Milline lapsevanem ma tahaksin ideaalis tulevikus olla?/ Miks ma ei poolda vabakasvatust ega ülliranget kasvatust?

Eile käisin siis Tamme Erakliinikus ja sain oma pildid kätte! Ultraheli omad siis. Sain lausa viis tükki neid 🙂 Sain aja broneerides lausa samaks päevaks ja võtsin selle kohe. Visiit maksis 37 eurot, aga mul vahet pole – peaasi et pildid sain. Ja ma olen rahul nii riikliku kui erakliiniku teenindusega, mõlemas seletati kõik lahti. Sain juba Oscaris teada, et platsenta on tagaseinas ja nüüd kinnitati sedasama. Sugu veel ei hakatud spekuleerima. Lihtsalt jama ongi Tartu Ülikooli Kliinikumis ainult see UH-pildi asi. Õnneks nüüd need ka olemas. Ja täna on siis juba 15+1.

Kui bussi ootasin, et kontorisse tagasi sõita, siis vaatasin neid pilte ja nii võimas tunne oli sees. Näitasin isegi paarile töökaaslasele, sest elevus oli nii suur. Teiste inimeste jaoks on need suht mittemidagiütlevad pildid, aga lapsevanemate jaoks on see eriline asi. Kodus näitasin Hendrikule ka ja panime need fotod albumi vahele 🙂

Täna ma tahaksin hoopis teisel teemal rääkida. Ehk siis rääkida tingivas kõneviisis sellest, milline lapsevanem ma ideaalis tahaksin tulevikus olla. Just nimelt tahaksin, sest mul pole veel lapsi – seega elu kipub sellised plaanid eos juba ümber tegema. Ma võin paljugi mõelda, et teeksin nii või naa, aga kuna mul reaalset kogemust pole, siis jääbki see kõik mõttetasandil arutlemiseks. Olen üsna kindel, et elu teeb nagunii nendes tahtmistes oma korrektiivid, sest nii lihtsalt on.

Esiteks – mina kohe kindlasti ei poolda vabakasvatust. Ma olen ise selles kasvanud ja kuigi nii minust kui mu õdedest on kasvanud ülimalt iseseisvad inimesed, kes saavad nii majanduslikult kui emotsionaalselt ise hakkama, siis oleks võinud hoopis teistmoodi minna. Räägin siis hetkel endast.

Nimelt ma olin lapsena üks suur manipulaator. Ja kui meie perekonnal oleks rohkem raha olnud, oleks minust ilmselt kasvanud see tänamatu jõnglane, kes on harjunud, et kõik pudrulusikaga suhu topitakse. Kuna meil raha ei olnud, siis selles mõttes ma manipuleerida ei saanud, aga tegin seda kõike muudel viisidel – ma lihtsalt pidin oma tahtmise saama, sest ma ju nägin, et ma saan oma vanematele pähe istuda. Oli selleks siis see, et kindlasti pidime me telekast just seda vaatama, mida mina tahtsin, sest muidu oleks naabrid mu kisa peale ilmselt politsei kutsunud. Ja ema andis lõpuks ikka järele. Isa ehk mitte alati, kuid lõpuks ei jäänud tal ka midagi muud üle.

Ja kui mu ema siis umbes sel ajal, kui ma olin kümneaastane, üritas oma autoriteeti lõpuks maksma panna, siis ma lihtsalt naersin talle näkku, sest kui kui sa pole siiani end kehtestanud, siis selleks ajaks on juba lootuselt hilja. Oli ka. Et selles mõttes olin ma üks põrguline, millele oligi aidanud kaasa ka see, et mu vanaema hoidis mind, kui ma väike olin (ma ei käinud lasteaias). Ema nimelt läks väga varakult tööle ära, tol ajal ju mingeid vanemahüvitisi vms ei eksisteerinud. Ja mu vanaema oli iga asja peale – oh sa nunnuke, muidugi saad jne. Mis siis, et ma olin viis korda niisama lollitanud ja öelnud, et ma tahan süüa, aga siis lõpuks ikkagi öelnud, et ei taha. Ja nii mu vanaema kattis mitu korda laua jne. Olin vast siis umbes viieaastane. Ja isegi viieaastaselt sain ma aru, et sellele inimesele saab pähe astuda. Ja nii tegin ma ka oma vanemate puhul. Eriti ema.

Ärge saage valesti aru – ma armastasin oma ema väga ja annaksin kõik, et ta elus oleks, aga see teadmine tuligi mu ellu umbes täiskasvanuna. Siis ma muutusin enam-vähem normaalseks inimeseks, kes ei vingunud lihtsalt vingumise pärast. Ja just selle tõttu ma ei pooldagi vabakasvastust ja ideaalis ma ei tahaks, et mu laps samasugune manipulaator oleks, nagu mina lapsena olin. Kahjuks ma tean ka seda, et karma on olemas ja ehk saan ise sellise lapse, kes tahab samamoodi manipuleerima hakata. Kuidas siis leida see tasakaal selle vahel, et sa pole see yolo ema, kellele näkku pikalt naerdakse, aga samas sa pole ka see ema, kes absoluutselt kõike keelab? Tahaks ju mingit tasakaalu leida. Oeh – pole mitte kerge ülesanne see kõik.

Hendrik ei poolda ka vabakasvatust, tal endal ei ole seda kunagi olnud, aga ta pole seda iialgi igatsenudki. Ta on alates lapsepõlvest peale olnud hästi kohusetundlik, õpihimuline jne. Et Hendriku ema on mulle maininud, et Hendrikut ei pidanud mitte iial millekski sundima, sest talle meeldis õppida jne. Tal olid alati kõik kodutööd tehtud ja ta haaras asju lennult. Et tal küll oli rangem kasvatus, aga kuna ta ise oli alati nii iseseisev ja tubli oma asjades, siis ei pidanud teda keelama vms. Ta on siiani samasugune.

Mina olen võrreldes lapsepõlvega küll muutunud ja mul on selle üle hea meel. Et jah – ma võin olla endiselt vahel üpris isekas inimene, aga manipulaator ma enam ei ole.

Mul olid gümnaasiumis klassiõed, kes mu vabakasvatust täiega kadestasid, aga nad ei mõistnud, miks ma seda paremini ära ei kasuta. A la ei joo ega tee midagi hullu ega laaberda, sest mul oli see ju lubatud. Vot siin tuleb jälle see asi, miks teatud mõttes võib vabakasvatus hea olla. Nimelt mind ei huvitanud need asjad, sest ma ei pidanud mässama jne. Minu sõbrannad tegid neid asju nimelt, et oma vanemaid närvi ajada, sest see kõik oli keelatud asi.

Kui 18-aastaselt olid meil firma suvepäevad (ma töötasin gümnaasiumi kõrvalt), siis osales nendel ka mu klassiõde, kes tol suvel oli ka mu töökaaslane. Tema oli siis kõigest 17. Seal suvepäevadel tutvus mu sõbranna ühe 30-aastase mehega, kes talle exctasyt pakkus (meil oli nimelt kõigi maakondade kontorite suvepäevad koos – ehk siis väga palju võõrast rahvast oli ka). Omg – ma läksin nii närvi ja virutasin sellele tüübile kõrvakiilu. Minu suhtumine narkootikumidesse on alati karm olnud, täielik nulltolerants. Kahjuks pidin ma millalgi WC-sse minema ja selle aja jooksul võttis mu sõbranna selle tableti vastu. Ega palju puudu ei jäänud, et ma oleksin politsei kutsunud või sõbranna vanematele helistanud. Lõpuks sõbranna anus, et ma ei teeks seda. Aga see tüüp sai sellise sõimu mu käest, et ta läks minema meie juurest, kartes ilmselt, et keegi kuuleb pealt, mis ta teinud on. Praegune Jaanika oleks raudselt politsei kutsunud. Et mu tolleaegne sõbranna mässaski sellise käitumisega, sest ta vanemad olid kogu elu ülikarmid olnud ja ta pidi tavaelus mööda nööri käima. Minul seda ei olnud, aga mind ei ole ei teismeeas ega hiljem sellised meelemürgid huvitanud. Ilmselt see ei sõltu kasvatusest, vaid paljugi inimese enda iseloomust, aga näitena sobis hästi.

Et jah – ma kindlasti ei poolda vabakasvatust, aga ma ei tahaks ka see lapsevanem olla, kes mitte midagi teha ei luba. Ilmselt kõige raskem ülesanne ongi nende kahe käitumise vahel tasakaal leida. Mina näiteks ei arva, et lapsevanem peab oma lapsele mingi sõber või sõbranna olema, selle jaoks on teised inimesed. Lapsevanem võiks eelkõige omada autoriteeti, aga samas mitte olla ka see inimene, kes vaid käseb, poob ja laseb. Äärmused on alati halvad. Seda ka lapsekasvatuse puhul.

Et jah – see kõik oli siin hüpoteetiline jutt sellest, milline lapsevanem ma tahaksin ideaalis olla. Seda, mida tulevik toob, me veel ei tea. Keegi ei tea. Aga mingid mõtted võivad ju ikka selles suunas olemas olla – see, kas nad tulevikus täituvad, on juba omaette ooper.

Milline lapsevanem teie tahtsite ideaalis olla? Milline lapsevanem te reaalselt olete? Või kui teil veel lapsi pole, siis milline lapsevanem te tahaksite olla?

Lõpetuseks siis pildid minu 15-nädalasest beebist (no kõhus kasvast beebist siis, 15-nädalane kõlab, nagu ta oleks juba sündinud :D). Nad näevad ikka hullult tulnukad nii pisikestena välja, aga ikkagi väga nunnud ju 😀 Oma tulnukas just eriti 😀

20190226_191943.jpg

 

Advertisements