Igatsus…

Kui Tartust Põlva poole sõita, siis jääb teele pood nimega Eevi. Mu ema nimi oli ka Eevi. Kahe e-ga nagu see pood. Talle ei meeldinud see, kui ta nime ühe e-ga kirjutati (nagu mulle ei meeldi, kui minu nime ühe a-ga kirjutatakse, sest Janika ei tundu mulle ilus nimi). Nädalavahetusel Eevi poest mööda sõites, ütlesin ma kallimale, kui väga ma vahel oma ema igatsen. See on tõsi. Üle kuue aasta on ta surmast möödunud, aga vahel tekib ikka see kohutav igatsus. See ilmselt jääbki niimoodi alatiseks…

Ma olen ülimalt tänulik nende 21 aasta eest, mis ma oma emaga veeta sain. Ta oli imeline ema. Ja kuigi ma ei näidanud seda talle eluajal kunagi välja, kui väga ma teda armastasin (sest sellised need eestlased lihtsalt on ju kahjuks), siis ma loodan ja usun, et ta teadis seda. Ta lihtsalt pidi teadma.

Advertisements

Ma ei teinudki sel aastal aprillinalja… / “Svingerid”/ Puhja kogub kuulsust :D

Sel aastal ma ei teinudki kellelegi aprillinalja. Keegi ei teinud mulle ka. Ma viimasel kolmel aastal olen Facebookis üritanud aprillinalja teha, aga alati ebaõnnestunult. Ega vist tõesti poleks eriti tõenäoline, et ma hakkaksin suitsetama, teeksin tätoveeringu (kusjuures ma kuu aega tagasi sisenesin esimest ja ilmselt viimast korda elus tattoosalongi, sest ühel töökaaslasel oli sünna tulemas ning kuna talle selline teema meeldib, siis kinkisime talle meeskonnaga vastava kinkekaardi) või läheksin laupäeva hommikul kell 08.00 bodypumpi. See viimane on lausa mitmeti väga mööda, sest kell 08.00 ma nädalavahetusel magan (kuigi sel nädalavahetusel ei maga, sest siis ma juba sõidan Vilniuse poole) ja bodypumpi ei läheks ma mitte kunagi 😀 Seega ma ei suutnud midagi head välja mõelda ega pannudki mingit Facebooki staatust.

Nädalavahetusel sai kallimaga vaadatud filmi Svingerid, mis on hetkel Telia videolaenutuses olemas. Ma polnudki varem videolaenutust kasutanud, sest filmiriiulil on filmid tasuta, aga videolaenutuses peab veits maksma. Kuid seal on uuemad ja ehk ka paremad filmid. Kuna ma kinno seda vaatama ei jõudnud, aga ma tahtsin ära näha need Puhja naljad, sest olles ise Puhjast pärit, siis ikka on huvitav teada, mida seal siis täpselt räägiti 😀

Film ise oli suht naljakas, ei midagi erakordset, aga Puhja kogub viimasel ajal kuulsust. Küll “Naised köögis” laulab sellest, küll on mingi mimm ühes filmis Puhjast pärit 😀 Kuid see oli küll ülim tõde, et Puhja puhul ei kasutata mitte kunagi pikka sisseütlevat käänet. Jan Uuspõllu tegelane “Svingerites” ütles Elina Purde tegelasele (kes oligi Puhjast pärit), et mine sinna Puhjasse vms, aga Elina kohe parandas, et ikka Puhja! 😀 Mu õde mainis, et mõned puhjakad olid solvunud nende naljade peale, aga mina küll ei solvuks. Ma ei võta kunagi selliseid asju südamesse.

Kui ma eile “Kodutunnet” taustaks vaatasin, siis ma veel mõtlesin ja lootsin, et Signe Lahtein võiks koomast välja tulla… Ja kohe pärast saate lõppu ma lugesin, et ta suri… Ma ei ole vist kunagi ühegi võõra inimese surma puhul sellist kurbust tundnud. Ma ei tundnud Signe Lahteini isiklikult ja ma ei ole ka “Kodutunde” püsivaataja, aga ikkagi oli kuidagi tunne, nagu keegi palju lähedasem inimene oleks surma saanud. Väga paljud eestlased tundsid samamoodi. Ta tundus alati selline hästi särasilmne päike, kui teda telekas näha sai. Nii kohutavalt kurb, et sellised inimesed nii vara surevad… Maailm on ikka üks ebaõiglane paik.