Tere taas! /Kolm kuud palgalise ajakirjanikuna minu silmade läbi/ Auto- ja ajakirjanduskool/ Pereelu

Ma pole üle kolme kuu siia blogisse mitte ridagi kirjutanud. Täna teen seda üle pika aja jälle läpakast, sest mu eelmine oli nii vana, et WordPressi ei saanud sealt enam ammu avada. Seega olen umbes aasta või rohkem need vähesedki postitused kirjutanud mobiilist, mis iseenesest pole üldse halb asi, sest mu telefon on mulle nagu vajalik käepikendus. Nüüd on mul töö tõttu juba pea kolm kuud ka uus arvuti – seega saan jälle veidike mugavamalt blogis ringi liikuda. Tõsiasi on küll see, et ma jõuan siia väga harva, aga täna mõtlesin, et jätan oma tavapärased reedesed Instagrami küsimused vahele. Selle asemel pühin tolmu oma täiesti manala teele läinud blogilt ära! Ja siin ma nüüd siis jälle olen – kes teab, millal uuesti muidugi siia juhtun. Ehk varem kui kolme kuu pärast.

Kui ma viimati postituse kirjutasin, siis säras taevas päike ja inimesed nautisid rannamõnusid. Nüüd pole juulikuust enam midagi järel ja ka asjad on mu elus palju muutunud. Ma vist eelmises postituses mainisin, et lähen varsti täiskohaga tööle. 8. novembril saab täpselt kolm kuud sellest, mil minust sai ajakirjanik. Eks ma olin vabakutselisena juba üle aasta erinevatesse väljaannetesse kirjutanud, kuid kuhugi tööle kandideerinud ei olnud. Kui ma Lõuna-Eesti Postimehesse kandideerisin, siis pigem selle tõttu, et näha, kui kaugele ma jõuan. Loomulikult ma tahtsin seda töökohta, aga minu kahjuks rääkis nii autojuhiloa puudumine (hetkel ma küll käin autokoolis, aga no pikk teekond on veel ees, sest… ma olen aeglane) kui ka vähene kogemus. Kuigi ma olin juba päris märkimisväärselt olemuslugusid kirjutanud (kuhu alla käivad ka portree- ja probleemlood), siis uudist polnud ma isegi nuusutanud. Ja minna tööle toimetusse, kus paberleht ilmub kolm korda nädalas ja uudis on põhižanr, tundus ilmvõimatu, sest no… kogemuse puudumine mängib rolli. Kuna Lõuna-Eesti Postimehe sihtgrupp on Võru-Põlva-Valgamaa inimesed, siis sõidavad meie ajakirjanikud ka päris palju ringi, mida mina ju jällegi teha ei saa. Seega ilmselgelt miinuspunkte oli päris mitmeid.

Ometi endalegi üllatuslikult läbisin ma mitu vooru ja sain selle töökoha endale. Vaatamata asjaolule, et ma olin kui puhas leht, keda pidi uudise puhul nullist õpetama hakkama. Ja eks siiani peab, kuid ma ei saaks olla rohkem tänulik ega rahul, et ma julgesin kandideerida ja et minusse usuti! Just eile sai Lõuna-Eesti Postimees viieaastaseks ja nii suur au on olla toimetuse liige, kus kõik on väga ühtehoidvad ja abivalmid. Nagu ma juba Lõuna-Eesti Postimehe loos mainisin, et minu esialgne hirm minna toimetusse, kus kõigil on väga pikk ajakirjanduslik kogemus, oli asjatu. Kartsin ilmselt seda, et kuidas teised suhtuvad sellesse, et tuleb mingi kogenematu inimene, kellel on suur motivatsioon ja veel priskem kirjutamissoov, kuid praktikas midagi ette näidata ei ole.

Selle kolme kuu jooksul olen enamasti kajastanud Põlva teemasid, sest toimetuses arvestatakse sellega, et mul ei ole veel juhiluba. Muidugi ka teemasid, mida annab kaugteel kirja panna. Ja lisaks kirjutamisele olen lugude juurde ka pilte teinud, sest väikse toimetuse puhul ei saa alati fotograafi kaasa, kuna teda on ainult üks. See viimane oli vist veel suurem eneseületus, sest kuigi ma endast võin selfisid klõpsida, siis pildistamine on mu nõrk külg. Kuid ma saan õnneks lehe jaoks hakkama!

Selle kolme kuu jooksul olen kirjutanud nii paljudel erinevatel teemadel – alustades vaimsest tervisest ja lõpetades elektriga. Ja sellest viimasest lausa kolm korda. Kusjuures elekter viis mind ka esimest korda kogemuseni, kus ma teadsin vaid majasid, kust see ära võeti (pikk lugu), kuid inimesi ei teadnud. Läksin ja koputasin korterite ustele ning palusin ajakirjanikuna kommentaari. Ega kartnud mitte põrmugi! Lisaks olen käinud rehvide koristustöid kajastamas ja erinevatel üritustel inimestega rääkimas. Suvel näiteks turul hindade kohta uurimas, olen teinud tänavaküsitlusi ja paar korda ka veebivalves saanud olla, mis nõuab kogu aeg kolme maakonna puhul valvel olekut. Kui mingi liiklusõnnetus või põleng toimub, siis tuleb kohe reageerida. Ja kuigi on olnud ka keerulisemaid päevi, siis ma olen nii õnnelik ja tänulik, et elu viis mind tööni, mida kogu hingest naudin. Ma olen südamepõhjani rõõmus, et peatoimetaja otsustas mulle võimaluse anda, sest mulle väga meeldib mu töö. Just siin mõned nädalad tagasi mõtlesin naerusui selle väikse Jaanika peale, kes tegi koolilehte ja unistas ajakirjanikuks saamisest. Kuigi selleks kõigeks kulus ilmatuma pikk ring, siis jõudsin ma ikkagi selle väikse Jaanika juurde tagasi.

Lisaks uuele tööle käin ma ka koolis! Nimelt juba neljandat korda avas Postimees soovijatele oma ajakirjanduskooli, mis on mõeldud inimestele, kes ihkavad ajakirjandusest rohkem teada saada, kuid pole sellega veel kokku puutunud. Lisaks neile saavad ka mõned Postimehe ajakirjanikud, kes pole ajakirjandust õppinud, selle kooliga tasuta liituda (teistele on õpe tasuline). Ja mina olin üks neist! Jällegi siinkohal ainult tänu oma ülemusele, kes kirjutas väga põhjaliku kirja, miks mul seda vaja oleks. Sest kuigi ma saan praktikat väga palju ja ka teoreetilisi teadmisi annavad mu töökaaslased mulle edasi, siis põhjalik vundament siiski puudub. Nüüd olen juba kolm korda koolis käinud ja igal korral on nii äge olnud! Kool kestab aprillini ja toimub iga kahe nädala tagant laupäeviti Tallinnas. Ehk siis – kui ma varem juhtusin pealinna heal juhul kord kahe aasta jooksul, siis nüüd olen seal kaks korda kuus (kella 10.00 – 16.30ni on kool). Ärkan laupäeviti kell 04.00 hommikul, et kella 10.00ks kohal olla (ma ei saa reedeti ära minna, sest Hendrikul on siis just alati õhtune vahetus ja ta jõuab kell 23.00 koju, kuid E ei saa iga kord kellegi teise juures olla sel ajal).

Just praegu õpime me ajakirjanduskoolis uudise kirjutamist ja nagu ma ennegi juba teadsin, siis see on kõige keerulisem ajakirjanduslik žanr. Kui minu trumbiks on alati olnud olemuslood, kus ma saan nii palju sõnadega mängida (see on ka üks põhjus, miks ma üldse Lõuna-Eesti Postimehesse tööle sain, sest tegin neile proovitööna portreeloo ehk maakeeli ka persooniloo, mis neile meeldis), siis uudis seda ei luba. Ja nüüd kirjutan ma igapäevaselt uudiseid, mis ilmselgelt käivad valvsa toimetaja ja keeletoimetaja käe alt läbi, kuid see tunne on nii uhke! Mul on veel palju õppida ja ma tean seda, kuid esimest korda elus ei tundu õppimine igav protsess.

Need kolm kuud on mu maailma väga palju rikastanud ja eriti hea on see, et ma saan väga suure osa ajast kodust töötada. Üldiselt käivad meie toimetuse ajakirjanikud nii kord kuus Tartus kohal (kus on meie toimetus), aga mina teen seda umbes korra nädalas, sest otse silmast silma saadud tagasiside on minu jaoks eriti vahetu. Kuna tegevtoimetaja ja peatoimetaja on enamasti alati toimetuses, siis on neid ka loomulikult väga tore näha. Kuna töötamegi kõik üle kolme maakonna laiali, siis kõige mõttekam ongi seda kodust teha, sest just kohalikud uudised on kodule ju kõige lähemal. Ja minu jaoks on see Põlva. Ma olen Põlva ja eriti Põlvamaa asjades nii palju targemaks saanud, millest mul enne õrna aimugi ei olnud. Varem eeldasin, et meil siin palju üritusi ei toimugi, aga suvel olid nädalavahetusel kõik ajakirjanikud hõivatud, sest kajastamist jagus igas maakonnas. Nüüd on küll selles mõttes rahulikum ja nädalavahetused on enamasti vabad (minul vähemalt küll, sest ma ei saa nädalavahetustel veel veebivalves olla, kuna mul pole juhiluba. aga kui on vaja liikuda, siis ei saa kellestki teisest sõltuda, sest ülejäänud puhkavad).

Ma olen nüüd pika traktaadi oma tööst kirja pannud, aga seda sel põhjusel, et see teeb mind väga õnnelikuks! Täpselt sama lugu on ajakirjanduskooliga, kus ma käin. Meil tuleb ka veebruaris valikkursuse võimalus ja ma ilmselt võtan enda igapäevasest tööst midagi hoopis erinevat. Näiteks uuriva ajakirjanduse, sest sellega on mul null kogemust. Kuna ma ise töötan maakonnalehes (no kolme maakonna omas, aga nimetame ikkagi maakonnaleheks, pealegi kasvas Lõuna-Eesti Postimees Valgamaalasest välja), siis pole mul ilmselt mõtet sama valdkonda, kuid teise piirkonda paariks päevaks minna. Tahan võimalikult erinevaid asju õppida. Et jah – need kolm kuud on mulle nii palju kogemusi andnud, mida ongi võimatu sõnadesse panna. Õpin aja jooksul aina uusi asju juurde, sest algaja olen ma ilmselt pikka aega. Lihtsalt usin algaja.

Kui nüüd kolmanda uue asja juurde tulla, siis selleks on autokool. Sellega nii libedalt kahjuks siiski ei lähe. Mul on teooriatunnid läbitud, aga eksamid tegemata. Nii autokooli enda oma kui maanteeameti oma. Kogu aeg on nii kiire olnud, et kuigi mu teooriatunnid lõppesid juba mõned nädalad tagasi, siis eksamile ei ole ma jõudnud. Ma tahaksin minna niimoodi, et olen ikka õppinud ka, mitte niisama mütsiga visata. Sõidutunnid on mul täpselt poole peal, kuid õpetaja mainis juba, et ilmselt pean lisatunde võtma, millega ma olin juba enne arvestanud, sest noh… ma ei olnud varem rooli nuusutanudki. Hetkel on seis selline, et suudan käike enam-vähem vahetada, kuid olen aeglane reageerija ja suretan auto vahel siiski välja. Et see on pikk protsess ja olen valmis ka ebaõnnestumisteks, kuid arvestades seda, et olin pikalt veendunud, et ma autokooli iial jalga ei tõsta, on suured edusammud siiski toimunud. Ilmselt on seda mõjutanud see soov olla ka parem ajakirjanik, sest ma näen praegugi, kui palju rohkem võimalusi mul oleks tööl, kui ma saaksin autot juhtida. Niigi minu puhul tehti erand, sest tegelikult taheti inimest juhiloaga, kuid õnneks olen lisaks Põlva teemadele saanud mitmeid asju ka distantsilt kirja panna, mille puhul ei pea kohale sõitma. Ürituste puhul kahjuks nii ei saa – just selle tõttu kajastangi hetkel ainult Põlvat, kuid tahaksin ka Võru-ja Valgamaa asju vahel kajastada (ja mõnikord oleks see lausa vajalik, sest kui keegi puhkab või oled veebivalves).

Kuid üldiselt olen enda üle uhke, et autokooli teekonna ette võtsin, sest kuigi niisama kergelt ma juhiluba ilmselt kätte ei saa, siis kunagi kindlasti. Ehk suveks ikka!

Ja kui nüüd pereelu juurde tulla, siis meil sai Hendrikuga 22. oktoobril viis aastat tutvumisest! Uskumatu, kui kiiresti aeg on lennanud. Selle aja jooksul on olnud palju rõõmu, aga oleme mõlemad ka pisaraid valanud. Kuid koos oleme hakkama saanud kõigega ja Hendrik tõestab igapäevaselt, et ta on väga hea abikaasa, sest just tema ongi mu suurim tugi ja motivaator. Kui ma iseendas vahel kahtlen, siis tema ütleb alati, et ma saan hakkama. Ja olengi saanud!

Meie kolmeaastane poeg E on muidugi tulesäde vol miljon, sest temast energilisemat last ei ole vist olemas. Ja samas suudab ta hullud ideed sekundiga ära teha! Oleks mul endal sama visadus, kuid ma vist soolatopsi diivanile ei kallaks nagu tema 😀 Õnneks on ta saanud sügisel ilusti lasteaias käia, kuigi eks mõned nädalad haigena kodus olemist jääb ikka selle aja sisse. Olen mitmeid kordi laps süles veebikoosolekutel osalenud, sest selline see eluke haige põngerjaga on. Kuigi ma töötan enamasti kodukontoris, siis eeldab mu töö siiski ka väljas käimist – seega on töötegemine sellisel juhul keeruline. Õnneks on kuidagi nii sujunud, et Hendriku graafik on siis selline olnud, et ükski tööasi pole tegemata jäänud. Ja üldiselt on E siiski üllatavalt terve püsinud (et ma nüüd ära ei sõnaks)!

Ma nüüd tõesti tõmban otsad kokku ja lähen nädalavahetust nautima. Kuidas teil läinud on? 🙂

6 kommentaari “Tere taas! /Kolm kuud palgalise ajakirjanikuna minu silmade läbi/ Auto- ja ajakirjanduskool/ Pereelu

  1. Nii hea meel su üle ikka! Meile räägiti ka koolis (kogenud personaliinimese) poolt, et töökuulutuse puhul ei pea kunagi 100% kõikidele nõudmistele vastama, vahel piisab juba sellest, et täidad 50% kui sinus endas on suur soov ja säde silmis ja julgus olemas. Naudi seda sajaga, et saad teha täpselt seda tööd ja asja, mis sind õnnelikuks teeb.
    Autokooli osas anna asjale aega, ma olin ka alguses väga koba ja kukkusin ARK-is järjest mitu mitu korda läbi, aga ei andnud alla ja tehtud lõpuks sain. Sul õnneks nii suur motivaator ka olemas, et saaksid töösõite tegema hakata, mul seda ei olnud ja siis jäigi ka kauemaks venima.
    Aga edu sulle ja käi ikka tihedamini kirjutamas, nii põnev on lugeda

    • Aitäh heade sõnade eest! Ma natuke seda ARK-i kardan, sest kui kolm korda sõidueksamil läbi kukud, siis peab jätkuõppe läbima. Õnneks see pole küll kogu autokooli uuesti läbimine, aga jah. Neid reegleid karmistati just mõned aastad tagasi – enne nii ei olnud. Aga eks näis, mis saab 🙂

  2. Oled väga pühendunud ja see on sinu tööandja suur võit. Jackpot lausa 🙂 tore on lugeda emotsioone, mis on siirad ja säravad ekraanist läbi.
    Pole mingit põhjust, miks sa peaks arki eksamil kolm korda läbi kukkuma. Kui sa Tallinnas eksamit ei tee, ongi kõik hästi 😀 mujal on liiklus nii rahulik, et aega mõelda küll ja küll. Harjutamisega saavad keerulised kohad selgeks.
    Hästi palju jaksu sulle koolides!

  3. Sul on ilus elu koos kena mehe ja lapsega. Oled julge ja saad hakkama kõigega. Ära kunagi usu neid, kes midagi muud arvavad.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s