Vilnius oli superäge/ Vilniuse linnaosa Užupis (nagu Tallinna Kalamaja või Tartu Supilinn)/ Mis on leedukatele huumorivõtmes nende teine usk? :D/ Uus alkoholipoliitika Leedus alates sellest aastast/ Soovitan Vilniust täiega!

Olen nüüd Vilniusest tagasi. Neli päeva läksid uskumatult kiiresti! Jõudsin eile tagasi, sõbranna elukaaslane tuli meile Tartusse järele ning viis meid mõlemaid Põlvasse (mu sõbranna elab ise ka Põlvale väga lähedal). Kui Põlvasse jõudsin, siis kallim juba tudus, sest tal on see nädal hommikune vahetus – seega ärkab kell 05.00 hommikul (ma jõudsin Põlvasse kuskil 23.30). Natuke ikka rääkisime ja siis kobisime tuttu ära 😀 Tulin täna Tartusse päeval, õhtul pärast tööd tuleb kallim ka siia ning pärast läheme koos Põlvasse. Mul on kuni pühapäevani puhkus – seega saan natuke seda veel nautida 🙂

Kuid nüüd reisi juurde minnes – see oli superäge! Kiidusõnad mu parimale sõbrannale, kellega ma kusjuures siiani ei olnudki kunagi niimoodi koos reisinud. Kuna ta ise töötab suviti giidina Tallinnas, siis ta oli enne reisi juba Vilniuse kohta päris palju uurinud. Ja ta oli alati osav kaardilugeja, sest ma pole suurem asi orienteeruja, nagu te ilmselt teate 😀

Kuid alustades algusest, siis laupäeval kell 07.20 startisime kõigepealt Tartust Riiga. Mu sõbrannal oli bussikohaga selles mõttes halvasti, et turvavöö oli katki (see lihtsalt puudus). Ja kuigi enamasti ei juhtugi midagi ja õnneks nüüd ka ei juhtunud, siis hea asi see kindlasti pole. Kui see välja jätta, siis sujus bussisõit väga hästi ja olime mõlemad küll üpris unised, aga siiski üpris elevil, sest mina polnud kunagi Leedus käinud, mu sõbranna polnud kunagi Vilniuses käinud, aga mõnedes teistes Leedu linnades küll. Tol hetkel ma muidugi ei aimanud veel, et Vilnius nii ilus on! 🙂

Riias oli meil ümberistumine, sõime bussijaamas kõhud täis ning hakkasime Vilniuse poole sõitma. Sel korral olid meil mõlemal bussis turvavööd olemas ja nüüd kimas bussijuht nagu segane ning tegi ohtlikke möödasõite. Õnneks midagi ei juhtunud.

Kui lõpuks juba Leetu jõudsime, siis ma eeldasin küll, et ilmselt kuni Vilniuseni pole suurt midagi huvitavat aknast välja vaadata, aga see teekond oli veel igavam kui Eestis tavaliselt 😀 Igav liiv ja tühi väli, mitte midagi muud.

Kui juba Vilniusse jõudsime, siis läks asi hoopis paremaks! Kuna bussijaamani oli sõit üpris pikk, siis saime aknast välja vaadata (ma sain alati akna juures istuda, sest mu sõbrannal polnud vahet, aga ma eelistan alati akna pool olla – seda igas sõiduvahendis). Vilniuse äärelinn oli nagu Tallinna Lasnamäe (muidugi veel massiivsem), aga mulle on alati mingil määral getod meeldinud 😀 Olen ju isegi Tallinnas Lasnamäel elanud ja hetkel elan Annelinnas, seega minu jaoks on see nagu teine kodu 😀

Kuid juba aknast välja vaadates tundus Vilnius nii värviline ja huvitav! Hoopis teistsugune kui Tallinn või Riia. Kui lõpuks kohale jõudsime, siis kõigepealt suundusimegi sinna külaliskorterisse, mille me Airnbnb kaudu endale võtnud olime. See asus bussijaamast kuskil 20 minuti kaugusel, suht kesklinnas ning vanalinnast ka ainult 15-minutilise jalutuskäigu juures. Otsustasime jala minna, mu sõbranna luges kaarti 🙂

Lisangi mõned pildid meie ööbimiskohast 🙂

Väljast nägi see maja selline välja. Meie külaliskorter asus seal, kus seda klaasist ust on näha (vasakul).

Esik

Vasakul oli välisuks (mis oligi kaasist). Kuna korter ei olnud peatänaval, siis selline lahendus sobib, aga muidu ma seda ette ei kujutaks. Kui see välja jätta (ja see, et korteris oli natuke jahe), siis oli väga ilus ja äge ööbimiskoht! 🙂 Esimesel korrusel oli üks tuba, väike esik ja WC, trepist alla minnes oli kööginurk ja vannituba (nagu keldrikorrusele minnes).

Voodi oli mugav ja superpehme! 🙂

Aknad olid madalad, mis mulle tavaliselt ei meeldi, aga seal oli väga okei 🙂

Trepp, mis viis kööginurka ja vannituppa.

Trepp, mis viis magamistoast esikusse.

Vaade välisuksest

Mina vahetult enne esimest väljaminekut külaliskorteris poosetamas 😀

Kui esimene korteriga tutvumine läbi sai, siis hakkasime Vilniusega tutvust tegema! Mu sõbranna luges väga osavalt kaarti ning me ei eksinud kordagi ära. Kui veel Leedust üldiselt rääkida, siis Leedu lipuvärvid on kollane-roheline-punane. Kollane tähendab tõusvat päikest, roheline metsa ning punane vabaduse eest valatud verd. Leedul on tegelikult ka vanast ajast veel teine lipp säilinud, mida tihti ka heisatakse (Leedu vürstiriigi ajast) ja seal peal on ratsanik. Seda võib ka Leedu euromüntide taga näha ning tihti ka pühade ajal koos praeguse ametliku lipuga (kõik need ja järgnevad ajaloolised faktid on pärit Vilniuse tasuta ekskursioonilt, mis me esmaspäeval ette võtsime! ma kirjutan sellest ka lähemalt, aga mu sõbranna idee sinna minna oli superäge!).

Leedu loodi 13.sajandil tegelikult üldse selleks, et seista vastu ristiusustamisele. Siis oli Leedu pindala muidugi kõvasti suurem (Ukraina ja Valgevene osa kuulus ka Leedule). Nagu meiegi, iseseisvusid nad 1918.aastal.

Gediminase torn on  14.sajandil loodud (see on Vilniuse üks olulisemaid vaatamisväärsusi). Kahjuks on see hetkel suletud, sest see on varinguohtlik, seega me ei saanud seda Vilniuse pärli külastada. Sellega seoses oli mingi hundilegend, mida ma täpselt ei mäleta, aga midagi sellist, et tollel ajal elanud Vürst Gediminas lõi selle torni, sest käis kuskil Vilniuse lähedal metsas jahti pidamas. Seal jäi ta aga tuttu ning nägi unes, et üks hunt olla talle soovitanud selle torni ehitanud, millest pidi Leedu pealinna üks uhkemaid torne saama. Seal oli kindlalt muid nüansse, aga rohkem ma ei mäleta:D

Nõukaajal loodi Vilniusesse väga laiad tänavad, et tankid saaksid liikuda. Kuskil 40% vanalinnast purustati II maailmasõja ajal. Kirikud muudeti ladudeks ja spordisaalideks ning algas ka armastus korvapalli vastu, mida leedukad naljatavalt huumorivõtmes oma teiseks usuks peavad 😀 Esimene on muidugi katolik usk, sest leedukad on katoliiklased. Ka meie nägime Vilnius mitmeid kirikuid, mis olid puupüsti inimesi täis, aga mu sõbranna leedulasest tuttavad ütlevad, et kuigi leedukad peaksid olema paberil katoliiklased, siis tegelikult seda usku nii palju ei propageerita. Kuid siiki – Vilniuses on 80 kirikut! (Tallinnas kuskil 20).

Nagu ma juba enne mainisin, siis kuigi Leedu loodi algselt selleks, et ristisusustamisele vastu seista, siis lõpuks hakkas seal siiski see pihta, sest vürst abiellus Poola printsessiga ning järjest enam hakkas ristiusk levima. Et inimesed ei oleks enam paganad ning hakkaksid ristiusku aktsepteerima, jagati neile tasuta valgeid särke! 😀 Nagu näha, siis tol ajal oli see luksuskaup, mida enamus endale võimaldada ei saanud. Kuid olenemata kõigest sellest elas paganlus siiski veel edasi.

Nüüd lisangi natuke esimese õhtu pilte, mis siis laupäeval tehtud sai 🙂

Minu taga olev õunakujuke asub Vilniuses samal tänaval, kus meie peatumiskoht oli. See kuju on pühendatud headusele, lahkusele ja abivalmidusele. Sellele õunale on graveeritud 80 leedu perekonnanime, kes olid minevikus või on praegu pühendunud sotsiaaltööle ja heategevusele.

Presidendipalee 🙂

Vilniuse katedraal

Nerise jõel 🙂 Vilniusest voolab läbi kaks jõge -üks ongi seesama Neris, teine on Vilnia, mille järgi Vilnius oma nime on saanud.

Kartulipannkoogid on Leedus väga populaarne toit, mis mulle eriti ei maitse, mu sõbrannale aga küll. Leedu üheks rahvustoiduks on muidu suitsutatud seakõrvad ja tinginys, mis on üks magus kook (võib olla nii šokolaadi kui kohupiima oma). Šokolaadi oma meenutab nagu meie kirjut koera (hiljem panen pildid ka).

Esimesel õhtul käisime siis niisama linnaga tutvumas ning õhtul otsustasime erinevates pubides käia. Vilniuse üks üpriski populaarne pubikett on Šnekutis, mida on Vilniuses kolm tükki. Laupäeva õhtul käisime me ühes vanalinna omas, mille teenindus jättis kõvasti soovida. Kuna see on pigem kohalikele mõeldud koht, siis ju neile ei meeldi turistid 😀 Pühapäeval käisime veel ühes ja kesklinnast kaugemal, mis oli hoopiski parem koht. Laupäeval vanalinna Šnekutises jõime Leedu kohalikku õlut ja sõimegi neid kartulipannkooke.

Hiljem tutvusime Vilniuse kohaliku ööeluga, mis oli üpriski vilgas ja põnev. Käisime veel mitmes pubis – Republic,  Uncle Sam American Pub näiteks. Nendes pubides veetsime rohkem aega, aga astusime sisse nii mitmeski teise, kuhu me ei jäänud. Need kaks olid täitsa toredad ja rahvast oli suhteliselt palju. Me olime sõbrannaga Republicus ainukesed, kes tantsisid ja Uncle Sam American Pubis peaaegu ainukesed 😀 Kohalik Leedu õlu oli väga hea maitsega. Ahjaa, muide rääkides Leedu alkoholipoliitikast, siis alates sellest aastast on see hoopis karmim. Nimelt esmaspäevast laupäevani saab poest osta alkoholi 10.00-20.00ni (meil on 10.00-22.00ni), pühapäeval lausa 10.00- 15.00ni. Ja samuti muudeti ka vanusepiirangut alkoholi ostmiseks – alates sellest aastast on see 20 (varasema 18 asemele nagu meil endiselt on). Seda tehti selleks, et vähendada alkoholitarbimist, sest leedukatel on sellega tõsised probleemid. Eks meil endil on ka, aga meil veel selliseid mõõtmeid pole kasutusele võetud.

Esimesel õhtul kasutasime ainsat korda taksot Vilniuses. Taksojuht pidas meid algselt norrakateks 😀 Mu sõbranna oskas temaga natuke vene keeles rääkida (nagu te teate, siis ma ei räägi sõnagi vene keelt), sest ta on seda põhikoolis siiski õppinud (mina ei ole, olen saksa keelt õppinud). Kusjuures Leedus pole vene keel üldse nii levinud kui Eestis või Lätis, sest 80 protsenti on seal täiesti leedukad (meil ainult 60 protsenti eestlasi). Ja teine levinum rahvus Leedus olid poolakad hoopiski, mitte venelased. Lätis on kõige rohkem venelasi ja vene keele oskajaid, Leedus kõige vähem. Ja mina olin siiani arvanud, et Vilniuses elab rohkem inimesi kui Riias, aga see pole sugugi niimoodi (Riias 600 000, Vilniuses 500 000 ja Tallinnas 400 000). Kuigi kogu Leedu on rahvarvult suurem kui Läti, siis pealinnas elab siiski vähem rahvast kui Riias.

Koju jõudsime laupäeval kell 01.00 ajal öösel ning kobisime tuttu ära! Pühapäeval oli meil plaanis külastada Vilniuse linnaosa Užupis, mille kohta mu sõbranna oli juba varem uurinud, et see on nagu Tallinna Kalamaja või Tartu Supilinn. Kunagisest halva mainega linnaosast, kus elasid töölised ja sõdurid ning kust võiks vabalt prostituute leida (kui sul oli kontakte) on nüüdseks saanud üks Vilniuse kõige hinnatum linnaosa. Seda ka just kinnisvara hindade poolest. Nüüdseks elavad seal paljud kunstinikud ja kirjanikud. 1990-ndatel algas seal skvottimine ja nüüdseks on seal lubatud elada. 1997 loodi lausa Užupise Vabariik, millel on ka oma põhiseadus ja parlament. Muidugi on see nii-öelda põhiseadus ja parlament, sest tegelikult peavad nad ikkagi Leedu üldistest seadustest kinni pidama, aga neile meeldib end pidada paremaks ja teistsuguseks kui üldised Leedu riigiesindajad. Näiteks nende parlament saab sealses kohvikus kokku ja nad tõesti arutavad Užupise jaoks olulisi teemasid 😀 Ja suht suvalised inimesed pääsevad sinna parlamenti, seega kui Leedu üldine parlament jääb kättesaamatuks, siis sinna saab küll igaüks. Et saab end natuke eriliselt tunda, kui vähemalt sinnagi kuulud 😀

Užupise linnaosas on väga palju ägedaid elemente. Näiteks on neil selline eriline raamatupood, kus magab Užupise linnaosa kass, kes on väga tuntud 😀 Neil on lausa selline kraan seal, kust muidu ei tule mitte midagi joodavat, aga 1.aprillil, mil on Užupise päev, tuleb sealt terve päev tasuta õlut 🙂 Kahju, et meie sinna natuke hiljem jõudsime, mitte esimesel aprillil 😀 Seal linnaosas on energiapost, mida puudutades saad energiat, saatuse kiik (ripub Vilna jõe peal ja ühendatud sillaga), kuhu inimesed suviti istuma lähevad, sest vesi on seal suht madal. Lisaks on neil seal klaver Vilna jõe ääres seismas. Seal on veel Tiibeti väljak Tiibeti vabaduse toetuseks, kus isegi Dalai Lama on käinud. Kuna Užupise linnaosas elavad tihtipeale kunstnikuhinged, kes ei suuda õigeaegselt töid valmis teha, siis ühe kuju ehitamine läks neil nii pikalt, et sinna pandi vahepeal üks hiigelsuur lihavõttemuna. Hiljem sai see kuju küll valmis, aga rahvale nii meeldis see lihavõttemuna, et nad tõstsid selle ühte teise linnaosasse ümber (sest sinna nad seda jätta ei tahtnud, aga ära ka visata ei soovinud).

Nüüd siis mõned pildid ka Užupise linnaosast.

Užupise põhiseadus on tõlgitud 28 keelde, ka meie emakeelde 🙂 Päris naljakad on need nii-öelda seadused 😀

Užupise põhiväljak ja see kraan seal ees, kust igal aastal esimesel aprillil õlut tuleb 😀 Kusjuures see konkreetne tänav meenutab mulle Mehhiko tüüpilisi tänavaid, sellised natuke kitsad ja maagilised…

Užupise linnaosa algus

Käisimegi ka sealses Šnekutises söömas, mis oli väga meeldiv kogemus! Minu ees on suitsutatud seakõrvad, mis on üks Leedu rahvustoite (neid serveeriti koos kikerhernestega). Olid päris head, aga igapäevaselt just ei sööks, sest need olid väga rasvased. Ilmaga meil küll vedas, Vilniuses oli kogu aeg nii soe! Ma kuulsin, et tegelikult oli Eestis ka, aga Vilniuses olid kõik need päevad megailusad ja soojad ilmad.

Enne Užupise linnaosaga tuttavamaks saamist nägime me ühte mu sõbranna leedulasest tuttavat (naissoost), kellega käisime kahes kohas istumas. Üks neist oli restoran nimega Panama ja teine Aula. Esimeses me ei söönud, jõime ainult teed, aga sealne atmosfäär oli imeline! Teises me sõime ka, mul sellest pilte pole, aga ma sõin pardifileed, mis oli imeline! Soovitan mõlemat kohta, Panamat just atmosfääri pärast, aga Aulat toidu pärast. Panama ei asu päris vanalinnas, aga Aula asub täpselt vanalinnas. Aula on üpris populaarne ka turistide hulgas.

Saime leedulasest naise käest ka mitmeid asju Leedu kohta küsida. Näiteks seda saime teada, et Leedu miiniumpalk on 500 eurot, keskmine aga 700 eurot (brutos). Kui miinimumpalga erinevus ei olegi Eestiga nii suur, siis keskmise palga erinevus on aga küll. Seda ma näiteks teadsin, et Lätis on küllaltki levinud endiselt veel ümbrikupalkade maksmine, küsisin seda Leedu kohta ka. Ka seal võib seda ette tulla. Aga pühadega on neil sama teema, mis meil – ehk siis lisapäevi juurde ei saa, kui püha juhtub nädalavahetusel olema. Lätlastel on aga Baltimaadest kõige õnnelikum teema, sest nemad saavad kindlasti kas reede või esmaspäeva vabaks, kui püha juhtub nädalavahetusel olema (vahel lausa mõlemad). Kuna meie ettevõttes töötab üks lätlane, siis ma tean natuke seda pühade teemat. Üldse on lätlastel täiega palju pühasid võrreldes eestlaste või leedukatega. Ju nad siis ei taha nii palju tööd rügada kui meie või leedukad 😀

Leedu on küll katoliiklik riik, aga 60 protsenti abieludest lahutatakse (Eestis on see kuskil 50 protsenti). Ja praegu on Leedu üritamas läbi suruda seda, et abort muutuks illegaalseks, mis on totaalselt halb asi ning mille vastu kõik leedukad võitlevad. See tooks kaasa igasuguseid põrandaaluseid aborditegemise võimalusi, mis paneks naiste tervise ohtu. Mu sõbranna tuttav mainis, et nad kõik seal loodavad, et see abordivastane seadus ei lähe läbi. Jah, mina loodaks sama.

Ma ei poolda aborti kui rasedusest hoidumise vahendit ning kahtlen nende naiste vaimses mõistuses, kes seda elus viis-kuus korda teevad, sest lihtsalt juhtus ja jumala pohhui kõigest muust, aga ma siiski leian, et on olukordi, kus abort peaks kindlasti olema lubatud. Ja ma ei räägi siin ainult vägistamisest, vaid ka sellisest asjast, kus rasedusvastane vahend vedas alt, aga laps ei ole kindlasti tahetud või oodatud või sünniks ülimasse vaesusesse. Kui seda upsi juhtub elus maksimaalselt mõned korrad ja siis tehakse aborti, siis on see veel mõistetav, aga nende naiste mõistuses ma kahtlen, kes ei suuda enne seksimist selgeks teha, et sellest võib rasedaks jääda ja et rasedusvastaseid vahendeid peaks enne kasutama. Jah, ka need viimased võivad vahel alt vedada, kuid kui neid ei kasutata, siis on tahtmata beebi lõpuks ikka majas (või siis abort). Kui minul hetkel rasedusvastane plaaster alt veaks, siis loomulikult ma sünnitaksin, sest ma olen sellises vanuses ja rahaliselt saaks ka hakkama. Kuid kuna ma hetkel beebit veel ei planeeri, siis on minu jaoks loogiline, et ma ei mängi ehku peale. Selle tõttu ongi minu jaoks natuke imelik mõelda, et olemas naisi, kes absoluutselt ei taha lapsi saada, aga nad ei mõtle sellele enne… Ja siis hiljem lähevad aborti tegema, nagu see oleks sokkide vahetamine. Ja nii mitmeid kordi järjest (ma hetkel ei räägi siin nendest olukordadest, kus muu rasedusvastane vahend tõesti vedaski alt, vaid ikka nendest juhtudest, kus seda üldse ei kasutatud). Aga jah, abortide keelustamine ei tooks midagi head kaasa, sest naised teeksid seda nagunii, lihtsalt kuskil põrandaaluses kohas, mis oleks veel hullem.

Leedukast naine rääkis meile, et ta hetkel ise kasutab agaralt Tinderit ning pärast meiega kohtumist läks ta Tinderi deidile 😀 Mina võisin talle Tinderit kiita, sest sealt leidsin ma kallima (kelle jaoks mina olin esimene internetideit üldse tema elus). Mu sõbranna küll ütles, et see naine oli talle hiljem kirjutanud ning maininud, et ta sai kokku tüübiga, kellega ilmselt peale sõpruse midagi ei tule 😀

Käisime kolmekesti veel Trijų Kryžių paminklas, kust avanes vaade kogu Vilniusele! Sinna otsa andis alles ronida, aga väga tore oli sealt kogu Vilniust vaadata. Ma ise seda lugu selle konkreetse kohaga ei mäleta, aga minu lingitud viitelt saab täpselt selle kohta lugeda. 

Lisan mõned pildid, mis üldse pühapäeval veel tehtud said.

Selle ülikeerulise nimega mäe otsas 🙂 Tuul oli megasuur! 😀

Päikseprillid jäid maha, seega kogu Vilniuse reisi ajal kissitasin silmi 😀

Hiljem jätsime leedukaga hüvasti ning suundusime sõbrannaga Vilniuse äärelinna! Mul on alati see teema, et erinevates kohtades käies ei meeldi mulle ainult kesklinna ja vanalinna elu nautida, vaid ma tahan ka äärelinnas käia, sest see on nii erinev. Võtsime sõbrannaga kesklinnast suvalise trolli (erinevalt Riiast ja Tallinnast Vilniuses ei ole tramme, on ainult bussid ja trollid. kunagi taheti ka metroo teha, aga see ei saa neil seal vist iial valmis) ja sõitsime kuskil 30 minutit ning läksime viimases peatuses maha.

Tegelikult see äärelinn nüüd nii erinev Tallinna Lasnamäest polnudki, lihtsalt majad olid veel kõrgemad ja massiivsemad. Ometi oli selles mingi omamoodi võlu. Riias mulle näiteks see äärelinn nii palju ei meeldi, aga Vilniuses meeldis küll. Muideks mu sõbranna ütles mulle, et me võiksime ju jänest sõita, aga õnneks ma ütlesin, et ostame ikka piletid. Õnneks ostsime ka, sest trollis oli kontroll 😀

Vilniuse getoelu nautimas 😀 Käisime sealses Maximas ka. Muide, Vilniuse Maximas ei kehti meie aitäh-kaart (neil on see Aciu-kaart, sest aciu on aitäh). Mu sõbranna tahtis Maximas seda näidata, aga öeldi, et Eesti oma ei kehti, et peab ikka Leedu oma olema. Samas Rimi kaart pidavat kehtima küll, sest leedukas ütles, et tema Eestis käies sai Leedu oma kasutada. Aga Rimi ongi parema mainega kui Maxima 😀 Leedus on Maxima ka üsna halva mainega pood, aga seal ikkagi käiakse. Nagu meilgi ju. Kui mul oleks kodupoeks Maxima, siis ma ikka käiks.

Esmaspäeval kell 12.00 läksimegi Vilniuse tasuta ekskursioonile, mis oli üliäge! Kokku oli meid kuskil 15 – me olime ainukesed eestlased, aga lisaks olid portugallased, kanadalased, brasiillased, belglased ja isegi üks mehhiklane! Sain natuke selle mehhiklasega ka rääkida, kes oli hämmingus, et ma endiselt Mehhiko hispaania keele slängi nii hästi mäletan 😀 See oli selline pea kahetunnine jalgsi linnatuur, kus ma väga palju teadmisi Vilniuse ja leedukate kohta juurde saingi. Giidiks oli üks minust veel pikem naine, kes rääkis inglise keelt väga hästi. Käisime vanalinnas ja muidugi Užupises uuesti. Giid oli väga hea ning oskas kõigest nii huvitavalt rääkida.

Užupise linnaosas ongi see klaver, mida ma enne ka mainisin.

Pärast giidituuri käisime selles toidukohas söömas.

Sealsamas Busi Treciases tehtud pilt.

Pärast seda meeletut söögiorgiat läksime Vilniuse peale jalutama ning Vilniuse tänavakunstiga tutvuma. Vilnius on väga populaarne oma grafiti poolest, mis tihti on satiirilise alatooniga.

Leidsime näiteks ka ühe üsna inetu pildi Mehhiko kunstnikust Frida Kahlost. Frida oli küll nagunii juba inetu naine, aga nii inetu siiski mitte 😀

Algselt tegid Putin ja Trump siin pildil musi, aga siis joonistati see jointi tegemiseks ümber 😀

Kuna minu suur soov oli ka tinginysi proovida, mis on Leedu rahvuskook, siis läksime giidi ja mu sõbranna tuttava soovitatud Pinavijasse. See oli tõeline kookide paradiis, aga ka tinginysi sai proovida. Kõige populaarsem ongi šokolaadi tinginys, aga ka kohupiima oma pidi hea olema. Mu sõbranna võttis kohupiima oma ja mina šokolaadi oma, mulle maitses viimane rohkem (maitsesin ka kohupiima oma). Meenutas tõesti maitselt ja ka välimuselt natuke kirjut koera.

Kõht on juba nii täis, aga veganrestoran ootab ju veel ees 😀

Pärast kogu seda toidurorgiat pidime me ühes veganrestoranis mu sõbranna teist leedukast tuttavat nägema, kes on vegan. Tolleks ajaks oli mu kõht küll nii täis, aga siiski midagi sai söödud. Käisime Botaniques, kus ma sõin aedviljasuppi ning jõin mingit organismi puhastavat jooki. Mõlemad maitsesid ülihästi ja kui mul oleks kõht vähem täis olnud, siis ma kindlasti oleksin midagi muud ka tellinud.

Aedviljasupp oli ülimaitsev ja see jook oli ka superhea! Vahelduseks lihale oli see midagi meeldivat, aga ma ütlen ausalt, et igapäevaselt ma sellist elu küll ette ei kujutaks. Mulle maitsevad liha, piimatooted jne ning ma ei kavatse neist kunagi loobuda ja mind tõesti jätab külmaks see, kui julmalt loomi selleks koheldakse, et mina niimoodi süüa saaksin. Kurb, aga tõsi. Kuid olgu öeldud, et ma ei tee veganite kulul nalja, sest iga täiskasvanud inimene teeb oma valikud ise. Küll aga taunin ma seda, kui vanemad oma lastele veganlust täiega peale suruvad ega hooli karvavõrdki sellest, mida tema arvab.

See veganist leedulanna oli päris sarkastiline, otsekohene ning eneseteadlik naine. Tema eelmine suhe läks 3,5 aastat tagasi pekki, sest ta on kindel, et ta ei soovi kunagi lapsi saada, mees aga tahtis neid (ta on hetkel 28 nagu minagi). Lisaks kannab ta midagi väga kihlasõrmusele sarnast sõrmust sõrmes, sest ta ei taha, et mehed teda tülitaksid. Ja Tinderis tutvumine võrduks tema jaoks sotsiaalse enesetapuga (ta ongi pärast viimast lahkuminekut vallaline olnud). Ta võib-olla tuleb sügisest Tartusse õppima, sest ta tegi hiljuti katsed ning nüüd ootab vastust. Väga erinev mõttemaailm minust ja ka mu sõbrannast, aga tegelikult päris huvitava inimesega on tegemist. Mu sõbranna teabki teda ja seda teist leedukat ühe projekti kaudu, mida nad 2015 Luxemburgis tegid.

Esmaspäeva õhtul sai veel niisama natuke ringi käidud, käisime ka ühes Vilniuse kinos sees, sest samuti seal on erinevad seinamaalingud esindatud.

Näiteks selline pildike. Kusjuures ma pole kunagi Pulp Fictionit näinud. Ma olen vist üks väheseid inimesi või on keegi veel minuga kambas? 😀

Enne unustasin seda mainida, aga koos giidiga me käisime Vilniuse kirjanikele pühendatud tänaval. Vilniuses on kirjanikele pühendatud tänav, kus neid tänatakse erinevate sümbolitega, mis nende raamatuid või nende raamatute tegelasi iseloomustavad. Need sümbolid loodi selle jaoks, et inimesed just seda konkreetset Vilniuse vanalinna natuke unustusse jäänud tänavat rohkem külastaksid. Lõpuks jõudis kätte aeg, kus neil polnud enam 100 protsenti leedukatest kirjanikke võtta, siis hakati lisama ka nende kirjanike sümboleid, kelle juured ulatusid kuidagi Leeduni või kelle mõeldud tegelased raamatus oli Leeduga seotud. See konkreetne hambarida sümboliseerib üldiselt kirjanduskriitikuid (ma viskasin sõbrannale veel nalja, et nagu meie Perekooli kägusid kirjeldaks see hambarida, kes kogu aeg kõiki kritiseerivad :D). Kunagi sellel tänaval elasid ka kirjanikud, nüüd elavad seal igasuguste ametite pidajad.

See muna oli algselt Užupise linnaosas, aga siis toodi see mujale (suht sinna lähedale, kus see Trumpi ja Putini pilt on). Vilniuse elanikele lihtsalt meeldis see nii palju, kuigi see oli mõeldud ainult asendama seda õiget kuju, mis Užupisesse tehti (aga kuna sellega läks nii palju aega, siis pandi see vahepealseks ajaks sinna). Ja kuna Užupisesse seda ei tahetud jätta pärast õige kuju valmimist, aga ära ka ei tahetud visata, siis tõstetigi see teise linnaossa ümber. Unustasin ka enne lisada selle pildi.

Vilniust peetakse muideks Põhjamaade Roomaks, sest seal on inimesed palju temperamentsemad ning tänavad värvilisemad, kui tavaliselt seal piirkonnas harjunud ollakse. Mulle on alati barokkstiil meeldinud, mida Vilniuses on üsna palju. Vilniuse tänavad meenutavad kohati Prantsusmaa või Hispaania värvilisi ning kitsaid tänavaid. Kui minult küsida, milline Baltimaade pealinn meeldib mulle kõige rohkem, siis on vastuseks kindlasti Vilnius! Nii Tallinnal kui Riial on oma võlud, aga Vilnius paneb pika puuga minu jaoks selle kinni. Nii et kindlasti soovitan Vilniust külastada! Muideks – Vilniuses käib suviti kõvasti vähem turiste kui Riias või Tallinnas, sest viimased kaks on lihtsalt populaarsemad sihtkohad.

Leedu on ka IT-riik, küll mitte nii arenenud kui Eesti, aga kindlasti rohkem kui Läti. Nad toodavad lasereid (isegi NASA-le). Neil on otsevalimised ning nende naissoost president Dalia Grybauskaitė (pidin nime googeldama, sest enne tõesti ei teadnud Leedu presidendi täpset nime, teadsin ainult, et mingi naine on :D) omab karates musta vööd – täpselt nagu Putingi. Seda rääkis ka meile giid ning ta kindlasti mainis ka presidendi nime, aga mulle see siis meelde ei jäänud.

Kui leedu keelest rääkida, siis on see küllaltki sarnane läti keelega, kuid siiski omavahel nad üksteisest aru ei saa (nagu meil soome keelega). Väga palju s-tähti on igal pool. Mõned leedukeelsed väljendid said ka selgeks, näiteks mano vardas (minu nimi on), sveiki (tere), labas(tere ka, aga vist oli sõprade vahel), aciu (aitäh – giid viskas selle nalja, et nagu siis, kui aevastad :D), gatve (tänav), vešbutis (hotell), namai (kodu), stotis (jaam).

Ja selline see meie seiklus oligi! Viimasel ööl kallas täiega vihma ning äikest tuli ka. Ma kardan seda natuke ja pugesin sõbrannale lähemale tuttu 😀 Eile jõudsime siis külma Eestisse tagasi (Vilniuses oli eile ka veel megapalav). Aga kes siiani on arvanud, et Vilnius pole avastamist väärt, siis mina kinnitan küll, et täiega on! 🙂 Mulle igal juhul väga meeldis. Ja teen siinkohal suure aplausi oma sõbrannale, kelle idee oli sinna Vilniuse tasuta linnaekskursioonile minna ning kes oli kogu aeg kaardilugeja! 🙂 Paremat reisikaaslast on raske tahta.

Kokku läks see reis mulle umbes 250 eurot maksma. Selle hinna sees siis nii ööbimine, sõidupiletid, restoranid-baarid-pubid ning kohalik alkohol, mille ma nüüd Eestisse kaasa sealt tõin. Mul endal pole Airbnb-s kasutajat, aga tegelikult peaks tegema, päris kasulik asi teine. Ja see külaliskorter oli megavinge ka! Ja superhea asukohaga.

Lõpetuseks mõned pildid veel. Esimene õhtu Šnekutise pubis, kus ei olnud väga meeldiv teenindus. Sõbranna lõikasin siit välja, sest ta tahab ainult Facebooki piltidel olla, mujal mitte.

Head aega, Vilnius 🙂 Järgmise korrani! Sa olid super!

Selle pildi unustasin. Nurjatu sõnamäng 😀

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements