“Eestimaa uhkusest”, raamatutest ja kehakaalust

Vaatasin täna “Eestimaa uhkuse” kordust ja põhimõtteliselt kogu saate jooksul nutsin. Kui see viimati kuus aastat tagasi eetris oli, siis elasin ma veel Tallinnas, aga ma mäletan, et siis see saade mind küll nii palju ei liigutanud. Tõsi – emaks saamine on mind kuidagi palju emotsionaalsemaks muutnud. Täna E ka vaatas, et mis sel emmel ometi viga on – nägu punane ja pisarad muudkui jooksevad 😀

Tegelikult on nii tore teada, et meie hulgas on väga palju häid inimesi, kes aitavad teisi ilma midagi vastu soovimata. Ja veel parema tunde tekitab see, et neid inimesi märgatakse ja tunnustatakse. Öeldakse ju ikka, et eestlase lemmikmagustoiduks on teine eestlane, aga alati see ei pea paika. Enamasti lausa ei pea paika, kuigi tõsi – eks negatiivne jääb alati rohkem silma. On ju olemas lausa mingi ütlus, et positiivsest kogemusest räägib inimene ainult ühele sõbrale edasi, aga negatiivse puhul jõuab see alati vähemalt kümne inimese kõrvu. Sotsiaalmeedia maailmas ilmselt sadade ja lausa tuhandeteni.

Olen siin vahepeal palju lugenud ja jõudsin just sama numbrini, mis ma kogu eelmise aasta jooksul lugesin – ehk siis olen vähem kui kahe kuuga lugenud 19 raamatut! Mu eesmärk oli palju tagasihoidlikum, aga nüüd usun, et aasta jooksul jõuan vähemalt 40-50 raamatut küll läbi lugeda. Jah, kui tempo oleks edaspidi sama kiire, siis jõuaks palju rohkem, aga eks see mingi hetk nagunii aeglustub. Sügisel läheb ju E lasteaeda ja mina lähen tööle tagasi, mis tähendab seda, et aega jääb palju vähemaks.

Olen selle suure lugemise käigus leidnud endale uue lemmikkirjaniku, kelleks on rootslane Fredrik Backman. See on täiesti uskumatu, kuidas mõnele inimesele on seda kirjutamisannet antud. Kui “Britt-Marie oli siin” ja “Ärevil inimesed” olid juba ülihead, siis “Mees nimega Ove” on meisterklass omaette. Ma olin sellest palju head kuulnud ja olin üpris kindel, et see on väärt lugemiselamus (sest Backman on nagunii hea – selles ma enam ei kahtle), aga see ületas kõik mu ootused (all Instagrami viites saab sellest täpsemalt lugeda). Nüüd tahaksin tema raamatule “Vanaema saatis mind ütlema, et palub vabandust” käpad külge panna, aga Marsile on ka ilmselt kergem lennata, kui seda raamatut kuskilt saada. Raamatupoodides ei ole ja kui tuleb, siis on minutitega läinud. Raamatukogudes on pooleaastased järjekorrad sellele raamatule. Ma muidu ei salli üldse e-raamatuid, aga selle raamatu puhul olen vist nõus erandi tegema – Ellus pidi olemas olema.

Mind on sel aastal mõned raamatud nutma pannud – kokku kolm, millest kaks on Backmani teosed. “Britt-Marie oli siin” ja “Mees nimega Ove” olid siis need kaks. Kolmas raamat on Ashley Audraini “Kahtlus”, mida ma jaanuaris lugesin.

Et jah – neid kolme raamatut kindlasti soovitan, aga eelkõige just Fredrik Backmani.

Mis siis veel? Elu kulgeb vaikselt edasi, aga olen ise ka natuke mõelnud sellele, et ma pole oma kehakaaluga ikka teps mitte rahul. Kui pärast sünnitust võtsin nelja kuuga 115 kglt 90-le alla, siis nüüd kaalun 92. Ja seda juba viimased aasta (mõned kilod siia-sinna, korraks vist nägin numbrit 88 ka). Ilmselt oli minus mingi naiivne lootus, et kui alguses oli mu kaalulangus kiire, siis on see ka edaspidi selline. Sinna mu lootus kaduski, sest see ei olnud niimoodi. Ja vahepeal on see kõik nii raske, sest ma tahaksin 20 kg kergem olla. Aga ilmselgelt mul puudub igasune tahe ja motivatsioon selleks midagi teha. Mu kõht on endiselt selline, et nii mitmedki ilmselt arvavad, et oi, kui tore, et nad kohe uue lapse otsa tegid, mis ei vasta üldse tõele. Kui E-le kunagi ka järelkasvu tuleb, siis on see alles nelja-viie aasta pärast. Sellel on palju põhjusi – eelkõige see, et mul oli keisrilõige ja kuigi uue seaduse järgi mängiks aeg meie kasuks, sest nüüd säilib ju endine vanemahüvitis siis, kui saada kaks last kolme aasta jooksul, aga ma leian, et võiks siiski pikem vahe olla. Arst ei soovitanud rasestumist kuskil kahe aasta jooksul, aga pigem mitte riskida. Teiseks tahaks suuremat korterit ja sellega läheb ka aega – seega on mõttekam enne tööle minna ja siis edasi vaadata. Kolmandaks ma alles sain normaalselt hakata magama, ma pole valmis uuesti seda tralli niipea läbi tegema.

Ja neljandaks – ma kaalun liiga palju, et rasedaks jääda ja siis lõpetada jälle kolmekohalise numbriga. Ja kui ma end kätte ei suuda võtta, siis ma ei taha ka rasedaks jääda. Hendrik küll siin mõni nädal tagasi tegi ettepaneku, et teeks ikka kaks last järjest, mis oligi meie esialgne plaan, kui me veel ei teadnud, mis meid ees ootab. Aga ma saatsin ta kukele ja ütlesin, et see pole hea mõte.

Et jah – tulles tagasi nüüd kehakaalu juurde, siis ilmselt on mul endiselt raske leppida, et sel korral ei kao midagi ilma vaeva nägemata ära. No midagi kadus, aga 20 kg oleks ikkagi veel vaja. Ja ma olen üsna kindel, et see on osaliselt ka elu õppetund. Ma võtsin seda alati nii iseenesestmõistevana, et ma olen normaalkaalus. 29 aastat oma elust ei olnud ma kordagi pidanud mõtlema sellele, et äkki miski on mulle kitsas. Enamasti sobis M kui valatult selga ja nüüd neid pilte vaadates on kurb meel, et see enam niimoodi ei ole. Huvitav on ka see, et kui ma 115 kg lõpurasedana kaalusin, siis ma ennast paksuna ei tundnud. Aga ilmselt tuligi see sellest, et ma kandsin endas uut elu, mis ei jätnud sellistele mõtetele ruumi. Ka Mehhikos peaaegu 90 kiloni jõudes ei tundnud ma end suurena, sest kui ma Eestisse tagasi jõudsin, kadusid need kilod sama kiiresti või kiireminigi, kui jõudsid tekkida. Ilma midagi tegemata. Kuid siis ma olin 20.

Ja nüüd olen ma 31. Vanus, kust mitte miski ei kao enam niisama. Ja ilmselt on see ka märguanne, et kui sa midagi ette ei võta, siis sa võid 100kilosena või veel rohkemana lõpetada.

Kui see enda motiveerimine allavõtmise nimel oleks vaid sama kerge kui lugemise suhtes! Kuid seal on üks suur erinevus – ma olin kunagi väga suur lugeja, lihtsalt aastate jooksul natuke eemaldusin raamatutest ja eriti just ilukirjandusest. Seega kui nüüd uuesti lugema hakkasin, ei olnud see mingi eneseületus, vaid puhas nauding.

Kehalise aktiivsusega on lugu hoopis teine – ma olen alates sünnist saati vihanud seda. No olgu – alates sellest ajast, kui ma mäletan. Pole ma iial seda nautinud ja ka jalutamine on minu jaoks ebameeldiv tegevus. Oli seda siis, kui ma olin normaalkaalus ja on seda praegugi. Rääkimata siis mõnest muust füüsilisest pingutusest. Olgu, ainus erand on seks, aga sellega vist kaugele ei purjeta 😀

Et jah – kui Hendrik mu suure surmaga jalutama saab ja pärast mainib, et oli ju tore, siis ma vaatan teda nagu hullumeelset, sest mul küll lõbus polnud. Ma väsin kergesti ja muidugi tuleb see mu ülekaalust. Hendrikul endal pole ju iial sellega muret olnud – pigem teistpidine teema, et ta ei võta juurde. Eliastel üldse ei ole seda probleemi – Hendriku peres on kõik saledad ja normaalkaalus.

E-ga käibki enamasti jalutamas Hendrik ja ilmselt sealt mu probleem on ka alguse saanud. Olles ise veel rohkem jalutamisest võõrdunud kui varem (kuigi ma pole seda iial armastanud), siis on see suur probleem. Lisaks sellele, et see mulle lihtsalt ei meeldi, siis see ka väsitab mind. Mille taga ongi see, et ma ei liiguta end üldse.

Isegi mõte, et ma peaksin oma suhtumist kardinaalselt muutma, ajab mul südame pahaks. Seda nii liikumise kui toitumise suhtes. Ma olen ise ka paljude asjade suhtes arvamusel, et esimene samm on kõige keerulisem. Kuid kui see on juba tehtud, siis läheb kergemaks. Kahju, et ma sama suhtumist kehakaalu langetamise puhul rakendada ei suuda.

37 kommentaari ““Eestimaa uhkusest”, raamatutest ja kehakaalust

  1. Võta ennast kokku kaalu osas, pärkselt ka. Kevad tulekul ka, vōimalik rohkem end liigutada. Ideaalne oleks muidugi trenn ja toitumine korda. Nt mōne trenazööriga saad ju ka raamatut lugeda, ühendada see mingi hea tegevusega. Lisaks veel see, et kui end kaalu osas kätte ei vōta, vōivad igasugi tervisehädad kimbutama hakata. Seda vaevalt tahad…

    • Ei taha muidugi, aga inimese aju ei tööta alati niimoodi. Minu oma vähemalt mitte. Ja kahjuks on sellega nii paljud teisedki kimpus, sest Eestis on ülekaaluliste inimeste protsent väga suur 😦

      Ma olen kunagi seda geenitesti teinud. Vähemalt midagi selle sarnast. Siis kui ma veel normaalkaalus olin. Seal oli toodud, et suur oht ülekaaluks, mida ma siis muidugi ei kuulanud, aga samas oli ka kohe klausel, et füüsilise aktiivsuse puhul kaotab kergelt kilosid. Mida ma isegi täitsa usun, sest elu erinevatel perioodil on kaal isegi niisama langenud – seega aitaks füüsiline aktiivsus sellele palju kaasa.

  2. Su ausus ja avameelsus on värskendav ja sümpaatne, tahaks kohe kuidagi aidata:) Aga môtted, mis tekkisid: probleemi nägemine ja tunnistamine on juba pool võitu:) aga vôta tôesti midagi ette, sest moel vôi teisel hakkab see varem vôiks hiljem tervisele.. kui sa juba ütled, et on väsitav käia on probleem suur. Sul on väike laps ja abikaasa, kes vajavad sind enda kôrvale veel kaua kaua, ehk tekib motivatsioon nende nimel?:) aga eelmist kommentaari lugedes turgatas tôesti, et alustada nt sellest tubasest väntamistrenazöörist kasvôi teleri ees tund/pool päevas.. ja kui vôhma juba rohkem saab ka rohkem liikuma ehk. Minu tôhusaim raseduskilode kulutaja oli kärutamine siiski:) Aga kui sul geenitest andis sellise hinnangu siis mul tekkis juba sportlik huvi, et mida selle vähese trenazöòril sôtkumisega saavutada vôiks 😁 ei pea isegi uksest väljuma, piisab diivanilt maha libisemisest. Ps: mis geenitesti tegid?

    • Issand, ei mäletagi. See oli aastaid tagasi, ma ei tea, kas see oli seesama, mida praegu saab teha. Ma nagu ei leidnud kuskilt neid tulemusi enam…

      Aga jah – varem mulle lihtsalt ei meeldinud jalutamine, aga see ei väsitanud mind ka. Nüüd ei meeldi ja väsitab lisaks.

  3. Sa käisid ju kunagi tantsimas 🙂 Aga seda vist praegu enam teha ei saa.
    Jalutada mulle muidu meeldib, samuti matkata, aga muus mõttes tekitab igasugune sport ja trenn minus ka õudu. Diivanil kaneelisaiu süüa on palju mõnusam 🙂

    • Samas klubis siis oleme 😀

      Jaa, hetkel ei saa tantsimas käia. Ja see oli Tartus ka, Põlvas suurt pole. Taheti enne koroonat mingi Ladina-Ameerika tantsude grupp avada, ma mäletan, aga liiga vähe tahtjaid oli. Siin on palju rahvatantsu, aga see mind ei köida.

  4. Vahelduvpaastu on üsna kerge jälgida, ei pea kardinaalselt muutma oma toitumist ja jälgima mingeid dieete, vaid aega, mil sööd. Nt esimest korda sööd päeval kl 12 ja peale 20 enam ei söö. Võid ka varem alustada ja varem lõpetada, nn söömise aken on siis 8h. Mul endal on kergem olla söömata hommiku poole ja raskem õhtuti. Jalutamisega see häda, et kulub nii palju aega, kuigi värskes õhus liikumine annab hea tuju.

    • Ma olen kuulnud jah, et mõnda aitab see paastumise põhimõttel toitumine, aga ma ei tea, kas see väga hea on. Ilmselt lühiajaliselt ainult.

      Mul endal on ka just õhtuti raske söömata olla, hommikul ei ole nii hull. Hommikust sööma hakkasin ma alles raseduse ajal, enne seda ei söönud eriti kunagi. Esimene toit oli alles lõunasöök. Nüüd söön ikka hommikuti ka, aga siis palju ei taha. Õhtul samas võiks elevandi nahka pista…

      • Minul sama teema – just õhtul tulevad kõik isud. Olen ka pannud piiriks, et peale 6-7 ikkagi ei söö, tegelikult on õhtusöök selleks ajaks juba ilusti ära tehtud ja kaloraažilt enam midagi kehale juurde ei ole vaja. Vb aitab sind ka, minul aitab see kenasti normaalkaalus püsida.

      • H, väga tubli oled! See vist oleneb ka palju, mis kell magama lähed. Kui kell 01.00 minna, siis tundub kell 18.00 muidugi liiga hull…

      • Ei pea ju olema kl 18 viimane toidukord. Haiglates jm hoolduasutustes on mu meelest ikka tavaline, et on veel mingi nö une eelne vahepala. Ja usun, etenamus teeb veel õhtu jooksul mingi teeja küpsise/võileiva/smuuti või misiganes ampsu. Kl 20 see vahepala teha ja sellega ära harjud, siis keha varsti enam ei nõua ka hiljem mingit näksi. Oma väga suvakatest näksimisharjumustest olen lahti saanud sellega ,et valisin näksi asemel lihtsalt tee või muu meelepärase (kuid kalorivaese) joogi.

      • Kell 20.00 kõlab paremini tõesti. Sest ma enne südaööd tavaliselt magama pigem ei lähe. Kui nüüd kuidagi jõuaks sinna esimese sammu juurde. Ütlesin Hendrikule ka, et kirjutasin sel teemal, ta kohe küsis, et kas siis võtad midagi ette 😀 Ma vastasin, et kui oma ajuga sinna jõuan, siis jah.

        Sest noh – eks mul ongi kaks varianti. Kas mitte hädaldada või midagi ette võtta. Sest niisama hädaldamine ei aita jah, blogis on end vahel hea välja elada. Lihtsalt eks Hendrik on ju ka kuulnud, et ma pole päris rahul kehakaaluga ja kuigi ma suudan sellega elada, siis ideaalis ma tahaksin vähem kaaluda. Et mul pole mõtet talle hädaldamas käia, kui ma midagi selles suhtes ei tee. Ma nagunii teen seda viimast, sest selline ma olen, aga point on jah see, et peab enda sisse vaatama ja otsustama, et kas lepin uue kehakaaluga täielikult või võtan midagi ette.

  5. Ma sain ise alles hiljuti sellest arusaamast lahti, et hommikuti peab sööma. Aastaid ajasin vastumeelselt endale hommikusööki sisse. Nimi on sellel lihtsalt paast ja see võib inimesi hirmutada ja samastatakse see näljutamisega. Tänapäeva inimesed kardavad lausa paaniliselt näljatunnet. Aga kasuks tuleb kindlasti enesedistsipliinile ja aitab märgata, kui palju tegelikult sööme igavusest ja harjumusest.

  6. Kui sulle raamatuid lugeda meeldib, siis soovitan jalutamise sellega ühendada! Äkki hakkab isegi jalutamine kunagi meeldima, aga vähemalt pole esialgu igav! Audioraamatute kuulamine võib alguses võõras tunduda, aga varsti harjub ära, eriti kui leiad endale sobiva raamatu/jutustaja. Paljud võib-olla ei tea seda (mina ei teadnud veel paar aastat tagasi), aga näiteks Spotify’s on väga suur valik igasuguseid audioraamatuid saadaval, tuleb ainult natuke tuhlata, et endale meeldivad üles leida. Äkki on seal ka midagi hispaania keeles? Ja ei pea ju alustama kohe pikkade jalutuskäikudega. Pane nt esialgu paika umbes ühekilomeetrine tiir ja kui see enam ei väsita, saad selle pikemaks venitada. Peaasi on liikumisharjumus tekitada, küll siis on kergem kaalust ka jagu saada!

    • Jaa, see on muidu hea mõte küll. Ma natuke pelgan neid audioraamatuid küll, sest olen kuulnud, et need robotid on väga nõmedad, kes neid loevad. Vähemalt eesti keeles. Aga samamoodi nagu ma pole veel ühtegi e-raamatut lugenud, aga vist plaanin seda teha – järelikult tuleb vist teiste asjade suhtes ka oma prioriteedid paika panna.

  7. Võiksid siin või kunagi mõnes blogipostituses avada, kuidas raamatuid lugemiseks valid. Mulle ei jää poes või mujalgi kunagi sellised raamatud, mida sina loed, silma. Huvitav oleks teada, kust need leiad?

    • Mellu, ikka võin. Aga lühidalt öeldes – ma olen Facebookis Lugemise Väljakutse grupis, seal paljud kirjutavad arvustusi. Ma sinna ise ei kirjuta, ainult jälgin. Ja Instagramis jälgin palju bookinstagrame – sealt saan ilmselt enamik soovitusi. Jõudsin nendeni niimoodi, et hakkasin ise raamatupostitusi tegema ja siis osad hakkasid mind ka jälgima. Lisaks aitavad hashtagid – erinevate kirjastuste omad näiteks. Jälgin enamik kirjastusi Instagramis ka.

      Paljud eesti bookinstagrammerid lisavad ka hashtage #loemekoos, #minaloen, #lugedaonmõnus – siis sealt saab leida.

      Ja vaatan niisama raamatupoes ringi. Internetis küll, eelistan Rahvaraamatut. Kuna nüüdseks on juba mõned head autorid mulle silma jäänud ja olen nende raamatuid lugenud (Fredrik Backman, Ruth Ware, Marje Ernits näiteks), siis nende puhul juba tean, et võib riskida. Postituses mainitud Ashley Audrain oleks ka seal nimekirjas, aga tal on ainult üks raamat. Vähemalt eesti keeles küll. Mulle meeldib emakeeles lugeda, kuigi tahaks aasta jooksul ühe inglise-ja ühe hispaaniakeelse raamatu ka läbi lugeda. Viimane on muidugi eriti suur väljakutse, just ilukirjanduse mõttes. Mul on olemas ka mõned hispaaniakeelsed raamatud, aga lugenud veel pole. Mehhikos lugesin paar raamatut hispaania keeles, aga pärast seda olen vist ainult ühe raamatu hispaania keeles lugenud.

      Et jah – niimoodi ongi soovitused minuni jõudnud. Samas Marje Ernitsani jõudsin suvalt – raamatukaas meeldis, oli soodukas – ainult 2.95. Ma ei oodanud sellest raamatust midagi, aga oli hea, pärast seda tellisin veel kaks raamatut temalt, milles üks ka meeldis (teist pole veel lugenud). Minu jaoks oli see naine tundmatu eesti autor. Googeldasin, tegemist on 73-aastase naisega, kes hakkas alles 55-aastaselt raamatuid kirjutama.

      Kuna ma edaspidi hakkan raamatukogusid rohkem külastama, kui enda ostetud varud loetud saavad, siis on mul juba mingi teatud nimekiri olemas, mis raamatuid ma laenutada tahan. Uute raamatute puhul on jah see keeruline, et neid pole raamatukogus, sellepärast olen ka raamatuid ostnud.

      Mul küll otseselt pole oma lemmikžanri, aga tõele au andes on mulle meeldima hakanud psühholoogilised põnevikud (nagu Ashley Audraini “Kahtlus”, Ruth Ware’i”Naine kajutist nr 10″ – viimaselt autorilt on mul mitu raamatut ees ootamas). Kriminullidest eristab neist see, et pole enamasti otsest kuritegu, politseid, kohust, vähemalt pole selle uurimine põhiteemaks, aga on mingi sündmus, mille ümber hakkab tegevusliin toimuma ja lõpp on enamasti hoopis teistsugune, kui sa eeldad. Tihti jäävad otsad ka lahtiseks (aga ei pruugi). Pahalane on enamasti see, keda sa isegi ei kahtlusta. Just see teebki põnevikust hea põneviku, et sa ei saa aru, kuidas see lõpeb. Kui saad alguses kohe aru, siis on liiga läbinähtav.

      Et jah – lühidalt öeldes niimoodi leian raamatuid 🙂 Kuigi see vist polnud ka päris lühidalt.

      Muidu on üks hea koht ilmselt raamatute avastamiseks veel Goodreads, kus saab neid lausa viiepallisüsteemis hinnata, aga seda mul endal pole. Pole nagu vajadust tundnud.

  8. Mu meelest igasugused lambikad dieetitamised on mõttetud. Suured muutused algavad ikka seestpoolt, ehk elustiili muutustest. Muidugi tuleb igaühel ise sinnamaale jõuda, et suuta oma soovide järgi ka toimida.
    Minu jaoks on laps(ed) olnud just hea motivaator igasugusteks harjumuste muutusteks, olgu selleks regulaarsed toidukorrad, tervislikud toiduvalikud või vähemalt igapäevane jalutuskäik.. Kõik need asjad on alguses tüütud olnud, aga mõistsin, et laste harjumused on vanemate endi kätes ja see, et ise ka teekonna käigus need harjmused omandan on olnud meeldiv tõde. Olen hakanud ka kodus trenni tegema, sest vanemdamine tundub vahel nii raske ja väsitav ning väike trenn on hea moodus auru välja lasta ja veidi endamisi olla, boonustega. Loodan, et miski juhatab sind kunagi sinna muutuste teekonnale, sest see on tegelikut imeline 🙂 Mäletan ,et kunagi enne pereloomist oli mul nimekiri isikuomadustest või harjumustest, mis mulle enda puhul ei meeldi. Nüüd saan nii paljude kohta öelda, et olukord on muutunud… paremaks.

  9. Audioraamatutel jah vbl mingid robotid aga ise kasutan kōndimise/jooksmise taustaks ERRi järjejutte. Väga mōnusad!

    • Jaa, see võib küll hea olla! Või siis vahelduseks mõni podcast. Ma pole nende suur armastaja, aga vahel olen mõnda üksikut juhtunud küll kuulama 🙂

  10. Äkki kui tööle lähed siis hakkab veidi veel langema? Ei saa päris igal hetkel ükskõik mida süüa + peab kasvõi natuke liigutama, et tööle kohale jõuda… 😄 Ma ise ka ei kannata sihitult jalutamist, aga kui punktist A punkti B pean jala minema, siis imeväel kaal on alati langenud. Näiteks kui jala koolis käisin, missis et see oli ainult 15min üks suund, siis olin paremas vormis. Kui laeva tööle läksin, siis… Sa ei taha teada… Seal on tasuta söök ja “kodu” liftiga 2 korrust kõrgemal… 😄😄😄

    • Täitsa võimalik jah, sest siis peab nagunii rohkem ringi kõndima tõesti. Loota ju võib jah 😀

      Minuga on vist see teema kahjuks, et kui olen stressis, siis kaal langeb. Kui olin saatejuht viimased kuud aastal 2016, siis olin 66 kg, enne seda olin ikka üle 70, aga just siis oli see ärevus ja hirm, et tahan midagi muud teha jne. Samas – eelmisel aastal olin ka E magamatuse pärast stressis, aga siis küll kaal ei langenud. Langes pigem siis, kui ta veel hästi magas (esimesed pool aastat siis):D Nii et mine võta siis kinni, mis süsteem toimib 😀

  11. Liikumisest on vähe kasu kui toitumine paigas pole 🙂 Ise ka peale kolmandat last maadlen kaaluga. Laps sündis ära ja kui kaal peaks langema, siis mul on lapse sünnihetkest tõusnud ca 35kg. Esimesed 20kg tulid poole aastaga. Sealjuures ei muutunud mu toitumine, laps sai kenasti rinda, jalutasin jne. Kaks toitumisnõustajat on menüü üle vaadanud, igati hästi justkui kõik. Arst ütles, et stressist, aga samas tõdes et sellele head lahendust polegi (peale stressist vabanemise). Ainus mis mul on aidanud on, on keto dieet, aga kuna ma ise olen pigem salati-värske kraami usku ja liha üldse ei söö, ei suuda seda dieeti isegi tervise nimel kaua pidada. Aga seal on tõesti nii, et kaal alaneb päris kiires tempos, kõht kunagi tühi pole ja kui selle eluviisi omaks võtad, siis ei tule kilod ka tagasi. Diabeetikud toituvad nii nt.

    • Aa ja miks ma ütlen, et liikumisest vähe kasu, on mu oma kogemus. Vb teistel teisiti. Mul nüüdseks kaks suurt aktiivset koera, kellega iga päev pikad jalutuskäigud, trennid, palli loopimised jne. Paar tundi aeroobset tegevust ikka lisaks tavapärasele lastega mängimisele ja kodus toimetamisele. Null kasu. 😦

      • See vist jah sõltub kehatüübist, kas liikumine aitab või mitte. Ilmselt ilma toitumise muutmiseta suuri samme nagunii ei saa teha. Ma enda kohta ei oska veel öelda, sest pole liikuma hakanud.

  12. Ma kiidan sind, sa oled väga tubli lugeja.Mul siiani üks raamat veel lugemisel. Hakkasin lugema ja nüü seisab, ega vist lugemisega on ka see, et kui on mingi vaim peal siis loed. End lugema sundimine ole hea, et hambad ristis pead lugema. Kuidas sa üldiselt suhtud eesti klassikasse kas oled mõnda teost ka lugenud. näiteks minul on plaan lugeda “Kõrboja peremees” ma filmi olen hulgi kordi näinud, aga film ja raamat on erinevad.

    • Suhtun üpris hästi. Üheks lemmikuks eesti klassikuks on Andrus Kivirähk. Nii “Rehepapp” kui “Mees, kes teadis ussisõnu” meeldisid mulle mõlemad, aga lugesin neid muidugi ammu. Nüüd vist võib teda ka juba klassikuks nimetada 😀

      “Kõrboja peremeest” ma vist pidin gümnaasiumis lugema, aga suurt ei mäleta sellest. “Tõe ja õiguse” esimest osa olen lugenud ja muidugi filmi ka näinud, aga teisi mitte. Lemmikraamat see just pole, aga täitsa mõistan, miks see klassika on.

      Ma ise muidugi eelistan pigem muud lugeda, aga olen palju head kuulnud Tõnu Õnnepalust (kasutab ka pseudonüümi Emil Tode), kelle raamatud võiks huvi küll pakkuda.

  13. Ma pigem arvan, et sind aitaks toitumiskava. Fitlap näiteks. Hakata nüüd üle öö trenni vihtuma, oleks liiga suur muutus ja pingutus, sellise hurraaga peale lendamine tavaliselt kaua ei kesta. Pealegi võtab trenni tulemuste avaldumine liiga kaua aega. Pingutad kõvasti, aga midagi ei muutu veel tükk aega. Ei ole väga motiveeriv.

    Fitlap toimib, olen selles 100% veendunud, aga see on lihtsalt julmalt tüütu, et kogu aeg vaarita midagi. Kui käid tööl, pole selleks aega ega jaksu. Kuna sa oled veel kodune, siis võiks ideeliselt see sulle hästi sobida. Tulemused tulevad kiirelt. Pealegi võiks see olla tore blogiprojekt, annad meile oma edust korrapäraselt ülevaateid 🙂

    • Jah, eks see vist nii on jah, et toitumine ja mõõdukas treening korraga annab tulemusi. Ma pean veel mõtlema ja vaatama, aga toitumiskava on üks variant küll jah.

  14. Selleks, et jalutamisega kaalust alla votta peab ikka tunde ja tunde jalutama.
    Liigutamine on tervise ja enesetunde koha pealt oluline. Aga selleks et liigutamisega kaalust alla votta tuleb korralikult trenni teha (ja siis on oht peale trenni suurest naljast veelgi ohkem suua).
    See on lihtne matemaatika – uuri kui palju peab liigutama selleks et ca 7000 kcal kaotada (vordne ca 1 kilogrammiga).
    Palju liikuvad inimesed on tihti peenikesed kuna neil lihtsalt ei ole aega suua.

    Kaalust aitab alla votta ikkagi toitumine. Ma peaksin nadal aega toitumispaevikut kuhu absoluutselt koik kirja paneksin. Ja siis vaataksin ule mitu tassi piimaga kohvi, mitu kommi, mitu viilu juustusaia jne ma siis soon. Elimineerima ei pea ju midagi aga teadlikum toitumine aitab kindlasti kiiresti kaalust alla votta.
    Naiteks kuue juustusaia asemel neli, kahe piimakohvi asemel uks voi hoopis opid ilma piimata jooma.
    Kui muidu on vorsti-juustu voileivad siis osad neist asendad tomati ja kurgiga. Kahe banaani asemel uks banaan ja uks oun.

    Ehk siis ma peaksin paevikut algul ja siis hakkaksin teadlikumalt valima mida ja millal ja kuidas ja kui palju soon. Prooviksin uusi retsepte (Jamie Oliveril on vaga palju taimseid ja lihtsaid ja kiireid retsepte mis sobivad inimestele kes koamist ei armasta).

    • Jaa, jalutamine ilmselt üksi tõesti ei aita. Ma plaanin endale trenažööri ka koju muretseda. Kasutatud ja soodsa, kui leian kuskilt.

  15. Mind aitas omal ajal ikkagi toitumise muutmine. Liigutada on ka muidugi tore, aga toitumine üle vaadata on olulisem. Minule need igasugused fitlapid jms asjad ei sobi (eks see individuaalne, mõnele väga sobivad). Mulle sobis tasapisi hakata oma valikutes muudatusi tegema. Netis oli üks minu jaoks väga sobiv toidu- ja treeningpäeviku variant (tänaseks vist suht varjusurmas). Hakkasin tarbitavat toitu üles märkima ja tasapisi teistsuguseid valikuid tegema – kui ikka mustvalgelt vastu vaatas kui palju need tavapärased snäkid kaloreid annavad, siis tulid tihti kommi asemel hoopis puuviljad vms.
    Ja omandasin harjumuse, et kui tekib soov midagi näksida, siis teen omale tassi kohvi / teed – väga tihti sellest piisaski. Ja kui ei piisa, siis mingi väike näks – aga ÜKS.
    Minu eesmärk oli ennast mitte piinata ja piitsutada, vaid just tasa ja targu ja et mõtteviis muutuks. Ja et midagi ei peaks endale otseselt keelama, lihtsalt koguseid jälgima. Tegelikult oli kõige rohkem kinni minu kahe kõrva vahel – lõpuks ei olnud nii hull midagi. Esimeste kilode mahaminek andis kohe motivatsiooni juurde jätkamiseks 🙂
    Ei ütleks, et ma täna nii ülitervislikult toitun või ideaalkaalus olen. Aga üldjoontes olen rahul ja siiski natuke jälgin toitumist ja katsun kohe märgata kui paar kilo juurde tuleb ning nendega kohe midagi ette võtta, sest nii on minu jaoks lihtsam. Annan endale aru, et minagi ei ole enam 20 ning lisakilodega võitlemine läheb ainult raskemaks.
    Ja mina kuulun sellesse “ilma hommikusöögita suren” klubisse 😀 Olen enda jaoks avastanud, et just ilma korraliku hommikusöögita ning napi lõunasöögiga tekibki õhtul see “sööks elevandi ära” efekt. Vähemalt minul.

    • See on jah nii erinev, kuidas kellelgi hommikusöögiga suhted on. Minul nüüd on okeid, aga enne rasedust olid pigem jahedad või pigem olematud.

  16. Minu kaalutõusu põhjus oli Epstein Barri viirus, pluss oli väsimus ja veel erinevaid sümptomeid. Pärast sünnitust on naise immuunsüsteem nõrk ja viirus tuleb kergelt platsi ja hakkab kehas võimust võtma, alguses väsimus ja kaalutõus, siis juba muud sümptomid (mul olid reuma, juuste väljalangemine, lihasevalu, nägemise nõrgenemine, depressioon jm). Ma tegin suuremat sorti puhastuse oma kehas – raskemetallid välja, menüü sobivaks ja vitamiinid peale ja nüüd olen nagu uus inimene. See oli suht hirmutav kui tundsin 30 aastaselt nagu oleksin penskar. Nüüd on elutahe ja rõõm, inspiratsioon ja liikumissoov. Varem sundsin end jooksma, aga sellest polnud mingit tolku, pigem koorem kehale, mis võitleb viirusega ja on niigi nõrk. Kui sa niisama õue lähed ja puu all istud ja värsket õhku hingad ja rõõmu tunned, on juba suur samm – rõõm ja rahulolu tugevadavad immuunsust märgatavalt. 🙂 Mind aitas palju Medical Mediumi info, see on suht radikaalne, aga ei pea ju kohe 100% muutma harjumusi, alustada sellest, mis kerge on. Jõudu!

    • Mul on ka vahel tunne, et pensionär valmis juba 😀 Mitte mõttelaadilt, vaid just sellepärast, et ei jaksa pikka maad kõndida jne. Mõttelaadilt tunnen end jälle nagu 20 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s