Fakk/Mis kurat siin Eestis toimub? /ÄSK 18+versioon

Fakk. Fakk. Fakk. Kirjutasin just pika postituse ja kõik kadus ära. Sellist nalja pole mul enam ammu juhtunud, sest WordPress salvestab automaatselt mustandeid, aga sel korral jooksis arvuti kokku – ja salvestatud oli ainult pealkiri. Ilmselt ma enam ei jaksa ega taha sama pikka postitust kirjutada, sest ma ei viitsi, aga lühidalt öeldes :

Eestis juhtub viimasel ajal palju koledaid asju. Arstitudeng Tartus leiti lõpuks ikkagi surnuna 😦 Nüüd on üks Pärnu noormees kadunud… Nende mõlema ühine nimetaja on see, et nad jäid just pärast ööklubis pidutsemist kadunuks. Loodame, et Pärnu noormees leitakse siiski elusalt.

Täna oli Tallinnas ohtlik situatsioon, kus üks mees hakkas nugadega vehkima, mille tulemusel politsei ta maha lasi. Kurb olukord nagunii, aga mind kõige rohkem hämmastas osade inimeste reageerimine, kus hakati politseid süüdistama. Ma ei viitsi topelt kribada, seega kopin selle, mis ma juba Facebookis selle kohta ütlesin:

Lugedes sama teema Facebooki kommentaare Postimehe lehel ei saa ma aru inimestest, kes reaalselt leiavadki, et politsei käitus valesti, kui noaga ründaja maha lasi, et oleks pidanud ikka kuidagi leebemalt jne… Kas politsei oleks pidanud sellele tüübile serenaadi laulma või? Hoiatuslasud õhku tehti, mees ei võtnud kuulda ja vehkis noaga edasi, politsei tegi ainuõige otsuse, kui teda tulistas (ja kui tegutseda on nii lühike aeg, siis oleks jalga tabamine raskem nagunii olnud, mida kõik “targad” seal välja pakkusid jne). Kas oleks siis parem olnud, kui politsei oleks oodanud ja keegi teine oleks veel võinud viga või surma saada (või politsei ise). Mis maailmas me küll elame, kus sellise juhtumi puhul leitakse politsei töös vigu ning hakatakse kaitsma inimest, kes ei allunud politsei korraldustele? Kurb juhtum nagunii, aga ma ei leia, et peaks süüdistama politseid selles, et nad suutsid inimest takistada kellelegi teisele viga tegemast (jah, tema enda elu hinnaga, aga see oli puhtalt mehe enda süü).

Empaatiavõime on hea omadus, aga sellel võiks kuskil ikka piirid ka olla…. Tundub, et tänapäeva maailmas kritiseeritakse neid, kes suudavad sellises kriisiolukorras teha reaalseilt õigeid otsuseid (ehk siis politseid) ja kiidetakse seda, kes on ise süüdi, et asjad üldse nii kaugele läksid (ehk siis nugadega vehkijat).

Ma enne kirjutasin pika jutu sellest, kuidas ma ei mõista, kuidas inimesed ometi saavad süüdistada politseid sellises olukorras, kus nad käitusid väga õigesti. Ning ei mõistagi. Politsei ülesanne ongi tagada inimeste ohutus ja kui nad peavad selleks tulistama, siis seda nad teevadki. Kas oleks siis parem olnud, kui see ründaja oleks saanud süütuid inimesi pussitada? Kas alles siis oleks pidanud politsei reageerima? Meil peaks olema hea meel, et politsei sellises olukorras nii kiiresti reageeris ning ükski süütu inimene surma ega viga ei saanud. Kas see, et tegemist oli ilmselt vaimuhaige inimesega, peaks meis rohkem kaastunnet tekitama? Minus küll ei tekita, ta ise oli süüdi selles, et ta maha lasti. Ja nii ongi. Minu mõistus lihtsalt ei võta, kuidas mõned näevad politsei süüd seal, kus neil seda absoluutselt pole.

Kuna ma ühes suvises postituses kirjutasin väga palju sellisest mängust nagu ÄSK, siis mulle saadeti ÄSK 18+ versioon. Ja mis mul selle vastu ikka olla saaks, kui mulle tahetakse midagi saata, mille ma ilmselt nagunii ise oleksin ostnud. Samuti polnud sõnagi juttu sellest, et ma peaksin sellest blogis kirjutama või mis veel hullem – kellelegi midagi välja loosima. Olen mitmest asjast ära öelnud just sellel põhjusel, et ma ei hakka mitte kunagi mitte kellelegi midagi oma blogis välja loosima. See pole minu stiil lihtsalt.

ÄSK-i uus versioon on muidu väga äge, seda sai ka nädalavahetusel mängitud. Natuke häiris võib-olla see, et osad sõnad nendel küsimustel on eri värvidega, aga see polnud ka nii suur asi. Ma muidugi lootsin veel vürtsikamaid küsimusi, aga seksiga seonduvaid oli piisavalt. Kuid siiski – firmaüritustel ehk pole parim mõte seda mängida, sest peaks ikkagi neid küsimusi esitama inimestelt, kellega seda piinlikku olukorda ei tekiks (mina ei olegi firmapeol neid küsimusi küsinud, see oli lihtsalt näide).

Vot selline lugu siis. 20 minutiga kirjutasin uue ja palju lühema postituse, sest ma ei viitsi enam nii põhjalikult selgitada nagu enne. Krdi WordPress, ma ütlen! 😦

Mõned näited ÄSK 18+versioonist

Nädalavahetus oli nostalgiline – sai oma varasejalgades kribatud luuletusi loetud, mis ma 13-15 aastaselt kaustikutesse kirjutasin. Mu käekiri oli väga loetamatu ja on seda siiani! Õnneks ma kirjutan käsitsi suht harva 😀

Üle-eelmisel nädalavahetusel sai sõbrannaga peol käidud, enne seda oli minu juures väike istumine (sai niisama pilte klõpsitud). Käisime Vabankis, aga igav pidi oli, sest olin juba kell 02.00 kodus. Maasikat ei trumpa miski üle!

Prillidega näeb mind pigem harva – näiteks kodus telekat vaadates

🙂

Advertisements

Miks ma varem kunagi “Selgeltnägijate tuleproovi” ei vaadanud? / Miks ma olen eriti skeptiline kogu selle ennustamise asja suhtes? / Kas Tinderis ongi paljud abielus ja hõivatud mehed – see ongi tänapäeval uus normaalsus? / Kui oled oma sarved maha jooksnud…

Ma kunagi kirjutasin postituse sellest, kuidas ma juba sellepärast ei vaata “Selgeltnägijate tuleproovi”, et ma ise kogu aeg eelmise töökoha raames selle teemaga kokku puutusin. Ja ma ei viitsinud ega tahtnud töövälisel ajal sellest asjast midagi kuulda. Pealegi olin ma kuidagi arvamusel, et see on selline marutõsine saade, kus nalja üldse ei saa.

Kuid paar nädalat tagasi juhtusin ma kanaleid klõpsima ja kuigi mu esimene reaktsioon oli kohe see jama kinni panna, siis ma jäin millegipärast vaatama. Kui keegi oleks mulle varem öelnud, et seal nii palju nalja saab, ma oleks seda enne vaatama hakanud! 😀 Siis oli tegemist just selle saatega, kus “Prooviabielu” Helen välja langes. Nüüd vaatasin ka eelmist saadet, mis oli palju tõsisem – ja kus see Alisa (oli vist) oma hiilgavate võimetega teistele üks null ära tegi. Iseenesest tundub kõik ilus ja tore, aga kuna ma tean, kuidas ühe teise sarnase teemaga saate telgitagused tegelikult toimuvad, siis olen ma väga suur skeptik. Ma olin varem ka, aga pärast 3,5 aastat telgitagustega kokku puutudes tean ma ühte lihtsat tõde – see kõik on puhas äri.

Aga meelelahutusena võib neid saateid küll võtta. Paljud vinguvad, et “Selgeltnägijate tuleproovi” saatejuht Urmas Eero Liiv pakub oma kommentaaridega nii üle jne, aga mulle just meeldib. Sellepärast see ongi naljakam ja huvitavam. Vähemalt minu jaoks küll, aga mulle tihti meeldibki labane huumor ju 😀 Kuna ma arvasingi kogu aeg, et see on selline tõsine ja küllaltki igav saade nagu “Jututuba”, siis ma sellepärast seda kunagi ei vaadanudki. Nüüd ma olen rohkem valgustatud ja vaatan kindlasti seda veel, sest see on naljakas.

Ma absoluutselt ei väida, et selgelnägijatel ei oleks üldse võimeid. Kindlasti kellelgi on, aga väga paljud on lihtsalt end ise psühholoogia valdkonnas harinud – ehk siis suudavad väga loogiliselt inimtundeid lahata. Ja seda konkreetselt selgeltnägemiseks kutsuda – no ma ei tea… Mõned on lihtsalt suured demagoogid. Näiteks “Jututoas” oli üks populaarsemaid ennustajaid pensionärist mees, kes ajas sellist kelbast suust välja, et minul kui saatejuhil oli väga raske otse-eetris mitte naerma puhkeda. Samas mõlemad liinid olid kogu aeg punased ja ta tõi saatele kogu aeg meeletult tulu sisse. Ta käis küll suhteliselt harva, aga see oli hämmastav, kuidas inimesed teda uskusid. Vahet ei olnud, et ta ajas inimestele kogu aeg sama juttu ja pani aastatega nii mööda, sest astroloogia ei näitavat, millal see kõik juhtus 😀 Või kui ta ütles, et helistajal on poeg, aga oli hoopis tütar, siis astroloogia ei näita sugu ka täpselt 😀 Ja kui ta väitis, et helistajal on neli last, aga tegelikult oli üks, siis mis see väike numbritega eksimine ikka tähendab 😀 Ta oli selline härrasmees, et ta võis vabalt poole jutu pealt magama jääda ja kõiki saatejuhte oli hoiatatud, et kui ta hakkab otse-eetris rääkima, kuidas Obama tema juures kapsasuppi söömas päris tihti käib (nagu ta meile enne saadet ja produtsendile telefonis kogu aeg rääkis), siis tuleb ta eetrist maha võtta. Otse-eetris ta seda küll ei teinud, aga jah 😀 Ma nii tahtsin nendes saadetes alati naerda ja kui ma esimest korda juhtusin koos temaga saadet juhtima, siis ma hakkasingi seda tegema. Aga kuna see oli tõsine saade, siis selline asi oli ebaviisakas. Hiljem olin ma selle kõigega juba nii harjunud, et ükski vunts ei liikunud seda  juttu kuulates.

Näiteks paar nõida seal saates väidavad kõigile, et mees ja naine ei kuulu kokku, et see on saatana loodud liit – ja kõik helistajad noogutavad kaasa 😀 Ja lapsi ei tohiks üldse saada, sest ka see on saatana loodud asi, sest inimloomuses ei ole neid põngerjaid kasvatada. Aga kui juba oled saanud, siis tuleb oma risti kanda ja sellepärast ongi sellistel inimestel nii raske elu, et nad on ise nii rumalad olnud. Ja kui sauna lähed, siis vaata ette, et sa jumala eest sinna vastassoost inimesega ei lähe, sest see on kurjuse energia! Pead samast soost inimesega minema! 😀 Nojah, eks need nõiad olid ise lesbid või meestes lihtsalt ülimalt pettunud. Issand, ma võiks raamatu nende kõigi ütlemistest kirjutada 😀

Ja nendel samadel nõidadel on umbes pooleaastased järjekorrad (kui mitte aastased), et nende vastuvõtule üldse pääseda. Aga see on tegelikult hämmastav, millele saab oma äri üles ehitada. Kui nüüd küsida, et kas mul oli kahju nendest inimestest, kes saatesse helistasid ja meeletuid summasid kulutasid (sest “Jututoas” on minut 3 eurot ja tavaliselt peab 10-15 minutit tasulises ootejärjekorras passima, lisaks siis veel sama kaua räägid ise), siis vastus on ei. Ma arvan, et ehk mingit emotsionaalset tuge nad ikka said, vähemalt seda nad ju ise uskusid. Ja öösaate puhul oli mul veel vähem kahju, sest see oligi puhas meelelahutus. Päeval oligi pigem teema selles, et helistajateks olid pensionärid, kes ehk ongi lihtsameelsemad, aga samas keegi ei sunni inimest helistama. Ma vist olengi selles mõttes vähese empaatiavõimega, mida mulle on tihti ette heidetud ka seda saadet juhtides, et kuidas ma üldse suutsin seda teha, kui ma teadsin, et pensionär suure osa oma pensionist sinna helistamise alla paneb. Mina leian, et iga inimene teeb teeb oma valikuid siin elus ise.

Kusjuures mu isa üritas paar korda päevasesse saatesse helistada, aga ma ei lasknud teda kunagi eetrisse (ta juhtus just siis helistama, kui teine kõne oli eetris ja selle tõttu oli mul lihtsam see ära katkestada. kui ta oleks helistanud siis, kui eeter vaba oli, oleks juba raskem olnud :D) Aga üks kord helistas ta siis, kui ma ise polnud saatejuht ja ütles otse-eetris, et on minu isa. Pärast seda ma ütlesin talle, et kui ta tahab helistada saatesse, kui ma pole saatejuht, siis palun väga, aga ärgu mainigu, et ta mu isa on. Sest mulle ei ole kunagi meeldinud oma isiklikku elu tööga segada (või oma pereliikmete elu) – ma üritan need alati lahus hoida.

Kui nüüd teiste teemade juurde tulla, siis Tinder viskas mulle selle hõivatud tüübi pildi ette, keda ma eelmisel nädalavahetusel Maasikas kohtasin. Ei pannud laiki. Ja mulle on nii mõnegi teise mehe pildi ette visanud, kelle puhul ma tean, et ta on hõivatud või lausa abielus (ja Facebooki järgi tundub, et vägagi idüllilises abielus). Jah, on kindlasti suhteid, kus selline asi ongi normaalne, aga ma olen üsna kindel, et enamus nende naisi ei teagi, et nende mees Tinderis chillib. Kas see ongi uus normaalsus? Et isegi suhtes olles omatakse Tinderi kontot? Olgu, ma ise ei ole ka päris patuta, nädal aega enne lahkuminekut läksin Tinderisse, aga seal on vist inimesi, kellel päris selline olukord ei ole?

Kui mõned siin muutuvad aastatega aina vabameelseks, siis minuga on lugu just vastupidine – ma muutun aina konservatiivsemaks. Kui vanasti tundus kuskil klubis vallalisena kellegagi suudlemine suhteliselt tavaline asi ja ka meeldivuse korral voodisse hüppamine polnud midagi nii eriskummalist, siis nüüd ma enam asju niimoodi ei näe (hõivatuna ei ole mulle kunagi sellised asjad normaalsed tundunud). Võib-olla ongi asi selles, et ma olen oma sarved lõplikult maha jooksnud? Vanasti olin ma üldse selliste asjade suhtes palju chillim. Kas tõesti see Jaanika, kes ma 18-aastaselt olin, hakkab vaikselt tagasi tulema? Eks aeg näitab 🙂 Kuidas teil selle teemaga on?

Kell on juba nii palju, aga õnneks on homme (ajaliselt juba täna) laupäev.

Lugu sellest, kuidas ma Maasikas üle nelja aasta käisin (ja seal oma eksi nägin) / Ja teine lugu sellest, kuidas ma hõivatud tüübiga päris tundlikel teemadel ööklubis juttu ajasin

Eile õhtul oli mul sõbrannadega enda juures väike veiniõhtu. Meil oli plaan pärast seda Maasikasse minna, kus ma viimati käisin aastal 2013. Kunagi sai seal ikka natuke rohkem käidud, just neljapäeviti (nüüd ei ole Maasikas vist enam neljapäeviti üldse avatud, ainult nädalavahetustel), sest siis lasti seal ainult retromuusikat. Tollel ajal käisin ma veel kutsekas ja reedel kohe kindlasti kooli ei jõudnud, sest Maasika peod ei ole minu jaoks eriti kunagi enne ära lõppenud, kui ööklubis tuled põlema pannakse ja öeldakse, et iga roju oma koju. Okei, nii ei öelda, aga point peaks olema arusaadav 😀 Ka eilne pidu ei olnud selles mõttes erand, et olime seal ikka päris sulgemiseni ja vihtusime palju tantsu! Nüüd ei läheks ma enam kunagi nädala keskel ööklubisse… Ka siis mitte, kui see avatud oleks, seega kui need vanad legendaarsed retropeod ka alles oleksid, siis mina sinna oma jalga ei tõstaks. Lihtsalt tööinimesena on ju loogiline, et hommikul peab ärkama, seega jäävad igasugused peod ainult nädalavahetusse, kus saab kaua magada. Täna ajasin ma ennast kell 13.00 voodist välja ja tunnen siiani, et vajaksin ühte lisapäeva, et end välja puhata 😀 Vanaduse rõõmud 😀 (nali).

Maasikasse jõudsime me kuskil kella 00.30 ajal. Olin sellel ajal juba veits vindine (eks me kõik olime), sest kodus sai kolme peale kaks pudelit veini ära joodud. Kui saali sisse läksime, siis esimese asjana nägin ma Härra sõpra (seda, kes blogilugejaga sebis omal ajal) ja Härrat, kes seal niisama seistes passisid, nagu nad suht alati vist klubis teinud on. No see ongi selle väikse Tartu mure, et ikka juhtutakse samasse ööklubisse pidutsema 😀 Eriti pärast Atlantise sulgemist. Me läksime sõbrannadega kohe tantsima ja kuigi sõbrantsid pakkusid välja, et me võime ka mujale minna, siis ma ütlesin, et pole vaja, sest ma olin suht kindel, et Maasikas tuleb hea pidu, vähemalt nii palju, kui ma vanadest aegadest mäletasin. Pealegi, miks ma peaks sellepärast ära minema, et mu eks samal peol on? Ega ma mingi kurjategija pole, kes end kellegi eest varjama peab.

Aga eks ikka veits nõme oli, kui ma nüüd ausalt tunnistan. Et ma polnud ennast vist veel vaimselt ette valmistanud selleks, et selline asi üldse juhtuda võib, aga Tartu on ju nii väike. Eriti just nädalavahetustel, kui peole minna.

Õnneks kadusid nad ise mingil ajal ära ja läksid vist mujale pidutsema (vähemalt ma ei näinud neid enam peo ajal üldse). Pärast seda läks ka pidu paremaks, muusika oli väga hea – isegi Rammsteini ja Cancion del Mariachit lasti (Desperado soundtrack). Vahepeal tantsisid mingid mehed meiega ringis ja siis Rammsteini ajal loopisime sõbrannaga nii palju juukseid üle pea, et sõbrannal vist siiani pea valutab. Aga ma olin kuidagi suht väsinud ja vahepeal istusin niisama, kui mu sõbrannad tantsisid. Siis tulid ka mingid tüübid ja kutsusid mind tantsima, aga ma ei läinud.

Mingil hetkel tuli üks tüüp minuga vestlema, kes tundus väga sümpaatne. Rääkisime niisama üldistest asjadest ja jutt läks kuidagi perekonna peale. Ja siis tuli välja, et meil on mõlemal emad surnud (ta kaotas ta suht sama vanalt, kui mina olin, kui mu ema suri). Kuidagi maru kurvaks läks jutt ära, see tundus nagu eriti veider olukord – oled kuskil ööklubis ja räägid sellistel teemadel. Me mitu korda vahetasime teemat, aga ikka läks jutt kuidagi sinna tagasi ja lõpuks lihtsalt tegime diili, et enam sel teemal ei räägi. Ta oli ka oma sõpradega peol, kes kõik on aga väga arad, et naistega rääkima tulla. Et tema teab, et kui ta ise kellegagi suhtlema ei hakka, siis Eestis ei tuleks mitte ükski naine temaga rääkima 😀 Suht nii ongi ju.

Lõpuks pandi tuled põlema ja pidu oli läbi, mu sõbrannad tulid ka meie lauda. Ja selle sama tüübi sõbrad ka. Siis see tüüp ütles mu sõbrannadele, et tal on väga hea meel, et nemad tantsima läksid ja mina üksi jäin, sest siis me saime vestelda, muidu poleks me kunagi niimoodi ehk suhtlema juhtunud. Mu sõbranna küsis meilt, et millest me siis rääkisime, noormees ütles, et nii paljudest asjadest, et väga sügavatel teemadel ka.

Ja siis ta kallistas mind ja me hakkasime kõik riidehoiu poole suunduma, kus oli pisike järjekord. Mina isiklikult oleksin tahtnud temaga tulevikus edasi suhelda, aga kuna ta mu kontakte ega midagi ei küsinud, siis ma eeldasin, et ju tema ei taha. Olime seal järjekorras siis sõbrannadega ja see mees oli sõpradega veits tagapool meist, kui ma sõbrantsidele mainisin, et kahju, et ma temaga edasi suhelda ei saa. Sõbrannad utsitasid mind ise tema Facebooki küsima, aga see tundus imelik (ma eesnime teadsin, aga perekonnanime ei teadnud). Ma olen sellistes olukordades maru argpüks ja leian, et kui mees tahaks edasi suhelda, siis ta oleks seda ise teinud. Samas – sa elad üks kord elus ja mida mul ikka kaotada oleks? Kui ei anna, siis ei anna ja kogu lugu. Ja kuna sõbrannad ka utsitasid mind seda tegema, siis võtsin oma julguse kokku.

Läksin siis sinna seltskonda ja küsisin niimoodi selle tüübi Facebooki, et kõik ta sõbrad kuulsid. Ma pole kunagi varem midagi sellist teinud ja väga imelik oli 😀 Noormees andis oma Facebooki ja kordas veel perekonnanime mitu korda üle, et mulle see meelde jääks ning ütles, et lisa muidugi.

Ma siis lisasin ta ja täna päeval vaatasin ta kontot ning sain aru, et ta on hõivatud (kui ta sõbrakutse vastu oli võtnud, siis nägin palju rohkem pilte) 😀 Ehk siis see rong on läinud 😀 Mis seal ikka siis. Aga pikad tüübid on alati mu nõrkus ja ta oli küll vist pea kaks meetrit. Igal juhul tore õhtu oli ja kuigi ma seda tüüpi enam kunagi elus ei näe, siis huvitav vestlus oli ikkagi.

Vot sellised lood siis hetkel. Praegu puhkan end eilsest välja, sest minu juurde jõudsime me sõbrannadega kuskil 05.20 hommikul. Sõbrannad läksid  täna päeval kuskil poole kahe ajal minu juurest ära.

Kuid jällegi oli Maasikas pidu, mis lõppes alles siis, kui klubi kinni pandi 😀 Ma olen elus vist seal kuskil kokku kümme korda käinud ja ehk on olnud üks pidu selline, kus ma olen varem koju läinud. Mis mulle Maasika puhul meeldibki ongi see, et muusika on palju normaalsem kui tavaklubides, et pole küll päris retro (retropidudel neljapäeviti oli kunagi ainult retro, aga nädalavahetustel nii päris ei ole), aga seda lastakse ka piisavalt. Ja muidugi ka see, et mingi 18-aastane tattnokk mu kõrval ei tantsi, sest sinna saab sisse alles siis, kui oled 21 täis. Tartus pidi mingi klubi kuskil vahel lahti olema, kuhu saab sisse alates 25-ndast eluaastast? Või oli see hoopis mingi üritus? Igal juhul peaks uurima. Ma tean, et Tallinnas on mingi pidude sari, mis on mõeldud 30 + inimestele, sinna ma veel mõned aastad ei saaks, aga tegelikult on tore, et selliseid asju korraldatakse 🙂

Ahjaa, mu sõbranna avastas, et mul tegelikult oli siin korteris juba veekeetja olemas (omaniku oma). Nojah, vähemalt on mul nüüd enda isiklik ka olemas esimest korda elus 😀 Ma olin seda ka varem märganud (see ei olnud nii nähtaval kohal), aga mul oli see meelest läinud.

Vot selline oli see nädalavahetus siis. Lõpetuseks paar eilset pilti, mis minu juures tehtud on. Enne peole minekut siis. Suht jama kvaliteediga, aga mis seal ikka.

Sellel pildil oleks ma nagu peast soe 😀 Aga eks meil kõigil vahel mõni kruvi logiseb! 😀

 

Nädalavahetus sõbrannadega / Äkki inimesed siiski muutuvad aja jooksul? (kuid meie eelarvamused ei lase seda meil uskuda) / Mida ma vallalisena olles rohkem olen tegema hakanud ja mida oluliselt vähem?

Sel nädalavahetusel on mul kaks sõbrannat külas, kes hetkel läksid ERM-i, aga kuna ma olen seal juba käinud, siis jätsin sel korral minemata. Eile sai niisama Tartus jalutatud ning väljas söömas käidud. Üks sõbranna nägi Taskus mu eksi ja kui ma küsisin, et millist (ma ei olnud siis koos temaga), siis eeldasingi, et vastus on Võrratu (issand, miks ma talle sellise nime omal ajal siin blogis panin? :D). Ja oli ka!  Sõbranna veel mainis, et ta mõtles, et kas peaks tere ütlema, aga lõpuks ikkagi ei öelnud. Ma ütlesin talle, et õigesti tegi, sest on kaks eksi, kellele mina isiklikult  kunagi tere ei ütleks, kui ma neid nägema peaks juhtuma – need on Ego ja Võrratu.

Ego pole ma pärast meie lahkuminekut kunagi näinud, Võrratut olen ma küll linnas vahel nägema juhtunud, aga iial ei teretaks. Teisi oma ekse ma küll teretaks ja isegi räägiks paar sõna juttu, aga neid kahte pean oma suurimateks vigadeks, mille ma ehk oma elust kustutaksin. Kas just seda, sest kahetseda pole mõtet midagi, aga jah 😀 Kui ma hiljuti kuulsin, et Võrratu sai vahepeal isaks, siis see tuli mulle suure üllatusena, rääkisime ka millalgi ühe sõbrannaga sellest (kes on juhtumisi Võrratu eks, ta oli temaga enne mind koos, temaga saan ma nüüd hästi läbi) ja ta mainis ka, et Võrratut ta küll isana ette ei kujutaks. Samas – inimesed võivad muutuda. See ongi ju see teema, et meie oleme ise eelarvamuslikud, sest me lihtsalt teame, mis sellega kõik kaasneb (liiga kontrolliv vanaema, kelle käpa all kogu perekond on), aga võib-olla on vahepeal asjad muutunud. Inimesed saavad täiskasvanulikumaks ja muutuvad (tulevad ka ehk teiste käpa alt välja).

Mina isegi sain vahepeal täiskasvanulikumaks just olme küsimuste suhtes. Siiani ei olnud ma kunagi (või väga pikalt) kokku puutunud selliste asjadega:

1)  Prügi viis end ise välja. Olgu, ma tean, et päris ise ilmselt mitte, aga ma polnud seda varem eriti pidanud tegema, sest sellega tegeles Härra.

2) Sooja ja külma veenäitude vaatamine vannitoa kraanikausi alt. Annab ikka ukerdada sinna, siis ei näe korralikult mingit numbrit ja sada muud jama. Pärast lööd veel pea vastu kraanikaussi ära. Nagu tavaline asi minu puhul 😀

3) Ma täiega vihkan tekikottide vahetamist. Siiani olin ma kõigis oma suhetes selle töö meestele sokutanud, sest see on nii tüütu. Tallinnas ja enne seda Tartus vallalisena pidin ma seda ka ise tegema, aga viimased kaks aastat oli selles mõttes muretu elu.

4) WC-poti nende lõhnavate jubinate vahetamine pole kunagi olnud minu teema. Sest ka see oli asi, mida mulle meeldib teistele sokutada. Nüüd tuli ikkagi iseendale see asi sokutada 😀

Eks neid asju ole veel, aga hetkel meenusid need. Ma alles eile ostsin veekeetja ja panni, sest need olid varem Härra omad, mul endal oli ainult üks pott ja mõned nõud. Nõusid tõin isa juurest juurde, sest tal on neid meeletult palju. Tunnistan ausalt, et viimased kolm nädalat ei ole ma kodus ise süüa teinud, sellepärast ma pannist puudust ei tundnudki 😀 Ja teed joon ma üliharva, kohvi ei joo üldse, sai ka veekeetjata elatud. Nüüd aga mõtlesin, et ju sellepärast ongi mul lihtsam kokkamisest eemale hoida, kuna ma pole endale panni muretsenud 😀 Eks näis, kas hakkan seda rohkem kasutama. Kusjuures omapärane on see, et kahele inimesele ma veel viitsisin süüa teha, aga üksinda olles no absull ei viitsi, lihtsam on välja sööma minna (tööl nagunii saab lõunapausil ühes kohvikus käidud, kus on väga head kodused toidud ja vahel lähen ka õhtuti välja sööma) või midagi soojaletist osta. Pole absoluutselt tervislik, ma tean seda, aga mugav on. Kuid mikrolaineahju ma endale muretsenud pole ega plaani seda teha ka.

Et selles mõttes on vallaline olemine mulle ka halvasti mõjunud, et süüa ma enam  absoluutselt teha ei viitsi. Kuid samas muud olemelised asjad, mida ma enne mainisin ja millega ma varem absoluutselt (või väga pikalt) kokku ei puutunud, on nüüd minu rida.

Kuidas teil selle kokkamisega lood on? Kui olete vallalised, siis kas viitsite ainult iseendale kokata? Paljudele see nagunii meeldibki, aga kui olete minu sarnane inimene, kes seda iial armastama ei hakka –  kas just vallalisena pole lihtsam seda mitte teha? Minu jaoks küll on 🙂

Lõpetuseks paar pilti eelmisest nädalavahetusest, kui Suudlevates Tudengites käisin 🙂 

Kui palju võib elu ühe aastaga muutuda?

Olete te mõelnud, kui palju võib ühe aastaga elu muutuda? Minu ema ütles alati, et tema jaoks oli kõige pöördelisem see aasta, kui ta mu isaga tutvus, abiellus ja veel lapse ka sai (minu kõige vanema õe siis). Kõik ühe aasta jooksul. Ahjaa, samal aastal lõpetas ta tehnikumi ka veel 😀

Minul nii murrangulist aastat ette pole näidata, aga ühe aasta jooksul vahetasin töökohta ja endisest saatejuhist sai nüüd office manager, kolisin ühetoalisest korterist kahetoalisse ja olin suhtes, nüüd elan selles samas kahetoalises korteris üksinda ja olen vallaline. Tegelikult ega need ehk nii suured elumuutused polegi, aga minu jaoks küll, sest tavaliselt mu elu ühe aasta jooksul nii palju ei muutu. Ahjaa, selle aasta jooksul olin pea kolm kuud töötu ka.

Kuidas teie elu viimase aasta jooksul muutunud on?

“Minu näoga onu” on väga hea film / Lugu sellest, kuidas minust tahetakse must lammas teha / Mina olen see ihnuskoi, kes mitte kunagi jootraha ei jäta!

Nädal on nii kiiresti möödunud, et pole aru saanudki! Eelmisel pühapäeval oli mu sõbrannal sünnipäev ja me käisime kinos – vaatasime uut kodumaiset filmi “Minu näoga onu”, mis oli superäge! Ma vaatan eesti filme alati pigem olematute ootustega, sest enamasti on need minu maitse jaoks liiga igavad. Alati on ka erandeid muidugi – ja see konkreetne film on üks neist! Seal võib lausa näha Evelin Võigemasti peaaegu alasti (paljaid tisse näeb tal küll)  ja ühte teist naisnäitlejat lausa täiesti porgandpaljalt. Minu meelest on Evelin Võigemast üks ilusamaid eesti naisi (ja ta on ka väga hea näitleja). Temas on mingi selline seletamatu seksapiil, mis mõnel inimesel lihtsalt on olemas. See on tegelikult omaette fenomen, kuidas mõnedel see miski on olemas ja teistel see puudub. Mõni pingutab kõigest väest, aga ikkagi on tulemus null, teised ei pea midagi tegemagi, aga neis lihtsalt on see miski, mis inimesi nagu magnet tõmbab. Sama asi kehtib ju ka meeste puhul.

Film ise räägib keerulistest inimsuhetest, eelkõige aga isa ja poja suhetest, mis põimuvad muude elumuredega. Lisaks on teemaks üldine eesti meeste suutmatus tähtsaid otsuseid teha ja pigem eeldada, et kõik asjad nende eest ära tehakse. Eesti meeste emotsioonitus, mis naisi närvi ajab. Ma usun, et paljud mehed (ja ka naised) võivad end selle filmi tegelastega samastuda, sest äratundmisrõõmu on piisavalt. Seega, kes veel seda filmi näinud pole, siis ma kindlasti soovitan seda teha! 🙂 Paneb mõtlema ja nalja saab ka piisavalt 🙂

Sel nädalal jäi mul tantsimine hoopiski ära, sest õpsil oli mingi muu asi ees, ta küll ütles, et ma võiksin tund aega hilisemasse naiste stilistika tundi minna (kus on naisõpetaja, kes rühmas just naiste kehahoiakut ja käte õigesti liikumist õpetab), aga ma olen selline mugav inimene, et ma tahan kohe pärast tööd tantsima minna. Kui ma pean veel kuskil linnas tund aega passima, siis ma väga ei viitsi enam. Pealegi ei meeldi mulle eriti rühmatrennid. Aga eelmisel nädalal sai salsas megapalju pöördeid õpitud ja tehtud, et lausa pea hakkas ringi käima 😀 Mul oli vahepeal päris pikk paus salsas sees (sai rohkem bachatale ja kizombale keskendutud) ja siis kui uuesti sai salsa juurde tagasi mindud, siis ma oleks nagu nullist alustanud 😀 Vot sellise halva mäluga olen. Aga mis seal ikka – nüüd on asjad juba palju paremad 🙂

Neljapäeval käis mul blogilugeja külas. Kes ei mäleta, siis eelmise aasta novembris tutvusin ma Reketi kontserdil ühe naissoost blogilugejaga, kellega me suhtlema hakkasime. Tol ajal sebis ta natuke ka Härra sõbraga, aga sellest ei tulnud midagi välja. Nüüd on tal teine kallim ja nad elavad juba mõnda aega koos. Ta siin korteris ei olnudki käinud, sest meil mingi aeg tekkis suhtlusesse paus, aga väga tore oli teda üle pika aja jälle näha 🙂 Ta mainis, et oli korraks Härra sõbraga Facebookis meie lahkuminekust rääkinud ja isegi sellele sõbrale oli Härra sellest teemast oma versiooni edasi andnud (kus mina olin ilmselgelt see paha, kes teise tüübi leidis :D). Nojah, mulle piisab sellest, et minu sõbrad ja tuttavad teavad, et niimoodi see kohe mitte teps ei olnud. See, mida teised minust nüüd nende juttude põhjal arvavad, ei ole enam minu probleem. Kuigi veits pinda käib küll, et minust selline petja kuvand loodi, aga unustatakse mainida, et ise kobiti enne Tinderisse ja tegelikult taheti varem juba lahku minna. Aga mis seal ikka teha – elu läheb edasi 🙂

Kui nüüd teise teema juurde minna, siis mina olen see ihnuskoi, kes väljas söömas käies peaaegu mitte kunagi jootraha ei jäta. Aga samas, eks ma vist käingi pigem sellistes pubides söömas, päris kallitesse restoranidesse juhtun harva. Kuid eelmisel pühapäeval tegin ma jootraha suhtes erandi! Käisime sõbrannaga pärast kinoskäiku Tasku teisel korrusel söömas ja seal oli ülitore teenindaja! Nimelt tegi mu sõbranna sinna kliendikaardi ja nad  märkasid, et tal on sünnipäev ning ta sai kohe 15-protsendilist soodustust. Mitte et see mingi suur asi oleks, aga üldiselt oli see teenidaja ka üliäge ja tähelepanelik. Üldiselt ei jäta ma kunagi jootraha, sest ma leian, et teenindaja töö ongi mulle asjad lauale tuua ja see, kas jootraha mängib tema palgas suurt rolli, ei koti mind absoluutselt. Näiteks Big Benis käin ma nädalas mitu korda söömas, aga ma ei jäta kunagi jootraha, mis ei tähenda sugugi seda, et ma nende teenindusega rahul poleks, aga samas pole see nüüd midagi nii erilist ka. Kui ma augustis õdedega söömas käisin Suudlevates Tudengites, siis pani mu vanem õde minu eest ka jootraha, sest ta ütles, et tal on piinlik niimoodi, kui tipp andmata jäetakse 😀 Ma ütlesin, et lasku aga käia, sest mul küll piinlik pole. Mu mõlemad õed on teisest puust, nemad jätavad ka alati jootraha, sest neil on piinlik andmata jätta. Aga noh, mu vanem õde ei käi isegi poes ilma meigita, sest äkki keegi tuttav võib näha, seega jah – me oleme üpris erinevad 😀 Kuidas teil selle jootraha andmisega on?

Vot sellised lood siis hetkel. Ma vist lähengi kuhugi kesklinna hommikust (või siis juba lõunat) sööma. Vallalisena ma olen õppinud iseenda seltskonda nautima. Vanasti tähendas minu jaoks üksinda väljas söömas käimine noliferi tunnet, nüüd on see minu jaoks iseenda seltskonna nautimine. Vaata aga, kuidas vaatenurgad võivad aastatega muutuda! 🙂