Fakk/Mis kurat siin Eestis toimub? /ÄSK 18+versioon

Fakk. Fakk. Fakk. Kirjutasin just pika postituse ja kõik kadus ära. Sellist nalja pole mul enam ammu juhtunud, sest WordPress salvestab automaatselt mustandeid, aga sel korral jooksis arvuti kokku – ja salvestatud oli ainult pealkiri. Ilmselt ma enam ei jaksa ega taha sama pikka postitust kirjutada, sest ma ei viitsi, aga lühidalt öeldes :

Eestis juhtub viimasel ajal palju koledaid asju. Arstitudeng Tartus leiti lõpuks ikkagi surnuna 😦 Nüüd on üks Pärnu noormees kadunud… Nende mõlema ühine nimetaja on see, et nad jäid just pärast ööklubis pidutsemist kadunuks. Loodame, et Pärnu noormees leitakse siiski elusalt.

Täna oli Tallinnas ohtlik situatsioon, kus üks mees hakkas nugadega vehkima, mille tulemusel politsei ta maha lasi. Kurb olukord nagunii, aga mind kõige rohkem hämmastas osade inimeste reageerimine, kus hakati politseid süüdistama. Ma ei viitsi topelt kribada, seega kopin selle, mis ma juba Facebookis selle kohta ütlesin:

Lugedes sama teema Facebooki kommentaare Postimehe lehel ei saa ma aru inimestest, kes reaalselt leiavadki, et politsei käitus valesti, kui noaga ründaja maha lasi, et oleks pidanud ikka kuidagi leebemalt jne… Kas politsei oleks pidanud sellele tüübile serenaadi laulma või? Hoiatuslasud õhku tehti, mees ei võtnud kuulda ja vehkis noaga edasi, politsei tegi ainuõige otsuse, kui teda tulistas (ja kui tegutseda on nii lühike aeg, siis oleks jalga tabamine raskem nagunii olnud, mida kõik “targad” seal välja pakkusid jne). Kas oleks siis parem olnud, kui politsei oleks oodanud ja keegi teine oleks veel võinud viga või surma saada (või politsei ise). Mis maailmas me küll elame, kus sellise juhtumi puhul leitakse politsei töös vigu ning hakatakse kaitsma inimest, kes ei allunud politsei korraldustele? Kurb juhtum nagunii, aga ma ei leia, et peaks süüdistama politseid selles, et nad suutsid inimest takistada kellelegi teisele viga tegemast (jah, tema enda elu hinnaga, aga see oli puhtalt mehe enda süü).

Empaatiavõime on hea omadus, aga sellel võiks kuskil ikka piirid ka olla…. Tundub, et tänapäeva maailmas kritiseeritakse neid, kes suudavad sellises kriisiolukorras teha reaalseilt õigeid otsuseid (ehk siis politseid) ja kiidetakse seda, kes on ise süüdi, et asjad üldse nii kaugele läksid (ehk siis nugadega vehkijat).

Ma enne kirjutasin pika jutu sellest, kuidas ma ei mõista, kuidas inimesed ometi saavad süüdistada politseid sellises olukorras, kus nad käitusid väga õigesti. Ning ei mõistagi. Politsei ülesanne ongi tagada inimeste ohutus ja kui nad peavad selleks tulistama, siis seda nad teevadki. Kas oleks siis parem olnud, kui see ründaja oleks saanud süütuid inimesi pussitada? Kas alles siis oleks pidanud politsei reageerima? Meil peaks olema hea meel, et politsei sellises olukorras nii kiiresti reageeris ning ükski süütu inimene surma ega viga ei saanud. Kas see, et tegemist oli ilmselt vaimuhaige inimesega, peaks meis rohkem kaastunnet tekitama? Minus küll ei tekita, ta ise oli süüdi selles, et ta maha lasti. Ja nii ongi. Minu mõistus lihtsalt ei võta, kuidas mõned näevad politsei süüd seal, kus neil seda absoluutselt pole.

Kuna ma ühes suvises postituses kirjutasin väga palju sellisest mängust nagu ÄSK, siis mulle saadeti ÄSK 18+ versioon. Ja mis mul selle vastu ikka olla saaks, kui mulle tahetakse midagi saata, mille ma ilmselt nagunii ise oleksin ostnud. Samuti polnud sõnagi juttu sellest, et ma peaksin sellest blogis kirjutama või mis veel hullem – kellelegi midagi välja loosima. Olen mitmest asjast ära öelnud just sellel põhjusel, et ma ei hakka mitte kunagi mitte kellelegi midagi oma blogis välja loosima. See pole minu stiil lihtsalt.

ÄSK-i uus versioon on muidu väga äge, seda sai ka nädalavahetusel mängitud. Natuke häiris võib-olla see, et osad sõnad nendel küsimustel on eri värvidega, aga see polnud ka nii suur asi. Ma muidugi lootsin veel vürtsikamaid küsimusi, aga seksiga seonduvaid oli piisavalt. Kuid siiski – firmaüritustel ehk pole parim mõte seda mängida, sest peaks ikkagi neid küsimusi esitama inimestelt, kellega seda piinlikku olukorda ei tekiks (mina ei olegi firmapeol neid küsimusi küsinud, see oli lihtsalt näide).

Vot selline lugu siis. 20 minutiga kirjutasin uue ja palju lühema postituse, sest ma ei viitsi enam nii põhjalikult selgitada nagu enne. Krdi WordPress, ma ütlen! 😦

Mõned näited ÄSK 18+versioonist

Nädalavahetus oli nostalgiline – sai oma varasejalgades kribatud luuletusi loetud, mis ma 13-15 aastaselt kaustikutesse kirjutasin. Mu käekiri oli väga loetamatu ja on seda siiani! Õnneks ma kirjutan käsitsi suht harva 😀

Üle-eelmisel nädalavahetusel sai sõbrannaga peol käidud, enne seda oli minu juures väike istumine (sai niisama pilte klõpsitud). Käisime Vabankis, aga igav pidi oli, sest olin juba kell 02.00 kodus. Maasikat ei trumpa miski üle!

Prillidega näeb mind pigem harva – näiteks kodus telekat vaadates

🙂

Kui palju võib elu ühe aastaga muutuda?

Olete te mõelnud, kui palju võib ühe aastaga elu muutuda? Minu ema ütles alati, et tema jaoks oli kõige pöördelisem see aasta, kui ta mu isaga tutvus, abiellus ja veel lapse ka sai (minu kõige vanema õe siis). Kõik ühe aasta jooksul. Ahjaa, samal aastal lõpetas ta tehnikumi ka veel 😀

Minul nii murrangulist aastat ette pole näidata, aga ühe aasta jooksul vahetasin töökohta ja endisest saatejuhist sai nüüd Office Manager, kolisin ühetoalisest korterist kahetoalisse ja olin suhtes, nüüd elan selles samas kahetoalises korteris üksinda ja olen vallaline. Tegelikult ega need ehk nii suured elumuutused polegi, aga minu jaoks küll, sest tavaliselt mu elu ühe aasta jooksul nii palju ei muutu. Ahjaa, selle aasta jooksul olin pea kolm kuud töötu ka.

Kuidas teie elu viimase aasta jooksul muutunud on?

“Minu näoga onu” on väga hea film / Lugu sellest, kuidas minust tahetakse must lammas teha / Mina olen see ihnuskoi, kes mitte kunagi jootraha ei jäta!

Nädal on nii kiiresti möödunud, et pole aru saanudki! Eelmisel pühapäeval oli mu sõbrannal sünnipäev ja me käisime kinos – vaatasime uut kodumaiset filmi “Minu näoga onu”, mis oli superäge! Ma vaatan eesti filme alati pigem olematute ootustega, sest enamasti on need minu maitse jaoks liiga igavad. Alati on ka erandeid muidugi – ja see konkreetne film on üks neist! Seal võib lausa näha Evelin Võigemasti peaaegu alasti (paljaid tisse näeb tal küll)  ja ühte teist naisnäitlejat lausa täiesti porgandpaljalt. Minu meelest on Evelin Võigemast üks ilusamaid eesti naisi (ja ta on ka väga hea näitleja). Temas on mingi selline seletamatu seksapiil, mis mõnel inimesel lihtsalt on olemas. See on tegelikult omaette fenomen, kuidas mõnedel see miski on olemas ja teistel see puudub. Mõni pingutab kõigest väest, aga ikkagi on tulemus null, teised ei pea midagi tegemagi, aga neis lihtsalt on see miski, mis inimesi nagu magnet tõmbab. Sama asi kehtib ju ka meeste puhul.

Film ise räägib keerulistest inimsuhetest, eelkõige aga isa ja poja suhetest, mis põimuvad muude elumuredega. Lisaks on teemaks üldine eesti meeste suutmatus tähtsaid otsuseid teha ja pigem eeldada, et kõik asjad nende eest ära tehakse. Eesti meeste emotsioonitus, mis naisi närvi ajab. Ma usun, et paljud mehed (ja ka naised) võivad end selle filmi tegelastega samastuda, sest äratundmisrõõmu on piisavalt. Seega, kes veel seda filmi näinud pole, siis ma kindlasti soovitan seda teha! 🙂 Paneb mõtlema ja nalja saab ka piisavalt 🙂

Sel nädalal jäi mul tantsimine hoopiski ära, sest õpsil oli mingi muu asi ees, ta küll ütles, et ma võiksin tund aega hilisemasse naiste stilistika tundi minna (kus on naisõpetaja, kes rühmas just naiste kehahoiakut ja käte õigesti liikumist õpetab), aga ma olen selline mugav inimene, et ma tahan kohe pärast tööd tantsima minna. Kui ma pean veel kuskil linnas tund aega passima, siis ma väga ei viitsi enam. Pealegi ei meeldi mulle eriti rühmatrennid. Aga eelmisel nädalal sai salsas megapalju pöördeid õpitud ja tehtud, et lausa pea hakkas ringi käima 😀 Mul oli vahepeal päris pikk paus salsas sees (sai rohkem bachatale ja kizombale keskendutud) ja siis kui uuesti sai salsa juurde tagasi mindud, siis ma oleks nagu nullist alustanud 😀 Vot sellise halva mäluga olen. Aga mis seal ikka – nüüd on asjad juba palju paremad 🙂

Neljapäeval käis mul blogilugeja külas. Kes ei mäleta, siis eelmise aasta novembris tutvusin ma Reketi kontserdil ühe naissoost blogilugejaga, kellega me suhtlema hakkasime. Tol ajal sebis ta natuke ka Härra sõbraga, aga sellest ei tulnud midagi välja. Nüüd on tal teine kallim ja nad elavad juba mõnda aega koos. Ta siin korteris ei olnudki käinud, sest meil mingi aeg tekkis suhtlusesse paus, aga väga tore oli teda üle pika aja jälle näha 🙂 Ta mainis, et oli korraks Härra sõbraga Facebookis meie lahkuminekust rääkinud ja isegi sellele sõbrale oli Härra sellest teemast oma versiooni edasi andnud (kus mina olin ilmselgelt see paha, kes teise tüübi leidis :D). Nojah, mulle piisab sellest, et minu sõbrad ja tuttavad teavad, et niimoodi see kohe mitte teps ei olnud. See, mida teised minust nüüd nende juttude põhjal arvavad, ei ole enam minu probleem. Kuigi veits pinda käib küll, et minust selline petja kuvand loodi, aga unustatakse mainida, et ise kobiti enne Tinderisse ja tegelikult taheti varem juba lahku minna. Aga mis seal ikka teha – elu läheb edasi 🙂

Kui nüüd teise teema juurde minna, siis mina olen see ihnuskoi, kes väljas söömas käies peaaegu mitte kunagi jootraha ei jäta. Aga samas, eks ma vist käingi pigem sellistes pubides söömas, päris kallitesse restoranidesse juhtun harva. Kuid eelmisel pühapäeval tegin ma jootraha suhtes erandi! Käisime sõbrannaga pärast kinoskäiku Tasku teisel korrusel söömas ja seal oli ülitore teenindaja! Nimelt tegi mu sõbranna sinna kliendikaardi ja nad  märkasid, et tal on sünnipäev ning ta sai kohe 15-protsendilist soodustust. Mitte et see mingi suur asi oleks, aga üldiselt oli see teenidaja ka üliäge ja tähelepanelik. Üldiselt ei jäta ma kunagi jootraha, sest ma leian, et teenindaja töö ongi mulle asjad lauale tuua ja see, kas jootraha mängib tema palgas suurt rolli, ei koti mind absoluutselt. Näiteks Big Benis käin ma nädalas mitu korda söömas, aga ma ei jäta kunagi jootraha, mis ei tähenda sugugi seda, et ma nende teenindusega rahul poleks, aga samas pole see nüüd midagi nii erilist ka. Kui ma augustis õdedega söömas käisin Suudlevates Tudengites, siis pani mu vanem õde minu eest ka jootraha, sest ta ütles, et tal on piinlik niimoodi, kui tipp andmata jäetakse 😀 Ma ütlesin, et lasku aga käia, sest mul küll piinlik pole. Mu mõlemad õed on teisest puust, nemad jätavad ka alati jootraha, sest neil on piinlik andmata jätta. Aga noh, mu vanem õde ei käi isegi poes ilma meigita, sest äkki keegi tuttav võib näha, seega jah – me oleme üpris erinevad 😀 Kuidas teil selle jootraha andmisega on?

Vot sellised lood siis hetkel. Ma vist lähengi kuhugi kesklinna hommikust (või siis juba lõunat) sööma. Vallalisena ma olen õppinud iseenda seltskonda nautima. Vanasti tähendas minu jaoks üksinda väljas söömas käimine noliferi tunnet, nüüd on see minu jaoks iseenda seltskonna nautimine. Vaata aga, kuidas vaatenurgad võivad aastatega muutuda! 🙂