Maavärin Mehhikos

Ma tean, et maailmas on palju katastroofe, aga Mehhiko maavärin on kuidagi eriti hinge läinud. Kuna väga palju hävis ka see väike kohake, mille lähedal ma elasin, siis nägin mitmete vanade tuttavate Facebooki staatusi, kus keegi küsis, et kas sellest inimesest on midagi kuulda olnud jne. Kusjuures – see suurem maavärin toimus 19.septembril (neid oli mitu) ja ajalugu kordas ennast –  1985 aastal täpselt samal kuupäeval oli neil veel tugevam maavärin, kus hukkus lausa 10 000 inimest. Sel korral on hukkunuid alla tuhande, aga see arv võib veel tõusta, sest rusude alt tuuakse endiselt hukkunuid välja. Alguses toodi ka elusaid välja, aga nüüd on juba aega möödunud ja elusaid inimesi leida ilmselt eriti ei saa enam…

Pealinnas Mexicos varises lausa üks kool kokku, kus väga palju inimesi surma sai…

Lisan mõned jubedad videod ka siia lõppu, mida maavärin mõnede piirkondadega Mehhikos tegi. Mina seal piirkonna lähedal elasingi, kus esimene video tehtud on.

See viimane video on vast kõige jubedam, tehtud pärast seda, kui kool kokku varises ja kui abi veel jõudma pole hakanud. Inimesed hakkasid ise lapsi rusude alt välja aitama. Kuigi palju kriitikat sai ka see mees, kes selle video tegi, et ta ise appi ei läinud, käskis hoopiski teistel minna. Tegelikult on maavärinate puhul oluline see, et rusude alt inimesi otsides oleks vaikus, sest muidu pole kuulda neid, kes sinna kinni on jäänud (ja kes võivad appi karjuda). Vot selliseid videoid vaadates ma alles mõistan, kui vedanud on meil siin Eestis elades, et meie selliseid asju läbi elama ei pea.

 

 

Advertisements

Sisemine rahu, mida ma tegelikult üldse ei oodanud…

Täna saab nädal üksinda elamisest (täpselt nädal tagasi kolisin uuesti siia sisse üksinda, enne seda elasin neli päeva isa juures).  Ja ma olen täiesti harjunud ja kuidagi nii hea tunne on, sest ma teen, mida hing ihaldab. Mitte et suhtes olles ei saaks seda teha, aga laupäeva öösel käisin näiteks üksinda kodu lähedal burksi ostmas 😀 Mingi traditsioon sellest kujunemas pole, aga vahel on hea selliseid asju teha.

Tegelikult juba mitu kuud enne lahkuminekut, kui asjad korras polnud, olin ma veendunud, et kui see lõpuks juhtub (sest sisimas ma teadsin, et see juhtub, see oli vaid ajaküsimus), siis ma nutan kogu aeg ega suuda üldse midagi muud teha, kui ainult masetseda. Ma olen selline, kes tavaliselt selliseid asju väga üle elab. Reaalsus oli aga hoopis teine – ma valasin ilmselt kõik oma pisarad juba suvel ära, kui meil need rasked ajad olid. Lõpuks oli kogu sellest vindumisest nii kopp ees, et ma tunnen end üle pika aja õnnelikuna. Vabana ja õnnelikuna. Tihti öeldakse, et kõike siin elus ei saagi. Jah, miljonit eurot ma oma elus ilmselt ei võida, aga pigem tõesti olla üksinda, kui kogu aeg tunda, et mingid vajadused on rahuldamata. Hetkel räägime siis emotsionaalsetest vajadustest, mille olemasolust mul vist siiani eriti aimugi ei olnud. Ju sellepärast ma seda tunnet kogu aeg maha surusingi, sest arvasin, et see läheb mööda.

Kuid need tühjad ja igavad vestlused hakkasid vaikselt mu hinge kriipima juba umbes aasta tagasi. Kuna ma ei olnud varem selle olukorraga kokku puutunud, siis ma ei osanud ka käituda. Minu jaoks oli elu siiani olnudki pigem selline chill, kus ehk sügavaid vestlusi eriti polnudki. Järsku hakkasin ma hoopis teisi väärtusi hindama, ma tahtsin erinevatel teemadel rääkida, aga seda polnud võimalik teha, kui teine inimene su käsimustele ainult jah või ei vastab. Ma tahtsin inimest, kes rohkem ise küsimusi küsiks, kas või lollakaid, aga küsiks. Ja see tegelikult tähendaski juba, et ma tahtsin tema iseloomu muuta. Ning selline asi on suhtes alati suur ohumärk. Tema tahtis minu iseloomu ka muuta. Ta tahtis alati, et ma oleksin malbem naine ja et mulle meeldiksid sportlikud asjad. Ma olen päris otsekohene naine ja sport ei ole mu kirg (kui tantsimine välja jätta, seal mulle meeldib käia).

Ma olin oma mõttes juba selle olukorra läbi mänginud, kuidas ma sarnast postitust kirjutan (kuskil suvel). Kuid mitte kunagi poleks ma osanud arvata, et seda postitust kirjutades ma naeratan, sest mul on hea meel, et ma uuesti vallaline olen. Ma olin veendunud, et ma nutan end ogaraks, sest tol hetkel tundus see kõik kuidagi nii masendav, et jälle kõik nässus on. Ja nüüd, kui see olukord reaalselt käes on, olen ma ülimalt rahul. Rahul sellega, et see edasi ei vindunud; et me mõlemad andsime lõpuks teineteisele võimaluse minna oma teed ja olla reaalselt avatud ka sellele inimesele, kes toidaks meie hingemaailma. Jah, võib-olla seda inimest ei tulegi niipea (kas üldse?), aga vähemalt see tunne, et sa oled mõistnud, mida sa inimeses reaalselt otsid, annab sulle võimaluse vaadata maailma hoopis teise pilguga. Õnnelike silmadega, et sa pole oma elust veel rohkem aastaid raisanud kellegi peale, kellega pikemas perspektiivis see asi nagunii ei toimiks. Ma ei ütle, et suhtes olemine oleks ajaraiskamine, aga kui sa kogu aeg sisimas tunned, et midagi on valesti, siis ongi valesti. Ka siis, kui sellele tõele otsa ei taha vaadata.

Oma postitusega ma julgustan inimesi lõpetama need suhted, mille puhul on tunda, et kogu aeg jääb midagi puudu. Et sa ei ole õnnelik. Jah, suhtes võib selliseid perioode ette tulla, aga kui need kestavad kaua, siis tulemus on nagunii teada… Ja kui armastust ka enam pole, on vaid tülpimus või harjumus, mis kestab kuid, mõnedel lausa aastaid või aastakümneid, siis tuleks sellest nõiaringist välja tulla. Ma tean, et seda on palju lihtsam öelda, kui seda reaalselt teha, eriti veel neil, keda seob abielu, lapsed jne, aga mingil hetkel tuleb reaalsusele otsa vaadata. See on vaid ajaküsimus.

Vot sellised mõtted siis hetkel. Lõpetuseks lisan mingid viimasel ajal tehtud pildid.

Pulmas käisin niimoodi 🙂 Ja jumal tänatud, et saapad panin, sest hullult kallama hakkas ja ma oleks porilompidesse uppunud (palju vahepeatusi oli) 😀

Eelmisel nädalavahetusel sai sõbrannaga Emajõe ääres istutud ja niisama juttu puhutud 🙂

Natuke ametlikumat mind ka 🙂

Miks mu blogi vahepeal kinni oli? /Kui ühed abielluvad, siis teised lähevad lahku…

Jah, mu blogi oli peaaegu nädal aega kinni. Tahtsin eemale, tahtsin mõelda, mis postitused ma üldse eemaldan ja kuna ma olen neid nii palju kirjutanud, siis võttis see sorteerimine aega. Ma tunnen, et minevik, eriti just nimelt kauge minevik, ei kõneta mind enam üldse. Ma kavatsen üldse väga isiklikel teemadel veits hoogu maha võtta ja rohkem üldisematest asjadest kirjutama hakata. Vähemalt mingi aeg kindlasti.

Kuid samamoodi ma arvan, et iga lugu, millel on olnud algus, väärib ka oma lõppu. Tänane postitus on veel see avameelne, kus ma kõik kaardid lagedale laon, et lasta sel vanal Jaanikal minna. Ja uuel asemele tulla. Ehk ka paremal Jaanikal, kes teab.

Ehk tähelepanelikumad lugejad märkasid, et ma viimasel ajal ei kirjutanud väga oma isiklikest mõtetest. Jah, väljasõitudest ning muudest teemadest küll, aga sellist sügavat isiklikku puudet neil ei olnud. Ehk oli üks põhjus ka muidugi see, et aja jooksul ma olengi vähem sellistel teemadel kirjutama hakanud, aga teine ja palju suurem põhjus oli see, et meil Härraga ei olnud asjad korras. Juba ammu tegelikult. Me olime küll koos, aga alati oli mingi probleem. Me isegi ei tülitsenud sellepärast, me lihtsalt olime. Tema ihkas naist, kes oskaks ujuda ja kellele meeldiks jalgrattaga sõita, mina ihkasin meest, kes mõistaks vaimsetest väärtustest rohkem; kellega vestlused oleksid sügavamad kui lihtsalt, et tead, käi poes ja too kaks piima ning leiba.

Aja jooksul hakkasid kahtlused meid mõlemaid närima, Härrat küll juba varem. Ta tuli mais esimest korda jutuga, et meie iseloomud ei klapi pikemas perspektiivis (kuna ta oli nii kinnine inimene, siis eeldada võis, et need närisid teda juba varem). Kusjuures ma olin seda ise ka tajunud, aga samas – ideaalset inimest ei ole ju olemas. Kui olin lõpuks juba kolimisele mõtlema hakanud (korter on üüritud Härra tuttava kaudu, seega välja oleks pidanud kolima mina), siis tuli Härra jutuga, et ta siiski ei taha lahku minna. Et proovime uuesti. Tol hetkel oli see muusika mu kõrvadele, sest ma ei tahtnud teha jälle seda viga, mida ma oma eelmistes suhetes teinud olin – liiga ruttu loobunud.

Mõneks ajaks läksid asjad paremaks. Näiliselt vähemalt. Kuid siiski ei olnud meie vahel seda lähedust, mis paaridel olla võiks. Ja kuigi ma heitsin seda Härrale ette, siis ega ma ise ka mingi eriline läheduse otsija polnud. Härra süüdistas mind selles, et ma olen alati hästi üleoleva suhtumisega naine, samas kui mina tajusin pigem sellist käitumist tema poolt. Ka mu sõbrad, kes olid omal ajal Härrast vaimustuses olnud, hakkasid temas nägema iseloomujooni, mis neile ei meeldinud. Ta tegi väga imelikke märkusi seltskonnas teiste inimeste suhtes, mis talle endale tundusid ehk naljakad, aga teistele mitte. Paljudel juhtudel käisid need märkused minu kohta. Isegi Härra enda sõbrad hakkasid märkama, et ta minusse vahel kuidagi halvustavalt suhtus. Aga võib-olla see oligi taotuslik, et ma ise hakkaksin lahkuminekule mõtlema, sest seda ta ju tahtiski. Ja kusjuures mida aeg edasi, seda rohkem tahtsin seda mina ka, aga ma tundsin end totaalse läbikukkujana. Jälle samas punktis tagasi, kus alati.  Ma ei tahtnud seda reaalsust endale tunnistada. Ma tõesti armastasin teda… kuni enam lihtsalt ei armastanud.  Ehk oli õigus neil, kes alati väitsid, et nii introvertse mehega ei saa minusugune naine suhtes olla. Ma ei tahtnud ega taha olla suhtes kogu aeg see, kes räägib, kes väljasõite korraldab, kes peab alati iga viimse kui detaili läbi mõtlema, mis nädalavahetusel plaanis, sest teine pool lihtsalt ei tee seda. Vahet ei ole siis, kas ta ei taha seda teha või talle lihtsalt ei meeldigi see. Ma ei tahtnud olla see, kelle kallim ei helista ka kaugemal olles kunagi niisama, et lihtsalt teise häält kuulda.

Suvi oligi selles mõttes keeruline aeg. Oli ka paremaid hetki, aga ma sügaval sisimas teadsin, et pikka tulevikku sel suhtel pole (ja tema teadis seda ka). Ma ei ole kunagi eriti emalik naine olnud, aga viimase aasta jooksul Härraga suhtes olles hakkasin ma mõtlema, et ma ei taha üldse lapsi saada. Alguses ma mõtlesin, et ju see ongi minu enda pärast, aga siis taipasin, et ma tahan küll lapsi saada. Kuid mitte temaga. See iseendasse sisse vaatamine ja mõistmine, et sa oled jälle omadega ämbrisse astunud, ei olnud kerge. See ei ole kunagi kerge. Vaadata jälle perekonnale otsa, kus ehk sel korral juba loodeti, et vaat kus, ehk nüüd siis peab asi kauem vastu… Tundsin esimest korda elus seda ühiskonna sotsiaalset survet olla pigem mitte täisväärtuslikus suhtes (sest kõigil on ju probleeme), kui lahku minna. Minu jaoks kaheaastane suhe oli juba saavutus ju.

Minu esimene reaalsuskontroll tuli tegelikult tänu ühele blogilugejale, kes mulle postituse alla kommentaari jättis, et Härra on Tinderis aktiivne. Ja ma olen talle väga tänulik, sest see pani asjad liikuma! Tegelikult see ei tulnudki mulle nii suure üllatusena, sest meie suhtes olid ammu probleemid, aga niimoodi Tinderis salaja käia… Tegin ka igavusest Tinderi (Härra teadis seda, olime selleks ajaks juba tema Tinderist ka rääkinud). Laikisin seal pilte ja mul tekkisid mingid matchid ning mõned inimesed kirjutasid mulle (ma ise ei kirjutanud kellelegi). Härral ilmselt nii edukalt see asi seal ei läinud, sest teadagi naised enamasti ei vasta kirjadelegi, rääkimata ise kirjutamisest. Me olimegi avameelsed sel teemal, aga kumbki ei teinud seda otsust ära, et läheme nüüd lahku. Me teadsime, et me läheme lahku, see oli vaid ajaküsimus, aga kohe see ei juhtunud.

Naljakal kombel oli Tinder see, mis aitas mul mõista, et ma ei taha seda poolkõva suhet. Ja mitte sellepärast, et ma hullult oleks seal viitsinud passida, vaid ma mõistsin, et me mõlemad valetame endale. Juba pikemat aega. Tinderi kohta veel nii palju, et seal on palju viisakamad inimesed kui Flirticus, no ikka kõvasti. Vähemalt minu kogemus on küll selline.

Ja veel naljakamal kombel hakkasin ma sealt ühe inimesega aktiivselt suhtlema. Lausa telefonis ja väga pikalt. Ta teadis mu suhteolukorda ja me rääkisime niisama maailma asjadest. Läksime Härraga siiski veel koos pulma, sest meid oli sinna kutsutud. Pulm oli Härra sõbra oma ja see oli imeline! Pulmavana oli tore ja kõik oli tore. Ning see pulm aitas mul üha enam mõista, et see on imeline, kui sa oled leidnud selle inimese, kellega abielluda. Mina ja Härra ei olnud kahjuks need inimesed teineteise jaoks.

Pärast pulma ütlesin ka Härrale, et tal on alati õigus olnud – meie suhtel ei ole pikemas perspektiivis tulevikku. Mingi aeg olin lihtsalt mina see, kes ei tahtnud seda näha. Nagu öeldakse – õndsad on need, kes ei taha näha. Rääkisin talle ka sellest suhtlusest, ta teadis, et ma Tinderis olen, aga tal polnud aimugi, et keegi mul juba Facebookis on ja me lausa telefonis suhtleme. Ta ei olnud armukade ega pahane, pigem võib-olla isegi rahul, et mina olin ka sellele arusaamale jõudnud. Ta ise suhtles ka kellegagi kas Flirticus või Rates (sest Tinderis ei tulnud tal neid matche või vastuseid eriti).

Jäigi kokkulepe, et ma mõne päeva jooksul kolin isa juurde ning hakkan endale siis uut elamist otsima. Tol päeval helistas mulle see Tinderi kutt ja kuigi Härra oli teises toas, siis ta ikka kuulis meie telefonijuttu. Kuna ta nagunii teadis, et suhtleme, siis polnud ju vahet. Nagunii oli teada, et välja kolin. Pärast kolmetunnist telefonikõnet, mis mul selle noormehega oli, tuli Härra elutuppa ja ütles, et ma kohe täna pakiksin asjad ja kohe välja koliksin. Ta ei olnud armukade, vbl lihtsalt sai ego hoobi, et temal ei olnud kellegagi nii pikalt rääkida.

Tegelikult oli see kõige õigem otsus üldse. Kutsusin sõbranna ja ta elukaaslase endale autoga appi, et asju tassida. Isale oli see muidu suureks šokiks ja ma teadsin, et teistele saab see sama olema. Hakkasingi vaikselt mõtlema, et pean nüüd uue elukoha mingi aja jooksul leidma ja deposiite jne maksma, sest isa juurde ma kauaks ei tahtnud jääda.

Kuid Härra otsustas siiski, et üksinda olles sobib talle ühetoaline korter ka – seega ta kolis välja. Ja kuna omanikule oli kasulikum see kahetoaline korter mulle üürimiseks anda, kui uut elanikku otsida, siis juhtus see, et ma kolisin nelja päeva pärast kogu oma tavaariga uuesti sisse (Härra oli selleks ajaks välja kolinud, ta leidis selle ühetoalise korteri ühe päevaga). Ehk siis ühe nädala jooksul kolisin välja ja kolisin uuesti samasse korterisse sisse tagasi – nüüd aga juba täiesti üksinda. Mu sõbranna ja tema elukaaslane tulid mulle kaks korda kolimisega appi – eile viisin nad tänutäheks välja sööma! 🙂 Sellistel hetkedel mõistad, kui väga sul vedanud on, et sul sellised sõbrad on!

Kuna sellel korteril on kahetoalise kohta suhteliselt mõistlik üür ja kommunaalid, siis saan üksinda ka selle maksmisega hakkama. Vot sellised elu keerdkäigud siis!

Ehk siis esimest korda elus elan ma täiesti üksinda (Tallinnas elades ma üürisin ühte tuba). Ja mulle meeldib see! Siin on enamus mööblit nagunii juba sees olemas, seega sellega muret pole.

Nüüdseks teavad suht kõik, et ma lahku olen läinud. Eks tädile tuli see suurema šokina, tema ju lootis ikka, et ehk sel korral ma abiellun ja saan lapsed jne. No ei läinud niimoodi. Kas ma nutnud olen? Kusjuures nüüd enam mitte, ma olen need pisarad juba suvel kõik ära valanud, kui oli nagunii teada, et millalgi see lahkuminek tuleb.

Eile kirjutas mulle Facebooki Härra sõbra elukaaslane ja küsis, et mis meil ikkagi juhtus, et Härra oli sõbrale öelnud, et mina leidsin endale kellegi teise. Naljakas, kuidas inimesed olukordi defineerivad, sest Härra oli maikuus esimesena see, kes tahtis lahku minna (ja tema läks ka enne Tinderisse). Ja ma ei ole endale kedagi leidnud, ma pole seda inimest näinudki, lihtsalt oleme suhelnud. Rohkem ma sellel teemal ei peatuks ka.

Kes nüüd plaksutab käsi kokku, et Jaanika on vallaline, et see tähendab palju mahlakaid ningi isiklikke detaile elust, siis see paneb mööda. Ma arvan, et see praegune on üks isiklikumaid postitusi, mida siin mõne aja jooksul näha saab. Hakkan üldiselt kirjutama asjadest – a la mida ma jootraha jätmisest arvan vms (suvaline näide!).

Ehk siis harjun vaikselt vallalise eluga ja esimest korda täiesti üksinda elamisega. Ma olen juba aastaid tagasi sarved maha jooksnud ja mingeid suvalisi seiklusi ma enam oma ellu ei otsi. Need ajad on ammu läbi.

Ma ei kahetse mitte midagi. Ma ei arva, et Härra oleks halb inimene, absoluutselt mitte. Me lihtsalt ei sobi omavahel, kogu lugu. Ma soovin talle kõike head ja ma usun, et see suhe õpetas meile mõlemale nii mõndagi.

Vot sellised lood siis hetkel! Nüüd tulin tõesti kapist välja…

Kõige haigem vaatepilt maailmas – rase naine, kes suitsetab!!!

Hiljem nägin linnas kõndides maailma kõige rõvedamat vaatepilti üldse. Ei ole vist väga raske arvata, mis see olla võiks! No ikka rase naine, kes suitsetab nagu vana korsten! Kuna ma juba Facebookis avaldasin arvamust, mida ma sellisest jamast arvan, siis ma kopin selle jutu siia alla, sest ma ei viitsi topelt kirjutada. Aga jah – kõige rõvedam vaatepilt maailmas on rasedad naised, kes suitsetavad. Rikkugu oma elu, palju heaks arvavad, aga oma sündimata lapse elu teadlikult ohtu seadmine võiks olla kuidagi karistatav. Aga mis meil siin Eestis üldse karistatav on? Peeter Ojal tuli ka ainult natuke silmi pilgutada ja vabandada, et purjus peaga rooli istus ning kaks õnnetust põhjustas, mingit karistust reaalselt ei järgnenud. Ja mõned inimesed otsivad sellistele veel vabandusi… Näiteks pärast seda, kui ma olin selle järgneva postituse Facebooki pannud, siis hakkas üks vana tuttav minuga Facebookis rääkima, kes ütles, et tegelikult ei tohi kohe suitsetamist maha jätta. See on kõige suurem pullikaka, mida ma iial kuulnud olen. Tulebki ja peabki kohe suitsetamise lõpetama, kui saad teada, et rase oled. Mina isiklikult, kes ma pole ealeski mitte ühtegi sigaretti tõmmanud, ei mõista üldse, miks peaks seda jama alustamagi, aga see pole siin hetkel teemaks. Aga vähemalt lõpetada võiks küll iga normaalne inimene, kui saab teada, et last ootab. Aga nagu me kõik juba teame, siis mõnel lihtsalt ei jätku ajusid selleks…

Linnas nägin ühte naist, kes rahumeeli suitsetas – endal megasuur kõht ees ja sünnituseni ehk paar nädalat. Mees ka rahumeeli kõrval ja suitsetas koos temaga. Mis maailmas mõned ikka elavad, kus inimeste jaoks ongi selline käitumine normaalne ja mees kiidab ka veel takka, et rase naine rahumeeli suitsetab. Ma arvan, et sellised tropid, kes oma sündimata lapse tervise niimoodi ohtu panevad, ei ole valmis veel lapsi saama, sest kui ei suudeta isegi selle üheksa kuu jooksul suitsust loobuda, no milleks siis üldse lapsi muretseda? Enne tuleks natuke mõistust juurde saada, aga mõnel ei tulegi seda ajaga kahjuks juurde, hiljem õigustavad ka veel oma käitumist, et ah, laps sündis ju normaalne. Need lapse tervisejamad või arengupeetus vms võib vabalt ka hiljem välja lüüa…. Kas inimesed tõesti tahavad oma hingele seda koormat, et kui äkki oleks suutnud üheksa kuud mitte tossata, siis ehk poleks neid hiljem väljalöövaid jamasid lapsel üldse tekkinudki? Ju siis tahavad… Oma lastele peaks ju ikka parimat tahtma, aga kui juba enne sündi keeratakse asjad perse, siis…