Täna me räägime lastest. Ei, ei, ei, Printsessil pole pätsi ahjus ega ilmselt niipea saa ka olema, aga on üks teema, millest ma tahaksin seoses sellega kirjutada. Ja see pole see teema, millest ma juba sada korda kirjutanud olen – ehk siis ma ei hakka jälle rääkima, et ma olen väga lastekauge inimene ning pisikesed beebid ei tekita minus tunnet, et endal võiks ka üks olla, et küll oleks armas jne.
Kuid ometi ma loen beebiblogisid, sest lisaks beebidele kirjutatakse seal tihtipeale ka muudel teemadel. Ja mu tänane postitus tekkiski just tänu Katrele ja tema sellele postitusele: http://helevalgus.com/2014/07/07/kui-suvisel-ajal-saaremaal/
Postitust ennast ma eriti kommenteerida ei tahagi, sest ilus suvine puhkus Saaremaal, kuhu võeti ka laps kaasa. Kõik on ju selles mõttes väga korras. Kuid postituse all esimene kommentaar pani küll mõtlema, et no tule taevas appi. Kopin selle sealt siis:
Kahju, et sa aastatki alkoholitarbimise vastu ei pea ja pidutsemist lapsele eelistad. Nii on, kui liiga noorelt lapsi saadakse. Kahju, kui beebi on koormaks ja hädasti vaja kaelast ära saada. Muidu olin sinust paremal arvamusel ja Annabelist on kahju.
Ma usun, et see lugeja sai obaduse millegagi vastu pead enne selle kommentaari kirjutamist. Ma saaks aru, kui Katre oleks kirjutanud, et ta tõesti täis peaga lällas ning lapsele süüa ei andnud (või siis just andis täis peaga rinda), aga no kammoon? Oli täiesti kaine ju sel ajal, kui lapsele rinda andis… Miks arvatakse, et kui naine, eriti noor naine saab emaks, et ta peab siis järsku järgmised 10, paremal juhul veel 20 aastat ainult oma tipsununnuga veetma ega tohi mitte kunagi mitte midagi muud teha? Ja lisaks võttis Katre oma lapse sellele reisile kaasa… Minu meelest oleks vägagi normaalne olnud, kui ta oleks ka selleks paariks päevaks lapse kellegi teise hoolde jätnud, sest noored vanemad vajavad aega ka iseendile. AINULT iseendile.
Vahel ma juhtun sellisele leheküljele nagu Perekool. Jah, häbi tunnistada, aga juhtun. Ja kui seal siis need titemammad hakkavad ähkima ja puhkima, et õige ema peaks ikka ALATI oma lapsega olema. Jah, ma saan aru, et pole normaalne, kui ema oma päris vastsündinu pikaks ajaks üksi jätab, aga kui laps on kuskil 10-kuune, siis ei tohiks ka paaripäevast puhkust oma lapsest saada? Jah, just nimelt puhkust, ka emad vajavad puhkust. Jah, just nimelt OMA lapsest, aga see ei tähenda, et nad neid vähem armastaksid. Kumb ema on siis parem – kas see, kes karjub kõigi ja kõige peale, sest ta on pidanud viimased 10 kuud iga viimse kui sekundi oma võsukesega olema… või see, kellele vahel antakse puhkust ning kes saab end jälle posiitvset energiat täis laadida (sest no olgem ausad, kui sa 24/7 näed kogu aeg ainult sitaseid mähkmeid ega mitte midagi muud, siis võib ka tugevate närvidega inimene üks hetk segi kammida) Minu meelest on loogiline ju, et teine variant, aga paljude arvates siiski mitte.
Selle eelpool oleva kommenteerija arvamus on kindlasti ka see, et laps tuleks paelaga ema käe külge siduda ning las ta siis kogu aeg tilbendab seal. Ma ei saa aru, kas need, kes niimoodi arvavad, ongi need samad Perekooli emmed, kes just nimelt PEAVAD kogu aeg oma lastega olema, sest neil pole neid kas kellelegi hoida anda või nad on nii veendunud, et seda ei tohiks teha (sest muidu nad oleksid halvad emad!), seega nad passivadki netis, endal ammu närvid nii läbi, et heameelega hüppaksid rõdult alla.
See et ühed noored vanemad vahel kahekesi romantikat tahavad teha, ei tähenda, et nad oma last vähem armastaksid. Ja kui neil on vedanud, et neil on inimesi, kellele lapsi hoida anda, siis seda enam tuleks seda ära kasutada. Ma ei räägi siin nädalateks lapse juurest lahkumisest, vaid ainult paariks päevaks (ja seda mitte siis, kui laps on alles sündinud). Nojah, inimesed, kes te nii väga oma nunnukesi armastate, võtke nad siis romantilisele puhkusele kaasa, kus on massaažid, spaad, šampus voolab ojadena jne. Kui üks kord tagasi tulete, siis taipate, et järgmist puhkust on sama kiiresti vaja, sest see pole ikka päris õige värk, kui lapsed kõikjale kaasa veetakse. Kui tegemist on perepuhkusega, siis on teema muidugi teine, siis peakski lapsed kaasa võtma.
Katre puhul oli tegemist lihtsalt reisiga, kuhu ta alguses plaaniski kallimaga kahekesi minna, aga ta ei saanud lapsehoidjat. Minu meelest ülitubli, et ta sellisele Saaremaa aktiivsele puhkusele lapse kaasa võttis, sest mina ilmselt tema asemel oleksin kas või imevigureid teinud, et lapsehoidjat saada 😀 Kas see oleks teinud minust halvema ema? Mõnede inimeste silmis kindlasti. Ma eeldan, et kui tegemist oleks olnud romantilise spaapuhkusega kahele, siis nad oleksid midagi välja mõelnud ega poleks last kaasa võtnud. Aga sellise reisi puhul oligi võimalus, et kas lähevad sinna koos lapsega või lapseta – ja nad valisid esimese variandi.
Kui noor ema paar korda kuus kaks pokaali šampust joob, siis eelistab ta pidutsemist kohe lapsele? Palun öelge mulle, kust sellised idiootsed arvamused tekivad? Kas mingisugune lollakate ühing istub koos, kus nad käsi piiblil vannuvad, et nad mitte kunagi oma beebisid kellegi teise hooleks ei jäta, isegi paariks tunniks mitte? Ei tea, kas selline lollus kandub ka nende lastele edasi? Ma loodan, et siiski mitte.
Ah… mida see lastetu Printsess ikka teab, ütlevad nüüd paljud. Et äkki olen ise kunagi samasugune ema, kes arvab, et OMA last ei tohiks MITTE KUNAGI teiste hooleks jätta. Kui ma peaksin kunagi samasuguseks muutuma (öeldakse, et emadus pidavat naisi muutma, aga paremuse poole, seega selline debiilsus ei saaks ju ometi tekkida?), siis palun lööge mulle panniga pähe, tegelt ka.