Põhiliselt puhas hala, aga paar head asja ka!

Ma olen viimasel ajal natuke väsinud, sest E ärkab neli-viis-kuus korda öö jooksul. Jah, paljud peavad sellega rinda pistma juba algusest peale, aga mul niimoodi ei olnud, sest siis ta ärkas keskmiselt kaks korda. Ja kui tavaliselt lapse üheksandaks elukuuks on juba võimalik end rohkem välja puhata, siis mul on lugu vastupidine. Varem oli kõik tibens-tobens, aga enam pole. Jah, ta tavaliselt uinub, kui talle rinda anda, aga ma olen sellest nii väsinud… Ma olen mõelnud vähemalt öise imetamise võõrutamisele, aga ma isegi ei tea, kuidas seda korraldada. Ühest blogist ma lugesin, et ema kolis lihtsalt teise tuppa, laps jäi isaga – seal oli see päris edukas variant, aga ma ei tea, kas see E puhul toimiks. Et seda saaks muidu nädalavahetustel katsetada, sest siis ei pea Hendrik vara ärkama. Või siis üle nädala saaks ka, kui Hendrikul hommikud vabad on. Samas tundub nagu liiga vara seda teha, sest E on ju ainult üheksakuune, aga ma lihtsalt ei jaksa… Ja mul on seda palju ärkamist suht vähe olnud, aga ju annab tunda see varasem trall ka natuke. Ideaalis ma juba ootan seda aega, kui ma enam üldse imetama ei pea, aga algus oleks seegi, kui öistest kordadest lahti saaks.

Praegu ma mõtlen, et ma olin loll, et E-d lutti kasutama ei õpetanud, vaid leppisin sellega, et ta ei tahtnud seda. Ma proovisin erinevaid lutte, aga ta sülitas kõik kohe välja. Ehk oleks pidanud järjekindlam olema, sest las see laps siis olla lutiga, praegu ma olen ise inimlutt olnud. Alguses oli jaa nunnu väike beebi rinna otsas, aga nüüd on laps, kes sipleb, rabistab, hammustab vahel nibust, mis on meeletult valus (ja tal on ainult kaks hammast siiani – juba kolm kuud ainult kaks hammast olnud, juurde pole tulnud) jne… Et kui ma alguses täiega nautisin neid imetamisi, siis nüüd on see päris tüütuks muutunud. Eriti öösiti, kui oled nii tugevas unefaasis, aga siis E ärkab – ja siis sa ei uinu ise ka enam normaalselt. Enne E-d jäin ma kohe tuttu, kui pea patja puudutas, enam see päris nii ei ole kahjuks. Ju sellepärast see, et ma pole nii pikalt ühtegi ööd järjest saanud magada, mind nii väsitabki. See on ainus, millest ma unistan – et saaks 10 tundi JÄRJEST magada ja seda niimoodi, et keegi kogu aeg rinna otsas ei ripuks. Ja et mul oleks ruumi – E magab alati nii külje all ja iga liigutus võib ta üles ajada. Kuna see tähendaks veel rohkem imetamist, siis ma teen endast kõik oleneva, et ta ei ärkaks, mis piltlikult öeldes tähendab seda, et olen vahel kuhugi voodinurka pressitud jne. Ja see omakorda tähendab seda, et ma magan veel kehvemini.

Jah, ma saan päeval vajadusel magada, sellega muret pole – aga see ei aita mind, ma tahan öösel järjest magada. Aga vot seda ma ei saa.

Kui juba halamiseks läks, siis teate neid naisi, kellel imetamise ajal päevi üldse pole? Tahaks ka üks neist olla! Mul ka esimesed neli kuud ei olnud, aga nüüd on iga kuu tagasi nagu Aamen kirikus. Ja kuigi mul on alati vererohked päevad olnud, siis pärast sünnitust on see ikka juba järgmine tase, ma ütleks. Ja nii kopp on sellest ka ees, võiks vähemalt mingi preemia selle eest olla, et ma inimlutt olen, aga ei. Nii närvi ajab lihtsalt.

Positiivsema poole pealt – E on oma “potitreeninguga” rohkem sõbraks saanud ja mitmed hädad päevas lähevad sinna. Nii et see on vähemalt hea asi!

Ja hea asi on see ka, et ma teen Instagramis raamatuväljakutset – ehk siis ma loen mõnesid oma vanu lemmikuid uuesti läbi. Tegelikult oli väljakutse ainult raamatust pildi lisamine, aga kuna ma raamatukogus käisin neid lemmikuid laenutamas, mida mul kodus endal pole, siis ma juba loen mõned neist uuesti läbi ka! Hetkel näiteks on pooleli James Krüssi “Timm Thaler ehk müüdud naer”, mis on rohkem vist nooremale lugejaskonnale mõeldud, aga see ongi mu lemmik juba 16 aastat küll olnud. Et hea on oma vanu lemmikuid uuesti avastada 🙂

Kuidas teil elu möödub? Naudite kevadet ja ilusat ilma?

Ja lõpetuseks siis ikka mõned fotod ka 🙂

wp-1589809687471.jpgwp-1590002120729.jpg