Lumi juba kolmandat aastat järjest maas oktoobris/ Kui sa oled tropp ja sind pannakse avalikult selle eest häbiposti, aga sina hakkad ajama, et seda ei tohiks teha, sest sul on perekond – miks sa sellele siis varem ei mõelnud?

Juba kolmas aasta järjest tuleb oktoobri lõpus lumi maha. Vanasti oli see pigem harv juhus. Mäletan, et kaks aastat tagasi esimese ja meeletult paksu lumega oktoobri lõpus tuli Hendrik meie kolmandaks deidiks Tartusse rongiga, sest rehvid olid autol veel vahetamata. Nüüd ei sadanud küll nii palju korraga kui siis, aga natuke ikka.

Käisime täna perega Tartus arsti juures. Arstil käis Hendrik, me olime lihtsalt kaasas. Nimelt käis ta allergoloogi juures, sest aevastab tihti ja nina on turses kogu aeg. See on juba mitu aastat nii vahelduva eduga olnud ja ta kunagi käis juba allergoloogi juures, aga suurt abi ei saanud. Lisaks on ta silmad kipitanud ja silmaarstil ning nina-kurguarstil on ta ka mitmeid kordi käinud. Ravimeid on palju selles suhtes võtnud, natukeseks on abi saanud, aga siis on jälle sama asi uuesti tagasi. Nüüd sai veel mingid ravimid peale ja eks näis – ehk need aitavad paremini. Ja järgmisel korral tehakse ehk täpsemalt need testid, et mille vastu tal allergia võiks olla. Allergoloog arvas, et tegelikult ei pruugigi veel otseselt allergiat olla, aga see võib selleks muutuda.

Ma vaatasin eile “Kuuuurijat” ja just seda lugu, kuidas mingile suvalisele aadressile saadeti mehed, kes enda meelest olid internetis seksteenust ostnud ühelt naiselt, kellele nad nüüd külla läksid. Ohver tegi vastava postituse Facebooki, et tema juurde saadeti mingid jõmmid ja pani selle naise nime ka üles, kes selliseid petuskeeme raha saamiseks on juba aastaid teinud. Ehk siis laseb meestel osa raha üle kanda, saadab suvalisele aadressile ja siis kaob ise nagu mutiauku. Ja mida tegi politsei selles olukorras? Lisaks sellele, et seda reaalset naist nad ei karistanud, taheti alguses, et ohver vastava postituse lausa Facebookist maha võtaks, kus süüdlase nimi on toodud. Õnneks sekkus Lusti meeskond, kes mainis, et politseil pole alust nõuda, et see eemaldatakse. Hiljem väitis see politseiesindaja, et tegelikult oli tegu soovituse, mitte nõudmisega, kuigi telefonis selge sõnaga nõuti seda. Et õnneks ei pidanud see ohver seda postitust siiski maha võtma ja õnneks ta polnud sellega ka kohe nõus. Oli päris veider selle naise sõnumeid ohvrile lugeda, kus ta vabandab, et sellise sigadusega hakkama sai ja kardab oma pere pärast, sest seda postitust on nii palju jagatud ja kõik teavad, millega ta on hakkama saanud. Selle kohta on ainult üks asi öelda – kui sa oled munn, siis sa peadki karistatud saama. Ja kui politsei seda ei tee, siis las vähemalt avalik häbipost seda teeb. Ma ei saa üldse osadest inimestest ikka aru. Ise teevad selliseid petuskeeme ja korduvalt, aga pärast halavad, kui nende nimi kuhugi avalikult üles pannakse ja toovad ettekäändeks, et neil on perekond. Sellele oleks võinud ju siis enne mõelda! Mis nad siis arvasid, et kui see välja tuleb, et siis keegi paitab nende pead või. Sellised inimesed tulebki avalikult häbiposti panna. See on neile paras, sest kahjuks politsei ei tee suuremate pättide puhul ka midagi, rääkimata siis selliste asjade puhul.

Lõpetuseks üks video E-st ja sellest, kuidas ma talle laulan. Ma suvalt laulan talle vahel lambikate sõnadega laule – siin näiteks “Kes on väike poisu” fraasi korrutades. Laulda ma ei oska, aga lapsele tundub meeldivat 😀

 

 

 

Eile oli hull torm ikka/ Harjutame, et E oleks nõus rohkem oma voodis magama…

Eile möllas Põlvas ja ka mujal Eestis meeletu torm. Mina oma nina välja ei pistnud, aga Hendrik korraks käis ja lisaks murdunud puudele olid mitmed kasvuhooned minema lennanud (meie kortermajade piirkonnas on palju kasvuhooneid). Akna taga vihises selline tuul, et mina oma elu jooksul sellist tormi ei mäleta. Elekter kõikus, aga meil siiski täiesti ära ei läinud. Samas Võru oli ilmselt täiesti õudusfilmi stsenaarium – terve linn oli mitmeid tunde ilma elektrita. Võrus elav sõbranna mainis, et hilisõhtuks tuli neil elekter tagasi, aga siiani on kokku umbes 20 000 majapidamist ilma elektrita ja ka veeta Põlvamaal, Võrumaal, Viljandimaal ning Tartumaal. Päris karm ikka. Muidu tundub kolm päeva lühike aeg, aga kui öeldakse, et nii pikalt võib aega kuluda, et elekter ja vesi tagasi saada, siis tundub see küll õudusunenägu. Aga päris armas oli täna lugeda artiklit selle kohta, kuidas Tallinn-Koidula rongil tavainimesed tulid appi murdunuid puid likvideerima, et inimesed ikka koju jõuaksid. Just selle liiniga sõitsin ka mina siis, kui Tartus tööl käisin. Et kui sellised asjad juhtuvad, siis tegutsevad eestlased nagu üks mees ja abistavad teisi. Rong jõudis küll Koidulasse 2.5 tundi hiljem, aga vähemalt jõudis – lihtsalt megalt palju peatusi tuli teha, sest nii palju oksi oli teel ees.

Panime ka eile E oma voodisse magama, aga kahjuks ei sujunud see nii kergelt nagu eelmisel korral, kui ta oli nõus üksi uinuma. Ta ikkagi hakkas nutma, kui sai aru, et suurde voodisse teda ei võeta. Kui meie tavapärane reaktsioon on ta kohe sülle võtta ja pärast natukest aega lohutamist ta suurde voodisse tõsta, siis sel korral katsetasime Hendrikuga siiski teistsugust taktikat. Mina silitasin E-l pead ja Hendrik rääkis temaga juttu ning jah – me lasime tal natuke nutta. Ei olnud just kerge, aga eesmärk on siiski see, et ta kas või senikaua magaks oma voodis, kui ta esimene ärkamine on. Et siis pärast seda viit tundi (ta keskmiselt magab vähemalt viis tundi järjest öösel, vahel ka kuus ja üks kord oli lausa kaheksa) saab ta meie voodisse tõsta, kus ma teda imetan. Pärast seda saab ta juba seal uinuda, sest sealt ümber teda praegu ei tõsta. Eks me teadsime, et väga palju tal nutta ei lase, aga me tahame, et ta harjuks oma voodis magamisega, vähemalt natukenegi. Ja kui ta oli natukene nutnud, siis ta rahunes ja uinus niimoodi, et ma hoidsin tema kätt samal ajal (ta võrevoodi on meie voodi kõrval ja just minu poolel). Me oleme seda varem ka proovinud, aga lõpuks oleme ta nutu peale ikkagi suurde voodisse ümber tõstnud. Eks näis, kuidas see asi edasi sujub.

Täna oli ka selles mõttes teistsugune päev, et tavaliselt köögis toimetades tõstan ma E beebikiiku, sest ta pole mitte kunagi nõus üksi magamistoas olema, kui kõik köögis on (või üldse kuskil üksi olema). Aga ma siiski proovisin uuesti seda, et jätsin ta suurde voodisse pikutama ja läksin ise sööma. Tavaliselt lõpeb see sellega, et maksimaalselt kolme minuti pärast tuleb E köögis asuvasse beebikiiku tõsta, kus ta siis niikaua rahulikus tempos kiikuda saab (turvarihmad kinni muidugi, mis sel kiigul olemas on). Kui ta kümne minuti pärast nutma polnud hakanud, siis ma läksin vaatama ja mõtlesin, et ilmselt on tüüp magama jäänud, sest muidu ta küll ei ole nõus niimoodi üksi olema. Tegelikult oli ta üleval, naeratas omaette rahulikult – seega oli ka täna selles mõttes väike edusamm 🙂

Ma tean jah, et mõne jaoks tundub see kuidagi karm, et ma tahan nii väikest last oma voodisse magama panna ja ma tahan, et ta ei hakkaks kohe nutma, kui ta vanemad on silmapiirilt 10-15 minutiks kadunud, kui E üleval on. Vähemalt nii olen ma aru saanud, et kui sa selliseid asju tahad, siis paljude arvates sa oled halb lapsevanem. Samuti ei ole ma kunagi propageerinud seda, et lapse une ajal peaks elamises haudvaikus olema. Absoluutselt ei pea ja õnneks on see viinud ka selleni, et kui E juba magab, siis ükski välismüra teda enamasti üles ei aja. Ta ärkab ikka siis, kui ta ise tunneb, et nüüd on aeg ärgata. Et me ei räägi Hendrikuga vaiksemalt, kui ta magab vms, ei jäta pesumasinat tööle panemata, sest laps magab (meil on vana masin, mis teeb palju lärmi). Ja see osa on end hetkel ära tasunud – välismura teda veel absoluutselt ei häiri. Tulevikus võib ehk asi teistmoodi olla, aga ise ma kohe kindlasti ei taha sellist asja tekitada, et laps saabki ainult haudvaikuses magada. See oleks väga stressirikas nii talle endale kui ka meile.

Ja just enda elu lihtsustades ma ideaalis tahaksingi, et ta varsti juba täiesti enda voodis magaks ega hakkaks kohe nutma, kui vanemad on silmapiirilt natukeseks kadunud. Praktikas on see muidugi natuke raskem ülesanne. Sest kui ma natuke E nutmist võrevoodis uinumise puhul suudan välja kannatada niimoodi, et ma teda kohe sülle ei haara, vaid hoian ta käest kinni ja silitan pead jne, siis kui ta teeb seda pikemalt, siis ilmselgelt ma võtan ta võrevoodist välja. Ja eks seda on ka juba proovitud, et pärast mingit aega lohutamist E uuesti oma võrevoodisse tagasi tõsta, aga üldiselt on see alati samamoodi lõppenud. Et lõpuks E kolib suurde voodisse. No eks tulevik näitab, kuidas see asi edasi sujuma hakkab. Mina ei ole see ema, kes tahaks, et laps oma voodit kuni teise eluaastani ei tunnegi, sest magab kogu aeg vanemate voodis. Ma lugesin Lipsukese vastavat postitust selle kohta, kus ta minu meelest natuke tegi maha neid emasid, kes ei tahagi, et nende beebid kogu aeg nende kõrval vanemate voodis magaks, sest niimoodi nad jätavad lapse armastusest ilma jne. Mina seda ei arva ega ole kunagi arvanud. Ma üldiselt nõustusin ta postitusega, mis kirjeldas turvalist koosuinumist koos beebiga ja tõi väga arukaid näiteid selle kohta, kuidas seda ohutult niimoodi teha, et beebile peale ei keera magamise ajal jne – see osa oli kõik väga õige ja vajalik. Aga mõned inimesed lihtsalt ei taha koos beebiga nii pikalt samas voodis magada, vaid tahavad, et nad hakkaksid oma voodis kiiremini uinuma. See ei tee neist halbasid emasid, vaid lihtsalt teistsuguse mõttelaadiga vanemad – emad, kelle jaoks vanemate voodi ongi vanemate oma ja lapse võrevoodi on lapse oma. Minu jaoks oleks hoopiski õudusunenägu see, kui näiteks viieaastane laps oma voodit üldse ei tunnista ja tahab vaid vanemate voodis magada, aga ometi tean neid vanemaid, kellel see just niimoodi on. Ja ma ei pea siin silmas seda, et tullakse pärast halba unenägu vanematelt lohutust otsima ja siis sinna voodisse jäädakse edasi magama vms, vaid ikka neid lapsi, kes veel viieselt oma voodis pole üldse nõus magama. Samas karma olla bitch – ja vbl mu enda laps saab selline olema, mis sellest, et ma teda juba praegu oma voodiga tahan harjutada.

Millal teie lapsed oma voodis magama hakkasid?

Vihmane ja kodune pühapäev

E magas eile öösel kaheksa tundi järjest! Siiani oli rekord kuus tundi järjest. Eile oli meil saunapäev ja ilmselt see tekitas eriti hea une 😀 E on nüüdseks juba kolm korda saunas käinud, mitte küll väga pikalt laval olnud, aga natuke ikka. Hendriku süles siis. Mina ise alles harjun uuesti saunaga, sest raseduse ajal ma seal suurt ei käinud ja alles paar nädalat tagasi hakkasin uuesti käima. Et iga kord tundub päris kuum, kuigi lapsega me nii tulisesse sauna ei lähe. Hendrik on see, kes kolm korda käib ja alati vihtleb 😀

E-le saun meeldib, vannitamine mitte alati, siis võib nutma hakata, aga see täiesti oleneb. Mina olin väiksena see, kes vett täiega vihkas, tema nii hull õnneks pole.

Hetkel ongi niisama pühapäevane chill kodus, E magab mu põlvedel. Hendrik paneb meie uut voodit kokku, mille ta vanemad meile kinkisid. Meil siiani oli üpris vana voodi, aga nüüd saime uue voodi 🙂 Voodi jõudis üks päev enne, need pakid toodi kohe korterisse sisse, aga madratsi jaoks pidin järgmisel päeval alla vastu minema, õnneks see kuller aitas selle üles tassida (Hendrik oli tööl siis). Et varsti on meil uus voodi ja uus madrats ka 🙂

Üleeile öösel jäi E esimest korda üle pika aja niimoodi oma voodis magama, et me tõstsime ta sinna, kui ta oli ärkvel. Tavaliselt lõpeb see üritus ikka sellega, et ta tuleb suurde voodisse tagasi tõsta, sest ta ei uinu võrevoodis. Eile sai ta ka ilusti oma voodis magada, sest ta jäi pärast sauna kohe magama ja koju jõudes tuli ta lihtsalt oma voodisse tõsta (ja riideid vähemaks võtta, aga ta õnneks ei ärganud sellepeale üles). Me saime Hendrikuga samal ajal elutoas filmi vaadata ja niisama olla 🙂

Lugesin “Minu Mehhiko” läbi, mis oli megahea raamat! See ilmus suhteliselt hiljuti ja raamatu autor veetis Mehhikos pikalt aega. Suvel 2020 abiellub ta mehhiklasega, kellega ta seal tutvus. Pulm toimub Eestis, vähemalt üks osa sellest. Sain raamatust ka nii palju uut ja huvitavat teada, mida ma Mehhiko kohta varem ei teadnud. Mu sõbranna on hetkel Kuubal ja naudib seda täiega, ta mainis, et saab Kuuba hispaania keelest väga hästi aru. Ja isegi kord päevas saab netti, mis on suhteliselt hea tulemus, sest me eeldasime mõlemad, et heal juhul pealinnas Havannas saab internetti kasutada, kui vastava kaardi ostab selle jaoks. Aga isegi väiksemates kohtades on olnud mingi kohvik, kus Wifi on olemas olnud. Küll üliaeglane, aga siiski. Aga no ta on seal ainult üle nädala olnud, kolm nädalat on veel ees. Siis suundub viieks nädalaks Mehhikosse, viieks nädalaks Guatemalasse ja siis enne kodumaale pöördumist on veel natuke aega Mehhikos uuesti.

Ega hetkel rohkem juttu polegi, väljas on nii mõttetu ilm, et muudab enda ka lausa uniseks. Lõpetuseks kaks pilti E-st – esimene on siis temast tegelustekil, mida me nüüd agarasti kasutame. Teine on temast eile tehtud sauna eesruumis, just vahetult enne seda, kui hakkasime koju tagasi sõitma.

20191026_124209.jpg20191026_221507-4.jpg

Kui pikk E hetkel siis on? / “Rannamaja” – see küll raju saade ei olnud nagu lubati…/ Kui naine arvab, et mehed ei julge teda sellepärast välja kutsuda, et peavad teda liiga ilusaks (lubage naerda!).

Käisime täna perearstil ja E on 61 cm pikk ning kaalub 6780 grammi. Keskmisest suurem laps, aga mahub ilusti sellesse vahemikku, kui suured tavaliselt 2.5kuused lapsed olla võivad. See vahemik on suhteliselt lai ka, ma täpseid numbreid ei tea, aga selle alam-ja ülempiiri vahe on rohkem kui paar kg. E sai rotaviiruse vaktsiini ka, mis oli suukaudne. Ta oli arstil hästi tubli, alguses natuke nuttis, aga kui seda suukaudset ja magusat rotaviiruse vastu vedelikku anti, siis korraks tegi ehmunud näo pähe, aga hiljem oli jumala suva 😀 Arst ka mainis, et laps kogu aeg ikka piilub emme poole – nii on jah 🙂

E on suhteliselt laisk enda pead hoidma. Järgmise arstivisiidi ajal kuu aja pärast peaks ta seda juba täielikult tegema, hetkel veel päris 100 protsenti ei hoia. Arst soovitas teda rohkem kõhuli panna (ise samal ajal juures olles ja mitte pärast söömist, loomulikult ka mitte magamiseks). Et kui järgmisel kuul ka 100 protsenti ei peaks hoidma, siis saab edasi vaadata, kuigi tavaliselt nad siis ikka hoiavad. Muudes asjades on E väga väga tubli ja tegi kõik asjad niimoodi nagu selleses vanused beebid peavad tegema. Igal visiidil arst ju tõstab teda igasse erinevasse asendisse ja vaatab, et kuidas ta arenenud on 🙂

Tulles nüüd korraks telekamaailma juurde, siis eile lõppes Eesti “kõige rajum” suhtedraama ja realityshow “Rannamaja” – see oli küll rajust sama kaugel kui Eesti Ameerikast. Päris suur feil ikka, kui saatetegijad järsku ütlevad, et teate, poisid ja tüdrukud, nüüd pakib iga roju oma asjad kokku ja läheb koju ära 😀 Saatetegijad said vist ise ka aru, et isegi “Õnne 13-nes” ja “Prillitoosis” on rohkem actionit kui selles saates 😀 Ja siinkohal ei saa ainult saates osalejad selles süüdistada, see nutitahvel vms, mis neile tegevusi pidi välja mõtlema, oli täiesti mõttetu asi, mis mitte mingeid ägedaid ülesandeid neile välja ei pakkunud – seega kogu tegevus oligi ainult rannamajas molutamine. Ja need vallaliste peod – kogu saate jooksul tuli kaks uut osalejat sinna majja juurde, kellest üks oli puhta kriminaali minevikuga (ja kes sealt ka järgmises saates välja visati, sest teised ei tahtnud teda sinna). Kõige naljakamad asjad selle saate juures olid Seidi kommentaarid Silveri kohta 😀 Kusjuures alguses tundus see Silver kõige normaalsem neist meestest, aga tegelikult oli selline ässitaja, kes rääkis üht ja mõtles teist.

Ja Merylin – ohjah… Ta ühes saates mainis, et mehed ei julge talle läheneda ega teda välja kutsuda, sest ta on liiga ilus naine selleks. See, kas ta on ilus või mitte, on subjektiivne arvamus, kelle jaoks on ja kelle jaoks mitte, aga üks on küll kindel – mehed ei jäta kunagi nende jaoks ilusa naisega tutvust tegemata, sest nad peavad naist liiga ilusaks – seal on ikka muud põhjused. Kui me Hendrikuga seda osa vaatasime, siis hakkas viimane lausa naerma Merylini kommentaari peale ja mainis, et naine on veits valesti meestest aru saanud 😀 Kui mehed peavad naist liiga ilusaks, siis ei teki seda asja, et keegi ei taha temaga tegemist teha ega kutsu välja. Siis on alati mehi, kes temaga välja tahavad minna. See, kas sealt midagi edasi areneb, on juba hoopis teine asi, aga mehed vähemalt üritavad. Võib-olla pärast esimest kohtumist selgubki, et tegelikult on naine küll ilus, aga loll kui lauajalg, et siis tõesti ei taheta ehk uuesti kohtuda, aga ükski mees ei jäta sellepärast naist välja kutsumata, et peab teda liiga ilusaks. Need on vaid naiste vabandused selle jaoks, et end paremini tunda ja leida seletust sellele, miks keegi välja ei kutsu. Täpselt samamoodi nagu naised tihtipeale toovad mehele vabandusi, miks tol pole aega temaga kohtuda. Reaalsus on hoopis lihtsam – kui mees tahab naisega kokku saada, siis ta leiab selleks aja, jätab kas või kuhugi mujale minemata, aga selle huvipakkuva neiuga saab kokku. Kui tutvuse alguses tulevad mängu alati vabandused stiilis, et kogu aeg on töö, trenn, sõbrad, lehma lellepoja koera matused, siis on asi lihtne – see mees pole sinust huvitatud, aga tal pole mune, et seda sulle otse näkku öelda, lihtsam on vabandusi välja mõelda. Et kõik need – ma olen liiga ilus ja sellepärast keegi mind välja ei kutsugi, on naiste endi mõeldud utoopia, mida ei eksisteeri. Kui mees peab naist ilusaks, siis ta kutsub selle neiu välja. Ta võib küll aimata, et saab korvi või pikemas perspektiivis ehk sealt ei tule midagi, aga selle hirmus küll ükski ilus naine välja kutsumata ei jää, sest deitide maailm on karm. Eriti just meeste jaoks, sest kui tahad naist endale võita, ei saa püssi nurka visata. Eriti kohe alguses. Jah, eesti mehed on ehk vahepeal arad, aga kui neile naine ikka meeldib, siis ka kõige häbelikum noormees maailmas teeb selle käigu. See, mis edasi saab või ei saa, on juba hoopis teine teema.

Suur Kristo oli ka päris kahtlane vend. Nii palju siis armastusest esimesest silmapilgust, kui “Rannamaja” järelpeo ajaks olid nad Adaga juba lahus. Aga no eks nad olidki asjast veits valesti aru saanud – tüüp on ju endiselt veel panovend, kes niipea kellegi unistuste printsiks ei hakka, olgugi see Ada tema meelest väga ilus naine. Kerli sai üldse kõige vähem eetriaega, sest paari ta kellegagi peale selle kriminaali ei saanud. Suur Kristo oli ka alguses temaga, aga no seal võis aimata, et tüübile hakkab mingi teine naine meeldima.

Kokkuvõtteks võib mainida, et nalja natuke sai, aga raju saade see küll ei olnud. Seidi oma kommentaaridega oli naljakas ja väike Kristo tundus iseloomult ehk kõige normaalsem olevat. Kui kunagi peaks midagi sarnast tulema, siis palun tehke neile osalejatele midagi ägedamat kui ainult passimine. Kas või reis Lapimaale oleks hea algus 😀

Ahjaa, Austraalia “Poissmehe” juures ajab mind närvi see, et poole saate pealt tulevad uued naised juurde 😀 Ameerika “Poissmehe” puhul seda ei ole, aga Austraalias on. Siiani vist pole keegi uutest võitnud, aga teise koha Sami hooajal Lana sai. Lihtsalt paljud on juba vaeva näinud ja siis poole saate pealt tulevad uued naised juurde 😀 Vanad olijad vihkavad neid muidugi, sest poissmehel jagub kohe vähem tähelepanu nende jaoks.

Vot sellised lood siis hetkel 🙂

Tähistasime tutvumise teist aastapäeva! :)

Täna käisime siis Hendrikuga oma tähtpäeva tähistamas. Läksime Põlva restorani La Storia sööma, kus me viimati käisime kahekesi enne E sündi.

Oli väga tore meenutada, mis selle kahe aasta jooksul on toimunud! Mina kolisin Põlvasse, abiellusime, saime lapse! 🙂 Tegelikult on see aeg päris kiiresti läinud, aga samas on selle aja jooksul ka palju asju juhtunud.

E pidas end Hendriku emaga ideaalselt üleval – suht kogu aeg magas 😀 Kodus oli E pärast seda natuke viril, sest me ajasime ta vaesekese üles, kui talle järele läksime. See tähendab – E ise ärkas, kui ta turvahälli sai tõstetud. Hetkel ta ka tudub kodus mu põlvedel.

Selle minekuga oli ka niimoodi, et kui tahtsime juba liikuma hakata, siis Hendrik veel viimasel hetkel vahetas E mähkme (kuigi suht hiljuti sai see juba vahetatud), sest ta oli kiirelt jõudnud sinna asja teha 😀 Ei hakka ju ämmale last viima, kui ta peab kohe mähet vahetama hakkama. Aga selle lapsehoidmisega läks hästi ja teinekordki võib seda teha. Kui lapsele järele läksime, siis öeldi, et miks me kauem ei olnud 😀 Hea on teada, et vajadusel saame ikkagi lapse hoida anda. Me ei kasuta seda võimalust ülitihti, aga vahel ikka!

Aga tulles nüüd tagasi minu ja Hendriku juurde, siis mul on temaga ülimalt vedanud. Pärast lapse sündi on meil kahekesi aega kõvasti vähem olnud, aga eks me ikka näpistame seda, kui E magab. Ja kolmekesi veedetud aeg on ka ülimalt super. Ma armastasin Hendrikut enne ka väga, aga pärast E sündi olen teda veel rohkem armastama hakanud. Ta ei ole mitte ainult suurepärane mees, vaid ka oivaline isa. Näiteks eelmisel nädalal oli üks selline päev, kus E ainult nuttis, mul oli juhe suht koos juba, aga Hendrik oli tööl. Kui ta siis töölt tuli, siis ma kohe ei läinud välja jalutama, vaid natuke viivitasin sellega (selleks hetkeks oli E küll juba maha rahunenud). Umbes tunnike hiljem ma ütlesin, et ma lähen üksi jalutama, et ma pean minema saama korraks, siis Hendrikul oli mulle ainult üks etteheide – et miks ma kohe ei läinud, kui ta töölt tuli. Et ma ei pea teine kord ootama ja lootma, et tuju paremaks läheb, vaid kohe minema, nad saavad lapsega ideaalselt kahekesi hakkama (ja nad alati saavadki) ja mul ongi tuulutust vahel vaja. Pärast seda ma hakkasin Hendrikut veel rohkem armastama 😀 Ja kui koju tagasi jõudsin, oli mul tuju automaatselt parem ja tahtsin E-d ka kohe kallistada 🙂 Lihtsalt selline tuulutamine mõjub vahel hästi ja teadmine, et kui päev on suht pask olnud, siis ma saan sellest kõigest korraks eemale, sest Hendrik tegeleb siis ise E-ga.

Paar pilti siis ka lõpetuseks. Kaks neist on Hendrikuga La Storias tehtud ja viimane pilt E-st ka juurde siis 😀

20191022_202534.jpg

20191022_223111.jpg20191022_221839-2.jpg

Mitte päris tavaline teisipäev!

Ärkasin hommikul üles, läksin kööki ja nägin laual lilli ning kommikarpi. Hendrik läks juba kuueks tööle ja siis ma veel täiega põõnasin (E samuti). Täna ongi siis minu ja Hendriku tutvumise aastapäev (kaks aastat) – 22.oktoobril 2017 kell 13.00 saime me esimest korda Tartu Kaubamaja ees kokku 🙂 See oli pühapäev ja me käisime Crepis söömas, pärast seda istusime Emajõe ääres kiikudel ning rääkisime juttu. Hendrik tõi mulle esimesel kohtumisel samuti lille ja on pärast seda kõikidel tähtpäevadel sama teinud, üpris tihti ka niisama. Et seda muret mul ilmselt olema ei hakka, et ma “Tuvikeste” Peggy kombel pulma-aastapäeval peaksin Alile meelde tuletama, et mis päev on 😀

Õhtul viimegi lapse mu ämmale ja läheme kahekesi aega veetma. Saan üle pika aja autos esiistmel istuda, tavaliselt ma istun alati taga koos E-ga.

Hetkel ma rohkem midagi öelda ei tahtnudki, täpsemalt kirjutan tänasest õhtust siis, kui see juba möödas on. Lõpetuseks mõned pildid E-st nagu ikka 😀

20191022_104430.jpg20191022_104758.jpg20191022_104540-1.jpg

Juba kaheksa aastat…

Oktoober on minu jaoks juba viimased kaheksa aastat üpris nukker kuu olnud. Just oktoobri lõpp siis. Täna on mu ema kaheksas surma-aastapäev ja 25.oktoobril oleks tal sünnipäev olnud…

Kuna mu emapoolses suguvõsas on inimesed ikka pigem vanadusse surnud, siis poleks keegi kaheksa aastat tagasi osanud öelda, et mu ema 58-aastaselt sureb. Ma ikka vahel mõtlen, et kui teistmoodi kõik oleks, kui ta endiselt elus oleks. Ma olin alati kindel, et ta näeb minu lapsed ära, aga saatus tahtis teistmoodi…

Selle kaheksa aastaga on palju muutunud. 21-aastaselt olin ma veel peomutt, keda lapsed öökima ajasid. Õige nädalavahetus oli see, kui hommikul kella seitsmeks koju jõudsin, aga vahel läksid peod veel pikemaks. Siis ma elasin pere pesamunana veel kodus ja arvasin, et olen juba nii täiskasvanud ja elu näinud. Nüüd kaheksa aastat hiljem saan ma aru, et ma olin siis täielik laps.

Eks ma olen alati üpris kangekaelne naine olnud ja mu ema teadis seda suurepäraselt. Ta oli selline inimene, kes vihastas suhteliselt harva, aga kui see juhtus, siis ikka täiega. Nagu Skorpioni-tähtkujus inimestele vist kohane on 😀 Mu ema oli väga jutukas naine, kes võis tunde rääkida, kindlasti jutukam kui mina (kuigi paljud arvavad, et see pole eriti võimalik)! Kui mu isa välja arvata, siis ma olen oma perekonnas üks vaiksemaid. Hendrik näiteks ei uskunud seda, aga kui ta mu perekonnaga esimest korda kohtus, siis ta sai aru, et jah, nad räägivad veel rohkem kui mina 😀

21.oktoober on aastas alati see päev, kus oma ema meenutada. Mitte et ma seda muudel päevadel ei teeks, nagunii teen, aga surma-aastapäeval just eriti. Ma olen tänulik, et ta sai mu elus need 21 aastat olla! Muidugi annaksin ma kõik, et ta elus oleks, aga seda kahjuks ei saa… Ma usun, et mu ema oleks õnnelik, kui ta teaks, et ta pesamuna, kes veel 21-aastaselt suht kreisi oli, on nüüd maha rahunenud. No mingil määral kreisi olen ikka 😀 Ja kuigi Hendrik ega E ei kohtunud kunagi mu emaga, siis abikaasale olen ma temast nii palju rääkinud ja E-le räägin tulevikus ka 🙂

Mu ema oli ka üpris tugeva natuuriga inimene. Ta ei kartnud teiste arvamust ja ta tegi kõike niimoodi, nagu ta ise heaks arvas. Mitte küll päris alati, aga enamasti küll. Ka mina olen selles mõttes tema sarnane. Mõnikord on see väga hea omadus, teine kord võib jamasid ka kaasa tuua. Vähemalt teiste meelest 😀

Välimuselt olime üpris erinevad, ma olen rohkem isasse. Mu ema leidis esimese halli juuksekarva endalt juba 28-aastaselt, aga eks näha ole, millal mul see juhtub 😀 Siiani pole veel juhtunud, aga iial ei või teada. Mu ema abiellus ja sai esimese lapse 28-aastaselt ehk siis aasta nooremana kui mina. Ka tema abiellus rasedana, täpselt nagu mu õde ja minagi 😀 Perekondlik traditsioon vist 😀

Mul on hea meel, et sain 21 eluaastat oma elust emaga veeta! Ja ma olen üsna kindel, et kus iganes ta ka ei oleks, siis ta on päris rahul sellega, kes minust saanud on. Isegi selle kangekaelsuse ja kohati jonnakusega, mis minus olemas on, sest ta ise oli ka selline 🙂 Aitäh, et olid just selline ema, nagu sa olid – paremat ei oleks osanud tahtagi, sest sa olid niigi parim! ❤