju teada, et mis värk on. Sellisel juhul pole aga midagi teha, sest kui blogi pole avalik, siis võid ju kas või 500 kükki teha, lugeda seda ikka ei saa.

2) Teine ja natuke leebem variant on siis, kui mõnest muidu avalikust blogist tuleb sinu blogisse vaatamisi, aga just see konkreetne postitus on parooli all. Ei räägi siin Riinast, sest tema kirjutas Merjest selle postituse ja see mind ei huvita. Aga selline blogi nagu http://ourlittlelifeinourway.wordpress.com/   Ja seal siis oli kuskil postitus, mille pealkiri oli blogipidajatest, aga kuna see oli parooli all, siis mida ma tegema peaksin? No loogiliselt võttes parooli küsima, eksole. Ning siis lähed loed seda infot ja mõtled… noh, oleks veel selle konkreetse blogi püsilugeja, et siis äkki isegi viitsiksid vaeva näha ning midagi kokku vorpida, aga kui ma pean enne verega vanduma, et ma hiljem ka seda blogi lugema juhtun ning sõna võtan, siis ma nii kahepalgeline ei viitsi olla lihtsalt. Ja pärast ongi ainult kaks lauset seal kirjas: “Ah, on mingi mõttetu eit, rohkem ta blogi lugeda ei viitsi.” Siis mida kuradit ma selle teadmisega peale peaksin hakkama, minu uudishimu ootab pikemat sõnavõttu, aga taolisi asju olen ma juba varem lugenud, seega ei hakka mu silm selliste asjade peale isegi pilkuma 😀 Et ma ei viitsi selle tõttu mingit asja vorpima hakata, et parooli saada. Ja kuna ma ei tea, mis seal täpsemalt kirjas on, siis paari lause pärast nahast nüüd nii välja pugeda, et seda parooli saada – pole minu stiil lihtsalt.

Ma olen ainult ühe korra parooli küsinud ja see oli Malluka oma, aga eelmisel korral. Kuna ma üldiselt ta blogi lugesin, siis polnud raske paari sõnaga öelda, et kes ma olen jne. Nüüd kui ta aga soovib parooli saamiseks mingit saladust vastu saada, siis ma lihtsalt ei ole talle kirjutanud, sest mul reaalselt pole mitte ühtegi pikantset saladust ning välja ei viitsi ka mõelda. Ja see pole vist ka suur asi, et kui ma viieaastane olin, siis üks minust paar aastat vanem plikatirts tahtis külapoest nööbikomme varastada ja ma talle peaaegu kolki oleks andnud, sest juba siis ma sain aru, et kes nii noorelt vargile läheb, see ka sellele teele võib pidama jääda. Siiani mäletan mu loengut sel teemal, mis nägi välja umbes selline: “Varastada pole ilus, sest mõtle, need poemüüjad peavad ju selle ise kinni maksma.” Ja kuna mu ema töötas terve elu kaubanduses, siis sain maast ja madalast juba selgeks selle, et varastamine on patt. Ja nüüd ma siis lihtsalt ei loe Malluka parooli postitusi, sest ma ei viitsi mõtlema hakata, kas mul reaalselt ka oleks mingi saladus või mitte. Ning ei hakka mööda küla seda parooli taga ka ajama, kuigi see oleks ilmselt võimalik küll.

3) Blogipuu (blog.tr.ee) on üks nunnu asi, seal rivistakse kõik paremad postitused ilusti üles. Ja vahel juhtub, et hakkad mõnele postitusele klikkima ja siis tuleb tekst, et seda ei eksisteeri enam, sest blogija otsustas, et kõik, mille ta oma nunnude näppudega kirja pani, on puhas pask. Aga selle juures oli umbes 40 kommentaari ja tundus põnev teema olevat. Ja kuna inimloomad on juba uudishimulikud inimesed (eriti blogijad), siis mõtled, et mis nüüd siis juhtus, et kas kellegi lehma lellepoeg arvas, et selline postitus oli sobimatu vms. Või lihtsalt sai blogija vahepeal nii targaks ning mõistis, et ta ikka ei taha seda niimoodi öelda. Kuna see blog.tr.ee aga jätab vanad asjad ka mällu, siis need esimesed viis lauset postitusest ei kao ühe päeva jooksul mitte kuhugi. Või siis see variant, kui mõned inimesed lihtsalt kustutavad vanu postitusi, mille sa oled küll jõudnud läbi lugeda ja vbl ka mõne kommentaarigi panna, aga selleks ajaks, kui sa uuesti sinna juhtud, pole sellest enam haisugi.

Olgu, tunnistan pattu, olen ise ka umbes kolm postitust blogi ajaloo jooksul parooli alla pannud (mis on väga väike kogus 305 postitusest). Hetkel on need ka seal, aga see juhtus umbes nädal või hiljem nende aktuaalsusest (ühe postituse puhul lausa kuu isegi). Need postitused on alles ning ainult mina näen neid.

4) Ei leia väga mõtet blogidel, kus enamik postitusi on parooli all. Siis võiks ju üldse blogi päris kinniseks panna ja las loevad siis need, kes tahavad. Aga kui iga umbes 10-nes postitus on avalikkusele näha, siis on see suhteliselt mõttetu teema ning mina seda blogi lugema ei jää (isegi juhul, kui ma varem võisin selline vahelduva eduga lugeja olla). Kuna ma tegelikult ka ei viitsi end parooli küsimistega vaevata, kui ma just 100 protsenti püsilugeja ei ole, siis minu pärast kirjutagu järgmised postitused ka ainult endale (ja neile, kes viitsivad parooli küsida).

5) Blogijad, kes ähvardavad igas teises postituses, et panevad kohe blogi kinni, sest lugejad viivad nad hauda oma kommentaaride ja muude värkidega. Ja siis tulevad rõõmsal meelel tagasi, sest elu on ju endiselt lill. Kui inimene tahab blogi kinni panna, siis las panebki pauguga, ilma mingite hoiatustega. Nagu minagi 2012 aastal tegin, kui 2,5 kuud blogimaailmast eemal olin. Ei andnud mingeid selgitusi, vaid tõmbasin lihtsalt uttu. Ma saan aru, et lugejatele tuleb ka mõelda, aga kui sa kogu aeg ainult lubad, et nüüd sa kohe paned blogi kinni ja siis loodad, et kõik su lugejad tulevad sulle ütlema, et mis sa nüüd, ära ikka pane, sa oled nii nunnu, siis see on puhas mäng. Blogijad ongi tähelepanuhullud ja selle vastu pole mul midagi, aga see on juba liiga lapsik.

6) Mul ei ole midagi giveawayde jne vastu, las blogijad korraldavad neid. Ma ise ei võta neist kunagi osa, sest mind ei huvita need (vbl ühest kunagi üliammu võtsin ka, hetkel ei meenu, kas oli nii või mitte). No olgu, kui auhinnaks oleks mingi 3-kordne villa kuskil Ladina-Ameerikas, siis ma vbl isegi mõtleks. Mis mind aga nende juures häirib on see, kui blogijad arvavad, et selleks, et mingit teatud kräppi võita, peab enne umbes miljon liigutust tegema ja veel kahe sekundiga tangot tantsima õppima. Üks asi on see, kui ma panen su blogile lõustraamatus laigi ja vbl lisan oma meiliaadressi su kommentaariumisse, teine ja hoopis erinev on see, kui ma pean enne oma detailse eluloo kirjutama, et kahe huuleläike võrra rikkamaks saada – ja sedagi ainult sellisel juhul, kui õnn mulle naeratab.

Mul ei ole tegelikult ka nende loosimiste vastu midagi ja ma saan aru, et see on kasulik nii blogijale endale kui ka lugejatele. Aga lugeja ei pea ka mingi ori olema, et neid asju saada. Kui see loosis osalemine on tehtud võimalikult lihtsaks, siis palun väga – keegi saab mõne asja võrra rikkamaks ning õnnelikumaks.

Tegelikult ei häiri mind blogijate ja blogimise juures suurt midagi. Siinkohal peab muidugi ka teadma, et milliste blogijatega võib nalja visata ja millistega mitte. Kui kunagi üks minu ja Rentsi ühine tuttav mind Facebookis palus, et ma tema blogi kommentaariumis nalja viskaksin, et ma nägin ühe postituse all mingeid vilkuvaid ükssarvikuid, siis ma olin kohe nõus seda tegema, sest on ju siililegi selge, et see inimene saab huumorist aru. No olgu, peaaegu kohe, sest ma üldiselt kommenteerin blogisid päris harva ja teen seda siis, kui mul reaalselt ka midagi öelda on. Aga väheke huumorit ei tee kunagi paha ju! 🙂

Hoiatus: Eriti julm postitus (Vähemalt mõnede arvates küll!) / Miks naised vangidega kirjavahetusse astuvad ning miks meil Eestis ometi nii leebed karistused on?

Ma lugesin ühte sellist artiklit: http://naistekas.delfi.ee/suhted/suhted/pettunud-naine-miks-vangid-enne-vabanemist-enam-kirjadele-ei-vasta.d?id=68396793

No on siililegi selge, et see on ilmselt Delfikate poolt kokku klopsitud üllitis, aga see selleks. Sest tegelikult on ka päriselus selliseid naisi, kes rahumeeli vangidega kirjavahetusse astuvad ning tõsimeeli usuvad, et tegemist on tõeliste printsikandidaatidega. Et vangid tõesti tahavad muutuda ning on valmis naise pärast seda tegema, sest nad on mõistnud, mida nad valesti on teinud. Sellest me ei hakka üldse rääkimagi, et enamasti kirjutab üks veidi osavam vang need kirjad valmis ning teised siis kasutavad tema teenust, et saaks naiivitaridele end superkangelastena näidata. Ja naised usuvadki!

Kui nüüd seda konkreetset lugu näitena kasutada (sest eks reaalses elus juhtub ka niimoodi), siis peab see naine küll jumalat tänama, et ta piisavalt rikas eit pole, et vang temaga kirjutamise lõpetada otsustab (sest pinnale jäävad ju need naisukesed, kes võiksid mehi ka pärast vabanemist üleval pidada ning kellelt oleks midagi hiljem röövida… või siis vaeseomaks peksta, seda nimekirja võib lõpmatult jätkata). Ma ei väidagi, et vangi sattunud inimesed ei võiks muutuda. Kui hetkel rääkida siiski vargustestest ning huligaanitsemistest, siis 5 protsenti inimesi võib-olla reaalselt muutubki (mõrvarid ning vägistajad on teine teema ning need naised, kes sellistega kirjavahetusse astuvad, peaks kõik sunniviisiliselt hullarisse panema). Aga mille krdi pärast peab see naine eeldama, et see vang just nimelt selle viie protsendi hulka kuulub? “Kõik väärivad teist võimalust!” ütlevad need naised. Või siis kolmandat, neljandat, kümnendat. Ja ikka kukuvad uuesti kinni. Mul tuleb reaalselt oksendamistuju, kui ma mõtlen, et sellised naised tegelikult eksisteerivadki, kes sellist jama uskuma jäävad. Ma saan aru, et naised armastavad ilusaid sõnu jne, aga no kuskilt võiks see piir ju minna.

Ma olen vangide suhtes alati radikaalne. Kuna Eestis juba niisama pokri ei pisteta, siis peab selleks ikka mingi põhjus olema, miks nad seal istuvad. Kuigi jah – meie kohtusüsteem on nagunii pekkis ning vahel saab mõrva ning varguse eest suhteliselt sama karistuse. Kui mõrvaritest ja vägistajatest rääkida, siis peaks surmanuhtluse Eestisse tagasi tooma. Kuigi paljud arvavad, et surm oleks sellistele liiga kerge karistus, siis miks meie maksumaksjatena neid värdjaid üleval peame pidama? Oleks siis meil veel vanglad, mis on väärivad vanglate nime, aga meil on ju mõrvaritel suht lebo seal (Kui meil oleks nii retsid vanglad kui Lõuna-Ameerikas, siis ma surmanuhtluse poolt ei oleks, siis kärvaksid nagunii enamik seal ise ära või siis teised vangid lööksid maha… mis minu meelest oleks vägagi õige lahendus, kui mõrvaritele ja vägistajatele olekski mingid eraldi koridorid, kus nad siis omavahel kõik üksteist maha lööksid. Saaks elajatest lahti).

Kui oktoobris see vahejuhtum avalikuks tuli, kus eesti neiud Peruus kokaiini vedamisega vahele jäid, siis postitasin oma Facebooki seinal sellise staatuse: “Sellistele ei tunne üldse kaasa, pistku need sinna Peruu vanglasse terveks eluks mädanema! Tipsid vist arvasid, et saavad niimoodi rikkaks, aga nüüd ootab neid selline karm vangla, kust ei pruugi eluga üldse pääseda. Kahju, et noored inimesed oma elu niimoodi pekki keeravad, enne tuleks ikka mõelda, mida sa teed. “

Ja oh sa vana, kus tuli tagasisidet. Ühed, kes minuga nõustusid ja teised, kes arvasid, et ma olen liiga õel. Kusjuures naljakas oli see, et enamik meestest olid minuga nõus ning naised arvasid, et mul pole üldse kaastunnet. Üks mees oli ka siis naiste poolt, kes arvas lausa, et nüüd ma langesin tema silmis, sest mul pole kaastunnet. “Sest need neiud olid ju noored, nad ei teadnud, mida nad teevad.” jne. SITTAGI! 19-aastane ning 22-aastane pole enam nii lollid ja noored midagi. Olgu, ma vbl reageerisin üle, kui ütlesin, et eluks ajaks mädanema, aga nii kuus- seitse aastat võiksid nad vabalt Peruus istuda. Ja siis tulevad alati mingid ahvid ütlema, et Eestis istuvad mõrvarid ka ju vähem, et miks nad sellise ühe vea pärast nii kaua peaksid istuma. Sest Eestis ongi õigussüsteem puhta perses, aga nemad jäid vahele Peruus, siis saagu karistatud ka vastavalt kohalikele seadustele.

No loogiline on, et nad ainult söödaks ette topiti, et veel suurem kogus rahulikult üle viia… Ja hiljem väitsid neiud, et eeldasid, et nad veavad kulda… Mis polegi nii vale, sest kokaiini kutsutakse ju valgeks kullaks allmaailmas. Aga no kuulge – mitte ükski inimene ei saa nii loll olla, et reaalselt sellist ajuvaba bullshiti uskuma jääb. Loomulikult nad teadsid, mida nad veavad, aga nad lihtsalt lootsid pudrumägesid saada.

Ja mind ajab närvi, kui öeldakse, et need naised tegid vaid ühe vea ning nüüd on terve elu perses. Vea teed sa siis, kui sa oma abikaasat armukesega petad. See, mida nad tegid, ei olnud viga. See oli puhas ahnus. Ja ma usun, et kui need neiud üldse kuskil õpiksid oma “veast”, siis just Peruu vanglas. Kui nad Eestisse üle tuuakse (õnneks vist ei saa ikka), siis istuksid nad kolm kuud kinni ning see valulik periood oleks elust kustatud. Nüüd vähemalt võib loota, et aastate pärast, kui keegi peaks “veel parema” diili pakkuma, siis oleks neil mõistust keeldumiseks.

Kui see Peruu skandaal lekkis, käis endine narkomuul Jaanus Iljašenko nii “Kolmeraudses” kui “Ringvaates” oma kogemusest rääkimas – sellest, kuidas ta Venezuela vanglas üle kahe aasta kinni istus. Kui need kaks neiut vedasid kokaiini käsipagasis, siis see noormees neelas. Kunagi tehti temast ju ka saade “Eesti narkomuulad” , kus TV 3 aitas noormehe kodumaale tagasi (maksis vastutasuks oma loo rääkimise eest tagasisõidupileti kinni). Tundub, et nüüd on noormees tõesti mõistnud, mis ta siis valesti tegi (kuigi pealtnäha võib kõik petlik olla), aga selleks ta pidigi selle Venezuela põrgu läbi elama. Muidu on ju tore, et ta teistele oma kogemusest rääkis ning 100 korda toonitas, et jumala eest keegi seda teed ei läheks, aga kindlasti poleks seda sellisel juhul juhtunud, kui ta oleks rahulikult meie hubasesse vanglasse üle toodud. Siis ta oleks praegugi veel narkomuul, sest siinsed vanglad ei õpeta inimesi.

Kui nüüd mu postituse algusesse tagasi minna – kui ma neid naisi suudan veel kuidagi mõista, kes varaste ning huligaanidega kirjutavad(olgu, tegelikult ei suuda, aga no… vbl see maailmaparandajalik tunne lööb välja, labiilsus jne), siis need, kes mõrvaritega seda teevad, tuleks tõesti hullarisse panna. Ja kui sellisel puhul tuleb keegi mulle ütlema: “Aga kõik väärivad teist võimalust, äkki ta muutub?” (ja me hetkel ikka räägime mõrvadest, mis pole enesekaitseks sooritatud), siis ma tõesti tahaks sellise inimese ise kuhugi vanglasse saata – lihtsalt sellepärast, et ta nii idioot on.

Kas tõesti inimelu pole enam midagi väärt? Minu meelest võiks meil selline surmanuhtlus olemas olla, et nende kõige räigemate kurjategijate puhul hakatakse neid üles pooma, siis antakse natuke õhku, siis puuakse jälle… kuni siis senimaani, mil kärvab. Või pannakse kuhugi kambrisse ning surevad janusse ning nälga. Kõigil vähem muret, ei peaks näiteks eluaegsete pärast vaeva nägema, maksumaksja ei peaks neid üleval pidama jne. Ja vägistajate puhul võiks enne surma noksi ära lõigata ja seda niimoodi, et ta on ise täiesti teadvusel. Nojah, siit tekiks muidugi küsimus, et kust leida neid inimesi, kes selliseid rõvedusi teha tahaks – aga siis võiks mingi masin vms olla. Ja kui surmanuhtlust ei saa, siis vähemalt lõigaku noks ära ning elagu siis ülejäänud elu niimoodi. Selliste inimestega tulebki radikaalne olla.

Ma ei mäleta, mis riigis see oli, aga mingi jorss viskas kuskil ühele naisele hapet näkku (sest naine ei tahtnud temaga magada). Ja hiljem sai naine vastutasuks talle sedasama teha (muidugi ajakirjandus filmis seda jne). Jumala õige värk ikka. Ei, ei, ma ei mõtle siin seda, et kui keegi kellegi venna ära tapab, et siis vastutasuks tapame selle mõrvari venna ka ära, aga selliste asjade puhul nagu ma just näiteks tõin, oleks omakohus jumala õige.

Et selles suhtes räigete kurjategijate lähedasi ei saa süüdistada, sest nad võivad jumala normaalsed inimesed olla. No olgu, vahel saab süüdistada kasvastusmeetmeid, aga mitte alati, sest võib ju täiesti niimoodi olla, et täiesti normaalse perekonna ühest lapsest tulebki kõige hullem mõrvar jne.

Nii et jah – Eestis on meil naiivsed naised, kes usuvad, et vangid võivad muutuda (enamasti siiski ei muutu). Ja meie karistused on nagunii täiesti olematud.

P.S: Hehe, see on mu 300-s postitus! Väike juubel ju! 🙂