E ja pissipoti tutvustamine / Eurovisioon jäi kahjuks ära… / Meil on varsti esimene pulma-aastapäev tulemas :)

Vahepeal on juhtunud see, et E sai üheksakuuseks! Ta on siis maailmas sama kaua olnud, kui ma rase olin. Rasedus kusjuures läks vist kiiremini 😀

Oleme E-d nüüd kuskil 1.5 nädalat pissipotiga harjutanud. Tegelikult pole harjutanud päris õige sõna, me Hendrikuga pigem kombime maad, et kuidas ta seal üldse nõus on istuma. Alguses hakkas kohe nutma, aga enam ei hakka. Ja me paneme ta sinna suhteliselt juhuslikult istuma, sest ma küll ei oska öelda veel aru saada, millal tal täpselt häda on, Hendrik ka mitte. Aga ta on juba mitu korda oma häda potti teinud – eile lausa kakas ka sinna. Ja täna pani Hendrik ta kohe pärast lõunaunest ärkamist potile ja nii, kui ta sinna istus, nii ta kohe pissis ka 😀 Nii et jah – kuigi asi on väga juhuslik, siis sellised asjad teevad lapsevanema elu väga rõõmsaks! Muul ajal on E ikka mähe all, sest nagu ma ütlesin – siis vaikselt saab vaadata, mida see potimajandus endast kujutab. Eks elu näitab, mis see tooma hakkab 🙂

Eile oli eurovisiooni erisaade, mis mulle väga meeldis, aga natuke kahju oli ikka, et seda sel aastal ei toimunud. Järgmisel aastal ehk ikka – loodame, et siis uut koroonapuhangut ei ole. Ma olen aastast 1998 eurovisiooni vaadanud ja suudan vist peaaegu kõik võitjariigid alates sellest ajast peast ära nimetada. Mõne aastaga ehk pean natuke nuputama ilmselt. Minu lemmik võidulaul on endiselt 2006.aastal võitnud Soome ja “Hard Rock Hallelujah”. Kõige hullem on olnud 2018.aastal võitnud Netta ja tema kanalaul.

Sel nädalavahetusel me suurt midagi ei teinud, eile sõitsime niisama autoga Räpina sadamas ringi! Seal palus Hendrik mu kätt aasta tagasi 🙂 Sellest rääkides, siis meil on varsti esimene pulma-aastapäev tulemas, täna mainisin Hendriku emale, et kas ta saab siis E-d paar tunnikest hoida. See on pühapäeval kahe nädala pärast (31.mai) ning saame üle pika aja kahekesi välja minna. Loodame, et E-le see endiselt sobib, sest viimati oli ta ämma-äia juures hoiul veebruaris, kui me Hendrikuga Tartus väljas käisime. Siis tuli eriolukord vahele ja ta nägi pikalt ainult meid kahte, nüüd on Hendriku vanemad teda näinud, aga koos meiega ainult. Nii et peame vist igaks juhuks valmis olema, et meie pulma-aastapäev lõpeb kiiremini, sest E on viril 😀 Aga samas ei tea – Hendriku ema on kolm last üles kasvatanud ja ta on lasteaiaõpetaja – ju teab nippe, kuidas sellisel juhul käituda 😀 Ja kuna tegemist on nagunii pühapäevaga, siis me läheme päevasel ajal kuhugi, aga eks seda ole siis näha, kuhu täpsemalt tee viib. Ma eeldan, et pigem Tartusse – seal on rohkem võimalusi ja valikuid kui Põlvas. Kuidas teie aastapäevi tähistate? Meil ongi Hendrikuga kaks aastapäeva – tutvumise oma, milleks on 22.oktoober ja pulma-aastapäev 31.mail.

Lõpetuseks siis ikka mõned pildid ka 🙂

View this post on Instagram

"Ja ma olengi juba üheksakuune! Mu elu on muidu väga chill, aga emme-issi ütlevad mulle vahel ikka tita, kuigi ma olen juba sama kaua maailmas olnud, kui ma emme kõhus olin. See pole ju enam mingi tita, eksole? Aga kui see välja jätta, siis tundub, et mul on päris okeid vanemad – laulavad ja jutustavad minuga alati, mis mulle väga meeldib. Aga ühest asjast ma küll aru ei saa – mina olen hommikuinimene, juba vara olen virk ja kraps, aga emme magaks heameelega poole lõunani, kui ainult saaks. Nii hea laps ma kahjuks pole, sest nii palju on ju vaja avastada. Õnneks on kõik mu perekonnas aru saanud, et mina olen boss. Aga tore on juba üheksakuune olla – õpin aina rohkem oskusi juurde, istumise sain eelmisel kuul selgeks, nüüd seisan toe najal püsti ja ehk millalgi hakkan kõndima ka, aga sinna läheb vist veel aega. Putru söön ka niimoodi, et pool on süles, aga kõike ei saa ju kohe veel osata!" 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

wp-1589651731219.jpg