Vahepeal on juhtunud see, et minu esimene emadepäev on möödas! See oli vaikne päevake, Hendrik tõi mulle lilli ja magusat – käisime ilusa ilma puhul natuke jalutamas.
Ma olen üldse mõelnud, mida emaks olemine tähendab, aga seda on väga raske sõnadesse panna, sest see on väga kirjeldamatu tunne. See on täis ülipositiivseid, aga samas ka kurbi hetki. Tegelikult kas just seda viimast, aga sellist väsimust on küll palju. Üldse on E puhul kõik olnud pigem vastupidi – alguses oli jumala lebo, ärkas öösel üks, vahel ka kaks korda, siis hiljem pikalt kaks-kolm korda ja nüüd umbes nädalake on ta ärganud öösiti 3-5 korda… Ja une pealt saab rinna suhu ja magab edasi. Aga see on väsitav, väga väsitav. Hommikuti olen mingi aeg zombi või kui Hendrik on kodus (nagu sel nädalal, sest tal on õhtune vahetus), siis saan vahel kauem magada, mis on hea. Samas on hea see, et pärast istumise ära õppimist, on ta nõus kas või natuke oma voodis olema, varem hakkas kohe nutma. Ta küll magab seal üliharva, aga kui ma hommikuti tahan natuke enda ärkamist edasi lükata, kuid ma tean, et E enam magama ei jää, siis ma tõstan ta oma voodisse, kus ta siis istudes natuke mängib või voodi najal püsti seisab. See annab mulle umbes pool tundi lisaaega vedelemiseks. Ja mõnikord on sellest nii palju abi!
Kuigi ma ilmselt ei ole maailma kõige ninnunännum ema (aga ma räägin E-ga kogu aeg titakeeles – seda ma muuta ei oska :D) ega kirjuta igapäevaselt, kui väga ma oma last armastan – ega ka ülista emadust taevani, vaid üritan anda sellest päris realistliku ülevaate, siis läheb minulgi meel härdaks, kui ma oma lapsele mõtlen. E on väga äge väike tegelane, kes jõudis meie ellu nii õigel ajal. Ta võib ühel hetkel olla nii viril, et kui see päev lõpuks läbi saab, siis sa ohkad kergendunult, aga hommikuks on see kõik meelest läinud, kui ta oma armsat kahe hambaga naeratust sulle naeratab (tal on hetkel siiani kaks hammast, rohkem pole juurde tulnud). Ja siis sa mõtled, et sul on ikka nii vedanud! Mina ütleksin emaduse kohta niimoodi, et see pole ainult lust ja lillepidu, on ka palju väsimust, jõetust, kurbust jne, kuid need momendid on kõvasti vähem olulised kui need ilusad hetked, mida emadus sulle annab. Ja neid viimaseid on megapalju!
Ilmselt ongi asi selles, et tihtipeale inimesed kalduvad väga äärmustesse. Vähemalt minu jaoks isiklikult. Mul on väga väsitav lugeda/kuulda ükskõik kust või kellelt aastaringselt, et ema olla on üliraske, sest magada ei saa, oma aega pole, unusta ära kõik oma eelnev elu jne. Kui ma rase olin, siis mulle kogu aeg mainiti, et sa võid oma eelneva eluga järgmiseks 18 eluaastaks hüvasti jätta, sest sul pole aega isegi kohvi juua. Ma seda viimast nagunii eriti ei joogi, aga point on selles, et eks lapsed on erinevad, väsimustase on erinev jne. Minu laps on küll alles peaaegu üheksakuune, mis tähendab seda, et kogemust on vähe ja tulevik võibki raskem olla (nagu näha, siis öiste ärkamiste puhul see nii oligi), aga sellist asja pole mul siiani küll olnud, et mul poleks aega süüa/ mingit filmi nautida/raamatut lugeda või vajadusel kuskil käia. Mitte kunagi. Jah, E ei kõnni veel ja siis läheb elu teistsuguseks, vbl siis on teised lood, aga seda ma veel ju ei tea. Et sellistest asjadest tulebki rääkida, aga kui seda tehakse aastaringselt kuni lapse viienda eluaastani või isegi veel kauem, siis mul on küll kahtlane tunne, et see naine pakub räigelt asjadega üle. Aga no mine sa tea muidugi.
Teine äärmus on see ääretu roosamannamull, mida teatud naised emaduse puhul näitavad. See ei ole sugugi halb, kuid sellega on oht üle pakkuda – olen kuulnud kunagi üht naist isegi ütlemas, et tema lapse kaka lõhnab nagu roosivedelik, sest ta lihtsalt armastab teda nii palju, et sellel ei saakski tema jaoks teistmoodi lõhna olla. No vbl too naine siis sünnitaski tulnuka, aga tegelikult ükskõik, kui palju sa oma last armastad, siis mitte ühegi lapse kaka ei lõhna nii hästi. Minu esimene mõte seda kuuldes oli see, et ju tal on lihtsalt krooniline ninakinnisus, sest muud lahendust ma sellel ei näinud 😀 Selline äärmus on ka minu jaoks kuidagi liiga ekstreemne. Ei ole hea olla liiga pessimist, aga ka liigne optimism mõjub sellise asja puhul veidralt. Vähemalt minu jaoks küll.
Ehk on asi minus endas, sest ma olen ise selline inimene, kes leiab kõiges nii positiivset kui ka negatiivset. Olen isegi lotovõidus negatiivset poolt näinud! Aastal 2008 mu ema võitis Bingo Loto täismängu, mis läks tol ajal 10 inimese vahel jagamisele – ehk siis igaüks sai 10000 krooni… võit oli hea, aga pessimist minus ütles, et krt, tavaliselt on täismängu summa kõvasti suurem (tol korral oli see summa sada tuhat krooni, mis läks kümne inimese vahel jagamisele) ja läheb ainult paari inimese vahel jagamisele, aga siis läks kümne inimese vahel, mida üldiselt juhtub üliharva. Et võit oli muidugi tol ajal üsna okei, aga tavaliselt võideti täismängus alati rohkem 😀 Nii et jah – see on vist minu mingi kiiks 😀
Et jah – emadusel on nii häid kui keerulisemaid külgi 🙂
Ma vahepeal lugesin Illimar Pildi (blogija Piltsberg) raamatu läbi “Mees 4 – kõik on võimalik”, mille suhtes ma olin eelnevalt skeptiline, sest minu kogemus JES-kirjastuse raamatute puhul on siiani negatiivne olnud! See raamat aga meeldis mulle väga – nii et seda ma soovitan. See on humoorikas ja väga avameelne lugu sellest, kuidas ühest mõttetust töllist kasvas lõpuks igati hea ja mõistlik mees ning ka isa. Ma Instagramis küsisin selle raamatu puhul teiste arvamusi, aga enamikele see siiski ei istunud – mulle aga meeldis 🙂
See raamat pani mind mõtlema ka sellele, et kui sa natukenegi ujud vastuvoolu, siis peetakse sind teismelisena imelikuks. Ju sellepärast Illimar arvaski, et joomine ja suitsetamine on miski, mida peab tegema, sest muidu sa ei kuulu kampa. Meestel on see vist eriti keeruline – saad kohe tossikese sildi külge, kui tahad oma ajaga midagi kasulikumat teha. Õnneks on ajad muutumas – 90-ndatel levis see mentaliteet rohkem. Ma vähemalt loodan.
Ka minul tuli narrimist teismeeas ette, sest ma olen alati hästi aus olnud. Ka põhikoolis, kui ma suht rikaste võsukeste klassi sattusin (olles ise just Puhjast Tartusse kolinud), aga olin ise vaene. Ma ei teadnud siis, et kaltsukatest riiete ostmine on häbiasi, mida peaks varjama. Paar inimest, kes seda ka tegelikult tegid, varjasid seda, sest nad teadsid, et seda ei vaadata hea pilguga (ka turult ostmine oli häbiplekk, mida ma ka tegin siis). Ja sellepärast mind narriti ka, et mina seda ei varjanud – kaltsukad võrdusid vaesusega, mida ma ju ka tegelikult olin. Lisaks oli seebikate vaatamine suur miinus, aga vaat siis, kus tulevik on muutunud. Inimene, kes nüüd kaltsukatest endale riideid ostab, pole ammu enam vaene, vaid teadlik ostleja, kes säästab keskkonda. Ja inimene, kes omal ajal seebikaid vahtis (ja siiani vaatab) õppis hispaania keele ära ja suudab selles rääkida. Nii et pole mõtet teiste hobisid/väiksemaid rahalisi võimalusi maha teha – tulevikus võib arusaam asjadest totaalselt muutuda nagu kaltsukate puhul see juhtus. Või siis inimene, kes kulutas “mõttetult” aega asjade peale, mis midagi ei anna, aga tegelikult annavad. Aga kurb on see, et enamik teismelisi allub provokatsioonidele, sest minapilt pole veel välja kujunenud.
Vahepeal said emadepäevaks mõned emad ka väga ägeda väljakutse tehtud, mille puhul ma esimest versiooni nägin “Vaprate ja ilusate” naiste puhul. Teist versiooni nägin siis, kui Sloveenias elav blogija Jaanika mulle kirjutas, et kas ma oleksin nõus sama väljakutset tegema – siis ta saatis mulle ühe näite, mida jumestajad olid teinud. Ja ma olin nõus, sest see on nii äge ettevõtmine – ja oli ka! Sloveenia Jaanika pani pärast kõik meie videod kokku ja see oli nii lahe, eriti see viimasena pildis olev tema abikaasa, hehe 😀 Jagangi seda tema Instagramist, sest ma ise panin oma lollusest enda Instagrami veits halvema kvaliteediga versiooni üles (jajah, minuga ikka juhtub :D). Kõik emad olid nii ägedad! 🙂
Ja lõpetuseks viimase aja pildid ka siis! 🙂
minumoodimaailm 