Armsad hommikud :) /Jalutuskäik Himmastes Jakob Hurda sünnikohas/ Ma pole eriti rahul sellega, mis “Superstaaris” toimub…/Karl-Erik Taukar on parim “Superstaari” saatejuht

Täna oligi siis kodukontoris töötamise päev. Pidin ärkama kell 08.50, aga mu mobla äratuskell lihtsalt ei helisenud. Kui 08.59 silmad lahti tegin, siis väitis mobla äratuskell, et 08.50 oli äratus olnud. Kuna ma alati kuulen mobla äratuskella, siis küsisin lausa kallimalt üle, et kas tema kuulis midagi, aga no ei kuulnud. Samas ärkasin kõigest üheksa minutit hiljem ja kui oleksin ka veel hiljem ärganud, siis poleks midagi olnud, sest oli vaja ainult elutuppa tööle minna. Kuna kallimal on see nädal õhtune vahetus, siis sai ta veel tududa ja kuna mu töö hõlmab piisavalt helistamist, siis ma ei tahtnud teda sellega segada – seega läksingi teise tuppa tööd tegema. Aga nii nunnu oli Põlvas niimoodi ärgata 🙂

Vast umbes tunnike enne seda äratust (loe: ise ärkamist, sest äratuskell ei helisenudki) tegime korraks mõlemad silmad lahti ja see oli lihtsalt nii nunnu, kuidas ta uniselt esimese asjana jällegi ütles, et ta mind armastab. Kui me nüüd mõlemad teame, mida me teineteise vastu tunneme, siis on seda palju kergem ka välja öelda, sest kuigi me mõlemad tundsime seda natuke aega tagasi juba, siis oligi see teema, et kuna me polnud seda veel sõnadesse pannud, siis vbl oli mingi hirm, et äkki ikka teine ei tunne päris sama jne (omg, mis pikk ja lohisev lause see nüüd oli, aga las jääb hetkel). Või äkki on teise jaoks ikka liiga vara seda öelda ja paned ta niimoodi ebamugavasse olukorda jne. No teate ju küll – need täiskasvanute inimeste hirmud, mis ikka vahel eluga kaasas käivad. Nüüd on kõik need hirmud kadunud.

Nädalavahetus oli tore, käisime laupäeval saunas nagu ikka. Eile päeval käisime Himmastes jalutamas. Muideks, seal on ka Jakob Hurda sünnikoht!

Veits habetunud kallim 😀 Olime suht pikalt juba siis jalutanud, seega mõlemad veidike väsinud ka. Täna kallim ajas habeme ära, oli sel juba päris pikalt kasvada lasknud. See pilt ongi Jakob Hurda sünnikohas Himmastes tehtud.

 

Ja eile õhtul käisime kallimaga ta vanematekodus “Superstaari” vaatamas. Kuna kallim ei vaata eriti telekat, siis tal peale ETV, ETV2 ja TallinnaTV muid kanaleid polegi. Tavaliselt olemegi me “Superstaari” minu juures vaadanud, sest enamasti oleme me pühapäeva õhtul Tartus, aga kuna nüüd oli mul nagunii kodukontoris töötamise päev tulekul, mille jaoks oli ainult tööläpakat ja internetti vaja, siis jäime Põlvasse. Aga kuna ta 11-aastane vend nagunii plaanis seda vaadata, siis läksimegi sinna (ta vanemad elavad kohe Põlva külje all).

Superstaarist rääkides, siis mulle endiselt meeldib Helis, kallima lemmik on ta ka. Oleme kaks saadet järjest mõlemad tema poolt hääletanud. Kuid ilmselt ta kukub varsti välja, sest ta on mitmed saated järjest ikka seal viimaste hulgas olnud. Carlos meeldis mulle varem rohkem, aga eile oli tal suhteliselt nõrk esitus. Ja Uudo fenomenist ei saa mina küll aru, aga tundub, et terve Saaremaa hääletab ta poolt. Jaagupi fenomenist ei saa ma ka aru, Sissi omast veel vähem. Kuid Sissi on kohtunike poolt nii kõrgele pjedestaalile tõstetud, et lausa jube. Mulle meeldis Anette-Maria, aga tema juba kukkus välja. Ja tundub, et ega Helisel ka pikka pidu pole, ometi ta ju laulab hästi. Ning eile oli ta kõvasti enesekindlust ka juurde saanud kui tavaliselt. Ma kardan, et Uudo, Jaagup või Sissi on niimoodi finaalis – seda küll eriti ei tahaks. Merilin mulle ka varem ei meeldinud, aga viimasel ajal on ta positiivselt üllatanud. Ja kuigi ma üldiselt Jenniferi fänn pole olnud, siis eile ta esitus meeldis mulle ja isegi natuke kahju oli, et ta välja läks. Ma olin suht kindel, et läheb kas Uudo või Carlos, aga nad said otse edasi, isegi viimase kolme hulgas ei pidanud olema. Ma olen üldse need väljalangejad nii mööda pannud – seega ma tulevikus ei hakka üldse enam spekuleerima, kes välja kukub, sest tundub, et võidab ikkagi üks neist, kes minu meelest seda tiitlit väärt ei ole. Kuid kui rahvale mingil põhjusel see inimene meeldib või tal on lihtsalt megalt fänne, siis ega polegi midagi teha. Kes teie lemmik sel aastal Superstaaris on?

Samas ei peagi alati võitma, et edukas olla. Vaadakse kas või Karl-Erik Taukarit – neljas koht, aga palju edukam kui tolle hooaja võitja Rasmus Rändvee. Ja enne teda juhtis igal hooajal erinev saatejuhtide paar Superstaari, aga nüüd on ta kaks hooaega seda edukalt täiesti üksinda teinud. Minu meelest on ta ülihea saatejuht, igal juhul parem kui need ülejäänud, kes seda kunagi juhtinud on. Esimesel hooajal olid saatejuhid Jüri Nael ja Aidi Vahing (vist?), millalgi juhtisid vennad Kalmetid, siis Hele Kõrve ja Evelin Võigemast on ka seda juhtinud. Kuid Karl-Erik Taukar on neist kõigist peajagu parem saatejuht olnud. Vähemalt minu meelest.

Kui kallim täna töölt tuleb, siis suundume kohe peole. Ta ühel sõbral on sünnipäev, mis juba hetkel vaikselt käib, aga kuna kallim on tööl, siis meie liitume hiljem. Mingi 20 inimest vist ikka seal üritusel kui mitte rohkem. Viimasel ajal polegi enam tema seltskonnaga istumisi olnud, eelmisel aastal oli tihedamalt. Neil on seal jah mitmed põlvakad ja ka selle küla inimesed seltskonnas, kus kallim ja ta vend on üles kasvanud (kallimal on kaks venda, üks on 28-aastane ja teine 11-aastane, kallim on neist kõige vanem, saab augustis 30). Ma siiani olin kõige uuem inimene seal seltskonnas, aga kuna nüüd ühel ta sõbral on uus pruut tekkinud, kes täna ilmselt sinna tuleb, siis ma polegi enam uustulnuk 😀

Vot sellised lood siis hetkel 🙂 Homme on õnneks vaba päev ja saab pikalt tududa, sest täna läheb ilmselt suht ööni välja, kuna meie liitume alles siis, kui teised juba täiega suures peomeeleolus on 😀

Advertisements

Ma olen õnnelik :)

Tulin täna oma rõõmu jagama. Eile tuli kallim õhtul Tartusse, vaatasime niisama telekat ja rääkisime. Mulle meeldib temaga alati vestelda, saada ta mõttemaailmast rohkem aimu, küsida küsimusi. Talle meeldib seda minu puhul samuti teha ja ma naudin seda, kui inimene reaalselt huvitub sellest, millest ma mõtlen või kuidas mul läheb. Kui mul on näiteks tööl pingelised ajad või uudiskirja kirjutamine ei edene nii, nagu võiks või peaks, siis ta alati huvitub sellest ja annab märku, et talle läheb väga korda, kuidas mul asjad edenevad. Vastupidi muidugi ka. Minu jaoks sellised pealtnäha pisidetailid on väga olulised asjad.

Eelmisel nädalavahetusel kuulasime tema juures kõigepealt seda muusikat, mida tema vabal ajal naudib ja siis seda muusikat, mida mina naudin. Minul oli enamus küll hispaaniakeelne muusika, sain talle bachata tantsimise videoid näidata 😀 Ise veel tantsima ei hakanud, aga kunagi ehk. Tema lasi lõpuks oma rahvatantsuga seotuid laule ja puha.

Ma muidugi teadsin enne ka, mis muusikat ta naudib (Coldplay, Muse, White Stripes, Ellie Goulding, Electric Light Orcherstra, Red Hot Chilli Peppers jne), aga tal on alati konkreetse esinejaga või lauluga mingi oma emotsioon, mis talle edasi kandub. Kallima jaoks muusika on väga oluline tema elus.

Eelmisel nädalavahetusel käisime ka mu sõbranna juures, kes samuti Põlvamaal elab. Mängisime Towerit ja võite arvata, kes kaotas 😀

Mina ajasin selle lõpuks ümber, sest ma ei suutnud enam klotse võtta nii, et see värgendus püsti jääks 😀 (need klotsid, mis võtsid, pidi peale asetama).

Mängisime veel Aliast, aga ma sain pähe jälle 😀 Ja Aliast pantomiimina ning seda mängu, kus üks mõtleb mingile inimesele ja teised peavad kas-küsimustega ära arvama, et kes see on. Ei pidanud kusjuures inimene olema, sest Komissar Rexi arvamine võttis kallimal ja mu sõbrannal ikka palju aega ära 😀 Ja kui ma Palja Porgandi arvamiseks võtsin, siis olin veendunud, et mu sõbranna arvab ta enne ära, sest ma kusjuures eeldasin, et mu kallim ei tea, kes ta üldse on. Aga teadis küll 😀

Hiljem käisime kolmekesi Pizza Olives söömas (jällegi parim pitsakoht Lõuna-Eestis, ma ütleks, mitte ainult Põlvamaal) ning siis viisime mu sõbranna tagasi koju. Pärast seda käisime kallima vanemate juurest läbi, kus niisama chillisime ja saime ka teada, et meil kõigil on Retrobesti ajaks ööbimine nüüd kinnitatud – see saab üks omamoodi pereüritus olema, sest mina, kallim, kallima vend ja kallima vanemad ööbime kõik samas külalistemajas. Kallima isa hankis sinna ööbimise tutvuste kaudu, sest ta töökaaslased ööbivad ka seal (enamus kohti oli juba broneeritud selleks ajaks, kui mina otsima hakkasin). Peabki varsti mingeid 90-ndate riideid vaatama hakkama, sest kuna see on ka omamoodi stiiliüritus, siis oleks lahe niimoodi riietuda. Mida siis üldse kanti? Kõrge värvliga teksad ja nabapluusid nagu Maarja-Liisi videotes? 😀 Nabapluusi ma väga ei taha kanda, mu kõht ei ole selle jaoks nii sile 😀

Eile tuli siis kallim Tartusse ja nii hea õhtu oli, ta ütles asju, mis mind väga õnnelikuks tegid. Kõigepealt ta ütles, et ta näeb minus nii naist kui parimat sõpra ning tema jaoks ongi suhte alustala alati selles, kui sa saad teise inimesega end vabalt tunda. Mina leian sama 🙂

Kui hakkasime end tuttu sättima, siis ta küsis minult, et mida ma üldse lastest arvan. Ma olime sellest ka kunagi rääkinud ja ma olen mõelnud, et kaks last on selline hea number. Ta ütles sama (mida ma ka juba teadsin), ta mainis, et ta on alati unistanud tütrest. Mitte et tal poja vastu midagi oleks muidugi. Rääkisime ka niisama lastenimedest ja ta teab seda tüdrukunime, millele ma juba 10-ndast eluaastast olen mõelnud salamisi, kui mul peaks kunagi tütar sündima. Mul oli küll mingi aeg periood, kus ma mõtlesin, et äkki ma ei tahagi lapsi kunagi saada, aga siis oligi asi selles, et ma olin koos inimesega, kellega ma ei oleks tahtnud lapsi saada.

Ja siis ta ütles maailma parima komplimendi, mida üks mees naisele vist üldse öelda saab. See on nii omamoodi, kuidas 20-neselt naised mõtlevad, et nii äge, kui mees neile ahvatlev, seksikas, pandav jne ütleb. Võib-olla natuke ongi, aga mitte miski ei ületa seda, kui mees sulle ütleb: “Sina oled see naine, kellega ma tulevikus lapsi saada tahan.” Ma mõtlesin, et mu süda hüppab rinnust välja sel ajal. Ma olen ise ka oma kallima puhul seda tundnud, et tema on see mees, aga ma pole julgenud seda välja öelda. Sest me oleme pool aastat kõigest koos olnud.

Ja siis ütlesin ma midagi, mida ma ka varem polnud öelnud, tema samuti mitte.

Jaanika: Kallis, ma arvan, et ma vist armastan sind.

Kallim naeratas ja ütles: Ma ka just hiljuti mõtlesin, et millal oleks õige aeg seda öelda, sest ma ise tunnen sama. Mina armastan sind ka, Jaanika.

See hetk oli nii armas ja tore. Me rääkisime kokkukolimisest, ta ütles, et talle nii meeldiks see, kui see millalgi juhtuks. Ja pigem just seda varianti, et mina koliksin Põlvasse, sest mulle meeldib Põlva ja ma olen alati tema korteris kuidagi end mugavamalt tundnud kui enda üürikorteris Tartus. Kuna ma ei plaani töökohta vahetada, siis käiksin ma Tartus tööl edasi. Rääkisime ka sellest, et kui ma autojuhiloa teeksin, siis ta saaks mulle enda auto anda, et ma tööl saaksin käia (ta ise pakkus selle välja – senikaua, kuni siis endale auto saaksin näiteks). Või siis niikaua rong, kuni autojuhiluba pole. Paljud käivad Põlvast Tartusse tööle, isegi tema tutvusringkonnas ja siis veel üks variant olekski see, et kellegagi neist saaks Tartusse, kui ise autojuhiluba ei tee. Variante oleks.

Päris homme me nüüd veel kindlasti kokku ei koli, mõned kuud elame kindlasti veel niimoodi, aga mul on hea meel teada, et meil asjadest sama nägemus on 🙂 Ning kindlasti ei hakka me kohe lapsi tegema, kui kokku kolime, aga mul on hea meel, et meil tuleviku osas sama nägemus on. Ma sain kallimale eile teoreetiliste teadmistega lapsevanemaks olemisest hiilata, sest ma loen nii palju beebiblogisid 😀 Ja kuna mu sõbranna ka sünnitab kuu aja pärast, siis seda enam.

Ma olen kallimat lastega tegelemas näinud küll, kui tal sõber külas käib, kellel alla aastane laps on. Ja juba siis ma mõtlesin, et see kõik on nii armas, et äkki tema oleks tulevikus see, kellega perekond luua. Ja ma tean, et pool aastat on täiega väike aeg ja me pole kooski elanud ning mina olen alati olnud see, kes blogis räägib, et enne peaks ikka täiega koos olema ja elama, kui üldse sellele mõelda, aga… Kui ma sellele mõtlen ja see mõte mulle meeldib pikemas perspektiivis, siis see ei ole ju halb? Võib-olla mul varem lihtsalt ei olnud sellist tunnet minevikus? Igal juhul – eks tulevik näitab, mis saab, aga ma võtan oma kallimat väga tõsiselt. Juba algusest peale olen võtnud ja ta tema mind ka, seda ta näitab nii oma tegude kui sõnadega välja.

Jäime siis eile tuttu pärast kogu seda juttu ja kui ma hommikul enne kallimat korraks silmad avasin, siis ma mõtlesin, et ega ma seda kõike ometi unes ei näinud. Kui kallim siis enne oma äratuskella ärkas, mulle otsa vaatas ja mulle ütles, et ta armastab mind, siis ei osanud ma mitte midagi rohkemat elult tahta. Ning mul oli nii hea meel, et ma seda kõike unes ei näinud 😀

Ma olen nii õnnelik 🙂 Kallim läks täna oma laupäevasele tööle Tartus, pärast seda suundume Põlvasse. Järgmine nädal tuleb huvitav nädal – ainult neljapäeval olen ma kontoris. Nimelt esmaspäeval on meil kõigil kodukontoris töötamise päev, mis tehti selleks, et teisipäev on ju nagunii püha. Kolmapäeval on mul vabaks võetud, sest Bryan Adamsi kontsert, neljapäeval käin siis kontoris ja reedel on arendustiimil kontoris hackathon, mis võtab terve nädalavahetuse – seega teistel on kodukontoris töötamise päev (kellelgi teisel pole lubatud kontorisse nägu näidata :D). Hackathon on programmeerijatele mõeldud üritus, kus nad 2-3 päeva igasuguseid ideid kokku panevad ja kui ära vajuvad, siis magavad korraks ning hiljem jätkavad. Vot selline huvitav nädal tuleb, millest kaks ma nagunii puhkan ja kaks töötan kodus 🙂 Ehk siis töötan Põlvas need kaks päeva.

Vot nii on lood!

Vastan lugejate küsimustele

Kõigepealt tahaksin tänada kõik neid inimesi, kes minu eelmise postituse kommentaariumisse küsimusi esitasid. Hakkangi nüüd neile vastama 🙂

Miks elad üürikorteris ega võta kodulaenu?

Küsimus on hea! Ja enne, kui ma sellele vastan, siis sellega seostub ka üks omamoodi fenomen. Nimelt viimase poole aasta jooksul on mulle kolm naist ette heitnud, et miks ma kodulaenu ei võta, sest oma kodu on ju maailma parim asi . Esimesel neist oligi õigust seda vähemalt osaliselt teha, sest ta võttis elukaaslasega kahekesi laenu – seega pool sissemaksust maksis ise. Ning korter kuulub talle poolenisti.

Teine, kes mulle sellist asja ette heitis, elab oma elukaaslase korteris (mitte abikaasa). Ja selle korteri on mees ostnud enne, kui oma kallimaga tutvus – ehk see kuulub täielikult tüübile. Kui ma siis selle teadmise peale küsisin, aga mis siis peaks saama, kui nad lahku lähevad, ei osanud neiu mulle enam midagi kosta. Ta küll ütles, et nad ei lähe lahku ja vast ei lähe ka, kuid siiski? Mind paneb hämmastama, et mulle heidavad sellised inimesed ette, kellel endal ka oma korterit reaalselt ei ole. Ja elukaaslase korter ei lähe väga arvesse, eksole. Kui see pole koos ostetud või abielu ajal soetatud vara, siis kuulub see siiski sellele teisele inimesele (ja see teine pole seda osaliselt naise nimele kirjutanud). Lapsi sellel paaril ka pole.

Kolmas, kes mulle seda ette heitis, oli saanud korteri päranduseks – seega ei teagi see inimene ega saa kunagi teadma seda, et üksinda korteri sissemaksu kokku koguda on päris keeruline.

Kui nüüd küsimusele ise konkreetselt vastata, siis oletades, et ma tahaksin endale Annelinna kahetoalist korterit, mis maksab kuskil 50 000 – mul oleks vaja vähemalt 5000 eurot sissemaksuks ja sedagi juhul, kui Kredex tuleks appi. Kui ma aga tahaksin 70 000- 80 000 € maksvat korterit ja mitte Annelinna, läheks mul vaja vähemalt 7000-8000 eurot. Kui Kredex ei peaks appi tulema, ei peaks ma maksma sisse ainult 10 protsenti, vaid 20-30 protsenti. Mina ei suuda sellist raha küll kokku koguda. Jah, eks asi on ka prioriteetides, sest kui väga tahta, siis ilmselt mingi aja jooksul suudaks ehk tõesti. Mu sõbranna näiteks soovitas, et miks ma isa juurde niikauaks elama ei lähe, sest siis saaksin hetkel üüri maksmise pealt kokku hoida. Iseenesest oleks see ju mõeldav variant, aga ma peaksin siis õele ikka üüri maksma, sest see on mu Inglismaal elava õe korter, mille pangalaenu ta maksab, sest mu isa on pensionär, kes ei suudaks seda maksta. Mu isa elab mu õele kuuluvas korteris ja maksab ise kommunaale, mu õde maksab pangalaenu ja mina maksan ta igakuist Elisa Teleteenust (endine Starman), mis on suht märkamatu summa- mingi 30 euri kuus vist.

Aga kui mina sinna koliksin, siis ma peaksin oma õele ikka üüri maksma, sest mina saan seda endale lubada, mu isa ei saa (sellepärast keegi temalt seda ei nõuagi). Ja pealegi – mulle ei meeldiks isakodus elada, sest ma olen 28-aastane siiski. Selle tõttu elangi üürikorteris. Ja muidugi on asi ka selles, et ma pole kunagi eriline rahakoguja olnud. Ehk siis pikk jutt lühidalt kokku võtta – ma olen hetkeseisuga ilmselgelt liiga vaene, et endale üksinda oma korterit osta. Kui seda lollakat sissemaksu ei oleks, siis oleks kõik hoopis parem, sest laenu mulle antakse küll, aga mul pole seda sissemaksu kuskilt võtta. Ning jah – ma tean, et maksan hetkel õhku raha, sest oma korter oleks kõvasti parem variant, aga kuna ma seda sissemaksu niipea kokku ei suuda saada, siis on elu hetkel selline. Kas ma olen sellepärast kurb? Natuke ikka, aga ilmselt siis mitte nii kurb, sest ma tegelikult ei kogu hetkel selleks sissemaksuks isegi raha. Ma peaksin oma kulutused selleks nagunii koomale tõmbama, aga ma ei oska seda teha. Pole kunagi osanud. Seega elangi üürikorteris.

Mul on tegelikult kahju sellest, et meil sama mentaliteeti pole, mis Lääne-Euroopas, kus üürikorteris elamine ei ole absoluutselt häbiasi, vaid paljud teevad seda. Keegi ei vaata imelikult, et appi, vaene rott, et endale korterit osta laenuga ei saa. Eestis kahjuks seda viimast just kiputakse tegema. Eks ma siis kuulun ka nende rottide hulka, mis seal ikka.

Kas sa lapsena mõtlesid, milline sa täiskasvanuna oled?

Mõtlesin ikka. Lapsena ma täiega tahtsin suureks saada 😀 Ma küll lapsena arvasin, et 25-aastaselt on inimese elu juba selline, et lapsed, abikaasa jne, aga no nii mul ei läinud. Lapsena tundus lihtsalt, et 25 on juba nii vana inimene. Muud konkreetset ma ilmselt ei mõelnudki.

Mitu last oleks liiga palju?

Kolm. Kaks on absoluutne maksimum, millele mina üldse mõelda suudaks. Kaks olekski tegelikult ideaalne – üks oleks jälle liiga vähe.

Kas abiellumine on sinu jaoks oluline? Kaua peaks enne koos olema, et seda teha?

Pikas perspektiivis kindlasti oleks. Kuid jällegi – ma leian, et see on suur samm, mida ei tohiks uisapäisa teha. Kusjuures ma isegi ei tea, kas ma tahaksin neid suuri pulmi, kahekesi abiellumine tundub ka päris äge 🙂 Vanasti ma kusjuures nii ei arvanud, aga aastate jooksul olen sellisele arusaamisele jõudnud. Kuid ma arvan, et mu suguvõsa lööks mu lihtsalt maha, kui ma kunagi peaksingi niimoodi abielluma, et pidu ei korralda 😀 Samas – ma teen ikka niimoodi, nagu ise tahan 🙂

Milline võiks su elu 10 aasta pärast olla?

10 aasta pärast ehk võiks juba mingi laenuga oma korter olla – aga eks seda ole tulevikus näha (kuigi 30-aastast laenu vist siis enam ei antaks, sest vanus on juba selline). Tore oleks muidugi ka, kui mõni laps oleks ja abielus võiks ka olla 🙂

Oled sa rase või lihtsalt hea toidu peal, mitte halvaga?

Ma ei ole rase. Juurde olen võtnud mingi 3-4 kg küll, just pärast seda, kui praegusesse töökohta tööle läksin. Kuigi ma nüüd söön hoopis kindlamatel kellaaegadel ja öösiti enam üleval ei passi – varem sõin siis, kui juhtus, sest käisin ju öösiti tööl. Selline palju kindlam toitumisrežiim on mulle mõned kilod juurde toonud. Kuigi see peaks ju hoopis vastupidi vist olema?  😀

Kas su ema suri haigusesse vms? Ka huvitaks, et mis emaga juhtus? (ehk siis kaks korda küsiti seda küsimust). 

Mu ema sai insuldi oktoobris 2011. Mina ise olin siis Helsingi-Stockholmi kruiisil, kui see juhtus (sain mingi agendireisi seoses tulevase praktikakohaga). Meri oli tormine ja ma sättisin just end peole minema, kui mu õde mulle helistas, et mu ema on haiglas. Tol hetkel me veel ei teadnud, et ta sureb, sest siis veel usuti, et ta tuleb sellest välja – lihtsalt et vasak pool on halvatud ja ta peab taastusravis käima hakkama. Pärast sellise uudise kuulmist oksendasin kogu öö ega läinud peole. Minu jaoks oli see väga raske, sest olin võõraste inimestega seal agendireisil (sain selle enne ametlikku praktika alguse aega, seega isegi tulevast töökaaslast, kellega ma samas kajutis olin, nägin esimest korda) ja polnud kellelegi toetuda.

Kui Eestisse tagasi jõudsin, siis ta oli juba surnud. Sain selle info just siis oma õelt, kui Tallinnasse jõudsin. Ta nimelt langes koomasse, millest ta välja ei tulnudki. See oli kõige raskem Tallinn-Tartu bussireis, mille ma kunagi oma elus teinud olen. Kui ma sellele agendireisile läksin, oli ta täiesti terve, aga kui tagasi jõudsin, siis ta oli surnud. Mina ja mu Inglismaal elav õde ei näinud teda haiglas (mu Inglismaal elav õde jõudis ka siis Eestisse, kui ta juba surnud oli), aga mu kõige vanem õde nägi. Ta ütles, et ta ei suuda pärast seda enam mitte ühtegi haiglasarja vaadata.

Mu ema oli mulle kõige lähedasem inimene siin maailmas, ma olin siis veel pesamuna, kes kodus elas, kui ta suri. Me tegelikult kartsime õdedega, et mu isa joob end põhja pärast ema surma, sest ta on alati kippunud alkoholiga liialdama, aga õnneks nii ei länud – ta hakkas hoopis vähem jooma. Ta joob ka nüüd, aga oluliselt vähem, kui näiteks siis, kui me lapsed olime. Õnneks pole ta kunagi vägivaldne olnud, vaid lihtsalt jõi end täis ja vajus magama ära. Mitte et see joomine siiski mingi vabandus oleks muidugi.

19.aprill olekski mu vanematel 38.pulma-aastapäev olnud. Mina oma ema asemel ei oleks tahtnud iseloomult sellise mehega nii kaua abielus olla. Ja mu ema oli nooruses päris ilus naine ning tal oli mitmeid kosilasi, aga ta otsustas isa kasuks. Oleks ta ühe Tallinna mehe kasuks otsustanud, siis ma praegu seda blogi ei kirjutaks, sest mind poleks olemaski. Ka mu isa jäi naistele silma, nii palju, kui ma ema/isa ning teiste peretuttavate juttudest kuulnud olen.

Meie perekonda on üldiselt pikkade inimeste perekonnaks kutsutud 😀  Mu isa on 186 cm, mu ema oli 182 cm (nagu mina). Mu üks õde on 177 cm ja teine 176 cm – seega pesamunana olen ma lastest kõige pikem 😀

Ning miks sa kooli ajal tööl käisid, et hakkama saada või lihtsalt taskuraha pärast?

Natuke mõlemat. No tegelikult ma oleksin hakkama saanud ka ilma tööl käimata, sest ma nagunii elasin vanemate juures, aga siis ma poleks saanud endale neid asju lubada, mida ma tahtsin. Kuigi tol ajal me enam nii vaesed ei olnud kui mu lapsepõlves, siis enda teenitud raha oli ikkagi see, mida ma sain niimoodi kulutada, nagu ise tahtsin. Kuigi interneti maksin ma siis juba ise, sest mina kasutasin seda kõige rohkem, muid asju siis maksma ei pidanud. Tegelikult selline asi on mind palju iseseisvamaks muutnud, sest ma olen maast madalast juba tööl käinud.

Kas kaugsuhe jääb teil kogu aeg kestma või kolite ka kokku?

Hetkel jääb meil siiski veel kaugsuhe kestma. Põlva iseenesest ei ole Tartust nii kaugel, aga siiski – päris koos ju elada ei saaks. Meil sai just pool aastat ja ma usun, et on kindlasti vajalik veel mingi aeg eraldi elada – eks siis tulevik näitab 🙂

Mis on sinu arvates isiklikus plaanis kõige parem ja kõige halvem muutus, mis on toimunud viimase (paari) aastaga?

Kõige parem muutus on kindlasti see, et ma elan esimest korda elus täiesti üksinda ja saan hakkama. Ma tean, et paljude jaoks see ei ole mingi eriline asi, aga ma ei olnud varem mitte kunagi täiesti üksinda elanud. Tallinnas elades ma üürisin ühte tuba, mitte korterit.

Kõige halvem ehk ongi see, et ma olen mõned kilod juurde võtnud. Ja alati koguneb kõik sinna kõhu peale just 😀

Mis eriala/elukutse/amet sind huvitab, aga sa tead, et sul ei ole sellega tegelemiseks vastavaid isikuomadusi?

Oma idüllilises maailmas ma kirjutaksin raamatuid 😀 Kuid reaalselt mõeldes saan ma aru, et ma ei oska nii hästi kirjutada, et seda teha. Ja Eestis ei teeniks sellega nagunii, kui sa just väga hea kirjutaja pole või kui sa juba enne raamatute kirjutamist endale nime teinud pole. Mina pole kumbagi – seega jääbki see unistuseks.

Teine asi, mida mulle meeldiks teha, oleks hispaaniakeelsed Youtube videod. Ma ise vaatan mitut Youtube kanalit, kus inimesed, kelle emakeel ei ole hispaania keel, seda räägivad. Vigadega, aga neil on palju jälgijaid ning nad teenivad vaatamiste ning jälgijate pealt piisavalt raha. Ja mulle endale meeldiks see ka, aga samas saan ma realistlikult mõeldes aru, et neid jälgijaid peaks ikka päris palju olema, et see mulle raha teenima hakkaks. Ja vot neid ma kokku ilmselt ei saaks, sest ma tegelikult ei oskaks nii huvitavaid videoid teha, veel vähem neid töödelda. Eesti ega inglise keeles ma neid teha ei viitsiks, aga just hispaania keeles oleks äge. Teeksin muidugi piisavalt vigu, aga mis siis 🙂 Kuid jah – mul ei ole sellega tegelemiseks kahjuks vastavaid isikuomadusi.

Üks soovitus 15-17 aastastele ja üks soovitus 18-20 aastastele (mõtlen midagi sellist, mida oled ise õppinud oma elus ja oleksid tahtnud, et keegi sulle ka ütleks noorena vms).

Vanusele 15-17 :

Kui sa arvad, et gümnaasiumi matemaatika on raske, siis pole sa veel reaalsesse ellu jõudnud! Tulevikus on palju raskemaid asju, mida tegema peab – seda nii isiklikul tasandil kui tööelus. Seega ära vingu nii palju, et kõik liiga raske on.

Vanusele 18-20:

Peod, alkohol ja igasugused meestega sebimised ei ole tegelikult elu mõte. Saad vanemaks, muutud rahulikumaks ja saad aru, et elus on nii palju muud ka.

Mida hindad oma kaaslase juures kõige enam?

Oma kallima juures hindan ma kõige enam seda, et ta oskab oma emotsioone välja näidata ning  ta peab mind alati meeles. Kõlab ehk natuke läägelt, aga elu on mulle õpetanud, et mina olen selline naine, kelle jaoks lilled, tähtpäevad, väikesed detailid on olulised. Ma olen minevikus end üritanud veenda, et need lilled tähtpäevadel ja ka niisama on mingi pseudoprobleem, sest see ei loe, aga loeb küll. See on minu jaoks oluline aspekt. Mul lihtsalt oli selline suhe, kus ma neid kunagi ei saanud, aga nüüd on kõik teistmoodi. Ma ei pea endale peas vabandusi otsima, miks ma neid ei saa, sest ma saan – seda nii tähtpäevadel kui ka niisama – ning see meeldib mulle!

Lisaks hindan ma oma kallima juures seda, et tema jaoks on väga tähtis see emotsionaalne lähedus. Minu jaoks ka. Ma ei pea oma peas juurdlema sellepärast, mida ta minu vastu tunneb, sest ta ütleb seda. Kallim on väga südamlik inimene ka üldiselt, hooliv ja hästi soe inimene. Ta on väga avatud ka hingelistel teemadel ja mul pole kunagi tunnet olnud, et talt peaks mingeid sõnu kangidega välja kiskuma. Ta on ka hästi stabiilise ellusuhtumisega ning see mulle meeldib. Ka mina olen oma elus sealmaal, kus stabiilsus on väga oluline aspekt.

Mida sa tahaksid enda juures muuta?

Mõnes olukorras ma kipun üle reageerima. Tahaksin igas olukorras rahulikuks jääda, aga kahjuks ei suuda. Muidugi võrreldes sellega, kes ma kunagi olin, olen ma palju muutunud, aga alati saaks veel.

Kas sulle meeldib raamatuid lugeda? Kui jah, siis milliseid?

Meeldib. Kuigi viimasel ajal pole nii palju lugenud. Reisiraamatud meeldivad, psühholoogia meeldib. Ilukirjandust peaks ka üle pika aja lugema, seda pole ammu teinud.

Kas Tartus on hea elada?

Jaa, mulle väga meeldib!

Lemmiksöök?

Kodune kartulisalat.

Kuidas igavust peletad?

Mul ei ole peaaegu kunagi igav. Siin võiks ju vastata, et telekat vaatan või blogisid loen, aga mulle meeldib mõlemat teha – seega ma ei peleta igavust 😀 Ehk siis Facebookis scrollimine võiks selle alla minna?

Mis aitab stressi vastu?

Ma ei ole kunagi eriti stressis olnud, aga minu puhul on kusjuures nutmine aidanud. Lasen kõik oma emotsioonid välja ja kohe on palju parem tunne! Minu kallim, kes on minevikus depressiooniga võidelnud ja kellel see vahel ikka välja lööb, teeb selleks hingamisharjutusi, mis terapeut talle soovitanud on. Lisaks paneb ta kirja need positiivsed asjad, mis tal päeva jooksul juhtusid või mis tal elus üldse head on, kui mingi madalseisu hetk peaks käes olema. Ta peab päevikut, tema puhul aitab see väga palju.

Oled mõelnud, mis on see omadus, mis sind meeste puhul tavaliselt tõmbab ja kas see omadus on su praegusel partneril ka?

On. Vanakooli džentelmenlikkus. Lisaks see, et ta tuleb kuskil peol vabalt tantsima, ilma et peaks selleks üldse mingit alkoholi tarbima. Mulle meeldivad sellised mehed.

Sellele eelmisele küsimusele vastas blogis keegi niimoodi (ma ei saanud väga pihta sellele järgnevale kommentaarile): 

Oops! See küsimus läks allapoole vööd.
Ükski lill ei tea, mis mesilasi tõmbab.
Sildistada mesilast lille partneriks?
No, ma ei tea, sa üritad manipureerida?

Millisena kujutad oma elu 5 aasta pärast?

Ma loodan ja usun, et ehk viie aasta pärast on mu elus rohkem asjad paigas. Mitte et hetkel ei oleks, aga siis võiks veel rohkem olla 🙂

Päris pikk postitus tuli ikka 😀 Aga väga tore oli neile küsimustele vastata, avastasin ise ka enda kohta asju, millele ehk polnudki varem niimoodi mõelnud! Kunagi tulevikus võib sama proovida. Aitäh teile veel kord 🙂

Teie küsite, mina vastan :)

Kuna mitmed blogijad on seda juba teinud, siis mõtlesin, et proovin ise ka. Ma pole seda kunagi teinud, sest ma olen arvanud, et kui keegi midagi konkreetset küsida tahab, siis ta teeb seda nagunii mingi suvalise postituse all. Võib-olla see siiski päris niimoodi pole – seega võib ju proovida 🙂 Et kui teil on mulle mingeid küsimusi, mida te minu kohta teada tahaksite või mis teile huvi pakuksid, siis saate selle postituse kommentaariumis neid küsida. Ja siis millalgi teen eraldi postituse nende küsimustega, kus ma neile siis vastan (ehk siis selle konkreetse postituse alla vastuseid ei kirjuta). Võite küsite kõige kohta, aga igasugustele seksiteemalistele küsimustele ma enam ei vastata ei viitsi, seega need võib hetkel vahele jätta. Pealegi – ma olen neile siin blogis vist minevikus piisavalt vastanud, seega hetkel võib selle teema vahele jätta 😀 Muidugi olen ma oma peas natuke arvestanud ka sellega, et kui keegi midagi ei küsigi – siis mul pole millelegi lihtsalt vastata. Aga eks näis, kuidas kujuneb 🙂 Seega pange küsimused teele! 🙂

Valga ja Koidula omapärane rongisüsteem, mis inimesed segadusse ajab…/ Tunnen natuke juba Põlvat/ Homme saab kuus kuud kallimaga tutvumisest :)

Mõtlesin, et lähen täna üksinda Põlvasse jalutama, aga kallama hakkas! Nimelt kallim on Tartus oma laupäevasel tööl, aga kuna ma tulin eile juba Põlvasse, siis ma täna temaga kaasa ei läinud, sest ta tuleb pärast tööd nagunii siia. Ilmselt tehakse täna nagunii siin sauna. Seega mina sain õnneks täna siiski kaua tududa 🙂

Nüüd ma juba isegi tunnen natuke Põlvat, kuigi üksi ma siin suurt jalutanud pole. Ikka kas autoga oleme sõitnud või kallimaga koos jalutanud (nagu eelmisel nädalavahetusel). Kallim ei ela Põlva kesklinnas, vaid raudteejaama lähedal. Muide, siin raudteejaama vastas on Põlva parim kohvik – Tillu kohvik! Seal on megahead saiakesed, ma ei teagi, kas ma isegi Tartus nii häid saanud olen.

Eile tulin rongiga Põlvasse ja sellel õhtusel Põlva rongil on oma süsteem. Need, kes tihti reisivad, on sellele juba ammu pihta saanud, aga ülejäänutel on seda alguses vbl raske tabada. Õnneks ma teadsin seda enne esimest sõitu siia, muidu oleks ka ehk valele rongile istunud.

Nimelt kell 17.25 jõuab Tartusse Tallinnast tulnud rong, mis on megasuur. Kuid see rong ühendatakse lahti ja esimene osa sellest sõidab Valka ja teine Koidulasse. Kui tahadki Põlvasse sõita, siis pead istuma teise rongi ehk lõppsuunaga Koidula. Sildid on küll õnneks peal, aga kuna nad tulevad nagu ühtsena jaama, siis paljud ei jälgi neid. Seega juhtub tihti, et Koidula rongis istub keegi, kes tahab hoopis Valka sõita. Vahel veab ja piletimüüja jõuab enne selle inimeseni ning ta jõuab veel kiirelt esimesse rongi ümber istuda. Eile oli meie rong veel jaamas, aga Valga oma oli juba läinud – seega kaks valesse rongi istunud noormehed said küll Tartus veel maha minna, aga Valga omale enam ei jõudnud. Paar korda on ka niimoodi olnud, et piletimüüja jõuab siis, kui oleme Kirsi peatuses, aga õnneks veel Tartus, seega valesse rongi istunud inimene saab küll veel Tartus maha minna, aga Valga rongile ikka ei jõua. Ja mõned korrad on ka nii olnud, et piletimüüja jõuab veel nii, et mõlemad rongid on jaamas ja siis see inimene jõuab veel ümber istuda.

Ma arvangi, et viga tekibki just neil, kes tahavad Valka sõita ja vaatavad rongi alguses, et oh Valga kirjas. Kõnnivad siis tagumistesse vagunitesse ega märka, et ühest hetkest muutub see silt Koidulaks – ehk siis istuvadki valesse rongi. Ning nad ei vaata ka, mis suund rongis sees kirjas on. Tegelikult peaks Elron veel kuidagi rohkem arusaadavamaks selle asja tegema, sest peaaegu alati on rongis keegi, kes tahtis tegelikult Valka sõita, aga kuna piletimüüja jõuab enamasti siis, kui rong juba sõidab (aga õnneks on üks Tartus olev peatus veel ees), siis on nad nagunii Valga rongist juba maha jäänud. Ilmselt need, kes Koidula suunal sõita tahavad, nii palju seda viga ei tee, sest esimene rong on Valga ja siis hakkad ikka otsima, et kus see Koidula oma siis läheb. Mu ühel sõbrannal oli nii, et ta tuli Tallinnast ja ta istus esimestes vagunites, siis pidi Tartus ümber istuma, sest tahtis Põlvasse sõita, mis on rong suunaga Koidula. Kui ta oleks Valka tahtnud sõita, siis ta poleks pidanud ümber istuma, sest Valga rong ongi see esimene, mis läheb. Ma esimene kord sõites olin ka natuke üllatunud, et selline segadust tekitav värk on, aga tegelikult harjub ruttu ära 😀

Meil saab homme kallimaga tutvumisest pool aastat! Aeg lendab ikka. Eile just rääkisime sellest tutvumisest ja sellest, et pool aastat on nagu niuhti läinud 😀 Ma olen nii mitmeti tänulik, et mu elu sügisel just nii kujunes. Eks palju on tegemist ka juhusega, sest kui ma poleks septembris lahku läinud, poleks ma ilmselt kallimaga üldse tutvunudki, sest ma poleks siis Tinderit teinud jne. Ma olengi õnnelik, et ma läksin lahku suhtest, mis ei teinud mind enam ammu õnnelikuks ega täitnud mu emotsionaalseid vajadusi, tegin Tinderi – ja nii see asi juhtuski 🙂 Kõik kujunes just niimoodi välja ja selle üle on mul ülimalt hea meel 🙂

Lõpetuseks üks pilt võrokeelsest ajalehest, mida ma eile lugeda püüdsin. Ei õnnestunud väga 😀 Kallimal käib see ajaleht kodus. Mu vanaema rääkis võro keelt ja ma sain aru küll, aga lugeda on hoopis keerulisem. Mu isa oskab ka seda rääkida ja lugeda, aga mina rääkimisest saan vast mingi 70 protsenti aru. Lugemine paneb pea veits valutama 😀20180420_205424.jpg

Kui loed teiste blogisid, aga ise pärast seda enam kirjutada ei viitsi/ Blogijad vajavad vahel ka paitust (ehk siis lugu sellest, kui sa olid huvitav ainult skandaalsena…)

Kas teistel blogijatel on ka vahel niimoodi, et nad mõtlevad, et võiks mingi postituse kirjutada (isegi teavad teemat), aga enne seda hakkavad teisi blogisid lugema ja siis aeg lihtsalt lendab… ning lõpuks enam ei viitsigi ise midagi kirjutada. Mina olen selline inimene, kellel vahel ikka juhtub niimoodi. Tean juba oma peas ära, millest ma kirjutada tahan, aga siis loen teiste blogisid ning selle peale kulub juba mingi aeg ära, aga tahaks veel midagi muud ka teha – seega loengi ainult teiste postitusi, aga ise jätan sel päeval kirjutamata, kuigi tahtmine oli täiega. Minu jaoks ongi parim lahendus see, et kui mul on kindel plaan millestki kirjutada, siis ma ei loe enne teisi blogisid, sest kui mul on need loetud, siis ma tihti ei viitsi enam ise kirjutada. Ja järgmisel päeval ma ei pruugi enam selle teema lainel olla, millest ma eile kirjutada tahtsin. Ning nii see kirjutamata jääbki…

Teine asi, mis minuga vahel juhtub on see, et mul on jällegi kindel plaan millestki kirjutada, aga siis keegi blogijatest kribab hoopis sellisel teemal, millel tahaks ise ka sõna võtta – ja kuna ma loen enne enda jutu kribamist seda postitust, siis ma saan hoopis uue mõtte sealt! Ning siis juhtubki see, et vana teema kaob unustustesse, sest uus asi tundub hoopis põnevam. Siis võib lausa mitu kuud mööduda, kui ma järsku avastan end mõttelt, et oot, miks ma sellel teemal endiselt kirjutanud pole? Pidin ju kirjutama? Tavaliselt juhtub küll see, et ma millalgi ikkagi kirjutan sel teemal, aga vahel võib ka täitsa nii minna, et jätan üldse kirjutamata, sest enam ei tule seda puhangut peale, mis tol päeval oli, kui ma esialgselt sellest kirjutada tahtsin. Või see teema tundub lihtsalt mõttetu pseudoprobleem, aga närima jääb ikka…

Kusjuures vanasti ma ei olnud selline. Ma panin kohe kõik blogisse kirja, sest see sõna otseses mõttes sõi mind seest, kui ma seda ei teinud. Et kui mingi teema tekkis, siis pidi kohe kirjutama minema, sest muidu ma ei saanud rahus elada. Võib-olla oli asi lihtsalt selles, et kuna mu elus olid tavaliselt alati mingid draamad, siis ma pidin need kohe välja kirjutama, sest ma elasin end niimoodi välja ning see aitas mind? Mu sõbranna ütles hiljuti ühe juhtumi kohta tema enda elus (seda juhtumit ma siin hetkel lahti seletama ei hakka), et tavaliselt juhtuvad sellised asjad ju minuga 😀 Minevikus tõesti juhtusid 😀

Kohati on ju isegi kurb, et ma pole enam see Jaanika, kes iga detaili, iga pisiasja, iga vestluse, iga juhtunud sündmuse oma blogisse kirja pani. Või peaks ütlema, et ma pole enam see Printsess? Sest just Printsessina ma see pigem olin. Ning ma ei mõtle siin hetkel lihtsalt suhteteemasid, vaid pigem üldiselt ka. Või ongi asi selles, et kuna mu elus pole draamasid, siis seda rahulikku elu ma ei oskagi niimoodi kirja panna? Mulle kunagi keegi ütles mu blogi kommentaariumis midagi sellist, et mu blogi kõrgaeg oligi siis, kui ma veel räuskav meestest kirjutaja olin, sest siis see oli vähemalt huvitav. See oli intrigeeriv ja inimestele meeldivad intrigeerivad teemad. Kommentaare oli kõvasti rohkem ja alati oli mingi vaidlus, kus kellelegi üritati midagi selgeks teha (enamasti mulle endale muidugi). Pärast seda, kui ma enam see ei olnud, muutus ka mu blogi ebahuvitavaks. Mina muutusin igavaks.

Tegelikult on see kõik nukker, sest kui ma nüüd nädal aega tagasi Vilniuse postituse kirjutasin, siis ma ise tundsin, et see tuli päris vinge! Just selline reisipostitus, mida ma teiste blogijate puhul samuti loeksin ja olen kindlasti kellegi puhul lugenud ka, sest rääkisin üldisest elust, ajaloost, päris vingetest kohtadest, kus me käisime jne. Ei olnud ainult, et läksime ja olime ning kogu lugu. Mu sõbranna, kes ise on raamatu kirjutanud, ütles ka, et nii hea postitus oli. Ma ise tundsin sama, aga… lugejaid see suurt ei huvitanud, sest kommentaare eriti polnudki. Nojah, Vilnius ei ole nüüd mingi eriliselt eksootiline koht ka, mida külastada, aga ikkagi. Mingi tavalise postituse puhul see poleks mind absoluutselt häirinud, aga ma ise tundsin, et panin nii palju sellesse postitusse – ja siis oli vaikus… Kurb hakkas kuidagi. Ning siis meenus see eelnev ammune kommentaar, kus öeldi, et aga nüüd ma ju olengi igav, et ma pole enam huvitav, sest ainult skandaalsena viitsiti mind lugeda. Ning siis hakkas veel nukram.

Nüüdseks olen ma sellest küll üle saanud, aga korraks mõjutas see mind küll. Kunagi Merje vist kirjutas ka sarnasel teemal, et kui ta elus olid alati mingid hullud juhtumised, siis kogu aeg räägiti kaasa, aga kui olid ilusad ning rahulikud ajad vms, siis olid kõik vait. Miks see nii on? Muidugi ma blogin iseenda jaoks, sest see meeldib mulle, aga ma usun, et alati on tore ka kommentaare saada. Ja neid negatiivseid saame me nagunii, aga ma mõtlen just positiivseid. Mina ei ole kunagi olnud see blogija, kes laseks ainult head kommentaarid läbi, sest ma leian, et inimestel on õigus eriarvamusele jääda. Ma olen ainult ühe naise kommentaarid oma blogis ära keelanud, kes mind aastaid sopaga loopis ja kelle jaoks ma kinnisidee olin, aga teiste omad olen alati läbi lasknud. Ja ka tulevikus lasen kõik kommentaarid läbi, kui see naine välja jätta.

Praegune postitus on ka üks neist, millest ma tahtsin kunagi ammu kirjutada (paaril korral varem on mul sama tunne olnud), aga siis jäingi mingeid muid postitusi lugema ning ma tundsin, et polegi enam tahtmist midagi öelda. Sest mina olen ju see kõigumatu Printsess, keda sellised asjad ei huvita. Nagu näha on, siis vahel ikka huvitavad. Aga võib-olla on see mu enda karma, sest ma olen oma blogis paljudele nii-öelda puid alla pannud, mis on minust arrogantse mulje jätnud. Ning ülbetele inimestele vastatakse ju samamoodi. Kuigi ma ise ei pea ennast ülbeks ja ka mu lähedased inimesed on alati hämmingus, kui ma neile ütlen, et tihti minust just selline mulje jääb. Paljud on mulle pärast minuga tutvumist ka öelnud, et vau, Jaanika, sa oled nii tore inimene, ma pidasin sind hoopis nõmedamaks. Ei teagi, kas seda siis võtta pigem komplimendina…

Sain südamelt ära. Mind painas see teema juba natuke aega, aga nüüd sain selle välja kirjutada. Ehk siis kokkuvõttes – blogijad vajavad ka vahel paitust, isegi need, kelle puhul see võib-olla välja ei paista.

Nädalavahetusel Peipsi järve ääres jalutamas / Saun ja leili viskamine/ Võõrad seltskonnad ja introvert Jaanika / Ei saa aru Sissi Nylia Benita fenomenist, vast ikka hääletatakse “Superstaarist” varsti välja…

Täna olin siis pärast nädalast puhkust jälle tööl tagasi. See on nii omapärane, et kui oled kas või ainult nädalake hoopis muus rütmis elanud, siis võtab sisseelamine jälle natuke aega. Pärast suvist kahenädalast puhkust võttis see harjumine vist oma nädala või rohkemgi veel. Kõiki asju teed aeglasemalt kui tavaliselt jne. Võib-olla on see ainult minu teema, aga mul on küll alati niimoodi olnud 😀

Nädalavahetusel sai saunas käidud. Meie käisime kallimaga koos kõige esimesena, aga kuna laupäeval oli saunamaja juures ka väike grill ning istumine, siis läksid teised hiljem. Minu jaoks oli see suht võõras seltskond, pigem kallima venna sõbrad, keda ma eriti ei tea. Isegi kallim ei teadnud kõiki inimesi sealt seltskonnast. Üks tüdruk nägi kõiki täiesti esimest korda, sest kallima ühel tuttaval on uus pruut (võinoh, tuttavat ta ikka teadis, aga teisi ei teadnud). Mäletan isegi seda soolaleivapidu novembris kallima uues korteris, kus ma mitte kedagi veel ei teadnud 😀 Ma ei ole eriline ekstravert, mille tõttu võõrad seltskonnad on minu jaoks alati natuke harjumatud. Ma pole ka kunagi see, kes lambist kõigiga suhtlema hakkaks. Kuigi minu puhul inimesed pigem kipuvad eeldama seda, et ma võiksin selline olla 😀 Need, kes mind pikemalt teavad, arvavad vahel, et ma olen raudselt igas seltskonnas nagu kala vees. Absoluutselt mitte.

Aga sel korral juhtus see ajalooline asi, et ma leili viskamise ajal suutsin saunas kõige ülemisel astmel istuda 😀 Veel umbes paar kuud tagasi oli see aeg, kui ma esimest korda üldse leili viskamise ajaks sauna jäin, mitte selleks ajaks ei väljunud. Ja enam see ei tundu üldse nii kuum, nagu varem tundus. Kallim ka ütles, et nii äge, et ma saunale oma elus võimaluse andsin 😀 Ja ma ei kahetse ka üldse.

Pühapäeval sõitsime kallimaga niisama ringi ja käisime korraks ka Räpinas ning Peipsi järve ääres. Õhtul tõi kallim mu Tartusse ära, vaatasime koos “Eesti otsib Superstaari” ning siis ta sõitis Põlvasse tagasi. Rääkides “Superstaarist”, siis mulle absoluutselt Dave Bentoni tütar Sissi Nylia Benita ei meeldi. Võinoh, tema laulmisstiil ei meeldi. Kohtunikud kiitsid teda muidugi taevani, aga tundub siiski, et ka rahvale tema laulmine eriti peale ei lähe (jumal tänatud!). Eelmisel korral oli ta viimase kolme seas ja nüüdki oli tagant neljas. Seega ma usun, et küll ta varsti välja hääletatakse. Ma kindlasti ei arva, et ta laulaks halvasti, seda absoluutselt mitte, aga mulle ta meeletult mehelik madal hääl lihtsalt ei istu. Ning ta ei sobi meie muusikamaastikule. Samas Anette Maria Rennit, Helis Järvepere -Luik ja Carlos Ukareda on tõelised pärlid! Kes teie lemmikud on ja mis teie Sissist arvate?

Lõpetuseks eilne pilt, mis Peipsi järve ääres tehtud on 🙂 Leidsin lõpuks oma päikseprillid üles, ilma nendeta ma küll nüüd enam hakkama ei saa!