Ma olen õnnelik :)

Tulin täna oma rõõmu jagama. Eile tuli kallim õhtul Tartusse, vaatasime niisama telekat ja rääkisime. Mulle meeldib temaga alati vestelda, saada ta mõttemaailmast rohkem aimu, küsida küsimusi. Talle meeldib seda minu puhul samuti teha ja ma naudin seda, kui inimene reaalselt huvitub sellest, millest ma mõtlen või kuidas mul läheb. Kui mul on näiteks tööl pingelised ajad või uudiskirja kirjutamine ei edene nii, nagu võiks või peaks, siis ta alati huvitub sellest ja annab märku, et talle läheb väga korda, kuidas mul asjad edenevad. Vastupidi muidugi ka. Minu jaoks sellised pealtnäha pisidetailid on väga olulised asjad.

Eelmisel nädalavahetusel kuulasime tema juures kõigepealt seda muusikat, mida tema vabal ajal naudib ja siis seda muusikat, mida mina naudin. Minul oli enamus küll hispaaniakeelne muusika, sain talle bachata tantsimise videoid näidata 😀 Ise veel tantsima ei hakanud, aga kunagi ehk. Tema lasi lõpuks oma rahvatantsuga seotuid laule ja puha.

Ma muidugi teadsin enne ka, mis muusikat ta naudib (Coldplay, Muse, White Stripes, Ellie Goulding, Electric Light Orcherstra, Red Hot Chilli Peppers jne), aga tal on alati konkreetse esinejaga või lauluga mingi oma emotsioon, mis talle edasi kandub. Kallima jaoks muusika on väga oluline tema elus.

Eelmisel nädalavahetusel käisime ka mu sõbranna juures, kes samuti Põlvamaal elab. Mängisime Towerit ja võite arvata, kes kaotas 😀

Mina ajasin selle lõpuks ümber, sest ma ei suutnud enam klotse võtta nii, et see värgendus püsti jääks 😀 (need klotsid, mis võtsid, pidi peale asetama).

Mängisime veel Aliast, aga ma sain pähe jälle 😀 Ja Aliast pantomiimina ning seda mängu, kus üks mõtleb mingile inimesele ja teised peavad kas-küsimustega ära arvama, et kes see on. Ei pidanud kusjuures inimene olema, sest Komissar Rexi arvamine võttis kallimal ja mu sõbrannal ikka palju aega ära 😀 Ja kui ma Palja Porgandi arvamiseks võtsin, siis olin veendunud, et mu sõbranna arvab ta enne ära, sest ma kusjuures eeldasin, et mu kallim ei tea, kes ta üldse on. Aga teadis küll 😀

Hiljem käisime kolmekesi Pizza Olives söömas (jällegi parim pitsakoht Lõuna-Eestis, ma ütleks, mitte ainult Põlvamaal) ning siis viisime mu sõbranna tagasi koju. Pärast seda käisime kallima vanemate juurest läbi, kus niisama chillisime ja saime ka teada, et meil kõigil on Retrobesti ajaks ööbimine nüüd kinnitatud – see saab üks omamoodi pereüritus olema, sest mina, kallim, kallima vend ja kallima vanemad ööbime kõik samas külalistemajas. Kallima isa hankis sinna ööbimise tutvuste kaudu, sest ta töökaaslased ööbivad ka seal (enamus kohti oli juba broneeritud selleks ajaks, kui mina otsima hakkasin). Peabki varsti mingeid 90-ndate riideid vaatama hakkama, sest kuna see on ka omamoodi stiiliüritus, siis oleks lahe niimoodi riietuda. Mida siis üldse kanti? Kõrge värvliga teksad ja nabapluusid nagu Maarja-Liisi videotes? 😀 Nabapluusi ma väga ei taha kanda, mu kõht ei ole selle jaoks nii sile 😀

Eile tuli siis kallim Tartusse ja nii hea õhtu oli, ta ütles asju, mis mind väga õnnelikuks tegid. Kõigepealt ta ütles, et ta näeb minus nii naist kui parimat sõpra ning tema jaoks ongi suhte alustala alati selles, kui sa saad teise inimesega end vabalt tunda. Mina leian sama 🙂

Kui hakkasime end tuttu sättima, siis ta küsis minult, et mida ma üldse lastest arvan. Ma olime sellest ka kunagi rääkinud ja ma olen mõelnud, et kaks last on selline hea number. Ta ütles sama (mida ma ka juba teadsin), ta mainis, et ta on alati unistanud tütrest. Mitte et tal poja vastu midagi oleks muidugi. Rääkisime ka niisama lastenimedest ja ta teab seda tüdrukunime, millele ma juba 10-ndast eluaastast olen mõelnud salamisi, kui mul peaks kunagi tütar sündima. Mul oli küll mingi aeg periood, kus ma mõtlesin, et äkki ma ei tahagi lapsi kunagi saada, aga siis oligi asi selles, et ma olin koos inimesega, kellega ma ei oleks tahtnud lapsi saada.

Ja siis ta ütles maailma parima komplimendi, mida üks mees naisele vist üldse öelda saab. See on nii omamoodi, kuidas 20-neselt naised mõtlevad, et nii äge, kui mees neile ahvatlev, seksikas, pandav jne ütleb. Võib-olla natuke ongi, aga mitte miski ei ületa seda, kui mees sulle ütleb: “Sina oled see naine, kellega ma tulevikus lapsi saada tahan.” Ma mõtlesin, et mu süda hüppab rinnust välja sel ajal. Ma olen ise ka oma kallima puhul seda tundnud, et tema on see mees, aga ma pole julgenud seda välja öelda. Sest me oleme pool aastat kõigest koos olnud.

Ja siis ütlesin ma midagi, mida ma ka varem polnud öelnud, tema samuti mitte.

Jaanika: Kallis, ma arvan, et ma vist armastan sind.

Kallim naeratas ja ütles: Ma ka just hiljuti mõtlesin, et millal oleks õige aeg seda öelda, sest ma ise tunnen sama. Mina armastan sind ka, Jaanika.

See hetk oli nii armas ja tore. Me rääkisime kokkukolimisest, ta ütles, et talle nii meeldiks see, kui see millalgi juhtuks. Ja pigem just seda varianti, et mina koliksin Põlvasse, sest mulle meeldib Põlva ja ma olen alati tema korteris kuidagi end mugavamalt tundnud kui enda üürikorteris Tartus. Kuna ma ei plaani töökohta vahetada, siis käiksin ma Tartus tööl edasi. Rääkisime ka sellest, et kui ma autojuhiloa teeksin, siis ta saaks mulle enda auto anda, et ma tööl saaksin käia (ta ise pakkus selle välja – senikaua, kuni siis endale auto saaksin näiteks). Või siis niikaua rong, kuni autojuhiluba pole. Paljud käivad Põlvast Tartusse tööle, isegi tema tutvusringkonnas ja siis veel üks variant olekski see, et kellegagi neist saaks Tartusse, kui ise autojuhiluba ei tee. Variante oleks.

Päris homme me nüüd veel kindlasti kokku ei koli, mõned kuud elame kindlasti veel niimoodi, aga mul on hea meel teada, et meil asjadest sama nägemus on 🙂 Ning kindlasti ei hakka me kohe lapsi tegema, kui kokku kolime, aga mul on hea meel, et meil tuleviku osas sama nägemus on. Ma sain kallimale eile teoreetiliste teadmistega lapsevanemaks olemisest hiilata, sest ma loen nii palju beebiblogisid 😀 Ja kuna mu sõbranna ka sünnitab kuu aja pärast, siis seda enam.

Ma olen kallimat lastega tegelemas näinud küll, kui tal sõber külas käib, kellel alla aastane laps on. Ja juba siis ma mõtlesin, et see kõik on nii armas, et äkki tema oleks tulevikus see, kellega perekond luua. Ja ma tean, et pool aastat on täiega väike aeg ja me pole kooski elanud ning mina olen alati olnud see, kes blogis räägib, et enne peaks ikka täiega koos olema ja elama, kui üldse sellele mõelda, aga… Kui ma sellele mõtlen ja see mõte mulle meeldib pikemas perspektiivis, siis see ei ole ju halb? Võib-olla mul varem lihtsalt ei olnud sellist tunnet minevikus? Igal juhul – eks tulevik näitab, mis saab, aga ma võtan oma kallimat väga tõsiselt. Juba algusest peale olen võtnud ja ta tema mind ka, seda ta näitab nii oma tegude kui sõnadega välja.

Jäime siis eile tuttu pärast kogu seda juttu ja kui ma hommikul enne kallimat korraks silmad avasin, siis ma mõtlesin, et ega ma seda kõike ometi unes ei näinud. Kui kallim siis enne oma äratuskella ärkas, mulle otsa vaatas ja mulle ütles, et ta armastab mind, siis ei osanud ma mitte midagi rohkemat elult tahta. Ning mul oli nii hea meel, et ma seda kõike unes ei näinud 😀

Ma olen nii õnnelik 🙂 Kallim läks täna oma laupäevasele tööle Tartus, pärast seda suundume Põlvasse. Järgmine nädal tuleb huvitav nädal – ainult neljapäeval olen ma kontoris. Nimelt esmaspäeval on meil kõigil kodukontoris töötamise päev, mis tehti selleks, et teisipäev on ju nagunii püha. Kolmapäeval on mul vabaks võetud, sest Bryan Adamsi kontsert, neljapäeval käin siis kontoris ja reedel on arendustiimil kontoris hackathon, mis võtab terve nädalavahetuse – seega teistel on kodukontoris töötamise päev (kellelgi teisel pole lubatud kontorisse nägu näidata :D). Hackathon on programmeerijatele mõeldud üritus, kus nad 2-3 päeva igasuguseid ideid kokku panevad ja kui ära vajuvad, siis magavad korraks ning hiljem jätkavad. Vot selline huvitav nädal tuleb, millest kaks ma nagunii puhkan ja kaks töötan kodus 🙂 Ehk siis töötan Põlvas need kaks päeva.

Vot nii on lood!

Advertisements