Miks mina pühapäeval valima lähen?

Ma pole veel valinud, sest mul on ID-kaardi sertifikaadid uuendamata ja pole valimisjaoskonda veel jõudnud, aga pühapäeval ma kindlasti lähen. Ja hääletan EKRE vastu!

Põhjus on lihtne – ma ei tahaks elada riigis, kus üle 27-aastane lastetu naine on ühiskonnale kahjulik element ja kellele ideaalis EKRE tahaks üldse lastetusmaksu peale panna (nad pole seda oma valimislubadustesse pannud, aga on seda maininud, et tulevikus võiks see nii olla). Et jah – kui sa oled vanem kui 27 ja pole suutnud tõestada, et sa ei saa lapsi, siis maksa ainult! Sest vahet ju pole, et sa vbl ei taha lapsi või sul pole meest, kellega neid saada. Meestele sama asi muidugi ei kehti, maksku ainult lastetud naised.

Lisaks ei taha ma elada riigis, kus on nii palju vihaõhutamist, vägivalda, kus naised hakkavad oma eluga riskma ja teevad põrandaalustes urgastes aborte, sest need kas keelustatakse ära või muudetakse nii kalliks. Ma ei ole ka mingi abortide pooldaja selles mõttes, et seda peaks raseduse vältimiseks kasutama, sellele tuleks ikka enne mõelda, aga kui juba on selline olukord käes ja sa tõesti ei taha seda last, siis peaks selline võimalus olemas olema.

Samuti ei taha ma elada riigis, kus kõik välismaalased on nende jaoks pagulased, kes tuleks siit ruttu välja saata. See nende hirmu külvamine, et homme on meil mitu tuhat pagulast Eestis, on haige ja peast põrunud idee. Lisaks kõik muud väljaütlemised, mis näitab selgesti, kui vaenulikud nad on ja kuidas neid valides just naiste eluolu eriti sitaks läheb.

Kahjuks ei aita siinkohal ka lihtsalt see, et inimene hääletab mingi erakonna poolt, kes pole EKRE. Ainult kolm erakonda on öelnud, et nad ei teeks mitte mingil juhul koostööd EKRE-ga. Nendeks on Eesti 200, Sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond. Eesti 200 on mõttetu valik juba sellepärast, et nad ei pääse nagunii Riigikokku ehk nad ei ületa valimiskünnist. Seega selle hääle võib korstnasse kirjutada. Sotsiaaldemokraadid oleks üpris hea valik, aga nad saavad ilmselt Riigikogus nii vähe kohti, et kokkuvõttes see ka ei aita EKRE vastu hääletamiseks. Jääbki üle ainult Reformierakond, kes loodetavasti võidab ja moodustab koalitsiooni Keskerakonnaga, kes saab ilmselt teise koha. Pole ka just kõige parem valik, aga vähemalt jääks EKRE välja.

Valides Rohelisi, siis ka need hääled võib korstnasse kirjutada, sest nad nagunii ei pääse Riigikokku – lisaks nad ei välistanud koostööd EKRE-ga. Sama lugu Elurikkusega. Isamaa lausa teeks hea meelega EKRE-ga koostööd ja selle tõttu ei saaks neid valida.

Ja Keskerakond… Nad on küll ühe korra öelnud, et nad ilmselt ei teeks koalitsiooni EKRE-ga, aga kohe hiljem ka selle ümber lükanud. Ja kõige hullem asi ongi Keskerakonna ja EKRE koalitsioon, mis võib juhtuda, kui nad valimised võidavad ja EKRE ilmselt kolmandaks jääb. EKRE põhieesmärk ongi ära hoida Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon, mis saab juhtuda ainult siis, kui Keskerakond nad kampa võtab. Ja just selle tõttu peabki Reformierakonna poolt hääletama – nad saavad loodetavasti kõige rohkem hääli ja kuna nad pole mingil juhul nõus EKRE-ga koostööd tegema, siis jääks see tropp erakond opositsiooni, kus ta peakski alati olema.

Et jah – kuigi ma ei ole ka Reformierakonna fänn, sest nad on viimasel ajal alla käinud, on see siiski ainus võimalus, et hääl kõrbesse ei kaoks ega EKRE võimule ei pääseks. Ma ei imesta, et EKRE-t toetavad põhiharidusega täiskohaga emmed, kellel on kuus last seitsme erineva mehega ja kõik need mehed karjuvad ühest suust: “Peded ahju!” – eks omasugused leiavad ikka omasuguste erakonna. Küll aga ma imestan, et ka kõrgharidusega inimesed EKRE-t valivad. Ja eriti naised, kes on üle 27 ja kellel lapsi pole. Kui kõik läheks EKRE plaanide kohaselt, siis sellised naised peaksid tulevikus lastetusmaksu maksma. Kuna põhiharidusega emmed nagunii sigivad nagu jumal juhatab, siis neil on sellest ja ka abortide keelustamise seadusest suht kama kaks.

Ehk siis – pühapäeval ma ei hääleta niivõrd Reformierakonna poolt, vaid EKRE vastu. Sest ma ei taha sellises riigis elada, mida nemad lubavad. See on vaenulik, naisi alandav ja haige.

Mul on hea meel, et ka Mallukas on EKRE vastu. Tal on väga palju lugejaid ja ehk mõnigi võtab veel mõistuse pähe, sest kahjuks on EKRE-l palju toetajaid. Ja see on kurb. Meeletult kurb.

Malluka postitus on siin:

https://mallukas.com/2019/02/28/5-pohjust-miks-ma-iial-ekret-ei-valiks/

Milline lapsevanem ma tahaksin ideaalis tulevikus olla?/ Miks ma ei poolda vabakasvatust ega ülliranget kasvatust?

Eile käisin siis Tamme Erakliinikus ja sain oma pildid kätte! Ultraheli omad siis. Sain lausa viis tükki neid 🙂 Sain aja broneerides lausa samaks päevaks ja võtsin selle kohe. Visiit maksis 37 eurot, aga mul vahet pole – peaasi et pildid sain. Ja ma olen rahul nii riikliku kui erakliiniku teenindusega, mõlemas seletati kõik lahti. Sain juba Oscaris teada, et platsenta on tagaseinas ja nüüd kinnitati sedasama. Sugu veel ei hakatud spekuleerima. Lihtsalt jama ongi Tartu Ülikooli Kliinikumis ainult see UH-pildi asi. Õnneks nüüd need ka olemas. Ja täna on siis juba 15+1.

Kui bussi ootasin, et kontorisse tagasi sõita, siis vaatasin neid pilte ja nii võimas tunne oli sees. Näitasin isegi paarile töökaaslasele, sest elevus oli nii suur. Teiste inimeste jaoks on need suht mittemidagiütlevad pildid, aga lapsevanemate jaoks on see eriline asi. Kodus näitasin Hendrikule ka ja panime need fotod albumi vahele 🙂

Täna ma tahaksin hoopis teisel teemal rääkida. Ehk siis rääkida tingivas kõneviisis sellest, milline lapsevanem ma ideaalis tahaksin tulevikus olla. Just nimelt tahaksin, sest mul pole veel lapsi – seega elu kipub sellised plaanid eos juba ümber tegema. Ma võin paljugi mõelda, et teeksin nii või naa, aga kuna mul reaalset kogemust pole, siis jääbki see kõik mõttetasandil arutlemiseks. Olen üsna kindel, et elu teeb nagunii nendes tahtmistes oma korrektiivid, sest nii lihtsalt on.

Esiteks – mina kohe kindlasti ei poolda vabakasvatust. Ma olen ise selles kasvanud ja kuigi nii minust kui mu õdedest on kasvanud ülimalt iseseisvad inimesed, kes saavad nii majanduslikult kui emotsionaalselt ise hakkama, siis oleks võinud hoopis teistmoodi minna. Räägin siis hetkel endast.

Nimelt ma olin lapsena üks suur manipulaator. Ja kui meie perekonnal oleks rohkem raha olnud, oleks minust ilmselt kasvanud see tänamatu jõnglane, kes on harjunud, et kõik pudrulusikaga suhu topitakse. Kuna meil raha ei olnud, siis selles mõttes ma manipuleerida ei saanud, aga tegin seda kõike muudel viisidel – ma lihtsalt pidin oma tahtmise saama, sest ma ju nägin, et ma saan oma vanematele pähe istuda. Oli selleks siis see, et kindlasti pidime me telekast just seda vaatama, mida mina tahtsin, sest muidu oleks naabrid mu kisa peale ilmselt politsei kutsunud. Ja ema andis lõpuks ikka järele. Isa ehk mitte alati, kuid lõpuks ei jäänud tal ka midagi muud üle.

Ja kui mu ema siis umbes sel ajal, kui ma olin kümneaastane, üritas oma autoriteeti lõpuks maksma panna, siis ma lihtsalt naersin talle näkku, sest kui kui sa pole siiani end kehtestanud, siis selleks ajaks on juba lootuselt hilja. Oli ka. Et selles mõttes olin ma üks põrguline, millele oligi aidanud kaasa ka see, et mu vanaema hoidis mind, kui ma väike olin (ma ei käinud lasteaias). Ema nimelt läks väga varakult tööle ära, tol ajal ju mingeid vanemahüvitisi vms ei eksisteerinud. Ja mu vanaema oli iga asja peale – oh sa nunnuke, muidugi saad jne. Mis siis, et ma olin viis korda niisama lollitanud ja öelnud, et ma tahan süüa, aga siis lõpuks ikkagi öelnud, et ei taha. Ja nii mu vanaema kattis mitu korda laua jne. Olin vast siis umbes viieaastane. Ja isegi viieaastaselt sain ma aru, et sellele inimesele saab pähe astuda. Ja nii tegin ma ka oma vanemate puhul. Eriti ema.

Ärge saage valesti aru – ma armastasin oma ema väga ja annaksin kõik, et ta elus oleks, aga see teadmine tuligi mu ellu umbes täiskasvanuna. Siis ma muutusin enam-vähem normaalseks inimeseks, kes ei vingunud lihtsalt vingumise pärast. Ja just selle tõttu ma ei pooldagi vabakasvastust ja ideaalis ma ei tahaks, et mu laps samasugune manipulaator oleks, nagu mina lapsena olin. Kahjuks ma tean ka seda, et karma on olemas ja ehk saan ise sellise lapse, kes tahab samamoodi manipuleerima hakata. Kuidas siis leida see tasakaal selle vahel, et sa pole see yolo ema, kellele näkku pikalt naerdakse, aga samas sa pole ka see ema, kes absoluutselt kõike keelab? Tahaks ju mingit tasakaalu leida. Oeh – pole mitte kerge ülesanne see kõik.

Hendrik ei poolda ka vabakasvatust, tal endal ei ole seda kunagi olnud, aga ta pole seda iialgi igatsenudki. Ta on alates lapsepõlvest peale olnud hästi kohusetundlik, õpihimuline jne. Et Hendriku ema on mulle maininud, et Hendrikut ei pidanud mitte iial millekski sundima, sest talle meeldis õppida jne. Tal olid alati kõik kodutööd tehtud ja ta haaras asju lennult. Et tal küll oli rangem kasvatus, aga kuna ta ise oli alati nii iseseisev ja tubli oma asjades, siis ei pidanud teda keelama vms. Ta on siiani samasugune.

Mina olen võrreldes lapsepõlvega küll muutunud ja mul on selle üle hea meel. Et jah – ma võin olla endiselt vahel üpris isekas inimene, aga manipulaator ma enam ei ole.

Mul olid gümnaasiumis klassiõed, kes mu vabakasvatust täiega kadestasid, aga nad ei mõistnud, miks ma seda paremini ära ei kasuta. A la ei joo ega tee midagi hullu ega laaberda, sest mul oli see ju lubatud. Vot siin tuleb jälle see asi, miks teatud mõttes võib vabakasvatus hea olla. Nimelt mind ei huvitanud need asjad, sest ma ei pidanud mässama jne. Minu sõbrannad tegid neid asju nimelt, et oma vanemaid närvi ajada, sest see kõik oli keelatud asi.

Kui 18-aastaselt olid meil firma suvepäevad (ma töötasin gümnaasiumi kõrvalt), siis osales nendel ka mu klassiõde, kes tol suvel oli ka mu töökaaslane. Tema oli siis kõigest 17. Seal suvepäevadel tutvus mu sõbranna ühe 30-aastase mehega, kes talle exctasyt pakkus (meil oli nimelt kõigi maakondade kontorite suvepäevad koos – ehk siis väga palju võõrast rahvast oli ka). Omg – ma läksin nii närvi ja virutasin sellele tüübile kõrvakiilu. Minu suhtumine narkootikumidesse on alati karm olnud, täielik nulltolerants. Kahjuks pidin ma millalgi WC-sse minema ja selle aja jooksul võttis mu sõbranna selle tableti vastu. Ega palju puudu ei jäänud, et ma oleksin politsei kutsunud või sõbranna vanematele helistanud. Lõpuks sõbranna anus, et ma ei teeks seda. Aga see tüüp sai sellise sõimu mu käest, et ta läks minema meie juurest, kartes ilmselt, et keegi kuuleb pealt, mis ta teinud on. Praegune Jaanika oleks raudselt politsei kutsunud. Et mu tolleaegne sõbranna mässaski sellise käitumisega, sest ta vanemad olid kogu elu ülikarmid olnud ja ta pidi tavaelus mööda nööri käima. Minul seda ei olnud, aga mind ei ole ei teismeeas ega hiljem sellised meelemürgid huvitanud. Ilmselt see ei sõltu kasvatusest, vaid paljugi inimese enda iseloomust, aga näitena sobis hästi.

Et jah – ma kindlasti ei poolda vabakasvatust, aga ma ei tahaks ka see lapsevanem olla, kes mitte midagi teha ei luba. Ilmselt kõige raskem ülesanne ongi nende kahe käitumise vahel tasakaal leida. Mina näiteks ei arva, et lapsevanem peab oma lapsele mingi sõber või sõbranna olema, selle jaoks on teised inimesed. Lapsevanem võiks eelkõige omada autoriteeti, aga samas mitte olla ka see inimene, kes vaid käseb, poob ja laseb. Äärmused on alati halvad. Seda ka lapsekasvatuse puhul.

Et jah – see kõik oli siin hüpoteetiline jutt sellest, milline lapsevanem ma tahaksin ideaalis olla. Seda, mida tulevik toob, me veel ei tea. Keegi ei tea. Aga mingid mõtted võivad ju ikka selles suunas olemas olla – see, kas nad tulevikus täituvad, on juba omaette ooper.

Milline lapsevanem teie tahtsite ideaalis olla? Milline lapsevanem te reaalselt olete? Või kui teil veel lapsi pole, siis milline lapsevanem te tahaksite olla?

Lõpetuseks siis pildid minu 15-nädalasest beebist (no kõhus kasvast beebist siis, 15-nädalane kõlab, nagu ta oleks juba sündinud :D). Nad näevad ikka hullult tulnukad nii pisikestena välja, aga ikkagi väga nunnud ju 😀 Oma tulnukas just eriti 😀

20190226_191943.jpg

 

Armeenia restoran Naos/ Küll see beebimaailm on ikka uus asi!/ “A Star Is Born” on ülihea film!/ Rasedatele mõeldud massaaž

Täna oli suhteliselt rahulik laupäev. Tudusime Hendrikuga lõunani – nii hea oli! Ja siis läksime Tartusse, sest mul oli saapaid vaja. Need sain Lõunakeskusest. Ja siis tagasiteel suundusime Armeenia restorani Naos, kust me oleme alati teel Põlvasse või Tartusse mööda sõitnud, aga kordagi sisse ei olnud põiganud. Et vahel on ikka hea sellistes kohtades söömas käia, kus varem käinud pole!

Ma vist polegi kirjutanud, et mõned nädalad tagasi käisin ma rasedatele mõeldud massaažis Dorpat Tervises. See oli päris vinge kogemus! Nii lõõgastav ja hea oli olla pärast! Ja kuna ma sain selle jaoks SportID-d kasutada, sest meil on ettevõttes kõigil iga kuu võimalik 33 euro eest seda raha kasutada, siis ma ise ei pidanudki maksma. Massöör oli vanem naisterahvas, kes ongi spetsiaalselt õppinud seda, kuidas rasedatele massaaži teha. Nimelt on teatud punktid, mida rasedate puhul ei tohi puutuda – näiteks tallaalused, sõrmede peal kindlad kohad ja kaelal on ka üks koht. Ma hetkel nii täpselt enam ei mäleta, aga ta rääkis küll, kuidas see tavapärasest massaažist erineb. Mulle tehti hetkel ainult ülakeha, aga järgmine kord ehk lasen üle keha seda teha 🙂 Pärast olin nagu uuesti sündinud!

Neljapäeval oli mul siis südamearst rasedatele, tehti EKG. Õnneks mingeid anomaaliad ei leitud ja kõik oli niimoodi nagu peab. Arst ütles, et rasedatel võib seda vahel ette tulla, et südames torgib, ta soovitas mul siis kas viirpuu kapsleid või viirpuuõieteed osta. Et selles mõttes oli rahustav seda teada, et kõik on korras. Siinkohal ka küsimus – kuna Tartus ikka korralikult välja prinditud UH pilti teha ei saa, siis millises Tartu erakliinikus võiks seda teha lasta? Kui palju see maksta võiks? Eks ma ise hakkan ka kohe pärast selle postituse lõpetamist googeldama, aga mõtlesin, et küsin teilt – ehk kellelgi on kogemus olemas. Ma enne järgmist vastuvõttu, mis on alles 1.aprillil, käiks hea meelega kuskil mujal. Ja sellega seoses ka see teema – ma olen vist mingi veidrik, aga minu meelest peaks rasedatel vähemalt kuskil kolme nädala tagant mingi läbivaatus olema. Mul oli 14.veebruar ja järgine on alles 1.aprill. Nii pikk vahe ju, ilmselt nii ongi normaalne, aga ma vana paanitseja tahaks tihedamini arstil käia. Kuidas teie selle ootamisega raseduse ajal hakkama saite? 😀 Kõige hullemad on muidugi esimesed kolm kuud, aga üldiselt ka. Ja rääkides sellest, siis mu tavalised teksad enam jalga ei lähe. Tahtsin need pärast pesu jalga panna ja lukk ei läinud kinni. Teist paari ma pole proovinud, aga usun, et ega seal asi roosilisem pole, sest need on sama kitsad, lihtsalt erinevat värvi. Võtsin seega juba ühe sellest kahest paarist, mida ma küll lootsin natuke hiljem alles kandma hakata, aga mis seal ikka 😀 Nendega on hetkel nii hea ja mugav, ruumi on 😀

Mul on veel kirjutamata, et kaks nädalat tagasi oli meie juures Põlvas väike lauamängudeõhtu, kus mu kaks sõbrannat siis külas käisid. Mängisime seda Eesti mängu ja kuna me polnud seda keegi varem mänginud, vähemalt mitte seda uut versiooni, siis mu parim sõbranna muudkui uuris neid reegleid. Ma olen alati selline, kes tahab, et keegi teine kõigepealt reeglid selgeks teeks ja siis mulle õpetaks, sest ma ei viitsi ise lugeda 😀 Ja siis kui keegi teine mängu selgeks õpetab, siis tundub kõik nii lihtne. Ma siis naljaga ütlesin sõbrannale, et enne sünnib mu laps ka ära, kui me saame seda mängima hakata 😀 Mõlemad sõbrannad naersid, et ma saangi nüüd seda asja alati öelda, kui mind millegi aeglus närvi ajab. A la Hendrik ei vii prügi välja (mitte et ma iial näinud oleks, et prügi on välja viimata, alates septembrist, mil ma siia kolisin, pole ma ise mitte iialgi pidanud seda tegema :D), siis ütlen talle, et enne sünnib beebi ka ära, kui see lõpuks tehtud saab 😀 Naljaga muidugi.

Hendrik liitus meiega natuke hiljem, sest ta tuli saunast. Mina sain Eesti mängus vist kõige rohkem pähe ja mu sõbranna võitis kõige rohkem, sest ta on suviti Tallinnas giid – seega ta teab väga paljusid ajaloolisi fakte jne, millest ma kuulnudki pole. Ja kuigi valikvastused olid ka olemas, siis nendega ka ei läinud õnneks – nii et mu parim sõbranna tegi iga mängu puhul meile kõigile suht pika puuga pähe 😀 Siis see üks sõbranna, kes tol nädalavahetusel sai alles teada, et ma rase olen (sest ta on tegelikult rohkem mu parima sõbranna sõbrants, mina teangi teda tema kaudu), soovis siis Hendrikule ka õnne, et ta augustis isaks saab ja Hendrik vastas, et oligi juba aeg, mis seal enam oodata 😀

Beebiriideid me veel ostnud pole ega ilmselt enne aprilli ei ostagi, aga nagu ma aru olen saanud, siis suuruses 50 vist ainult mõned komplektid varuda? Et ta võib juba sündides suurem olla? Ei pruugi, aga võib. Et siis a la 54, 56 ka igaks juhuks? Et kõiki mitu komplekti? See beebiriiete maailm on ikka nagu hiina keel minu jaoks. Lisaks veel turvahäll ja vanker. Henry õnneks just kirjutas sellest, aga ta vist keskendus pigem turvatoolidele juba, mis on alates aastase lapse puhul? Ma ei ole neid videoid veel vaadanud, aga kindlasti varsti vaatan. Turvahäll ja vankri ostame kindlasti uuena, neid kasutatult ei taha. Aga mul on jäänud mulje, et neid kõige paremaid igast poest ei saa niisama lihtsalt, sest neid ei müüda kõikjal. Mis üldse on kõige paremad? Andke nõu. Cybex? See on vist ainus, mida ma kuulnud olen 😀 Brittonit ei soovitata vist? Kunagi oli uudis, et need pole ikka ohutud, sest mingi laar kutsuti lausa tagasi, sest see ei vastanud ohutusnõuetele. Ma beebiriiete suhtes jne ei ole üldse nõudlik ja võin kasutatult neid osta, aga turvahäll ja tulevikus turvatool on need, mis peavad uued olema. Ja mis beebivankrid oleksid head? Ma olen ainult Emmaljunga nime kuulnud 😀 Meie kliimas vist peavad pöörlevad rattad olema?

Vot milleks dekreediraha hea on, saab kohe nende asjade alla ära paigutada 😀 Saad 4.5 kuu palga korraga kätte ja siis saad järgmise vanemahüvituse alles siis, kui laps kolmekuune on, sest dekreet on ju kaheksas, üheksas kuu ja lisaks siis lapse esimene ja teine elukuu. Dekreediga on lihtne – see info saadetakse automaatselt ja suurt midagi tegema ei pea, aga vanemahüvituse avalduse peab siis alles siis tegema, kui laps on ära sündinud? Enne vist ei saa. Mulle raamatupidaja seletas küll, aga kõik ei jäänud meelde, küsin siit ka üle 😀 Esimest korda emaks saades on seda uut infot ikka nii palju, et lausa jube. Sellepärast ma ei liitu ka beebigruppidega, sest ma lihtsalt ei viitsi seda taluda, kuidas naised tihtipeale omavahel vaidlema hakkavad, et kelle kolmekuune laps juba klaveril Beethovenit ja Mozartit mängida oskab (nii ma olen vähemalt kuulnud, et seal tihti tekivad mingid intriigid jne) 😀 Mitte et ma arvaksin, et kõik Facebooki beebigrupid sellised oleksid, aga mõned kindlasti on. Ja kui mul mõni küsimus on, siis ma pöördun oma lugejate poole, sest te olete mind ikka alati väga hästi aidanud. Mitte et ma arvaksin, et Facebooki grupis seda ei tehta, aga seal vist võib sitaks sõimata saada. Samas – kui mõni naine seal oma kolmekuusele lapsele tahab lastevorsti süüa anda, siis pole ka ime. Aga vist tavaliste asjade küsimusel saab ka kohe vastu näppu, et googelda rsk 😀 Või mis kogemus teil nende  Facebooki beebigruppidega on? Ilmselt on ka normaalseid?

Et nüüd mitte jälle päris beebikeskseks ära minna (no pole midagi teha, see lihtsalt on mu maailm nüüd. kui aastaid tagasi oli minumoodimaailm peod ja alkohol, siis nüüd on rasedus ja beebi ning tulevikus mähkmed, lasteaia järjekorrad jne – ilmselt loomulik elukäik), siis eelmisel nädalavahetusel vaatasime Hendrikuga Telia videolaenutuses “A Star Is Born” ära! Ma eeldasin, et see on hea film, sest olin sellest palju kuulnud, aga kinno me siiski seda vaatama ei jõudnud. Ja see oligi! Lõpp oli nii kurb, et ma nutsin nagu väike laps ja Hendrik võttis mu nii kõvasti enda embusesse. Ma oleksin ilmselt ka siis nutnud, kui ma poleks rase, aga eks see võimendab neid emotsioone veel rohkem. Hendrik ütles, et ta polegi mind kunagi niimoodi nutmas näinud 😀 Ma olen kahe filmi puhul elus veel nii nutnud, ühte neist vaatasin ma enne seda, kui ma Hendrikut teadsin ja teist ma vaatasin Tartus üksinda elades (siis kui me veel koos ei elanud). Aga jah – kes seda veel näinud pole, siis kindlast soovitan vaadata! Viimasel ajal ma pillin suht iga filmi või seebika peale, olen mõne õuduka puhulgi nutma hakanud, aga eile nutsin “Vapraid ja ilusaid” vaadates jälle 😀 No nii liigutav oli lihtsalt, kuidas Bill oma tegusid kahetses ja oma lapselast süles hoida sai ja talle rääkis, kuidas ta kahetseb, et oma pojaga ehk beebi isaga niimoodi käitus (magas ta naisega) jne. Et ta tahab olla parem inimene ja tahab oma pojaga ehk siis Kelly isaga ära leppida. Tavaolukorras ma poleks mitte iial sellise asja pärast nutma hakanud, sest Bill on pesuehtne tõbras. Oh seda rasedust ikka 😀

Siis millagi vaatasin veel sellist õudukat nagu “Truth or Dare”, mis oli selline keskmine. Kohati hirmus, kohati mitte. Räägib noorte seltskonnast, kes Mehhiko reisi ajal mängivad “Tõde ja tegu”, millele järgneb see, et nad peavad reaalselt ka hiljem alati neid asju tegema, mis mäng ette näeb, sest muidu nad surevad. Ajaviiteks soovitan.

Midagi ma tahtsin vist veel kirjutada, aga no mitte ei tule enam meelde. Seega selleks korraks lõpetan! Lisan siis lõpetuseks pildi, mis täna Armeenia restoranis Naos sai tehtud.

Ahjaa – nüüd meenus! Hetkel jookseb kinodes “Tõde ja õigus”, mida väga kiidetakse – kas keegi on juba näinud? Ilmselt hetkel on veel saalid puupüsti rahvast täis, sest see alles esilinastus. Kristallkuul kirjutas sellest – tema küll väga kiitis seda filmi. Aga see on ka tema üks lemmikraamatutest, mina enda kohta kohe kindlasti seda öelda ei saa. Ma küll olen esimest osa lugenud nagu enamus eestlasi ilmselt, sest see oli kohustuslik kirjandus gümnaasiumis, aga ma pole päris kindel, kas ma seda vabatahtlikult uuesti kätte tahaks võtta. Ilmselt mitte. Küll aga võiks filmi ikka ära vaadata. Ei tea, kas nad teevad teistest osadest ka filmid? See film kestab 2 tundi ja 45 minutit, mis hõlmab ainult esimest osa. Selle filmimiseks läks üle kahe aasta, seega ka järgnevate puhul läheb ilmselt väga palju aega. See on Eesti üks kallimaid filme, mis ilmselt kuidagimoodi miinusesse ei jää, sest rahvas lihtsalt läheb seda vaatama. Ka minusugused, kes ma pole kunagi fännanud seda nii-öelda orjamentaliteeti, et “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”, mida ilmselt ka kõik need inimesed peast teavad, kes pole iial A.H. Tammsaare “Tõde ja õigust” käes hoidnud.  Raamatus nad nägid täiega vaeva, aga reaalsest armastusest polnud ikka haisugi (keegi vist ütles ka mingi sarnase lause seal? kes see oli – enam ei mäleta? vist Andrese poeg ütles Andresele midagi sellist, kui too selle kursikuulsa lausega välja tuli – et kõik on tööd teinud ja vaeva näinud, aga armastust pole Vargamäel ikka). Et ma jah ei kuule selle raamatu austajate hulka, sest kuigi eestlaste elu oli tõesti siis üks rist ja viletsus, siis ma millegipärast ei suuda seda lugeda. Võinoh – ma suutsin läbi häda ja viletsuse, sest ma pidin, aga kui ma ei oleks pidanud, siis ma poleks seda lugenud – seda nuttu ja hala oli minu jaoks liiga palju. Ja eks ma selle tõttu ehk üks mats olen, aga mis sa ära teed – kui ei meeldi, siis ei meeldi. Et raamatut ma uuesti kätte ilmselt oma elu jooksul ei võta, aga filmi vaataksin sellegipoolest ära. Omg – ma just vaatasin täpsemalt, et sellel on  IMDb-s keskmine hinne 9.2, ma pole mitte kunagi ühegi eesti filmi puhul nii kõrget keskmist hinnet näinud. Kas ma üldse mingi filmi puhul olen nii kõrget keskmist hinnet näinud? Ilmselt mitte.

Aga siin see lubatud pilt siis, mis on täna Armeenia restoranis tehtud!

Mu lemmikkampsun on endiselt see, kuigi nüüd juba kõik teavad, et ma olen rase 😀 Niimoodi istudes ei saa midagi eriti aru 😀 Juuksed oleksin võinud enne ära kammida, aga läks meelest. 

 

Räägin hispaania keeles (videod aastast 2016)

Kuna minult ikka vahel küsitakse, et ma teeksin mingi video, kus ma hispaania keeles räägin, siis võin neid kahte jagada, mis ma aastal 2016 tegin. Ma lihtsalt olen väga laisk ega viitsi eriti uusi videoid teha 😀 Esimeses videos räägin seebikatest, seal ei ole subtiitreid all, aga teises videos saab eestikeelsed subtiitrid ka alla, kui lülitada parempoolses väikses aknas see võimalus sisse 🙂 Teises videos räägingi siis oma Mehhiko projektist.

Siin need videod siis ongi:

Sellel viimasel videol siis klikkige subtiitritele, mille ma ise siis alla panin! 🙂 CC on siis subtiitrite ikoonile kirjutatud.

Meeletu väsimus/ Miks ma ei poolda seda, et vanemahüvitis peaks kõigile võrdne summa olema?

Kõige raskem selle raseduse juures on see meeletu väsimus! No mitte iial pole varem nii olnud, et silm tahab kogu aeg kinni vajuda. Eriti hull on olukord hommikul, kui äratuskell tiriseb, sest siis on küll tunne, et viskaks selle telefoni heaga vastu seina. Siis kuidagi lõunani saab hakkama, aga pärast lõunasööki… omg, siis tahaks kohe magama jääda jälle.

Ja seega hetkel ma elangi oma idüllis, et kui ma dekreeti jään, siis jääb lapse sünnini veel 2.5 kuud – küll ma siis puhkan! Reaalsus kipub vist niimoodi olema, et siis on nagunii juba raskem uinuda, sest kõht on meeletu, uni ei tule, mingis asendis pole mugav tududa… Ja siis sünnib beebi ja kaks aastat ei saa vähemalt korralikult magada 😀 Niimoodi on mind paljud hirmutanud, kuigi on öeldud ka, et ei pruugi nii hullusti minna. Aga see hirmutamine on suht nõme tegelikult, sest siis juba praegu peas mõtled ette, et appi, ma pean dekreedi ajal täiega magada saama, sest pärast lapse sündi olen täielik zombie  😀 Nagu ette saaks magada. Et jah – kaalutõusu, iivelduse, seljavalu alguses, rindade tundlikkuse jne võib üle elada, aga see väsimus on kõige hullem.

Meil on niigi Eestis dekreeti minemise võimalusega hästi, sest paljudes riikides sellist luksust pole. Et meil on vanemapuhkus ja see, et üks lapsevanem võib 1.5 aastaks tasustatud vanemahüvitist saada ning säilitada sama elukvaliteedi, mis enne rasedaks jäämist, on lihtsalt imeline! Ja koju võib jääda lausa kolmeks aastaks ilma oma töökohta kaotamata. Vot see on üks asi, mida tuleks Eesti puhul hinnata. Et me ei pea kahekuuse lapse kõrvalt tööle minema ja lapsehoidjale maksma või null sissetulekuga koju jääma. Kui vanemahüvitist ei eksisteeriks, siis oleks selle lapse planeerimine rohkem aega võtnud, sest oleks pidanud rohkem raha koguma. Ja minu meelest on väga õige, et see summa on just see, millega inimene enne oli harjunud, kuigi paljud miinimumpalgalised leiavad, et selle peaks kõigile võrdseks tegema. Mina ei ole mingi kõrgepalgaline, aga ma ei arva, et kõik peaksid võrdselt vanemahüvitist saama. Muidugi saab paljude ametite puhul häbiväärselt vähe palka – a la õpetajad, lasteaiakasvatajad, tuletõrjujad jne – et nende tööde puhul peaks töötasu vähemalt kaks korda või isegi kolm korda kõrgem olema. Mõelge vaid ise – veel aasta tagasi oli keskmine tuletõrjuja kuupalk 850 eurot brutos! Nagu mis maailmas me elame? Inimesed, kes riskivad oma eluga, saavad nii vähe palka, et isegi “lihtlabane” kontoritöötaja poleks nõus sellise summa eest kodust välja astuma. Ärge saage valesti aru – iga töö on oluline ja ma ei pisenda enda ega ühegi teise kontoritöötaja tööd, aga tuletõrjujad päästavad inimeste elusid! Ja sellise summa eest mina, kes ma olen tavaline kontoritöötaja, tänapäeval enam kodust mitte iial välja ei astuks (kui just tõesti viimane häda käes poleks ehk siis ilmselt astuksin, kui nälg oleks reaalselt juba uksele koputamas) ja tuletõrjujad peaksid sellise näruse summaga hakkama saama? Nüüd küll on tuletõrjujate brutopalk 1100 eurot kuus, aga isegi see raha on üliväike ju selle töö eest, mida nad teevad! Ja abiõpetajad lasteaias, õpetajad koolides jne – me anname neile oma maailma kõige väärtuslikuma vara ehk meie järeltulijad, nad peaksid ikka kõvasti rohkem palka saama. Et jah – selliste ametite puhul peaks palgatõus loogiline olema.

Aga miks ma üldiselt ei poolda seda, et kõigile võrdselt vanemahüvitist? Lihtne – kui teatud alamakstud ametid välja jätta, siis iga inimene on oma õnne sepp. Et miks peaks inimene, kes pole iial tööl käinud, saama vanemahüvitist a la 1000 eurot kuus? Ja kui see summa olekski kõigile võrdselt 1000 eurot kuus, siis miks peaksid need siis kannatama, kes teenivad palka 2000 eurot ja rohkem? Et miks nende elukvaliteet peaks siis langema? Ma ise ei teeni ligilähedalegi 2000 eurot kuus, aga ma leian, et need inimesed, kes teenivad, ei pea oma latti alla laskma vanemahüvitise ajal, et kõigile võrdselt seda raha jagada saaks. Et need, kes enne teenisid miinimumpalka või ei käinudki tööl, saavadki miinimumile vastavat vanemahüvitist. Sest nii lihtsalt on, teised, kes teenisid rohkem palka, pole selles süüdi, et keegi teine vähem teenis. Ning kas vanemahüvitisel niigi ei ole mingit ülempiiri? Oli ju vist, et üle 2200 euri ei saa saada seda nagunii ühes kuus isegi siis mitte, kui teenisid varem palju rohkem. Ma nagu kuskilt kuulsin, et niimoodi on. Ehk siis kõrgemapalgalised nagunii kaotavad. Et vanemahüvitis aitabki lapsevanemal elada samal tasemel, kui ta enne elas – ja kui see tase oligi miinimumpalk, siis nii lihtsalt on. Küll aga tuleks paljude ametite palgad elamisväärsemaks teha, sest kui lastega tegelevad inimesed ja teiste inimeste elupäästjad saavad nii vähe palka, siis mis riigis me elame? Et see on jälle see nõme pool, miks Eestis elada. Palgad on nagunii madalad ja nendes valdkondades veel eriti.

Lõpetuseks üks eile tehtud pilt! Küll see ootaja aega on ikka pikk! 😀

20190219_211327.jpg

Küsimused blogijale

Paljud blogijad vastavad hetkel nendele küsimustele, mis on blogijatele mõeldud. Ma võtsin küsimused Jane blogist – ja nagu ma aru sain, siis mõned küsimused olid talle endale Instagramis esitatud, aga kui ma saan, siis kohendan selle küsimuse enda jaoks ümber 🙂 Sest mõned tundusid sellised, millele oleks hea vastata.

Kui sa peaksid loobuma oma bloginimest/domeenist, millega sa selle asendaksid?

Päris raske küsimus. Minumoodimaailm domeenina mulle meeldib, aga ma pole päris  kindel, kas ma tahaksin Printsessi oma nimeks enam. Aastal 2011 ma selle nime võtsin ja niimoodi see jäigi. Siis ma muidugi ei aimanud, et kunagi kõik mu lugejad teavad, kes ma tegelikult olen. Aga nüüdseks olen ma Printsessiga nii harjunud, et seda muuta küll enam ei kavatse! Et kui päris uuesti saaks valida, siis ilmselt Printsessi enam ei võtaks, aga samas ma ei tea, mis see teine nimi üldse olema peaks.

Keda tahaksid oma blogi sponsoriks/koostööpartneriks, kes veel seda ei ole?

Nagu mul oleks järjekord ukse taga koostööpartneritest 😀 Mul pole ühtegi, seega ma ei oska öelda niimoodi. Kui huumoriga asja võtta, siis Ferrari oleks päris hea. Või Bransoni eralennukid 😀

Nimeta mõni blogija, kes sind inspireerib? Kuidas?

Konkreetselt niimoodi ma ei oskagi öelda, kõigil on erinevad asjad, milles nad head on. Et ühte on väga raske välja tuua.

Mis on kõige naljakam blogipostitus, mis sa viimasel ajal lugenud oled?

Ma pole ammu ühtegi naljakat blogipostitust lugenud, sest ma naeran harva, kui ma teiste blogisid loen. Henryl on vahel päris humoorikad postitused, aga samas see on tema puhul juba stiiliks kujunenud, et päris naerma just ei prahvata selle peale.

Kelle blogi kujundus sulle kõige rohkem meeldib? Kas üldse jälgid teiste kujundusi või on suva?

Mul on nendest kujundustest suhteliselt suva, sest mul endal on ka see nii algeline, mida ma absoluutselt ei muuda. Oluline on see, et mingi hele tekst kuskil veel heledamal taustal ei oleks, sest siis on seda väga raske lugeda. Aga ühelgi blogil ei ole niimoodi, keda ma ise jälgin.

Kui sa peaksid valima ühe blogija, kellega sa saaksid päevaks kohad vahetada, siis kellega ja miks?

Tegelikult oleks päris hea kõigi nende blogijatega päevaks elu ära vahetada, keda ma loen! Samas see võtaks omajagu aega, et oma elu jälle tagasi saada, sest ma jälgin ikka oma 20 blogi küll. Et 20 erinevat päeva teiste elus 😀 Krt, see on vist jälle liiga palju, sest ma tahaksin oma elu kiiremini tagasi.

Millise blogija mees tundub sulle kõige seksikam?

Krt- raske küsimus 😀 Kui minu enda Hendrik välja jätta, siis (käin peast läbi kõigi blogijate mehed, kelle pilte ma näinud olen), siis… no tõesti ei suuda välja mõelda, sest ma vist ei vaata blogijate mehi selle pilguga 😀

Kas oled mõne blogijaga, keda loed, ka kohtunud? Kellega sooviksid kohtuda?

Ma olen nii paljude blogijatega kohtunud ja ka paar sõna juttu rääkinud – Mallukas, Britt, Mesiliis, Lipsuke, Katre, Eveliis, KarmenMerje, Rents, Manjana, Hetlin jne (mõned neist pole hetkel enam aktiivsed blogijad küll).

Miiuga olen ma aastal 2013. Facebookis veits tülli läinud, sest kuigi ta alguses kirjutas mulle, et on võitluses Henryga täiega minu poolt (mitte selle blogija Henryga, selle minu lugeja Henryga, kes mind siis avalikuks tõi – olen sellest kunagi kirjutanud ka), siis pärast ta nõudis, et ma kõik tema kommentaarid kustutaksin, kus ta Henryt minu kommentaariumis solvas (mida tegid enamus mu lugejaid, sest tol hetkel tundusid Henry kommentaarid küll veits maniakaalsed), minule see aga ei sobinud, sest kui sa julged juba midagi öelda, siis julge selle eest ka vastutada! Lõpuks ma vist tegin seda, sest ta hakkas ajama, et kardab oma lapse heaolu pärast ja kui lapsed mängu tuuakse, siis selle vastu polnud mul enam midagi öelda. Kuigi Henry iial midagi õnneks korda ei saatnud, siis eks ta võis tol ajal hirmu tõesti tekitada. Ja ilmselt ajas mind närvi ka see, et tol ajal sai see kogu tüli alguse just nimelt Miiu kommentaarist, mille peale Henry nii närvi läks – ja nii see lumepall veerema hakkas. Miiut olen ma pärast seda ka kaugelt näinud, aga me pole sõnagi vahetanud, sest nagu ma aru sain, siis hiljem hakkas Miiu Henryga juba isiklikult kirjutama ja nad hakkasid vist isegi omavahel suhtlema jne. Ja mind ajaski see kettasse, et alguses kirjutas Miiu mulle, et ta on nii minu poolt jne, aga pärast hakkas Henryle psühholoogiks. Või oli see vastupidi, ma ei mäleta enam 😀 Et Miiu jah kribas mulle Facebookis hiljem, et tahab Henryle kuidagi ligi pääseda, sest ta on katkine inimene. Et ma pärast seda juhtumit pidasin ma Miiut pikka aega kahepalgeliseks inimeseks ja ta ei meeldinud mulle absoluutselt. Nüüd on aastad mööda läinud ja ma enam niimoodi ei arva ning ma loen ta blogi, sest ta kirjutab hästi. Kuigi kui aus olla, siis nii mõneski tema blogi kommentaari vastuses tuleb välja see Miiu, kellega mina aastaid tagasi Facebookis suhtlesin ja kes alguses tundus nii hea ja tore, aga tegelikult… Nojah – ega ma ka siis mingi ingel ikka polnud, sest ma olin harjunud, et mu lugejad on minu poolel, 95 protsenti olid ka! 😀 Just selle Henry teema puhul siis.

Kindlasti olen veel kellegagi juttu puhunud, aga hetkel ei meenu (Rentsi ja Merjet teadsin ma isiklikult juba enne neid üritusi). Olen kaugelt näinud ka teisi blogijaid, sest 2015. ja 2016.aastal käisin ma blogiauhindade jagamisel. Võibki siia panna pildid aastast 2015 ja 2016, kui ma auhindade jagamisel kohal käisin.

Aastal 2015. blogiauhindade jagamisel – pildil on Karmen ja Liis. Ma kusjuures töötasin nende mõlemaga kunagi koos, seega ma ei tea neid ainult blogi kaudu.

See lillade juustega tüdruk on Lilli – kes on täiega aktiivne blogilugeja. Vähemalt 2015.aastal oli! Enam ma ei tea, kas ta on seda, aga siis tuli ta kõigi blogijate juurde ja tutvustas end. See keskmine – oeh, ei mäleta, aga ta oli vist ka kunagi mingi blogija?

Vasakul siis see blogija, keda ma enam ei mäleta ja paremal Katre (Helevalgus), kes enam ammu ei blogi kahjuks.

2016.aastal nägin blogiauhindade jagamisel ka Briti ära! Ta on tõesti väga pikk naine, peaaegu sama pikk kui mina 😀 Siin tal on lihtsalt kontsad all, minul olid täiesti madalad kingad.

Kellega ma veel tahaksin kohtuda? Tegelikult oleks tore kõiki teisi blogijaid näha ja nendega suhelda! Niimoodi eraldi on väga keeruline välja tuua.

Kas ja kui palju mõtled blogi sulgemise peale?

Ei mõtle absoluutselt. Seda plaani mul hetkel pole.

Mida arvab sinu pere blogimisest?

Minu isa ei oska arvutitki avada, seega tal on suhteliselt suva. Mu ühele õele see väga ei istu, aga mis sa ära teed, kui ma nagunii blogin 😀 Mu ühele sõbrannale ei meeldi eriti see, kui ma teda mainin, meil on sellepärast tülisid ka olnud. Ta lihtsalt üldiselt juba vihkab sotsiaalmeediat ja tahab kõikjal väga nähtmatu olla, isegi Facebooki ei lisa mitte iial mitte midagi. Inimesed on erinevad – mis ma öelda oskan. Mina blogin ikka ja eks ma siis nii palju ei maini teda. Mu teisel parimal sõbrannal pole selle vastu midagi, ta lihtsalt ei taha blogis piltidel olla. Aga üks on kindel – kui keegi tahab minuga hästi läbi saada, siis tuleb mu blogiga leppida lihtsalt. Ja need inimesed on seda teinud, sest muidu ma lihtsalt ei suhtleks nendega. Ja mitte sellepärast, et mu blogi mulle nii ülioluline oleks (kuigi eks ikka on!), aga mulle meeldib seda teha, see on mu hobi. Seega – sellega peab leppima, kui tahate mu elus osalised olla.

Kui su mehele ei meeldiks, et blogid, kas lõpetaksid? Miks?

Ei lõpetaks! Ma ei lõpetaks seda mitte kunagi kellegi teise pärast. Hendrikul õnneks pole midagi selle vastu, et ma blogin. Sest ma tõesti armastan kirjutamist väga!

Kas kadestad mõnda teist blogijat ja miks?

Ei kadesta. Ma arvan, et igal blogijal on oma head ja vead, sellepärast polegi mõtet kedagi kadestada.

Millal viimati pidutsesid?

Detsembri alguses Nublu kontserdil. Siis ma veel ei teadnud, et ma rase olen 😀

Mis on olnud kõige veidram koostööpakkumine, mille saanud oled?

Ma saan nii vähe koostööpakkumisi, et niimoodi veidrat on küll väga raske välja tuua. Ma olen neist vähestestki enamus ära öelnud, sest ma ei viitsi midagi siin blogis promoda.

Lõpetuseks siis üks nipp, kuidas lugejaid juurde saada. Jää rasedaks! 😀 Mu lugejanumbrid on pärast seda peaaegu sama laes kui aastal 2013, mil tehti avalikuks, kes see Printsess tegelikult on. Mis kõige omapärasem – mu blogilinki jagatakse üldiselt üliharva Facebookis, kunagi Eveliis jagas, sest ma kirjutasin temast ja Malluka kommentaariumis on see vist ka ühe korra läbi käinud. Pärast rasedusega kapist välja tulemist on mu blogilinki Facebookis jagatud kuskil 75 korda! Ilmselt mõned neist on läinud Facebooki Messengeris, aga võib aimata, et kuskil kinnises grupis on ka see teemaks tulnud, sest korraga tundub see liiga suur arv. Ja kinnise grupi puhul pole näha, kust see läinud oleks, mis on nõme 😀

Vot selline lugu siis hetkel 🙂 Ilusat nädalavahetuse jätku teile! Kui ralli läbi saab, siis läheme Hendrikuga ilmselt jalutama, sest nii ilus ilm on! 🙂