Milline oli minu jaoks aasta 2019? /Muud jutud

Ja hakkabki 2019 vaikselt läbi saama! See aasta on nii kiiresti läinud, et ise ka ei usu. Peaks ka mingi kokkuvõtte sellest tegema.

Aasta algus oli minu jaoks selles mõttes päris keeruline, et ma olin end üpris ära külmetanud, aga ma olin siis juba rase ja täiega põdesin sellepärast. Samas oli see külmetus hea kate sellele, miks ma enam järsku alkoholi ei tarbinud, sest sain kõigile öelda, et mul on antibiootikumid peal. Töökaaslased viskasid siis juba oma arust nalja, et raudselt olen rase, mida ma ju tegelikult olin ka 😀 Sest see on üpris ebatavaline nähtus, et ma firmapidudel veini ei joo vms. Hendriku vanemad ja minu perekond sai rasedusest teada jaanuari alguses, töökaaslased ja blogilugejad veebruari keskpaigas, mil mul 12 rasedusnädalat oli täis tiksunud. Pärast seda oli juba kergem olla, sest siis ei pidanud oma hiigelkiirusel kasvavat kõhtu enam kampsunitega varjama.

Aprillis rääkisime Hendrikuga, et peaks ikka enne lapse sündi abielluma. Meil oli see plaanis nagunii, aga algselt kuskil aasta pärast E sündi. Samal õhtul kirjutas Hendrik juba Põlva vallavalitsusse, et millal saaks avalduse tuua. Avaldused viisime sisse 30.aprillil ja esimene võimalik kuupäev abiellumiseks oli 31.mai. Esimene võimalik kuupäev selles mõttes, et avalduste viimise ja abiellumise vahe peab olema vähemalt 30 päeva. Seega just selle kuupäeva me ka võtsime! Alguses plaanisime ainult kahekesi abielluda, aga lõpuks oma perekonna siiski kutsusime registreerimisele. See oli selles mõttes ka kompromiss, sest mina tahtsin ainult kahekesi abielluda (olin seda juba 2018 suvel maininud, kui sellest esimest korda rääkisime ja siis ütles Hendrik, et tema tahaks suuremat pidu)ja Hendrik mingi aeg tahtis suuremat pidu. Ja nüüd ei olnud suurt pidu, aga päris kahekesi ka ei abiellunud.

Kuna avaldused olid juba sisse viidud, siis ma tõesti ei arvanud enam, et eraldi kihlasõrmus veel tuleb. Sõitsime ühel suvalisel reedel kaks nädalat enne abiellumist Räpina Lämmijärve äärde, mul olid seljas kõige suvalisemad hilbud maamunal ja siis see juhtus – Hendrik langes Räpina rannas põlvili ja palus mu kätt. Kuigi ta nagunii teadis, et ju ma jaatavalt vastan, sest abiellumise kuupäevgi oli juba paigas, aga ta tahtis selle nagu kord ja kohus ära teha 😀

Enne abiellumist jäin veel tööl dekreeti, sain blogimaailma suurimaks mustaks lambaks, kelle tõttu mitmed blogijad kirjutasid postitusi teemal, et minusugused inimesed või siis konkreetselt mina ise olen totaalne tropp. Lisaks lisati nendele postitustele #vihkavähem jne. Kas ma praegu enam kirjutaksin samal teemal? Ilmselt mitte, sest kokkuvõttes olid need teiste inimeste draamad, kuhu ma end siis mässisin. Kas ma kahetsen, et kogu see asi juhtus? Kusjuures ei kahetse. Ma õppisin sellest loost nii mõndagi, sain palju kriitikat (mille ma olin ära ka teeninud ilmselt), aga selline on elu. Pole see ei esimene ega viimane kord, kui mu suur suu mulle jamasid kaasa on toonud, seega ma olen sellega mingil määral harjunud. Ma ei kao pärast seda ära ega pane pille kotti, sest mulle meeldib kirjutada. Ning jah, ma võin küll valesti teatud olukordades käituda, aga siin maailmas ei ole mitte keegi täiuslik.

Enne abiellumist jõudsime veel Hendrikuga mu firmapeol ära käia, kus ma töökaaslastele mainisingi, et homme ma abiellun (selleks ajaks olin ma juba dekreedis, aga sellele peole läksin ikkagi, kuigi järgmisel päeval olid meie pulmad). Meie plaanist abielluda teadsid vaid minu ja Hendriku perekond peale meie, teised said sellest pärast pulma Facebookis teada. Ja ka blogis ma kirjutasin sellest alles siis, kuigi mitmed lugejad juba kahtlustasid seda, kui ma mainisin, et üks kleit, mille ma internetist tellisin, on selline erilisem jne 😀

31.mai ehk pulmapäev oli nii vinge! Ja kuigi see oli väga väiksele seltskonnale (koos fotograafiga 12 inimest), siis see oli imeline! Kõik need emotsioonid on nii ehedalt meeles, pisarad hakkasid registreerimisel jooksma jne 😀 Eks rasedus mõjutas hormoonidemöllu nagunii veel enam.

2019 avastasin ma enda jaoks ka internetist shoppamise! Tegin oma esimese tellimuse mai alguses, milleks oli firmapeo kleit. Pärast seda tellisin pulmakleidi ja nii see alguse saigi. Praeguseks olen saanud selle aja jooksul 33 Omniva pakki pakiautomaati, 2 Smartposti ja mõned korrad on ka kuller kogu kraami kohale toonud. Kuna mu kodu lähedal asub just Omniva pakiautomaat, siis selle tõttu eelistangi pigem seda, mõned netipoed lihtsalt pakuvad ainult Smartposti ja need olen siis sinna lasknud, aga Omnivaid on Põlvas rohkem ja üks neist on kaks minutit ainult mu kodukohast (Smartposte on ainult üks? Ma tean ainult Edu Keskuse oma :D). Lisaks netipoodidele avastasin suvel ka Facebooki Marketplace, mis on beebiriiete osas nagu kullaauk. Kuigi nüüdseks olen ma ka odavaid netipoode selleks avastanud  – näiteks Elery.ee, Kaup24-s on beebibodid ülihea hinnaga, Reservedist saab ka neid soodsalt – just nende kolme pakid beebiasjadega on mul selle ja järgmise nädala jooksul tulemas, täna tuli Facebooki Marketplace pakk E-le pidulikke riietega, mis ma talle tellisin, enamasti just suuremad suurused, aga täna saab ühe pluusi suuruses 68 juba aastavahetuse istumiseks selga panna. Need viimased on kõik kasutatud, aga väga viisakad, eriti meeldis üks pintsak, mida E tulevikus pidudel või pildistamistel kanda saab. Endale tellisin ühe litritega pükskostüümi aastavahetuseks ja oh seda rõõmu, kui see natuke lai sai 😀 Kanda saab ikka, aga ma arvasin, et pükste puhul ei hakka riskima, et kitsas on, seega võtsin suurema suuruse. Kuigi mu kilod ei lange enam nii kiiresti ja olen hetkel stabiilselt 91-93 kg vahepeal, siis kõhult pole need küll eriti vähenenud. Et jah – nüüd ma ei kujutaks enam ilma netipooditeta oma elu ette. No lapse puhul nagunii, aga enda puhul ka mitte. Nii hea ja mugav lihtsalt! 🙂 Et netis asjade tellimine oli ka selle aasta uus märksõna, mida ma varem polnudki kunagi teinud.

Suvi möödus mul suhteliselt kiiresti, juuli alguses oli Hendrik kuus päeva tantsupeol. Ma polnud üldse harjunud temast eemal olema, seega see oli raske. Suvel sain ka rasedusdiabeedi diagnoosi, mis mulle alguses päris katastroof tundus, aga lõpuks harjusin sellega ära. Pärast sünnitust pole mul enam näidud korrast ära olnud (nii arst on seda mõõtnud kui mina ise).

Teate, mis kuul oli mu blogi aastal 2019 kõige loetum? Lausa kaks korda rohkem klikke ja lugejaid kui teistel kuudel. August! Sest siis istusin ma kuus päeva haiglas, kolm päeva kutsuti sünnitust esile, lõpuks tehti erakorraline keiser, mis päädis sellega, et me ei saanud perepalatit, mis mulle laastavalt mõjus. See on ka selle aasta kõige hullem üleelamine minu jaoks, isegi 40 kg kaalutõus, millest on veel 18-20 kg maha saada, ei mõjunud nii laastavalt. Kui tõele au anda, siis viimane pole mulle üldse eriti mõjunud, lihtsalt riideid on raskem hankida kui varem. Aga sünnitus seevastu – võeh, seda ei tahaks enam sellisel määral küll kogeda. Muidu oli isegi okei, aga see suhtumine pärast keisrilõiget oli minu meelest kohutav. Ja see ei muutu ajaga. Ma endiselt arvan, et mõned inimesed ei sobi ämmaemandaks ja peaksid endale muu ameti valima. Küll aga olen ma endiselt rahul, et ma ise sünnitama ei pidanud.

Pärast lapse sündi olid esimesed kaks nädalat suur idüll, kui juba kodus olime, sest haigla õudus oli läbi saanud. Hiljem siiski enam nii idüll ei olnud, sest E ei ole selline laps, kes oleks nõus lebolt oma voodis magama, kuigi minu ideaalses maailmas ta just seda oleks pidanud kohe alguses tegema. Ka nüüd pole see asi sugugi parem, selles mõttes isegi hullem, et ta oskab end seljalt kõhuli keerata, aga tagasi ei oska veel eriti ning ta lemmikasend on just kõhuli. Mis iseenesest polegi probleem, sest kui lapsed juba ise kõhuli keeravad, siis nad võivad nii ka magada (lihtsalt peab jälgima, et laps kuidagi madratsi ääre vastas ei oleks ja miski ei suruks talle näo vastu), aga ta ei taha kõhuli magada. Seega tuleb ta uuesti selili keerata, aga nii ta ei taha olla ja siis ta hakkab nutma, sest ta veel ei oska eriti hästi end uuesti selili ise keerata (on paar korda keeranud, aga seljalt kõhule on paari sekundiga tehtud). Ehk siis see on tema enda voodis üks suur mässamine. Kui ta on meie voodis, siis ta ei taha end nii palju keerata ja kui ka tahaks, siis ruumi pole. Seega seal ta uinub paremini… Lisaks pole ma jõudnud sinnani, et öösel teda mitte imetada, kuigi 4.5-kuuste laste puhul ei pea see enam vajalik olema, lihtsalt see on kergem variant, kui ta ärkab, et kohe tiss suhu ja siis magab rahulikult edasi 😀 See ilmselt annab mulle tulevikus tagasilöögi, sest mis siis teha imetamise asemel, kui ta ärkab? Ta hetkel siiski üks-kaks korda ärkab – et päris tervet ööd ei maga tervenisti. Seda on küll juhtunud, aga pigem harva. Ma hakkan talle lisatoitu kuskil jaanuari keskpaigast andma, siis on ta täpselt viiekuune. Et vot need asjad olid hoopis teistsugused mu peas, aga reaalsus nii lebo kahjuks ei ole 😀 Alguses oli veel muidugi see asi ka, et E polnud nõus sekunditki niisama olema ja pidi kas süles või põlvedel olema. See asi on natuke paranenud ja ta on nõus nüüd niisama ka olema, hetkel on voodis mu kõrval kõhuli ja naeratab mulle vastu 😀 Ta magas enne selili, aga kohe kui ärkas, keeras end jälle kõhuli. E on juba kõhuli maganud ka, sest ta ise keerab end öösel ringi, aga kui ta enne uinumist voodisse selili panna, siis ta keerab end kohe kõhuli, aga nii siiski magama ei jää. Kui ta öösel end kõhuli keerab, siis ta jääb magama selles asendis.

Nüüd kaldusin teemast kõrvale ja hakkasin E oskustest ja harjumustest rääkima, aga kogu selle 4.5 kuu jooksul, mis ma ema olen olnud, olen ma mõistnud üht – enne lapse sündi sa ei saa reaalselt ette näha, mis saama hakkab. Samamoodi ei saa sa ette näha seda, kui palju sa oma last armastama hakkad, sest see tunne suureneb iga päevaga! Ma ikka vahel vaatan E-d heldimusega ja mõtlen, et no jumal, kas annab veel armsam olla 😀 Ja sellist tunnet ei koge ainult emad, vaid isad samuti. Hendrik on mulle ka öelnud, et see on nii võimas ja kirjeldamatu tunne, mida ei saagi sõnadesse panna, seda peab kogema!

Lapse tulek paari ellu paneb väga hästi paika ka selle, mida paljud teavad, aga ise kogedes alles mõistavad – omavaheline kahekesi aeg abikaasaga on lausa kuldaväärt! Ja intiimsusteks peab lausa aega näpistama, sest kui seda isegi tundub olevat, siis sa oled selleks liiga väsinud. Ja kui sa pole väsinud, siis on lapsega nii palju tegemist, et seksiks lihtsalt ei jätku aega. Näiteks minu puhul oli asi niimoodi, et esimesed kolm kuud ma ei olnud eriti väsinud, sest laps magab üldiselt ilusti ja kui raske see paar korda öö jooksul ärkamine ikka on, et E-le rinda anda ja siis edasi magada. Ega alguses ei olnudki, aga ajapikku väsitas ka see ära, sest päeval pole E kunagi eriti suur magaja olnud. Nii et see on selline väsimus, mis hiilib tasapisi ligi ja siis annab endast märku. Vähemalt mul on niimoodi see olnud, mõni ehk ei koge seda kunagi ja teisel tekib see esimese nädala jooksul pärast lapse sündi.

Mis siis veel 2019 on toonud? Olen kaks korda blogis sama perekonnaga tuliselt vaidlema läinud (erinevate asjade puhul). Et needki on mingil määral draamat tekitanud, aga nii see blogimine juba kord on – alati ei ole roosamannavaht ja liblikad. Ilmselt oleks, kui ma ainult heale keskenduksin, aga see pole mu eesmärk kunagi olnud. Ja pole ka aastal 2020.

Rääkides veel hirmudest, siis ma olen vist kunagi maininud, et ma suudan umbes kolm korda aastas endale mingi raske haiguse googeldada. Aastal 2013 olid mul meeletud peavalud ja Google andis, et see on raudselt ajukasvaja. Käisin arstid läbi ja lasin oma peavalusid uurida, õnneks midagi tõsist ei olnud. Pärast seda jäid ka peavalud ära. Aastal 2019 ehk nüüd viimased kuud on mind rinnavalu kimbutanud, alguses rinnakust, aga nüüd rindadest (eriti vasakust) ja mulle tundus, et mul on kaenlaalused lümfisõlmed suurenenud. Ei ole vist raske arvata, mis haigust ma endal kahtlustasin… Täna käisin günekoloogi juures, kes mu rinnad läbi kompis ja mu kaenlaaluseid lümfisõlmi vaatas ning ütles, et need viimased on just sellised nagu imetavatel naistel need vahel on (suurenenud piimanäärmete pärast vms) Mingeid tükke ta mul ka rinnas õnneks ei tajunud! Et kuigi imetamine mulle ise valu ei tekita, siis rinnad ise muutuvadki selliseks mõnedel naistel, mis vahel valutavad. Ega polegi suurt muud teha, kui oodata, millal imetamine läbi saab või kapsalehtede kompressi teha. Uhh, see oli ka nagu koorem, mis südamelt langes. Sest oma peas ma suutsin juba mõelda, et äkki mul on rinnavähk. Et ma olen hull põdeja selliste asjade suhtes, aga samas – parem karta sellistes olukordades. Samamoodi sain vastuse sellele, miks mu keisriarm on endast jälle märku hakanud andma, kuigi vahepeal polnud enam mingit ebamugavustunnet. Keisri puhul see ongi tavaline kõrvalnäht, mis mõnedel naistel esineb ja mis paari aastaga läheb mööda. No mina näiteks tunnen vahel, kuidas keisriarm end liigutades nagu veniks vms, ebamugavust seega. Arvasin, et raudselt nüüd rebeneb midagi vms, aga see on tavaline asi, mida naised tunda võivad, mingit põletikku vms õnneks ei ole. Just number kahe häda puhul annab see ka tunda ja selle tõi arst ise ka välja, et siis võib see niimoodi olla. Et jah – ma olen suur ülemõtleja, kui mul miskit valutab, aga samas oma rindu peaks laskma kontrollida küll, ma eraldi seda nii teinud ei olnudki varem. Muidugi saab alati kahtluse korral ka ultrahelisse veel minna, aga imetavatel naistel ei näe sellega nagunii midagi. Et ma pidin günekoloogile oma kaenlaaluseid lümfisõlmi näitama, ta kobas mõlemat rinda, et katsuda, kas tükke pole, pidin mõlemad käed üles tõstma, et ta saaks rindade hoidu näha jne.

Nendel kordadel olen ma ka arstile läinud, mida ma just kirjeldasin, mis pole halb, sest ikka tahaks kindel ju olla, et kõik on korras. Küll aga on mul nii juhtunud, et lõikan noaga näppu või löön jala niimoodi ära, et on plaastrit vaja ja ma siis leian end mõttelt, et appi, äkki ma saan nüüd lihasööjabakteri vms. Selle tõenäosus on praktiliselt olematu ja kui see ka juhtub, siis ära seda hoida nagunii ei saa, aga jah – mina juba oma lollide mõtetega sealmaal. Õnneks pole veel need veel äärmuslikke meetmeid võtnud, aga ma usun, et on teisigi neid, kes iga asja puhul googeldavad ja endale kohe koledaid diagnoose panevad. Mõne asja puhul peaks kindlasti kontrollis käima, aga varbavalust võib ka endale hullu haiguse googeldada 😀 Kuidas teil sellega on, kas googeldate igasuguseid valusid vms? 😀

Et selline see 2019 siis saigi! Üldiselt ikka väga hea aasta minu jaoks ja loodame, et 2020 tuleb vähemalt sama hea 🙂 Milline teie 2019 oli?

Lõpetuseks pilt E-st, kelle kombe tuleb kohe lukust lahti teha, kui poodi jõuda, sest muidu hakkab tal liiga palav. Just vankriga minnes siis.

Jõulutrall on läbi! / Rahal on erinev väärtus – olenevalt sellest, kas ostad endale või lapsele asju…

Ja selle aasta jõulutrall ongi läbi saanud! Me võtsime seda vaikselt ning lõpuks ei muretsenud koju isegi kuuske, sest… lihtsalt ei viitsinud. Päkapikkude jaoks on E-l veel nagunii vara, seega vahet pole. Ilma lumeta polnud suurt jõulutunnet ka.

Jõuluõhtul olime Hendriku vanemate juures, seal oli vaikne istumine, kus oli kuusk ka. Me jõulupakke ei teinud, E sai mõned kingid nii minu perekonnalt (minu perekonnaga istumine oli juba 22.detsembril ära) kui Hendriku omalt. Mina sorteerisin üleeile lapse riideid, sest paljud olid jälle väikseks jäänud või jäämas. Kogu see tavaar läks maale ära nagu eelmisedki. Mu õde tõi mulle Inglismaalt suure hulga koguse beebiriideid, sest ta sõbrannal on aastased kaksikud, kellest on nii palju üle jäänud. Need on veel natuke suured E-le, aga varsti saab ta neid juba kanda. Ise tellisin Facebooki Marketplacest kasutatud ja ühelt netileheküljelt E-le ka uusi riideid juurde, kus on suht soodsad hinnad võrreldes tavapoodidega. Just bodisid suuruses 74-80, neid mul väga hetkel ei ole. Vanasti olin ma hull ühes tükis bodide fänn, kus trukkidega lapsele riide selga paned, aga nüüd mulle meeldivad pikkade käistega bodid, mis alt trukkidega kinni käivad, kuhu ma siis eraldi püksid juurde lisan. Meil on korteris jahedapoolsem – seega lühikeste käistega bodisid ma talle väga palju ei telli. Paar tükki, just eriti siis läheb neid vaja, kui on mu isale külla minek, sest seal korteris on aastaringselt 26 kraadi sooja.

See on nii naljakas, kuidas ma endale üldse midagi osta ei raatsi, aga lapsele ei liigu silm ka, kui midagi tellima pean 😀 Enamasti küll kasutatuid asju, vahel ka uusi nagu nüüd näiteks. Tegelikult on E-l alati rohkem riideid, kui tal tegelikult vaja läheks, aga ikka kujunevad mingid lemmikud välja, mida ma talle rohkem selga panen. Enda puhul piilun ma ühte mantlit juba mitu kuud ja tegelikult nüüd oleks raha see ära osta, aga mõtlen, et kas ikka maksab jne. Vahepeal olin ju pankrotis, sest vanemahüvitis oli veel tulemata ja dekreediraha oli suht nulli raisatud. Naljakas, kuidas mõiste raha pole on aja jooksul muutunud. Kui ma väike olin, siis tähendaski see seda, et polnud raha isegi süüa osta, aga nüüd tähendab see seda, et jaksa nii palju riideid või nänni osta nagu tahaks 😀 Või kui ka jaksab, siis lihtsalt ei tihka. Lapsele alati, aga endale mitte 😀 Täna tellisin lapsele kokku 70 euro eest kraami, millest ta nagunii varsti välja kasvab, aga kahju pole. Samas endale 80-eurost mantlit ei raatsi osta 😀 Ja mina vast sellest nii ruttu välja ei kasvaks, haha 😀

Näiteks meiki polnud ma endale sada aastat juurde ostnud, aga nüüd sain Hendrikult sünnipäevaks kinkekaardid, mille kulutusin meigi peale ära. Uued lauvärvid (palett ja veel eraldi ka), puuder, meigipintsel, huulepulk jne. Muidu poleks vist niipea endale midagi ostnud 😀 Lisaks kinkekaartidele sain Hendrikult sünnipäevaks ka uue käekoti, mille ma jälle plaanisin endale varsti osta, aga mitte kunagi ei ostnud 😀

Täna jõudis mu manuaalne rinnapump ka kohale, mille üks lugeja mulle saatis. Aitäh sulle! Tal seisis see niisama, aga mul leiab see kindlasti kasutust. Kui enne mitte, siis jaanuari lõpus kohe kindlasti, mil mu parim sõbranna oma Kuuba-Mehhiko-Guatemala reisilt tagasi jõuab 🙂

Edit: Katsetasin rinnapumba ka ära juba ja toimis ilusti. Kindlasti palju parem variant kui niisama käsitsi piima välja pigistada 😀

Lõpetuseks mõned pildid ka. Esimene siis veel sellest novembrikuu fotosessioonist, teised on nüüd hiljuti tehtud ja viimane on väike tagasivaade aastale 2019, mil ma abiellusin ja me saime lapse! 🙂

Firma jõulupidu/ Muud üritused

Kolm päeva üritusi on läbi saanud! Ma pole enam üldse harjunud, et nii palju asju toimub, sest tavaliselt sellist asja ei ole ju 😀 Hakkame siis kronoloogilises järjekorras minema 🙂

Reedel oli firma jõulupidu, mis toimus Aparaaditehase My Italys. Aga kõigepealt käisin Tartus ühe tuttava juures jumestuses, kes varem oli rohkem asjaarmastaja, aga nüüd omab juba stuudiot ja teeb teistele ka jumestust. Ma jäin nii rahule selle jumestusega! Mõned küll ütlesid, et ehk liiga tume, aga aastas korra on hea end nii üles lüüa. Postituse lõpus on pildid ka!

Jõudsin Apraaditehasesse esimesena, vaikselt hakkasid töökaaslased ka tulema. Neil oli päris tegus viimane tööpäev enne jõulupuhkust, sest nad kolisid kontoriga mujale (kuigi asuvad ikka samal tänaval) – ehk siis said endale palju suuremad ruumid. Eks ma kunagi lähen neile külla ka sinna uude kontorisse, kui ma Tartus juhtun olema.

Töökaaslasi oli tore näha, nägin neid viimati ju mai lõpus, kui dekreeti jäin. My Italys toodi meile kokku oma 10 erinevat käiku pastasid, mis kõik maitsesid ülihästi! Alguses oli mu plaan küll selline, et ma lähen viimase bussiga Põlvasse tagasi, aga siis oli pidu veel täies hoos ja kuna  E magas ämma juures ilusti, siis jäi diil hoopis selline, et Hendrik tuleb mulle pärast rahvatantsijatega jõulupidu Tartusse järele ja võtab mu peale (ta oli nagunii kainekas). See sobis ka talle väga hästi, sest tal endal oli samuti veel pidu täies hoos.

Seega pärast My Italys olekut, kus ma pugisin kõhu nii täis nagu homset poleks, sain ma teiste töökaaslastega kesklinna suunduda, kus me siis edasi pidutsema läksime. Ma olin selleks ajaks juba veini joonud ja natuke kangemat ka, aga polnud väga purjus. Ilmselt oli asi selles, et mul oli kõht nii täis ja ma kaalun ka rohkem kui siis, kui ma kunagi enne rasedust alkoholi jõin 😀 Ma ei olnud üle aasta mitte tilkagi alkoholi joonud.

Suundusime kogu seltskonnaga Maasikasse, kus ma viimati käisin oktoobris 2017. Ma polnud tegelikult üldse klubisse minekuga arvestanud ju päeval, aga seltskonnaga ikka võib 🙂 Natuke oli vbl imelik küll, sest mu kleit oli üpris ümber ja kuigi trimmiv pesu tõmbas kõhupeki rohkem koomale, siis mõni võis küll arvata, et mida see rase ööklubist otsib 😀

Järsku peo ajal tundsin, kuidas mu üks rind lekib ja ütlesin oma ainukesele naissoost töökaaslasele, kes seal firmas peale minu töötab, et ma lähen nüüd tualetti piima välja pigistama 😀 Ja läksin ka, õnneks oli klubis pime ja näha ei olnud kleidil piimaplekke, aga jah – see oli küll omaette kogemus. Mul läks sellega ikka omajagu aega ka, sest mul pole mingit rinnapumpa…

Pidu sai läbi kell 02.00, sest siis tuli Hendrik mulle järele. Ta ütles kohe, et ma olen nii kaine, haha 😀 Ta arvas, et olen kindlasti suht purjus, sest ma polnud nii pikalt joonud, aga tegelikult olin küll vindine, aga üpris mõõdukalt. Polnud paha olla ega midagi.

Läksime öösel ja võtsime magava E Hendriku vanemate juurest peale, kes oli nii rahulik jälle olnud. Ma alguses tundsin natuke süümepiinu, et olin plaanitust kauem eemal olnud, aga kuna ta nagunii magas ja selliseid pidusid tuleb üliharva ette, siis ei viitsinud sel teemal eriti palju pead vaevata.

Tõeline ooper hakkas aga pihta siis, kui me koju tagasi jõudsime ja seda minu enda lolluse pärast. Nimelt mul ei ole rinnapumpa, isegi manuaalset mitte, rääkimata elektrilisest. Ja kuna ma olin purjus, siis ma ilmselgelt E-le rinda ei saanud anda ja tema lepib rinnapiimaasendajaga ilusti – see ei olnudki probleem. Probleem oli selles, et mu rinnad olid piimast lõhkemas ja ma pidin piima käsitsi välja pumpama. Jah, te lugesite õigesti – täiesi käsitsi – või siis pigem pigistama lausa… Ma polnud sellele varem eriti mõelnud, sest kui E ongi vahel öösel kuus-seitse tundi järjest maganud, siis tema ärgates olen saanud kohe talle süüa anda – ja rasked rinnad on jälle kadunud. Nüüd ma ei saanud seda ilmselgelt teha, aga piima ei saanud ka sinna jätta, sest mu rinnad oleksid lõhkenud. Ja nii ma siis istusingi vannitoas ja pumpasin neid käsitsi 1.5 tundi välja, kogu ülejäänud hommik ja lõuna pidin seda ka veel tegema, sest E-le andsin ma rinda kuskil 14 tundi pärast pidu. Seega jah – see oli hull kogemus ja seda ma enam kogeda ikkagi ei taha. Ma küll käin üliharva niimoodi väljas, aga no vähemalt manuaalse rinnapumba peab küll muretsema, sest sellist kilplast ma enam mängida ei taha. Kuigi elektrilised on muidugi paremad, aga need on mitusada eurot – ma ei tea, kas aastas paari korra puhul maksab seda osta. Et kellel on manuaalne rinnapump, siis kaua see piima välja pumpamine aega võtab? Vaevalt et siiski kaks tundi korraga ja lisaks veel mitmed pooletunnised sutsakad kogu selle 14 tunni jooksul 😀 Ja kellel on elektriline rinnapump, siis kust saaks soodsamaid mudeleid? Osta kasutatult? Kuna see oli mul esmakordne juhus nelja kuu jooksul, kus mul reaalselt oleks pumpa vaja läinud. Õnneks ma olin meeldivalt vindine, mitte kännuämblik – viimasel juhul oleksin vist sinna vannituppa pumpamise ajal ära vajunud. Või siis pigistamise ajal pigem, sest käsitsi väga ei pumpa ju 😀

Eile oli mul perega minu sünna tähistamine La Storias, kus me söömas käisime. E vaatas jälle ringi ja naeratas kõigile, tunnike sellest magas lausa maha. Täna pidasime jõuluistumise ette ära mu isakodus Tartus, kus on aastaringselt 25 kraadi sooja, sest neil köetakse seda korterit nii palju. Vot see oli E jaoks nii palju ja ma olin ainult pika käistega riided talle kaasa võtnud. Kodus on meil vast 22 kraadi äkki? No kuna elutoas oli palju rahvast ka, siis seal oli tal nii palav, mis muutis ta üpris virilaks. Olime Hendrikuga palju teises toas, kus oli natukenegi jahedam, seal suutis E paremini olla. Mu pere polnud varem väga E-d nutmas kuulnudki, aga nüüd kuulsid 😀 Mu üks õde jäi meile eile Põlvasse ööseks ja tema kuulis seda siis ka, sest E ei uinu väga kergelt. Kui läheb hästi ja jääb imetades magama (nagu hetkel jäi näiteks), siis on super, aga vahel nii hästi ei lähe. Seega Hendrik pani ta eile ööunne, aga see pole ilma rinnata eriti kerge ülesanne (siis ta oli juba just rinda saanud ja seega poleks see trikk enam välja mänginud). Eile ma jõin ainult pokaali veini oma sünnal ja täna mitte midagi, sest ma ei viitsi enam kilplast mängida (üks pokaal veini tähendab seda, et kaks tundi ei tohi imetada, mul oli see aeg eile isegi neli tundi, sest ta sai peol piimasegu ja siis oli järgmise söögikorrani veel aega). Ma pole veel manuaalset rinnapumpa ka muretsenud, aga selle ilmselt siiski ostan. Eks loll õpib ikka oma vigadest.

Nii et sellised need kolm päeva olidki! Maasikas oli seltskonnaga ülitore käia, aga muul juhul küll poleks viitsinud minna vist, sest nii väsitab 😀

Lõpetuseks siis pildid ka! Kõik need pildid musta pika kleidiga on tehtud reedesel firma jõulupeol või vahetult pärast jumestust. Ma mujal sotsiaalmeedias olen mõne pildi töökaaslastega ka üles pannud, aga blogis ma lõikan nad siiski välja. Ka sellepärast on mõned pildid udusemad, sest olen kellegi välja lõiganud. Ja see mummuline musta-valgega kleit oli mul eile oma sünna tähistamisel seljas, mis perega pidasime. Minu meelest on mõlemad kleidid väga ilusad ja panin nende tellimisega netis suht täppi 🙂

 

Küsimused riiete kohta

Kõigepealt tahaksin seda lugejat tänada, kes mulle Elizabeth Ardeni hügieenilist huulepulka soovitas! Sain selle täna kätte, aga ma tõesti ei eeldanud, et juba esimesel päeval vahet märkan. No seda peab tõesti vähem huultele kandma ja pole kogu aeg sellist tunnet, et huuled on nii kuivad… Nivea hügieenilisega olid huuled kuivad suhteliselt kohe, kui sa olid huulepulka peale määrinud. Ja mõelda vaid – ma ei pidanudki täna hügieenilist teise tuppa endaga kaasas tassima nagu tavaliselt 😀

Mitmed blogijad on vastanud küsimustele oma riiete ja riietumisstiili kohta (tegelikult vanasti oli reegel, et riided on lihtsalt õmblemata riidetükid ja rõivad on need, mis sul seljas on, aga ma ei tea, kas see enam kehtib – pealegi meeldib mulle riided rohkem öelda). Otsutasin ka neile vastata, aga vaevalt, et siit midagi huvitavat teada saab, sest ma olen väga riietekauge inimene 😀 Samas muutunud on see, et kui ma enne maid 2019 polnud kordagi netist riideid tellinud, siis nüüd ma ainult seda teengi, sest see hoiab aega ja närve kokku. Eriti värske lapsevanemana.

Siit need küsimused siis tulevad:

Kelle rõõmuks sa riietud? Enda, oma partneri, kolmandate isikute?

Ainult enda! Ma olen sellepärast ka palju kriitikat saanud teiste käest, et nii ei sobi, pole stiilne jne, aga ma vilistan sellele. Kui mulle see riietus meeldib, siis mul on sügavalt kama miljon, mida teised sellest arvavad. Küll aga ei kehti see reegel pulmas, matustel, väga viisakal ballil, aga neid üritusi tuleb suhteliselt harva ette. No et matustele lähen kombekohaselt ikka mustas ja pulmas valget selga ei pane, sest see on pruudile mõeldud värv. Muus osas ei järgi ma mingit etiketti ega moodi, kui just tõesti mingi konkreetne stiilipidu pole – a la 19.sajandi õukonnapidu vms. Ma olen elus ühel sellisel stiilipeol käinud, mis toimus aastal 2012 – lisan postituse lõppu sellest pilte. Kleit oli Vanemuisest laenutatud ja pigem vaesema rahva oma vist, mitte õukonnadaami, aga käras ikka 😀

Kas riietumine on sinu jaoks väljakutse?

Muidu pigem mitte, aga kuna ma olen ülekaaluline, siis ei saa ma suvalist M-suuruses kleiti selga toppida. Mu selle nädala üks peokleit on 2XL ja teine lausa 3XL-i, sest viimane on lühem kleit ja mu kõht lihtsalt teeks väiksemad numbrid nii miniks. Et muudest kohtadest võiksin vbl XL ka selga toppida, aga kui riietus on lühike, siis kohe kindlasti mitte. Pluuside puhul sobivad L ja XL ka, parem on viimane. Samas kannan ka M suuruses pluuse, aga siis on kõht lihtsalt rohkem näha 😀

Sinu stiili-iidol(id)?

Mul vist polegi neid üldiselt, aga eestlaste puhul meeldib mulle väga, kuidas Evelin Võigemast riides käib. Aga moeikoonidest mul neid pole.

Sulle pakutakse võimalust tasuta omandada üks riietusese vabalt valitud kuulsa moemaja/moekunstniku loomingust. Niisiis…?

Ma ei tea moekunstnikest mitte midagi ja tavaliselt kipub nii olema, et need riided, mis peaksid nagu moes olema ja mille hind on üüratu, näevad välja nagu keegi oleks neile peale oksendanud. Mõtlen siis just neid riideid, mida moeshow-del kantakse.

Mitu paari jalanõusid sul on, kaasa arvatud toasussid ja flipflopid?

Vähe. Mingi 15 maksimaalselt kõik kokku, millest ma kannan kolme paari 😀

Aga mitu paari kontsaga kingi?

Üks paar kontsaga kingi ja üks paar kontsaga saapaid, mida ma mitte kunagi ei kanna, sest ma vihkan kontsi.

Sinu garderoobi kõige kallim ese?

Ei oskagi nii öelda, aga väga kalleid asju minu riidekapist ei leia. Kunagi oli üks mantel 70 eurot, neli aastat kandsin seda, aga siis enam ei saanud, sest läks katki.

Sinu garderoobi kõige odavam ese?

20 senti ehk? Kaltsukast sain ühe pluusi selle hinnaga, aga ma ei teagi, kuhu see jäänud on.

Mida kannad öösiti?

Enne lapse sündi magasin alasti, aga nüüd on aluspüksid jalas. Pärast keisrit veritsesin kaks kuud ja siis jäi sellest see harjumus sisse. Öösärki ega muud ei kanna.

Millele sa ei suuda “ei” öelda, kuigi tead, et sul neid kodus kapis rohkem, kui eluajal ära kanda jõuad?

Selliseid asju mul polegi, aga viimase aja vaieldamatu lemmik on Julged Riided Facebookis, kust ma neli asja olen tellinud, aga kindlasti tellin jaanuaris veel. Seal on väga ägedad ja värvilised pluusid ning kleidid. Teistmoodi asjad.

Kõige maitsetum riidetükk, mida sa kunagi kandnud oled?

Nabapluus. Ja seda juba 14-aastaselt. Hiljem muidugi ka, kui juba täisealine olin, aga siis pigem harva, ööklubides tuli vahel ikka ette. Nüüd ei mängiks enam sellised riided üldse välja, sest siledat kõhtu mul ei ole. Aga kui isegi oleks, siis ikka ei kannaks seda enam.

Millist riietuseset sa (enam) iialgi selga-jalga ei paneks, löödagu või maha?

Ma pole seda kunagi selga pannudki, sest ma jälestan seda täielikult – haaremipüksid. See on kõige haigem riietus maailmas minu meelest.

Milliseid värve sa hea meelega kannad?

Kõiki kannan, pole konkreetset lemmikut.

Ja milliseid värve sa kohe kindlasti ei kanna?

Sellised värvid puuduvad.

Millisest olemasolevast riietusesemest sa mingi hinna eest ei loobuks?

Oma lõpukleitidest ja pulmakleidist, sest nendega seostuvad mälestused. Samuti Mehhikost ostetud rahvariiete pluusid ning pontšo. Ma tegelikult ei kanna neid riideid mitte kunagi enam, aga ära ka ei viska. Samas üheksanda klassi roosas kleidis pidasin ma oma 25-nda sünnipäeva 😀 Nüüd see mulle enam selga ei lähe ilmselt.

Oled sa endale ise rõivaid õmmelnud?

Ei, ma ei oska õmmelda.

Räägid ehetest ka?

Vanasti ma olin hull sõrmustefänn, aga raseduse ajal võtsin enamik ära – hetkel kannan abielu- ja kihlasõrmust. Kõrvarõngaid kannan ka alati kodust väljas olles, vanasti kandsin kodus samuti, lausa magasin nendega, aga enam mitte. Abielu-ja kihlasõrmus on alati sõrmes.

Millist dekoratiivkosmeetikat kasutad?

Ma meigin ennast pigem harva, aga siis ripmetušši, lauvärvi, puudrit ja huulepulka. Muud mitte. Eile käisin kosmeetiku juures ripsmete-kulmude hoolduses, kus ma ikka vahel käin. Ja reedel enne firma jõulupidu lähen jumestusse ka üle pika aja. Ma olen mõelnud tegelikult püsimeigi peale, mis oleks päris mugav lahendus, aga seda ei saa imetavad emad teha. No see on muidugi päris kallis lõbu ka, aga tulemus peab aasta vastu umbes. Või oli isegi kauem? Lihtsalt hoolduses peab ka käima. Ära tahaks küll proovida 🙂

Ning last but not least – milline oli sinu viimatine raju imagomuutus?

Raju imagomuutust pole ma aastaid teinud, aga plaan on küll uuesti juukseid värvida, olen juba aastaid loomulik kartulikoor olnud.

Resümee.

Ma olen moekauge inimene ja kannan seda, mida ise tahan. Kõige rohkem meeldib mulle tavalisi riideid kanda – teksaseid, pluuse, no suvel kleite. Aga vahel on hea ka ennast lille lüüa ja jumestaja juures käia ning meik teha lasta, aga see on alati mingi ürituse raames. Niisama ilma põhjuseta ma seda ei tee 😀

Lõpetuseks siis kaks pilti minust aastal 2012, kui ma õukonnadaami kleiti ühel peol kandsin (kurat, ma olin ikka siis päris sale võrreldes praegusega :D). No tegelikult ma tahtsin parema laenutada, aga ma olin pankrotis – ja selle laenutamise hind oli ainult viis eurot. Ja viimane pilt siis kõigist nendest riietest, mis ma Julgetest Riietest ostnud olen – neid tuleb aja jooksul kindlasti veel juurde 🙂

Nii rahul näosaate võitjaga! / Mis on minu jaoks ühist EKRE-l, matemaatikal ja kokkamisel?

Pole vist vaja mainidagi, et ma olen näosaate võitjaga ülirahul! Ma ise olen alati Madis Arro poolt olnud ja hääletasin ka finaalis tema poolt. Eleryn Tiit on ka loomulikult üliandekas, aga finaalis oli vale lauluvalik, lisaks vedas närv ja hääl ka natuke alt. Ma olin suhteliselt kindel, et Eleryn võidab, sest ta on kogu hooaja jooksul ju ülitubli olnud, aga finaal on siiski otsustav ja kui sa valid vale laulu, mis inimestele suurt peale ei lähe ja teed tavalisest kehvema esituse, siis lähebki niimoodi, et võitu ei tule. Kogu see hooaeg oli minu meelest ülivõimas ja Sander Rebane on väga hea saatejuht, mulle meeldis isegi rohkem kui Märt Avandi, Mart Sandrist rääkimata, sest viimase saatejuhtimise stiil pole mulle kunagi istunud. Et teinekordki võiks selline saade tulla, kus enamike näod on minu jaoks enne täiesti tundmatud olnud. Kes teie lemmik selles saates oli ja kas jäite võitjaga rahule?

Ma eelmisel nädalal sain oma kaks kleiti kätte, mida ma siis selle nädala üritustel kannan. Kõik oli ilus ja tore ning lühema kleidi puhul ei paista kõhupekk välja, aga pikema puhul paistab, sest see on natuke liibuvamast materjalist. No ma siis tellisin endale mingi trimmiva aluspesu, mis peaks selle pekki sisse tõmbama, natuke tõmbab ka 😀 Pole iial sellist asja varem kandnud, aga igaks asjaks on elus esimene kord olemas 😀

Ma tegelikult tahtsin selles postituses oma omapärastest/imelikest harjumustest/sõltuvustest rääkida, lisaks siis ka nendest asjadest (pigem isegi ainsuses lausa), mis mulle üldse ei meeldi…

Kas te teadsite seda, et ma olen hügieenilise huulepulga sõltlane? Ma ei tea, kas ma olen seda maininud, aga ma ei suuda ilma selleta elada, mul kulub üks hügieeniline huulepulk kahe nädalaga ära. Ma lihtsalt tunnen kogu aeg, kuidas mu huuled on ilma selleta nii kuivad, aga ilmselt olen ma sellest juba nii sõltuvuses, et see tegelikult ei aita mind enam otseselt. Ma kannan hügieenilist huulepulka endaga kõikjal kaasas ja võtan isegi teise tuppa selle endaga kaasa, sest mul peab see kogu aeg silme all olema, et ma saaksin seda enda huultele kanda. Näiteks hetkel on see mul otsas ja unustasin selle eile ostmata ning ma tunnen end nii kohutavalt, sest huuled tunduvad nii kuivad… Ma lausa sõrmega urgitsesin eelmisest huulepulgast selle viimase välja, sest see kuivade huulte tunne on nii nõme. Mul on see sõltuvus kuskil 20-ndate algusest peale olnud.

Minu siputamiskirge te vist juba teate, aga mul on olemas nöör, millega ma vasaku käe sõrmede vahel väga palju mängin ja nii-öelda siputan. Ma ei tee seda kuskil avalikus kohas, küll siiski ainult kodus, aga ka see reisib minuga ühest toast teise alati. Vaatan telekat ja mängin sellega näiteks. Kusjuures moblas trükkides ma samal ajal selle nööriga ei siputa, sest seda ei anna väga teha, aga arvutis olles küll. See nöör vahetub aja jooksul, kui see ära kulub või katki läheb. Selleks võib olla mingi lõng, kleidinöör vms. Ma olen seda asja harrastanud juba viiendast eluaastast – seega pea 25 aastat oma elust. Ma ei tea kedagi teist, kes sama imeliku harjumuse all kannataks, aga eks kõigil olla mingid veidrad kiiksud 😀

Laias laastus on olemas kolm asja, mida ma karvavõrdki ei salli – EKRE, matemaatika ja kokkamine. Kui esimesega pean ma leppima, teisega ei pea suurt kokku puutuma, siis kolmandaga on asi natuke keerulisem. Nagu ma ka juba eelmise postituse kommentaarides mainisin – kui rahakott lubaks, siis ma palkaks endale oma isikliku koka või sööks kogu aeg väljas, aga kahjuks nii roosiline see asi ei ole. Siiani ongi Hendrik kokkamise enda peale võtnud, aga lapse kasvades pean ma talle peale rinnapiima midagi muud süüa andma, millele mõtlemine paneb mul juba pea valutama… Kui üksinda elades puutusin ma pliiti heal juhul kaks korda aastas ja sõin tööl olles lõunat ning õhtuti pigem näksisin või käisin kodu lähedal Annelinnas ühes soodsas kohvikus kogu aeg söömas, siis nüüd puutun ma pliiti heal juhul neli korda aastas… Mul olid dekreeti minnes ilusad plaanid – et siis on aega ja hakkan rohkem süüa tegema, aga sellega läks nagu ebameeldivate asjadega ikka  – neid lihtsalt ei tehta… Ma võin suure surmaga lihtsamaid toite teha, aga ma ei naudi seda protsessi mitte sekunditki. Ma võiksin enne isegi gümnaasiumi matemaatika ülesandeid pigem lahendada või mõne EKRE liikmega parimaks sõbraks saada, aga süüa teha ei meeldiks mulle ikkagi. Jah, loomulikult on asi paljugi ka suhtumises ja tahtejõus jne, sest elu polegi selline, kus sa saaksid ainult kõige sellega tegeleda, mis sulle meeldib või huvi pakub. Hendrik on pakkunud, et teeme siis koos süüa vms, aga no ma olen nõus enne kas või paanikas nutvat E -d rahustama hakkama (mis pole ka sugugi kerge ülesanne, õnneks ei tule seda väga tihti ette), aga köögitoimkond ei kutsu mind. Ja ma ei tea, kuidas seda muuta, sest igavesti ei saa Hendrik ainult süüa teha, kuna ma olen lapsega kodus ja tema käib tööl ju. Hetkel on jah lihtne, sest E saab ainult rinnapiima ja siis tuleb püreede maailm, mis pole ka veel midagi hullu, aga igavesti see variant kahjuks ei toimi 😀 Vot sellistel puhkudel küll tahaks, et oleks nii rikas, et kogu aeg väljas süüa või valmistoitu osta… Üksinda elades ma seda tegingi üpris palju, aga perega väga ei vea välja niimoodi. Ma võin kodus absoluutselt kõike muud teha, kuigi ma ei saa väita, et ma koristamist ka näiteks naudiks, aga selle elab vähemalt üle – kokkamist ei ela.

Mul on jäänud mulje, et 95 protsenti naistest, kellel on juba pereelu, naudivad kokkamist. Ja ülejäänud viis protsenti lihtsalt ei taha seda tunnistada, sest no ega see mingi mainimisväärt asi pole, millega keegi uhkustada tahaks, pigem häbiväärne. Ja see on ju tegelikult arusaadav ka, sest noh – võiks ju mingi motivatsioon selleks tegevuseks olemas olla. Mul see täielikult puudub ja oli natuke lohutav eelmise postituse kommentaare lugedes avastada, et on ka teisi selliseid naisi, kes peavad kokkamist maailma kõige ebameeldivamaks toiminguks. Võiks lausa mingi sellise klubi teha, kuhu kuuluvad naised, kes vihkavad pliite ja kokkamist 😀 Nali naljaks, aga kui te olete kunagi olnud samasugused nagu mina, aga nüüdseks siiski olude sunnil või mingil muul põhjusel kokkama hakanud, siis kuidas teil see teekond sujus? Mis teid selleks motiveeris? Jah, ma saan aru, et juba see peaks olema suur motivatsioon, et oma lastele tahad ju ikka kõige paremat jne, aga minu puhul on vist tegemist natuke raskema juhtumiga, lausa foobiaga mõnes mõttes. Mul on küll vähemalt selline tunne. Aga ma kahtlen väga, et Hendrik tahab tulevikus ka niimoodi süüa tegema alati hakata, et mul oleks järgmisel päeval kogu aeg vaid soojendamise vaev 😀 See oleks muidugi idüll, aga ma olen seda siiani nautida saanud niigi. Nii et kõik mineviku kokkamispõlgurid, kes te tänaseks suudate vähemalt mingilgi moel end süüa tegema sundida, siis kuidas teil see õnnestunud on? Või veel parem – kui see teile juba praeguseks täiega meeldib, siis kuidas see Kolgata tee sinnani lausa välja jõudis? Nendel on vist kerge vastata, kes on lapsest saati kokkamist armastanud, aga ma praadisin esimest korda muna 21-aastaselt ja samas vanuses pidin sõbrannale helistama, et teada saada, kuidas riisi keeta – seega ma olen raske juhtum. Nüüd ma neid asju oskan ja suudan isegi kartuleid keeta ning olen seda teinud, aga vihanud sellest viimset kui sekundit. Jah, ma tõesti ei usu, et Eestis väga palju sarnaseid ja raskeid juhtumeid veel leiduks nagu mina…

Lõpetuseks üks pilt minust ja E-st, kes sai eile muide neljakuuseks! Ta on ikka üks ülivahva laps! ❤ Kahju ainult, et ta ema ei ole see mamps, kes pühapäeviti pannkooke tegema hakkaks…

 

Beebiga seotud asjad, mis on sujunud lihtsalt ja mis raskelt

Kuna E saab homme juba neljakuuseks, siis mõtlesin kirjutada nendest asjadest, mis on teda kasvatades sujunud kergelt – ja mis mitte nii kergelt… Alustame siis kergetest asjadest:

1) E on algusest peale olnud toidu suhtes musterlaps. Kuna ta sündis keisriga, siis sai ta alguses kohe piimasegu juurde, mille puhul mul tekkis hirm, et ehk ta ei võta rinda nii kergelt enam. Õnneks oli see hirm asjatu, sest ta võtab pudelit vabalt, on nõus piimaseguga ja sööb rinda ka samal ajal ülihästi. Ehk siis üks ei ole teist segama hakanud. Nüüd saab ta pudelit vast umbes korra kahe nädala jooksul, aga ei pirtsuta kordagi. Järgmisel nädalal saab küll ürituste tõttu kaks päeva järjest (reedel ja laupäeval), sest mul on plaan üle aasta aja natuke alkoholi tarbida. Ja ma ei pumpa sellistel puhkudel rinnast piima välja enne, vaid saab rinnapiimaasendajat pudelist.

2) Imetamine on olnud algusest peale kerge. Ei mingit tissistreiki, imetamisnõustajat, kordagi pole imetamine valus olnud, aga E-l ei ole veel hambaid ka – seega hiljem võib see valusaks minna. Tavasünnituse puhul on vist valusad emaka kokkutõmbed alguses pärast sünnitust, mille tõttu imetamine on piinarikas, aga mul pole seda kunagi olnud. Pärast keisrit oli küll kõikjalt mujal valus ja kõndimine oli põrgupiin, aga imetamine ei olnud.

3) E on algusest peale suht hea öise unega olnud. Paar korda heal juhul ärkab ja rind suhu ning magab edasi. Ma küll ei tea, mis siis saab, kui öösel enam rinda ei anna – siis peaks niisama kussutama vist hakkama, et uuesti magama jääks. Hetkel aitab rind ja ta ei pea isegi palju sööma, aga see aitab tal uinuda uuesti.

4) E-ga on siiani üritustel käimine kerge olnud. Kui kodus ei pruugi ta alati musterbeebi olla, siis rahvarohkes seltskonnas on ta nagu kala vees – ja kõik muudkui ütlevad, et nii tubli laps – vaatab ringi ja naeratab kõigile 😀 Kusjuures mujal tõesti on nagu musterbeebi, aga kodus oma vanematega mitte just alati 😀

5) E on päeval üldiselt üpris rahulik laps. Ja kuigi ta tahab palju süles olla, siis õnneks aitab beebikiik, sest sellega ta ka lepib (sellest kirjutan järgmises osas).

6) Autos jääb E alati magama. No päris kohe mitte, aga 20 minuti jooksul küll. Ja kui ta enne seda on rahutu olnud – siis nii, kui mootor tööle läheb, on ta nagu omas maailmas ja vaatab ringi jne.

7) Ma panen selle plussina kirja, sest tuleviku mõttes on see kindlasti pluss, hetkel igas olukorras ehk mitte, aga E ei salli lutte. On need juba sünnist saadik suust välja visanud ja kui me alguses ikka väljas jalutamisel üritasime seda kasutada, kui ta alguses viril oli (täpsem seletus järgmises alapunktis), siis nüüdseks pole E kuskil kaks kuud lutti näinudki. Teda lihtsalt ei koti see ja kui ta juba nutab, siis luti andmine teda ei rahusta, viskab suust välja ja kogu lugu (me oleme erinevad proovinud, mitte ükski ei ole talle huvi pakkunud). Ja kuna teda tõesti see ei huvitanud, siis polnud meil Hendrikuga ka mõtet seda peale suruda. Tuleviku mõttes on see hea asi, sest ei pea teda sellest võõrutama hakkama.

Keskmiselt rasked asjad:

1) Kuigi E on suhteliselt rahulik laps, siis ta pole kindlasti see beebi, kes tahaks natuke niisama chillida. Beebikiigel veel ja tegelustekil samuti (hetkel on ta terve selle postituse kirjutamise aja olnud voodis mu kõrval – polegi pidanud põlvedele veel tõstma – mis on hea tulemus), aga et ta niisama tahaks natuke olla ilma, et sa temaga tegeleksid või tal puuduks võimalus sulle otsa vaadata – no ei 😀 No võrreldes umbes kahekuuse E-ga on asjad paremaks läinud, sest siis ei saanud WC-sse ka rahulikult minna, nüüd enam seda muret pole. Seega – ma ei oskagi öelda, kas ta ikka nii rahulik on, sest kui ta natuke pikemalt üksi chillima jätta, siis ta tihtipeale hakkab selle üle protesteerima. Päris rahulikud lapsed seda vist ei tee?

2) E magab küll öösiti üpris hästi, aga päeval seevastu alati mitte. Kui varem jäi ta beebikiigel alati tuttu, siis nüüd suudab ta seal niisama üpris pikalt olla, aga magama nii tihti ei jää enam. Aga no ta on suurem ka ja siis beebid ei magagi enam nii palju. Et mõni päev magab üpris palju, teine päev ei maga suurt midagi. Ja mõnikord võib see parajalt väsitav olla, kui ta päeval suurt magada ei taha.

3) Kuigi vankris jääb E lõpuks alati magama, siis enne seda on üks suur tohuvabohu – ta nimelt vihkab seda, kui talle talveriideid selga pannakse. Ehk siis – selleks ajaks, kui temaga välja jõuad, oled ise juba higine, närvis, laps nutab jne. Vot siinkohal oleks jälle hea, kui ta lutti tunnistaks, saaks selle talle suhu panna ja oleks rahu majas, aga selle asemel tuleb kohe jalutama hakata ja siis varsti rahuneb E ka maha (või jääb magama). Autoga seda muret ei ole, sest E ei sõida kombekaga turvahällis (seda ei tohigi teha beebide puhul), vaid me paneme ta soojakotti, autos võtame ta sealt välja ja sõidab lihtsalt pikkade riietega. Autoga üldiselt saame nagunii treppi ega peagi talle kombet selge panema, vaid paneme soojakotti ja autos võtame ta sealt enne turvahälli panemist välja (selleks ajaks on auto juba soojenenud ka). On olemas samuti  selliseid soojakotte, mille puhul saab vist vankriga jalutamiseks kohe lapse ilma väliriieteta ta sinna sisse pista, aga mul on kasutatud ja ilmselt mitte nii efektiivne mudel (lambavill on sees). Et siis ta kisama ei pista.

(Vahemärkus: E jäi magama, seega täna on ta juba normaalselt tema kohta maganud, enne tudus beebikiigel ka – sain filmigi ära vaadata :D).

Rasked asjad:

1) Oma voodis magamine. Vot see asi on küll omadega rappa läinud. Mul oli alguses imeline plaan ta ju kohe oma voodisse magama panna, aga siis lõi reaalsus näkku. Kui hästi läheb, siis magab ta esimese une kuni varahommikuse imetamiseni oma voodis, aga mitte alati (pärast hommikusi imetamisi jääb ta alati suurde voodisse, sest keegi ei taha, et ta ümbertõstmisel üles ärkaks). Kui keskmiselt hästi läheb, siis jääb ta imetamisel tuttu ja jääb meie voodisse. Mina teda siis tõstma ei hakka, sest minuga ta ärkab väga tihti üles, Hendrikul õnnestub see paremini. Kui läheb halvasti, siis ta ärkab üles ega rahune enam üldse maha – ja me peame ta suurde voodisse tagasi tõstma. Aga kui me ta kohe oma voodisse paneme, siis 85 protsenti juhtudel ta ei lepi sellega. Ülejäänud 15 on vedamine. Ja me ei tõsta teda kohe oma voodist välja, kui ta magama minnes nutma hakkab, vaid jah – ta nutab enne natuke. Ma ka kunagi arvasin, et oma lapsel ei lase sekunditki nutta, aga nüüd ma näen asja natuke teistmoodi. Ja kuigi ma armastan E-d üliväga, siis ma saan sellest nutust aru, kui ta tahab meie voodisse lihtsalt pääseda. Aga mulle see terve öö jooksul isiklikult ei istu, kui meid on seal voodis kolm. Pärast imetamist võib jääda meie voodisse, aga enne tahaks, et ta natuke oma voodis magaks. Küll aga ei toimi see süsteem siis, kui Hendrikul on öine vahetus, sest siis on suur voodi meie päralt ja vahel kolib Hendrik hommikul töölt tulles elutoa diivanile magama. Ka siis juhtub seda tegelikult vahel, kui tal on hommikune vahetus, sest siis ta peab kell 05.00 ärkama ja E läheb hilja magama. Kui Hendrikul on õhtune vahetus, siis pole vahet, sest siis ta saab kaua hommikul magada ega pea ka öösel koju tulles avastama, et abikaasa ja laps on voodi hõivanud nagu öise vahetuse puhul 😀

E läheb kuskil kell 23.00 -23.30 alles magama, mis on ilmselt paljude silmis suur möödapanek, aga kuna see tähendab minu jaoks, et ma saan rahumeeli kell 11.00-12.00ni (vahel lausa kauemgi) päeval magada, siis ma seda eriti suure miinusena ei võtaks. Ma küll pean paar korda teda imetama, aga sellist nalja pole mul iial olnud, et laps kella 06.00st üleval oleks, mis võrduks minu jaoks katastroofina. Kui ta kunagi lasteaeda läheb, siis on ilmselt teised lood, aga kuna ma ise lähen kuskil 01.00-02.00 ajal magama, siis mulle selline graafik sobib ideaalselt. Ka seal raamatus, mida ma hetkel loen, on mainitud, et kui tahad hommikuti kauem magada, siis vastavalt sellele kujunda ka beebi päevaplaan – et mingugi siis hiljem magama. Ja mina olen hiline ärkaja ja naudin seda, et saan seda hetkel teha. Eks lasteaeda mineku puhul tuleb muidugi ümber asju tegema hakata, aga sinna on veel aega! Et selle E hilise uinumise saab liigitada nii miinuseks kui plussiks, sest eks see hilja ole, aga kui ma saan kell 12.00 või veel hiljem ärgata, siis on see ideaalne! Ja ma olen suure unega alati olnud, lihtsalt tööl käies ei olnud selleks võimalust.

2) Kui E peaks juba ülimalt rahutuks muutuma, siis on teda väga raske maha rahustada. Et selleni on parem asju mitte viia. See natuke nutmist voodis, mis ma tal vahel enne uinumist lasen teha, ei ole kindlasti see paanikas nutt, vaid selline ühtlane nutt, mille puhul ma tean, et pole midagi hullu. Mõnikord ta rahuneb ruttu maha, mõnikord peab ikkagi ta sülle võtma, vahel oma voodisse tõstma jällegi. Et päris seda, et ta kohe ilusti oma voodis magama jääks, tuleb vähe ette. Paar kuud tagasi tuli ilmselt veel vähem seda ette.

Vot sellised punktid siis. Millised on teie positiivsed ja negatiivsed asjad, mis beebiiga on kaasa toonud?

Niisama üldist juttu natuke

Ma kirjutan üle saja aasta arvutist postitust 😀 Nimelt tulin oma mobla pilte arvutisse tõmbama ja siis mõtlesin natuke kirjutada ka. E on juba 1.5 tundi maganud ja tundub, et und jätkub kauemaks. Ta on nüüd pärast seda kahte päeva jälle tavaline laps olnud. No tema jaoks tavaline – ehk siis üpris rahulik. Lisaks hammastele on tõesti lastel ka arenguetapid, millal nad võivadki rahutumad olla.

Ma eile broneerisin endale firma jõulupeoks lausa jumestuse. Ma tegelikult ei planeerinud üldse seda teha, aga siis mõtlesin, et võiks ju – aastas korra saab nagunii välja 😀  No päev pärast seda on mul see enda sünna tähistamine, aga siis ma vist ei lase jumestust teha, ma ei tea veel, aga Põlvas olen ilmselt broneerimisega juba hiljaks jäänud – neid kohti siin pole eriti palju. Mu lemmikkohal on ajad raudselt täis juba, kuigi varahommikul ilmselt saaks. Kaks kleiti tellisin ka ära, aga need peaksid selle nädala jooksul tulema. Üks siis firmapeoks ja teine sünnaks. Kusjuures 20.detsembril on Hendrikul ka rahvatantsurühmaga jõulupidu, aga see algab hiljem – seega mina olen juba Tartus ja ta õhtul viib E oma vanemate juurde hoiule. Minul on jumestus kell 15.00 Tartus ja kuna Hendrikul on siis juba jõulupuhkus, siis ta ütles, et võib mu Tartusse ära visata, sest muidu ma peaks juba kell 12.00 startima, sest bussiajad ei klapi eriti. Õnneks algab jõulupidu kell 17.30, et päris hilja peale ei jää. Ehk siis olen lapsest päris pikalt eemal, mida polegi veel juhtunud – siiani kõige rohkem kaks tundi, kui meil Hendrikuga aastapäev oli. Aga no ma eriti ei muretse ka, sest E ei võõrista (veel). Ja nagu ma olen aru saanud, siis talle lausa meeldib, kui teised inimesed ümber on, talle on oluline, et palju rahvast oleks 😀

Lõpetuseks siis üks tänane pilt! Sain just uue tellitud pluusi kätte ja pidin kohe pilti tegema 😀

Kas neljakuusel lapsel võivad hambad tulema hakata?

Kuulge, aidake lolli – kas peaaegu neljakuusel lapsel võivad hambad tulema hakata? Dr.Google ütleb, et tavaliselt hakkavad kuuendal-seitsmendal elukuul hambad tulema, mõnel juhul võivad ka juba neljandal kuul, aga see ei ole siiski tavapärane (see oli arsti selgitus). Kui seda teemat googeldasin, siis lõi samuti Perekooli teema, kus nii mõnelgi lapsel hakkasid hambad juba kolmandal elukuul tulema. Või vähemalt nii nad arvasid.

Miks ma seda üldse kahtlustan? Nimelt E topib kogu aeg käsi suhu ja tal oleks nagu täiega valus seda tehes, süljevool on megalt suurenenud, on väga viril ja eriti õhtuti enne uinumist, mis pidi ka hammaste tuleku puhul tavaline olema. Ja mitte selline tavapäraselt viril, vaid reaalselt nagu paanikas – ehk siis nutab lohutamatult. Päeval on ka virilam, aga Google seletas kenasti ära, et tavaliselt õhtul annab see kõige rohkem tunda, sest päeval on muud tegevused. Beebikiik, mis varem oli nii lemmik, ka enam ei aita. Tahab kogu aeg ainult süles olla ja kiigutamist (see on ka üks tunnuseid, mis tavaliselt hammaste puhul on). Lisaks on põsed punasemaks läinud, vähkreb väga palju, mida varem ei teinud. Kõik ja veel mitmed tunnused, mis hammastega kaasas käivad, on tal olemas.

Kui ma ise suhu vaatan ja katsun, siis ma ei saa midagi aru, aga nende tulek võibki mitu kuud aega võtta. Et kas igemed teevad juba enne hammaste reaalset tulekut haiget? Ma muidu ei oleks osanudki seda kahtlustada, sest nii vara ju, aga enamik tunnuseid kattuvad, palavikku tal õnneks siiski pole, mis on ka üks paljudest tunnustest. Samuti pidigi nende laste puhul see tavaline olema, et topivad käsi suhu (eriti rusikat) ja nutavad lohutamatult, mida E ka teeb. Samas – ajaliselt ju nagu vara, aga tegelikult see vahemik võib olla neljandast (või isegi lausa kolmandast) kuust kuni aastani. Ja mõnedel pole isegi aasta ja kolmekuuselt hambaid, aga see olla ka tegelikult normaalne.

Muidu ajaks selle ehk kasvuspurdi vms asja süüks, aga on näha, et just suus miski valmistab valu ja ebamugavust. Ja kõik tunnused (välja arvatud palavik) suht klapivad ka. Samuti ei peagi kohe hammast tunda olema, seda oli ka öeldud.

Kas teie lastel on hambad juba vaikselt neljakuuselt märku hakanud andma? Võimatu see igal juhul pole, mõni beebi sünnib juba üks või kaks hammast suus. Küll aga ei ole see eriti tavapärane asi muidugi. Lihtsalt midagi teda niimoodi häirib seal suus, mis talle raskusi valmistab. On veel mingeid variante? Hambad tunduvad kõige loogilisem seletus kogu sellele pullile, mis kuskil kolm päeva on toimunud.

Lõpetuseks paar pilti rahulikust E-st siiski. Isegi kiige peal on käsi suus ja hiljem ta enam rahulik ei olnud (siis veel oli, kui pilti tegin). Lapsed ikka topivad niisama ka käsi suhu ja tahavad kõike muudki suhu toppida, aga hammaste puhul teevad nad seda selleks, et nii valus ei oleks. Et E-l tundub valus olevat, aga see nagu leevendab seda valu. See oli ka kõik ära toodud.

Ma ei ole suur jõulufänn, pigem Grinch lausa…/ Elumuutused viimase viie aasta jooksul/ On igati okei emaks saades pisaraid valada, kui on raske…

Ja ongi juba detsember kätte jõudnud! Meil veel kuuske toas ei ole, sest ma pole kunagi see inimene olnud, kes tahaks seda juba detsembri alguses näha. Ilmselt kuskil detsembri keskpaigas me selle siiski toome. Samuti lähen ma ülinärvi, kui oktoobrist juba keegi jõuluhulluses on. No tegelikult ei lähe, sest see pole minu asi, aga see ei meeldi mulle küll. Poodides käin suure kaarega jõulukaubast mööda – ehk siis olen natuke Grinch 😀 Sel aastal me päkapikutama ka ei hakka, sest E on nii väike, aga eks näis järgmise aasta kohta. Ülejärgmisel aastal juba kindlasti.

Detsember on ka sellepärast huvitav kuu, et mul on ju sünnipäev! Just päev enne jõule ehk 23.detsembril. Kusjuures kuni kuuenda eluaastani ma arvasingi, et 23.detsembril on jõulud, aga kui ma siis kurva tõe teada sain, et siiski 24.detsembril on õiged jõulud, siis ma olin väga pettunud. Lausa pahane oma ema peale, et miks ta üks päev hiljem ei võinud mind sünnitada 😀 Mitte et ma siis oleksin aru saanud, mida see sünnitamine endast kujutab, veel vähem seda, et ise ei saa seda valida. Ma kusjuures sündisin öösel kell 00.30 – ehk siis pool tundi varem sündinuna oleks mu sünnikuupäevaks hoopiski 22.detsember. E sündis ka suht samal kellaajal nagu mina – lausa kell 00.10 – ehk siis 15.august oli napilt alanud (mis on minu nimepäev muideks!).

On tegelikult päris huvitav mõelda, et ma saan juba 30! Kui ma 18 sain ja enda meelest juba maru täiskasvanud naine olin, siis ma arvasin, et 30-aastane naine tunneb juba mullahaisu ja on viis senti surmale võlgu. Aga tegelikult pole asi sugugi niimoodi! Minu jaoks on vanuse lisandudes elu ainult paremaks läinud. 25-aastaselt ma lootsin, et ehk 30-ndaks eluaastaks on mul elukaaslane ja ehk lapski, aga kuna mu minevik oli selles mõttes alati suhteliselt ebaõnnestunud olnud, siis ega ma suurt rõhku sellele ei pannud. Abielust ei julgenud üldse unistadagi. Mäletan täpselt, et kui oma 25-ndat sünnipäeva sõpradega pidasin, siis mainisin kõigile, et ehk 30.sünnipäeva puhul ei ole ma nii üksi. Viie aastaga muutuski palju ja mu unistus saada enne 30-ndat eluaastat emaks, olla suhtes ja elada pereelu täituski! Ja mitte olla ainult suhtes, vaid lausa abielus. Minu jaoks isiklikult on alati abiellumine oluline olnud. See ei tähenda seda, et ma vabaabielu ei pooldaks, sest algne plaan oli meil ju Hendrikuga abielluda siis, kui E on aasta või kaks vana – seega plaanis oli see nagunii. Mul on lihtsalt hea meel, et see varem juhtus 🙂

Ka töökoha mõttes on palju muutunud, kui ma võrdlen seda sellega, kui ma 25 sain. Siis olin ma saatejuht ja graafik oli väga muutuv – küll tegin päeva- ja küll öösaateid. Öösaatel oli muidugi ülihalb maine ja eks see ole mõneti arusaadav, miks see nii oli. See oli siiski minu jaoks väike asi, sest ma pole kunagi enda jaoks seda ebaõnnestunud töökohaks pidanud. Jah, ma oleksin sinna võinud lühemaks ajaks jääda, sest lõpus oli mul sellest nii kopp ees, aga see on ju ka loogiline – kaua sa ikka purjus jorssidega otse-eetris vaielda jõuad. Kui ma seda tegema hakkasin, siis ma olin ju vallaline, mis pani tüüpe rohkem helistama, aga hiljem tutvusin ma juba oma eelmise peikaga ja mehed, kes olid selle saate põhivaatajad ja helistajad, ei tahtnud enam hõivatud naisele 2.99 eurot minutis kõnesid teha 😀 Ma ei ole ka selline inimene, kes valetama hakkab, kui seda otse-eetris küsitakse.

Kui ma lõpuks saatest ära tulin, siis ma olin 26 ja varsti saamas 27. Algus oli raske, sest ebakindlus uue töö saamise suhtes tegi mind õnnetuks. Olin üle kolme kuu töötu, küll jäin lõppvoorudes napilt välja, küll ei võetud üldse ühendust. Ja mõned töökohad ma oleksin ka saanud, aga ütlesin siiski viimasel hetkel ise ära, sest lootsin, et ehk on midagi paremat tulekul. Ma kandieerisin ainult kohtadele, mis natukenegi kõnetasid, seega igasugune üldine klienditeenindus kuskil kaupluses, kuhu oleks kindlasti saanud, langes välja.

Ja lõpuks ma veebruaris 2017 siis selle töökoha sain! Kandeerisin Office Manageriks start-up ettevõttesse ja käisin vestlusel juba jaanuari keskpaigas. Kaks nädalat ei võetud minuga ühendust (nad nii mainisid ka, et umbes veebruaris annavad märku), aga siis lõpuks helistati, et osutusin valituks ja millal ma alustada saan. Oli reedene päev ja ma mainisin, et kohe esmaspäeval. Minu töö hõlmaski seda Office Manageri poolt, aga samuti ka müügipoolt, sest pidin meie müügimehele aegu saama erinevatesse tootmisettevõtetesse, kus ta saaks meie lahendust pakkumas käia. Kuna tegemist oli äriklientidega, siis oli see palju kergem kui eraklientidele midagi otseselt müüa, mida ma olen minevikus nii palju teinud, aga mida ma enam ei tahtnud teha. Lisaks oli kohtumine tasuta ja kui meie lahendus huvi ei pakkunud, siis nii oligi. Siiani oli müügimees ise seda teinud, aga kuna see võttis nii palju aega ära, siis oli parem, kui keegi ta graafiku ära täidaks ja tema ainult kohal käiks. Ja seda ma kuni dekreeti jäämiseni tegingi!

Kui helistamine oli mulle mingil määral tuttav, siis teema oli siiski väga tehniline, millega ma varem polnud kokku puutunud. Alguses tegin ju inglisekeelseid tehnilisi uudiskirju ka, seda kuni jaanuarini 2019, millal meile Marketing Manager tööle võeti. Uudiskirjad olid need, mis mulle kõige rohkem raskust valmistasid, eesti keeles veel saaks paremini hakkama, aga mu tehniline inglise keel pole just ülihea. Kuid ma sain hakkama ja eks palju aidati ka.

Täiesti uus pool oligi minu jaoks see kontorielu korraldamine – sünnipäevad, suvepäevad, jõulupeod, muud üritused, hotellid, lennu-ja laevapiletid teistele töökaaslastele jne. Astusin paar korda ikka ämbrisse ka – a la saatsin Läti müügimehe pulmasviiti ööbima (mis tegelikult polnud halb asi, aga tööreisil vist imelik natuke :D), Soome müügimehe kurtide keskusesse ööbima (ta ütles, et nii vaikne oli :D), firma jõulukingitused ehk stressipallid said minu poolt jaatava vastuse kujundusele, mida me tegelikult ei tahtnud (õnneks sai neid ikka kasutada). Kõige suurem viga oli see, kui ülemuse lennupiletid valesti broneerisin, tagasitulek üks kuupäev varasemaks, kui tegelikult planeeritud oli. Õnneks ta ise märkas seda, sest kui see oleks lennujaamas välja tulnud ja ta oleks päev hiljem sinna läinud, siis oleks ikka suht pekkis see olukord olnud. Pärast seda viga hakkasin sada korda asju üle vaatama, et enam selliseid asju ei juhtuks. Õnneks ei juhtunud ka enam. Ahjaa, ühe korra saatsin meie tehniku kuhugi kahtlasse kohta ööbima, kus mingid ämblikud kõikjal jooksid ja vannituba nägi kohutav välja.

Kuni aprillini 2019 olin ma ainuke naine oma töökohas, aga siis tuli üks veel, kes on hetkel ainuke naine seal. Haha, siis tuli kohe palju naisteteemasid juurde, mis pausidel rääkida sai – a la eesootavast sünnitusest jne 😀

Aga ma olen siiski nii tänulik, et ma sain selle töökoha, sest kuigi müügikogemust mul oli, siis Office Manageri kogemus puudus täielikult. Ilmselt sellepärast need ämbrid just selles vallas ette tulidki. Et ka selles mõttes on palju muutunud, sest kui keegi oleks viis aastat tagasi maininud, et mul töökoha mõttes nii hästi läheb, siis ma poleks seda uskunud, sest siis ma ikka kahtlesin endas rohkem. Kuna sain blogis nagunii kommentaare, et ma kunagi normaalset tööd pärast saatejuhtimist ilmselt ei leia, sest olen oma tuleviku perse keeranud jne. Ja kuigi ma olen üpris tugeva kestaga inimene, siis eks sellised asjad mingil määral ikka mõjuvad…

Samamoodi sain kommentaare, et meest ma ka ei leia mitte iialgi, veel vähem tahab keegi minuga kunagi abielluda ja lapsi saada. Eks see ikka mingil määral tõmbas enesekindlust maha, aga õnneks olen ma selline inimene, kes siiski üldiselt usub endasse. Jah, vahel lõi see pind kõikuma, kuid siis tuli jälle tagasi.

Et selline see eluke siis viimasel ajal ongi olnud. Viie aastaga on tõesti palju juhtunud – olin vallaline, siis olin suhtes, kolisin Tallinnast tagasi Tartusse, tulin töölt ära, kolisin Tartus ühest korterist teise, sain uue töökoha, läksin lahku. Jõudsin viis nädalat vallaline olla, kui tutvusin Tinderis oma abikaasaga, elasime üksteist kuud Põlva-Tartu suhtes, siis kolisin Põlvasse. Andsime lapsele vaba voli, kuu aja pärast jäin rasedaks, 31.mail abiellusime, augustis sündis E. Ja kehakaal on ka kõikunud väga palju – 66 kilost kuni 112 kg-ni, millega läksin sünnitama. Hetkel kaalun 93 ja 20 kg oleks vaja veel maha saada.

Vot selline lugu siis viimase viie aasta elust! Millised teie elu viimased viis aastat on olnud ja mis elumuutusi see teile toonud on? Mina igal juhul olen rahul, et saatus või ükskõik mis mind praeguse eluni juhatas.

Alati ei ole kõik roosiline, näiteks eile oli E nii viril, et lausa pisarad tulid silma, aga täna on ta jälle nagu tavaliselt. Nii et mind ajas ka natuke ketasse see mees-Marimelli postitus, kus ta ei mõista, miks hiljuti emaks saanud naised vannitoas nutavad. Mina seda pole teinud, aga on juhtunud küll, et kui Hendrik töölt jõuab, siis annan talle kohe lapse, sest olen nii väsinud, kuna E on nii rahutu olnud. Üks kord oli lausa niimoodi, et ma helistasin talle ja ütlesin, et ärgu tööl duši alla mingu (ta tavaliselt alati käib pärast tööd seal duši all), vaid tulgu kohe koju, sest muidu ma lähen hulluks. Olin E-ga pikalt kussutades ringi kõndinud, aga see ka ei aidanud. Et selliseid hetki tuleb ette ja see on igati normaalne! Mul on hea meel, et Saara Pius meedias sellele idiootsele postitusele reageeris, sest kõik lapsed on nii erinevad ja pole rahulikud. E on muidu üpris rahulik laps, aga on ka päevi, kus ta seda pole ja see tahab küll pisarad silma tuua. Ja see on lubatud! Tänapäeval oodatakse, et naised peaksid imeinimesed olema ja kõigega niimoodi hakkama saama, et alati naeratus suul, aga see on vale suhtumine. Oma emotsioonid tuleb välja lasta ja kui pisarad aitavad, siis nutkem terviseks! 🙂

Lõpetuseks paar pilti ka. Esimene on E-st, kes tegelustekil magama jäi, mida tavaliselt mitte kunagi ei juhtu, aga sel päeval oli ta vist nii väsinud 😀 Teine on E-st beebikiigel, mis tavaliselt on köögis, aga vahel tõstame ka elutuppa (pildil on samuti elutoas). See aitab väga paljudel juhtudel, kui E on viril või tahab ainult süles olla, aga meil Hendrikuga on vaja midagi muud teha. Ja kolmas pilt on siis minust endast ka üks selfi!