Armeenia restoran Naos/ Küll see beebimaailm on ikka uus asi!/ “A Star Is Born” on ülihea film!/ Rasedatele mõeldud massaaž

Täna oli suhteliselt rahulik laupäev. Tudusime Hendrikuga lõunani – nii hea oli! Ja siis läksime Tartusse, sest mul oli saapaid vaja. Need sain Lõunakeskusest. Ja siis tagasiteel suundusime Armeenia restorani Naos, kust me oleme alati teel Põlvasse või Tartusse mööda sõitnud, aga kordagi sisse ei olnud põiganud. Et vahel on ikka hea sellistes kohtades söömas käia, kus varem käinud pole!

Ma vist polegi kirjutanud, et mõned nädalad tagasi käisin ma rasedatele mõeldud massaažis Dorpat Tervises. See oli päris vinge kogemus! Nii lõõgastav ja hea oli olla pärast! Ja kuna ma sain selle jaoks SportID-d kasutada, sest meil on ettevõttes kõigil iga kuu võimalik 33 euro eest seda raha kasutada, siis ma ise ei pidanudki maksma. Massöör oli vanem naisterahvas, kes ongi spetsiaalselt õppinud seda, kuidas rasedatele massaaži teha. Nimelt on teatud punktid, mida rasedate puhul ei tohi puutuda – näiteks tallaalused, sõrmede peal kindlad kohad ja kaelal on ka üks koht. Ma hetkel nii täpselt enam ei mäleta, aga ta rääkis küll, kuidas see tavapärasest massaažist erineb. Mulle tehti hetkel ainult ülakeha, aga järgmine kord ehk lasen üle keha seda teha 🙂 Pärast olin nagu uuesti sündinud!

Neljapäeval oli mul siis südamearst rasedatele, tehti EKG. Õnneks mingeid anomaaliad ei leitud ja kõik oli niimoodi nagu peab. Arst ütles, et rasedatel võib seda vahel ette tulla, et südames torgib, ta soovitas mul siis kas viirpuu kapsleid või viirpuuõieteed osta. Et selles mõttes oli rahustav seda teada, et kõik on korras. Siinkohal ka küsimus – kuna Tartus ikka korralikult välja prinditud UH pilti teha ei saa, siis millises Tartu erakliinikus võiks seda teha lasta? Kui palju see maksta võiks? Eks ma ise hakkan ka kohe pärast selle postituse lõpetamist googeldama, aga mõtlesin, et küsin teilt – ehk kellelgi on kogemus olemas. Ma enne järgmist vastuvõttu, mis on alles 1.aprillil, käiks hea meelega kuskil mujal. Ja sellega seoses ka see teema – ma olen vist mingi veidrik, aga minu meelest peaks rasedatel vähemalt kuskil kolme nädala tagant mingi läbivaatus olema. Mul oli 14.veebruar ja järgine on alles 1.aprill. Nii pikk vahe ju, ilmselt nii ongi normaalne, aga ma vana paanitseja tahaks tihedamini arstil käia. Kuidas teie selle ootamisega raseduse ajal hakkama saite? 😀 Kõige hullemad on muidugi esimesed kolm kuud, aga üldiselt ka. Ja rääkides sellest, siis mu tavalised teksad enam jalga ei lähe. Tahtsin need pärast pesu jalga panna ja lukk ei läinud kinni. Teist paari ma pole proovinud, aga usun, et ega seal asi roosilisem pole, sest need on sama kitsad, lihtsalt erinevat värvi. Võtsin seega juba ühe sellest kahest paarist, mida ma küll lootsin natuke hiljem alles kandma hakata, aga mis seal ikka 😀 Nendega on hetkel nii hea ja mugav, ruumi on 😀

Mul on veel kirjutamata, et kaks nädalat tagasi oli meie juures Põlvas väike lauamängudeõhtu, kus mu kaks sõbrannat siis külas käisid. Mängisime seda Eesti mängu ja kuna me polnud seda keegi varem mänginud, vähemalt mitte seda uut versiooni, siis mu parim sõbranna muudkui uuris neid reegleid. Ma olen alati selline, kes tahab, et keegi teine kõigepealt reeglid selgeks teeks ja siis mulle õpetaks, sest ma ei viitsi ise lugeda 😀 Ja siis kui keegi teine mängu selgeks õpetab, siis tundub kõik nii lihtne. Ma siis naljaga ütlesin sõbrannale, et enne sünnib mu laps ka ära, kui me saame seda mängima hakata 😀 Mõlemad sõbrannad naersid, et ma saangi nüüd seda asja alati öelda, kui mind millegi aeglus närvi ajab. A la Hendrik ei vii prügi välja (mitte et ma iial näinud oleks, et prügi on välja viimata, alates septembrist, mil ma siia kolisin, pole ma ise mitte iialgi pidanud seda tegema :D), siis ütlen talle, et enne sünnib beebi ka ära, kui see lõpuks tehtud saab 😀 Naljaga muidugi.

Hendrik liitus meiega natuke hiljem, sest ta tuli saunast. Mina sain Eesti mängus vist kõige rohkem pähe ja mu sõbranna võitis kõige rohkem, sest ta on suviti Tallinnas giid – seega ta teab väga paljusid ajaloolisi fakte jne, millest ma kuulnudki pole. Ja kuigi valikvastused olid ka olemas, siis nendega ka ei läinud õnneks – nii et mu parim sõbranna tegi iga mängu puhul meile kõigile suht pika puuga pähe 😀 Siis see üks sõbranna, kes tol nädalavahetusel sai alles teada, et ma rase olen (sest ta on tegelikult rohkem mu parima sõbranna sõbrants, mina teangi teda tema kaudu), soovis siis Hendrikule ka õnne, et ta augustis isaks saab ja Hendrik vastas, et oligi juba aeg, mis seal enam oodata 😀

Beebiriideid me veel ostnud pole ega ilmselt enne aprilli ei ostagi, aga nagu ma aru olen saanud, siis suuruses 50 vist ainult mõned komplektid varuda? Et ta võib juba sündides suurem olla? Ei pruugi, aga võib. Et siis a la 54, 56 ka igaks juhuks? Et kõiki mitu komplekti? See beebiriiete maailm on ikka nagu hiina keel minu jaoks. Lisaks veel turvahäll ja vanker. Henry õnneks just kirjutas sellest, aga ta vist keskendus pigem turvatoolidele juba, mis on alates aastase lapse puhul? Ma ei ole neid videoid veel vaadanud, aga kindlasti varsti vaatan. Turvahäll ja vankri ostame kindlasti uuena, neid kasutatult ei taha. Aga mul on jäänud mulje, et neid kõige paremaid igast poest ei saa niisama lihtsalt, sest neid ei müüda kõikjal. Mis üldse on kõige paremad? Andke nõu. Cybex? See on vist ainus, mida ma kuulnud olen 😀 Brittonit ei soovitata vist? Kunagi oli uudis, et need pole ikka ohutud, sest mingi laar kutsuti lausa tagasi, sest see ei vastanud ohutusnõuetele. Ma beebiriiete suhtes jne ei ole üldse nõudlik ja võin kasutatult neid osta, aga turvahäll ja tulevikus turvatool on need, mis peavad uued olema. Ja mis beebivankrid oleksid head? Ma olen ainult Emmaljunga nime kuulnud 😀 Meie kliimas vist peavad pöörlevad rattad olema?

Vot milleks dekreediraha hea on, saab kohe nende asjade alla ära paigutada 😀 Saad 4.5 kuu palga korraga kätte ja siis saad järgmise vanemahüvituse alles siis, kui laps kolmekuune on, sest dekreet on ju kaheksas, üheksas kuu ja lisaks siis lapse esimene ja teine elukuu. Dekreediga on lihtne – see info saadetakse automaatselt ja suurt midagi tegema ei pea, aga vanemahüvituse avalduse peab siis alles siis tegema, kui laps on ära sündinud? Enne vist ei saa. Mulle raamatupidaja seletas küll, aga kõik ei jäänud meelde, küsin siit ka üle 😀 Esimest korda emaks saades on seda uut infot ikka nii palju, et lausa jube. Sellepärast ma ei liitu ka beebigruppidega, sest ma lihtsalt ei viitsi seda taluda, kuidas naised tihtipeale omavahel vaidlema hakkavad, et kelle kolmekuune laps juba klaveril Beethovenit ja Mozartit mängida oskab (nii ma olen vähemalt kuulnud, et seal tihti tekivad mingid intriigid jne) 😀 Mitte et ma arvaksin, et kõik Facebooki beebigrupid sellised oleksid, aga mõned kindlasti on. Ja kui mul mõni küsimus on, siis ma pöördun oma lugejate poole, sest te olete mind ikka alati väga hästi aidanud. Mitte et ma arvaksin, et Facebooki grupis seda ei tehta, aga seal vist võib sitaks sõimata saada. Samas – kui mõni naine seal oma kolmekuusele lapsele tahab lastevorsti süüa anda, siis pole ka ime. Aga vist tavaliste asjade küsimusel saab ka kohe vastu näppu, et googelda rsk 😀 Või mis kogemus teil nende  Facebooki beebigruppidega on? Ilmselt on ka normaalseid?

Et nüüd mitte jälle päris beebikeskseks ära minna (no pole midagi teha, see lihtsalt on mu maailm nüüd. kui aastaid tagasi oli minumoodimaailm peod ja alkohol, siis nüüd on rasedus ja beebi ning tulevikus mähkmed, lasteaia järjekorrad jne – ilmselt loomulik elukäik), siis eelmisel nädalavahetusel vaatasime Hendrikuga Telia videolaenutuses “A Star Is Born” ära! Ma eeldasin, et see on hea film, sest olin sellest palju kuulnud, aga kinno me siiski seda vaatama ei jõudnud. Ja see oligi! Lõpp oli nii kurb, et ma nutsin nagu väike laps ja Hendrik võttis mu nii kõvasti enda embusesse. Ma oleksin ilmselt ka siis nutnud, kui ma poleks rase, aga eks see võimendab neid emotsioone veel rohkem. Hendrik ütles, et ta polegi mind kunagi niimoodi nutmas näinud 😀 Ma olen kahe filmi puhul elus veel nii nutnud, ühte neist vaatasin ma enne seda, kui ma Hendrikut teadsin ja teist ma vaatasin Tartus üksinda elades (siis kui me veel koos ei elanud). Aga jah – kes seda veel näinud pole, siis kindlast soovitan vaadata! Viimasel ajal ma pillin suht iga filmi või seebika peale, olen mõne õuduka puhulgi nutma hakanud, aga eile nutsin “Vapraid ja ilusaid” vaadates jälle 😀 No nii liigutav oli lihtsalt, kuidas Bill oma tegusid kahetses ja oma lapselast süles hoida sai ja talle rääkis, kuidas ta kahetseb, et oma pojaga ehk beebi isaga niimoodi käitus (magas ta naisega) jne. Et ta tahab olla parem inimene ja tahab oma pojaga ehk siis Kelly isaga ära leppida. Tavaolukorras ma poleks mitte iial sellise asja pärast nutma hakanud, sest Bill on pesuehtne tõbras. Oh seda rasedust ikka 😀

Siis millagi vaatasin veel sellist õudukat nagu “Truth or Dare”, mis oli selline keskmine. Kohati hirmus, kohati mitte. Räägib noorte seltskonnast, kes Mehhiko reisi ajal mängivad “Tõde ja tegu”, millele järgneb see, et nad peavad reaalselt ka hiljem alati neid asju tegema, mis mäng ette näeb, sest muidu nad surevad. Ajaviiteks soovitan.

Midagi ma tahtsin vist veel kirjutada, aga no mitte ei tule enam meelde. Seega selleks korraks lõpetan! Lisan siis lõpetuseks pildi, mis täna Armeenia restoranis Naos sai tehtud.

Ahjaa – nüüd meenus! Hetkel jookseb kinodes “Tõde ja õigus”, mida väga kiidetakse – kas keegi on juba näinud? Ilmselt hetkel on veel saalid puupüsti rahvast täis, sest see alles esilinastus. Kristallkuul kirjutas sellest – tema küll väga kiitis seda filmi. Aga see on ka tema üks lemmikraamatutest, mina enda kohta kohe kindlasti seda öelda ei saa. Ma küll olen esimest osa lugenud nagu enamus eestlasi ilmselt, sest see oli kohustuslik kirjandus gümnaasiumis, aga ma pole päris kindel, kas ma seda vabatahtlikult uuesti kätte tahaks võtta. Ilmselt mitte. Küll aga võiks filmi ikka ära vaadata. Ei tea, kas nad teevad teistest osadest ka filmid? See film kestab 2 tundi ja 45 minutit, mis hõlmab ainult esimest osa. Selle filmimiseks läks üle kahe aasta, seega ka järgnevate puhul läheb ilmselt väga palju aega. See on Eesti üks kallimaid filme, mis ilmselt kuidagimoodi miinusesse ei jää, sest rahvas lihtsalt läheb seda vaatama. Ka minusugused, kes ma pole kunagi fännanud seda nii-öelda orjamentaliteeti, et “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”, mida ilmselt ka kõik need inimesed peast teavad, kes pole iial A.H. Tammsaare “Tõde ja õigust” käes hoidnud.  Raamatus nad nägid täiega vaeva, aga reaalsest armastusest polnud ikka haisugi (keegi vist ütles ka mingi sarnase lause seal? kes see oli – enam ei mäleta? vist Andrese poeg ütles Andresele midagi sellist, kui too selle kursikuulsa lausega välja tuli – et kõik on tööd teinud ja vaeva näinud, aga armastust pole Vargamäel ikka). Et ma jah ei kuule selle raamatu austajate hulka, sest kuigi eestlaste elu oli tõesti siis üks rist ja viletsus, siis ma millegipärast ei suuda seda lugeda. Võinoh – ma suutsin läbi häda ja viletsuse, sest ma pidin, aga kui ma ei oleks pidanud, siis ma poleks seda lugenud – seda nuttu ja hala oli minu jaoks liiga palju. Ja eks ma selle tõttu ehk üks mats olen, aga mis sa ära teed – kui ei meeldi, siis ei meeldi. Et raamatut ma uuesti kätte ilmselt oma elu jooksul ei võta, aga filmi vaataksin sellegipoolest ära. Omg – ma just vaatasin täpsemalt, et sellel on  IMDb-s keskmine hinne 9.2, ma pole mitte kunagi ühegi eesti filmi puhul nii kõrget keskmist hinnet näinud. Kas ma üldse mingi filmi puhul olen nii kõrget keskmist hinnet näinud? Ilmselt mitte.

Aga siin see lubatud pilt siis, mis on täna Armeenia restoranis tehtud!

Mu lemmikkampsun on endiselt see, kuigi nüüd juba kõik teavad, et ma olen rase 😀 Niimoodi istudes ei saa midagi eriti aru 😀 Juuksed oleksin võinud enne ära kammida, aga läks meelest. 

 

Advertisements