E sünnilugu

Kuigi enamik asju on juba E sündimisest kirjas paar postitust tagasi, kus ma kommentaariumis jooksvalt teada andsin, kuidas asjad edenevad, siis sellist kokkuvõtvat lugu ei ole ma ju siia kirja pannud. Nüüdseks ei ole emotsioonid ehk enam nii värsked, aga ma siiski tahan selle uuesti kirja panna. Et oleks ühes kohas olemas kogu see jutt, mitte ei peaks kommentaariumisse kaevuma hakkama, et mis siis ikkagi toimus.

12.augusti varahommikul sõitsime Hendrikuga Tartusse. Ees ootas suur teadmatus, sest mul oli vaid Põlvast saadud saatekiri sünnituse esilekutsmiseks või siis vajadusel keisriks, sest Põlva ultraheli näitas juba 03.augustil, et laps on 4460 grammi – kahtlustati seega suurt loodet. Oleksin ma tol esmaspäeval teadnud, et pean haiglas kuus päeva olema, sest ma saan nii esilekutsumise kui erakorralise keisri kogemuse, siis ma oleksin paanikas olnud, aga õnneks ei olnud mul sellest mingit aimu. Jumal tänatud selle eest!

Kui me lõpuks Tartu haiglasse jõudsime, siis pidi esialgu nii palju ootama. Kõigepealt ootamine, et saaks KTG masina alla, siis ootamine, et saaks ultrahelisse jne. Enne ultraheli rääkis minuga üks ämmaemand, kes mainis, et kui Põlval on õigus, siis ma saan kohe plaanilise keisri, sest ligi 4500 grammist last ei pane mind keegi ise sünnitama. Nojah – Põlval tegelikult oli rohkem õigus kui Tartul, kuigi ka nemad panid mööda, aga see ultraheli oli tehtud 03.augustil, nüüd oli juba 12.august – järelikult võib öelda, et Põlva nii väga mööda ei pannudki, sest E sünnikaal oli 4918 grammi…

Lõpuks jõudis siis see aeg kätte, mil ma sain ultrahelisse ja neil näitas see 4190 grammi. Pärast seda öeldigi mulle, et kuna laps ikkagi pole nii suur, kui Põlva ennustas (jajah, nii mööda panid ikka… ja muidugi eeldasid Tartu arstid, et ju Põlva eksis rohkem, aga tutkit noh), siis nad ei näe põhjust kohe plaanilist keisrit teha, vaid ikkagi esilekutsumisega alustada. Et vajadusel saab ju hiljem alati erakorralise keisri teha! See ongi vist arstide ja ämmaemandate elumoto, et vajadusel saab ju alati erakorralise keisri teha…

Ei saa öelda, et see asi mind rõõmustanud oleks, aga kui nad nii otsustasid, siis mis seal ikka – ega keisrit ei tehtagi ju väga kergekäeliselt.

Pärast seda asetati mulle emakakaela balloon, mis pidi siis sünnitegevust esile kutsuma hakkama. See oli selline julla, mille üks osa oli siis emakakaelas ja mingid juhtmed olid reie küljes kinni. Ei olnud just maailma kõige mugavam lahendus, aga sai hakkama. Kusjuures selle paigaldamisega oli veel see ooper, et alles kolmandal korral saadi see paika, lausa mitu inimest proovisid, sest mu emakakaela asetus on selline veider ehk see asub nii taga – pole lihtne ligi pääseda.

Pärast seda kolisime kogu oma tavaariga sünnieelsesse palatisse, kus Hendrik koos minuga õhtuni chillida sai. Natuke aega hiljem kolis minuga samasse tuppa mu palatikaaslane, kellega me väga hästi hakkasime läbi saama. Lausa nii hästi, et meil on tema ja veel ühe samal ajal sünnitanud naisega Facebookis eraldi grupichat, kus me oma beebidest räägime – kõik on ju väga lähestikku sündinud.

Vahepeal käisid ämmaemandad palatis küsimas, et kuidas meil läheb, et kas midagi juba toimub. Ei toimunud ei mul ega palatikaaslasel. Ma olen väga rahul selle sünnituseelse ajaga Tartu Ülikooli Kliinikumis – seda ma võin küll kiita!

Õhtul läks Hendrik mu õe perekonna juurde, et seal ööbida. Vot siis hakkasin oma palatikaaslasega rohkem suhtlema, kelle jaoks see laps oli juba kolmas, kuigi esimest korda oli tal esilekutsumine. Ta oli tõesti väga äge vene naine, kes rääkis eesti keelt hästi – ma küsisin temalt palju küsimusi eelnevate sünnituste kohta, mis olid küll juba aastaid tagasi (lapsed on 16 ja 8). Koridoris hakkasime suhtlema veel ühe naisega, kes oli esmaspäeval sünnitanud. Ja vot nende kahe naisega suhtlen nüüd ka Facebookis edasi! Aga sellel naisel oli oma beebi juba endaga koridoris kaasas – ma veel mõtlesin, et varsti on mul ju ka pojake sündinud!

Teisipäeva hommikul tuli Hendrik uuesti haiglasse, jalutasime seal natuke ringi. Siis vaadati mind uuesti üle ja kuigi avatust oli 2.5 cm, mis tavaliselt piisab selleks, et sünnitustuppa viidaks, aga kuna mul on totra asetusega emakakael, mis on nii kaugel ja sinna oli raske ligi pääseda, siis otsustasid arstid, et annavad mulle pigem veel pulbrit ja eks siis ole näha, mis saama hakkab. Palatikaaslane kolis juba kolmandale korrusele ehk sünnitustuppa – tema beebi sündis juba teisipäeva õhtul kell 17.20.

Uue palatikaaslasega ma nii palju suhema ei hakanud, aga kui ta kuulis, et mulle eile pandi balloon, aga see suurt ei mõjunud, siis ta lausa telefonis mainis kellelegi, et vist ei lähe tal ka täna asjaks (ta sai just siis ballooni, minul oli juba pulber, balloon oli eelmisel päeval).

Kogu päev ja õhtu oligi rahulik, ei toimunud mul ega palatikaaslasel midagi. Kurtsin Hendrikule ka, et mul on nii kopp ees juba sellest ootamisest ja raudselt ei toimu homme samuti veel mitte midagi.

Õhtul läksin siis koridori peale ja nägin neid kahte naist, kellel mõlemal olid juba beebid käes. No ühel oli teine laps ja teisel kolmas (mu endisel palatikaaslasel siis). Vot siis oli küll tunne, et tahan ka ju! Rääkisime natuke juttu koridori tugitoolil, aga kell oli juba nii palju, et meile tuldi ütlema, et peame kõik oma palatisse tagasi minema.

Kolmapäeva hommikuks oli muutunud ainult see, et limakork oli ära tulnud, aga ma teadsin, et see ei pruugi veel midagi tähendada. Kui siis läbivaatus toimus, selgus, et avatus on 3cm, aga mis peamine – emakakael oli pehmemaks läinud ja natuke rohkem kättesaadavam, mis tähendas seda, et lõpuks saime me sünnitustuppa kolida! Lõpuks ometi! Hendrik tassis kogu meie tavaari kolmandale korrusele, kui meile ütlema tuldi, et nüüd on minek.

Kõige enam olengi ma rahul selle ämmaemandaga, kes minuga just sünnituspalatis tegeles – no nii äge naine oli! Ma nime ei mäleta, aga no käis tihti vaatamas, aitas alati mind kõiges, kui Hendrik sel hetkel palatis polnud jne. Isegi süüa hankis mulle, kuigi esilekutsumise puhul nad pigem ei anna seda… Ja noh, ma hiljem oksendasin selle kõik välja, aga ma ei kahetse, et seda palusin. Sest kõht oli tõesti tühi!

Sünnituspalatis anti mulle tilka, mille mõju pidi kiiresti avalduma. Ja mingi hetk see nii juhtuski – valud olid lausa iga kolme minuti tagant ja nii võimsad, et ma ütlesingi ämmaemandale, et kui ma praegu tahaks juba otsad anda, siis mida ma siis teen, kui reaalne sünnitus peale hakkab? Hendrik masseeris mu selga ja oli igati abiks, sest valud olid nii suured, kuigi tolleks ajaks oli avatust ainult 4.5-5 cm. Ma ei pidanud enam vastu, vaid küsisin epiduraali. See oli parim otsus, sest valud tõesti kadusid ära, aga ma ei tundnud enam emaka kokkutõmbeid ka, kuigi masin näitas, et need on täiesti olemas. Minu jaoks olid kõik kadunud, aga tol hetkel see mind ei huvitanud ka, sest oli hea valudest lahti saada.

Ja nii me siis seal palatis Hendrikuga tiksusime – minul igast aparaadid küljes jne. Kuna mul enam valusid polnud, oli mu elu suhteliselt lill – ainult see oli nõme, et epiduraalist olid mu jalad ka veits nõrgad… Et pidin seal väikse poti peal pissil käima, mis voodi kõrval kohe olemas oli, aga sealt ikka andis püsti saada – Hendrik tõmbas 😀

Arst tuli mind vaatama kuskil 23.30 ajal, mil nähti, et avatus on 6 cm, aga kuna tempo oli niivõrd aeglane, siis otsustati erakorralise keisri kasuks! Juhhuu! Ma olin selle üle väga õnnelik (ja siiani olen kusjuures!), et mind veel rohkem piinlema ja ootama ei jäetud.

Ja nii mind hakatigi erakorraliseks keisriks ette valmistama. Kui mind siis opisaali viima hakati, siis sain Hendrikuga hüvasti jätta – ja teadsin, et beebi tuuakse talle kohe. Erakorralise keisri juurde ei ole mees lubatud, plaanilise keisri juurde aga küll… Kuna mul oli erakorraline keiser, siis sinna Hendrik tulla ei võinud.

Järsku olingi opisaalis, kus pidin ühest voodist end teise ise nihutama. Seal ruumis oli 7-8 inimest ja tol hetkel oli mul meeletu janu. Küsisin isegi vett, aga enne keisrit ei tohi juua – seega ma ei saanud seda. Et just tol hetkel tekkis mul meeletu janu, mis tekitas eriti ebameeldiva tunde.

Enne keisrit hakkasid mul käed ka meeletult värisema, aga minu pea juures oli nii tore arst, kes mind maha rahustas ning mu käsi hoidis ja kes rääkis, et mis nüüd toimub jne. Ma ise olin ju täiesti teadvusel, aga ma ei tundnud lihtsalt midagi, sest olin valuvaigisteid täis topitud.

Laps saadi kätte umbes 10 minutiga ja kõik olid jahmunud, et ta nii suur on! Siis mulle öeldigi, et beebi on 4918 grammi. Tal oli kusjuures nabanöör ümber kaela, aga mulle hiljem mainiti, et ka tavasünnituse puhul oleksid arstid niimoodi reageerida osanud, et see poleks kahju toonud.

Mulle korraks näidati E-d – see tunne oli võimas! Ma olengi nüüd ema! Pärast seda viidi E Hendriku juurde, et ta saaks kohe nahk- naha kontakti kogeda ja mind hakati uuesti kokku lappima, mis võttis kuskil 40 minutit aega. Ma ise ei tundnud midagi.

Lõpuks viidi mind intensiivi ja mõne aja pärast tulid Hendrik ja ämmaemand, kes kusjuures muidu töötab Põlvas, aga teeb ka Tartus vahetusi. Ja see oli see sama ämmaemand, kes Hendriku 31 aastat tagasi vastu võttis! Ta oli näinud, et kuidagi tuttav perekonnanimi ja tuligi ekstra vaatama, Hendrik teda ära ei tundnud, kuigi on teda suuremana ka näinud (Põlva on nii väike!). Ja siis see ämmaemand mainis, et ta mäletab väga hästi Hendriku sündi, ta teab Hendriku ema ka.

Tol hetkel saingi esimest korda oma beebile rinda anda ja me mõlemad Hendrikuga imetlesime E-d – lõpuks ometi oli ta meiega! Ta sündis 15.augustil kell 00.10 – ehk siis napilt sel kuupäeval, oleks 10 minutit varem, oleks 14 august sünnikuupäevaks jäänud. Just minu nimepäeval siis, sest 15 august on mu nimepäev.

Saime natuke kolmekesi koos olla, siis viidi laps ära. Hendrik veetis tolle öö haigla koridori tugitoolil, sest me ei hakanud nii öösel enam kedagi mu sugulastest üles ajama.

Öösel sain natuke magada, aga kui valuvaigistite mõju ära kadus, siis see ärkamine selle valu peale oli kohutav! Sain küll uued valuvaigistid peale, aga nii põrgupiin oli ennast liigutada. Nimelt toodi mulle varahommikul veel beebi rinnale ja pidin end imetamiseks küljele pöörama, aga no see võttis ikka palju aega, sest nii valus oli… Arst siis ootas, kuni ma lõpuks sellega hakkama sain. Ja siis oligi esimest korda, kui ma oma beebiga üksi jäin. Kuigi mul igalt poolt valutas, siis vaatasin teda imetamise ajal ja mõtlesin, et mul on niimoodi vedanud ikka!

Kuskil 45 minuti pärast viidi ta jälle ära, ma vist natuke sain veel sõba silmale, varsti tuli juba Hendrik ka. Ma siis juba sajandat korda mainisin personalile, et ma sooviksin peretuba, aga kõik olid täis… Ja nii mind millalgi tavapalatiase transporditi, sellest hetkest oli E kogu aeg meiega. Hendrik käis temaga koridori lõpus beebitoas veresuhkrut mõõtmas (tal oli sündises madal veresuhkur, mis on tavaline rasedusdiabeetikute laste puhul) ja piimasegu küsimas jne.

Esimene päev oli selles mõttes stressirikas, sest ma ei saanud veel eriti voodist püsti, aga ma teadsin, et pean öösel juba üksi hakkama saama, sest Hendrik ei võinud tavapalatisse jääda koos minuga… See voodi oli seal ka suht väike ja koos beebiga oli ebamugav seal tududa, sest ma ei saanud igas asendis veel olla – ehk siis pidin kogu aeg beebit tema voodisse tõstma, mis oli väga raske, sest mu haav andis meeletult tunda… Toredamaks ei teinud ka asjaolu, et tol õhtul oli tööl eriliselt nõme ämmaemand, kes mainis, et mõned naised on juba paar tundi pärast keisrit jalul ja tegelevad oma lapsega mängeldes, et mis mul siis viga on (ma olin ka juba jalul, aga megavalus oli lihtsalt liikuda). Ausalt – ma oleksin tahtnud ta v…u saata, aga ma ei teinud seda. Öösel oli mul eriti rahutu beebi ja ma korraks helistasin ämmaemandale, et ta tuleks vaatama ja äkki nõu andma, mida teha jne, aga ma sain vastuseks, et mis nemad siis tegema peavad, et võtku ma ta sülle ja kogu lugu. Mitte et ma seda viimast juba oma keisrihaavaga 100 korda teinud poleks, aga jah… Kuna mu palatikaaslase beebi oli sündides ainult 2300 grammi, siis ei olnud laps temaga koos – ehk siis ma tundsin veel end nõmedalt ka, et E nii palju nuttis. Ja ma ise nutsin ka!

Kui reedel Hendrik kohale jõudis, siis ma nutsingi ja ütlesin, et see Tartu Ülikooli Kliinukum võiks perse käia! Ma päris nii enam ei arva, aga ma siiski olen arvamusel, et kui sa ei oska patsientidega viisakalt suhelda, siis sa ei peaks ämmaemandaks hakkama. Jah, enamik neist on õnneks toredad, aga kui niigi haavatavas olukorras satub su teele mõni tropp, siis see rikub kogu arvamuse sellest haiglast ära. Minul rikkus.

Reedel ma järgmisele ämmaemandale kurtsingi pisarsilmil, et ma pole üldse rahul Tartu Ülikooli Kliinikumiga, et tehku rohken perepalateid, et neil on nõmedad ämmaemandad, et ma tahtsin Põlvas sünnitada, aga kahjuks ei saanudki, sest aimasin, et saan siin sellise suhtumise osaks jne. Too ämmaemand oli juba normaalsem ja mainis, et ma võiksin sellest negatiivsest kogemusest lahti lasta. Kerge öelda, aga raske ellu viia. Ta mainiski, et nad aitavad küll ja ma lisasin, et jumal tänatud, et selle nõmeda ämmaemanda vahetus vist kohe uuesti ei tule. Ütlesingi, et mind ei aidatud, kui mul vaja oli jne. No sain kõik hingelt ära ega kahetse üldse, et ma seda ütlesin. Ma ei tea, kes see nõme ämmaemand oli, mul ei jäänud see nimi meelde ja praegu pole see enam oluline ka, aga mul on ikkagi hea meel, sest ehk mu kaebus jõudis temani või siis vähemalt teisteni, et kõik nende ämmaemandad ei ole nii toredad, kui nad olla võiksid. Õnneks oli mu järgnev kogemus haiglaga suhteliselt positiivne, sest muidu oleksin ma juba suure kella külge selle asja löönud ja vastavad nimed oma blogis avalikuks toonud, kes ei oska oma tööd õigesti teha. Või siis ajakirjandusse selle looga läinud. Aga ma rahunesin maha.

Reede õhtust hakkas olemine juba vaikselt paremaks minema – seega järgnev öö polnud enam nii hull. Siis oli personal ka tasemel ja rohkem negatiivseid kogemusi mul ei olnud. Siis ma veel ärkasin kella peale, et lapsele süüa anda. Palatikaaslasel oli tol ööl juba laps koos temaga ja tal tirises kell, et beebile süüa anda, aga ta ei ärganud. Ma siis läksin ja ajasin ta üles – ta oli nii tänulik. Aga no eks me kõik olime väsinud sellest haiglast ja unetunde jäi ka väheks.

Laupäeval sain juba palju paremini liikuda ja viisin lapse koridori lõppu, et tal veresuhkrut mõõdetakse, aga seda polnudki enam vaja, sest see oli juba kolm korda järjest normis olnud. Tol päeval olingi lapsega üksinda, sest Hendrik jõudis õhtul, kui meid koju juba lasti. Sain kõik käimised ise ära teha ja enesetunne oli juba okei. Hommikul anti mulle ka lootust, et me saame koju, aga selleks pidi naistearsti ja lastearsti heakskiidu ära ootama. Naistearst tuligi mind õhtul vaatama ja ütles, et keisrihaav paraneb ilusti, et tema poolt on roheline tuli antud. Hoidsin pöidlaid pihus, et ka lastearst sama arvaks! Ja õnneks arvas ka, mõõdeti veel kord E veresuhkrut ja see oli 3.3, mis on väga okei (alla 2.6 ei tohi olla, tal oli sündides 1.8).

Kui Hendrik jõudis, hakkasimegi Põlvasse liikuma! E magas terve tee, mida ta alati autosõidul teeb. Samamoodi magab ta vanrkis alati.

Ja kodus oli kõik juba palju parem! Nüüdseks on juba täiesti normaalne liiikuda, kuigi üleeile sai liiga palju jalutatud – keisrihaav andis kohe tunda! Ja millal teil pärast keisrit sealt alt veritsemine ära lõppes? Mulle haiglas öeldi, et see võib 1.5 kuud ka kesta, ma lootsin, et maksimaalselt nädal. Mul hetkel igal juhul veritseb ega tundu küll, et niipea ära lõppeks… Aga no kui 1.5 kuud võib ka, siis on seda veel pikalt, kuigi mõnel ilmselt veritseb paar nädalat või vähem. Vahepeal tundus, et jääb juba vähemaks, aga siiski ei jää…

Kokkuvõttes võib mu sünnituse kohta seda öelda, et kui Tartu oleks kohe ultraheli õigesti E sünnikaalu näidanud, oleks see esilekutsumise trall ära jäänud, mis oleks kohe plaanilist keisrit tähendanud. Ma olen siiski õnnelik, et see keiser lõpuks tehti, olgugi siis erakorraline, sest ise sünnitades oleksin ma rohkem lõhki olnud. Lisaks oleks see põrgupiin olnud, sest juba 5 cm avatuse juures oli see hullumeelne. Lisaks lapse nabanöör ümber kaela – kes teab, millega see lõppeda oleks võinud… vaakumi või mõne veel hullema variandiga. Et jah – ma olen õnnelik, et ma ise ei pidanud sünnitama. Ega see keisrihaava valu polnud ka mingi meelakkumine ja kaks esimest päeva olid suhteliselt hullud, millele lisandus masendus personali käitumise ja peretoa puudumise pärast, aga kolmandal päeval oli juba suht okei olemine, tavasünnituse puhul oleks ilmselt kauem see alt paranemine aega võtnud ja poleks istuda saanud jne. Et mul on hea meel, et mul tavasünnitus sellistes tingimustes kogemata jäi.

Ja nüüd oleme kodus ja E on ülitubli beebi! Ta oleks seda ka siis, kui ta poleks nii rahulik, sest oma last armastab inimene nagunii! Ma sellele haiglas veedetud aja peale eriti ei mõtle, sest see polnud minu jaoks midagi nii ilusat. Küll aga on mul hea meel, et sealt kiiresti pärast keisrit tulema sai! Eks sünnitusjärgsed emotsioonid mängisid ka rolli, mis võimendas kogu seda olukorda, aga nagu ma ka mainisin, et alates reede õhtust kuni laupäeva õhtuni, mil meid välja kirjutati, oli juba palju parem enesetunne ja olemine (ja ka personal).

Ja kõik need, kes arvavad, et naine peabki kohe pärast keisrit kõigega ise hakkama saama ja arstid peavadki niimoodi käituma – mul on teist kahju. Kahju sellepärast, et te eeldate, et paremat käitumist pole nagunii loota, sest see on riiklik haigla, mitte hotell jne. Tegelikult ei ole see niimoodi, ka riiklikus haiglas ei tohiks keegi niimoodi just sünnitanud naisega käituda. Mina vähemalt eeldangi, et mind koheldakse kõikjal hästi, ka haiglates. Jään ka seda edaspidi eeldama. Sel korral nii päris ei olnud, aga ehk järgmisel korral on parem. Kuigi see ilmselt niipea ei tule (ma mõtlen siinkohal just sünnitust).

Vot selline see E sünnilugu oligi! Jah, selle haiglas viibimisega kaasnes ka palju negatiivseid emotsioone, mis nüüd sai uuesti välja kirjutatud, aga hetkel on kõik palju idüllilisem 🙂 Ja selle üle on mul ainult hea meel!

Advertisements

54 thoughts on “E sünnilugu

  1. Loen ja imestan, kus võtab üks meditsiinitöötaja endale õiguse niimoodi plärtsuda esmase kogemuse saanud naisega nii keisrihaava osas kui üldse lapsega toimetulekus… Ma olen alati tahtnud uskuda, et hakkab juba viisakamat personali peale kasvama aga ikka ma pean lugema sellistest võigastest kogemustest. Tõesõna, oleksidki pidanud ta sinna samusesse saatma ja haiglale kaebuse kirjutama, sest sind jäeti ilma elementaarsest abist. Selleks see ämmakas ju seal oma vahetuses on.

    • Vot jah. Asi on ikka konkreetses inimeses, teised oskasid suhelda ja aidata. Jah, see on riiklik haigla, aga selline suhtumine ei ole normaalne.

  2. Aga järgmine kord köhi 3000+ euri välja ja mine erakliinikusse siis sünnitama. Seal poputatakse sind ehk siis nii, nagu printsess heaks arvab.

    • Esiteks – kas Eestis on üldse erakliinikuid, kus sünnitada saaks? See selleks.

      Teiseks – sinusuguste pärast arvavadki sünnitajad, et see on normaalne, kui nendega niimoodi käitutakse. Et võtame kõik ainult vastu, sest paremale käitumisele pole nagunii õigus? Aga kuidas siis teised ämmaemandad oskavad normaalselt patsientidega käituda? Järelikult pole asi ainult selles, et riiklik haigla jne. Asi on konkreetses inimeses, teised oskavad oma tööd teha.

      Sa oled ilmselt üks neist, kes arvab, et ega naistele pole vaja normaalselt palka ka maksta, mis nad ainult hädaldavad! Sellise suhtumisega jõutaksegi sinnani, et üldsuse arvates see kõik on normaalne, aga tegelikult ei ole.

  3. Aga printsess arvab siis, et klienditeenindaja, kes on naine, peab saama sama palju palka, kui mees, kes on ehitusinsener.
    Nii palju, kui mina tean, siis saavad mehed ja naised sama töö eest sama palka.

      • Novot – palga puhul pole küsimustki, aga kui haiglas käitutakse halvasti, siis see on patisiendi puhul okei?

    • Ei arva. Kahjuks ka samadel ametitel on palgalõhe Eestis olemas. Just selle tõttu, et naised enamasti ei julge palka juurde küsida, millest on kahju. Kui me eeldame, et selline käitumine on okei, siis see ongi jama. Igas olukorras.

      Ka haiglas ei eelda keegi midagi suursugust, näiteks paljud vinguvad sealse toidu kallal, aga minu meelest oli see jumala normaalne. Tavaline, aga normaalne. Samamoodi võiks ämmaemandad siis olla, keegi ei eeldagi ju, et nad kogu aeg sinu juures oleksid, aga nõmetsemine võiks ka ära jääda.

    • Kahjuks on palgalõhe igal pool maailmas, Eestis muidugi eriti suur. Ja see tähendab ka, et samal ametikohal üldiselt, aga ka isegi firmasiseselt. On neid juhtumeid küll ju, kus metsanduses näiteks öeldakse otse naisele, et kuidas ma teile sama palka maksan, meeskolleegid hakkavad kisa tõstma või siis topitakse vanematele naistele pidevalt kohustusi juurde, jäädes sama palga peale, samas kui meeste poole ei julgeta pöörduda sel viisil või kui pöördutakse, tõstetakse ka palka.
      See suhtumine on nii sügaval, et seda ei panda tähelegi.

  4. Eks inimesi on igasuguseid, aga kedagi nõmedaks nimetada selle eest, et sulle ta ei meeldi on kohatu.

    • Kohatu oli see, kuidas see ämmaemand minuga käitus. Ning jah – ma peangi selliseid inimesi nõmedaks. Sest ta oli tööl, oli tema vahetus – tema kohus oleks pidanud olema viisakas olla. Kui esindad sellist ametit, siis pole sul õigust niimoodi käituda. Lihtne ja loogiline. Ta saab palka oma töö eest, mida võiks siis ka natuke paremini teha.

    • No öösel oleks võinud ju korraks palatist läbi tulla, kui ma helistasin, eriti arvestades seda, et midagi pakilist hetkel ei toimunud. Või kui ka toimus, siis nii öeldagi. Mitte igal juhul niimoodi, et mida meie nüüd tegema peaks, võta laps sülle ja toru hargile sealtpoolt.

      Ja teised ämmaemandad mainisid ka, et liikuma peab hakkama, aga mitte niimoodi parastavalt, et mõned naised on paari tunni pärast jalul ja teevad juba kõike mänglevalt, et mis mul siis viga on. Hääletoon ja suhtumine muudab oluliselt asja. Kui sa teed seda tänitavalt ja üleolevalt, siis ehk ei ole su koht haiglas ämmaemandana töötamine?

  5. Minu teada keisrit ikka nii rõõmsalt ei võeta ette, sest kui naine sünnitab nt kõik oma kolm last keisriga, siis rohkem ei lubata, sest emakat ju iga kord lapitakse. Ja kus palju lappimisi(st operatsioone), seal võivad ka liited jne tekkida.

    • Jah, ei võetagi. Mulle öeldi, et kui laps on üle 4500 grammi, siis nad teevad plaanilise keisri. Ultraheli näitas 300 grammi vähem ja nad ei tahtnudki teha ju. Lõpus oli lihtsalt vaja.

      Keisriga jah palju lapsi ei saa sünnitada, vanasti vist sai ainult kaks. Kunagi oli see reegel ju ka, et kui esimene on keiser, peab järgmine samuti olema. Nüüd enam nii pole, sest üks naine, kellega mina haiglas suhtlema hakkasin – tal oli esimene laps keisriga ja teise sünnitas ise. Lihtsalt keisri puhul peab hoolas olema sellega, et liiga ruttu uuesti rasedaks ei jääks (kaks aastat on suht miinimum, mis tohib järgmise lapse sünnini olla), sest uue raseduse ajal võib vana haav katki minna… Nii on inimesed kuuendal-seitsmendal raseduskuul ka lapsest ilma jäänud, sest on suhteliselt kiiresti uuesti rasedaks jäänud ja siis on eelmine haav lõhki läinud. Inimesed on muidugi erinevad ja mõnel võib väiksem vahe ka laste vahel olla, eks arst saab ju enne üle vaadata ja kontrollida, et ohtu poleks. Aga iial ei või teada muidugi…

    • Ma ise kardan ka enda puhul sama… Eriti tüütu, sest raseduse ajal miski ei veritsenud 😀 Ja seda kardan ka, et kuigi ma imetan, siis päevad algavad kohe pärast keisri veritsemise lõppemist… No ma tean, et paljudel pole imetamise ajal (ja isegi pärast selle lõpetamist veel mõni aeg pole) päevi, aga teistel tulevad suht kohe. Tahaks pigem see esimene variant olla, sest ilma päevadeta on palju mugavam 😀 Ja kuna uuesti rasedaks jäämist niipea plaanis pole, siis poleks päevi hetkel vaja. Jah, ma tean, et ka ilma päevadeta ja imetamise ajal on võimalik rasedaks jääda – seega ehku peale ei mängiks, kasutaks kaitsevahendeid, kui kuskil viie nädala pärast ehk võib juba uuesti seksida (enne peab veritsemine lõppema ja arstilt loa saama). Aga kuna ma spiraali ei taha ja plaastrit kasutada ei saa imetamise ajal, siis jääb kondoom. Igasugused implantaadid ja Daisyd pole ka minu teema. Mulle rasedusvastased plaastrid meeldisid ja sobisid ka – kui kunagi imetamise jätan, siis kasutan neid uuesti. Ma plaanin maksimaalselt aasta imetada, mitte rohkem.

      • Ma hakkasin cerazette võtma ja siiani pole päevi, laps kohe aastane 😁

      • Ma ei saa üldse pille võtta, sest ma ei neela tablette, mul on foobia, kui pean midagi närimata alla neelama (viieaastaselt jäi suur kartul kurku, sellest see foobia). Kui mul oleks elu ja surma küsimus, siis ilmselt tund aega julgust kogudes saaks hakkama, aga ma ei taha igapäevaselt nii pikalt sellega tegeleda. Muidu imetamise ajal oleks need minipillid jah üks variant. Jama, et pole mingeid rasedusvastaseid plaastreid, mida imetamise ajal saaks kasutada 😦

  6. See, et riigitööd ei peagi hästi tegema, on huvitav seisukoht. Ei tea, kas raamatukogutöötaja võib ka lugejat raamatuga visata, sest “kui tahad paremat teenindust, siis mine raamatupoodi, saad erafirma väärilise kohtlemise”? 😀

    • Haha tõesti hea võrdlus 😀 Aga noh, ma pole kindel kas alati see eraarst kelle eest plekid, parem variant on. Ja kas see raha siis tõepoolest teeb nendest töötajatest seal kohe paremad ja viisakamad inimesed, kui nii siis on ju küll totaalselt haige. Kui ikka omadel mingit amet on valitud ja olgu see kasvõi riigi haigla siis mingi respect võiks ikka olla ja oma professonaalsust üles näidata ja mitte turtsuda, ei tea kas tal siis endal hormoonid möllasid äkki, kuigi asi peaks just vastupidi olema, et rasedatel need hormoonid seal laes:D
      Ma viimane kord käisin Eestis eraarsti juures kellest ma nime järgi sain jah aru et ta on venelane, aga ma seda ei arvanudk et ta eesti keelt ei räägi! Ja vot õde oli meile tõlgiks. Muidugi ma õde ja arsti teeninduse kui sellise üle üldse ei kurda, inimestena olid väga toredad ja sümpaatsed, aga noh väheke ikka paneb ohkama küll, et kui maksad ka teenuse eest siis ei saa oma riigi keeles arsti käest teenindust ka. Ja noh minu jaoks teeninduse osas ka üks osa kuulub sellele mis keeles see asi nüüd toimub ja kus ehk siis olenevalt olukorrast.

      • See on küll päris nõme ikka, kui arst üldse eesti keelt ei oska. Neid aktsendiga rääkijaid on ikka, mu enda ämmaemand oli venelane, kes mul Tartuses alguses oli, kui ma veel seal arvel olin, aga ta rääkis eesti keelt normaalselt. Aktsendiga, aga jumala okeilt. Kui ikka üldse ei oska, siis küll jama ju, kui arstina Eestis töötad.

  7. Veritsemine ei sõltu sünnitamise viisist, see tuleb ju emakast, kus platsenta kinni oli. Ja see n-ö haav tekib nii või teisiti ja veritseb ikka kuni 2 kuud. Vahepeal võib isegi peaaegu järgi jääda. Nii, et ära nüüd nii kergelt ka pääseda looda 🙃
    Sünnitus ja haiglas veedetud aeg on õnneks väga väike osa ülejäänud elust lapsega. Ja neid muresid tekib selle aja jooksul paraku suuremaidki.

    • Seda küll jah 🙂 Ma pigem mõtlesingi seda, et vbl tavasünnituse puhul oleks lahklihani katki jne. Vbl ei oleks ka samas. Seda ei teagi praegu öelda.

  8. Kokkuvõtteks ma ütles sünnituse kohta – hea et niigi läits. Eesti ämmaemandatel on kahjuks liiga kinnisidee see loomulik sünnitus, paljusid ohtlikke olukordi, mida tuttavate hulgas tean, saanuks ilmselt vältida õigeaegselt keisiri kasuks otsustades. Minu enda sünnituskogemus tõmbab ka siiani südame valust kokku – laps jäi sünnituskanalisse kinni ja see krdi ämmaemand (tasuline kusjuures) oli nii enesekindel, et ei võtnud ka midagi ette (muudkui korrutas, et püüa ikka pressida ja sellise suhtumisega, et jumala eest ei midagi kunstlikku). Lõpuks arst käskis ikkagi mingit tilka anda ja 5 min pärast oli laps käes. Paraku hapnikupuudusega ja oli 2 nädalat intensiivpalatis, mul endal 3. astme rebendid. Õnneks tänaseks on ta tore ja suhteliselt terve laps, aga jah, ei lähe ka minul see vimm üle paraku.

    • Nii kahju kuulda su jubedast kogemusest. Külmavärinad tulevad peale lausa seda lugedes…. Jaa, mul läks hästi tõesti, et lõpuks siiski keisri kasuks otsustati.

      See on väga halb, et mõned ämmaemandad ja arstid arvavad, et loomulik sünnitus on kõige parem. Igas olukorras see kahjuks ei ole niimoodi. Näiteks sinu olukorras. Mul on hea meel, et nüüd on su laps terve, aga loogiline, et selline asi jääb alatiseks kummitama. Et teiste süül sellised asjad juhtuvad, just oma ala proffide (vähemalt nii võiks ju eeldada!) – vot see ajab veel rohkem närvi.

    • See ei pruugi olla ämmaemanda kinnisidee, vaid riiklik ravijuhend näeb nii ette. Kahjuks nad oma suva järgi otsuseid ei saa vastu võtta, vaid peavad ette antud bürokraatiat järgima.

  9. Ma olen 2 korda Soomes sünnitanud ja haiglas imetoreda suhtumise-teeninduse osaliseks saanud. Ämmakad kussutasid vajadusel last, kui ise vetsus käisin ja olid supertoetavad. Mõte Eestis sünnitamisest ja sealse personaliga kokku puutumisest tekitab judinaid..

    • Eks see sõltub personalist, kes tööl on sel hetkel. Mõnes haiglas ehk ongi sõbralikumad töötajad kui teises. Et seda ette kahjuks ei näe, kes just siis tööl juhtub olema, kui sa sünnitama lähed.

  10. Nabanöör on väga paljudel lastel ümber kaela, enamasti ämmakad seda ei mainigi, et ilma põhjuseta mitte paanikasse ajada ema. Mulle ütles naistearst, et seda nähakse ka UH-s, aga nad ei ütle seda. Mul on kõikidel lastel see ümber kaela olnud, viimasel oli üle meetri pikk nabanöör ja oli kaks korda ümber kaela. Seda juba öeldi UH-s ette, et teaks sünnitusel arvestada. Ämmaemand võttis selle ära nii, et ei saanud arugi ja lapsega oli kõik väga hästi.
    Mis haiglas personali käitumisesse puutub, siis see on ainult sinu versioon ja teist poolt ei kuule me kunagi. Tuleb ka arvestada, mis seisukorras sa sel hetkel olid ja kuidas hormoonid üle pea kokku lõid. Oled seda isegi tunnistanud. See, et öösel ei pea ämmaemandad tulema lapsi rahustama, on täiesti normaalne. Nad pole lapsehoidjad. Said lapse, õpid temaga hakkama saamist. Alguses ongi raske ja harjumatu, mäletan isegi seda tunnet väga selgelt. Teiste rahu ka ei taha häirida. Eriti nõme kui meest kõrval pole. Saan aru, et ka sul oli ilma lapseta ema palatis. Mul oli palatis ema, kelle laps suri ja kes koguaeg nuttis. Oleksin tahtnud enda lapsega maa alla vajuda… Kas teiste emade hakkama saamise kohta tehtud statistikat just värskele emotsionaalsele ja niigi omadega hädas emale ette peaks kandma, on iseasi. Samas võib-olla tema mõtles seda kuidagi motiveerivas mõttes. Me ei saa kunagi teada täpset sõnastust ja konteksti, aga see loeb antud hetkel väga palju.
    Kõige olulisem, et nüüd on see tehtud. Said oma keisri, natukene sünnitust ka ja esilekutsumise kogesid ka ära. Suuremad mured ja rõõmud on alles ees, sünnitus on nende kõrval köki-möki.

    • Appikene, väga kurb on selliseid lugusid kuulda, kui kellegi laps on sünnitusel ära surnud… Uhh, ei taha mõeldagi sellele 😦

      Seda küll jah, et see sünnitus on nüüdseks tehtud! Ehk siis algas teine elu koos lapsega 🙂 See pole enam päris sama, mis ilma lapseta, aga no loogiline ju ka.

  11. Tere. 🙂 Tahtsin õnne soovida ning kuna ise ka Ülikooli Kliinikumis sünnitanud siis mõtlesin,et kommenteerin natukene. See oli küll 2016 aastal aga mulle sattus üks väga ebameeldiva suhtumisega ämmaemand juba sünnituseelses osakonnas. Tegu oli esimese lapsega meil ning samuti nähvas, ülbitses nagu peaks maailma asju juba teadma. Ega Sa tema nime ei mäleta? Vist mitte… Aga oli ta selline vanem naisterahvas? Kuskil 50-aastane, selline tumedate lühikeste juustega natukene paksem? Vist isegi olid tal prillid, aga enam kindel ei ole. Õnneks meie saime perepalati sest sünnitasin varahommikul, aga olen kuulnud, et suvel eriti raske saada peretuba. Sünnitajaid palju ning kahjuks jah peretubasid seal vähe. See ainus miinus tõesti selle haigla poolt. Võiks neid tube juurde ehitada. Muidu olen ka rahul Tartu Ülikooli Kliinikumiga, ainult väga head sõnad. Keisri kogemust ei olnud endal. Teised ämmaemandad olid väga asjalikud ning toredad. Eriti see kes sünnituse vastu võttis. Väga professionaalne.

    Jätkuvalt õnne ning edu! Beebiaeg läheb ulme kiirusel, naudi igat hetke! 🙂

    • Ei ole tegemist sama ämmaemandaga. See ebaviisakas oli mul kuskil 30+ blondide juustega naine ehk siis noor. Aga ju neil neid mitte kõige sõbralikumaid on mitu. Ma üldiselt ka midagi halba ei ütle, aga just sellele esimesele päevale pärast keisrit sattus see kõige ebameeldivam kogemus.

      Neil on see peretubade saamine elava järjekorra alusel samal päeval sündinud laste vahel. Kuna minul sündis 00.10, siis oli arvestus veel eelmise päeva kohta – kõik toad olid selleks ajaks täis. Viimane peretuba läks ära 22.45 ehk jäime napilt ilma. Ja kui oled juba ilma jäänud, siis järgmisel päeval enam peretuba ei saa, sest tavapalatist ei tõsta keegi sind sinna ümber. Ma küsisin viis korda vähemalt, aga vastus oli kogu aeg ei, sest uued sünnitajad järgmisel päeval said peretoad. Elava järjekorra alusel.

  12. Äkki rohkem mõistmist? Sa enda käitumist vabandad hormoonidega, aga äkki oli sellel ämmaemandal ka just tol päeval ja ööl kodus või tööl midagi halba juhtunud? Äkki keegi suri? Mees joob? Raske haigus? Äkki oli paar minutit tagasi hormoonide möllus naise käest nähavata/sõimata saanud jne jne?

    Kogu Kliinikumi selle ühe ÄE pärast maha teha on kohatu, ma olen kaks last Kliinikumist sünnitanud ja mul on nii sünnituseelses kui järgses imeline kohtlemine olnud.

    Edu lapsekasvatamises ja rohkem tolerantsust! Elus on ka muid värve peale musta ja valge.

    • Ei teegi ju kogu haiglat maha, kirjutasin ka, et teised olid jumala normaalsed. Eriti tore oli see ämmaemand, kes mul sünnitustoas oli, teda kiidan küll taevani! Ja ka sünnituseelses palatis olles olid kõik nii sõbralikud.

      Tal võis ka halb päev muidugi olla, aga no mis sa ära teed – sünnitajal kujuneb see arvamus kohe. Kui ma peaksin kunagi sama ämmaemanda vahetuse ajal haiglas olema ja sünnitama, siis võib juhtuda, et ta polegi siis enam nii ebasõbralik. Aga kuna see tõenäosus on üliväike, siis tuleks kohe normaalselt käituda, sest arvamus kujuneb kohe. Ja kui see on negatiivne, siis on seda hiljem raske muuta. Mitte et see pikemas perspektiivis midagi nagunii loeks, sest ega tema elu sellest negatiivsest arvamusest ju ei muutu, aga mul on siiski hea meel, et selle välja saan öelda.

  13. Mind teiste inimeste lapsed tavaliselt väga pöördesse ei aja (sest enda oma kõige armsam 😄) aga sinu oma on lihtsalt niiiii nunnu! Palju õnne ka!

  14. Mulle öeldi 2 aastat tagasi täpselt sama asja! Seda küll Tallinnas, nii et suure tõenäosusega ei ole sama ämmaemand.
    Situatsioon ise oli selline, et pandi mind samuti ühispalatisse, kuhu siis äe astus sisse hetkel, kui esimesel hommikul peale keisrilõiget püüdsin esimest korda elus titepeput kraanikausi kohal pesta. Kraanikausi serv oli täpselt minu opihaava kõrgusel, alaselg oli juba poolest rasedusest saati kohutavalt valus, nii et kummardada ei saanud, ja nii püüdsin seal kuidagi hambad ristis mingit toimivat asendit leida. Ämmaemand tuli mind õpetama (mis iseenesest on ainult tervitatav), aga kui ma talle siis ütlesin, et ma ei saa nii, mul on väga valus, kuulsin tema suust täpselt sama mõtet, kuidas teised emad kohe peale keisrilõiget kõigega hakkama saavad ja vaat et saltosid viskavad.
    Ma ei tea, kas see tõesti pidi mind kuidagi motiveerima? Poetasin paar pisarat patja ja pusisin oma tarkusega edasi, endal pidevalt kuklas tunne, et ma olen mingi eriliselt saamatu mömm kõigi teistega võrreldes.

    • Ilmselt sama ämmaemand ei ole jah, aga sellised laused tõesti ei motiveeri 😦 Enamik neid õnneks ei kasuta ka, aga ikkagi on mõned, kes seda teevad. Endal tekib siis ka nii nõme tunne ju… Just see sõnastus tekitab halva tunde. Teised ämmaemandad mainisid ka, et liikuma peab, aga mitte niimoodi tänitavalt ja jättes mulje, et miks sa nii saamatu oled, teised küll pole. Et just see tekitas ebameeldiva tunde.

    • Jep, kõik läksid kohe normi. Perearst teeb mulle mõne aja pärast kolme kuu keskmise näidu, aga haiglas olid kõik näidud normis, nii enne kui pärast sünnitust (eriti pärast sünnitust). Ma olen ise ka kodus paar korda mõõtnud ja alati on normis olnud. Et ma enam veresuhkrut mõõtma ei pea. Hoopis vererõhku pean mõõtma, mul on aparaat kodus olemas. Huvitav on see, et kodus mõõtes ei ole mu vererõhk kunagi nii kõrge kui arsti juures.

      • Hea, et veresuhkruga nüüd korras 🙂
        Mul ka diabeet ja 35+ rasedus. Ehk siis kõik see veel ees.

      • Üldiselt veresuhkrunäit peaks pärast sünnitust normi minema, kui oli rasedusdiabeet (mitte niisama diabeet, mis juba enne rasedust oli – siis ilmselt normi ei lähe). Aga lihtsalt järgmise raseduse ajal on suur tõenäosus uuesti rasedusdiabeet saada – ja selle tõttu tehakse esimene glükoositest juba 13.nädalal. Ja kui siis pole, siis tehakse uuesti 28.nädalal. Et neil, kellel see eelmise raseduse ajal oli, tehakse see test vähemalt kaks korda kui mitte rohkem. Ja neil, kellel on rasedusdiabeet olnud, on tulevikus suurem tõenäosus ka II tüübi diabeeti haigestuda, aga see ei pruugi niimoodi minna.

  15. Sünnitusmaja on koht, kus eriti tundlikud naised koos, hormoonid möllavad jne, seal ei tohiks töötada ükskõiksed kuivikud. Värske ema peab saama abi ilma mõnitamise/õiendamiseta. Aga eks leidub igasuguseid.

    Veritsemise kohta nii palju, et meil grupis osadel jäi paar ndl peale sünnitust veritsus järgi…ja siis varsti hakkas uuesti. Laias laastus jah kuu-kaks läheb. Suurem jooks ära jääb siis määrida võib kaua.

    Öeldakse, et kena kannab beebit 9 kuud ja taastub 9 kuud.

    • Ilmselt nii ongi. Aga vähemalt pole enam kõrvetisi! Ja kõhukinnisus on kadunud. Ja kui tavaliselt on imetavatel emadel söögiisu laes, siis minul on vastupidi. Isegi Hendrik mainis, et söön kuidagi vähe. Ma ei saa öelda, et söögiisu üldse poleks, on küll, aga kõht saab ruttu täis. Raseduse ajal sõin kindlasti poole rohkem. Joogijanu on küll meeletu ja imetamine võtab suht läbi, endal ka uni peal alati pärast seda (kuigi saan korralikult magada ja unepuudust pole), aga söögiisu on kõvasti väiksem. No raseduse ajal süüaksegi rohkem, vbl ma enne seda sõingi siis palju vähem – ei mäleta enam 😀 Ja ma ei söö vähem, et kaalu kaotada, mul pole sellega kuhugi kiiret, aga lihtsalt isu on suhteliselt väike.

  16. Polegi jõudnud kommenteerida, kuid esiteks palju õnne armsa poja sünni puhul!

    Said sünnitusel küll kõike kogeda nii esile kutsumist, sünnitegevust kui ka keisrit. Kahju, et ämmaemand halvasti käitus, kuid nii juhtub ehk oli midagi erakorralist, mis rivist välja lõi. Näiteks minul üks patsient muudkui lasi häirekella ja hooldaja palus oodata, kuna elustasime teise õega teises palatis. Pärast saime sõimata, et polnud aega talle ravimeid ette lugeda, no ajas ikka vihale küll.

    Veritsemisega seoses, minul veritses ca 2 nädalat ja siis sain veel 2 ndl puhata ja ops pm kuu aega hiljem päevad platsis. Aga mul polnud ka piima ja imetamine oli vähene.

    • Vot ei tea jah, äkki oli midagi erakorralist enne tõesti juhtunud. Aga no siis oleks võinud mainida ka seda. Samas – mis olnud, see olnud. Hakkab vaikselt see ebameeldiv kogemus ka tuhmuma.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s